Meie vägevaim koos olemine Mamma Heljaga oli tema pojapoeg Carli gümnaasiumi lõpetamisel. Istusime koolitrepil ja naersime justkui-ei-millegi üle – tal tookord jalas olnud lillelapsepüksid kinkis ta pärast mulle. Oi uih-saladust, nurga taga suitsu tegemas käisime pisut patuste piigadena tookord ka 🙂
Täna kell 10 saadetakse Helja Borodina Pärnamäe kabelist Teele. Tänan…

Alguses oli sõna. Jumala näo järgi loodud inimesed mõistsid üksteist ning nimetused, mida Aadama ja Eeva lapsed loodule panid, kehtivad tänini.
„Saagu valgus!“ ütles Looja ning seitsmendal päeval pärast suurt meistritööd Tema puhkas ja imetles oma saavutust. Inimesed ei imetle pahatihti loodut, rügavad pimesi.
Saanud valguses imetlesid ka inimesed Teda, meie Isa, kes ta on taevas kõikjal meie ümber ja meis eneses.
Nimetuste ja siltide panemise tuhinas unustasid meie esivanemad, et kõik on kõigi ja kõigega ühenduses, sest meist igaüks on jumalik ning peab isikliku vastutuse võtma.
Hakati Paabeli torni ehitama, et issanda juurde ronida. Kuu peale kipuvad kuningad tänini. Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad – nii kõneldakse päevil, mil Eedeni aiast on saanud Orwelli loomade farm.
Väiksed kastid linna servas upitatakse veel 21. sajandilgi üksteise peale ning just siis, kui tundub: kohe saavad eriti väljavalitud kätte nii tähed kui kuu – mine tea, ehk saab päikesegi endale… ning üha ja aina Paabeli torne ehitades võetakse viimseks kastiks torni kõige alumine. Suurused ja kiirused aina suurenevad – põhimõte on ikka sama.
Inimeste keeled segati, et meie esivanemad rahuneksid ja leiaksid iseeneses Jumala. Mida varakam ja ahnem, seda pimedusega löödum on olnud inimsugu. Usu, lootuse ja armastuse asemel eralduti rahvusteks ning asuti riigipiiride laiendamiseks üksteist tapma. Kui mehed üksteist maha on tapnud, toovad naised elu edasi. Alati.
4000 aastat tagasi viis Aabram oma rahva läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, aga ülemaailmset rahu ja rahvaste sõprust ei ole siiani saabunud, kuigi hea Looja on oma lepingut inimeste maaga pidevalt uuendanud.
2000 aastat tagasi tõi neitsi Maarja Jumala poja ilmale kõige turvalisemas paigas üldse – loomalaudas. Aabrami jälgedes inimkonnale taevase rahu reeglite järgi elamist ja säramist õpetama tulnud Jeesus tegi imesid inimeste teadvele toomiseks ja maapealsesse paradiisi juhatamiseks… Juudas reetis ta seeklite eest. Ning sõjad ja küüditamised veerevad juudaseeklite kõlinal just praegu ka üle Emakese Maa.
Maarja Magdaleena, apostlite apostel püüab surma eest pagevaid naisi ja lapsi hoida ja kaitsta. Neile silma ja südamesse vaadates mõistame, mis juhtus ka meie enese tühistatud ja tuhandeid kordi tapetud rahvaga. Ja vered segunevad taas ja taas…
Mamma Helja on otsekui eesti rahva lugu. Oleme ääretult töökad. Töökus rajab ja ehitab talusid. Küllus külvab kadedust, mistõttu koputajad tulid küüditatavate nimekirjade põhjal nende kõige tublimate ja töökamate järele, kes ei jõudnud üle mere. Need, kes jõudsid, pääsesid isade maale külla alles laulva revolutsiooni ajal.
Loomavagunisse ja Siberisse tapitud pidid kurjuse loogika järgi ka taigasse uue Maarjamaa ehitama. Ukraina vabadussõja fookuses mõistame, mis päriselt juhtus siin ja praegu Teele saadetava naisega, kui ta oli teismeline tüdruk. Oma kodust ära viimine polnud halb uni ega õudne äpp, mille saab ära kustutada. Filmides ja raamatutes kirjeldatav juhtuski. Tänu rahvaste Paabelis alati olnud ja olevatele helgetele hingedele jäädi ellu. Nooremad vennad jäid ellu tänu sellele, et teismeline nääpsuke õde rügas mitme mehe eest.
Nii, nagu praegused sõjapõgenikud, igatses ka tema koju teadmata, kas üldse kunagi… Koos vendadega siia, meie rahva tõotatud Maarjamaale jõudes jätkas ustavalt üleinimlikku töötamist. Tahe teeb imesid.
Tuli armastus ja sündisid lapsed. Paraku oli meid kõiki sedavõrd muserdatud, et parimat soovides ei mõista inimesed läbi siltide ja nimetuste, hinnangute ja eelarvamuste võsa enam – või ikka veel – üksteist. Mehed ei mõista naisi, vanemad lapsi, rahvad üksteist ammugi mitte. Mõistmatus on nagu risti löödud Jeesuse okaskroon inimkonnal peas. Eesti keelt ennastki on 100 vastastikku valdamatut…
Mamma oli meremehe naine. Väärikate hõimude ühendaja, kes nüüdisaegsete Kalevipoegade naiste kombel kasvatas ise lapsed kasvõi jõuga õnnelikeks. Meie polnud nii meeleheitlikult koju tagasi tahtnud kui tema. Meil oli vaja Aabrami kiiluvees maailma vallutada. Mamma ootas ja töötas. Oli taassündinud Eesti riigi tragi ettevõtja. Kuna oma lapsepõlvetalu ta enam tagasi ei saanud, rajas järgmisi.
Lapsed sirgusid suureks, võõrdusid metsast ja maast, otsisid õnne avalisilmi… Mamma kasvatas seni Aegade Raamatu eaka ema Saarana ka lapselapsed üles.
2023. aastal ei kujuta meie planeedi 8 miljardit inimest miljonite kiusatuste keskel ette ligi 60aastast abielu oma elu armastusega.
Täname Sind, Mamma, vägede valitsemise ja tingimusteta armastuse eest. Mida armsam laps, seda valusam vits. Püüdkem Sinu vaprast Generalissima isiksusest jäänud vaikus täita usu, lootuse ja armastusega. Sina oled nüüd Jumala juures ilma torni ehitamata. Palun anna meile endast aegajalt teada. Vikerkaare ja ööbiku üheksavägises keeles. Alguses oli sõna – nüüd on sõnad lõppenud. Kinnita meie usaldust, et Jeesus, Buddha ja Muhamed teadsid, mida tegid – ning meie oleme tõesti Jumala näo järgi loodud. Seega on Jumal alati kodus – naised kannavad läbi sõdade ja tõbede vastutust Elu ees. See on Tõde.
Aadama järeltulija Aabram, tema järglane Noa ning seejärel Mooses ja Taavet on kuningas Koguja eel mõelnud sama, mida on enne meid öelnud Koguja:
„Igale asjale on määratud aeg – ja aeg on igal tegevusel taeva all –
aeg sündida ja aeg surra,
aeg istutada ja aeg istutatut kitkuda,
aeg tappa ja aeg terveks teha,
aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada,
aeg nutta ja aeg naerda,
aeg leinata ja aeg tantsida,
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kallistamisest hoiduda,
aeg otsida ja aeg kaotada,
aeg hoida ja aeg ära visata,
aeg rebida ja aeg õmmelda,
aeg vaikida ja aeg rääkida,
aeg armastada ja aeg vihata,
aeg sõjal ja aeg rahul…
… Mis on, see on juba olnud ja mis tuleb, seegi on juba olnud – Jumal otsib möödunu taas välja.
Täname, Mamma Helja.
Täname, Eesti emad.
Täname, olnud-olevaste-tulevaste põlvede emad, elu magusa valu ja ilu eest.

Anno Domini 7.7.7