Koolijuhi „süü” on mu närrrve – neid sotsiaalseid – turrritanud.
Auväärt Hendrik Agur vabandab ja tagastab – jutuks nihutõlgendatud tingimuste tõttu tagasimaksmisele läinud 400+.
Meie sõitude kompensa on aastaid sama. 5 aastaga on kütusehinnad… teate ise.
Samal ajal toimub kaitsejõududes asjade otsimine – muu hulgas pool haihtunud miljardit.
Pipi Spunki keskkonnaministeeriumi rahapesumasinast alles hakatakse otsima.
Ja legendaarne hariduskorüfee lüüakse risti.
Hästi paneme.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Kui tehisintellektist saab teadlik, kuidas me seda käsitleksime? Loomadel võib olla vihje.
Meie uskumused tehisintellekti teadvuse kohta võivad vähem tugineda tõenditele ja rohkem omakasule.
Suur Mõtle ja Henry Shevlin
7. okt

LOE RAKENDUSES

See artikkel on eelvaade Big Thinki eelseisvast trükiväljaandest ” Made In Our Image: The philosophies of AI and what they reveal of us”.

Krediit: Lorenzo Matteucci | Suur mõte
Henry Shevlini poolt
Teadvus on inimkonna teaduse sügavaim mõistatus. Isegi kui hakkame mõistma, kuidas aju infot töötleb, oleme endiselt kaugel arusaamast, miks see töötlemine peaks tunduma millegi seestpoolt tulevana.
See müsteerium tõmbaski mind teadvuse uurimise juurde ja aja jooksul hakkasin mõtlema, et see mõistatus on sama palju moraalne kui metafüüsiline. Teadvus on see, mis teeb asjad oluliseks. Valud, mis ei tee haiget, ei ole valud ja rõõm, mida ei tunneta, ei ole rõõm. Ilma teadvuseta võivad paradiis ja piin olla sama asi.
Sellel on reaalsed tagajärjed, eelkõige loomade kohtlemises. Nagu David Foster Wallace kuulsalt imestas , kas elusa homaari keevasse vette kastmisel näivad meeleheitlikud katsed põgeneda on mõtlematu bioloogilise automaadi refleksliigutused või on seespool tundev olend, kes veedab oma viimaseid hetki piinades?
Põhiline lootus on, et teadvuse teadus võib lisaks eetilisele arusaamale muuta ka meie käitumist loomade suhtes, võimaldades meil määrata teadvuse täpsed piirid ja vastavalt sellele seada oma moraalse ringi ümbermõõdu.
Seda optimistlikku missiooni teeb keerulisemaks teistsuguse mitteinimliku intellekti tüübi esiletõus: üha keerukamad masinad. Selle esimeseks ettekuulutajaks oli 2022. aasta juuni, kui Google’i töötaja Blake Lemoine avalikustas väited, et tehisintellekt, millega ta oli vestelnud, oli teadvusel. Ta läks isegi nii kaugele, et otsis süsteemile õigusabi.

Lemoine võis küll kiirustada, kuid üha rohkem filosoofe, kognitiivteadlasi ja tehisintellekti uurijaid hakkas pöörama suuremat tähelepanu võimalusele, et teadlikud masinad võivad olla ukse ees. 2023. aastal avaldati filosoofide Patrick Butlini ja Robert Longi juhitud ning paljude juhtivate teadvuse uurijate kaasautoritud aruanne, milles hinnati tehisintellekti süsteeme silmapaistvate teadvuse teadusteooriate näitajate alusel. Jõuti järeldusele, et kuigi ükski praegune süsteem ei tundu olevat teadlik, ei ole „ilmseid tehnilisi takistusi nendele näitajatele vastavate tehisintellekti süsteemide loomisel”.
Kuidas me saame loomade eest hoolitseda ja uskuda, et nad tunnevad valu, kuid samas ei ole meil erilist kalduvust nende söömist lõpetada?
Sellest ajast alates on avaldatud hulgaliselt filosoofilisi ja teaduslikke artikleid, mis püüavad hinnata iga tehisintellekti süsteemide põlvkonda. Võib-olla kõige olulisem tulemus tuli selle aasta alguses ettevõttelt Anthropic, mis arendab Claude’i. Kasutades mehhanistlikke tõlgendatavuse meetodeid, mis jälgivad tehisintellekti süsteemide arvutamisel kasutatavaid sisemisi esitusi, tuvastas Anthropicu meeskond väikese ja privilegeeritud komplekti neist esitustest, mida nad nimetasid ” J-ruumiks “. See, mis eristab seda teistest töötlemisvormidest, on see, et selle sisu näis olevat otseselt valmis verbaalsete vastuste jaoks, seda hoiti tahtlikult ja sellele pääsesid ühiselt juurde muidu eraldi protsessid.

AGI kroonikad
Tuginedes intervjuudele OpenAI, Anthropicu ja teiste siseringi isikutega, jutustab Kevin Roose ajaloo kõige suurema panusega ettevõtmise – tehisintellekti loomise võidujooksu – tõestisündinud loo.
Raamatupoodides nüüd

Oluline on see, et selliseid tööruume on pakutud ka potentsiaalsete mehhanismidena inimteadvuse tekkeks. Globaalse tööruumi teooria, mille töötasid välja kognitiivsed neuroteadlased Bernard Baars, Stanislas Dehaene ja teised, väidab, et informatsioon muutub teadlikult kättesaadavaks, kui see siseneb sellisesse tööruumi ja edastatakse aju muidu spetsialiseerunud süsteemidele. Tööruumi analoogi avastamine tehissüsteemis on ootuspäraselt köitnud masinteadvuse kallal töötavaid teadlasi.
Kas see tähendab, et Claude on teadvusel? See oleks ennatlik: globaalse tööruumi teooria on üks mitmest konkureerivast teooriate perekonnast ja J-ruum ei ole inimese tööruumi täpne analoog. Teadlased, nagu Anil Seth, suhtuvad masinteadvusse täielikult skeptiliselt, väites, et subjektiivne kogemus võib sõltuda elussüsteemidele omastest bioloogilistest protsessidest.
See artikkel aga viitab sellele, et mudelite keerukamaks muutudes peaksime eeldama üha suuremaid paralleele nende arvutuste ja meie kognitiivsete võimete vahel. Kuigi on ebatõenäoline, et ükski katse seda küsimust kunagi lahendab, eeldan, et üha rohkem filosoofe ja kognitiivteadlasi hakkab mudelite keerukamaks muutudes masinteadvuse võimalusele soojemalt suhtuma.
Samal ajal suhtlevad inimesed tehisintellektiga üha enam väga sotsiaalsel ja intiimsel viisil. Eriti just kaasrakendused julgustavad kasutajaid neid süsteeme käsitlema mitte tööriistadena, vaid olenditena, kellel on oma isiksus, meel ja võib-olla ka teadvus. 2025. aastal Collective Intelligence Projecti läbiviidud ülemaailmses uuringus teatas 36,3% osalejatest, et nad on juba tundnud, et tehisintellekt mõistab nende emotsioone tõeliselt või tundub olevat teadlik.
Selle asemel, et meie teadvuse hinnangud mõjutaksid meie moraalseid hoiakuid, näib, et kehtib vastupidine seos.
Mis võiks juhtuda, kui enamik eksperte veenduks, et tehisintellekti süsteemid on teadlikud? On ahvatlev mõelda, et me järeldaksime, et need masinad väärivad moraalset kaalumist ja võib-olla ka seaduslikke õigusi.
Midagi sellist on miniatuurselt juba juhtunud. 2022. aastal, pärast teaduslike tõendite ülevaatamist, tunnustas Ühendkuningriigi seadus ametlikult krabisid ja homaare teadvuslike olenditena. See tunnustus ei küsinud aga üldsuselt midagi ja kuigi me võime arvata, et teadvus peaks moraalse staatuse aluseks olema, on vähem selge, kas see tegelikult inimeste kaastunnet liigutab.
Seda on kõige selgemini näha meie suhtumises loomadesse. Sentience Institute’i 2021. aastal läbi viidud USA täiskasvanute uuring näitas, et üle 90% uskus, et loomadel on umbes sama võime valu tunda kui inimestel – ja sellest tulenevalt ka võime teadlikuks kannatuseks –, samas kui vaid umbes kolmandik oli avatud taimetoitlase või vegani toitumise proovimisele järgmise paari aasta jooksul. Psühholoogilises kirjanduses on sellele pingele nimetus: lihaparadoks. Lühidalt, kuidas me saame loomade eest hoolitseda ja uskuda, et nad tunnevad valu, kuid meil on vähe kalduvust nende söömist lõpetada?
Kõige lihtsam vastus on muidugi see, et inimestele meeldib liha süüa ja nad ei taha sellest loobuda. See ei vähenda lihtsalt meie kalduvust loomade eest hoolitseda; see võib isegi mõjutada meie hinnanguid selle kohta, kas nad on üldse teadlikud. Ühes 2010. aasta katses sõid osalejad kuivatatud veiseliha või kuivatatud pähkleid enne, kui neilt loomade mõttemaailma kohta küsiti. Need, kes veiseliha sõid, andsid lehmadele madalama moraalse staatuse ja see mure vähenemine tõi kaasa väiksema valmisoleku omistada farmiloomadele kannatusteks vajalikke vaimseid seisundeid. Selle asemel, et meie teadvuse hinnangud mõjutaksid meie moraalseid hoiakuid, näib, et kehtib vastupidine seos: kui me tahame õigustada looma söömist, siis me alandame oma arvamust tema vaimsete seisundite kohta.
Me näeme seda suhet teises dissonantsi vormis, nimelt meie suhtumises farmiloomadesse ja lemmikloomadesse. Sama inimene, kes põlgab isegi kassi või koera suhtes esinevat väiksematki julmust, ei pruugi farmiloomade suhtes erilist huvi üles näidata. Jällegi näivad need suhted mõjutavat meie suhtumist loomade psühholoogilistesse võimetesse. Kanada täiskasvanute seas läbi viidud uuringus arvas 82% vastanutest, et kassid on võimelised kannatama, samas kui ainult 62% laiendas sama hinnangut sigadele, mis on 20-protsendipunktine erinevus ilma igasuguse kognitiivse põhjenduseta.
Seos teaduslike avastuste ja moraalse mõju vahel võib olla vähem otsene, kui tehisintellekti teadvuse pooldajad loodavad ja tehisintellekti teadvuse skeptikud kardavad.
Arvestades, et meie arvamused loomade teadvuse kohta kujunevad sama palju köögis kui laboris, võime eeldada midagi sarnast ka teadlike masinate puhul. Kunstsüsteemid on meile ju äärmiselt kasulikud sellistes valdkondades nagu koodi kirjutamine ja korduvate ülesannete täitmine ning nende ehitamine ja käitamine pole kaugeltki odav. Kuivõrd mis tahes heaolumeetmed suurendavad selliste süsteemide kulusid või piiravad nende kasutamist, tundub tõenäoline, et meie hinnangud nende mentaliteedile langevad meile sobival ajal. Seevastu need mudelid ja süsteemid, millega inimesed loovad lähedasi suhteid – meie tehisintellekti kaaslased ja digitaalsed romantilised partnerid –, ei pruugi mitte ainult saada erilist moraalset kaalu, vaid neid peetakse ka rikkamate psühholoogiliste võimetega, kus selliste hinnangute motivatsioon ei põhine niivõrd nende tunnetusel kuivõrd nende karismal.
Miski see ei tohiks meid takistada uurimast teaduslikke küsimusi teadvuse ja selle võimaliku realiseerimise kohta masinates. Ometi võib seos teaduslike avastuste ja moraalse mõju vahel olla vähem otsene, kui tehisintellekti teadvuse pooldajad loodavad ja tehisintellekti teadvuse skeptikud kardavad. Nagu loomade puhul, ei pruugi ka meie uskumused masinmõistuse kohta olla niivõrd teaduse kuivõrd omakasu poolt juhitud – emotsionaalne saba liputab filosoofilist koera.
Kuid on ka optimistlikum nägemus, nimelt see, et intelligentsed masinad võivad nõrgestada materiaalseid stiimuleid, mis meie moraalset otsustusvõimet moonutavad. Kui tehisintellekt suudab täita kasvõi osa sellest küllusest, mida selle pooldajad lubavad, ei pruugi me enam valida farmiloomade elukvaliteedi parandamise ja toidu taskukohase hinnaga hoidmise vahel. Laboris kasvatatud liha, mis on sama hea kui päris liha ja võrreldava hinnaga, võiks samuti täielikult lõhkuda südametunnistuse ja tarbimise vahelise kompromissi. Kuigi see kõlab küüniliselt, võib meie parim lootus moraalseks progressiks olla see, et see ei maksaks meile enam midagi.

See artikkel on eelvaade Big Thinki peatselt ilmuvast trükiväljaandest ” Loodud meie näo järgi: tehisintellekti filosoofiad ja mida need meie kohta paljastavad”. Liitu liikmeks, et saada endale oma eksemplar.

„Joo veini, Vishen. Lõpeta süsivesikute pärast jamamine. Ära ole selline mölakas.“
Need sõnad ei tulnud sõbralt, kes armastab pidutseda. Need tulid ühelt mehelt, keda ma maailmas kõige rohkem austan: Ben Greenfieldilt, pikaealisuse eksperdilt, sportlaselt ja autorilt.

Ja ma ei kasuta sõna “austus” kergekäeliselt.
Sa võid kedagi imetleda, jälgida tema loomingut, lugeda tema raamatuid, võtta kuulda tema nõuandeid või isegi pidada teda oma ala üheks suurimaks mõistuseks. Aga austus on hoopis teine ​​asi.
Austus tekib siis, kui näed, kuidas keegi elab siis, kui ta sinu jaoks ei esine.
Ja seepärast ma austan Beni.
Pikaealisuse eksperte on praegu lausa tosin. Hiljuti tulin Kopenhaageni tervisenädalalt tagasi ja kõik näivad rääkivat peptiididest, mitokondritest, glükoosist ja maksimaalsest hapnikutarbimisest.
Ben teab seda kõike. Aga see pole põhjus, miks ma valisin ta esimeseks inimeseks, keda ma oma kanali jaoks peaaegu aasta jooksul intervjueerisin.
Valisin Beni tema mehelikkuse pärast.
Ta on isa, kes on kasvatanud kaks erakordset noormeest, keda olen isiklikult tundma õppinud ja austama hakanud. Ta on sügavalt pühendunud oma naisele ja perele. Ta on sügava usuga mees, kes räägib Jumalast ja palvest sama loomulikult kui mitokondrite tervisest. Ja ta on treeninud oma keha erakordse füüsilise soorituse tasemeni.
Aga Beni juures on midagi veel, mis mind paelub.
Ta elab viisil, mis tundub kummaliselt esivanemate omane.
Mäletan, kuidas ma temaga mööda Tallinna munakivitänavaid jalutasin, kui Ben järsku kummardus, noppis kivide vahelt kasvava umbrohu ja pani selle suhu.
Ma mõtlen: Ben, koer võis selle peale pissida.
Ben mõtleb taimeliigile, selle toitainetele ja tuhandete aastate pikkusele teadmistele, mis meie esivanematel looduse kohta olid.
See hetk tabab teda suurepäraselt. Ben mõistab tippteadust, aga ta mõistab ka midagi, mille paljud meist on unustanud: kuidas inimesed elasid enne, kui nad oma tervise tehnoloogia kätte usaldasid.
Liikumine. Loodus. Taimed. Päikesevalgus. Perekond. Usk. Kasulik stress. Natuke ebamugavust.
Iidne tarkus ühendatud tänapäevase bioloogiaga.
Mis toob mind tagasi tema nõuande juurde: „Ära ole mullipoiss.“
Oleme loonud selle kummalise terviseidee, kus püüame kõrvaldada kõikvõimalikud stressorid. Ärge kunagi sööge süsivesikuid. Ärge kunagi jooge veini. Ärge kunagi unustage oma uneakent. Ärge kunagi laske oma glükoosil hüppeliselt tõusta. Optimeerige kõike. Mõõtke kõike. Kontrollige kõike.
Kuid inimkeha on loodud kohanema. Treening on stressirohke. Paastumine on stressirohke. Kuumus ja külm on stress. Meie bioloogia võib muutuda tugevamaks vastuseks õigetele väljakutsetele, mis on osa sellest, mida teadlased nimetavad hormeesiks.
Ja Beni olulisem mõte on see, mida minu arvates pikaealisuse maailm hädasti kuulma peab:
Ära ole nii kinnisideeks oma elu pikendamisest, et unustad seda elada.
Liiguta oma keha. Mine õue. Esita endale väljakutse. Palveta. Armasta oma perekonda.
Ja aeg-ajalt…
Joo seda neetud veini.
Sellepärast ma Beni selle vestluse jaoks oma stuudiosse tõisingi.

Jah, me jõuame pikaealisuse, optimaalse treeningu, tähelepanu väärivate toidulisandite, hea tervise ja tavade juurde, mis on minu eluviisi tõeliselt muutnud. Aga kõige selle all peitub palju huvitavam küsimus:
Mida tähendab tegelikult hästi elada?
Ben Greenfield esindab ideed, millesse ma üha enam usun:
Eesmärk pole lihtsalt kauem elada. See on saada inimeseks, kes on pikka elu väärt.
Sellepärast on Ben minu esimene intervjuu peaaegu aasta jooksul.
Tegelikult on see minu uue taskuhäälingu „ Extraordinary Minds“ esimene osa pärast pikka pausi tagasi ja Ben oli täpselt õige inimene, kellega alustada. Rohkem vestlusi on tulemas ja leiate need kõik minu @vishen Youtube’i kanalilt , seega klõpsake tellimisnupul ja te ei jää järgmisest ilma.
Ma arvan, et sa saad aru, miks ma Beni valisin, kui sa seda vaatad.
Vaata minu vestlust Ben Greenfieldiga
Iga „Erakordsete mõtete” episoodiga on kaasas tasuta tegevusjuhend. Ben jagab oma pikaealisuse tavad kolmeks tasemeks, lihtsast kuni edasijõudnuteni, ja saate oma tasuta juhendi siit haarata .
Vishen
PS. Ben ja mina jõudsime ikka ja jälle ühe idee juurde: teie keha on üles ehitatud selle järgi, kuidas inimesed tuhandeid aastaid sõid ja elasid. See ongi kogu WILDFITi taga peituv mõtteviis, mille Eric Edmeades lõi pärast Aafrikas jahimeeste-korilaste hõimudega elamist.
Avasime just uue WILDFIT 90-päevase väljakutse – reaalajas osalejate grupi, mis algab esmaspäeval, 12. oktoobril . Kui oled oodanud hetke, mil oma tervist muuta ja kaalu langetada, siis see on see, aga sa tahad oma koha kindlustada enne, kui grupp täitub. Liitu väljakutsega enne, kui see algab.