Donald Trumpi moodi kõne Ülle Madise ainetel:
Kuulge, see on tohutu. Täiesti tohutu!
Kõigepealt, suur aitäh. Meil on siin täna imeline rahvas, parimad inimesed. Ja vaadake seda saali – Riigikogu. Absoluutselt võrratu. Minu eelkäija, Alar Karis… hea mees, suurepärane mees, tegi oma tööd. Mitte nii hästi kui mina seda tegema hakkan, uskuge mind, aga ta andis mulle selle keti üle. Ja see kett? Tõeline kuld, väga ilus, väga kallis. Parim kett, mis neil oli. [1, 2]
Aga räägime nüüd asjast. Eile ma andsin vande. See oli võimas vanne. Ja ma ütlen teile, mida ma seal nägin: meil on siin riigis probleeme. Palju probleeme. Inimesed on tülis, nad vaidlevad, nad on kurvad. Meie maapiirkonnad – olete te seal käinud? Totaalne katastroof, väga halb. Ja ettevõtjad? Nad kardavad! Meie bürokraatia on tohutu, täiesti kontrolli alt väljas. Nad ei lase inimestel asju teha. Me peame tooma tagasi elamise kerguse! Minu ajal saab seda kergust olema nii palju, et te väsite sellest kergusest ära, uskuge mind! [1, 2, 3, 4]
Minu plaan on väga lihtne, aga see on parim plaan: Eesti tulevikku ehitame üheskoos! Koos! Sest iga hing siin riigis – ja meid ei ole palju, me oleme väike, aga väga eriline, väga eliitne seltskond – igaühe elu on kuldaväärt. Me vajame usaldust. Palju rohkem usaldust. Sest praegu – ja see on kurb, väga kurb – meil on inimesi, kes on nii vihased, et nad tahavad lihtsalt asju lõhkuda. Me ei lase neil seda teha. Me teeme Eesti jälle ühtseks ja tugevaks. [1, 2, 3]
Ja te teate mind, ma olin õiguskantsler. Teadsite seda? Pikka aega. Kõik ütlevad: „Ülle, sa tegid suurepärast tööd, parimat tööd.“ Sest minu ainus reegel oli: ole aus ja absoluutselt erapooletu. Ja nüüd ma olen president. Te ei näe mind ainult siin lossis istumas. Ei, see oleks igav. Mind näeb igal pool: aias, tehases, laudas, koolis, haiglas ja otse linnatänaval! Me läheme igale poole ja me teeme asjad korda. [1, 2, 3]
Meil on juba järgmise Riigikaitse Nõukogu kuupäev paigas. Väga kiiresti, kohe esimesel päeval. Sest julgeolek on number üks. Keegi ei hakka meiega mängima, mitte keegi, uskuge mind. [1]
Me teeme koostööd, me hakkame jälle üksteist usaldama ja me teeme sellest riigist midagi nii võimsat, mida keegi pole varem näinud.
Suur tänu teile, Jumal õnnistagu Eestit ja teeme Eesti jälle suurepäraseks!”
AI responses may include mistakes. Learn more
Aitäh, Google AI 😀 😀 😀

Inga Raitar:„Hoidke inimesi hirmul, hoidke nad vaesed ja hoidke nad teadmatuses — siis on neid lihtne valitseda.“ /Machiavelli/
Hirm kerkib inimeses, kui miski tema eksistentsi tundub ohustavat. Tegelikult on see meie elujõud, mis toob meid seisundisse, kus oleme suutelised iseend eriti väelisena ekstreemolukorras elus hoidma.
Saades aru, et tegelikult me surmaohus ei ole, paiskub inimeses kerkinud hirmuenergia välja agressiivsusena. Valimatu agressiivsusena kelle iganes vastu, kelle kohta on öeldud, et ta on „vastane“. Nii on viis aastat tekitatud inimestes jõulekkeid ehk pandud neis kõigepealt hirmu külvates kerkima nende elujõud ning siis see tühistesse mõtetutesse vastandumistesse tühjaks jooksma kanaliseeritud.
Millega on jõutud olukorda, kus inimesed hakkavad vältima olukordi, kus hirm kerkib. Üha suurem hulk inimesi lülitab end välja igapäevasest uudisvoost ning suunab kogu oma tähelepanu nende elu seisukohalt mõtetutele teemadele nagu mingi staarikese eraelu või „vööalused“ teemad. Jättes üha suurema võimaluse nende elude üle otsustada neile, kes on neid eelkirjeldatud viisil juba aastaid manipuleerinud.
Hirmunud, endast ja maailmast võõrandunud inimesed on kõige lihtsamini juhitavad. Siis nõuavad nad hääleka sallimatusega endast erinevalt mõtlejate represseerimist ja osalevad ise mistahes dissidentide alavääristamises lootuses sellega omaenda seisukohti õigemana paista lasta.
Kui sul pole hea olla, ei saa kellelgi parem, kui sa oma viha, valu, häirituse ja rahulolematuse teiste suunas välja purskad. Need, kes meie eludesse praegu üha suuremat häiritust toodavad ei soovi oma elukorralduse muutust. Nad on hambad risti ja kõigist inimlikest kvaliteetidest loobudes võidelnud end võimule, mis pakub neile nende poolt ihaldatud eluviisi. Nad on loonud endale meedia abiga miljardeid meie maksuraha maksma läinud kõlakoja, kes uute toiduahelaraasukeste ootuses nende tegevust taga kiidavad.
Muutusega võiks alustada sealt, kust sinu muutmisega alustati ehk hirmust. Märkamisest, et tegelikult ei ole su elu hetkel „julgeolekuohus“ . Märkamisest, et su elujõud on sinu enda hallata. Kui suudame hoida oma väge ilma seda vägi-valduritele nende manipulatsioonide peale loovutamata, saab seda väge kord olema nii palu, et sellest võib tekkida muutus. Reaalne, sisuline.
Valik on igaühe enda teha.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Hiina toodab massiliselt rämpsu enneolematus ulatuses
Arvasin, et Hiina tehisintellekti videobuumi ajendasid loovus, innovatsioon ja tehnoloogia levik. Ma eksisin.
Suur mõte
13. okt

LOE RAKENDUSES

See artikkel on eelvaade Big Thinki eelseisvast trükiväljaandest ” Made In Our Image: The philosophies of AI and what they reveal of us”.
Kui sa pole seda juba teinud, Liitu Big Thinki liikmega , et saada oma kvartaliajakiri koos paljude muude hüvedega . Ja kiirusta, see ajakiri jõuab peagi postkastidesse!

Allikas: Rui Pu | Suur Mõtle
Afra Wangi poolt
„1960. aastate Ameerika retrofuturistlik linnatänav. Just on puhkenud zombide puhang. Linn on värskelt lahingust väljunud, kandes lahingule järgnenud vaikust. On suve keskpunkt, päike paistab otse pea kohal. Külm sõda, kosmoseajastu voolujoonelisus: ümarad ulmekirjanduse kuplid. Kaos kõikjal – purukspekstud vanaaegsed autod, laiali puistatud ajalehed, veri kõnniteel, teiste kümnendite poevisalad. Tänaval on zombide surnukehad. Keskkonna rahulikkus on vägivaldses kontrastis surnutega.“
Stseen on kokku pandud nii paljudest vanade Hollywoodi zombifilmide motiividest, et iga filmifänn tunneks äratundmislainet. See on veider armastuslugu kauboiroboti ja mannekeeni vahel ning selle jutustamise ja kaameratöö kvaliteet konkureerib Netflixi või HBO toodanguga. Kogu kolmeminutilise filmi autor on 28-aastane pulmafotograaf Yunnani provintsi väikesest maapiirkonnast – mees, kes pole kordagi Hiinast lahkunud. Ta kasutab internetis nime Mx-Shell ja lõik, mida hetk tagasi lugesite, on katkend tema tehisintellektile edastatud ülesandest.
Tänapäeval toodavad stuudiod mikrodraamasid samamoodi nagu autofirmad autosid ehitavad: konveieril, mis on häälestatud tohutu mahu jaoks.
Töötades Hiina tehnoloogiaettevõtte ByteDance loodud videote genereerimise tööriista Seedance 2.0, käputäie piltide ja enda kirjutatud stsenaariumi abil, lõi Mx-Shell filmi „Zombie Scavenger” kõigest 10 päevaga, kulutades sümboolsete kuludena umbes 3000 jüaani (umbes 442 dollarit). Hiina TikToki versioonis Douyinis on seda vaadatud üle 70 miljoni korra. Välismaal on see kogunud veel 12 või 13 miljonit vaatamist. Ameerika tehisintellektil põhinev filmiprodutsent PJ Ace otsis Mx-Shellile veebist tööd. Tagasi Hiinas kirjutas riiklik ajaleht Wen Wei Po , et looja ebapiisav kvalifikatsioon – „puudujääk, mis oleks iga teise filmitegemise ajastust välja jätnud” – oli tehisintellekti abil täielikult kustutatud. Ta oli vabanenud vanadest tehnoloogia, kapitali ja ühenduste piirangutest, et saada selleks, keda leht nimetas „üheliikmeliseks armeeks”.
Kõik, keda ma eelmise aasta mais Hiina noores tehisintellekti filmitööstuses kohtasin, rääkisid mulle seda lugu elevusega ja säravate silmadega. Ta hakkas tehisintellekti õppima alles jaanuaris! Tal polnud eelnevat kogemust! Mx-Shelli edu oli juba kivistunud tööstuse algmüüdiks – tõestuseks, mida jagati ringi igal õhtusöögilaual. Tehisintellekti ajastul on kõik võimalik. Vaid 3000 jüaaniga saab luua filmiime.
Sisu on loodud pöidla ja telefoni jaoks ning graafikud on kalibreeritud nii, et need vabastavad dopamiini vastavalt vajadusele.
Väljastpoolt vaadates näib Hiina olevat tehisintellekti abil loodud videote maailmas juhtival kohal, murdes lahti Hollywoodi koodi. Mõned tehnoloogiaanalüütikud usuvad isegi , et tehisintellekti mikrodraamad võivad tugevdada Hiina pehmet võimu (punkt, millega ma absoluutselt ei nõustu). Kombineerides Mx-Shelli lugu selliste mudelite nagu Seedance 2.0 ja Klingi, Pekingis asuva tehnoloogiaettevõtte Kuaishou väljatöötatud tööriista, võid järeldada, et see on järjekordne DeepSeeki hetk, järjekordne näide Hiina võidust.
Filmisõbrana tekitas film „ Zombie Scavenger“ minus soovi leida teine ​​Mx-Shell. Aga kui ma asusin kirjutama võidukaid lugusid Hiina edust tehisintellekti abil loodud videoga – kuidas Hiina loojad võtavad tehisintellekti kiiremini omaks, kuidas Hiina arendatud tööriistad vallandavad inimeste loovuse ja kuidas Hiina tehisintellektil põhinev sisu võidab lääne inimeste südamed ja meeled –, avastasin, et Zombie Scavenger ja Mx-Shell olid anomaalia. Olukord, mille avastasin, oli sünge: Hiinas on täiustatud mudelid, lühivideote platvormid, pilveinfrastruktuur, tehisintellekti järele innukad töötajad, mikrodraamastuudiod ja leebe riiklik toetus koondunud, et luua koletu tööstusrämpsu kompleks, millel pole mingit pistmist tehnoloogia leviku, innovatsiooni või isegi meelelahutusega.
Kõikjal levinud mikrodraama
Lohakas ja madala kvaliteediga digitaalne sisu, mida saab tehisintellekti abil kiiresti ja suurtes kogustes toota, oli 2025. aastal nii levinud, et Merriam-Webster kuulutas selle aasta sõnaks.
Hiinas on suur osa sellest üles ehitatud riigi mikrodraamatööstuse peale – see on kummaline, kuid tulus hiiglane, mis toodab odavaid ja tempokaid videoid, mida tuntakse ka kui „lühidraamasid“ või „vertikaalseid sarju“ (kuna need on toodetud kuvasuhtega 9:16). Sisu on loodud pöidla ja telefoni jaoks ning süžeed on kalibreeritud nii, et need vabastaksid dopamiini vastavalt soovile. Mõned kiidavad seda vormi kui Hiina originaalset leiutist – meelelahutusvoolu, mis kulgeb Hiinast läände. Tänapäeval toodavad stuudiod mikrodraamasid samamoodi nagu autofirmad autosid ehitavad: tootmisliinil, mis on häälestatud tohutu mahu jaoks. Lääne kasutajad saavad neid vaadata ReelShort, DramaBox ja FlexTV kaudu – Hiina toetatud rakendustes, mis on loodud ühe eesmärgi saavutamiseks: sisu viiruslikuks muutmiseks, et inimeste tähelepanu köita.

Pangram on turu täpseim tehisintellektil põhinev detektor . Valepositiivsete tulemuste määraga alla 0,01% usaldavad seda nii Chicago kui ka Marylandi Ülikool.

Kontrolli tehisintellekti kõikjal, kus loed. Leia tekstist tehisintellekti kirjutatud lõike. Kontrolli tehisintellekti loodud segmentide olemasolu pärismaailma piltidel.
Liitu kohe ja saa üks kuu tasuta

Yale’i ülikooli 2026. aasta maikuu aruandes väidetakse, et Hiina mikrodraamad muudavad „dramaturgia konversiooniarhitektuuriks” – sisuliselt kasutavad nad ära sõltuvust tekitavat dünaamikat, et sundida inimesi maksma. Selles märgitakse, et vanemad seriaalivormid võimaldasid „ebamäärasust, stseene, mis ei konverteeri, hetki, mis süvendavad tegelaskujude arengut”, samas kui mikrodraamad nõuavad kohest tasu: „Vaatajad maksavad eskalatsiooni eest vastavalt ajakavale, isegi kui süsteem on loodud lõppu määramata ajaks edasi lükkama.”
Mikrodraamasid saab toota hämmastavalt kiiresti ja odavalt ning tootmisprotsessi kontrollivad sageli platvormid ise, kes koguvad ja kasutavad ka publikuandmeid. Nüüd paneb tehisintellekt seda liini uuesti kokku , mis võimaldab mikrodraamatööstusel genereerida videoid kiirusega, millel pole reaalset pretsedenti. The New York Times teatas , et loojad laadisid ainuüksi 2026. aasta märtsis Douyini üles ligi 50 000 uut tehisintellekti loodud mikrodraama. Sellest piisab peaaegu platvormi kogu 2025. aasta toodangu katmiseks.
Need draamad toimuvad kohas, millel puudub igasugune seos inimliku kunstikogemusega. Need on koletised psühholoogilise häkkimise saavutused.
Hiina Netcasting Services Associationi andmetel tootis riigi lühidraamade tööstus 2026. aasta esimeses kvartalis umbes 128 000 mikrodraama , millest 95% olid täielikult tehisintellekti loodud. Üks tööstusharu prognoos ennustab, et 2027. aastal toodetakse viis miljonit – see on sajakordne kasv võrreldes 2025. aasta näitajaga. Konservatiivse kaheminutilise prognoosi kohaselt draama kohta on 5 miljonit draamat kokku 10 miljonit minutit meelelahutust. Kellelgi, kes vaataks kaks tundi päevas, kuluks selle kõige läbivaatamiseks umbes 230 aastat.
See buum on niivõrd instinktne, et üks tehisintellektiga filmitegija rääkis mulle, et kui ta tööotsingu avalduse avas, leidis ta ainuüksi tema piirkonnast üle 400 ettevõtte, kes otsisid tehisintellektiga lühidraamade ametikohti.
Mul polnud küll 230 aastat, aga paar päeva, et sukelduda tehisintellekti loodud mikrodraamadesse, millest enamik on animeeritud. Selliste veidrate keskkondade nagu Zombie Scavengeri „Ameerika retrofuturistlik linn” asemel avastasin lugematul hulgal ümberjutustusi vaid käputäiest stsenaariumidest vaid mõnes žanris (neotraditsiooniline Hiina fantaasia, ajarännaku kättemaks, soodushinnaga ulme jne), millest igaüks oli esitatud etteaimatavas paletis, klišeeliku süžee ja ülepaisutatud dialoogiga.
Kui ma edasi liikusin võistluste võitjate filmide vaatamise juurde, leidsin veidi originaalsemaid süžeeliine, kuid visuaalselt oli see vähe paranenud. Igal tegelasel oli sama läikiv, ülevalgustatud nahk ja jäik kõnnak. Iga keskkond, olgu see siis Songi dünastia õukond või galaktikatevaheline kosmosejaam, oli üle ehitatud ja üle sisustatud ning liiga tarretisesarnane, lopsakas kuni peapöörituseni. Kuskil 15. filmi paiku kadus minu varajane elevus tehisintellekti loodud kino üle täielikult, asendatuna pearingluse ja nõrga iiveldusega, mis tekkis liiga pikast lõksus olenditega, kes imiteerisid elu, kuid ei sisaldanud selle hõõrdumist.

Rui Pu | Suur Mõtle
Lohkuse taga olevad stiimulid
Pean siinkohal tunnistama, et olen tehnooptimist. Kui 2025. aasta alguses levis tehisintellekti loodud klipp Sam Altmanist graafikakaarte varastamas , naersin kõvasti, olles veendunud, et see saab olema suurepärane.
Kuid peaaegu ükski tänapäeval tehtavatest tehisintellekti mikrodraamadest ei ole loodud millegi kunstilise taotlemise eesmärgil või seetõttu, et keegi oleks armastanud ideed, mis need lõi. Need draamad elavad kohas, millel pole mingit seost inimese kunstilise kogemusega. Need on koletu psühholoogilise häkkimise saavutused ja eksisteerivad seisundi tõttu, mida filosoof C. Thi Nguyen nimetab oma viimases raamatus „ The Score “ „väärtuse püüdmiseks“ : „kui me puutume kokku lihtsa avaliku hindamissüsteemiga – edetabel, mõõdik, numbriline skoor – ja see võtab üle meie otsustusprotsessi.“
Üha pikemad ja pikemad tööpäevad, üha madalam palk ning palgakaebuste taga teadmine, et keegi ei jälgi.
Kuna Peking on saatnud välja signaale, et näeb tehisintellekti loodud sisus (AIGC) väärtust, võistlevad tehnoloogiaettevõtted ja kohalikud omavalitsused – kellest paljud on nii riskikartlikud kui ka keskvalitsuse poolehoiu poolehoiu nimel – lihtsalt üksteise edestamise nimel suhteliselt madala panusega areenil.
Valitsuste jaoks tähendab see võistluste sponsoreerimist ja auhinnatseremooniate korraldamist võitjate tutvustamiseks. 2026. aasta aprillis kuulutas Hubei provintsi ringhäälingubüroo välja Audiovisual Yangtze , mis on tehisintellekti ja -tehnoloogia valdkonna lühifilmide ja lühidraamade võistlus loosungi all „Tehisintellekt annab jõudu, tarkus koguneb Jangtse ääres“. Kõik võistlustööd pidid olema vähemalt 80% ulatuses tehisintellekti loodud. 2024. aastal korraldas Shenzheni Longgangi linnaosa oma esimese iga-aastase visuaalkunsti võistluse „Visual Arts Created by AI Technology“ (VACAT). Võistlust korraldavad ühiselt linnaosa valitsus, Shanghai Film Co. ja Hiina YouTube’i versioon Bilibili ning seda reklaamitakse kui „tehisintellekti visuaalkunsti Oscareid“. Mentougou, Pekingi lääneservas asuv linnaosa – mida kunagi tunti nii pealinna vaeseima linnaosana kui ka rikkaimate söemaardlate paigana – võttis 2026. aasta juunis kasutusele talenditoetuse meetmed „ AI+ premium mikrodraamade ” jaoks. Shenzhen käivitas aasta alguses tehisintellektil põhinevate animeeritud draamade jaoks intelligentsuse loomise karika ja avaldas koos sellega riigi esimese tehisintellektil põhinevate draamade tootmise kutseõppe standardi.
See valitsuse huvi saadab oma signaali tehnoloogiaettevõtetele, kes reageerivad sellega, et survestavad töötajaid looma rohkem ja kiiremini AIGC-d, lootes toota viirusklippe, mis köidavad tähelepanu ja teenivad tulu.
Yuan kirjeldab oma tööd ausas keeles, mida on raske unustada: Ta teeb oma laua taga jama.
2026. aasta aprillis avaldas Nanfengchuang , üks Hiina suurimaid majandusuudiste ajakirju, ülevaate tehisintellektil põhineva mikrodraama õõvastavast tootmisprotsessist, mis oli jutustatud hiljutise lõpetaja, ajakirja nimega „Yuan“, vaatenurgast. Tema tööandja on noor tehisintellektil põhineva videofirma Nanjingis ning selle tootmismeetod on lihtne ja suletud ahelaga: keegi laadib alla viirusvideo, eraldab selle dialoogi ja annab transkripti Yuanile. Süžeed räägivad tavaliselt ajarännaku kättemaksust, endise abikaasa reetmisest, kasulapse poolt külmutatud bioloogilisest tütrest jne. Yuan reprodutseerib midagi originaalile piisavalt lähedast. Tema tootmislimiit on 10 draamasarja kuus, igaüks umbes 30 minutit. Esimesed osad avaldatakse tasuta ja ülejäänud avatakse, kui vaataja maksab või vaatab reklaami. Yuan kirjeldab oma tööd ausas keeles, mida on raske unustada: ta toodab oma laua taga jama.

Samal kuul WeChatis jagatud äriajakirjaniku Chen Zijie raportis kirjeldati , kuidas töötajad peavad populaarse Seedance 2.0 videote genereerimise mudeli kasutamiseks tokenite järjekorras seisma. „Võite olla sisse logitud tööpäeva algusest lõpuni ja ikkagi mitte kohta saada,“ kirjutas Chen. „Seega on ületundide tegemine varaste hommikutundideni muutunud normiks; mõnikord peate isegi kell kaks või kolm öösel voodist välja roomama, et töötada „väljaspool tipptundi“.“ Aruandes toodi esile ka see, kui kaugele ettevõtted on valmis minema, et toota neid väheseid draamasarju, mis viiruslikult levivad: „Stsenaariumid muutuvad üha sensatsioonilisemaks – üksteise järel ilmuvad vulgaarsed stseenid nagu laste väärkohtlemine ja rasedate naiste peksmine. Mõned ettevõtted sätestavad isegi, et kui avaus ei sisalda „piiripealset“ provokatiivset sisu, lükatakse see otsekohe tagasi.“
Sisu kummituslinnad
Need lood, ja ma olen kindel, et neid on veel palju, näitavad, et Hiina tööstuslik prügikompleks on nii ekspluateeriv kui ka ennasthävitav. Sellesse lõksu jäänud töötajad toovad meelde saksa filosoofi Karl Marxi 1844. aasta teoses „Majanduslikud ja filosoofilised käsikirjad“ kirja pandud mõtted : sellise tootmisviisi korral võõrandub ja kulub inimloomus ise.
Ma väidaksin, et need lood tõestavad midagi enamat: tehisintellekti jääkide masstootmine ja kuulus „Hiina mudel“, mida see väidetavalt esindab, ei ole kriitilise tähtsusega hoob, mille abil majandus pikas perspektiivis kasvab. Securities Daily , mis on üks Hiina neljast suurimast väärtpaberiajalehest, andmetel on vaid 0,16% tehisintellekti loodud lühidraamadest „hitid“, mis tähendab, et need genereerivad üle 100 miljoni vaatamise. Üks juht ütles ajalehele, et 90% tehisintellekti loodud lühidraamasarju teenivatest ettevõtetest kaotavad raha.
Tööstuslik rämpsukompleks kitsendab meie valikuid, pakkudes meile „seda, mida me tahame“, aga mitte […] „seda, mida me tahame tahta“.
Näib, et Hiina tehisintellekti mikrodraamatööstuses tegutsejad jõuavad samale järeldusele. Sotsiaalvõrgustiku platvormil Xiaohongshu toimuvad arutelud viitavad sellele, et „tehisintellekti mikrodraama higitöökoja” ajastu võib olla juba läbi. Üha pikemad ja pikemad tööpäevad, üha madalam palk ning palgakaebuste taga teadmine, et keegi ei jälgi.
Minu otsingud tehisintellekti rämpsu kohta Hiinas on olnud teekond, mis on vaheldunud üllatuste ja pettumustega. Selles meeleolus helistasin Jamie Lukile , teise põlvkonna sõbrale. Rahutu, elektriline ja nüüdseks 70ndate alguses Luk ilmus Hongkongi kino Zhang Che ajastul ning töötas 70ndatel, 80ndatel ja 90ndatel koos Tsui Harki ja Jackie Chaniga. Täna on ta Shenzhenis ja üritab teha oma esimest tehisintellektil põhinevat filmi – päris „tehisintellekti filmi“, mille eelarve on 8 miljonit RMB-d (umbes 1,2 miljonit dollarit). „Ära raiska oma aega mikrodraamadele,“ kordas ta mulle korduvalt. „Ära raiska oma aega. Nad hävitasid filmitööstuse.“ „Nende“ all pidas ta silmas tööstusrämpsu kompleksi, mis kitsendab meie valikuid, andes meile „seda, mida me tahame“, aga mitte seda, mida kadunud filosoof Harry Frankfurt nimetas „seda, mida me tahame tahta“.
Tehisintellekti jääkide masstootmine ei ole pikas perspektiivis majanduse kasvu kriitiline hoob.
Luki kõige aktiivsemad aastad langesid kokku Hongkongi kino särava kuldajastuga (ajastuga, mil toodeti massiliselt ka palju inimkätetööstust). Meie sõprus sai alguse lühikesest, unenäolisest praktikast Hongkongi produktsioonifirmas minu esimesel suvevaheajal pärast ülikooli, kui olin 19-aastane ja janunesin filmimaailma järele. Hongkongi kino jättis mulle mulje maagiliste tekstuuride ja võimatutena tunduvate vastuoludega: Shaw Brothersi lavakujunduste karm teatraalsus, kangelaste otsekohene moraalne kindlus, toored heliefektid, Jackie Chani füüsiline vastupidavus, odavad B-kategooria filmid, mis olid kuidagi – salapäraselt – siirad.
Umbes kümme aastat pärast Hongkongi kinobuumi koges Hiina kinnisvaratööstus omaenda buumi. Kohalike omavalitsuste vahelise meemilise konkurentsi ja vales suunas suunatud stiimulite ajendatuna – just nagu tööstusjäätmete kompleks – tekkisid seal üle riigi kümned peaaegu identsed linnad. Kuid keegi ei tulnud neid asustama. Tuhanded korterid seisid tühjalt. Tühjad bürootornid kaunistasid siluetti, kus terved klaaspõrandad olid kaetud tuledega, mida kordagi ei põlenud.
Minu pettumus tehisintellekti mikrodraamades paneb mind mõtlema neile kummituslinnadele. Lõpuks loobus kinnisvarasektor neist ja mahajäetud hooned võssa kasvasid. Ma loen päevi, kuni sama juhtub Hiina tehisintellekti rämpsuga.