Tänan, tänan, tänan!
Meil on olnud hobustega isemoodi võistlused.
Eile, suve sünnipäeval, pidasin mina õues toimetades ja taimetades vastu kell 5-10, nemad evakueerusid Südamesallu kell 8.
Täna lippasin mina kell 7-9, kui sai selgeks, et pikalt vastu punninud paks pilv tulebki peale, materjale ja riistu katta – õnnest segaste konnade vahel slaalomit – hobunad kaifivad siiani. Lõuad maani, jalad harkis, putukakublad taanduvad, kuivad kabjad kosuvad.
Nojaa, muretseda ikka saab – aga mis siis, kui… Äike-välkpauk… Ääääh, tipitäpid! Hõissa!!!

Veeretan taevalikus vihmas iga sekundit eilsest Kehtna KHK lõpuaktusest meeltes.
Meile tuli haridusministeeriumilt hõbemedal ja mulle eriline rahulik tänulikkus.
Mulle öeldud sõnad on hindamatu – kuna 9. ja 12. klass lõpetasid kooli, pole vaja hinnata ka, ongi hinnata mu hinge hinnata 😀 – kingitus.
Jüri ütles, et ma tegin võimatut: veensin teda, et kirjandus on huvitav. Iseennast ka 😉
Tobias ütles mind kallistades, et läheb sepaks õppima. Imeline juveliir saab temast!
Viktoria tänus sisaldus Maarja Magdaleena (Lady Nada e Nashia) vägi girlpower forever!
Lady Adomaitis, Airika, Julius, preili Jair – minu kallis Gremlin ja eriti armas sangar Lepik – palun jääge mu sõpradeks igavesti. Südamesalu on teie jaoks alati avali südami valla!
Rasmus, Sigrid, Jarmo – tulge tagasi, teeme lõpuni!
Tänan – sügav respekt, rahvad!!!

Meie kooli vastsete vilistlaste kingitud lilled jõudsid elusalt Südamesallu, sest ma vilistasin ämbri ära. Direktriss lubas: siis ei saa keegi sinna sisse astuda 😀
Neid tervitas 7pealine üheksavägine. Kohalik 😀
Tiigiperve sees pesitsevad mesilased on joovastused.
Konnad pugesid nende vahele eilse leitsaku eest varju.
Esmane ekstaatiline padukas kestis vaid poolteist tundi – aga homseks lubati veel ning jaaniõhtul sajab kindlasti 😉