Hannes Võrno:Kõik teevad vaikselt nägusid, et neile on ainult valetatud. See on mugav lause mis jätab inimese süütuks ja süüdi jääb keegi teine. Need, kes seni arvasid, et neil on õigus teiste eest otsustada ja selle pealt teenida, haigestuvad ühekaupa samasse tõppe. Mitte alati kehas. Sageli ka hinges, sest vale, millega seinu püsti hoitakse, hakkab seestpoolt lõhnama. Ja see lõhn tuleb välja suust.
See on tänase tegelikkuse pilt. Mitte vandenõu. Lihtsalt vana maja, millel on liiga palju kortereid ja liiga vähe kandvaid seinu ja Euroopa Liit on selle maja üks suurimaid tiibu.
Algus ei olnud vale. Kuus riiki, süsi ja teras, ning et sakslane ja prantslane ei saaks enam üksteist sama kergesti ära tappa. See oli praktiline ja piiratud. Rahvusriigid jäid alles, kaubandus avanes kuigi piirid ei kadunud. See töötas, sest keegi ei püüdnud maailma päästa ega inimkonna hinge ümber kasvatada.
Vale samm ei olnud „Euroopa“. Vale samm oli hetk, mil sellest koostööst tehti usutunnistus.
See hetk kannab nime “Maastricht. 7. veebruar 1992”. Seal ei sõlmitud enam ainult turulepingut. Seal otsustati, et ühendusest saab liit. Et tuleb ühisraha, ilma eelarve ja ühise vastutuseta. Et tuleb „üha tihedam liit“. Et tuleb liidu kodakondsus.
Sellest hetkest hakatigi krohvima.
Tuli € ja tuli üks intressimäär Saksamaale ja Kreekale. Üks valuuta riikidele, kelle kodanike palgad, produktiivsus ja kombed ei saa iial olema samad. See ei olnud teadmatus. Paljud majandusinimesed ütlesid juba siis, et see ei tööta. Neile vastati rehmates, et poliitiline tahe on tähtsam kui teie pessimistlik arvutus.
See arvutus tuleb aga varem või hiljem kõikide ukse taha koputama.
2004 astusime meie vabatahtlikult sellesse liitu. Kümme riiki korraga. Turg avanes, raha voolas, teed said asfaldi. See oligi reaalne. Me ostsime üliõpilase pileti rongile, millel välismaalasest vedurijuht istub kaugel ees, rongi peas ja reisijailt ei küsitagi, kuhu rong sõidab.
2005.aastal ütlesid prantslased ja hollandlased oma referendumitel „ei“ selle põhiseadusele. See oli haruldane hetk, mil rahvas sai veel midagi öelda. Vastus ei tulnud peale pikka pausi. Vastus oli Lissaboni leping, ehk sama sisu teise nimega. See on krohvi klassikaline võte: kui pragu on näha, värvi ta teist värvi.
Siis ühtäkki, ei tea kust tuli eurokriis. Mitte „lõunamaalaste laiskus“, nagu põhjas räägiti, ega „põhja ahnus“, nagu lõunas. Mõlemad olid osalised. Põhja pangad laenasid, lõuna kulutas ja iseendi tehtud reegleid eirati juba enne kriisi. Kui maja värises, ei küsitud, kas vundament on vale. Küsiti, kuidas veel rohkem krohvi peale panna. Viha õpetati jagama võrdselt kõikidele.
2015.aasta oli teine pragude aasta. Schengen oli ehitatud eeldusel, et välispiir hoiab ja peab, aga võhivõõraste kultuuride rändmigrandid muudkui tulid ja süsteem ei suutnud kuidagi otsustada, kes jääb, kes läheb mujale ja kes vastutab. Samal kümnendil muuseas, ehitati energiapoliitika, mis tegi odavast Vene gaasist eurovooruse. See ei olnud juhus. See oli arvutus, mis unustas, et naaber võib ühel päeval kraani kinni keerata. Siis tehti koroonaoperatsioon ja laeoti peale järgmine krohvikiht: kõigi ühine laen, mida nimetati “taasteks”. Sinna otsa hävingut külvav rohelepe, mis rääkis Euroopast nagu tervest planeedist. Siis sõda, mis paljastas, et kontinendil, kes räägib strateegilisest autonoomiast, ei ole isegi piisavalt laskemoona, gaasi ega ühist tahetki mitte.
Mis läks valesti?
Valesti läks see, et koostööst tehti asendusriik ilma asendusrahvata. Et otsused liikusid sinna, kus hääl on kõige kaugemal sellest, kes arve maksab. Et kriisist tehti alati argument „veel rohkem liitu“, mitte argument „vaatame, kas konstruktsioon kannab“. Bürokraatia hakkas uskuma, et reegel on sama mis kompetents. Et teadus ja moraal ja julgeolek ja kliima ja ränne ja sooidentiteet ja tööstus pandi kõik ühte ämbrisse ja öeldi, et see on väärtused.
Väärtus, mida ei või küsitleda, on dogma. Dogma on krohv, mis ei lase seinal hingata.
Ma ei ütle, et Euroopa peaks lagunema tükkideks. Lagunemine on ka krohv, aga teistpidi. Ma ütlen, et majas, kus ei lubata küsida et millal vundament valesti valati, ei ole kodu. Ta on ehitusobjekt, mis ei lõpegi ära, nagu see kuradi liipriteta rahatee läbi Eestimaa.
Need, kes teiste eest otsustasid, haigestuvad nüüd omal moel. Mõni kaotab valimised. Mõni kaotab näo. Mõni kaotab une, sest ta teab, et plakatil olev lause ja tänaval olev hind ei ole enam samast puust. Rahvas ei ole rumal. Ta on väsinud. Väsimus on ausam kui lojaalsus.
Pragu seinal ei ole vaenlase töö. Pragu on see koht, kus krohv enam ei valeta.

Streikimise võlu ja valu dr guugu andmetel:Streik on töövõtjate üks võimsamaid kollektiivseid tööriistu oma õiguste, paremate töötingimuste ja õiglase töötasu eest seismisel. Eesti Vabariigis on streigijuhised ja -õigused reguleeritud Kollektiivse töötüli lahendamise seadusega, mis seab protestile ranged õiguslikud raamid, tagades samal ajal töötajatele põhiseadusliku vabaduse oma huve kaitsta. Kuigi streikimist peetakse sageli viimaseks abinõuks, on sellel ühiskonnas ja tööturul selge ning kaalukas roll.
Kas ja millisel juhul on streigist kasu?
Streigist on kasu eelkõige siis, kui kõik muud dialoogi- ja läbirääkimisvormid on ammendunud ning tööandja või riik keeldub töötajate seaduslikke ja põhjendatud nõudmisi kuulda võtmata. Streik ei ole lihtsalt emotsionaalne meeleavaldus, vaid ratsionaalne majanduslik ja sotsiaalne survemeede.
Streik toob kasu järgmistel juhtudel:
• Tulemuslikkus läbi ühtsuse: Üksikisiku nõudmised jäävad sageli tagaplaanile, kuid kui terve sektor või ettevõtte kollektiiv katkestab töö, on mõju kohene. Tööandjal on võimatu tervet töötajaskonda korraga asendada või vallandada ilma tegevust halvamata.
• Tähelepanu juhtimine ja avalik surve: Streigid (näiteks haridus- või tervishoiusektoris) toovad probleemid teravalt avalikkuse ja meedia fookusesse. See sunnib poliitikuid ja otsustajaid kiiremini kompromisse otsima.
• Reaalsed tulemused: Eesti lähiajalugu on näidanud, et hästi organiseeritud streikidel on mõju. Näiteks on õpetajate ja tervishoiutöötajate streigid aastate jooksul päädinud reaalsete kollektiivlepingute ja töötasu alammäära tõusuga.
Streigi edukuse eelduseks on aga põhjalik ettevalmistus, ametiühingute tugevus ja ühiskondlik toetus. Kui nõudmised on ebarealistlikud või ühiskond pöördub streikijate vastu (kuna elutähtsad teenused katkevad pikaks ajaks), võib streigi kasu jääda tagasihoidlikuks või tekitada hoopis mainekahju.
Erinevad streikimise moodused Eestis
Eesti õigusruumis ja praktikas eristatakse peamiselt kolme streigiliiki, millest igaühel on oma spetsiifiline eesmärk ja kestus:
• Pärisstreik (ehk põhistreik): See on tähtajatu või määratud kestusega täielik töökatkestus, mida korraldatakse kollektiivläbirääkimiste ummikusse jooksmisel. Sellele peab seaduse järgi alati eelnema lepitusmenetlus riikliku lepitaja juures. Kui lepet ei saavutata, on töötajatel õigus streikida, teavitades sellest tööandjat, lepitajat ja kohalikku omavalitsust kirjalikult vähemalt kaks nädalat ette.
• Hoiatusstreik: Lühiajaline (tavaliselt mõne tunni pikkune) töökatkestus, mille eesmärk on näidata tööandjale töötajate ühtsust ja valmisolekut vajadusel suuremahulisemaks streigiks asuda. Hoiatusstreiki võib korraldada juba läbirääkimiste või lepitusmenetluse ajal, et anda signaal nõudmiste tõsidusest.
• Toetusstreik: Töökatkestus, mida korraldatakse teiste töötajate (näiteks teise ettevõtte või sektori streikijate) toetuseks. Toetusstreigi eelduseks on, et kuskil juba käib seaduslik põhistreik. Toetusstreik ei tohi Eestis kesta kauem kui kolm päeva ning sellest tuleb ette teatada vähemalt viis päeva.
Piirangud ja seaduslikkus
Eestis ei tohi streikida uisapäisa. Seadus keelab poliitilised streigid (millel puudub seos töösuhetega) ning streikimine on täielikult keelatud teatud ametikohtadel, mis tagavad riigi julgeoleku ja elutähtsad funktsioonid (nt kaitsevägi, politsei, piirivalve, kohtunikud ja päästeteenistus). Samuti on streigi ajal keelatud takistada nende töötajate tööd, kes otsustavad protestiga mitte liituda, kuna osalemine on rangelt vabatahtlik.
Kokkuvõttes on streikimine Eesti riigis toimiv, kuigi äärmuslik hoob. See toimib parimal viisil siis, kui seda kasutatakse viimase õigusliku vahendina ühishuvide kaitsel, tuues osapooled tagasi läbirääkimiste laua taha selgelt võrdsemas positsioonis.

Inga Raitar:”… kogemused on meile näidanud, et inimkond on valmis pigem pahesid kannatama niikaua kui võimalik, kui oma õigust jalule seadma ja kaotama need valitsemisvormid, millega ta on harjunud.
Kui pärast tervet rida rikkumisi ja võimu kuritarvitusi, mille eesmärk on üks, on saanud ilmsiks kavatsus allutada inimesed täielikule despotismile, siis on nende õigus ja kohus selline valitsus kõrvaldada ja rakendada uusi meetmeid oma julgeoleku kindlustamiseks tulevikus.”
/USA iseseisvusdeklaratsioonist/
Kui paljud teadsid 35 aastat tagasi, millist Eestit me tegelikult tahtsime? Teadsime nagu praegugi pigem, et mida me EI TAHA… Seega püdisme kõik sellest eemale, mida me toonases elus ei tahtnud enam kogeda.
Raudse eesriide tagant avatud maailma poole pürgides, ühest ideaalist vabanedes teise kihutamise tuhinas kaotasime tegeliku vabaduse mõistmise ära. Selle, mis tuleb seestpoolt. Ise enda üle otsustamise vabaduse. Kus pean vaid seda, mida pean õigeks, mitte sest teised kõik teevad. Vabaduse, mis lubab teha oma peaga mõeldes teadlikke valikuid.
Õnneks on tegelik vabadus igaühes meist endiselt olemas. Kuni me otsime teda endast väljaspoolt seni jääme jõlkuma ühe “vababstaja” lõa otsast teise otsa. Tegelik riigi iseseisvus algab riigis elavate inimeste isesesisvusest.
Kui riigis on teadlikud ja iseseisvad inimesed, suudavad nad valida end juhtima teadlikud ja missioonitundega juhid. Riik peab tegema ju ainult seda, mida ta oma rahva hüveks õigeks peab. End ei tohiks riigiks nimetada paaniliselt oma võimu kindlustada püüdev klikk.
Nädal tagasi jooksis uudistest läbi, et 56% riigikodanikest soovib peale Kaitseministeeriumi äpardäride skandaali valitsuse tagasiastumist. Uudis kadus riigimeedia uudisarhiivist juba järgmisel päeval, asendudes tavalise erakondade reitingute uuringutega. 56% on üle poole. Kui lisaks kaitseministri vastutusvabadele kobarkäkkidele ja hiljutise välisministri avalduse, et meie selja taga hakatakse diile tegema meie maavaradega, siis ilmselt see protsent mitte ei kahane vaid kasvab.
Loeme nüüd uuesti Iseseisvusdeklaratsiooni: „Kui pärast tervet rida rikkumisi ja võimu kuritarvitusi, mille eesmärk on üks, on saanud ilmsiks kavatsus allutada inimesed täielikule despotismile…“

Big Think – seened!!!
Frank Jacobsi poolt
Otse meie jalge all laiub maailm, mis on nii väiksem kui ka palju-palju suurem kui see, mida me tunneme. Teadlased on just alustanud kaardistamist sellest, mis võib olla Maa suurim taristu: 68 kvadriljoni miili pikkune seeneniidistiku võrgustik .
See on elus!
Ja me arvasime, et olime kaardistanud peaaegu kõik, mida sellel planeedil kaardistada annab: mandrid, hääletamismustrid, lindude rändeteed, väidetavad Neitsi Maarja ilmutused ja teie lähedal asuvad Starbucksi kohvikud.
Oleme loginud ja nimetanud peaaegu iga nähtava maailma volti. Ja ometi polnud kuni juunini planeedi kõige ulatuslikumat infrastruktuuri põhjalikult kaardistatud. See võrgustik on suurem kui kõik teed, kaablid ja laevateed kokku. Ja see on elus .
https://www.youtube.com/watch?v=qM6-wuEvbeY

Põhja-Ameerika seentevõrgustiku kaart; paremal on lähivõte pealinnast Floridast. ( Autor : SPUN/A Hidden Infrastructure)
Täpsemalt öeldes: see on seen. See maa-alune võrgustik koosneb niinimetatud hüüfidest : juuksekarva peenikestest niitidest, mis on omavahel seotud tohututeks struktuurideks, mida tuntakse seeneniidistiku nime all . Suur osa neist seentest moodustab partnerlussuhteid taimede ja puude juurtega. Ligikaudu 70% kõigist botaanilistest liikidest on sellistes suhetes.
Mõelge neile suhetele, mida tuntakse ka mükoriisana , mitte niivõrd õrnade sõprussuhetena, kuivõrd kavalate kaubanduslepingutena: mõlemad pooled saavad sellest midagi asendamatut. Taim suudab päikesevalgusest suhkrut toota, kuid on kehv toiduotsija. Seega annab seen fosforit, lämmastikku ja vett. Seen on toiduotsija superkangelane, kuid ei suuda fotosünteesida. Seega tasub taim seenele süsinikuga.
Kuidas maal ellu jääda
See paigutus pole uus – see ulatub mitmesaja miljoni aasta taha, aega, mil taimed esmakordselt maismaal ellujäämist õppisid. Uus on see, et teadlased on nüüd õppinud selle paigutuse tegelikku kuju ja ulatust kaardistama.

Juunis ajakirjas Science ilmunud uuringus hindas meeskond, kuhu kuulusid ka Maa-aluste võrkude kaitse ühingu ( SPUN ) liikmed, et planeedi mulla ülemises 15 sentimeetris on umbes 110 kvadriljonit kilomeetrit niinimetatud arbuskulaar-mükoriisseid seenhüüfe .

Kaardil on näha võrgu tiheduse üllatavaid erinevusi: kõrge Iirimaa põhjaosas ja Suurbritannias, madal mõlema saare lõunaosas (vasakul); ja kummaline puudujääk Poolas, erinevalt naabritest (paremal). ( Allikas : SPUN/A Hidden Infrastructure)
See vahemaa miilides kõlab samavõrd pööraselt: 68 kvadriljonit. Aga et saada aimu selle naljakalt kõlava numbri suurusest, kujutage ette, et need niidid asetatakse ots otsaga kokku – sel juhul ulatuksid nad Maast Päikeseni ligi miljard korda. Pole mõtet: see on ikkagi absurdselt suur vaimne objekt, mille ümber pead murda.
Teine viis võrgu suuruse hindamiseks on arvestada selle kaalu, mitte pikkust. Hinnanguliselt kaalub see kokku umbes 300 miljonit tonni, mis autorite sõnul on umbes viis korda suurem kui kõigi Maal elavate inimeste biomass kokku.
Kuidas me küll sellise tohutu võrgustiku märkamata jätsime? See on ka äärmiselt pisike – teelusikatäis mulda mahutab kuni 10 meetrit seenehüüfe, iga fragment nii õhuke, et on praktiliselt nähtamatu.
4 miljardit tonni CO2
Millegi nii hiiglasliku ja läbipaistva kaardistamiseks pidid teadlased välja töötama uue kaardistamisdistsipliini – mulla kartograafia. Nad kogusid ja analüüsisid 16 000 mullaproovi üle kogu maailma, ekstrapoleerides seda kaarti kogutud andmete põhjal.
Nende kvadriljonite miilide pikkuse elusniitide taha on lihtne kaduma minna veel üks suur number. Seentevõrgustik liigutab igal aastal pinnasesse umbes neli miljardit tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti. See on samaväärne 11%-ga inimkonna aastasest heitkogusest. Struktuuri kohta, millest vähesed inimesed veel paar kuud tagasi teadsid, teeb globaalne seentevõrgustik planeedi tasandil head tööd.

Araabia kõrbes seentevõrgustikku ei ole, aga Viljakas Poolkuu katab (jah, see on sõna) seene kaksik. Paremal: Tiibeti platoo on hüüfide niitide kasvulava ( Autor : SPUN/A Hidden Infrastructure)
See CO2 matmise anne võib olla põhjus, miks me lõpuks pöörame tähelepanu sellele maa-alusele elukihile, alustades sellest SPUN-i avaldatud kõhedusttekitavalt helendavast kaardist sellest, mida on juba nimetatud “seeninternetiks”.
Kuigi kaart on veel poolik, pakub see juba mõningaid üllatusi. Kui peaks pakkuma, kus Maa seentevõrgustik on kõige tihedam, kõlab „vihmametsad” mõistliku vastusena: lopsakalt kihiline ja tihedalt juurtega floora. Aga ei. Kaart osutab rohumaadele kui seeneniidistiku kasvulavale – koguni 40% maailma arbuskulaarsest mükoriisavõrgustikust on maetud muu hulgas Tiibeti platoo lainetavate rohuväljade ning Evergladesi ja Lõuna-Sudaani üleujutatud rohumaade alla.

(Mitte päris) puidune võrk
See on oluline avastus. Üldiselt koheldakse rohumaid kui üht kõige vähem atraktiivset bioomi. Kontrolli vältides on nad ekspluateerimise suhtes haavatavamad: hinnanguliselt muudetakse rohumaid põllumajandusmaaks neli korda kiiremini kui metsi. SPUN-i juhitud uuringust selgus, et haritud pinnase võrgustiku tihedus on vaid pool looduslike ökosüsteemide võrgustiku tihedusest.
Asjaolu, et nii suur osa maailma seente infrastruktuurist asub lainetavate rohumaade all, võib neid kaitsta. Või mitte – enamik neist pole seaduslikult kaitstud.
Kas on olemas viis kaitsta ja säilitada midagi, mis on elus ja mängib ökosüsteemis olulist rolli, aga on samal ajal palja silmaga nähtamatu ja levinud üle poole maailma?

Seenvõrgustiku levimus sõltub kõrgusest väga palju. Põhja-Ameerika kaardil on selgelt näha Apalatšide (vasakul) ja Euroopa kaardil (paremal) Pürenneede ja Alpide kontuure. ( Allikas : SPUN/A Hidden Infrastructure)
Üks lahendus oleks avalikkuse kujutlusvõimele toetuda ja see võrgustik joondada „puiduvõrguga“ – terminiga, mis on viimase kümnendi jooksul populaarseks saanud ja tähendab, et metsad on omavahel ühendatud seenvõrgustikega, mis võimaldavad puudel omavahel suhelda ja ressursse jagada.
See on suurepärane lugu ja mitte täiesti teaduslikult põhjendamatu, aga me mõistame neid võrgustikke praegu liiga vähe, et neid päris internetiga võrrelda. (Me piinlikkust tunneme pidevalt, leiutades võrdlusi, mis on sama ebapiisavad kui kergesti vananevad.)
Probleemi üks osa on see, et kõnealused seened ei ole pelgalt kanalid, mitte fiiberoptilise kaabli orgaaniline vaste. Nad on omaette elusorganismid oma „plaanidega“, mitte ainult selleks, et tagada puude omavaheline suhtlemine – kui nad seda tõepoolest teevad.
Peamine, mida see kaart teha saab ja peaks, on muuta meie arusaama maapinnast oma jalge all, mis on juba iseenesest igati väärt ülesanne. Maa, mis näib tühi, võib küll elu täis olla, ehkki otse pinna all. Muld pole mitte ainult meie maailma kindel alus, vaid ka ise elusolenditega täidetud kiht – lihtsalt mitte selline, nagu enamik meist arvab, et elusolendid välja näevad.
Möödunud aegade kartograafid täitsid maailma kaardistamata nurki koletistega, mis on lühidalt öeldes „me ei tea“. See kaart on ootamatu tühimiku täitnud teistsuguse olendiga, kes on pigem hämmastav kui koletu: ühtaegu mikroskoopiline ja hiiglaslik ning kellel on ilmselt endiselt palju õpetada maailma kohta, mida me nendega jagame.
Kummalised kaardid #1301
Kas sul on kummaline kaart? Anna mulle teada aadressil strangemaps@gmail.com .