Asser Murutari sündimise päev karge helge selge atmosfääriga on tervitatud virmaliste ja mitmekordsete vikerkaartega. Aega kui dimensiooni pole enam – seega pole vanust ka.
On kirgas eatus – olge tervitatud, ülestõusnud meistrid Asser – ja Jüri Arrak!

Influentserid ja superstaarid on need mehed.
Meie lapsed mäletavad ja teadvustavad veel, et nende vanaisad olid oma aja suunamudijad.
Asser Murutar ON oma ajastu influentser ja Harri Vasar superstaar.
Nendest mõlemast on jäänud märgiliselt vähe salvestusi – mäletage päriselt, mitte konservidena!
Papa Harri tselluloididest suurem osa hävis raadiomaja arhiivi põlengus – allesjäänud restaureerisime Heino Pedusaare ja Annely Ennetiga.
Meie lapselapsed ja-või nende vanemad ei arva Eestimaailma parimast võimalikust geenide kombinatsioonist väga midagi.
Nemad on. Neil on õigus ja võimalus olla nende põlvkond. Ent DNA kaksikheeliksi saltosid see ei väära 😉 Elage igavesti!

Minu Asser
Kati Saara Murutar

Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud…“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge’ rõiva’ – vana hüa süäme…“

„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“
Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.
Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.
Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“
Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.
Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.
Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki… oh… – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.
Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! – jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp…
Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad… Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.
Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada… Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.
Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.
Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi – ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena…
Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt… kirikus.
Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.
Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.
Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.
Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.
Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.
Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll’ helle ürg-joige.
Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell…“
Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.
Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.
Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“
Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.
Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.
Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku – ja toob ta seega kohale.
Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!
Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.
Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.
Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin…“
Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“
Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.
Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.
Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike… Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.
Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad – ning Vahuri sülem – kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal – siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.
Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud – ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud…
„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.
Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!

Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada… pärsia keeles.
„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.
Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale… Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.
Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.

Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.
Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“
Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! – kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.
Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.
Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.
Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.
Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“
Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult… kuidas nüüd öeldagi… ei, hästi on.
Margareta lisas H – Hei, hästi on!
See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“
*
Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre

Asser oli paljude elude jooksul vilunud valgustööline.

Urve Birkavs
INIMENE KUI VALGUSOLEND…
VALGUSOLENDI OMADUSED:
1 – Juba oma elu alguses tunnevad nad, et nad on erinevad. Väga sageli tunnevad nad end teistest eraldatuna, üksikuna ja mitte mõistetud ning peavad leidma elus oma tee.
2- Neil on olnud probleeme traditsiooniliste töökohtade ja/või organisatsiooniliste struktuuride juures mugava olemisega. Valgusolendid on loomult autoriteedivastased, mis tähendab, et nad seisavad loomulikult vastu otsustele või väärtustele, mis põhinevad üksnes võimul või hierarhial. See omadus on olemas isegi siis, kui nad näivad häbelikud. See on seotud teie missiooni olemusega siin maa peal.
Nad kirjutavad, räägivad… Aga ära unusta, et nad teavad rohkem…
3 – Valgusolendeid tõmmatakse inimesi aitama, kas terapeudi või õpetajana. Need võivad olla psühholoogid, ravitsejad, giidid, vabatahtlikud jne. Isegi kui teie elukutse ei ole otseselt seotud inimeste abistamisega, on teie kavatsused inimkonna kõrgeimale heaolule kaasa aidata.
4 – Sinu eluvaadet värvib vaimne tunnetus sellest, kuidas kõik asjad on omavahel seotud. Nad kannavad teadlikult või alateadlikult mälestusi mitte-maapealsetes valgussfäärides, nad võivad aeg-ajalt tunda igatsust nende kosmiliste sfääride järele ja tunda end maa peal võõrana.
Neil võivad olla kogemused ka siin maapealses sfääris, kohtumised teiste galaktiliste nn elanikega. Ja neil on võime telepaatiliselt suhelda…
Neil on võime avada portaale jne….
Neil on võime muuta energiat näiteks inimkehas, muundada ja tasakaalustada, muuta mustreid ja koode…
Neil on suur tunnetus…
5 – Nad austavad elu sügavalt, mis sageli väljendub kiindumusena loomade vastu ja murena keskkonna pärast. Looma- või taimeriigi osade hävitamine maa peal inimeste tegude tõttu kutsub neis esile sügava kaotuse ja leina.Neil on ka teadmine, et iga mure on energia ja see kahandab olemasolevat positiivset energiat…
6 – Nad on lahked, tundlikud ja empaatilised. Nad võivad agressiivse käitumisega kokku puutudes tunda end ebamugavalt.
Nad võivad olla hajameelsed, naiivsed või sügavalt idealistlikud ning tajuvad kergesti ümbritsevate inimeste tundeid ja meeleolusid (negatiivseid või positiivseid). See võimaldab neil teha vahet oma tunnetel ja teiste tunnetel. Nad vajavad üksinduse hetki, et puudutada aluse enda ja emakese maaga, olles alati kooskõlas universaalse Jumala teadvusega.
7 – Nad on elanud maa peal palju elusid või on tulnud siia teistest galaktikatest, et kogeda inimeseks olemist… milles nad olid sügavalt seotud vaimsusega. Neid oli tohutul hulgal teie mineviku vanades religioossetes ordudes, nagu mungad, nunnad, erakud, selgeltnägijad, šamaanid, preestrid, preestrinnad jne. Nad olid need, kes pakkusid silla nähtava ja nähtamatu vahel. Maapealse ja maavälise elu igapäevane kontekst, mis ühendab vaimseid tasandeid ja universumi Jumala kuningriiki.
Selle rolli täitmise eest lükati neid sageli tagasi ja kiusati taga. Paljud teist mõisteti teie valduses olevate kingituste eest…
Seetõttu ei pea me, valgusolendid, enam lahinguid kilpide ja mõõkadega, vaid pigem tarkuse ja armastusega.

UUE NÄDALA ENERGIAD
Oleme energiatsüklis nimetusega: ma raputan sind, et sa tugevamaks saaks.
Nii ütleb Universum meile – mis praegu logiseb, krigiseb, lonkab ja logiseb, on just see, mis sinus terveneb. Seega tervita kõiki väljakutseid kahel käel ja telli, et sa näeks võimalusi, kuidas kõik kõikide jaoks parimal moel kergusesse jõuaks.
Energiatsükkel kestab veel 12 päeva ja selle kulminatsiooni mõte ongi selles, et tuleksid tagasi enda tõega kooskõlas olevasse voosse. Mitte sul pole tarvis kellegi teise moodi olla, vaid enda tõega kokku saada, hakata särama seda enda pärisolemust, sügavaimat tõde ja siirust.
Kes on vabadust kartnud, siis see õppetund ootab päris tõeliselt ees. Kui oled klammerduja, – muutub see, mida oled kramplikult kinni hoidnud, sinu jaoks kõrvetavaks, et selle oma elus lahti laseksid.
Kui oled olnud hirmul, siis näed oma hirmusid veelgi suuremalt justtkui tonte enda poole tulemas. Et neile otsa vaataksid ja kasvaksid arusaamisesse, et sul ei ole vaja karta, vad teha asju südame e armastuse järgi.
25. okt on päiksevarjutus, ja nii selle päeva kui ka ülejäänud nädala täpsema päevade ülevaate leiada siit uuest videost:

Video on nähtav mu kanali VIP-liikmetele, kes on Südameteelise grupis või kõrgemas grupis.
Sel päeval on ka kuuloomine, mis toob meid uude kasvutsüklisse, et uue ehitamine oleks tõesele e kandvale põhjale.
Idee on vabastada meid vääruskumustest, mis meid ei toeta ja tuua kontakti meie enda sisemise väe ja vooga.
Väga hea mantra, mida sel nädalal kasutada kuni kuuloomiseni, oleks: ANNAN VABAKS KÕIK, MIS MIND EI TOETA EGA TEENI! AITÄH, ET MA TAIPAN, MIDA ON VAJA TAIBATA!
Inimesed võivad sel nädalal ennast tunda tavalisemast enam tundlikuna, ärrituvana, rahutuna, murelikuna, süüdistavana – kerkivad üles seni varjulolnud varjukohad, mis tahavad lihtsalt armastuses vastu võtmist. Kui keegi hakkab teid süüdistama ja teie peale projitseerima oma asju, võid alati inimesele teada anda, et MA EI VALI NENDE MÄNGUDEGA KAASA TULLA.
Kui on vägivaldsus (kas füüsiline või vägivaldne kogemus), eemaldu olukorrast ja otsi abi!
Kes elab oma südamega kooskõlas, peaks varjutuste aeg olema lausa meeldiv, võib olla väga ekstaatilisi avardumisi ja naudinguküllaseid uute visioonide kanaldamisi, uute alguste võimsaid (re)starte!
Õnnistusküllast uut nädalat!
Kuni K-ni on mu kodulehel http://inspiratsioonikool.ee üleval meditatsioon Buddha pühitsus, mida soovitan kuulata juba enne varjutuse algust (või ka varjutuse ajal), peale seda panen üles meditatsiooni ÜHISVÄLJA MÜRKIDE VABASTUS, et see õuduste ja kollilugude “okse*” meisse ei haakuks, mida siin moekraamina meile pähe määritakse.
*Halloween ja sellele eelnev periood on paljude jaoks väga raske energeetikaga aeg. Kui teil on suitsiidseid tuttavaid või kaldute ise muremõtesse pikkadel pimedatel õhtutel, olge nende inimeste jaoks päriselt olemas, leidke endale kaaslased, kellega komöödiaid vaadata, mediteerida, joogat teha, reikiseansse vahetada vms – hoiduge õudukate vaatamisest ja puhastage regulaarselt oma elu- ja koduruume neist haiglastest ebatervetest mustritest.
Hea on kasutada viirukeid, mantraid, kuulake mu kodukalt meditatsioone, hoiduge meediamulinast.
Samamoodi nagu me metsa alla ei viska plast-topse, sama vastutustundetu on paisata sõja-ja õudusfilme avalikkuse ette.
Paljud inimesed pole teadlikud, mida nad neid filme vaadates endale ja ühisväljale teevad. Sellest hakkab inimkond ühel hetkel aru saama. Loodan, et ärkamine on kerge kõigi jaoks!
Teen kõigile, kes siia alla kommentaaridesse oma nime ja soovi jätavad, varjutuse eel spetsiaalse õnnistustseremoonia, et see periood teie jaoks läheks sujuvalt ja enda tõega voogu tagasi tulemine oleks lihtne.
Saate ise kaasa aidata oma vaimsele valgustumisele mediteerides. Kes soovib, siis juhendatud meditatsioone leiate mu kodulehelt http://inspiratsioonikool.ee
Õnnistusega
Stella Shakti