Kas maa ja ilm ja talvine loodus on alati nii värviline ja müstiline olnud? Ju vist – me pole seda lihtsalt seni näinud.
Kui keeletunnid ja kirjatööd õue lasevad, enam tuppa ei saa – allikas ärkas ellu, puudel on lopsakad urvad, pokud ringutavad ja päike halotab – oh!!!!!!!
Sinine ingel tõi heinad. Koos nendega tuli rahulik rõõm ja Südamesalu kohale halo. Hobused tunnevad Siimu sinist, ei mingit hirmu – puhas tänulikkus. Aitäh!!!!!!!

PALVE KURBUSE TERVENDAMISEKS
Sel hetkel avan oma südame puhtusele.
Ma otsustan end seest puhastada.
Ma kujutan ette valguse kaskaadi, mis laskub ülalt ja katab kogu mu keha.
Ma tunnen, kuidas see valgus minusse siseneb ja parandab iga haava, iga südamevalu, iga mu olemuse nurka.
Sel hetkel vaatan emotsionaalseid arme kõigest, mida läbi elasin, ja naeratan… Naeratan, sest olen ikka veel siin, sest olen tugevam, sest need äratasid mind üles ja panid kasvama.
Ma kujutan ette inimesi, kelle vastu olen vihastanud, ja kujutan ette seda valguskaskaadi, mis katab igaüht neist.
Ma vabastan nad, sest kellelgi pole kohustust olla see, mida ma tahtsin või ette kujutasin.
Vabastan ja annan neile andeks, sest igaühel on oma piirangud ja õigus vigu teha.
Ma vabastan nad, annan neile andeks ja tänan neid, sest ilma seda teadmata olid nad minu evolutsiooni instrument.
Nõustun sellega, et ma ei saa minevikku muuta ja valin, et olevikus ei kanna ma enam seda emotsionaalset kaalu.
See, mis on möödunud, on minevik: ma aktsepteerin seda.
Mida ma ei tahtnud, oli see, kuidas ma seda vajasin: ma aktsepteerin seda.
Mis haiget tegi, oli ka õppetund: võtan vastu.
Nõustun sellega, et vaatan igale inimesele kaastundlikult otsa, nagu keegi, kes vaatab lapsele, kes alles kasvab. Lasin neil inimestel rahus minna, ilma pahameele ja nõudmisteta, purustades meid ühendanud sidemed.
Sel hetkel tunnen, kuidas kaal ja valu minust lahkuvad.
Tunnen end kergelt ja rahulikult.
Minu, elu ja kõigi jaoks ma tänan ja vibreerin Armastust!
Nii see on!
Algtekst:Laureano G Goncalves
Tõlkinud:Urve Birkavs

Kaitsejõudude ülemjuhataja Martin Herem:
Ukraina sõda ja Venemaa
Me ootame täna kõik Ukraina ja Venemaa sõja lõppu. Üldlevinud arusaam on, et selle sõja lõpetamiseks peab Vene Föderatsioon (VF) oma väed Ukraina territooriumilt välja viima. Sealhulgas Ida-Ukrainast ja Krimmist. Seda tahame ja loodame me kõik. Kujutame ette, et nii juhtubki. Milliseks kujuneb aga meie olukord siis? On mõned asjaolud, mis ei võimalda näha tulevikku liiga positiivses
perspektiivis. Jätame esialgu kõrvale stsenaariumi, kus füüsiliselt on väed Ukraina territooriumilt küll lahkunud, kuid võimekus pommitada distantsilt on Venemaal ikka veel alles. Kujutame ette, et sõda vähemasti „külmub“ mingiks ajaks 2014 aasta riigipiiridel.
Esiteks on VF ametlikult ja avalikult kuulutanud suure osa Ukrainast oma territooriumiks. Ükskõik kui vale ei ole see rahvusvahelise õiguse järgi, VF on seda deklareerinud korduvalt ja avalikult: „See on Venemaa osa ja seda kavatseme me kaitsta kui vaja“. On raske ette kujutada, millise ettekäände toob VF sõjategevuse lõpetamisele olukorras, kus ta neid territooriume enam ei kontrolli. Kuidas selgitaks „võimas Venemaa“ sellist käitumist oma rahvale ja kuidas demonstreerib seda Läänele – oma konkurendile? Kui VF nendest nõudmistest ei loobu, ja täna on see vähe usutav, siis luuakse rahu väga nõrgale pinnale.
Teiseks on sõja käigus muutunud sõja põhjendus. Seda nii Venemaa juhtkonnas, meedias kui ka ühiskonnas. Kui algselt sooviti „ohtlik Ukraina“ denatsifitseerida ja demilitariseerida ning see oli
peamiselt seotud Ukraina valitsusega Kiievis, siis täna selliseid väljendeid eriti enam ei kasutata. Aina rohkem kuuleme NATO või EL satanistidest ja pedofiilidest, kelle vastu Venemaa sõdib. Sõda on aina rohkem muutunud „Pühaks Sõjaks“, võitluseks Venemaa kultuurile ja väärtustele täiesti vastuvõetamatu ning ohtliku nähtuse vastu. Kuidas selgitab Venemaa juhtkond territooriumi kaotust
ja oma väärtuste allajäämist?
Kolmandaks on muutunud suhtumine ukrainlaste kui rahva vastu. Alates suvekuudest on Venemaa meedias aina rohkem hakatud naeruvääristama Ukraina rahva (mitte valitsuse) kannatusi. Nii näiteks lubavad poliitikud Venemaa riigitelevisioonis Kiievi lastele saata jõuludeks raketi. Jutusaates on soovitatud Ukraina eakamatel naistel aga maksta oma kirsturahaga enda vägistamise eest. Olukorras, kus miljonid Ukraina elanikud on elektrita, naerdakse uudistes selle üle, et ukrainlased ei oska kasutada generaatoreid või gaasipliiti, põhjustades seeläbi tulekahjusid. Muigel suuga räägitakse Ukraina „tapjageneraatoritest“. Telesaadetes kõlavad ettepanekud purustada tsiviiltaristu, sest see sunnib ukraina elanikud (!) alistuma. Vastasel juhul upuvad nad oma rooja sisse või surevad sellest põhjustatud epideemiasse. Ühes telesaates on öeldud avalikult, et kui vaja, siis tuleb tappa terve generatsioon ukrainlasi, kas või miljoneid, et ukrainlased kunagi jälle mittevaenulikult Venemaasse suhtuksid. Sammhaaval luuakse emotsionaalne õigustus genotsiidile. Kuid samas kujutatakse
ukrainlasi kui naeruväärset massi, kelle vastu tegelikult saaks Venemaa iga kell.
On veel neljastki, alles kasvav hoiakute areng, mis võib aastakümneteks jääda viha ja vaenu ülal hoidma. Kümned tuhanded hukkunud Venemaa kodanikud on kaotanud elu ukrainlaste käe läbi ja lääne toetuse pärast. See puudutab aga miljoneid pereliikmeid ja sõpru, kelle arusaamade järgi on
nendes kaotustes süüdi Venemaa vaenlased – Ukraina ja teda toetanud lääne riigid. Veel rohkem venemaalasi on kaotanud oma tervise. Vigastatud sõjamehed hakkavad edaspidi kujundama
tänavapilti ning meenutama (kaotatud) sõda. Grotesksel moel ilmneb siin ka mobilisatsiooni kaasnev tulemus – ühiskond on kaasatud vihkamisse.
Selle kõige taustal tuleb rõhutada, et Venemaal kritiseeritakse täna siiski kindralite ja ametnikke lolle otsuseid, mitte valitsuse viga sõja eskaleerimisel 24. veebruaril. Ka Venemaalt põgenenud inimeste
hulgas on palju neid, kes ei olnud nõus sõtta minema, kuid ei ole tingimata vastu Venemaa valitsuse otsustele käituda riigina nii, nagu see käitub. Putini külvatud vaen on leidnud viljaka pinnase.
Loodame, et see nii ei ole, kuid hetkel see küll teisiti ei paista.
Kujutame nüüd uuesti ette olukorda, kus meie jaoks on Vene Föderatsiooni väed Ukraina territooriumilt lahkunud. Venemaa(laste) arvates on nad aga lahkunud Venemaale kuuluvalt
territooriumilt. Lahkunud, sest naeruväärsed ja Lääne allakäivaid väärtusi esindavad ukrainlased, abistatuna Lääne vahenditega, on „võimsa Venemaa“ sealt välja löönud. Sellega kaasnevaks
tulemuseks on suhteliselt suur majanduslangus, eraldatus, sõjas elu kaotanute lähedaste viha ja tänavatel kaotust meenutavad sõjainvaliidid ning Venemaaks kuulutatud territooriumil valitsev Kiiev.
Pole vaja fantaseerida, mis võiks olla Venemaale ajendiks kuskil ja kunagi oma sõjalise võimsuse näitamiseks ning revanši võtmiseks. Kolme Balti riigi pingutused Ukraina toetamisel on ju kõigile
teada. Ka Poola, UK, US pingutused … aga nemad on suured …
Loomulikult kasutab Venemaa sellise häbi hägustamiseks ja ka uute tingimuste loomiseks mittesõjalisi vahendeid. Sõja mõjud ulatuvad meilegi – vähemalt osaliselt on sõda põhjustanud hinnatõusud, majanduslanguse, energiakriisi. Meile on jõudnud Ukraina sõjapõgenikud, kellele pakutavad hüved võiksid ju olla meie enda elutaseme tõstmiseks. Vaikselt levib arvamus, et olgu see
pealegi kõik Venemaa põhjustatud, teised, rikkamad riigid, ei ole võtnud endale sellist koormat nagu meie. Mõne arvates oleme me sõjaliselt toetanud Ukrainat rohkem kui võiksime ning oleme sellega vähendanud oma kaitsevõimet võimaliku agressiooni korral. Kõik need seisukohad ei ole tõenäoliselt otseselt Venemaa korraldatud infooperatsioon. Kuid need efektid on kindlasti hübriidsõja osad mida Venemaa saab ära kasutada. Tõenäoliselt on need ka sotsiaalpsühholoogiliselt paratamatud ja ehk loomulikud protsessid sellise sõjalise konflikti korral. Kuid kindlasti ei ole need meile kasulikud, sest sellises olukorras kiputakse enda seisukohti tarmukamalt kaitsma ja teise poole omi agressiivselt ründama. Kaine mõtlemine aga kannatab. Ohule tegelik valmistumine kannatab. Kainet mõtlemist on meil tuleviku perspektiiviks aga hädasti vaja. Nagu eespool kirjeldatud, kuidas ka ei lõppe Venemaa
agressioon Ukraina vastu, agressiivsus, vaen ja kättemaksu vajadus ning veendumus enda võimsuses ja õiguses ei paista kaduvat mitte kuhugile.
Esmalt tuleb meil loomulikult keskenduda Ukraina võidule, sest teel parema tuleviku kindlustamiseks on see esimene ja vältimatu eesmärk. Kuid ainult esimene. Teiseks tuleb meil valmis olla järgmiseks agressiooniks meie, meie liitlaste ja meie väärtuste vastu. Nii nagu me kardame tulekahju, kuigi ei pea seda juba täna või homme tõenäoliseks, tuleb meil selleks ikkagi valmis olla.
Vaatamata suurtele kaotustele elavjõus ja tehnikas, on Venemaal piisavalt potentsiaali, et teostada sõjalist kallaletungi mõne oma naaberriigi vastu. Venemaa ladudes seisab tuhandeid tanke,
lahingumasinaid, soomustransportööre ja suurtükke, mis ei pruugi töökorras olla ja mis on moraalselt vananenud. Kuid kolmest-neljast suudavad nad ühe funktsioneeriva kindlasti kokku panna. Olles välja kuulutanud mobilisatsiooni, saab Venemaa valitsus tõsta ka vastavate tööstusettevõtete koormust ja jõudlust. Näiteks suurtüki laskemoona tootsid Venemaa tehased juba varem ligi kaks miljonit ühikut aastas. Tõenäoliselt ei ole selle kahekordistamine võimatu. Venemaa on tänaseks kasutanud võib olla 10% oma S-300 õhutõrjerakettidest, mida kasutatakse Ukrainas 70 km kaugusel olevate maasihtmärkide ründamiseks. Teadaolevalt ei ole veel ükski õhutõrjevahend neid suutnud hävitada.
Sõja kaotanud rahva hulgast (kui nad nii mõtlevad) ei ole liiga keeruline sadade tuhandete suhteliselt hästi motiveeritute mobiliseerimine. Motiveeritud sõdurite elementaarne väljaõpe on siis aga pigem läbiviimise küsimus. Intensiivse sõjategevuse puudumisel on ka instruktoreid piisavalt. Vähemalt nii palju ja sellise kogemusega instruktoreid, et tekiks enesekindlus. Palju parem on Venemaa jaoks olukord õhus ja merel. Kümne kuu jooksul on nad kaotanud alla 10% oma õhuväest ja veel vähem mereväest. Võib ju arvata, et Venemaal puuduvad moodsad tehnoloogiad, kuid „lolli“, aga massiivse ja ohtliku sõjaväe ehitamiseks väga palju 21. sajandi tehnoloogiat vaja ei ole. Ehk leiab ka tehnoloogia osas aitajaid. See kõik oleks Venemaale raske, kuid motivatsiooni puudust ei tundu ka olevat.
Mitte konkreetse võimaliku stsenaariumi kirjeldamiseks, vaid sõjalise ohu kirjeldamiseks, kujutame ette Venemaa agressiooni mõne aasta pärast Balti riikide suunal. Olgu sellise agressiooni eesmärk näiteks lõhkuda stabiilsust meie ühiskondades ja riikide vahel, demonstreerides Venemaa sõjalist võimu.
Eesti riigipiir Venemaaga on linnulennult üle 200 km, Läti oma alla 200 km. Kujutame ette, et õppuste käigus koondatakse meie piiridele umbes 1000 tanki ja 4000 soomustransportööri, 1000
suurtükisüsteemi ja 100 000 sõdurit. Kas keskmisel inimesel, sh väljaõpetatud reservväelasel on suurt vahet, kas tegemist on tankiga T-62 või T-72? Või kas rünnakule tulevad BMPd või MTLBd? Kas 20 km kauguselt lasevad meid iseliikuvad või järeleveetavad 152 mm haubitsad? Kas 100 000 sõdurit on elukutselised või ühe aastase väljaõppega ajateenijad ja mobiliseeritud? Kas Tallinna ja Riiani küündivad ründevahendid on Kalibr tiibraketid või Iraani päritolu „droonid“? Kas Jõhvi, Tartu või Võru elanikel on vahet, milline vähemalt 100 kg lõhkeainet kandev rakett neid tabab? Tõenäoliselt vastaks enamus inimesi, et pole mingit vahet. Kuid see ongi vana, aegunud, mittekaasaegse ja vähest väljaõpet nõudva ohu sisu. Kujutame ette, et kallaletungiks Balti riikide vastu koondab Venemaa Eesti ja Läti vastu oma eespool loetletud vahend. Ainuüksi oma aastase suurtükimoona toodanguga võiks ta ühe kuu pikkuse agressiooni korral igal päeval, lasta igale kilomeetrile 166 mürsku ehk tervel 400km rindel üle 66 000 mürsu päevas. See on rohkem kui täna Ukrainas, kus aktiivne rindejoon on pea sama pikk.
Pole vahet, kas Eestit rünnataks mitukümmend aastat vanade tankidega T-62 või uhiuute tankidega T-90 – Javelini või Eurospike rakette kulub nende hävitamiseks ikka. Sama kehtib vastase sõdurite, õhuvahendite ja muu kohta – meie vastu tuleva massi vastu on ikka vaja relvi, laskemoona ning nende kasutamise oskust.
See tähendab, et me peame püsivalt ja süsteemselt arendama oma sõjalist võimekust, et olla valmis vastu seisma nii tipptasemel kui ka vana tehnikaga meid ründavale vastasele mõistes, et nende
eeliseks on ja jääb mass. Mis on meie eelis? Esiteks ei ole meil valikut – see on meie riik ja sellest parem motivatsioon. Teiseks me mängime koduväljakul. Kolmandaks on meie väljaõpe parem.
Neljandaks on meie ja meie liitlaste kõrgtehnoloogiline mass üle meie vastase tehnoloogia.
Eelpooltoodudust lähtuvalt pole meil õigust alahinnata Venemaa agressiivsust ka tulevikus ja pole ka mingit alust arvata, et venelaste kaotus Ukrainas oleks lõpp meid varitseval ohule. See on vaid üks
oluline samm. Sellise ohu vastu ei ole olemas ühte hõbekuuli. Kuid tagasi lüüa on seda võimalik. Ja tõenäoliselt, selleks ettevalmistudes, on seda võimalik ka ära hoida. Igal juhul annab kaitsevägi selleks endast parima.

Erik Reinhold – militaar, Pärnu ettevõtluskeskuse juht:
Kindral Herem esitas eile sotsiaalmeedias rohket kajastust ja kiidusõnu leidnud mõttearenduse vene vallutussõjast Ukraina vastu ja edasistest perspektiividest Eesti julgeolekupildis. Põhimõtteliselt esitas Herem klassikalise professionaalse ohvitseri kutse-eetika kolme põhipostulaati. Esiteks – sõja saabumine meie maale on vältimatu, küsimus pole mitte kas, vaid millal. Teiseks – sõjaks on alati tehtud liiga vähe ettevalmistusi. Kolmandaks – tsiviilühiskonna ja poliitiliste juhtide ülesanne on tagada armeele piisavad ressursid sõjaks valmistumiseks ja mitte liigselt sekkuda nende ettevalmistuste ja sõjalise juhtimise sisusse. Need on, nagu öeldud, sõjaväelises kutse-eetikas üldtunnustatud printsiibid juba väga kaua aega ja väga paljudes kohtades ja iseenesest pole siin midagi vaielda. Sõdur peabki nii mõtlema. Samas on asjas ka teine pool – poliitiline juhtimine on pärast sõdalaskuningate ajastu lõppu ikka sõjaväelisest juhtimisest lahus ja sellest kõrgemal. On pillatud ju seegi lause, et “sõda on liiga tõsine asi, et seda kindralite hooleks jätta”. Ehk siis poliitiline juhtimine peab omama laiemat, sügavamat ja mõtestatumat, terviklikumat pilti rahvast, riigist ja armeest, kui see on ohvitseridel. Kuna sõjaväelisest vaatenurgast on ettevalmistused alati ebapiisavad, sest alati saab olla paremini relvastatud, korraldatud, varustatud ja välja õpetatud, siis peab keegi kuskil tabama tasakaalupunkti. Kaitsele võib vabalt kulutada ka 50% rahvuslikust rikkusest ja ikka tuleb puudu. Ohvitseri vaates. Aga ühiskonna vaates on raha koguaeg puudu hariduses, sotsiaalhoolekandes, teadusarenduses ja taristuehituses. Ja veel sajas kohas.
Muidugi on sõjalise rünnaku oht venemaa naaberriikidele alati olemas olnud ja ei kao kuskile ka tulevikus. Venelased kipuvad olema juhiusku rahvas ja nad on ka varem ajaloos oma pikka aega jumaldatud juhi järgmise juhi eestvedamisel maatasa mananud ja jälle uutmoodi ja uue hooga mõtlema hakanud, kuni järgmise korrani, eksole. Ses mõttes ma oleks vene arengute prognoosimisega ettevaatlik, et need võivad arusaamatute intervallidega visata sisse igasuunalisi anomaaliaid, mis hetkelise vaatluse tulemusena võivad jätta mulje, et nendega saab ju rahulikult koos elada küll. Pikaajalises perspektiivis pole sellest küll viimase tuhatkonna aasta jooksul ilmaski asja saanud.
Meiesuguse väikerahva strateegiline tarkus ja oskus on sellise naabri kõrval ellu jääda nii, et meil oleks endil relevantne sõjajõud ja palju tugevaid sõpru aga et me samas ei muudaks kogu riiki Külma sõja aja Albaania sarnaseks garnisoniühiskonnaks. Eiei, ma ei näe, et täna oleks meil silmaga näha sellist ohtu. Lihtsalt, mida keerulisemaks läheb julgeolekuolukord, seda tähelepanelikum ja sisulisem peab olema ka tsiviilühiskonna ja juhtivate poliitikute roll nii sõjaväelaste toetajate kui tasakaalustajatena. Omaette huvitav küsimus on see, kuidas hakkavad käituma praegu hulgakaupa poliitikuteks kippuvad värskelt teenistusest lahkunud ohvitserid. Kas nad toovad poliitikasse rohkem sõjaväelist mõtlemist või toimivad ka teisesuunalise kanalina? Eks elu näitab.
Kokkuvõtteks, kindral teeb meil praegu seda, mis ongi kindrali asi teha. Loodame, et poliitikud teevad oma, sest ka minu arvates on sõda liiga tõsine asi, et seda ainult kindralite hooleks.
https://www.youtube.com/watch?v=upTZfbY0Ctw

Meie 144K valgussõdalaste võrgustik annab endast samuti parima:
 – 2023 –
 
The year The Transition and 4D reaches the surface –
no more waiting to be happy!
 
Situation Report
 
 
There’s a mass-consolidation taking place – throughout January – of the vast grounds won by us & the Light Forces recently.
 
The grounds I’m referring to are of course both physical & non-physical.
 
As mentioned in my New Year’s message … some big changes are coming to 144K HQ, in order to better (MUCH better) support you in the mass-transition period into 4D.
 
Here are the changes … and why:
 
WHAT’S NEW
 
The 144K is changing platforms
New bi-weekly coaching & support Q&As, as part of a course designed for the wider public, but even better for pros like you :- )
 
WHY THESE CHANGES
 
Less of a focus is needed on external liberation operations, and more of a focus is needed on internal clearing … especially for the unconscious majority. 
 
(including for those into ‘spirituality’ … but who don’t have a clue about Soul Fragment Retrieval & transmutation based work) 
 
The irony is … because all planes now only need mopping-up operations, and this mopping-up is thus ascending the surface to the lower 4D sub-planes … all this is forcing people’s proverbial unresolved internal blocks up – even more.
 
This is making 2023 QUITE ‘uncomfortable’ … and that’s not helping us raise our frequency closer to that intense frequency of Galactic Family reunion!
 
And we all KNOW 2023 holds that potential!,
 
The wider public is experiencing common ‘unexplained crying’ or ‘freak-outs’ … which isn’t good for the grids … or ascension.
 
Of course … those of you who got the Soul Fragment Retrieval process or ICB … know what to do each time something comes up … but nonetheless:
 
It’s time to go more public with healing & Ascension secrets, to help
the overall planetary Ascension.
 
 
So, I’m putting together a better oriented healing regime, that’s more doable for most, and will thus have a bigger healing & activating IMPACT on your life.
 
It’s going to be on a new platform – to help reach the wider public, as well.
 
It will consist of bi-weekly Q&A support, where you can ask any questions you may have about your personal situation.
 
If you’ve struggled to ‘get it together’ with energy work & healing – then sign up for this course.
 
The live link is coming tomorrow, for a live presentation on Sunday @ 2pm EST!
(& the weekly Q&A Support webinars will start shortly after that).
 
Other BIG changes are coming here soon at 144K HQ.

I promise you will be well looked after in this New Year!
 
 
 
Yours In Service …

Tanya Treble via Stanimirova:

ÜLEMINEK 5D-le М VÄGA OLULINE.

Valgustsivilisatsioonid on nüüd Maale jõudnud, teenused, mis valmistavad planeeti ette võimsamate ja arvukamate Valguse ešelonide saabumiseks. Kõik staarkuraatorid, kes seal varem olid, tegid just maapinna puhtaks, korrastasid ja “punase vaiba” kõrgematele võimudele, öeldakse. Vaatame…
Järgmise 2-3 aasta jooksul muutub palju. Muutub paljude riikide juhtkond ja luuakse uus valitsus.
Varsti on tsiviiltransport eraettevõtete käest väljas. See ei meeldi kõigile – riigijuhtimise koondumine ning eraettevõtete ja varikorporatsioonide ilmajätmine õigusest riigi mõjutamisele.
ъ Sellegipoolest on oodatud loovus, kogukondade loomine loominguliste meeskondade poolt!
Reaalsuste jagunemine suureneb, tihedused mööduvad nende ruumides ja territooriumitel. Samal ajal on kohal kaks tsivilisatsiooni, vana ja uus. Kahte tüüpi linnad: valguse arenevad 4D ja 5D; ja seisma jäänud 3D külad. Valgust korraldab vehklemiskontuuride välimus, kui keskmes on 5D superintelligentsed struktuurid; ringkäigu poolt – 4D kogukondade külad.
, On selge, et kõik ei taha oma teadvust muuta, paljud tahavad jääda tiheda maailma sagedusele. See loob muidugi kerge trio, rohkem arenenud. Aga ükskõik kui mugavaks sa teed 3D-teadvusega inimese konfliktist, ei hakka ta teisi inimesi armastama. Seetõttu on üleminekujärgus inimestel raske 3D-territooriumidel inimestega suhelda ja nad püüavad seda igal võimalikul viisil vältida.
Need, kes üleminekus ei osale, panevad neile humanitaarsetel põhjustel kaitsejõuväljadesse, et kõrgsagedus inimest liiga kiiresti ja valutult ei hävitaks. Ja lase neil elada.
Planeedi eesolevate inimeste jaoks on filtrikuplid juba loodud üle nende veel nähtamatute portaalide ja Valguse külade. Ma tunnen oma kuplit oma pea ja jalgadega nagu sa sukelduksid selle alla.
Kuplite all on energia kondenseerumine. Filtreid kontrollivad Kõrgemad Intelligentsed Essentsid, sarnased neile, mida ma teile ütlesin, mis kontrollivad planetaarset finants 5D süsteemi. Nagu tuntud tehisintellekt, ainult see on elav ja intelligentne struktuur koos jumaliku juhendamise ja hierarhilise juhtimisega. Tema Kõrgem Intelligents jagab juba kupli all energiavarustust personaalselt ja doseerib igale inimesele kogukonnas, kui nad saavad teadlikuks järgmisest sageduse nihetest ja kohanevad edukalt uute seadistustega. Need, kes ei suuda neid energiaid omaks võtta, ei tunne kuplilt mingit kosutust.
Suvalised inimesed on vaevalt nõus sinna kohta kauaks jääma või isegi oma teed minema (psühholoogiline nähtamatus).
Kes suudab endast genereerida kõrgeima Pühaduse osa, elektri 5D potentsiaali, saab Valguse ruumi omanikuks. Teised on lähedal ja aitavad ühisprojekti.
“Kus on absoluutselt turvaline elada? tihti küsitakse.
Loomulikult Valguse linnades, mille ehitame Valguse hierarhia toel. Kuid kõigepealt pead tegema kõik, mis sinu võimuses, et aidata end 3D süsteemist väljuda ja 4D sageduse vibratsiooni.
! ! Eluviis võiks olla – meelerahu! Igaüks tuleb kanda kohtumispunktist Hinge tasandile. Kõige olulisem on läbiviijate jaoks, et igaüks osaleks oma üleminekus. Hakake viiemõõtmelisteks inimesteks, Uue Ralli esindajateks!
вси чки Soovitame kõigil lähiaastatel füüsilise tervise eest hoolt kanda.
2023 saab olema väljakutsete ja kataklüsmide aasta, nii positiivsete kui negatiivsete. Veel on vara lõõgastuda, tegelikult pole midagi suurejoonelist Kosmilist veel alanud. Ootame põnevusega planetaarse hierarhia demonstratiivset muutumist ja inimese arengu kursi muutumise kuulutust Valguseks ja Kõrgemaks Õigluseks.
Tanya, Treble maailm
C tõlge. Asprof