Armastame üksteist rohkem kui seda endale tunnistame või isegi teame.
Kanname laule põlvest põlve, nii et meist väikseimad laulavad enne, kui kõnnivad…

Kui jõuluhommikul palaviku ja seljanihestusega Lõuna-Eestisse oma laste juurde sõitma hakkasin, olin kindel, et seda mitmesajakilomeetrilist retke ma vastu ei pea… Ja ma jõudsin südaööl tagasi täiesti tervenenuna. Jah, oli libe ja metsloomad – aga ma olen täiesti hämmastaval kombel taas töökorras – ei mingeid iiveldamisi-kõhujamasid, paanikahooge ega valusid enam. Paksus lumes ja tuules, jäävihmas ja liuväljadel ihuüksi rügamise enesehaletsus kadus ka kuhugi sinna maanteekilomeetritele 🙂

Me polnud ammu nii paljukesi koos käinud, naernud ja laulnud.
Kuna meie pusakonnast oli kogu selle arvukuse juures jõuluõhtul ikkagi 5 inimest puudu, kordame kevadel. Nii hea on selle nimel rändlindude ja päikese tagasitulekut oodata – lilled ja liblikad on juba õhus!!!

Elasid kord Puhh ja Notsu.
Nad tulid meie perekonda külgkorviga mootorrattaga.
Sõitsime väga väikese Indiraga Kihnu Virve juurde – kui Kihnus, siis Virve… Indi laulis oma esimese täispika laulu.
Vesiroosid.
Virve istus Indi kõrvale põrandale ja pidas vajalikuks väikese tüdrukuga koos LAULDA.
“Mida sa kõige rohkem tahad,” küsis Virve väikeselt tüdrukult.
“Kassi.”
Mõni päev hiljem saatis Virve meile praamiga kaks triibulist kõutsi.
Iseloomukad ja erilised. Kihnu kuulikindlad.
Elasid kord Puhh ja Notsu.
Mis me nüüd siis teineteisele ütleme, Virve?
Istume põrandale järgmiste väikeste tüdrukute kõrvale ja LAULAME.

Lood peavad vahepeal väga hullud olema, et edasi hästi minna.
Minukasvatatud koer, mustavalgekirju Nublu jäi Kuusikul – kodust ebatavaliselt kaugel ja teisel pool jõge – auto alla. Tema allaajaja lasi jalga, aga Kuusiku talli rahvas ja loomakaitse korraldasid ta Tallinnasse kliinikusse. Noor koer kuulub pensionäridele – väga suured jalgade-ristluu-lappimised tasub loomakaitse.
On ju jõulumuinasjutt…

*

*

*