Alexis Varnum: Missiooni kandjate roll on praegu laienemas, ning see peegeldub elus ja tegevuses. Võib olla tunne, et sind on justkui „päästmismissioonilt” välja lülitatud.

Nüüd ei ole enam vaja kedagi päästa ega kedagi sihipäraselt äratada, sest kõik toimub loomulikult, sisemise kompassi järgi ja vastavalt teadvuse arengutasemele.

See ei tähenda tegevusetust, vaid tegutsemist oma loomulikust olemusest tingimusteta armastusest.

Anded, kingitused ja võimed tõusevad esile ilma mänguta „vaimsete staatusete” või kasvutasemetega.

Avaldumine muutub loomulikuks ja elavaks, nagu kõik siin maailmas.

Inimeste valgustamine, inimkonna päästmine, suure missiooni kandmine see on sageli isiksuse soov, kellel napib enese olulisuse, vajalikkuse ja väärtuse tunnet; seepärast tõmbab ego sellistesse mängudesse.

Igaüks, kes on läbinud tee ärkamisest juhiks, hakkab lihtsalt armastama ja elama oma elusat elu, luues ning väljendades seda armastust oma tegevuse kaudu. Sellises maailmatajus peitub suurim väärtus — elu selles maailmas, selles kehas ja selles ruumis

Neljapäeval, 12. novembril kell 7:40 (mõju 2 kraadise orbiga 5-24. november) kulmineerub Jupiteri ja Kuu Lõunasõlme ühendus Lõvi märgis.
♃ ☋ Jupiteri ühendus Kuu Lõunasõlmega Lõvis on väga huvitav kombinatsioon, sest Jupiter suurendab kõike, millega ta kokku puutub, samal ajal kui Lõunasõlm tähistab midagi juba tuttavat, minevikust kaasa toodut, ülearenenud või ammenduvat. Lõvis puudutab see eelkõige eneseteostust, loomingulisust, tähelepanuvajadust, uhkust, juhtimist, prestiiži, romantikat ja vajadust olla nähtud ning tunnustatud. Seetõttu võib esialgu tunduda, et Lõvi teemad lähevad tohutult suureks, kuid sügavam protsess seisneb hoopis selles, et me peame mõistma, millist osa neist enam vanal viisil edasi kanda ei saa.
♃ ☋ Jupiter võib Lõunasõlmel tuua tagasi midagi minevikust. Mõni vana võimalus, kunagine edu, varasem loominguline projekt, tuttav inimene või kunagi väga tähtsana tundunud unistus võib uuesti meie tähelepanu nõuda. Mõnikord on tunne lausa selline, nagu elu annaks midagi teist korda. Kuid Lõunasõlme puhul ei tähenda tagasitulek tingimata, et peaksime vana täpselt samal kujul taastama. Pigem küsitakse: mida sellest kogemusest tasub kaasa võtta ja millest on aeg loobuda?
♃ ☋ Lõvi puhul võib eriti tugevaks muutuda suhe tunnustusega. Võime märgata, kui palju sõltub meie enesehinnang sellest, kas meid märgatakse, imetletakse, kiidetakse või peetakse eriliseks. Jupiter võib seda vajadust kõigepealt isegi võimendada. Inimene võib tahta rohkem tähelepanu, suuremat lava, tugevamat aplausi või selgemat tõestust, et ta on oluline. Just siis võib aga nähtavale tulla Lõunasõlme varjukülg: me ei saa lõputult suurendada oma väärtust toetudes vaid teiste heakskiidule – me peame ise oma väärtust tunnetama.
♃ ☋ Selle aspekti üks keskseid teemasid ongi vana eneseuhkuse muster. Lõvi tahab olla väärikas ja särav, kuid Lõunasõlm võib näidata kohta, kus väärikus on muutunud rolliks või kus inimene peab pidevalt tõestama, et ta on tähtis. Jupiter suurendab seda nii kaua, kuni muster muutub piisavalt nähtavaks. Mõnikord tuleb siin isegi natuke paradoksaalne olukord: mida rohkem inimene püüab oma suurust demonstreerida, seda selgemaks muutub, kui ebakindel ta tegelikult oma enesehinnangu suhtes on.
♃ ☋ Kollektiivsel tasandil võib see aspekt tugevdada nostalgiat suure hiilguse, kangelaste, kuulsuse, staatuse ja kunagiste kuldaegade järele. Võidakse idealiseerida minevikku ja rääkida sellest, kuidas „kunagi oli kõik suurem, väärikam või parem“. Lõunasõlm kaldub vaatama tagasi ning Jupiter loob sellest suure loo. Probleem tekib siis, kui mineviku müüt hakkab takistama tuleviku loomist.
♃ ☋ Samuti võib rohkem nähtavale tulla karismaatilise juhi arhetüüp. Lõvi seostub juhtimise, kuninglikkuse ja keskpunktis olemisega ning Jupiter suurendab autoriteedi ja mõju mõõdet. Kuid Lõunasõlm küsib, kas meil on endiselt vaja kogu lootus ühe tugeva keskse tegelase peale projitseerida või oleme valmis jagama vastutust palju laiemalt. Siin hakkab juba nähtavale tulema vastasmärgi Veevalaja teema: tulevik ei pruugi kuuluda ainult „kuningale“, vaid võrgustikule, grupile ja ühisele intelligentsile.
♃ ☋ Just sellepärast on oluline vaadata ka telje teist otsa. Kui Lõunasõlm asub Lõvis, paikneb Põhjasõlm Veevalajas. Evolutsiooniline suund liigub seega isiklikult säramiselt kollektiivse panuse poole, vajaduselt olla eriline vajadusele olla tähenduslik osa suuremast tervikust. Lõvi ei kao kuhugi — tema loomingulisus ja süda on endiselt vajalikud. Kuid küsimus muutub: kas ma säran selleks, et kõik vaataksid mind, või selleks, et minu valgusest oleks kasu ka teistele?
♃ ☋ Väga positiivses väljenduses võib see ühendus tuua tagasi vana talendi. Midagi, mida inimene kunagi hästi oskas, võib taas ärgata. Muusika, kunst, esinemine, õpetamine, juhtimine, ettevõtlus või mõni muu loominguline võime võib saada uue elu. Jupiter võib näidata, kui palju potentsiaali seal tegelikult oli. Lõunasõlm ütleb aga, et oskus on juba tuttav — nüüd tuleb seda kasutada juba palju küpsemal tasandil.
♃ ☋ Seetõttu võib see olla väga hea aeg vanade loominguliste projektide juurde tagasi pöördumiseks. Mitte lihtsalt nostalgitsemiseks, vaid nende uueks mõtestamiseks. Mõni aastate eest pooleli jäänud idee võib nüüd osutuda üllatavalt väärtuslikuks, kui sellest eemaldada vana ego, vana ambitsioon või vajadus kellelegi midagi tõestada.
♃ ☋ Jupiter ja Lõunasõlm võivad tuua ka kohtumisi inimestega, kellega tekib kummaliselt tuttav tunne. Astroloogilises karmakäsitluses võib seda tõlgendada kui vana sideme taasaktiveerumist. Psühholoogilisemas keeles võib öelda, et inimene puudutab meis väga vana ja tuttavat mustrit. Lõvi puhul võivad sellised suhted olla seotud imetluse, romantika, õpetaja–õpilase dünaamika, loomingulise inspiratsiooni või vastastikuse idealiseerimisega.
♃ ☋ Romantikas võib see aspekt tuua tagasi vana armastuse või vähemalt vana armastuse emotsionaalse jälje. Kuid jällegi pole kõige olulisem küsimus, kas suhe taastub. Palju olulisem on küsida, miks see inimene või see tunne meis endiselt nii tugevalt elab. Mõnikord tuleb inimene tagasi selleks, et suhe saaks jätkuda. Mõnikord selleks, et me saaksime lõpuks aru, miks see üldse meie jaoks nii tähtis oli.
♃ ☋ Jupiter võib suurendada ka kalduvust liialdada. Lõvis võib see väljenduda dramaatilisuses, suurejoonelisuses, ülepaisutatud enesekindluses, luksusevajaduses või soovina jätta muljet. Lõunasõlm muudab selle eriti huvitavaks, sest inimene võib automaatselt minna tagasi vanasse käitumisse: „Kui ma näitan ennast piisavalt suurelt, tunnen end jälle turvaliselt.“ Just siin tasub märgata, kas välise hiilguse taga on tegelik sisemine rõõm või vajadus midagi kompenseerida.
♃ ☋ Raha ja materiaalse elu puhul võib Lõvi–Jupiter suurendada kulutamist sellele, mis loob prestiiži või naudingut: pidustused, luksus, meelelahutus, kunst, romantika, hobid või soov ennast hellitada. Lõunasõlm võib aga näidata, et mõni vana kulutamismuster vajab lõpetamist. Võib tulla üsna selge arusaam, et muljet avaldamine on kallis viis eneseväärikust osta.
♃ ☋ Väga tugev võib olla ka laste ja loomingulise eneseväljenduse teema, sest Lõvi on nendega traditsiooniliselt seotud. Võib aktiveeruda vajadus pärandada midagi järgmisele põlvkonnale, õpetada, inspireerida või anda edasi oma kogemusi. Jupiter muudab selle tähenduslikuks ning Lõunasõlm seob selle minevikuga. Küsimus võib olla selles, mida meie enda kogemusest tasub edasi anda ja milliseid vanu ego- või autoriteedimustreid ei peaks järgmine põlvkond enam kandma.
♃ ☋ Selle aspekti üks ilusamaid võimalusi on muuta enesekesksus südamekesksuseks. Lõvi kõrge väljendus pole tähelepanu nõudev ego, vaid soe, loominguline ja suuremeelne süda. Jupiter võib seda erakordselt võimendada. Kui inimene ei pea enam pidevalt tõestama oma erilisust, saab ta hakata oma annet tõeliselt jagama.
♃ ☋ Seetõttu on Jupiteri ja Lõunasõlme ühendus pigem üleküllastumise aspekt. Midagi on olnud juba piisavalt. Oleme seda mustrit kogenud, õppinud, võib-olla isegi meisterlikult kasutanud. Nüüd tuleb otsustada, milline osa sellest on tõeline anne ja milline osa lihtsalt harjumuspärane egoidentiteet.
♃ ☋ Selle aspekti keskne küsimus võiks olla: kas ma tahan särada sellepärast, et mul on midagi anda, või sellepärast, et vajan kinnitust, et olen tähtis? Kui sellele küsimusele ausalt vastata, võib Jupiter Lõunasõlmel osutuda väga vabastavaks. Ta aitab võtta minevikust kaasa selle, mis on väärtuslik, ning jätta sinna selle, mis on oma ülesande juba täitnud.
♃ ☋ Märksõnadena: mineviku edu tagasitulek; vana võimalus; vana talent; loomingulise ande taasavastamine; kunagine kuulsus; tunnustusvajadus; nostalgia; mineviku idealiseerimine; vana armastus; karmaline kohtumine; karisma; suurejoonelisus; prestiiž; uhkus; ego inflatsioon; vajadus olla eriline; tähelepanuvajadus; dramaatilisus; vana juhtimisstiil; autoriteedi küsimus; liigne enesekindlus; luksuseihalus; vana kulutamismuster; loominguline pärand; lastega seotud teemad; õpetamine; inspiratsioon; suuremeelsus; südame avamine; minevikukogemuse jagamine; vana identiteedi ületamine; isiklikult hiilguselt kollektiivsele panusele liikumine; ego vabastamine; ande rakendamine suurema terviku heaks.

Teen Sulle ettepaneku kokku saada.
Ma tean, et paljud teist ootavad novembrikuist mõtterännakut (see on tulekul!), aga enne seda otsustasin teha midagi täiesti esmakordset.
Oled Sa mu sündmustel juba aastaid käinud või oleme alles tuttavaks saamas – sellist õhtut pole meil varem olnud.
Pühapäeval, 15. novembril kutsun Sind Kaja Kultuurikeskusesse elamusõhtule „Proovilepanek“.
Olen sel aastal ennast mitmel moel proovile pannud. Alates üsna imelikust otsusest juba ilmunud raamat ümber kirjutada kuni telesaates „Reeturid“ osalemiseni.
Mõni asi on läinud väga hästi, mõne puhul (nagu seal saates) on tulnud ka kaotus vastu võtta.
Aga kõik need kogemused on pannud mind üha rohkem mõtlema ühele küsimusele:
Kuidas julgeda võidukalt teha enda ja elu jaoks vägevaid asju?
Toimivaid asju. Õigeid asju. Väestavaid asju.
Asju, mis on just Sulle ja just praegu õiged. Mis kasvatavad enesekindlust ja usku oma võimetesse. Ja mille tulemusel elu läheb paremaks ja suuremaks.
See ongi meie 15. novembri õhtu põhiküsimus.
Vaata, mis mul plaanis on.

Olen ise läbi elu armastanud oma võimeid ja piire testida, uusi asju proovida.
Aga olles viimastel aastatel rohkem jalgu järele lohistanud, olen hakanud end taas proovile panema ja nii enda kohta üht-teist kasulikku teada saanud.
Näiteks seda, milleks ma täna võimeline olen – ja milleks mitte.
Üks selline proovilepanek oli otsus kirjutada ümber oma juba ilmunud raamat „Ukselt uksele“.
Kas ma suudan selle loo tõesti paremini kirjutada? Ja pehmelt öeldes on ju natuke imelik juba ilmunud raamatut uue pealkirja ja kaanepildiga välja anda. Niimoodi võib ju naerualuseks jääda.
Aga ma usun, et see läks korda. Nii sündiski „Esimene suvi. Proovilepanek“, mille valmimine oli üks meie kohtumisõhtu ajendeid.
Sest üks asi on julgeda ennast proovile panna. Hoopis teine asi on osata valida, millised proovilepanekud on seda väärt.
Kuidas Sinuga lood on? Kumb Sa oled?
Kas oled pigem ülemõtleja, kes magab head võimalused maha, või tuulepea, kes võtab ette asju, mida tegelikult poleks vaja?
Mõlemat tuleb ette. Ja mõlemal on oma hind.
Kohtumisõhtul jagan omaenda õnnestumisi ja ämbrisseastumisi (sealhulgas seda, mida mulle „Reeturites“ läbikukkumine õpetas), aga veel enam tahan, et vaataksime koos Sinu enda proovilepanekute peale.
Meenutame varasemaid õnnestumisi ja käest lastud võimalusi ning võtame appi ühe lihtsa ja praktilise raamistiku, mis aitab edaspidi targemaid valikuid teha.
Ja kui Sul on õhtu lõpuks selgem, millise väljakutse võiksid elus järgmisena vastu võtta – või millisele hoopis kindla „ei“ öelda –, siis on meie kohtumine asja ette läinud. 
Nii et tule ja saame kokku!
Pühapäeval, 15. novembril kell 17.00–20.00 Kaja Kultuurikeskuses Tallinnas.
Kõik osalejad saavad kingituseks kaasa ka minu uue raamatu „Esimene suvi. Proovilepanek“ (poehind 19,90 €).
Kogu info saad siit, pileti ka (ütlen kohe ette, et enne esmaspäeva ostes on hind soodsam)
Nii et – tõstame taas au sisse eneseanalüüsi, ambitsiooni, pingutuse ja raskuste ületamise. Aga teeme seda targalt, valides proovilepanekuid, mis on meie jaoks päriselt õiged.
Kohtumiseni!
Peep
P.S. Kui soovid enne näost näkku kohtumist veebis kokku saada, siis juba sel pühapäeval, 8. novembril kell 17.00 teen samal teemal väikese tasuta sissejuhatuse.
Eks see ole mulle endalegi väike proovilepanek – kas suudan vähem kui tunniga aidata Sul enda kohta midagi kasulikku avastada? 
Registreeru tasuta veebiseminarile
P.P.S. Kui oled juba otsustanud 15. novembri õhtule tulla, tasub pilet ära osta enne veebiseminari. Praegu on hind 39 €, hiljem juba 49 € ja ukselt ostes 59 €. Raamatu saad igal juhul kingituseks kaasa.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Descartes tõmbas piiri inimeste ja masinate vahele. Tehisintellekt hägustab seda.
René Descartes tõmbas piiri inimeste ja masinate vahele. Tehisintellekt hägustab seda.
Suur mõte
6. november

LOE RAKENDUSES

Jon Han
Blaise Agüera y Arcase poolt
Nagu paljudes tänapäeva fantaasias, sisaldab Philip Pullmani sari „Tema tumedad materjalid“ maagilisi esemeid. Iga triloogia raamat on nimetatud ühe raamatu järgi; teine ​​on „Peen nuga“ . See nuga näeb välja tähelepandamatu, kuid õige inimese käes olles võib see lõigata maailma augu – portaali alternatiivsesse universumisse. Kahjuks osutuvad portaali servad ka haavaks reaalsuse kangas … ja haav veritseb. Sealt lekivad välja pahaendelised, nähtamatud asjad , näljased kummitused, kes jahivad elavaid. Nende kummituste pagendamiseks tuleb rebend rebend rebend rebend rebend rebend rebend rebend rebendi abil sulgeda.
Varauusaegsete eurooplaste seas ei võetud maagiat mitte ainult tõsiselt, vaid see oli lahutamatult seotud matemaatika, loodusteaduste ja religiooniga; kõik need kuulusid filosoofia rubriiki. „Tegelikult on filosoofia teiste distsipliinide inkubaator,“ kirjutas Austraalia filosoof ja kognitiivteadlane David Chalmers 2022. aastal. „Kui filosoofid leiavad meetodi filosoofilise küsimuse rangeks käsitlemiseks, siis me eraldame selle meetodi ja nimetame seda uueks valdkonnaks.“ 1
See protsess võib olla keeruline, tekitades silmatorkavalt ebaühtlase sügavuse ja kvaliteediga teadmiste lapiteki. See oli üha enam nii 17. sajandil. Meie arusaama kasvades füüsilisest maailmast hakati maagiale ja religioonile avaldama üha suuremat survet selgitada seda, mida teadus ikka veel ei suutnud: elu ja meelt. Kuidas saab puhas mateeria midagi tunda, tegutsemisvõimet ilmutada või paljuneda? Kuidas me saame olla puhas mateeria?

Oma „mehaanilise filosoofiaga“ sepistas prantsuse polümaat René Descartes (1596–1650) peene noa, mis lubas selle metafüüsilise kriisi lahendada, lõigates teadused vabaks nende vaimsest koormast ja eraldades kehad hingedest.2 Nipp seisnes selles, et eitada Aristotelese kolmest hingelisuse tasemest kahe alumise 3 olemasolu : „toitev“, mis kuulub kõigile eluvormidele, sealhulgas taimedele, ja „tundlik“, mis kuulub loomadele. Descartesi järgi suutsid uuritavad, kellavärgilaadsed mehhanismid täielikult seletada mitte ainult eluta maailma, vaid ka taimede ja loomade käitumist, ilma et oleks vaja üleloomulikku elustavat jõudu. Seega jäid järele vaid inimesed, kelle „ratsionaalsed hinged“ (Aristotelese kõrgeim tase) olid kooskõlas kiriku doktriiniga: surematud, immateriaalsed ja jagamatud.4
Sel hetkel pidi nii elegantselt lõigatud mudel silmitsi seisma katkendlikkusega, mille ta oli maailmas loonud: meie mittemateriaalsed hinged peavad maailma tajuma kehaliste meelte kaudu, aga ka kontrollima keha tahtlikke tegusid. Aga kuidas?
Descartes arutles, et kuna ratsionaalne hing on jagamatu, peab see toimima ajus asuvale tsentraalsele, jagamatule struktuurile, mida ta nimetas „näärmeks H“. Me tunneme seda nüüd käbinäärena – kindlasti mitte mingisuguse erilise taju- või tegutsemiskohana –, aga H oleks võinud sama hästi tähistada ühe koletise nime, kelle Cartesiuse haav on meie maailma lasknud: homunculus , see „väike mees“ meie ajus, kes meid niite tõmbab, ja kellel peab, kui tahame seletada tema võimet maailma tajuda ja sellele reageerida, olema veelgi väiksem homunculus, peadpööritav väljavaade lõpmatule regressile.5 Välja arvatud muidugi juhul, kui lubame Descartes’i dualismil kehtida, sel juhul on meel ebaoluline: kummitus masinas. 6 Või kui me ajame välja kummitusi ja homunkuleid, tunnistades samal ajal võimalust, et meie kehad võivad jätkuvalt käituda intelligentselt ja ratsionaalselt, jääb meile alles filosoofilise zombi väljavaade : olend, kes on väliselt täpselt nagu meie, kuid kellel pole seesmist „mina“, teadlikku või subjektiivset kogemust. 7
Seega, seal, kus keha ja hing olid lahutatud, ilmusid kolm koletist: homunculus, kummitus ja zombi, Püha Kolmainu lõbustusmaja peegelpilt. Lõppkokkuvõttes pidid need koletised oma hinda maksma, kuid alguses tundus kõik korras olevat. Uued väljavaated olid avanenud.

13 pensionile jäämise viga, mida isegi targad investorid kahe silma vahele jätavad
Oled pensionipõlve nautimiseks aastakümneid raha kogunud, seega ei tohiks üks välditav viga teid tagasi hoida. Aga võib küll. Õnneks aitab Fisher Investments pensionäridel kaitsta seda, mida nad on kogunud. Nende tasuta juhend „ 13 pensioniinvesteeringute viga , mida tuleks vältida” paljastab vead, mis tabavad isegi taibukaid investoreid, alates tasude ülemaksmisest kuni vale ajastuseni väljamakseteni.
Lisateave

Nõudes enda alla nii laia territooriumi – peaaegu kogu maailma – redutseerivale materialismile, rajas mehaaniline filosoofia aluse Newtoni füüsikale ja Lavoisier’ keemiale. Taimede ja loomade toimimise lahtiütlemisega tegi see võimalikuks bioloogia, mis mitte ainult ei ennustanud vitalismi kõrvaldamist bioteadustest, vaid sillutas teed ka Lamarckile ja Darwinile. Descartes’i kui esimest tõelist neuroteadlast saab isegi põhjendada, sest ta tunnistas nii inimaju sarnasust loomade ajuga kui ka väitis, et – vähemalt loomadel – saab kogu tee stiimulist reaktsioonini mõista närvisüsteemi toimimist uurides.8
Descartes teadis aga, et tema mehaaniline filosoofia ei tohiks piirduda inimliku mõistuse selgitamisega. See oli vajalik hind mitte ainult selleks, et tema ideed kirikus populaarsust koguksid, vaid ka selleks, et vältida Galileo usulist tagakiusamist. (Sajand hiljem laiendas Julien Offray de La Mettrie mehaanilist filosoofiat inimmõistusele oma kurikuulsas teoses „ L’homme machine ehk Inimene masinaks“ , 9 mille ta avaldas anonüümselt. Kui La Mettrie avalikustati, sattus ta tõepoolest hätta.)

Jon Han
Sellegipoolest näib Descartes siiralt uskunud inimhinge, mitte ainult religioosse usu tõttu, vaid ka seetõttu, et ta ei suutnud ette kujutada, kuidas mehaaniline põhjus ja tagajärg võiksid võimaldada avatud probleemide lahendamist või seda, mida me tänapäeval nimetaksime “üldiseks intelligentsuseks”:
[K]ui oleksid masinad, mis kannaksid meie kehade kujutist ja oleksid võimelised meie tegevusi jäljendama […] jääksid ikkagi […] katsed, mille abil teada saada, et nad ei ole […] tegelikult inimesed. […] []uigi sellised masinad võiksid paljusid asju teha samaväärse või isegi suurema täiuslikkusega kui keegi meist, kukuksid nad […] läbi teatud teistes, mille põhjal võiks avastada, et nad ei tegutse teadmisest, vaid üksnes oma organite paigutusest lähtuvalt: sest kuigi mõistus on universaalne instrument […], peab olema […] võimatu, et üheski masinas oleks piisavalt organite mitmekesisust, mis võimaldaks tal tegutseda kõigis elu sündmustes […]. 10 

Sarnastel põhjustel uskus ka Descartes, et keel jääb väljapoole ühegi masina – ja seega ka ühegi loommasina – pädevust :
„[E]i ole nii rumalaid ja igavaid inimesi […], kes ei suudaks erinevaid sõnu kokku panna […], et oma mõtteid arusaadavaks teha; […] seevastu pole ühtegi teist looma […], kes suudaks midagi sarnast teha. See võimetus ei tulene ka elundite puudumisest: sest […] papagoid suudavad hääldada sõnu nagu meie, kuid ei suuda siiski rääkida nii nagu meie, see tähendab, et näidata, et nad saavad aru, mida nad ütlevad […]. “ 11
Kui Descartes oleks elanud oma 400. sünnipäevani, oleks ta tõenäoliselt tundnud end õigustatuna. Ta oleks näinud füüsika ja keemia õitsengut, bioloogia saladuste aeglast hargnemist ja erakordsete masinate ajastu algust. 1940. aastatel sündis üldotstarbeline andmetöötlus ja koos sellega tarkvara, mis võimaldas koheselt ehitada, muuta ja katsetada virtuaalsete masinatega, mis olid palju keerukamad kui miski, mida suudeti füüsiliselt toota. Descartes oleks olnud tunnistajaks tehisintellekti pioneeride varajasele entusiasmile 1950. aastatel ja sellele järgnenud tehisintellekti talvedele 1970. ja 1990. aastatel.
Klassikalised arvutisüsteemid ja see, mida me tänapäeval nimetame „heaks vanamoodsaks tehisintellektiks“ 12 (GOFAI), suutsid täita paljusid ülesandeid „suurema täiuslikkusega kui keegi meist“, kuid nad ei suutnud teha seda, mida isegi „tublid ja rumalad“ suudavad: tegutseda teadmiste põhjal, arutleda uudsete olukordade üle ja ühendada sõnu, et edastada sisukaid mõtteid. Näis, et Ada Lovelace’il (1815–1852), kes oli programmeerimise võimekust ette näinud sajand enne esimese programmi tegelikku käivitamist, oli õigus, kui ta väitis, et arvutil ei saa olla „mingeid pretensioone millegi loomiseks. See saab [ainult] teha seda, mida me teame, kuidas seda teha käskida“ .13
Kuid 20 aastat pärast aastatuhande vahetust see kõik muutus. Suurtes keelemudelites (LLM-ides) on meil lõpuks ometi masinad, mis näivad tegevat täpselt seda, mida Descartes uskus, et nad kunagi ei suuda: täita suvalisi ülesandeid keelevaldkonnas. On olnud vastuseisu, millest mõned meenutavad tugevalt Descartes’i, näiteks väide, et LLM on „süsteem keeleliste vormide jadade juhuslikuks kokkuõmblemiseks […] ilma igasuguse tähenduseta: stohhastiline papagoi“ .14 See tsitaat pärineb 2021. aastal kirjutatud artiklist, mil LLM-id olid palju vähem võimekad kui tänapäeval. Tol ajal võis nendega suhtlemine olla Rorschachi tindipleki kvaliteediga, kusjuures need, kes olid andestavamad, tundsid vestluse teises otsas ära intelligentse olendi „sädeme“ 15 ja need, kes olid skeptilisemad, nägid ainult „süsi“ .16
Aastal 2026 on „stohhastilise papagoi“ narratiivi üha raskem ühildada sisuliste vestlustega, mida miljonid inimesed iga päev piirimudelitega peavad. Kuid teisalt oli see argument alati pigem filosoofiline kui tõenduslik. See tugines ideele, et sümbolite manipuleerimine (süntaks) ei saa kunagi anda arusaamist ega tähendust (semantika). 17 Probleem on selles, et „masinad“, olgu need looduslikud või kunstlikud, saavad manipuleerida ainult sümbolitega. Seda teeb arvuti. Seal on ainult ühted ja nullid, olenemata sellest, mida nad kodeerivad: teksti, heli, pilti või mingit sisemist muutujat. Seda teeb ka aju. See lihtsalt vallandab seal neuroneid, olenemata sellest, mida nad kodeerivad. Mida me siis „tähenduse“ all mõtleme?

Dogma, et inimmeelel ja tehisintellektil pole midagi ühist, on üha nõrgem – just nagu dogma, et inimesed ja mitte-inimesed erinevad mingi mittemateriaalse „olemuse” poolest, on ja on alati olnud nõrgem.
Descartesi maailmas on „tähendus” kummituslik. Tegelikult on selle puudumine tõend ühe Descartesi vallandatud koletise kohta, sest kuigi teadlased ei arutle enam immateriaalsete hingede üle, väldib enamik neist ka haava uuesti läbivaatamist, mistõttu see jääb lahtiseks. Kuhu koletised sisse tulid, sealt ka midagi välja läks. See oli tühjenenud tegutsemisvõimest, ratsionaalsusest, väärtusest, eesmärgist ja tähendusest, sest need kõik olid kuulunud Jumalale – ja meile, kuna jumalik säde oli väidetavalt igas inimeses, kuid puudus kõigest muust, olgu see siis elav või mitte.
Descartesiuse haav on võtnud mitmeid vorme, millest igaüks on oletatava lõhe ilming materiaalse maailma ja vaimu, eesmärgi ja tähenduse maailma vahel. Üks on „pimeala“, kus eksperimentaator kujutleb end olevat võimeline seisma väljaspool uuritavat süsteemi, vabalt seda täiusliku objektiivsusega analüüsima, justkui eraldatuna maailmast, mida ta jälgib.18 Kuid eksperimentaator on muidugi alati ka osa maailmast ja ignoreerib oma vaatenurgale omast subjektiivsust omal vastutusel.19
Sellega seoses põhineb fakti ja väärtuse eristus – oletatav lõhe olemasoleva kirjeldamise ja olulise ettekirjutamise vahel20 – fiktsioonil, et „faktide puhul” tuleb „vaade eikusagilt”. See, et vaadet eikusagilt ei ole , ei õigusta radikaalset väidet, et reaalsus on tühi leht, ega ka moraalset relativismi21 ega sellega seotud väidet, et iga perspektiiv on sama kehtiv kui iga teine. Need nihilismid eeldavad varjatult just seda vaadet eikusagilt22 ( või kõikjalt), millest nad väidavad end lahti ütlevat. Mitme perspektiivi tunnistamine ei muuda universumit mõttetuks tühjuseks, vaid pigem nõuab meilt tunnistamist, et universum hõlmab ka meid ja et suurem osa sellest, mida me peame „reaalsuseks” – sealhulgas iseennast ja üksteist – koosneb vaimsetest konstruktsioonidest.

Siis on veel hoiatus teleoloogia kohta, mis väidab, et eesmärgil pole looduses kohta – et Aristotelese „lõpppõhjused” olid teaduse-eelne segadus, kus eesmärgipärasus kas eitati täielikult (kui me lükkame tagasi intelligentse disaini) või oli see inimteadvuses karantiinis. Seda on raske bioloogiaga sobitada, kuna see nõuab, et me lükkaksime tagasi ilmselgelt kasulikud väited nagu „üks neerude eesmärkidest on verest uurea välja filtreerimine”. Suur osa bioloogiast on tegelikult pühendatud funktsiooni ja teostuse vaheliste seoste väljaselgitamisele: kuidas elussüsteemid oma eesmärke saavutavad ja vastupidi, milleks on äsja avastatud mehhanismid.23
Samuti leiame end antropotsentrismi/antropomorfismi lõksust, kus meid anub mitte vaatama maailma pelgalt inimkasutuseks mõeldud vahendina (antropotsentrism), kuid iga mõtte, tegutsemisvõime, keele, arutluskäigu, emotsiooni või kavatsuse omistamist mitte-inimlikule olendile peetakse sobimatuks projektsiooniks (antropomorfism).24 Juba ammu enne tehisintellekti tulekut oli YouTube’is palju loomavideoid (rääkimata teaduslike tõendite hulgast25 ) , mis näitasid, kui sageli meie mitte-inimlikud sugulased oma volitusi ületavad.
Lõpuks on meil teadvuse „raske probleem“ .26 Probleem on „raske“ ainult seetõttu, et filosoofilist zombi ette kujutades kujutame ette dualistlikku universumit, milles hingetu mitteisik saaks veenvalt käituda nii, nagu oleks tal hing olemas. Kuid iroonilisel kombel oli Descartes’il siin midagi õigus: reeglitel põhinev masin, mis suudab meie tegevusi jäljendada ainult päheõppimise teel – see tähendab GOFAI-süsteem –, ei saa veenvalt käituda nagu intelligentne, sotsiaalselt sobiv üksus. Kui see oleks võimalik, oleks meil aastakümneid varem olnud Gemini, Claude ja ChatGPT. Õigusteaduse magistrid ei ole programmeeritud konkreetsete ülesannete täitmiseks ega ka lihtsalt jäljendama; nad õpivad ja nagu meiegi, teevad nad seda üksikute näidete ja tagasiside põhjal laiemateks mustriteks üldistades. Ja kui me vaatame mudelite sisse, et paremini mõista, kuidas need üldistavad ja arutlevad, leiame sageli sisemisi esitusi, mis peegeldavad meie omasid.27
See ei tähenda, et need mudelid töötaksid samamoodi nagu meie ajud (nad ei tööta), ega ka seda, et nad oleksid inimestega samaväärsed.28 Kuid see tähendab, et dogma, et inimmeel ja tehisintellektil pole midagi ühist, on üha nõrgem – just nagu dogma, et inimesed ja mitte-inimesed erinevad mingi mittemateriaalse „olemuse“ poolest, on ja on alati olnud nõrgem.
Me kõik elame samas maailmas. On aeg haav ravida ja filosoofilistest koletistest vabaneda. Laske tegutsemisvõimel, eesmärgil ja väärtusel meie maailma tagasi voolata, mitte ühegi üksiku olendi isikliku andina, vaid vastastikuste suhete alusena, mis võimaldavad vastastikust mõistmist ja abi. Samuti on aeg tunnistada, mida see haav laseb meil unustada: et inimkond pole kunagi olnud enesekesksete kartesiaanlike hingede hulk, vaid hoopis kollektiivne intelligents, mille edasiminek ja kasv on lahutamatult seotud selle laieneva hoolitsusringiga.