Mis aastaaeg täna on? Üleeile oli kevad – lumi sulas ära ja säravroheline haljendus, noored võrsed pokude sonksides, ilmus lagedale. Eile oli jäävihmane x-aastaaeg. Ühel päeval miinus 15, teisel pluss 5… On täpselt see, mis on.
Minu asi on jäävihma puhul oma 8ha ümbert elektrikarjuse lintide küljest raske jääkleeps maha kõndida, lumesaha eel ja järel end vallist välja kaevata, rada jõeni lahti hoida ning puhtas ja rahulikus kodus TEENIDA.
Igas pisiasjas on võti. Kellelegi näpuga osutades võime 700% kindlad olla, et täpselt seesama osutatu ja osatatu tuleb meisse, et kogeksime, misseon. Mida rohkem mõni pisiasi, mida keegi meie kohta ütleb, haiget teeb, seda kindlamalt on ta suisa kuldvõtmeke. Et võti muutuks kuldvõtmekeseks, selleks piisab ühest lauseliikmest. Ühest täpsustavast sõnast, mis muudab kogu lause 7kordseks sõnumitoojaks. Tänan!

Mehhiko õnnistus via Kaidi Karilaid:
«Vabastan oma vanemad tundest, et nad on mind alt vedanud.
Vabastan oma lapsed vajadusest tuua mulle uhkust; et nad võivad luua oma teed oma südame järgi, mis neile endile kõrvu sosistab
Vabastan oma partneri kohustusest mind täiendada. Mul pole millestki puudust, õpin kogu aeg kõikidelt olenditelt
Tänan oma vanavanemaid ja esivanemaid, kes olid kogunenud selleks, et mina saaksin täna elu sisse hingata.
Ma vabastan nad mineviku ebaõnnestumistest ja täitmata soovidest, olles teadlikud, et nad olid andnud endast parima, et lahendada oma olukordi sel hetkel olemadoleva teadlikkuse juures.
Ma austan sind, ma armastan sind ja tunnistan teid süütuks.
Olen teie silme ees läbipaistev, nii et nad teavad, et ma ei varja ega võlgne midagi peale selle, et olen truu iseendale ja oma olemasolule, et südametarkusega kõndides olen teadlik, et täidan oma elu eesmärki vaba nähtamatust ja nähtavast perekondlikust lojaalsusest, mis võib häirida minu rahu ja õnne, mis on minu ainsad kohustused.
Ma loobun päästja rollist, olla see, kes ühendab või täidab teiste ootusi.
Õppides läbi ja ainult läbi ARMASTUSE, õnnistan ma oma olemust, väljendusviisi, isegi kui keegi ei pruugi mind mõista.
Ma mõistan ennast, sest ma olen üksi oma ajalugu elanud ja kogenud; sest ma tean ennast, ma tean, kes ma olen, mida ma tunnen, mida ma teen ja miks ma seda teen.
Ma austan ja kiidan ennast heaks.
Ma austan jumalikkust minus ja sinus.
Me oleme vabad.”
(See iidne õnnistus loodi nahuatli keeles, mida räägitakse Mehhikos. See käsitleb andestust, kiindumust, irdumist ja vabanemist).

Daniel Woerner:
“Siin maa peal on inimesi, kes on väga armastavad ja väga empaatilised.
Tavaliselt tekitavad nad aga teistes negatiivseid tundeid. Pidevalt vallandades vanu emotsioone ainuüksi oma kohalolekuga.
Ma kutsun neid siin maal varipreestriteks.
Need kaunid hinged tunnevad end sageli üksikuna, valesti mõistetuna ja armastuseta
Varem vôi hiljem mõistavad nad õnnistusi, mida nad sellele maailmale tähendavad.
Nad on sisemise reaalsuse peeglid, mis nagu fotofiltriga kunstlikult täiustavad olemise igat ilusat külge.
Nad ei varja seda, mida inimesed tahavad varjata, vaid valgustavad just neid aspekte.
Lihtsalt kellegi teise energiavälja astumine käivitab teatud päästikud. Pilgud, liigutused, isoleeritud sõnu
See on nende püha missioon siin elus ja nõuab tavaliselt suuri ohvreid “varjupreestritelt”