Hannes Võrno:Ükskord, kunagi kindlasti, istud sa oma lapsega silmitsi ning soovist et tema elaks kauem, räägid sa talle mis on tervislik ja mis mitte. Sa ise seejuures ilmselt suitsetad või jood kangestatud jooke…
Sa ütled niisiis: “Tule vaata, näe…” ning avad selles sitapudrukatlas pöörleva informatsiooni plögas leitud videoklipi.
Seal on lühidalt öeldes kellegi infooperatsioon, mida esitletakse justkui “Pealtnägijas” – tegelikkusena. Nad teevad seal surnud putukatest pulbi, mis segatakse veel viie või kuue värvilise pulbriga ning sellest kokkusegatud plämast, tekib tainas, millest saavad kartulikrõpsud, mis pakitakse ühe äratuntava turuliidri pakendisse.
Su laps vaatab seda huviga. Vaatab siis sulle otsa ja küsib, et miks sa seda näitad. Sa vastad ausalt, et tahtsid talle tutvustada ühte võimalikest “tõdedest” millest meie igapäev koosnebki. “Sa valetad!” Ütleb laps ja jätkab nagu ta teaks asju sinu tulevikust. “See on AI”
Ta on AI-ga sama vana. Ta ei tea mitte midagi mobiiltelefonidest. Ta räägib asjade hindu oletades tohutusuurtes numbrites, sest vähemaga leppimine tähendab stagneerumist. Ma olen see, kelleks mu kuue aastane poeg mind koolitab. Täna, võiks öelda, olen ma väärt oma algkooli esimest tunnistust.

Peep Vain :Dalai Laama ütles mulle 2014. aasta mais Riias kokku saades nii:
“Kui näed metsas hirve jooksmas teeristilt vasakule ja jahimehed küsivad pärast, et kuhu ta jooksis, siis õige vastus on … paremale.”
Ehk sulaselge vale on tema meelest antud olukorras kõige õigem vastus.
Miks?
Sest kui Sa teed seda puhtast kaastundest, et teist kaitsta, ja Sa ise ei võida sellest midagi, on vale õigustatud. 
Hirve päästmine on õilis.
Aga oleme ausad – enamasti me oma valedega ühtegi hirve ei päästa.
Otsime lihtsalt pseudovabandusi, jätame osa juttu rääkimata ja teeme head nägu, sest nii on mugavam.
Aga siin on konks.
Me oleme selle silumise nii hästi käppa saanud, et hakkame seda märkamatult tegema ka iseendaga.
Peidame end ebamugava tõe eest, et ei peaks peeglisse vaatama ja nägema seda, mis seal päriselt on.
Ja endale kärbeste pähe ajamine on pikas plaanis kordades destruktiivsem kui mõni valge vale siin või seal.
Meenub psühholoogiaõpe INSEADi ülikoolis, kus meile õpetati emotsionaalset intelligentsust.
Üks selle viieteistkümnest mõõdikust oli reaalsustaju (reality testing).
Tahad targem olla? Püüa reaalsusest võimalikult adekvaatselt aru saada.
Just sellepärast ongi mõistlik aeg-ajalt ausalt peeglisse vaadata ja küsida endalt:
• kus ma päriselt olen?
• mida ma tegelikult tahan?
• mida ma EI taha?
Just seda me uue hooaja esimesel mõtterännakul „Enda vastu aus” teemegi ja kutsun Sind osalema.

Üllatav seos valede mälestuste ja kujutlusvõime vahel Kuidas teie halb mälu võib teie loovust toetada. Anne-Laure Le Cunffi poolt 1) Toimeta Google-tõlge 2) Kirjuta valeteadmiste-mälestuste osa oma elus Oma memuaarides “Onu Volfram ” kirjeldas Briti neuroloog Oliver Sacks kahte pommitamisintsidenti oma lapsepõlvest Blitzi ajal. Ühes maandus pomm tema pere kodu lähedale, kuid ei plahvatanud. Teises kukkus maja taha termiitpomm, mida Sacks eredalt mäletas. Mõni kuu pärast raamatu ilmumist mainis Sacks juhtunu oma vanemale vennale Michaelile. Michael kinnitas esimest mälestust. Aga kui Sacks termiitpommi teemasse tõi, ütles vend talle: “Sa ei näinud seda kunagi. Sa ei olnud seal.” Sacks oli olnud internaatkoolis. Nende vanem vend oli kirjutanud neile elava kirja, milles kirjeldas juhtunut, ja Sacks oli selle kirjelduse ilmselt enda mälestuseks muutnud. Ja isegi pärast selle teadasaamist tundus mälestus talle ikka veel täiesti reaalne. Seda lugu lugedes ei saanud ma jätta mõtlemata: mis siin juhtus? Kipume mõtlema mälust kui salvestussüsteemist. Aga kui me mäletame mingit sündmust, siis meie aju rekonstrueerib selle tükkidest: inimestest, kohtadest, aistingutest, emotsioonidest, üldteadmistest jne. Sama mehhanism suudab need tükid võtta ja uuesti kokku panna millekski, mis pole kunagi juhtunud, näiteks hüpoteetiliseks olukorraks või loominguliseks ideeks. Teadlased nimetavad seda konstruktiivse episoodilise simulatsiooni hüpoteesiks. Hipokampusel näib selles protsessis olevat oluline roll. See aitab siduda kogemuse eraldi elemente sidusateks episoodideks ja uuringud näitavad , et see on seotud nii varasemate kogemuste meenutamisega kui ka uute ettekujutamisega. Lühidalt, mineviku meenutamine ja võimaluste ettekujutamine tuginevad osaliselt samale konstruktiivsele protsessile: mõlemad hõlmavad salvestatud kogemuste fragmentide kokkupanekut sidusaks stseeniks. See paindlikkus on loovusele kasulik, aga loob ka võimalusi mäluvigade tekkeks. Aju võib mõnikord kaotada jälje, kust konkreetne infokild pärineb. Midagi ettekujutatut võib muutuda piisavalt tuttavaks või detailseks, et see hiljem meelde jääb. Katsed on korduvalt näidanud seda efekti, mida tuntakse kui “kujutlusvõime inflatsiooni”, kus sündmuse ettekujutamine võib suurendada teie hilisemat kindlustunnet, et see tegelikult juhtus. Mõlemad hõlmavad salvestatud kogemuste fragmentide kokkupanekut sidusaks stseeniks. See kõlab nagu viga, aga mõned samad protsessid võivad toetada ka loovust. Laboratoorsed uuringud on leidnud seoseid lahkneva mõtlemise ja teatud tüüpi valemälu vahel. Teadlased on väitnud, et mõlemad võivad osaliselt sõltuda laiast assotsiatiivsest aktiveerimisest: võimest teabele paindlikult ligi pääseda ja seda uutmoodi rekombineerida. Valemälestused ja loovus See ei tähenda, et halb mälu teeb sind automaatselt loovamaks . See tähendab, et mõned omadused, mis muudavad mälu ekslikuks, võivad võimaldada ka kujutlusvõimet. Ja sa saad seda konstruktiivset kalduvust teadlikumalt kasutada. Siin on kolm harjutust, mida saate oma loomingulistes projektides valemälestuste ärakasutamiseks katsetada: 1. Vastuolu teema. Vali mõni sündmus mõne aasta tagant: puhkus, õhtusöök, sinu esimene tööpäev. Kirjuta see sündmus mälu järgi üles, lisades nii palju üksikasju kui võimalik. Seejärel vaata fotosid, sõnumeid, kalendreid või muid dokumente ja pane tähele kõiki detaile, mida sa enesekindlalt kirjutasid, aga mis ei tundu tõenditega sobivat. Vali üks vastuolu ja kasuta seda teemana: Milline lugu võiks selgitada, miks ma seda nii mäletan? 2. Autobiograafiline remiks. Võta ühest mälestusest asukoht, teisest inimene, kolmandast probleem ja neljandast emotsioon. Seejärel loo sündmus, millesse need kõik kokku kuuluvad. Seda saab teha kirjutamise või visuaalse kollaaži abil – see on lihtne viis sundida oma aju tuttavat materjali millekski uueks taasühendama. 3. Ideede genereerimise soojendusharjutus. Enne ajurünnakut kuluta paar minutit ühe hiljutise sündmuse detailsele meenutamisele. Mõtle ruumilisele paigutusele, tegevuste järjestusele, objektidele, helidele, inimestele ja muudele spetsiifilistele omadustele. Seejärel asu kohe ideede genereerimisele. Uuringud näitavad, et selline harjutus suurendab lahknevat mõtlemist, aktiveerides detailseid mälestusi enne, kui palud oma ajul neid uuesti ühendada. Sacksi valemälu on äärmuslik näide, kuid see osutab millelegi põnevale inimkujutlusvõime juures. Teoreetiliselt võiks täiesti sõnasõnaline mälusüsteem olla suurepärane mineviku säilitamiseks. Kuid see oleks vähem kasulik minevikutükkide võtmiseks ja küsimuseks: milleks need veel saada võiksid?

Täna annavad uued ministrid ametivande

Kas mind huvitab poliitika? Tänan küsimast, ei. Isegi kui varem huvitas, siis nüüd on malemängu moodi nuppude tõstmine muutunud nii läbinähtavaks vangerdamiseks, et see ei tee au ei poliitikale ega Eesti riigile. Kõik on kuningad, mitte kedagi ei julge enam uskuda, nüüd selgub, et sõjaärimehed on mõelnud päris mitu käiku ette.
Meid on pikalt harjutatud rahapesumasinaga, mille nimi on rahvasuus feil baltika. Mitte keegi ei mäleta enam, kuimitu miljonit see pidi maksma või kui palju miljardeid tema hinnaks nüüd on kujunenud – nagunii ei usu keegi enam, et see üherööpmeline Häädemeeste susla ealeski tuleb.
Keskkonnaminister Sutt astus tagasi pärast sõjaminister Pevkurit ilmselt samuti selleks, et ennetada riburada selguvaid „kadunud” miljoneid. Ei olnud piinlik väita, et langeti analoogselt kultuurirahva raamatupidajaga skämmi ohvriks. Tänaseks kinnitavad Data hindud, et toodavad siiski need mürsud ning meie militaarärimehed käivad riigi ringhäälingus maksumaksja raha eest üksteist süüdistamas.
„Kord Kirjak puskis Punikut ja Punik s…ahunnikut,” kirjeldas vanarahvas sellist olukorda, kus ammu enam ei saa aru, mis paber kuhu miks kadus ning mis rollis oli selles näitemängus Hanno, Kusti, Kalev…
Vastu peaminister Michali ootusi astus Pevkur tagasi samal päeval, kui õiguskantsler Ülle Madise asetati presidendi positsioonile. Leidlik! Tagasiastunud ministrid lähevad Riigikogusse, kus neil on saadiku puutumatus. Selle saaks ära võtta kantsler, kes on nüüd kahe positsiooni vahel ja tal on pehmelt öeldes tegemist.
Kes selles näidendis millist rolli alates tänasest etendab? President kinnitas ametisse uued-vanad-tuntud-tundmatud funktsionärid. Kaitseministriks hakkab sõjaärimees, meie kandi poiss Herem. Keskkonnaminister hr Sutt loovutab oma kostüümi ja butafooria Erkki Keldole. Eriti põnev on kollasele meediale meie uus majandus- ja tööstusminister.
Kaunis pr Liina Vahtras oli abielus investor Harold Saarega, kelle varjunimi on Rahakratt. Praegu on vastne minister koos ansambli Bedwetters kitarrist Mihkel Mõttusega. Ta kinnitab, et soovib teha imesid: noored peavad tahtma Eestisse jääda ja investorid tuleb saada siia investeerima.
See meenutab pr Madise lubadust olla kõigi president.
Meil on ammu järg kadunud, kes kui kauaks üheski ametis püsib – kolledži noored ei ole meelde jätnud, kes on peaminister – nagunii valitakse märtsi alguses uus. Küll aga hoiatavad meist paremini taustu teadvad ohvitserid õhus oleva sõjaväelise riigipöörde eest. Mis võiks olla parem otste vette uputamise moodus kui eriolukord.
Ma tahaksin mõelda Puškini romantiliselt värvilisele sügisele ja hoidistada selle aasta viimaseid põlluande – paraku tõmmatakse mind kodust-kirikust-koolist pidevalt muremerre: kas meie riik uut kevadet üldse näeb. Soomlased valmistuvad sõjaks.
Ehk on meie pääsemise võti endisaegses arukuses: kui ei tea, mida teha, siis ära tee mitte midagi.

Mida teha lusitaania võõrliigiga

Eestlase jaoks on igasugused võõrliigid tuttav teema: meie maast ja rahvast on sajandite jooksul üle käinud sakslased, venelased, taanlased, rootslased ning tõenäoliselt tulemas hiinlased ja moslemid. Seoses elujärje paranemisega ja piiride avanemisega on meie rahvas ringi reisides toonud jalanõude ja riietega kaasa ka loomi ja taimi, kes kipuvad kodumaised liigid välja sööma. Samas on teod ju ka ise söödavad – nagu ka konnakoivad, mida prantslased jumaldavad.
Kui järeldada Youtube’i videote põhjal, siis esimest korda tassisid gurmaanid lusitaania teeteo Eestisse 2008. aastal. Viraalseks läks see hiiglaslik nälkjas kuus aastat tagasi nagu saame järeldada sellest, et teadlased, linnaametnikud ja leidurid alustasid siis ühisrindena tigudevastast sõda.
„Erinevatesse piirkondadesse paigaldati tigude kogumise konteinerid,” kirjeldavad ametnikud meie pettumuseks tõsiasja, et nälkjad tuleb endal kokku korjata ja siis konteinerisse tassida. „Kuna „loomakesed” lähevad krematooriumisse, palume tungivalt muud prügi sinna mitte tuua, sest me ei soovi prügi põletada.”
Söödavad on viinamäe teod, merikarbid ja austrid, aga nende eest hoiatatakse samuti: kui tigu on söönud mürgiseid taimi või putukamürke, siis saab eksootilise teo armastaja tõsise mürgituse. Interneti avarustes on rohkesti õpetusi, kuidas tigu enne ärasöömist puhtaks loputada – iga eluala on uskumatult peen kunst.
Oletame, et viime kooli juurest tahtmatult koju kaasa teo-eosed. Tigu on kahesooline olend e hermafrodiit – ta ei vaja paljunemiseks paarilist. Ammugi mitte kosjasid, kihlumist ega pulmi nagu meie kõigi üllatuseks äsja sooritas rahva lemmik Kris Kärner. Tigu laotab kõikjale kuni 400 eost korraga, sina viid need teadmatult koju ja sinu ema maasikapeenar jagatakse ümber. Veel enam – juba on võõrliik vallutanud ka suured põllud.
Suurte põldude oht on ka võõras taimestik, mis tõrjub omamaised taimed analoogselt võõrtuhkruga välja – ameerika mink ees, tiibeti lemmmalts järel, kanada kuldvits ja õõvastav konnatatar kõigest üle – ja meie angervaks kaob ajalukku. Seal ootavad teda juba ees mäletatavasti mammutid, mõõkhambulised tiigrid ja liivlased.
Eestlasel tasub võõrliikidega kohaneda ja harjuda, vastasel juhul kaob koos omamaiste taimede ja loomadega tema ka.
Sinul kui linnainimesel ei tarvitse olla isiklikku kogemust ega arusaamist, milline katastroof on parasiit-elukas, kes sööb ära sinu tomatid. Kujuta siis ette, et nii, nagu kormoranid on pannud nahka puude lehed, söövad nälkjad ära ka taimed – kes siis sulle hapnikku toodab?
Hannes Võrno on tähele pannud, et linnud hakkavad hommikul laulma sellepärast, et kui päike tõuseb, siis algab fotosüntees ning hapnik äratab väikesed laulikud – mida sa vaakumis ikka vaagud?
Oleme ennast küll krooninud looduse kuningateks, aga sel hetkel, kui mõni meiega sama maastikku jagav liik osutub vitaalsemaks, selgub kibe tõde: välja sureme meie, mitte tema.

Mina olen NOEP, kuidas sa mind ei tunne!?

Isiksuse suuruse ja intelligentsi näitaja on tema võime naerda iseenese üle ning müüa oma näoga toodet, mis ei lähe reklaami tõttu naeruväärseks. Pankurid on vaatamata liigkasuvõtmise patule ikkagi inimesed – vähemasti on nende PR-osakonnad taibanud reklaamnägudeks palgata sämmi (Swedbank) ja NOEPi (SEB). Kusjuures Andres Kõpper on juba küps härrasmees – sündinud 22.märtsil 1990 – seega ei ole maailm ainult jõmpsikate pärusmaa.
2022. aastal pälvis NOEP kõik võimalikud auhinnad: Eesti muusikaauhind ja parim meesartist, tänavu oli ta Eesti Laulul esikolmikus analoogselt Robert Linnaga pisut liiga soliidne selle tsirkuse jaoks. Artisti promotöö võti ongi „parim enne möödas”. Ei ole vaja olla selgeltnägija, et aimata, kui nadi tunne on üleküpsenud kuulsusel, keda mitte kusagil ära ei tunta. Isegi kui tuntakse, läbi turvatulemüüride VIP-staatus ei aita.
Loetlegem rolle, keda hr Kõpper kehastas: esimeses episoodis oli ta nii arst kui ka kipsis patsient, teistpuhku ei õnnestunud tüübil pääseda lennujaamas kiirele rajale ning neli tegelast tema enese esituses klubi ukse taga mängisid etüüdi, kus šveitser oli küll nõus sisse lubama Andrese enda – ehkki ei tundnud teda ära – teised kaks tonti jäid välja.
„Kuidas sa mind ära ei tunne – kas sa tõesti ei tea, kes ma olen!?” see on eestisuguses konnatiigis kroolimise võlu ja valu.
Ühest küljest on päris kole igas kaupluses ja bensiinijaamas autogramme anda, teisest küljest tekib mahakantuse tunne, kui oled kuulsusega juba harjunud ja ühel kurval hetkel ei teagi mitte keegi, kes sa oled. Inimkarjas annab kuuluvus ja tuntus isemoodi turvatunde.
Miks peavad meie artistid olema sellistes reklaamklippides? Samal põhjusel, miks Brad Pitt promob kohvimasinat: raha ei ole kunagi liiga palju – „perfetto” on pigem ülearu, et jätkuks mustadeks päevadeks ka. Nöpsikul oli just pikk väga edukas turnee teisel poolkeral – siiski kulub lisateenistus marjaks ära.
Kas see on minu asi, kui palju ta selle etenduse eest sai ja kuhu tolle summa pani? Ei kollase ega kvaliteetmeedia andmetel meie küpses eas superstaar abielus ei ole ning isatiitlit ei kanna. Oleme näinud telesaates „Öökülaline” Normetit külastamas laulja maakodu, kus peremees muusika komponeerimisega sarnaselt oma kätega ehitab, meisterdab mööblit, parandab katust ja kokkab. Kes on vähegi tänases Eestis ehitanud, see teab, et selle harrastuse puhul mitte midagi järele ei jää.
Ühtlasi on mehel mõistlik välja mõelda, mis saab pärast lavakarjääri: igaühel ei ole õnne olla kauamängiv nagu Ivo Linna või Voldemar Kuslap – enamus meist unistab ikkagi rahulikust pensionipõlvest roheluses ja külluses.
Olgu panga reklaamstaaril arukust sel humoorikal kombel teenitu investeerida nii, et kapital koguneb omasoodu – küllap ta on selleks piisavalt nutikas sell.

Kuidas müüa buldogile mustikapulbrit?

Kui sa näed ühismeedias tehistaibu tehtud müügivideot – kui kiiresti sa aru saad, et see on sind manipuleeriv äri? Pane tähele: kõigepealt puudutatakse sinu südant, seejärel tekitatakse sinus süütunne ning selle emotsionaalse paketi otsa tulebki müügitöö.
Kolmekümne aasta jooksul prantsuse buldoge kasvatanud karismaatiline hurmur jutustab meile esmalt, kuidas koer avaldab iga päev tingimatut armastust. Ta jagab sinuga oma kõige armsamaid esemeid, hoiab nii unes kui ilmsi vastu sind, jälgib sinu turvalisust tualetis ja saadab sind tubahaaval vähemasti pilguga.
Sinu manipuleerimiseks ja ostma innustamiseks kirjeldab spetsialist, kuiväga süüdi sa oled selles, et sind piiritult armastav olend jääb haigeks: „See, et frenchie sügab kõrvu ja varbaid, tuleneb bakterite põhjustatud põletikust. Tema eluiga lüheneb sinu hoolimatuse pärast – kui soolestik on juba kahjustatud, saavad viga ka süda, neerud, maks ja liigesed. Sümptomite avaldudes on kahju juba sündinud.”
Pruugib külastada Sipa loomaarst Reet Reimannit, Viljandi Kliinika dr Vilu või millist iganes kogenud veterinaari ja nad kinnitavad õnneks ühest suust: nii buldogid, mopsid kui ka bernhardiinid on geneetiliselt allergilised ja ülearetuse tõttu vastuvõtlikud reumaatilistele ja astmaatilistele protsessidele.
Härra koerakesega nagu Tšehhovi koerakesega daamile ideaalne paariline ulatab sulle psühholoogiliselt hästi läbi mängitud päästerõnga. Pruugib vaid kas tema kodulehelt või Amazonist osta spirulina-jõhvika pulbrit ja kõik maailma koerad on päästetud. Võluravim on Google AI teatel toitainerikas sinirohevetikas (tsüanobakter), mida kasutatakse väärtusliku toidulisandina. Sinu peni 112-vetikas on spiraalne, kasvab leeliselistes soojades veekogudes ning sisaldab supertoiduna tohutult valke, vitamiine, mineraale ja antioksüdante.
Jätame kõrvale skeptilise küsimuse, miks sinivetika vohamine Eestimaa supelrandades on ohtlik, aga sissesöödav spirulina kasulik. Kuna me tahame oma armastatud koerale parimat, püüame ka mitte märgata pisasja, et päris hästi tehtud multifilmis ei ole gentlemani suu ja hääl sünkroonis ja ostame.
Kui palju maksab sinu kui kohusetundliku peremehe panus koera tervisesse – mis tõenäoliselt on siiski geneetiliselt allergiline – mis on armastuse hind? Eesti hinnad kõiguvad 15 ja 55 euro vahel ning seda toodet müüb umbes kümme ettevõtet. Ülemaailmne kogemus on ammu kinnitanud, et veganitele, ökomöko-teadlikele loomaomanikele ja lapsevanematele on kõige lihtsam kalleid kaupu ostukorvi manipuleerida.
Ma ei tunne siiski ennast petetuna. Selle härrasmehe kuulamine on nunnu ja sõnum põhimõtteliselt õige ning tõenäoliselt lubangi palgapäeval oma buldogile pakikese imepulbrit, mida ka maarjamaised spetsialistid soovitavad. Kelle unustab tubli eestlane alati ära? Iseenda! Mina ka! Selleks, et minu koer saaks kaua õnnelikult elada peab tal olema ka terve ja rõõmus perenaine – ka mina peaksin seda spirulinat pruukima. Ma juba oskan lemmikutega kraami jagada – nt mis on hea hobusele, see on kasulik mullegi.

Kersti Kracht:Vaatan seda infotundi ja peaministri vastuseid kogu selle mürsutehingu kohta ning mina ei saa aru, kuidas veel üldse keegi mingite küsitluste alusel Reformierakonnale toetust annab ja avaldab?
Super demagoogia – “verehinnaga”, “karm talv” !
Samastame ikka jälle ennast sõjaga, inimesed pannakse fakti ette, et otsustatage, kuhu te tahate kuuluda. Kuuluvustunne on see, kuidas inimesi konksu otsa võetakse. Isegi psühholoogia on appi võetud, inetu inimestegq nii manipuleerida.

https://www.youtube.com/watch?v=hrOwyYbjZm0
Riisusin. Väsisin riisumast. Panin teleka sisse ja kuulasin Riigikogu infotundi. Ja te nõuate lastelt funktsionaalset lugemist. Mul on küsimus, kas peaminister on loll või mängib lolli. Mitte ühestki küsimusest aru ei saa. Monika Helme kordab küsimise ajal ohuhinnangu kohta ühte ja sama küsimust viis korda nagu õpetaja koolitunnis ja peaminister laseb jutu lahti, mille ta õppis ära 2022. aastal. Kas ta tõesti ei saa aru? PISA-testis kukuks ta läbi. Natuke hiljem küsitakse Jollerilt küsimus, udutab midagi pikalt ja siis käib vastamisaja lõpu piiks ja Joller ehmatab ja naeratab totakalt ja ütleb, et “nüüd käis piiks ja mul läks mõte ära”. Lasteaed. Peaks ka hoopis suurelt riisuma hakkama?