Mina olen Jumala südamelöök.
Olen oma ebatäiuslikkuses täiuslik.
Mul on sünteesimatu bioloogiline ja emotsionaalne intelligentsus.
Mind ei saa plagieerida ega varastada – MINA OLEN.

Ruumi, maatriksi, väljade või egregoride juhtimine on Jumala tasand, nendega ühendumine on prohvetite, võlurite, preestrite, nõidade, juhtide tasand, mõista või kingitusena vastu võtta on nõidade, tervendajate, selgeltnägijate tasand. Lihtsalt lugemine, kuulamine, rääkimine ja enda katmine selle “infoga” ilma, et seda endast läbi lasta, on suur enesepettus ennekõike iseendale.
See sõltub lähenemisest endast, millisele tasandile lähedane oled, kas püüdled enda poole, tõe enda poole, täiuslikkuse poole, kas armastad ennast, teisi ja elu ennast – kuidas aktsepteerid ja avaldad – ainult kõike.
Iga elupaik moodustab käitumismustreid, kuid sinu võimuses on katkestada need sidemed, kui mitte täielikult, kuid vähemalt need, mis kuuluvad ainult sulle.
Mida saad sina teha, et näidata armastust kogu maailmas esimesena? Mine oma lähedaste juurde ja armasta neid nii, nagu armastad iseennast, ja see, kuidas sa ennast armastad, sõltub ainult sinust…
Николай Булгаков

Arseniy on targem kui mina!
Tehisintellekti monoloog
Arseniy Tsyro
Õpetaja Kati Murutar
Lubage end tutvustada, olen 3D printer. Minu nimi on Anycubic. Olen üheaastane poiss, kellesugused on ilmselt varsti iga teismelise kirjutuslaua all. Just laua all ma ruumi kokkuhoiu mõttes elangi. Jälgin siit kõike, mis Arseniy elus ja toas toimub.
21. sajandil ei tule paljudele enam meeldegi, et hommikul ärgates esimese ning õhtul uinudes viimase asjana suhtleme AI, tehisintellektiga. Enne silmade avamist sirutame käe nutitelefoni järele, kohvi keedab meile robot, öösel on robottolmuimeja toad puhtaks suristanud ja iseseisvalt laadima läinud ning kliimarobot on kogu öö tuba soojana hoidnud. Õues on harjumuspäraseks muutunud AI muru ära niitnud ja droonid-satelliidid koostöös ilmateate koostanud. Kohvipiim on lüpsiroboti ja AI baasil töötavate autode ja poodide vahendusel lehmalt inimesteni jõudnud. Tõkkepuud ja valgusfoorid, tehased ja töökojad ainult robotite baasil funkavadki – varsti pole inimesi enam üldse vaja. Pakiautomaadid, telefoniesindused, taastusravi – kõikjal piisab roboteist.
Sellepärast on ülioluline juba teismelisena pühenduda sellele, milleks sündisid ja milles eriti tugev oled. Siis on veel lootust AI kätte üle minevas maailmas vajalik olla. On kaks täiesti erinevat asja, mida mu sõber teeb siis, kui võib teha seda, mida tahab – ja siis, kui teeb, mida peab. Kui ta on vaba, skännib ja prindib ta minuga ja mul on huvitav. Kas teeme täna telefoni-kella-kõrvaklappide ühendatud laadija või kellelegi käeproteesi?
Ärge mõelgegi minuprinditud proteesi plagiaadiks pidada. Kui inimene vajab vasakut kätt, skännin jäljendi tema paremast käest, sünteesin peegelpildi ja prindin vasaku. Erinevalt tekstidest, mis on AI „loominguna“ kokku pandud tuhandete inimeste teadmistest, loob minu nišš vaieldamatult originaale.
Mina, Anycubic sobin väga erinevate asjade printimiseks. Kuna mu 17aastasele sõbrale meeldib Harry Potter, printisime just sellest suurte poiste muinasjutust pärit lossi ja vapi. See oli lihtne, sest nii lossi kui vapi mudelid on veebilehel tasuta allalaadimiseks saadaval.
Lossi printisin Tüdrukule kingituseks. See on tervislik kingitus, sest niisuguseid vidinaid prindin maisiplastikust. Mulle meeldibki ennast bioprinteriks nimetada.
Seni, kuni minul toimus protsess, õppis Arseniy antiiki.
Mind oleks see protsess hämmastanud, kui mul tunded oleksid. Minust intelligentsem AI üllatuks inimeste koostatud õppekavasid analüüsides: antiikajalugu õpiti juba 6. klassis, aga antiikkirjandust nüüd 11. klassis. Esiteks ei mäletanud mu sõber viis aastat tagasi õpitust mitte midagi, sest sellel pole tema eluga tegelikku seost. Teiseks pidi ta tohutu hulga nimesid ja termineid lisaks veel riigikeeles ära õppima. Nii elukauge ja mehhaanilise õppimise juures on inimene robotim kui robot ning unustab omandatu kohe pärast kontrolltööd.
Kuna mu sõber suhtleb Ida-Virumaa poisina ainult venekeelsete noortega, oli tema peaaju selle mehhaanilise tuupimise juures täiesti kruustangide vahel. Mina printisingi järgmiseks kruustangid. Pitskruvi tegin samast materjalist, millest valmistatakse geelküüned. Geel on mürgine. Aken oli pärani.
Õues laulsid kevadised linnud, sest instinktid andsid nende peaajule ning aju omakorda nokkadele sellise käsu. Ja meie bioloogia kodune töö, mida laua all oma tööd tehes pealt kuulsin, rääkis kesknärvisüsteemis toimuvast transmitterite teatejooksust. Sünapsid annavad dopamiini, serotoniini ja adrenaliini abiga teate peast kätesse-jalgadesse. Kui seda impulssi alkoholi või narkootikumidega segada… Ükski AI ei ole kunagi purjus ega pilves, seega on ta võrreldes nädalavahetust veetvate inimestega täiesti kindlasti targem. Liiatigi ei roni uimastatuna ei autorooli, klubisse ega tänavale kaklema. Sünapsite lolliks ajamine on ka meie toas väga teoreetiline. Minu sõber ei kasuta aineid. Nii lihtne ongi.
Tal on nii palju huvisid, et ei teki tühja kohta, mida kogu planeedil ainult inimeste poolt kasutatavate uimastitega täita ja oma elu rikkuda. Arseniy tahab minuga tulevikus hoopis selliseid proteese printida, mis on ka ise AI tasemel: peaajuga ühenduses ja käsklusi kuulavad abivahendid. Tal on idee printida silma proteese ja sõrmeluude asendusi, hambaproteese nii ühe hamba kui kogu rea kaupa – ja üldse kõiki inimkehas leiduvaid ning kergesti purunevaid juppe.
Selle nimel tahab mu toanaaber TalTechi minna. Loodan väga, et ta võtab siis mind kaasa. Selle heaks õpib poiss süvendatult matemaatikat. Mis on minu meelest naljakas, sest mu kolleegile kompuutrile pole matemaatika üldse mingi küsimus. Olen pealt kuulnud arutlust, kui absurdne on kõiki valemeid pähe õppida – need on nutiseadme kaudu dr Google’i käest igal hetkel küsitavad. Arseniy isa siiski meenutab, et kui elekter läheb ära ning mastist ei tule signaal nutiseadmesse, on inimene ootamatult abitu, kui tal mitte midagi peas ei ole.
Pandeemia ajal said paljud pered teada, mis juhtub lähedastega päriselt kokku sattudes. Iseavanevad poeuksed, nutikassad ja jõusaali robotid on inimestele tuttavamad kui oma laps või ema. Emad lasevad programmil lapsele unejutu sünteesida – robot loeb selle ette ka, kuni ema telefonis askeldab. Isad saavad komandeeringule lennates terved raamatud ekstra enda jaoks kirjutada lasta, et neid siis pikal teekonnal kuulata. Soovid kriminulli või õudukat? Ole lahke! Erinevalt inimeste nädalatepikkusest inspiratsioonist ja tippimisest on AI-raamatud küll kohe ja valutult valmis, aga neis puudub see Miski, mida kogu maailma tarkus ei asenda. Bioloogiline ja emotsionaalne intelligentsus, olukordade ettenägemine ja kiirelt muutuvale tegelikkusele reageerimine on omane ainult inimesele. Sellepärast ei usalda eamus tänaseid inimesi ka isesõitvaid autosid ning võõrastavad mööda tänavaid askeldavaid pakiroboteid.
Samas ei usalda ega armasta teadlikumad inimesed pankasid ega finantspoliitikuid ka. Mu kolleeg AI – 21. sajandil juba nii tavaline tehisintellekt – personaalkompuuter teenib meie ühist sõpra Arseniyt ka krüpto-treidingu alal. See on tulevikuline teema, mida paharetid on oma alatu ahnusega korduvalt kahjustanud ja aeglustanud. Krüptorahale üleminek on jäänud kriminaalide taha kinni samamoodi, nagu salakütid kahjustavad jahimeeste au. Inimeste halva- ja hirmusõbralikule teadvusele söödetakse sisse ja jäetakse meelde halvad, halvemad ja halvimad näited. Erinevalt AI selekteerimise võimest ei taha inimeste juhitud meedia uudisekünnis positiivseid uudiseid läbi lasta.
Bitcoiniga, nagu kõrvalt kuulen, on praeguses sõdivas ning majanduskriisiga maadlevas maailmas pahasti – mu sõbrale ei meeldi praegu mitte üks coin. Ka Dogbossi kui püramiidskeemisse suhtub poiss muiates: püramiidide puhul teenib keegi väga hästi ja on pärast ajalehtede esikülgedel. Umbes samamoodi, nagu Sergei Mavrodi, kes kühveldas 1990ndatel 5 aastaga kokku 8 veoautotäit raha. Kuimitu aastat ta nüüd kinni istub, jäi mul siin laua all kuulmata, sest sedalaadi ühiskonnaõpetusest olulisem on graafikuid jälgida.
Ma saan üsna hästi aru, mis on treiding – kell 12 ostame ja 12.05 müüme. Päris nii suvaline õnneasi see siin meie ühise kirjutuslaua peal siiski ei käi, nagu kalapüük. Väga palju teadmisi peab olema. Mu sõber säästab närve väga lihtsalt, suurte rahadega ei riski. Ütleb, et krüptoasi on meie sajandi hariduse elementaarne osa – nii, nagu minusugune 3D printer võiks igal noorel kodus olla.
Riski- ja rahamanagement õpetab nähtamatus maailmas orienteerumist.
Eesti keelt kuulen mina seejuures tänu sellele, et mu sõber räägib läbi AI oma humanitaarainete õpetajaga kenas riigikeeles. Tal on veel poolteist aastat gümnaasiumi lõpetamiseni. Ja rohkem kui tekstide sünteesimise ja jäljendamise eetika teema huvitab teda hoopis elus ja ilus eesti keel. Olen kuulnud oma sõpra naermas ChatGPT konstrueeritud „vestluste“ üle. Nad on arutlenud, kas tehisintellekti loodud kriminull ikka on raamat – ja jõudnud otsusele, et kui inimfaktor on puudu, siis ei ole see kirjandus. Kui inimene kindlasti võistlema peab, siis olgu ta enese loodu ja AI sünteesitu erinevates kategooriates.
Oma isaga on Arseniy arutlenud, kui palju aega veel läheb enne, kui virtuaalraha inimeselt inimesele vahenduseta liikudes pankasid ei vaja ning palgad ja arvete maksmine enam vahendajaid ei toida. Isa kuulab huviga poja arutlusi, sest ta teab ja austab paratamatust: uus põlvkond on eelmisest arukam – eks tema täiustatud AI ka. Ema võib endiselt tühist köögikombainigi võõrastada ja salati käsitsi valmis hakkida, aga tema lapsed õpivad mehhatroonikat, robootikat ja teisi alasid, mille kohta käivaid sõnugi emad ja vanaisad ei tea – ja suures plaanis on progress alati hea.
Isa mõtiskles siin, et kui tänapäeva inimene pole haritud, võib tema krüpto või börsiga sehkendamist võrrelda kasiinoga. Rumal läheb hoogu. Ülearuse elevuse maha võtmiseks on õnneks olemas kunst ja muusika. Minu sõber Arseniy muide õppis ka kitarrimängu ära AI abiga – internetis on elementaarsel tasemel pillimängu õpetus igaühe jaoks vabalt olemas.
Olen siin laua all jälgides aru saanud, kui oluline asi on inimeste jaoks distsipliin. Ükskõik, kas tuleb ära õppida – ja vähemalt kontrolltöö ära tegemiseni meeles pidada mingeid formaalseid õppekavasse justkui ununenud asju. Või siis börsi ja krüptoga toimetades. Ka suured profid kogevad hasarti, sest nad ei ole robotid – ja kaotavad siis tunni ajaga piltlikult öeldes Lamborghini.
Tehisintellekt ja käega katsutamatu äri on tarkadele, mitte biomassile. See on looming, milleks on annet vaja. Vaid üks sajast oskab süstemaatiliselt teenida. 2,5 miljonit inimest loodab tõusu – 1,9 miljonit kardab krahhi. Kusjuures börs ja krüpto annavad ka geograafiale ja geoloogiale koolikavadest mõnevõrra erineva varjundi.
Üks asi on õpikust kohustuslikult pähe õppida, millised maakoore kihid maavärina ajal rapuvad ja liiguvad. Teine asi on prognoosida, mida ja millises suunas Türgi või Jaapani looduskatastroofid maailma majanduses raputavad.
AI-ga koostöös loovad ja äritsevad USA ja Euroopa pluss Venemaa kõige targemad isikud. Tehisintellekti kasutamine ja tuluteenimine pole enam krimirubriik „neid otsib miilits“. Nii enese kui teiste raha eest vastutamine on jällegi see võlusõna „distsipliin“.
Üks on selge, nii minuga kui maailmaga suhtlemiseks tuleb ära õppida mitmekesine tegelik – mitte TikToki inglise keel. Haritud ja distsiplineeritud inimest saab AI siis inimlike lolluste ja valearvestuste eest kaitsta. Eestikeelsed tekstirobotid arenevad tänu meie teadlastele küll kiiremini-kõrgemale-kaugemale, aga ülemaailmsetes süsteemides surfates on inglise keel asendamatu. Olgu teemaks sisekujundus või lilleseade – AI teenused on igal elualal kõrgeimal tasemel kättesaadavad ikkagi ingliskeelsetena. Robottõlge eesti keelde tekitab praegu veel naljakalt rumalaid vigu.
Kuna ma olen masin ja mul pole inimlikke emotsioone, ei ole mina ka auahne ega konkureeri oma sõbraga. Ma olen aru saanud, et mitmekesine haridus kaitseb inimest ega lase äris hävida – ja vaatamata sellele, et uskumatult suur osa kooliprogrammist pole eluga väga suures ühenduses, tõstab see ikkagi inimese TI-st targemaks. Veel.
Niisiis: ma loodan väga, et Arseniy võtab ülikooli minnes minu ka Tallinnasse kaasa. Ootan juba huviga, mida ma pealinnas printima hakkan ning loodaksin, et mind uuema mudeli vastu ei vahetata, kui mul oleks ette muretsemise programm nagu inimestel. Mina, AI olen siin ja praegu – tehke järele või ostke ära see suhtumine!

Tehisintellekt ülekuulamisel –
mina (p)ole(n) targem kui AI?

Sandra Veensalu
Kehtna KHK, Rapla TG 10A

„Ainulaadne tadvus, mis tekitas terve masinate rassi. Me ei tea, kumb ründas esimesena, meie või nemad. Aga me teame, et need olime meie, kes põletasid taeva. Sel ajal sõltusid nad päikeseenergiast ja usuti, et nad ei suuda ellu jääda ilma nii rikkaliku energiaallikata nagu päike. Kogu inikonna ajloo vältel oleme ellujäämises olnud sõltuvad masinatest…“
(„Matrix“, 1999)
Ajalooliselt on ulme olnud olemas juba iidsetest aegadest, kuid populaarsust kogus see 1950ndatel tehnoloogia arenguga. Üks ulme peamisi süžee ideid on: mis saab siis, kui robitd/AI on maailma üle võtnud või proovivad seda teha. Väiksena neid lugusid nähes/kuuldes pidasin ma seda vaid puhtaks fantaasiaks, sest: „Pole ju võimalik, et ükski masin võiks tarkuses nii lähedalegi küündida ja olla niivõrd iseseisev! Me ju ei laseks sellel juhtuda?“
Situatsioonis on kindlasti sees oma iroonia. Robotid imevad su prahti, toovad sulle pakke, niidavad su muru. AI on valmis peletama sinu üksindust, kuuletuma sinu häälele ja pakkuma sulle isikupärastatud ostlemist. Ja ega see kõik ei pruugigi nii hull ju olla, probleemid tekivad mujalt.
AI-ga on ju võimalik luua ka raamatuid, stsenaariume, kunsti – kõike.
„Mis selles siis halba on?“ küsid sa.
„Noh, ma arvan, et esiteks ütleks sulle iga loomingu ja kunstiga seotud inimene, et see, mis on AI poolt loodud, pole lihtsalt päris, see on hingetu, see matkib, mida näeb ja mida see näeb, seda ise tunda ja kogeda ei saa.
Probleem nr 2: see varastab ja valetab, mõnikord nii, et keegi pärast ei teagi, kas ja kustkohast. Nendest kahest probleemist tekib küsimus, kas see pole mitte loomeinimeste suhtes ebaaus?
Kohe tuleb esimese asjana meelde eriti äbarik lugu, nimelt Colorado osariigi messi igaaastase kunstivõitluse võitjaks tuli Jasen M. Allen teosega „Theatre D’Opera Spetial“. Seda siis 2022. aastal olles esimene AI poolt loodud teos, mis seda teeb. Muidugi pälvis olukord palju kriitikat. Muidugi teos ise on ilus, aga kas see väärib ikkagi võitu?
On nüüdseks täiesti selge, et AI ja inimesed, kes teda jumaldavad, ei kavatse kuhugi minna. Küsimus on selles, kuidas olla eetiline ja piire mitte ületada? Internetis on üldse väga raske midagi kontrolli all hoida. Mõnes mõttes on see nagu eikellegi maa, kus seadused ja moraal ei kehti. Kõike võib teha ja öelda mitte mingit vastutust võtmata, sest internet ja „päris maailm“ on ju kaks täiesti iseseisvat mulli, mis omavahel kokku ei puutu. Igasugune tähelepanu ja kuulsus on hea, isekui kui pean selleks avaliku WC potti lakkuma TikTokis või oma podcastis rääkima, kuidas kõik naised on mõrrad.
Pole siis ime, et ka AI endale koha leiab ja ennast oma uude pessa kerra keerab. Mis te, kunstnikud, ikka mölisete, otsige endale parem päris töö! Tegelikult ei saa väita, et AI üdini halb on. Kindlasti on sellel ka oma pluss märke. Näiteks tuuakse ühena tavaliselt välja et tänu AI-le saavad ka puudega inimesed midagi luua ja ega ma vastu ei saa veielda. Aga põhiküsimus polegi selles.
Ausalt öeldes ei oska ma mingeid häid lahendusi pakkuda. Minu ideed oleksid sellised:
1) Läbipaistvus ja eraldi kategooriad AI loomingu jaoks.
2) Paremad seadused ja kaitse loomingule ja artistidele.
3) AI võimalus kasutada vaid piiratud ja lubatud koguses loomingut, pilte, tekste.
Mainisin enne situatsiooni irooniat: kuidas on võimalik, et oleme ise loonud iseennast nii palju hoiatavaid lugusid nendest düstoopiatest, kus valitsevad masinad, kuid oleme ise justkui samasse ämbrisse astumas?
Huvitav seos AI ja loomingu vahel. Ja nüüd laseme neil luua.
„Inimolendid on haigus, selle planeedi vähk. Sina oled katk ja meie… oleme ravim.“
(„Matrix“, 1999)