Putin käis meie ukse taga. Kuivõrd Petšora on endine Eesti ala, käis ta meil lausa kodus. Nii lihtne oleks sel teemal ise heituda ja teistes hirmu kultiveerida. Mida see muudaks? Õue. Päikese kätte. Oma olemisse. See muudab KÕIKE.

Kirjutab täiesti tavaline, töökas ja tubli mees. Eesti mees. Üksildane mees.
*
Pikkade pühade ajal olen mõelnud, miks nii paljud inimesed vaatavad üksinda televiisorist, kuidas näiliselt kõigil teistel on idüll. Paarilist pole paljudel kaunitel naistel ega täiesti tegijatel meestel. Jah, mina olen ka üksinda, ehkki teen usinasti tööd ja sporti, ei joo ega suitseta. Minu kauane abielu lõppes vaatamata sellele, et kumbki meist – ei naine ega mina – ei ohverdanud ennast. Me mõlemad elasime täiel rinnal, kuni selgus, et ma poole piisavalt alfa. Uut sõbratari isegi ei söanda otsida, sest…
Jääme vibraatorile alla
Üksik edukas naistuttav lajatas serviti, nagu siil Kalevipojale soovitas: „Eesti mehe arukus väheneb sama palju kui kehakaal tõuseb.“
„Mehed on logardid ega vääri Eesti naisi!“ on tragid naised sageli mehi juba eos välja praakinud. Keda me siis väärime?
Meid maha kandvad naised ei tunnista, et hoolimatu kriitikaga varjavad võimatust leida vääriline partner: hakka veel luuserist isendit üle talve pidama – ei, pigem üksindus, kui olla tropimagnet. Seega: uusimale vibraatorile uued duracel-patareid – ja pinged maha. Seda enam, et vibraatoril on vähem mõtteid ja tundeid kui keskmisel mehel! Kas vibraator tunneb naise hinge peenemaid vibratsioone – on see mehhanism ka südamesõber ja hinge teekaaslane? Liiatigi kinnitavad teadlased, et naise organism vajab tervena püsimiseks siiski elusat meest koos kõige tema juurde kuuluvaga.
Naine peaks olema kael, kes pead keerab. Perepeaks tõusnud naine keerab pigem mehe kaela kahekorra ja kastreerib ta kaasalibisevaks mugavuspagulaseks. Harmoonilise teineteise toetamise ja täiendamise asemel jääb mehike mõttetusse seisusesse, kus ta lihtsalt joob meeleheitest oma võimekuse maha ja sureb ikka lollina, aga see-eest varakult.
Kui aga küsida üksikema lastelt, kas nad on ilma isata õnnelikud, siis… tegelikult ei maksagi küsida, tõtt nad ei ütle. Pole mõtet neile veel üks liigne kord haiget teha.
Põhjus, miks meie poisid pole sajandeid alfaisasteks kasvanud, on selles, et nende isad on sõda sõja järel tapetud ning emad on poegi kasvatanud nii, et nood praagitakse varem või hiljem välja. Isa eeskuju ega toimiva pere kogemust memmepoegadel pole.
Kaaslasepõud
Eesti on leevenduseta armuvalu maa ning üksiklaste kokku viimine võimatu: pruudid linnas, peiud maal. Tuhanded inimesed mõtisklevad just praegu üksinda oma hapukapsast näsides: kustkohast küll leiaks selle, keda tahaks ka teist korda näha, kellele mõeldes tõuseks vererõhk ja kõrvaotsadki läheksid punaseks…
Kui oleksin paariliseotsingul – ega minagi teaks, kustkohast otsida. Pruudi- või peiumure võib tunduda halenaljakas vaid neile, keda see ei puuduta. Kuidas küll viia üksildaste-pusle tükid niimoodi kokku, et Koit ja Hämarik teineteist leiaksid? Mäletate ju seda jaaniöö legendi põgusast kohtumisest, mis juhtub vaid ühel ööl aastas?
„Poiss, millal sa naise majja tood?” küsib Mikitamäel oma 50aastase pojaga koos elav 80aastane ema. Samal ajal uurib Tallinnas kohvikus 30ndates sõbranna teiselt kaunitarilt juba sajandat korda: „Noh, kuidas meestega seis on?“
Kuuldes, et ikka ei seisa, visatakse lohutuseks õhku paar vürtsikat kildu meeste suunas, et säilitada mureliku teema juures lõbusam toon. Linnapreili ja maamees võiksid tegelikult ju isegi sobida, aga nad ei kohta teineteist kunagi. Jälle aasta üksinda möödas, süda kalestub nii, et ei avanegi enam kellelegi – ja sugu jääbki jätkamata. See puudutab mõistagi juba Eesti rahvastiku üldisi protsesse ehk meie negatiivset iivet.
Nutva matšo võlu
Olen ikka öelnud, et tõeline mees on nagu Jumal, kelle olemasolu usutakse, aga näinud pole keegi! Meestelt oodatakse emotsioonide kontrollimist – mehed ei nuta! – staatuse kehtestamist, riskimist, võimet olla edukas. See on edumaania, aga see kehtib ja kohustab. Kuid ajaga koos muutuvad ka alfamehed moodsamaks: enam ei pea mehine mees rääkima vaid „tõsistest asjadest“ nagu raha või poliitika – ilma et kohe muutuks „pehmoks“. Liigutavad on ju need hetked, mil ka matšod armastavad, nutavad, pihivad – ikkagi inimesed!
Kui julgus nõrk olla on meheliku mehe tunnus ja õigus – kuhu siis ikkagi alfaisased on jäänud – need dominantsed, kes ka naistega läbikäimisel on edukad? Alfaisane kui looduse poolt kaasa antud võimekusega isend on ajas muutunud. Kunagine sooroll olla oma suguvendade seas esimene, tugevam, juhtivam ei ole siiski päriselt kadunud, need sooliselt määratud käitumisviisid on päritud kaugest ürgajast.
Mehed kannatavad salamisi väga sügavalt, nende tervis on sellepärast korrast ära, neil on depressioon ja jõuetus, sest nad lihtsalt ei jaksa enam teeselda. Mees tahaks sõpradega kokku saades rääkida sellest, mis tema sees toimub – aga see ei sobi, sest meeste pärisosa pole ju mingis padjaklubis pihtimine! Mees tahaks olla armastatud ja ise armastada, tal on vaja kuulda, et ta pole ainuke, kel on hirmud ja ebakindlus. Mitte üksnes tema ei vaja enese välja- ja tühjaks elamise võimalusi peale töötamise, joomise ja armukeste.
Iroonia peitub lihtsuses, mida mehed vajavad: piisaval hulgal kodumugavusi ja kindlustunnet, seksi ja inimlikku kohtlemist. Kui see tagatud, antakse naisele tema tujud kergesti andeks.
Meeste tervis
Kas päris üksi või abielus olles veelgi enam üksi – igal juhul jääb paariliseta mees haigeks. Tekivad nn meeste hädad eesnäärme suurenemisest vähini. Psüühilistest probleemidest rääkimata – hirmud ja alaväärsustunne, mõttetuse ja lootusetuse tunne. Meil on kombeks end võrrelda Põhjala riikidega, kuid kahjuks on Eesti mees selles võrdluses oma tervisenäitajatega kurvas olukorras, sest ta hakkab tõsiseid tervisehädasid kurtma juba 54 aasta vanuselt, Skandinaavia mees aga 71aastaselt. Miks?
Paraku on kultuuride vaheline erinevus jätnud Eesti mehe keelatavuse-lubatavuse skaalal endale ohtlikult kõige lubamise poolele: mis siis, et ei soovitata, aga meie ikka teeme. Eesti mees suitsetab kolm korda rohkem, joob poole rohkem, on südame probleemidega kaheksa korda rohkem hädas kui skandinaavlased. Paljud ei tööta ja kui töötavad, siis surnuks. Vähem ollakse ka seadusekuulekad – seega ennasthävitavad pseudo-matšod ei ole kuhugi kadunud.
Ei ole õige seostada seda alfaisaseks olemisega, see on nõukogudeaja elulaadi jäänuk. Alfaisase olulisem funktsioon on teha tarku otsuseid ja kompromisse, et tagada turvalisus oma lähikondsetele, et ei oleks „võitle või põgene, vaid suhtle ja sõbrune“ olukord. Selleks peab ta ise elama võimalikult kaua tervena, et olla teistele toeks, mitte koormaks!
Et olla edukas, tuleb lõputult pühenduda, seda soovisid ennemuiste rohkem mehed kui naised, uuemal ajal on õrnem sugu karjääri tehes ja raha teenides meestega vähemalt võrdsed. Füsioloogiliselt on naised tugevam pool, seega on meile looduse poolt kaasa antud ebavõrdsus, mis on sookvootidest säutsuvate feministide väidetele täpselt vastupidine. Mida teha? Peaksime looma kõigile võrdsed võimalused, kuid käsu ja kvootide praktika ei ole edukas. Ei saa ju sundida naist oma mehele halastama ning hoiduma temast rohkem saavutamast.
Meheks olemise valu
Naised, tähtsad olete teie, kes te hoiate meid, mehi teel. Tahame ju üheskoos, et mehed oleksid terved ja tugevad, kahjuks aga on meeste oodatav eluiga võrreldes naistega üheksa aastat lühem. Ligi pooled mehed on ülekaalulised, iga neljas lausa rasvunud. Mees peab olema esimene hoolitseja iseenda eest. Kõike võib teha, aga mitte üle piiri.
Alfaisane rabab rohkem, et saavutada, kuid ainult väliste saavutustega elu ju ei jätku, vaja on terveid järglasi. Kui aga oled haige ja sured varakult, jääb täitmata nii geeneetiline kui sotsiaalne järjepidevus. Saavutusvajadust ei tohi üle ekspluateerida. Et saavutada perekonna-väliseid eesmärke, selleks peame jõudma tasakaalupunkti. Võtame eeskuju jälle Põhjala riikidest, seal saavutavad mehed palju, kuid tasakaalustatult.
Alfaisaste hädad tulenevad sellest, et rumalamad on enesekindlamad ja targad aina kahtlevad. Kriitika kuulamine teeb tugevamaks: kohe ei pruugi nõustuda, kuid tasub mõelda, kas öeldu on väärtuslik või mitte. Tõeline alfa – nii isane kui emane! – suudab luua efektiivse meeskonna ja saavutada oma eesmärgi teiste inimeste kaudu. Nii jääb tal aega armastatu ja hobide jaoks.
Mõtlesin lõpetuseks möriseda midagi Metsatöllu stiilis: lahinguväljal näeme, raisk! Või siis moraalitseda: Eesti mehed, kõik on meie endi kätes, et oleksime terved!
Tegelikult on tunne ausalt ja siiralt öelda: üksindus tapab. Kuitahes palju ka suusatada või talisupelda – nii seda kui tööpäeva jooksul toimunut tahab iga inimene kellegagi jagada. Hingelist ja ihulist õrnust ja kokkukuulumist vajame. Ja ongi ring täis: kustkohast leiab tänases paradoksidest küllastunud maailmas paarilise ka kõigile ilu ja elu etalonidele vastav alfa?