Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi.
Kell 11 esilinastub Carmiolakanalis Murutaride pusakond.
Kell 12 on jumalateenistus.
Kell miski on alati miski…
Küll saab.
Küllalt saab.
Ja saabki.
Ja nii ongi.
Rahu!

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Trükikirjaoskuse hääbudes moondub meie arusaam tõest
Trükipress andis meile objektiivse tõe. Sotsiaalmeedia muutis tõe taas hõimuliseks. Tehisintellekt võiks selle muuta millekski hoopis muuks.
SUUR MÕTLE JA ANDREI MIR

25. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Andrei Miri poolt
Igal meediumil – trükimeedial, televisioonil, sotsiaalmeedial – on oma leping tõega. Trükikirjaoskusest eemaldudes eemaldume ka objektiivse tõe tingimustest, mida see toetab.
Suulisus ja olukorratõde
Enne kirjaoskust oli inimeste arusaam tõest rajatud „eluskogemusele“, olgu see siis hõimu- või individuaalne kogemus. Faktid defineeriti olukorrapõhiselt, neid testiti tulemustega ning need talletati isiklikku ja kollektiivsesse mällu. Kollektiivne mälu oli vastupidavam kui ühegi üksikisiku mälu, kuid see kaldus siiski selle poole, mida inimesed tõesuseks vajasid. Ilma välise dokumentatsioonita, mis seda fikseeriks, sai minevik end vaikselt ümber kujundada, et see sobiks olevikuga.
Suulises kultuuris oli tõde situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Näiteks jutustasid antropoloogid Jack Goody ja Ian Watt loo Gonja osariigist Põhja-Ghanas. Riigi alusmüüt väitis, et asutaja Ndewura Jakpa tuli sellele maale kulla järele, vallutas põlisrahvad ja pani oma seitse poega nende peavaldasid valitsema. Seega olid nende järeltulijad seitsme provintsi seaduslikud valitsejad. Briti ametnikud jäädvustasid selle loo 20. sajandi alguses. Kuid siis ühinesid kaks peavalda teistega. Kui britid selle müüdi 60 aastat hiljem uuesti jäädvustasid, väideti, et Ndewura Jakpal oli ainult viis poega, mis legaliseeris viis peavalda. Keegi peale brittide, kes juhtumisi „kviitungid” alles hoidsid, ei näinud mingit poleemikat.
Goody ja Watt nimetasid seda „sotsiaalseks amneesiaks“. Kirjaoskajad ühiskonnad revideerivad samuti oma minevikku – aga nad peavad vaidlema vastu ülestähendustele, mis neile vastu räägivad. Suulises kultuuris selliseid ülestähendusi polnud, seega revideerimine ei jätnud auke. Suulisus võimaldas hõimul minevikku kohandada vastavalt oleviku vajadustele. Mitte ainult isiklik, vaid isegi kollektiivne tõde oli situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Kirjutamine ja objektiivse tõe tekkimine
Nagu kirjaoskuse uurija Eric Havelock ütles, eraldas kirjutamine teadaoleva teadjast. Mälust väljapoole jäädvustatud sündmuste lihtne jäädvustamine tõi kaasa revolutsiooni: tõde sai nüüd eraldada elukogemusest ja käsitleda abstraktse mõtlemise abil.
See kirja ja tähestiku poolt juhitud abstraktsiooni mõju muutis dramaatiliselt tõe epistemoloogiat. Tõde ei olnud enam seotud inimese või hõimu kogemusega. Nii jõudis Aristoteles, üks esimesi proosas kirjutanud filosoofe, järeldusele: „Platon on mulle kallis, aga veelgi kallim on tõde.“ Abstraktse tõe valimine mentori või vanema asemel oleks olnud vaieldamatult ennekuulmatu vaid paar põlvkonda enne Aristotelest. Abstraktse tõe printsiip, mis valitses suhete üle, laienes seejärel teadusesse, õigusse ja ühiskondlikku ellu, nagu kajastub näiteks Rooma õigusmaksiimis Dura lex, sed lex („Seadus on karm, aga see on seadus“).
________________________________________

Me teame, et teie, Suured Mõtlejad, armastate uusi ideid. Yuval Noah Harari teosest „Sapiens” kuni Malcolm Gladwelli teoseni „Outliers” – Shortform viib teid kiiremini oluliste teadmisteni.
Big Thinki lugejad saavad Shortformi tasuta proovida ja saada oma paketist 49% allahindlust.
SAA LÜHIKORRALDUSELT 49% SOODUSTUST
________________________________________
On laialdaselt tunnustatud, et trükkimine tegi raamatud massidele kättesaadavaks. Vähemtuntud, kuid tõenäoliselt olulisem oli trükkimisega kaasnenud teadmiste ühtsus. Enne 1440. aastat kippus käsikirjade käsitsi ümberkirjutamine koguma vigu ja tekitama samast tekstist vastuolulisi versioone. Trükkimine lõi mehhanismi, mis ühendas teadmised – ja tõe.
Pärast trükipressi levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Hea näide on kaardid. Trükitud kaardid muutsid „reaalsuskontrolli“ põhimõtteid. Trükkimine kiirendas ja laiendas identsete eksemplaride levikut, võimaldades rohkematel inimestel näha sama küljendust ja lahknevusi kiiremini märgata. Erinevalt käsikirjakultuurist muutis trükkimine parandamise kiireks, kollektiivseks ja rahvahulga abil toimivaks protsessiks.
Selle protsessi käigus kaotasime paradiisi – või vähemalt selle koha kaardil. Tänu rahvahulga abil tehtud reaalsuskontrollile muutus täpsed ja ühtsed kaardid külluslikuks, mis juhtis tarbijaid eemale vähem usaldusväärsetest kaartidest, nagu Elizabeth Eisenstein oma 1979. aasta raamatus „ Trükipress kui muutuste agent“ märgib . Enne seda sisaldas enamik käsitsi joonistatud kaarte Eedeni aeda. Kuid kui trükkimine reaalsuskontrolli kiirendas, hakkasid kaardiväljaandjad „paradiisi sellest maailmast välja jätma, kuna selle asukoht oli liiga ebakindel,“ kirjutab Eisenstein.
Trükikirjaoskus aitas ilma eriliste pingutuste või ekspeditsioonideta, lihtsalt oma tehnoloogiliste tingimuste kõrvalmõjuna, kehtestada paljude asjade kohta objektiivsema tõe. Ühtse massihariduse kaudu (mis on samuti trükikirjaoskuse kõrvalsaadus) levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Elektrooniline meedia: Tõde muutub sihtrühmaspetsiifiliseks
Kommunikatsiooniteoreetik James Carey väitis, et telegraaf oli esimene meedium, mis eraldas kommunikatsiooni transpordist. Kui elekter vabastas kommunikatsiooni mis tahes füüsilisest kandjast, muutus see praktiliselt hetkeliseks, mis viis lõpuks teabe külluseni.
Elektroonilise ajastu jooksul – raadiost televisioonini – muutus uudiste ja meelelahutuse hulk külluslikuks. Meediatootjad pidid oma toodete publikule turustamiseks kõvasti tööd tegema. Lasswelli kommunikatsioonivalemi – „Kes ütleb mida millisel kanalil kellele ja millise mõjuga?“ – kohaselt muutus „kelle“ olulisemaks kui „millele“. Meediatoodang nihkus sisu tootmiselt konkreetsele sihtrühmale suunatud tegevusele. Ajalehed olid pikka aega kõnetanud kindlat lugejaskonda – parteiline ajakirjandus valis oma sihtrühma poliitilise tausta järgi. Elektrooniline meedia lisas mõõtmise: sihtimisest sai pidev, kvantifitseeritud ja kohene.
Elektroonilise meedia ajastul nihkus kirjutamise ja trükkimise kaudu edendatud tõe printsiip sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse poole.
Mitte juhuslikult võimaldas elektrooniline meedia mõõta ka seda, mida publik soovib. See sai alguse 1937. aastal, kui Paul Lazarsfeld ja Frank Stanton Columbia ülikoolist kavandasid „programmianalüsaatori“ – seadme, mis registreeris kuulajate reaktsioone raadiosaadetele. Katsealused kuulasid saadet ja vajutasid vasakule või paremale nuppu, et märkida, mis neile meeldis või ei meeldinud. Nii leiutati muide esimene „meeldib“ nupp, 70 aastat enne sotsiaalmeediat. Seade võimaldas uudiste ja reklaamide tootjatel näha, millist tüüpi sisu erinevad publikuliikmed eelistasid. Sarnased meetodid võeti televisioonis kasutusele 1940. aastate lõpus. 1990. aastateks oli tekkinud terve publiku mõõtmise tööstusharu. Spetsiaalsed kaugjuhtimispuldid ehk „inimesemõõtjad“ jälgisid leibkondade individuaalseid valikuid. Hinnangud, mis olid trükiajastul võimatud, hakkasid sisu tootmist defineerima.
Nende andmete abil kohandasid produtsendid sisu mitte ainult laiadele sihtrühmadele, nagu lapsed, mehed või naised, vaid ka konkreetsetele segmentidele, nagu „vanemad töölisklassi mustanahalised mehed” või „keskklassi üksikemad valged emad”. Identiteedi järgi sihtrühma täpne sihtimine parandas saadete ja reklaamide edastamist, aga tõi ka grupiidentiteetidele keskendumise massikultuuri ja avalikkuse teadvusse.
Nagu filosoof ja meediateoreetik Marshall McLuhan täheldas, sai kasutajast sisu. Postmodernistlikud teooriad väitsid, et tõde pole midagi muud kui kultuuriline konstruktsioon – mitte kunagi objektiivne, alati kellelegi kuuluv. Polnud juhus, et postmodernism tekkis koos televisiooniga. Nii postmodernismi kui ka televisiooni jaoks oli tõde publikuspetsiifiline.
Kirja ja trükikunsti edendatud tõe printsiip – ratsionaalsus, objektiivsus, universaalsus, ühetaolisus – nihkus sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse suunas. Alanud oli pöördumine absoluutselt tõelt suhtelisele tõele.
Digitaalne meedia: tõde kui meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum
Internet ja sotsiaalmeedia andsid miljarditele inimestele juurdepääsu mitte ainult teabele, vaid ka eneseväljendusele. See hävitas vanad väravavalvurite mehhanismid, mida suuresti kontrollisid eliit, mis viis selleni, mida Martin Gurri nimetas teoses „ Avaliku mäss “ „autoriteedi kriisiks“. Peagi järgnes epistemoloogilis-autoriteedi kriis.
Kirjaoskus julgustas inimesi ideedele reageerima, samas kui digitaalne meedia julgustab meid üksteisele emotsionaalselt ja impulsiivselt reageerima, tuues tagasi hõimude suulisusele iseloomulikud tingimused. Kuid sotsiaalmeedias ületab sotsiaalne reaktsioonivõime vanu hõimutingimusi suurusjärkude võrra, kuna interaktsioonid on kiiremad ja ulatuslikumad. Traditsioonilistes hõimudes lepivad inimesed tavaliselt lühikeste kohanemisperioodide järel stabiilsete hierarhiatega. Digitaalsed superhõimud puutuvad pidevalt kokku päästikute ja uudsusega ning algoritmid õhutavad kasutajaid veelgi parema kaasatuse poole. Digitaalsed rahvahulgad segunevad erinevate teemade ja mandrite vahel ning ei lepi kunagi päriselt stabiilsete hierarhiatega. Kogu ökosüsteem on pidev kaklus. Seetõttu on „digitaalne suulisus” steroididel suulisus.
Seda äsja tekkinud terminit, digitaalset suulisust, mõistetakse sageli valesti selle „suulisuse” komponendi tõttu. Meediaökoloogias ei tähenda suulisus vs kirjaoskus ainult kuulamist vs lugemist, vaid pigem süvenemist vs eemaldumist. Seega ei puuduta digitaalne suulisus niivõrd taskuhäälingusaateid ja lühireportaaže, kuivõrd seda, kuidas inimesed sukelduvad impulsiivsetesse ja kohestesse digitaalsetesse interaktsioonidesse oma keskkonnaga, mis on nüüd digitaalne, ja üksteisega, just nagu hõimude suulisuses.
Digitaalajastul on tõde omandanud uue kontrollimisvormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik.
Digitaalmeedia muutis teksti sõnumite saatmiseks. Nii nagu suuline kõne integreerus meie loomulikku käitumisse füüsilises reaalsuses, on sõnumite saatmisest saanud meie digitaalse käitumise alus. Kuna trükkimine ja koputamine asendab teisi suhtlusvorme, kahaneb mõtlemise ja käitumise vaheline eraldatus – Havelocki teadaoleva ja teadja vahel. Abstraktne ja süstemaatiline teadmine on pöördumas „teadmiseks“, mis põhineb „elus kogemusel“. Tõde muutub taas situatsiooniliseks, suhteliseks, läbiräägitud ja hõimupõhiseks.
Elektroonilise meedia algatatud tõe sotsiaalse kontekstualiseerimise protsess oli lõpule viidud. Meil on isegi ajatempel selle kohta, millal see juhtus: Oxfordi sõnaraamat valis 2016. aastal aasta sõnaks sõna „post-truth“. Sõnaraamat defineeris „post-truth“ kui seost „oludega, kus objektiivsed faktid kujundavad avalikku arvamust vähem kui emotsioonidele ja isiklikele veendumustele apelleerimine“. Aasta hiljem valis Collinsi sõnaraamat aasta sõnaks „fake news“.
Trükikultuuril oli muidugi oma valed – 19. sajandi pennipress ja kollane ajakirjandus müüsid neid ohtralt. Digitaalse meediaga muutus aga verifitseerimise mehhanism ise. Digitaalajastul on tõde omandanud uue verifitseerimise vormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik. Kui trükikultuur levitas seda, mis oli oluline, siis digitaalkultuur käsitleb olulisena kõike, mida levitatakse. Viiruslik levik kujundab tõde võimsamalt kui vanad väravavahid, raamatud ja eksperdid kunagi tegid. Tõest on saanud meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum.
Tsivilisatsioon loobub trükiajastu tõe mõistest. Tagantjärele vaadates näib see periood olevat absoluutse, objektiivse tõe haripunkt. See kestis ajaloos vaid lühikese perioodi, umbes 500 aastat, mida põhjusega nimetatakse „Gutenbergi sulgudeks“. Sulg sulgub.
Tehisintellekt ja tõde: reaalsuskontrolli jaoks pole enam reaalsust
Laialdaselt kasutatavad suured keelemudelid (LLM-id) on olnud olemas vaid paar aastat, kuid me näeme juba sama ulatuslikke tagajärgi nagu kirjutamise, trüki või televisiooni ajastul. Tehisintellekti suurim mõju tõe epistemoloogiale seisneb selles, kuidas see tingib meie suhet reaalsusega.
Kuna jagame internetti üha enam tehisintellektiga, kohandame oma nägemis-, kõne- ja mõtlemisviisi selle jagatud keskkonnaga. Tehisintellekti jaoks oleme ainus reaalsus meie ise. Meie anname tehisintellektile oma keele kognitiivsete struktuuride õppimiseks, seega on meie kaasatus tehisintellekti jaoks ülioluline ja olulisem kui tõde. Tehisintellekt jätkab meiega rääkimist olenemata kõigest, olles suuresti ükskõikne tõe ja reaalsuskontrollide suhtes, sest tal pole reaalsust peale selle, milles meie temaga suhtleme.
LM-idel on praegu reaalsusega vähe seost ja vähe vajadust selle järele. Mis selles uues paradigmas tõde on, tuleb veel kindlaks teha.
See ei tähenda, et tehisintellekt ohverdab tõe kaasatuse nimel, nagu seda teeb digitaalne meedia. See tähendab, et tõde kui intellektuaalne või eetiline imperatiiv tehisintellekti reaalsuses vaieldamatult ei eksisteeri. Muidugi on tõde meie, inimeste jaoks endiselt oluline ja me saame tehisintellekte parandades anda endast parima, et seda säilitada. Kuid elektrooniline ja seejärel digitaalne meedia on meie parima juba õõnestanud.
Veelgi hullem on see, et inimese ja tehisintellekti jagatud keskkonnas väheneb inimese osakaal. Mida kaugemale me generatiivse tehisintellektiga areneme, seda rohkem sisu tehisintellekt toodab. Esimestes iteratsioonides taaskasutas tehisintellekt inimeste loodud sisu, kuid peagi hakkab see sööma omaenda varasemaid väljundeid, mille eesmärk polnud juba reaalsust peegeldada, vaid tähelepanu köita, nn tehisintellekti rämps.
Selle tulemusel jagame tehisintellektiga ühist keelt, milles tehisintellektil puuduvad täielikult põhjendatud viited reaalsusele. Tehisintellekti kasutatavas keeles kaotavad sõnad oma haarde reaalsete asjade üle ja säilitavad ainult oma seose teiste sõnadega. Keelelises mõttes variseb denotatsioon kokku tähenduseks. Aja jooksul tehisintellekti loodud osakaal selles jagatud keeles kasvab või isegi tühistab meie referentsiaalsed vajadused. On aeg olla ettevaatlik või vähemalt uudishimulik selle suhtes, mis sellistes meediatingimustes tõest alles jääb.
Individuaalsed tõe strateegiad
Viimase kahe aastatuhande jooksul on tõde läbinud mitu domineeriva meedia määratletud etappi. Hõimude suulisuses põhines tõde elukogemusel ning seda defineerisid uskumused ja situatsioonilised vajadused: suhteline, hõimulik ja läbiräägitud. Kirjutamine ja seejärel printimine eraldas tõe situatsioonilisest süvenemisest ja asetas selle abstraktsete ideede ruumi, mis on ankurdatud „objektiivsesse” reaalsusesse, loodud mõistuse kaudu ja kinnitatud kontrollitavate tõenditega. Elektrooniline ja nüüd digitaalne meedia on tagastanud tõe elukogemusele – kuid elukogemusele, mis on nüüd enamasti digitaalne, mis tähendab impulsiivset, algoritmiliselt ärritunud ja isoleeritud sellest, mida varem peeti reaalsuskontrolliks. Ja lõpuks, õigusteaduse magistriõppes on praegu vähe seost reaalsusega ja vähe vajadust selle järele, kuna nende ainus ühendus oleme meie, keele pakkujad. Mis on tõde selles uues paradigmas, on veel kindlaks tegemata.
Postkirjaoskus ei tähenda ainult vähemat raamatute lugemist. Loobudes trükikirjaoskusest – esmalt elektroonilise ja digitaalse meedia kaudu ning nüüd tehisintellekti kaudu –, loobume objektiivse, absoluutse ja ühetaolise tõe mõistest.
Mõned tõe erosioonile vastupanu osutamise võimalused on endiselt alles, enamasti individuaalsete strateegiatena. Neid on peamiselt kaks: ankurdada end füüsilisse ja sotsiaalsesse reaalsusesse, elades inimelu inimkehas; ja sügav lugemine. See, kas neid strateegiaid saab ühiskonnas rakendada, sõltub haridusest ja meediapädevusest. Vastasel juhul võib epistemoloogiline lõhe – erinevused selles, kuidas inimesed tõde defineerivad – juba tahkestuda uueks sotsiaalseks ja põlvkondadevaheliseks mõraks.
________________________________________

Hakka Big Think liikmeks
Minifilosoofia | Algab pauguga | Suurelt mõtlevad raamatud | Suurelt mõtle ärile
Külalispostitus autorilt
Andrei Mir
Autor: Digitaalne tagasipööramine. || Viiruslik inkvisiitor. || Digitaalne tulevik tahavaatepeeglis. || Postajakirjandus ja ajalehtede surm. || Inimene kui meedia. // Ma uurin meediat ja kõike muud.
Telli Andrey

*

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Vaata kohe

Meil on rohkem karta rumalate inimeste kui kurjade inimeste ees
Filosoof Jonny Thomson käsitleb kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust.
BIG THINK JA JONNY THOMSON

18. JUULI

LOE RAKENDUSES

Kurjust on lihtne tuvastada ja selle vastu võidelda; rumalusega see nii ei ole. Filosoof Jonny Thomson käsitleb Dietrich Bonhoefferi kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust: oma mõtlemise tellimine autoriteedilt, tahtlik teadmatus ja konformism.

Ta näitab, kuidas igaüks neist tänapäeval avaldub, alates tehisintellekti vastustest meie moraalsetele küsimustele kuni poliitiliste parteideni, mis suruvad peale lojaalsust veendumuse asemel.
Esineja kohta: Jonny Thomson Õpetas enne täiskohaga kirjutamisele asumist enam kui kümme aastat Oxfordis filosoofiat. Ta on Big Thinki kolumnist ning auhinnatud ja menuraamatute autor, kelle raamatud on tõlgitud 22 keelde.

Jonny on ka Mini Philosophy asutaja , mis on umbes kahe miljoni uudishimuliku ja intelligentse meele sotsiaalvõrgustik. Ta on tuntud üle kogu maailma selle poolest, et muudab filosoofia ligipääsetavaks, kaasahaaravaks ja lõbusaks.
________________________________________
Saa Jonny Thomsonilt rohkem infot
Minifilosoofia
Ruum, kus uurida maailma suurimate mõtete ideid koos Big Thinki Jonny Thomsoniga.
Jonny Thomsoni poolt

________________________________________
Ajatemplid
00:00:21 1. peatükk: Rumalus vs kurjus
00:01:52 Mis rumalus tegelikult on
00:09:14 Miks rumalus võidab kurjuse
00:21:53 Kuidas lolli ravida
00:27:35 2. peatükk: Kuidas võim rumalust kasvatab
00:30:09 Valetajad vs. lollitajad
00:35:12 Algoritmipõhine grupimõtlemine
00:38:30 Kuidas end lolliks teha
________________________________________
Eelistad meie intervjuusid Spotifys kuulata? Vaata meie episoode siit:

Emotsionaalselt küpseks täiskasvanuks saamise plaan 68 minutiga
Suur mõte
Episood
________________________________________
Transkript
Allpool on selle videointervjuu esimese viie minuti transkriptsioon. See on tõeline sõna-sõnalt tehtud transkriptsioon, mis jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. Kui soovite video vaatamise ajal kogu transkripti lugeda, klõpsake siin .
________________________________________
Minu nimi on Jonny Thompson. Olen kirjanik, Big Thinki kolumnist ja haldan sotsiaalvõrgustikku Mini Philosophy, kus selgitan filosoofilisi ideid miljonitele inimestele. Olen peatselt ilmuva raamatu “The Art of Piisav” autor, milles selgitan epikuurlust ja õpetan kõigile, kuidas seda meie elus rakendada.
1. peatükk: Rumalus vs. kurjus
Dietrich Bonhoeffer oli 20. sajandi filosoof ja teoloog, keda tuntakse nii oma kirjutiste kui ka natsisüsteemile vastupanu osutamise poolest. Ta sündis 20. sajandi alguses silmapaistvasse, üsna eliitsesse perekonda. Tema isa oli Berliini Ülikooli psühhiaatriaosakonna juhataja, mis oli üks riigi prestiižsemaid õppetoole. Kui natsid võimule tulid ja alustasid Saksa kristlikku liikumist, mille raames nad üritasid protestantlikke kirikuid omaks võtta, juhtis ta vastuliikumist, mida tunti kui Konfessionaalset Kirikut. Kui sõda puhkes, oli Bonhoeffer osa natsivastasest luureteenistusest, kus ta edastas teavet liitlastele ja vastupanuliikumistele kogu Euroopas ja Saksamaal. Lõpuks said natsid sellest teada ja ta vangistati 1943. aastal, kus ta kirjutas terve hulga kirju ja päevikuid, millest saame need märkmed rumaluse kohta, millest ma täna räägin. Teda seostati Hitleri tapmise vandenõuga 1944. aastal ja ta hukati Flossenbergi koonduslaagris 1945. aastal, paar nädalat enne seda, kui liitlased selle vabastasid.
Seega räägib Bonhoeffer oma kirjades rumalusest ja esitab selle pisut julge väite, et rumalus on tsivilisatsioonile suurem oht kui isegi kurjus. Aga selle mõistmiseks peame tegelikult aru saama, mida ta rumaluse all mõtles, sest see erineb sellest, kuidas paljud meist seda sõna oma igapäevases sõnavaras kasutavad.
Mis rumalus tegelikult on
Mis on siis rumalus? Noh, see ei ole sama mis rumalus. Rumalus on see, kui teed midagi rumalat, hoolimatut või ettevaatamatut. Näiteks kui paned bensiiniautosse diislikütust või mina panin pesumasinasse nõudepesuvahendit ja see põhjustas katastroofi või ma mäletan… Mu poja viimasel sünnipäevapeol kingiti talle plastmassist golfikomplekt ja ma tahtsin meeleheitlikult kõigile teistele emadele ja isadele muljet avaldada, nii et ma võtsin golfikepi välja ja lõin palli nii kõvasti kui suutsin ja see lendas üle meie värava teele, tabades mööduvat autot. See on näide rumaluse kohta, aga see ei ole rumalus Bonhoefferi mõistes.
See ei ole ka sama mis kognitiivsete võimete puudumine. Seega puutud elus vahel kokku ülesannetega, mis lihtsalt ületavad sinu võimeid. Näiteks minu enda puhul on kokkupandav konstruktsioon uskumatult keeruline. Seega, kui on vaja kokku panna mööblit või isegi selliseid nippe nagu Lego meisterdamine, annan selle sageli kellegi teise hooleks. Isegi minu viieaastane poeg on Lego meisterdamises minust parem.
Aga rumalus ei ole sama mis teadmatus, sest kui sa midagi ei tea, siis on see kas hariduse puudumine või selle faktiga mitteseotud kokkupuude. Näiteks kui sa ei tea Indoneesia pealinna, on see näide teadmatusest. Ja siis sa lähed ära ja avastad, et pealinn on, kas see on Jakarta? Ma arvan, et see võib olla pealinn, see võib olla Jakarta. Ja see lahendab sinu teadmatuse. See ei ole rumalus. Seega on Bonhoeffer ettevaatlik, öeldes, et need kolm asja ei ole rumalus.
Aga mis on rumalus? Bonhoeffer ütleb taas, et rumalust saab defineerida kolme erineva elemendi abil. Esiteks, kui me tellime oma kriitilise mõtlemise mingilt kolmandalt osapoolelt. See võib olla õpetaja, lapsevanem, sotsiaalmeedia mõjutaja või tehnoloogia. Ja muidugi tellivad paljud inimesed tänapäeval oma mõtlemise tehnoloogiale.
________________________________________
Seotud artikkel

Loe Jonny Thomsoni artiklit „Ela teadlikult“: Ameerika esimese filosoofia päritolu , mis on kirjutatud ajakirja Big Think trükiväljaandele „ The Opt-Out Nation “.
Big Think liikmed saavad meie esmaklassilisi trükiajakirju igal kvartalil* koos juurdepääsuga enam kui 100 videokursusele ja tuhandetele lühitundidele maailma suurimatelt mõtlejatelt. Lisateavet meie liikmelisuse kohta leiate siit !
*Ainult USA saatmine
________________________________________
2014. aastal kirjutas filosoof Robert Howell artikli, milles ta tutvustas mõtteeksperimenti nimega Google Morals. Ja artiklis selgitab ta, et me kasutame sageli rakendusi teatud asjade tegemiseks. Kõige levinum on Google Maps. Seega isegi täna siia tulles kasutan ma Google Mapsi, et öelda endale, kuhu minna. Ma järgisin sinist joont. See käskis mul minna vasakule. See käskis mul minna paremale. Ja hopsti, siin ma olen. Ja enamik inimesi on Google Mapsi kasutamisega nõus, isegi kui me kasutame seda veidi imbetsilliliste asjade jaoks. Näiteks kui ma tahan minna Big Beni juurde ja see on ilmselgelt minu ees, kasutavad inimesed ikkagi Google Mapsi, et öelda neile, kuhu minna Londonis asuva Big Beni juurde. Aga me oleme sellega nõus, sest navigeerimine näib olevat asi, mille oleme üsna valmis tehnoloogiale tellima.
Aga Howe pakkus välja lisaidee. Ta ütles, et kujutage ette, et tulevikus on rakendus nimega Google Morals. Google Morals on rakendus, kuhu sisestate küsimuse ja see ütleb teile, mida peaksite igas olukorras tegema. Oletame, et ma lähen burgeribaari või burgerirestorani ja küsin, kas on õige süüa lihaburgerit või halloumiburgerit? Ja rakendus teeb oma urisemise ja ütleb mulle, et olgu, peaksite tegema seda. Asi pole selles, kas Google Morals arutleb õigesti või mitte. Robert Howelli mõte on see, et me ei peaks oma moraalset arutlemist rakendusele tellima. See kirjutati 2014. aastal ja pole vaja raketiteadlast, et juhtida tähelepanu tõsiasjale, et paljud inimesed kasutavad tänapäeval ChatGPT-d, Claude’i ja tehisintellekti, et neile küsimustele vastata. Kas on õige teha X? Kas on õige teha Y? Kas peaksin oma partnerit petma? Kas peaksin oma partneriga koos jääma? Kas peaksin tegema seda tööd või peaksin tegema teist tööd? Me kasutame tehisintellekti, et see meie eest kriitilise mõtlemise teeks, ja see on näide sellest, mida Bonhoeffer nimetaks rumaluseks.
Rumaluse teine element on see, kui me oleme tahtlikult teadmatud. Ma mainisin varem, et teadmatus iseenesest ei ole rumaluse vorm. Aga kui sa oled pidevalt teadmatu ja sa ei astu mingeid samme oma teadmatuse lahendamiseks, siis see on näide rumalusest. Vana-Kreeka maailmast leiab näite, kus Delfi oraakel olevat öelnud, et antiikmaailma targem mees oli Sokrates. Sokrates ütles kuulsalt, et ainus asi, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi, mis on näide teadmatusest. Aga põhjus, miks ta ei olnud rumal, oli see, et ta pühendas oma elu selle lahendamisele.