Meie Isa, kes sa oled taevas!
Pühitsetud olgu sinu nimi!
Sinu riik tulgu,
sinu tahtmine sündigu
nagu taevas, nõnda ka maa peal!
Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev!
Ja anna meile andeks meie võlad,
nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!
Ja ära saada meid kiusatusse,
vaid päästa meid ära kurjast!
Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen
*
Отче наш, що єси на небесах!
Хай святиться ім’я твоє!
Хай прийде твоя країна
нехай буде воля твоя
як на небі, так і на землі!
Хліба нашого насущного дай нам сьогодні!
І прости нам борги наші,
як і ми прощаємо винуватцям нашим!
І не введи нас у спокусу,
але спаси нас від зла!
Бо Твоє є царство, і сила, і слава навіки. Амінь

Õigeusu jõulude esimesel pühal palun Gaia ja Ukraina, Eestimaa ja inimkonna eest.
Ida-Virumaa lapsed, keda kogu koolivaheja mitmeid tunde päevas õpetasin, olgu hoitud ja kaitstud, armastatud ja austatud.
Kirde-Eesti imelised inimesed olgu toetatud ja väärtustatud.
Igal hommikul enne ja õhtul pärast päevatööd olen tundide kaupa kaunite hingedega, kes teadlikult ja teadvustatult, püüdlikult ja pühendunult, südamega ja süvenenult eesti keelt ja kultuuri õpivad. Palvetan teie kõigi – meie kõigi eest, rahvad…

Minu kallis 16aastane Senya uuest „Avatarist“:
Avatari järgmine tase
Mulle väga meeldis see film sellepärast, et see oli minu lemmikfilm, kui ma olin laps. Ma mäletan seda, nagu oleks see olnud täna. Meil oli traditsioon õhtuti emaga käia kinos. Kuna mina olin laps, siis mulle meeldis vaadata erinevaid müstilisi filme, nagu „Avatar“. Me vaatasime seda 10 korda. Kahjuks aeg ei seisa, aastad lähevad ja tänapäeval ma ei saa enam öelda, et see on minu lemmikfilm, aga mul on väga head ja soojad mälestused , mis on seotud selle filmiga.
Selle filmi autor James Cameron on väga geniaalne mees, sest tal oli vaja ainult 30 päeva, et mõelda välja stsenaarium, mida ta pärast realiseeris 13 aastat.
Minu kogemus…
Mulle meeldib see film, aga mul on segatud tunded. Ühest küljest väga meeldis, aga teisalt tundub, et mõte on peidetud väga sügavale. Filmil, ma arvan, oli selline sõnum: on vaja olla inimlik isegi kõige raskemates olukordades, kui olete vastutuse võtnud ja kellegi taltsutanud, kandke vastutust lõpuni.
„Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.“
Antoine de Saint-Exupery „Väike prints“
Me saame näha, kuidas töötavad selle maailma reeglid. Igaüks võib lihtsalt tulla sinu koju ja ähvardada sinu perekonda ning see on normaalne nende jaoks, aga mitte meie jaoks. Ootamatult on ka meil seesama situatsioon, mis ilmneb pisut teisiti. Paljudele meile on tavaline helistada 911 või 112 ja öelda midagi umbes sellist: „Tere, mina olen Vasja – mu ema ja isa peksavad mind.“
Pole isegi oluline, et sul kui lapsevanemal on põhjused oma last peksta. See on sinu probleem, et sa ei kontrolli oma tundeid, ütleb politseinik.
Ja see on ainult üks näide meie elust. Minu arvates toob autor sellega paralleele.
Minu meelest on filmi teine põhiline mõte oli: me peame iga oma otsuse eest maksma. Selles loos püüab isa kaitsta oma lapsi ja ikka saab üks poeg surma. See oli tragöödia kogu pere jaoks.
„Mõne inimese lahendus on „mine ja tee tšahh-tšahh – ja kõik on korras,“ ütleb Mikk Antsov, minu füüsikaõpetaja, füüsikateaduste doktor.
See oli halb lahendus. Olen kindel, et see perekond saab hakkama oma poja surmaga.
Minu järeldus, milleni filmi vaadates jõudsin, on äärmiselt lihtne. See oli ainult uus tasand, kuhu jõudi, mitte lõpplahendus. Nagu ütleb araabia muusik OXY Miron: „Silm võtab vastu ainult seda, millest meie mõistus on valmis aru saama.“
Võibolla on minu arvamus vale, aga see on päris minu oma arvamus, kahjuks teist mul praegu ei ole. Kui kasvan järgmisele tasandile, siis tuleb.

Tiina Varatalu:

“Seal, kus on tähelepanu, seal on jõud.”
See ongi praegu oluline.
Kus see tähelepanu on?
Mida toidab?
Elus ei ole midagi väärtusetut.
Ses mõttes ei saa siin orienteeruda hinnanguliselt.
Loosungite kõla mõjub tänases valguses juba väga lamedalt…
Aga on väga suur vahe, kas tähelepanu on minevikul või tulevikul, hoiab kinni harjumustest või igatseb kohtuda
tundmatuga.
Kas remondib vana või külvab uut?
Otsib kinnitust või vabanemist?
Juurdub või on puhkemas?
Poetab närbudes seemne maha või punnitab idu üksi, pimedas läbi seemnekesta?
Loodus õpetab inimest läbi elutsüklite.
Siin ei saa valida õiget suunda, mis ei pöörduks kord ikka vastupidiseks…
Ei saa paika panna ja õigeks kuulutada.
Aga on eluliselt oluline ära tunda endas.
Mis minus siis ikkagi toimumas on?
Kuhu pühendada tähelepanu ja mida vabastada tähelepanu alt?
Et mitte olla endal ja elul teepeal ees.
Et teenida eluhingamise tõde iseenda kaudu.
Tunnen nii selgesti, et praegu on hea jätta teised rahule.
Jätta rahule see, mida mälu liiga hästi mäletab.
Austuses ja armastuses rahule.
See on kingitud vabadus.
Just aktiivse tähelepanu tähenduses.
Tingimusteta armastust tingimused ei piira.
Usk ja usaldus õnnistab sõltumata.
Näen üha selgemini seda ajupoolte tasakaalustumise kõikumist ratsionaalse ja intuitiivse plaani, mineviku ja tuleviku, mõõdetava ja tajutava, teistele tugineva ja endast lähtuva vahel.
See on aina selgem.
Selgemini tuntav.
Liialduse hetked teevad mind raskeks ja panevad võitlema, vesi koguneb sisse, tahaks möriseda selle raskuse all ja kui keegi veel räägib tihedast kuldmunadega kaunistatud jõulukuusest, materiaalsest küllusest, tahaks selle kuulamisega peale vajuva raskuse ja kitsikuse käes röökida. .
Kui aga ärkan ja taevas on kerge ja selge, on ruumi ja õhinat, jalg on kerge, tänutunne. Selgete silmadega ilus naine vaatab peeglist vastu, liigutused on vabad.
Seiklusvaim liigutab.
Ehh, mis õnnistus on elada…
Inimene on omaenda looja eneseteadvusse ärkamise teekond.
Vastuvõtlikkuses avanev teadvus oma reaalsuse keskmes.
Ja kui olla keskmes, siis alati jääb midagi mõlemale poole.
Ette ja taha, üles ja alla, vasakule ja paremale jne.
Inimene on haavatud tervendaja just oma positsiooni tõttu.
Kahevahel.
Oma kahe ajupoole, käe, silma, kõrva jne -ga.
Inimene on eneseteadvustamise kohtumispaik.
Nagu vaimne jõusaal…
Ikka ja jälle kaks poolt kokku tuua endasse äratundmisesse ühtekuuluvusest.
Ja kui on sügavad poolused ja ei suuda nii sügavale tuua, et saaks sündida tõeline äratundmine, siis see lõhestab.
Siis haav valutab.
Ajab endast välja.
Kisub kuhugi poole.
Inimesel on kaks ajupoolt.
Ratsionaalne tegeleb minevikuga, pinnasega, milles juba kõigi aegade kõdu – sellega, mis juba loodud, mis tuleb juba vastu, oli juba enne olemas.
Intuitiivne pool on loojaühenduse potentsiaal, mis lähtub nähtamatust ja milles sünnib tulevik, see mis ilmnemas. Veel kujunemas.
Ilmub kui uuendus, enneolematu, edasiarendus.
Elu läheb alati edasi.
Nagu taim pinnase toel taevaste poole.
Ja need ajupooled on vastupidi võimekad.
Tugev kaine mõistus teab täiesti kindlalt, et see maja, teisel pool välja, on tegelikult suurem, kui paistab.
Ja et iga sitt paistab kaugel väiksem.
Kui läheneb, läheb suuremaks…
Tuleb hakata aegsasti valmistuma.
Ennetama, vältima, võtma toimetulekuks meetmeid tarvitusele.
Ja ta ei eksi.
Nii on.
Intuitiivne pool teab aga sama kindlalt, et film on seda suurem, mida kaugemal on kinolina projektorist.
Tood lina lähemalw, film läheb väiksemaks ja lõpuks kaob sootuks projektorisse…
Kaugel on suurem.
Ja ta ka ei eksi.
Nii on.
Ja sellise peaga peabki inimene õndsaks saama.
Ja nii käib muudkui madin kantpeade ja uhhuude vahel.
Sõltuvalt, kumba poolega ühendus tugevam aga pole kedagi, kes poole peaga lõppeks siiski õnnelik saaks olla.
Nii tuleme enda kompromissitut kohalolekut aina ja aina painetest vabastama.
Sünnitame siinsamas Universumi Suures Sünnitustoas ihuüksi ja üheskoos kõike ühte liitva äratundmise iseendast ja elust.
Kooskõla ja tervenemise nagu kõigi aegade ja ruumide õnnelikuima sünnituse.
Armastuses arusaamise sünd.

On January 6th, 2023 we have a Full Moon in Cancer.
The Moon loves being in Cancer, her home sign. The Full Moons in Cancer are some of the most emotional Full Moons. When the Moon is in Cancer, we all find it easier to feel and express our emotions.
Joy, excitement, sadness, anger – tears of joy or tears of sadness – Cancer makes us “feel” our emotions. Emotions are meant to be felt, and the Full Moon in Cancer is an opportunity to embrace our feelings even if – in fact, especially if – we don’t usually feel comfortable doing so.
Our emotions are our body’s way to show us what’s important to us. When we hold back our emotions, we withhold our deepest truth. We are who we are because of what moves us. When we stop feeling, we forget who we are.
When we have a Full Moon in Cancer, the Sun is in the opposite sign, Capricorn. During the sober Capricorn season we need our Cancer emotional compass more than ever. Without it, we can’t reach the summit.
Full Moon In Cancer – The “I” In the Middle
Cancer is our roots – where we come from, our culture, our early upbringing.
Capricorn is the summit – what we aspire to become, the person we aim to be.
The Cancer/Capricorn axis is one of the 2 cardinal axes, and it shows how our environment shapes our identity.
The other cardinal axis is the Aries/Libra axis, or the axis of “I am”. Aries is the conscious part of our identity, while Libra is that part of our identity we project and seek for in others.
Aries squares the Cancer/Capricorn axis, suggesting that our identity (Aries) is the midpoint of our upbringing (Cancer) and our ideal self (Capricorn).
We’re not just a genetic replica of our parents, but we are not that ideal Self either. We are somewhere in the middle. We are something in between.
Full Moon In Cancer – Growing Pains
Our identity is continuously unfolding, and growing pains are a natural part of the process.
Chiron in Aries is at the apex of the Full Moon opposition. At the Full Moon, the tension of the Cancer/Capricorn opposition will be released through Chiron in Aries.
The Full Moon will trigger our identity wound (Chiron in Aries) but it will also offer us tools and approaches to look at this wound with a fresh set of eyes (sextile Uranus).
Our identity wound – a wound we are all born with – purposefully pushes our buttons, because it’s in the process of embracing our dual nature that we can become our most authentic self.
The Full Moon is opposite Mercury retrograde in Capricorn, inviting us to take a closer look at our ideal Self. Who do you want to be, and why? Why is that Ideal Self so compelling to you?
Often, we want to become the opposite of what we have been brought up to: “I don’t want to be like my mother”, “I don’t want to be like my father”. This approach is helpful from an evolutionary perspective because it’s through exploring complementarity that we grow and evolve.
But it’s also important to recognize that the tail and the head belong to the same coin, and being ourselves is not about being either/or, but about holding the tension of the opposites and just “being”.
At the Full Moon in Cancer, allow your pure, raw emotions to guide you to your deepest self. Honor where you’ve come from. Keep looking for the stars. And surrender to the growing pains of being human.
Astro Butterfly