Meie suur kodu – Linnutee galaktika – väestab Nova Gaiat. Ja meie?
Rahu, rahu, rahu…
Igas mõttes.
Manifesteerime samuti Nova Gaiat, mitte ei väesta oma õiglase vihaga WWIII.

Kingitus G20-le
Ando Kiviberg
15.novembri pärastlõunal ründasid vene fašistid rakettidega massiliselt Ukraina linnu üle kogu riigi. Pihta said elumajad ka Kiievi kesklinnas. Veelgi enam – 2 vene raketti tabasid Poola territooriumi 65 km (!!!) kaugusel Ukraina piirist. Kaks inimest hukkus. Juhuslik kõrvalekalle? 65 kilomeetrit? ilmselgelt mitte. See on test.
Faktiliselt on Kreml rünnanud sõjaliselt NATO riiki. Ma ootan põnevusega, mida kostab sellele “Putler-fersteiner”, USA presidendi julgeoleku nõunik, “rahusobitaja” ja muidu “andekas disainer” mister Jake Sullivan.
Selline Kremli bandiitide samm on otsene “me-ei-anna-Ukrainale-relvi-millega-on-võimalik-tabada-Venemaa-territooriumi” tüüpi avalduste kaskaadi tagajärg. Vene pätt tõmbab tagasi ainult siis, kui ta päriselt peksa saab. Seda teab igaüks, kel NL armee kogemus, või kellel nõuka ajal koolitee on viinud mööda näiteks Kopli kampade kogunemiskohtadest.
Andestust rustikaalselt emotsionaalse postituse pärast, kuid teema on äärmiselt tõsine. Minu kindlal veendumusel oleme jõudnud siia lääne suurriikide, eelkõige USA administratsiooni arguse ja olukorra mõistmatuse tõttu.
Kas tõesti on kuidagi vastuvõetavam, kui sadu tuhandeid tapetakse selliste 500-1000 ampsude kaupa, selle asemel, et virutada laamendav mõrvar ühe hästisihitud hoobiga nokauti?
Aaaa- see oleks ju “eskalastioon” ja sellele “võib järgneda” tuumanupu vajutus..
See mis täna toimus, see ei ole eskalatsioon, eks?
Ma loodan südamest meie kõigi elu ja õnne nimel, et Bideni administratsioon leiab kiiresti oma munad üles.
*
Igor Taro
Massiivse raketilöögiga Ukraina pihta suutis Venemaa kogu maailmale näidata, et okupantide jutt läbirääkimiste soovist pole siiras. Lisaks said selle rünnaku otsest mõju tunda Poola (2 raketti piiri ääres), Moldova (elektrikatkestus) ja Ungari (naftajuhtme seiskumine).
Eilne dessant Dnepri vasakkaaldale oli episoodiline Ukraina jõud ei kinnitanud seal kanda.
Vene üksused keskenduvad pealetungile Donbassi piirkonnas.
Luganski oblastis ja Kreminna ümbruses paistab ukrainlaste surve mõjuvat.
Vene okupantide kaotused Ukraina peastaabi andmeil päeva alguses – isikoosseisu 82 080 (+710), tanke 2861 (+13), soomukeid 5773 (+25), suurtükke 1850 (+11), raketiheitjaid 393, õhutõrjesüsteeme 208 (+2), lennukeid 278, helikoptereid 261, droone 1511 (+2).
Ilmselgelt on seekord mõistlik keskenduda möödunud päeva raketirünnakutele Ukraina pihta, mis on osalt tabanud erinevatel viisidel ka naaberriike Poolat, Moldovat ja Ungarit.
– Raketirünnak toimus koheselt Lavrovi lahkumisel G20 tippkohtumiselt, misjärel jätkub tippkohtumine G19 formaadis. Kogu tippkohtumise eelse aja rääkisid Moskva erinevad suuvoodrid läbirääkimistest ja sellest, kuidas nad sooviksid Ukrainaga laua taha istuda. Lisandus jutt, et okupeeritud aladel peaks kõik jätkuma vanaviisi. Vene poole nägemuses olevat tekkinud mingisugune uus reaalsus ja Ukrainaga kõnelused peaks arvestama selle reaalsusega, mis on maastikul kujunenud. Selles osas pole Venema muidugi isegi enda seisukohade järgmisel järjepidev ning Zelenski visiiti Hersoni üritati tõlgendada kui Venemaa territoriaalse puutumatuse rikkumist, aga vene vägesid ju seal enam polnud ja reaalsus oli muutunud. Igatahes lahkus Putini ustav hobune tippkohtumiselt peksasaanuna ning järgnes Impeeriumi vastulöök.
– Ukraina pihta lastud rakettide hulk oli üle 90, mida on oluliselt rohkem kui 10. oktoobril. Praeguse seisuga on see taas suurim raketirünnak alates 2022. a. kevadest. 73 raketti suutis Ukraina õhukaitse alla lasta. NASAMS süsteemide arvel oli 10 lasku ja 10 tabamust, aga nüüd on näha, kui vähe neid süsteeme on. Ilmselt oli katvus Kiievis parem, sest seal suudeti tabada 18 raketti 21-st. Lisaks rakettidele lendasid Ukraina territooriumi pihta ka Iraani põrisevad droonid, mis olid kõik alla tulistatud.
– Rünnaku tagajärjel jäi 10 miljonit inimest Ukrainas elektrita. Mitte ainult nendes oblastites, kus energiaobjektid said tabamuse, vaid ka naaberpiirkondades. Ulatuslikest inimohvritest esialgu teateid pole – vaid 1 inimene sai Ukraina territooriumil surma otseselt raketitabamuse läbi ja 6 vigastada, aga selge see, et 25% elanikkonna vooluta jätmine on üsna valus.
– Poola territooriumi tabanud raketid ei kukkunud sinna ilmselt meelega ehk tõenäoliselt polnud nad just selle põllu ja traktori pihta sihitud. 2 Poola kodanikku on surma saanud ja ausalt öeldes pole vahet, kas need raketid läksid lihtsalt kursilt kõrvale või olid nad ukrainlaste õhukaitse poolt tabatud. Selge on ju see, et ilma Venemaa rünnakute poleks sel päeval taevas mitte ühtki raketti, mis oleks kedagi ohustanud.
– NATO reaktsioon muidugi järgneb, sest tabatud on NATO riigi territooriumi. Reageerimata jätmine tähendaks seda, et NATO ei suuda või ei julge ennast kaitsta. Kohemaid tuumalöögiga reageerimata jätmist ei tasu siiski kohe NATO nõrkuseks pidada. Tegevused saavad olema proportsionaalsed ohule. 
- Venemaa valis muidugi kõigist variantidest kõige kehvema, kui hakkas oma osalust ja süüd selles intsidendis eitama. Nende jaoks kõige väiksemate tagajärgedega oleks olnud kahetsemine ja vabandamine. Selle asemel süüdistas Moskva Poolat eskalatsioonis. See määrab suuresti ka selle, kuidas NATO riigid edaspidi käituvad.
- Kõigil oleks aeg aru saada, et Venemaa sõda Ukraina vastu pole võimalik hoida kindlalt piiritletud alal täieliku kontrolli all. Kõige tõhusam viis sõja levikut piirata on anda ukrainlastele maksimaalselt vajalikke vahendeid enda kaitseks ja Vene agressiooni tagasilöömiseks.
- Ukraina kaitsmiseks rakettide eest ei tuleks lennukeelutsooni kehtestada mitte Ukraina kohal, vaid Valgevene ja Venemaa Euroopa osa kohal. Tiibraketid lastakse ju enamasti Kaspia mere piirkonnast. Teine võimalus raketirünnakuid ennetada on raketilöögid nende lennuväljade pihta, kus paikenvad strateegilised pommitajad. See oleks muidugi korralik eskalatsioon.
- Realistlik ja mõistlik oleks, et NATO tugevdab oma piiriääset valmisolekut, liitlased kehtestavad täiendavaid sanktsioone ja Ukraina hakkab saama relvaabi kiiremini ja suuremates kogustes. Nagu äsjasest raketirünnakust on näha, siis praeguses tempos õhukaitsest ei piisa.
- Kui liitlased Ukraina õhukaitset ja Venemaa ohjeldamist korda ei saa, siis tuleb uus ja suurem põgenikelaine ja peame hakkama tegelema igasuguste muredega juba enda territooriumil. Ühe riigi tsiviiltaristu hävitamine vastu talve ja selle elamiskõlbmatuks muutmine ei saa lihtsalt karistamatult edasi kesta.
- Usutavasti Putini järjekordne strateegiline käik ei vii teda lähemale seni sõnastatud eesmärgile ning vähendab ka võimalust, et teistel riikidel oleks moraalset kandepinda Ukrainat Venemaa suhtes millekski sundida.
– Venemaa olukorda süvendab ka see, et rünnaku järel jäi elektrita ka osa Moldova lõunaosast ning Ungarisse suunduv naftajuhe lõpetas töö. Nagu ennist juba mainitud, siis sõda on väga keeruline pikalt kindlas piirkonnas kontrolli all hoida. See kas lõpeb või levib edasi.
1) Luganski oblasti suunal võib ukrainlaste surve pikapeale mõju avaldada. Kreminna ümbruses olevat edukad kaudtulelöögid toonud kaasa vene mobiliseeritute üksuste osalise juhtimisvõime kaotuse ning sellega nende soovi deserteeruda tagala poole või linna.
Eelkõige mobiliseeritute poolt positsioonide jätmist on ukrainlased ennustanud nii-öelda esimese laines. Seejärel peaks vene okupantide kaitse hakkama kokku kukkuma selle najal, et mobiliseeritutest jäävaid lünkasid ei suudeta katta.
2) Bahmuti suunal jätkavad vene okupandid ühe-kahe rühma suuruste üksustega rünnakuid kõrgendatud tempos – 7-8 pealetungi päevas ning väga ulatuslike kaotustega. Droonifotod kõikjal vedelevatest laipadest on üpris rõlged. Nüüd saab aru, et Sinimäed pole lihtsalt kujund.
Ukrainlaste kaitse Bahmuti suunal peab. Rindejoone muutusi pole täheldada.
3) Donetski suund on üsna samas võtmes, mis alati. Põhjaosas on rõhk Avdiivka ümber, kuid okupandid on seal taas toppama jäänud. Paarikilomeetriline edenemine Opõtne ja Vodjane suunal ei vähendanud Ukraina põhiüksuste distantsi Donetski linnast olulisel määral.
Pavlivka suunal jätkub vene okupantide kangelaslik enesetapp. Nad on külas ilmselt edasi liikunud, kuid ukraina suurtükivägi ja õhujõud tunnevad end seal nagu lasketiirus. Kõrgemal asuvast Vugledarist on kogu ala kui peopesal ja tulejuhtidel hea ülevaade toimuvast.
Vugledarist ligi 60 km idas Komsomolskes sügaval okupantide tagalas on midagi kõvasti plahvatnud. Näitab ukrainlaste võimekust mõjutada nende logistikat ja varustust ka rindest kaugemal.
4) Zaporižžja suunalisel rindel olulisi muutusi pole. Melitopol on endiselt rahutu, pidevalt lendab seal midagi õhku. Teatati ka väikesest intsidendist kohvikus, kus end täis joonud mobiliseeritud oleks äärepealt üksteist maha lasknud. Eks see olukord seal süveneb.
Dnepri vasakkalda suunal tuleb siiski tõdeda, et ulatusliku ukrainlaste kanna kinnitamist ei toimunud. Arvatavasti tehti mõned reidid ilma tehnikata ja sellega asi piirdus. Kinsburi neemega sama lugu – seal oli Otšakovit taas lastud. Nova Kahhovkast siiski okupantide juhtkond läinud.
*
Kalev Stoicescu
Poolas toimunud ohvritega plahvatused ja kraatrid ei saa olla puhus juhus, kui Venemaa saatis Ukraina poole teele sadakond raketti, sealhulgas Lääne-Ukrainasse.
Tundub, et NATO riikide, eriti idatiiva liikmesriikide poliitikud ja meedia on teemat väga kõrgele spinninud enne kui on olemas Poola võimude lõplikud andmed ja järeldused.
Poola uurijad kindlasti juba tegelevad kohapeal asja uurimisega. Ei ole praktiliselt võimalik, et ei leita mingeid Venemaa rakettide detaile. See on väga oluline, et rünnak ja rakettide päritolu oleks kindlalt tõendatud enne järgmiste sammude kaalumist ja astumist.
Sõjaudu, spinnimine ja ennatlikud järeldused ja otsused on veski Putini veskile.
Kui Venemaa raketirünnak Poola territooriumi vastu on tõestatud, siis seisab allianss tõsiste valikute ees.
Venemaa eesmärk on üpris selge. Eskaleerida. Üritada NATO sõtta tõmmata, et maskeerida oma kaotusi Ukrainas. Selle rehkendusega, et NATO Venemaa territooriumit ei ründa (vastu), sest NATO idatiib on raketirünnakute vastu praktiliselt kaitsetu, kuid astub samme, mida Venemaa saab serveerida sõjana Venemaa ja NATO vahel. Mis need sammud oleksid? Näiteks Ukraina lääneosale õhu- ja raketikaitse tekitamine NATO poolt (et kaitsta Poolat, Slovakkiat ja Ungarit).
Kui NATO mõistab Venemaa raketirünnaku hukka, kuid ei tee sisuliselt mitte midagi, siis on jällegi Venemaa poliitiline võit. Veel üks punane joon on ületatud. Keda Venemaa ründab rakettidega järgmisena?
Seega, oodakem kõigepealt Poola uurijate töö tulemust, kuid olgem valmis saalomonlikeks otsusteks. Venemaale peab vastama resoluutselt. NATO Venemaa territooriumit kättemaksuks ründama (veel) ei hakka, kuid Ukrainale peab andma kvalitatiivselt paremaid relvi, millega on võimalik Venemaad palju tõsisemalt haavata (sh Krimmis ja Putini silda hävitades)
*
Eerik Niiles Kross
Hersoni vabastamispidustused ei jõudnud veel lõppeda kui taas hakkas mõnest Lääne pealinna nurgast kostma hääli, et Ukraina peaks alustama „rahuläbirääkimisi“ Venemaaga. Ütleme kohe, et kõige üldisemalt on Lääne ametlikud seisukohad Ukraina aitamisel veebruarist saadik siiski pigem selginenud ja tugevnenud. Kuid päriselt ei ole jutt sellest, et „maailmale on vaja kiiret vaherahu“ kuhugi kadunud. Läbirääkimiste soovitajate või koguni nõudjate seas on lihtsalt üha suurem osakaal Vene mõjuagente ja kasulikke idioote. Kindlasti leidub ka nii põhimõttelisi Venemaa sõpru kui sisepoliitilistel konjunktuursetel kaalutlustel pehme joone ajajaid.
Tohutust uudis- ja arvamusvoost on üsna keeruline välja sõeluda ametlikke, tegelikke, silmakirjalikke või ausameelseid seisukohti.
24. veebruaril uskus valdav enamus suurriikide valitsusi, et Ukraina langeb paari päevaga. Ilmselt oli sellele usule kõvasti kaasa aidanud nii luureteenistuste vähene Ukraina mõistmine kui olulisel määral Kremli ähvardus- ja heidutuspoliitika. Ainsad, kes arvasid, et Ukrainal on šanss Venemaale vastu saada olid ukrainlased ise, ja ka mitte kõik, ning mõned veel hiljuti hulludeks peetud idaeurooplased. Näiteks president Bideni viimased sõjaeelsed avaldused kõlasid kaunis apokalüptiliselt. Ukrainat kavatseti toetada sanktsioonidega Venemaa vastu ja relvastusega sissigruppidele, keda eeldati tegutsemas põhiliselt riigi lääneosas. Washington, Berliinist ja Pariisist rääkimata, eeldas, et venelase võtavad nii suure tüki kui vajalikuks peavad ja siis tuleb hakata nendega läbi rääkima. Igal juhul eeldati, et sõja lõpetamiseks tuleb rääkida Putiniga.
Seda reaalsust on veebruarist alates päevast päeva muutnud kõige rohkem Ukraina ise. Kui veebruaris oli lääneriikide vähemasti vaikimisi hoiak, et rahuläbirääkimised on võimalikud ainult Lääne vahendusel ja Ukraina seisukohtade üle eriti ei arutletud, siis tänaseks on Ukraina enesele välja võidelnud staatuse, et Ukraina otsustab ise kas, millal ja mis tingimustel läbi rääkida. Avalikult seda ükski lääneriik kahtluse alla ei sea, pigem kinnitab.
On muidugi häbiväärne, et Ukraina täisväärtusliku riigina võtmine sai võimalikuks alles ukrainlaste üliinimliku vereohvriga. Ent hoiakumuutus on ka kardinaalne, lausa seismiline. Instinkt, et telg Washington-Moskva otsustab Euroopa saatuse, et eurooplased ükskõik kas Läänes või Idas kuuluvad paratamatult kas USA või Venemaa mõjusfääri ja eriti Ida-Euroopa väikeriikide huvid on toredad teada, aga maailma suure tasakaalu plaanis siiski teisejärgulised, on kahjuks osa Teise maailmasõja lõpplahendusest. Nüüd hakkab see arusaam ka tegelikult, mitte vaid retooriliselt murenema, vähemalt Washingtonis. Jah muidugi, Külma Sõja lõpus tundus, et Lääs võitis, et Ida Euroopa valis Lääne ja uus mõtteline piir on NATO laienemisega paigas. Ent valmidust uut piiri relvaga kaitsta Läänes tegelikult ei tekkinud. Ukraina ei sõdi täna üksnes oma territooriumi eest vaid paneb paika ka uue Lääne-Ida piiri.
Olin noor diplomaat Washingtonis kui seal 1993 aastal, enne Budapesti memorandumit, arutati Ukrainasse ja Kasahstani jäänud N Liidu tuumarelvade küsimust. Sõnum Moskvale oli umbes selline: ärge muretsege, me aitame teil tagada teie tuumaarsenali turvalisust, loomulikult me nõustume, et N Liidu tuumarelvad kuuluvad teile. Sõnum Ukrainale oli: kui te ei anna Moskvale üle teile jäänud tuumarelva, siis muutute paariariigiks ja me lõpetame mitte ainult teie abistamise vaid igasugused suhted. Ametlikult kinnitas Washington samal ajal Venemaa ja Ukraina võrdseteks, suveräänseteks, iseseivateks riikideks.
Ukraina sõda muudab selle hoiaku pikaks ajaks. Just Teise ilmasõja järgsete jõujoonte edasi aktsepteerimine, Venemaa vaikimisi privilegeerituks pidamine, on kaasa toonud Vene imperialismi taasvohamise. N Liidu lagunemine oli shokk mitte ainult Moskvale vaid ka aastakümneid Ida-Euroopa orjastatusega leppides „rahumeelse kooseksisteerimise“ poliitikat ajanud Lääne pealinnadele. Rahu oli lõpuks olulisem kui Ida-Euroopa väikeriikide saatus. Ja kui Külma sõja järel hakkasid idaeurooplased ilmutama iseseiva poliitika märke, NATO-sse soovima, Euroopa Liitu astuma, Venemaa ohu eest hoiatama, oli Washingtoni esimene mure mitte Ida-Euroopa julgeolekuhuve kaitsta vaid Moskva muresid lahendada. Sest jõudude tasakaal oli ohus ja Moskva „legitiimsed julgeolekuhuvid“ olid riivatud. Mäletate veel George H W Bushi kurikuulsat „Kiievi kotleti“ kõnet 1. augustil 1991 Kiievis, kus ta hoiatas „enesetapjaliku natsionalismi“ eest ja väitis, et iseseisvus ei ole sama asi mis vabadus. See oli 4 kuud enne referendumit, kus 92% ukrainlasi hääletas N Liidust lahku löömise poolt.
Vastuolu pragmaatilise ja mõistlikuna tunduva tasakaalu ja prioriteetselt Moskva huve arvestava reaalpoliitika ning deklareeritud, demokraatiat, rahavaste võrdust ja inimõigusi toetava väärtuspoliitika vahel on olnud läbiv kõigis USA valitsustes Wilsonist saadik. Kumb vool on peale jäänud, on peaaegu alati tegelikult otsustatud oma vabaduse eest võitlevates riikides või sõdade lahingtandreil, mitte niivõrd Valge maja kabinetides ja Kongressi saalis. Seda otsustas Punaarmee Euroopas 1945, ja jälle 1956 ja 1968. Seda otsustasid Lech Walensa Poola töölistega, Vaclav Havel Tshehhi intellektuaalidega ja Lennart Meri Laulva revolutsiooni osalistega 1989-91. Seda otsutvad täna Ukraina sõdurid Hersoni rindel. Nemad otsustavad, kummal voolul on „õigus“.
Pragmaatiline vool jäi peale 2008 pärast Gruusia sõda kui 7 kuud hiljem pakkus Obama Valge Maja Putinile kingituseks nn Reset poliitikat. „Kõik on unustatud, Gruusia NATOsse võtmine ka, kui me vaid nüüd hästi läbi saaks“ Pragmaatiline vool jäi vaatamata deklareeritud poliitikale peale ka 2014 pärast Krimmi annekteerimist ja agressiooni Ida-Ukrainas. Algasid Minski lepingute pealesurumised Ukrainale, sisuliselt Moskva rahustamine Ukraina territooriumi ja huvide hinnaga. Olemuslikult ei olnud Minsk erinev Münchenist.
Pragmaatiline vool oleks peale jäänud ka nüüd kui Ukraina oleks märtsi alguses alistunud ja Zelenski valinud laskemoona asemel takso. Mõni nädal pärast sõja algust oleksid siis Scholz, Macron ja Biden sõitnud Moskvasse või äärmisel juhul Genfi Putiniga läbi rääkima. Ikka selleks et rahu saavutada ja leppida kokku kui suure tükiga Ukrainast Putin rahule jääb. Rahu meie ajal kuni järgmise korrani.
Ukraina sõda on ajalooline, kuna nüüd on võimalus normaliseerida Euroopa tasakaal nii, et Ida-Euroopa julgeolekuhuvid oleks ausalt arvesse võetud. Selline olukord on siinkandis esimest korda 1918 aastast saadik. Esimest korda üle 100 aasta on Soome ja Rootsi, Balti riigid, Poola, Ukraina, Tshehhi, Slovakkia, Rumeenia ja isegi enamus Balkanist pea täielikult kokkulangevate huvide, ilma omavaheliste tülide ja ühise vaenlasega. Esimest korda on tekkimas sõjaks valmis olevate kaasmeelsete riikide nii toekas rühm, et sellega peab arvestama nii Moskva kui Washington. Washingtonile peaks see olema vastuvõetav, sest loomulikumat liitlast USA-le maailmas teist ei leidu. Ukraina lihtsalt tõestab meie kõigi eest praegu, et see kooslus on jääv ja jatkusuutlik. See riikide grupp hakkab ka muutma NATO nägu ja olemust. Soome ja Rootsi liitumine ja Poola tugevnemine on siin üksnes esimene samm.
Ikka ja jälle esilekerkivad soovitused Ukraina-Vene läbirääkimisteks on suuresti pragmaaatilise voolu esindajate inerts ja eeldus, et varem-hiljem „tuleb minna“ vana tasakaalu juurde tagasi. Iga hinna eest läbirääkimiste toetajad on samad, kes räägivad, et Putini nägu tuleb säästa ja et “Venemaaga tuleb ju edasi elada“. Tahetakse teha sama viga, mis tehti 1991. Selle asemel, et nõuda Venemaalt Ida-Euroopa poole sajandi pikkuse orjastamise eest reparatsioone või vähemalt vabandust, hakkasid Pariis, Berliin ja Washington rääkima, et Venemaa „territooriumide kaotamise“ valu tuleb mõista, teda tuleb aidata ja „mitte alandanda“. Suur osa meie praegusest hädast on sealt pärit. Kui rahvaste okupeerimise ja orjastamise lõpetamine on legitiimne „alanduse“ põhjus, siis ei saa ju alandusest üle saamiseks eeldada patukahetsust vaid ikka uusi okupatsioone. Saksamaad võib siin ju veel pisut mõista, et nad olid Venemaale „tänulikud“ et Venemaa suvatses lõpetada osa nende riigi okupeerimise ja „lubas“ nad taasühineda. Et aga Läänemaailm sisuliselt nõudis Ida-Euroopalt tänulikkust Venemaa ees, et see oli lasknud meid vangist välja, kusjuures lihtsalt seetõttu, et vangla seinad kokku kukkusid, programmeeris Külma sõja järgsesse maailmakorda sisse praeguse kriisi alged. Just see signaliseeris Venemaale, et neile on „liiga tehtud.“
Kuigi praeguse sõja kontekstis on „Venemaa mõistjate“ koor vähenenud, ei maksa unustada, et veel detsembris 2021 rääkis ka Biden Moskva legitiimsetest julgeolekuhuvidest Ida Euroopas, mida tulevat arvestada. Veel detsembris 2021 arvas Washington, et ta võib nelja suurema NATO riigiga NATO positsioonid kokku leppida ja siis kõigi nimel Moskvaga läbi rääkida. Alles ülejäänud NATO riikide, eriti idatiiva raevuka rektsiooni peale jõuti kokkuleppele, et NATO ühine positsioon peab tõesti olema kõigiga läbi räägitud. Mõni aeg hiljem deklareeris Washington ka Ukraina kohta: „Mitte midagi Ukraina kohta ilma Ukrainata.“ Deklareerida oli seda siis ikka veel tarvis.
Viimastel nädalatel on USA ajakirjandusse lekkinud teated, et julgeoleknõunik Sullivan peab konfidentsiaalselt kontakti oma Vene kolleegiga ja et USA kaitseväe juhataja on justkui soovitanud Ukrainal läbirääkimistesse asuda. Äsjaste vahevalimiste kampaanias soovitas osa Vabariiklasi samuti lõpetada Ukraina abistamine ja Ukrainal alustada läbirääkimisi. Salaläbirääkimised Ukraina või Balti riikide või Poola või kogu Ida-Euroopa selja taga on mõistagi meie kandi riikide hirmuunenägu ja geneetiline trauma. Iga vihje millegi sellise koht tekitab ängi ja murendab usku liitlassuhetesse. Kahjuks ei taju USA valitsus seda ajaloolist taaka sugugi nii nagu meie. Seda pole neile kunagi koolis õpetatud. Roosevelti ja Churchilli Teheran ja Jalta olid nende jaoks edukas diplomaatiline lahendus, mitte reetmine, nagu meie jaoks.
Aga nad õpivad. Täna räägib Ukrainale relvade andmise vastu pigem mõttekodade marginaalia ja Merkeli endised nõunikud, mitte valitsused. Siiski on kuulujuttude ja lekete mõju olnud piisav, et Sullivan pidi äsja USA positsiooni üsna selgelt deklareerima. See vähendab ebaselgust üsna suurel määral. Seni on USA ja ka EL-i positsioon olnud, et Ukrainat abistatakse „nii kaua kui see võtab“ (as long as it takes). Kuivõrd „it“ on olnud defineerimata, on see kinnitus tõepoolest olnud pehmelt öeldes ebamäärane. Eesti positsioon on olnud selge, ja identne Ukraina omaga. Eesmärk on, et Ukraina võidab, Venelased on kogu Ukraina territooriumilt väljas, sõjakurjategijad saavad karistuse ja Venemaa maksab Ukrainale reparatsioone. Ukraina on lisaks öelnud, et ta ei näe läbirääkimiste võimalust enne valitsusvahetust Venemaal.
Sullivani poolt äsja välja öeldud USA positsioonid on järgmised: Esiteks, USA ei dikteeri Ukrainale, millal ja mis tingimustel nad tahavad läbi rääkida. Sead otsustab Ukraina. Teiseks, USA usub „suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse põhimõtetest lähtuvasse õiglasse rahusse“. Kolmandaks, niikaua kui Venemaa hoiab kinni oma „anneksioonidest“, ei saa heauskseid läbirääkimisi pidada. Neljandaks, USA relvastab Ukrainat selleks, et kui nad ühel hetkel otsustavad minna läbirääkimistesse, oleksid nad „võimalikult tugeval positsioonil“.
Seega, Ukraina on endale välja võidelnud tõelise suveräänsuse ja USA lepib, vähemasti sõnutsi, sellega, et Ukraina otsustab ise millal ta läbi räägib. Mõistagi, kui homme lõppeks USA relvaabi, oleks Ukraina sunnitud läbi rääkima, ent relvaabi lõppu siiski ei paista ja vähemalt niikaua kui Ukraina on edukas see ka jätkub. Sullivani positsioonide probleemkohad on järgmised. Esiteks, territoriaalse terviklikkuse „põhimõte“ ja territoriaalne terviklikkus ei ole päris samad asjad. See on nagu Jüri Ratase lubadus mitte teha koostööd EKRE põhimõtetega. Teisisõnu. Sellesse seisukohta on jäetud võimalus, et mingist osast territooriumist võib Ukraina de facto ilma jääda.
Teiseks, Sullivan ei ütle, et läbirääkimiste eelduseks on Vene vägede tõmbumine 1991 aasta piiri taha, sõjakurjategijate kohtu alla andmine ja reparatsioonid. Seega USA peab võimalikuks läbirääkimisi Putiniga ja mingisuguse Minskilaadse lahenduse juurde naasmist. Siiski on need seisukohad USA positsioonide tugevnemine, mitte nõrgenemine. Edasi tugevnevad need positsioonid siis kui Ukraina saavutab uut edu lahingtandril. Seni kuni Ukraina pole võitnud, jäävad pragmaatikud ikka jälle pead tõstma. Meie aga usume, et uus ja parem maailmakord on pöördumatult saabumas.