Katkend raamatust „Hüüdnimi Eestlane 4“ – Harry Raudvere:
Kuuldused uutest töötavatest teleprogrammidest levisid kulutulena ja juba mõne aja pärast pöördusid nii mitmedki kogukondade esindajad Tomi poole, et saada ka oma majade grupile uudseid taevakanaleid. Tom imestas vaikselt, kuid samas tundis ka uhkust Arno äärmiselt sügavate ja laialdaste teadmiste üle. Panna praktiliselt põlve otsas tööle harmooniline süsteem, mis koosnes sadadest televaatajatest, tundus olevat tõeline müstika. Tom sisustas talle terve elektroonika labori alates  kõikvõimalikest ostsillograafidest kuni tavaliste testriteni välja.
Kiievist hangitud modulaatorid olid üksinda töötamiseks ideaalsed, kuid kokku liidetuna hakkasid teistesse kanalitesse sisse kiirgama ning Arno pidi välja mõtlema ja konstrueerima süsteemid, et vältida nende omavahelist ja vastastikust segamist. Kui ta selle tööga edukalt valmis sai, oli Tom peaaegu veendunud, et Arno suudaks ka aatompommi valmis teha, kui talle paar kera värvilist traati ja mõned karbid plastiliini anda. Ka teise suurema linnaosa televaatajad said juurdepääsu taevakanalitele.
Nüüd kulges töö juba oluliselt lihtsamalt ja ka raha sai palju rohkem kokku kogutud. Selgus, et kõige populaarsem oli ikkagi filmiprogrammi edastav telekanal, sest öösiti näidati sellel sisuliselt padupornot – kui ühel korral põles enne õige filmiprogrammi algust mingi vidin maha, siis oli Tomi telefon sõna otseses mõttes punane, sest kõik vajasid pornot – otsekohe. Tundus, et selle telekanali hetkeline rike oli paljude jaoks rohkem kui oluline. Õnneks piisas kanali ümberseadistamisest ja juba poole tunni pärast oli probleem lahendatud.
Tom helistas Kiievisse ja leppis kokku uute modulaatorite saamise osas. Ta kuulis telefonis Lena siidpehmet häält ja tundis lausa füüsiliselt, kuidas teda tõmbas selle mõistatusliku naise poole.
„Ma jõuan esmaspäevaks Kiievisse. Tuled sa õhtul minuga välja?“ küsis Tom ja oli veendunud, et Lena on samahästi kui tema oma… kuid pidi pettuma.
„Ma ei tule,“ kuulis ta vastuseks.
„Miks siis?“ ei suutnud Tom kuuldut uskuda.
„Lihtsalt ei tule ja kõik.“
„Kahju, väga kahju. Mul pole möödunud päevagi, mil ma sinu peale ei mõtleks…“
„Kas teil ei ole siis millegi targemaga oma aega sisustada?“
„Miks sa nii minuga käitud?“ küsis Tom värinaga hääles.
Selline kiire ja küllaltki jõhker äraütlemine ei sobinud tema plaanidega kuidagi kokku.
„Mismoodi nii? Ma käitun omast arust väga viisakalt.“
Selle kohta ei olnud Tomil loomulikult midagi lisada ja ta palus Sergei Anatoljevitšile oma soovid edasi anda.
Tom jõudis Kiievisse pühapäeva õhtuks ja ei vaevunud enesele muud öömaja otsida kui keeras linna jõudes kämpingu väravast sisse. Kohti oli piisavalt ja vaevalt sai ta silmad sulgeda, kui telgile paistva hommikupäikese soojus tal une pealt ära ajas.
Sergei Anatoljevitš juba ootas teda ja vahetas ülimalt rahuloleva näoga Tomi rahapakke täis kohvri kolme teistsuguse kohvri vastu.
„Noh, kuidas meie süsteemid töötavad?“ küsis ta muheledes. „Meie insenerid on veendunud, et sellise ühenduse korral nad kaua ei kesta, õigemini ei pidavatki nad hakkama kokkuliidetuna korralikult tööle.“
„Õigust räägite. Algul olid tõesti tõsised probleemid, aga minu insener konstrueeris kanalite vahele filtrid ja nüüd on kõik suurepärane.“
„Uskumatu, sul on siis meeskonnas väga kõvad tegijad.“
„Ma ei kurda. Algul olin küll väga mures, sest üksikuna töötasid kõik suurepäraselt, aga kui me üritasime signaale liita, läks asi käest ära – paari nädalaga sai kõik korda ja nüüd töötab kogu süsteem suurepäraselt.“
„Ma kardan, et mitte kauaks. Mõned detailid, mida me kasutame, ei ole just kõige kõrgema kvaliteediga ja kui nad aasta vastu peavad, siis oled sa õnnega koos. Kes teab, mis aasta pärast tuleb ja ega vist selle pärast pead eriti vaevata tasu.“
„Hammustage endale keelde! See on kõige hullem teadmine, sest mind süüakse naha ja karvadega ära, kui tõesti kogu kaadervärk on suuteline ainult aastakese vastu panema.“
„Ei söö keegi. Tuled jälle meile ja saad uued modulaatorid. Me hakkame siin ka kodumaistele telekatele teisi hääleblokke valmistama, et läänes toodetud telekanalid jõuaksid koos heliga meie televaatajani. Kuidas teil on sellega lood? Ma kuulsin, et teil on ka Soome telekanalid vabalt kätte saadavad.“
„On küll, kahjuks ainult Põhja-Eestis. See kant, kus mina elan, neid kanaleid igapäevaselt ei näe. Vahel harva, siis kui on ülilevi aga neid päevi tuleb aastas ette väga harva. See häälebloki küsimus on meil suurepäraselt lahendatud, siin ei oska ma isegi kaasa rääkida.“
Nad käisid koos lõunatamas, sest Sergei Anatoljevitš kinnitas, et nii head klienti ei saa kostitamata koju tagasi saata.
Tomi saabudes istus Lena asemel sekretäri laua taga hoopis teine naine. Tom lasi pilgul ringi käia ka esimehega koos kabinetist väljudes, kuid Lenat ei olnud ikkagi.
„Kuhu sa minu eest oma kauni sekretäripreili peitsid?“ küsis Tom söögilauas. „Arvasid, et ma hakkan talle külge lööma?“
„Pole ma teda kuhugi peitnud. Tal olid siin nädalavahetusel vanaema matused ja ta palus nädala vabaks. Tundus, et vanaema oli tema jaoks väga kallis inimene, sest ta oli lausa murest murtud, kui kuulis vanaema surmast. Ma ei näinud mingit põhjust talle seda nädalakest keelata.“
„Jah, siis loomulikult. Millal ta siis vanaema surmast teada sai?“ küsis Tom ja hakkas mõistma, miks temaga keelduti välja tulemast. Ta lootis südamest, et äraütlemine ei olnud tema põhjustatud, vaid selleks olid päriselt ka Lenal hoopis teised põhjused.
„Vist oli see eelmisel teisipäeval… jah, oligi teisipäeval.“
Tom oli helistanud kolmapäeva hommikul ja nüüd oli tema jaoks pilt koos.
Kontorisse tagasi jõudes tõstis Sergei Anatoljevitš kapist välja kaks pisikest gaasiballooni.
„On sul selliste vastu ka huvi?“ küsis ta balloone lauale asetades.
„Mis need on?“
„Kõige ehtsamad gaasiballoonid. Mitte tavalised gaasiballoonid, vaid ühes on pipragaas ja teises eriline segu, mis paari meetri pealt näkku lastes võtaks vist ka elevandi siruli. Seda teist gaasi on mitmel korral kasutatud ja sellega tuleb olla väga ettevaatlik.“
„Ise olete kasutanud või?“
„Ei, ei ole. Selle gaasiga on väga efektiivne kedagi näiteks röövida või pimedas pargis vägistada. Lased eemalt sortsu näkki ja tee teisega, mida tahad. Mõne hetke pärast on õhku piserdatud gaas haihtunud ja omale ohutu, aga teine inimene on vähemalt veerand tundi täiesti teadvusetu.“
„Kelle toode see siis on?“ tundis Tom huvi.
„Ma ei tea. Seda siit balloonilt välja ei loe – ma usun, et see partii on mõnest sõjaväe laost pihta pandud. Samas pidi see gaas pärssima ka inimese hingamisfunktsioone ja olema sellepärast mõne jaoks väga ohtlik. Loppkokkuvõttes võib inimene lõpuks lämbuda.“
„Julm värk,“ ohkas Tom. „Kui palju sa nende eest küsid?
„Viiekümne eest saad mõlemad.“
Tom ladus raha lauale ja pistis balloonid taskusse.
„Pane need sõites igaks juhuks silma alt ära, sest kui sa nendega vahele jääd, siis on otsetee pokri. Ja minu käest ei ole sa midagi saanud. Ja kui juhslikult küsitaksegi, siis ütle, et metroost ostsid. Seal müüakse ka kõiksugust kraami. Ainult jaama nime pead õigesti teadma. Sellega on mitmedki alt läinud. Mina sinu asemel sõidaksin paar peatust metrooga. Nüüd fikseerivad kaamerad kõiki reisijaid ja sa saad oma jutule vähemalt mingitki tuge.
Sellest närvigaasist ei tea sa loomulikult midagi, sest sa tahtsid gaasi ainult koerte peletamiseks. Just koerte peletamiseks, mitte inimeste tarbeks.“
„Teil on vist suured kogemused sellel alal…“ muigas Tom.
„Usu, ma tean, mida ma räägin!“
Selles Tom ei kahelnud.
„Millal sind jälle näha saab? küsis Sergei Anatoljevitš Tomi kätt surudes.
„Ma arvan, et järgmise kuu teisel poolel. Võite minu jaoks juba kolm modulaatorit valmis teha. Ikka esimesele, kolmandale ja viiendale kanalile. Aga ma helistan niikuinii enne tulekut veidi aega ette.“
Tomi väljudes seisis ootusärevuses inimsumm ikka veel maja ees ja Tomile tundus, et neid ei olnud hommikuga võrreldes sugugi vähemaks jäänud, pigem vastupidi. Tom tegigi, nagu Sergei Anatoljevitš oli soovitanud. Sõitis mõned tunnid metrooga mööda Kiievit ringi, käis paljudes kohtades ka maa peal ja kui ta lõpuks rongiga üle jõe sõitis ning auto juurde jõudis, oli päike juba väga madalale vajunud.
Kuigi lõunasöögist ei olnud väga palju aega möödas, tundis Tom kõhus pitsitavat näljatunnet. Koduni oli pikk maa ja tee pealt polnud usutavasti lootustki midagi hamba alla saada – kuid ta eksis. Mõni kilomeeter linnast Valgevene poole sõites nägi ta tossavat šašlõkirenni ja selle ümber askeldavaid mehi. Paar masinat seisis juba teepervel ja ka Tom sättis end nendele sappa. Tal vedas, sest kümmekond varrast suurte lihakäntsakatega oli just valmis saamas. Ka mingisuguse telgi olid kauplejad oma selja taha püsti löönud, üks müüjatest väljus sealt kandikule laotatud leivaviiludega.
Saanud järjekorras seistes kätte oma varda lihaga ja võtnud kandikult paar leivaviilu, küsis Tom, kas neil juhtuks olema ka mingit joogipoolist. Mehed kehitasid õlgu ja kinnitasid, et kõik on juba otsas. Selline jutt tundus kuidagi imelik, sest kõik märgid viitasid sellele, et saadud vardatäis liha oli esimesest satsist ja rohkem ei olnud nad kohe kindlasti, vähemalt sellel päeval, midagi küpsetanud.
Tom võttis kuuldut täiesti rahulikult, sest teadis autos istme all loksuvat üht poolikut pudelit minraalveega ja tänas oma laiskust, et ei olnud viitsinud seda autost välja visata. Tom hammustas mõned suutäied lihast ja pidi tõdema, et sellise tekstuuri ja maitsega liha ei olnud ta kunagi enne proovinud. Lihatükid olid vaatamata oma suurusele hästi mahlased ja läbi küpsenud. See ei olnud sealiha ja kindlasti kohe mitte ka loomaliha. Lambalihast rääkimata.
Koera kohta ei osanud Tom öelda, kuid oli veendunud, et koeralt ei ole võimalik nii suuri lihatükke kätte saada ja veel sellises koguses nagu ta oli näinud söevannil olevat. Ka hobuseliha oli Tom igas variandis proovinud, kuid hobuseliha oli vaieldamatult vintskem ja sobis suurepäraselt vorstiks. Täpselt nii oli talle kunagi üks vana vorstimeister väitnud.
Mineraalvesi juua ei kannatanud. Gaasid olid pika loksumise peale kadunud ja joogil oli kahtlane halvaksläinud kanamuna maitse. Tom võttis mõned lonksud ja lükkas pudelile plastmasspunni uuesti peale. Nüüd pidi see solk olema masinast kadunud.
Viimast lihatükki suus mäludes kangastus Tomile mitte eriti ammu kuuldud anekdoot, milles ostja küsis šašlõkimüüjalt, kas see liha enne näugus või haukus. „Ei näugunud ega haukunud, vaid korjas pudeleid.“
Tom tundis, kuidas liha suus selle mõtte peale keerlema hakkas. Tom silmitses müüjaid terasemalt. Need tõmmu olemisega mehed võisid vabalt hankida omale vajaliku tooraine prügikastide vahelt. Ta oli veendunud, et sellist liha ei onud ta oma elu jooksul kordagi söönud. Vaatamata sellele, et viimane lihatükk keerles suus ringi, võttis Tom end lõpuks kokku ja neelas jälestust tundes läbinätsutatud lihatüki alla. Ta võttis pudeli näppu ja suundus müüjate poole. Ta suskas teise käe jakitaskusse ja tundis Sergei Anatoljevitš käest saadud gaasiballooni oma peos.
„Mis lihaga te rahvast toidate?“
Küsimus tuli müüjatele ootamatult.
Üks tahtis midagi vastata, kuid teine käratas, mis see tema asi on.
„Ega polegi,“ vastas Tom ükskõiksust teeseldes. „Tahtsin öelda, et väga maitsev oli ja tänada korraliku kõhutäie eest.“
Mehed rahunesid silmnähtavalt.
Tomil oli pikk sõit ees ja ta otsustas minna eemale põõsaste taha pinget välja laskma. Teisel pool põõsast istus puupakkudel seltskond ja nähes Tomi tulevat, tõusis üks meestest püsti ja tuigerdas ebakindla sammuga tema poole.

Isekus on illusionaalne üleoleku kreen mis tahes suunas olgu see inimene, mees, naine, evolutsiooniline, informatiivne, vaimne, emotsionaalne, sensuaalne, hingeline, hingeline… ja palju muud – see kõik on disharmooniline ja lõpuks – alaväärne mehe enda ja tema elu suhtes. Iseka inimese jaoks muutub üks alati võidetud lahing kaotatud lahinguks. Sellise inimese jaoks on alati võrdluse ja üleoleku küsimused, igavene kiik, kust neid märkamata, ära tundmata ja peatamata välja tulla pole võimalik…
Harmooniline mees – ei jää kunagi esimeseks ega viimaseks, ei tema kohal, ega all… ta oskab paigas ja ajas tasakaalu hoida, öelda, väljendada ja vaikida ning sisemiselt kindlasti vaikida – vabaneda oma piinarikkast mõistusest ja egost … Ta on lihtsalt olemas, ta ei pea midagi tõestama, ta jagab vaid oma kogemuse ja visiooni küllusest, väitmata, et ta on märkimisväärne, uurib ja hindab enda ja teiste olemust ja ainulaadsust…
Inimesed armastavad leida mistahes välist vaenlast ja süüdistada neid nende probleemides erineval viisil, kuid kui oled oma isekusega hakkama saanud, mõistad kohe, et kõik on sõbrad ja abilised sinu ümber…
Meie seas ei ole paremaid õpetajaid kui need, kes puudutavad meie elu iga päev ja ei tea, et nad on sinu õpetajad, kuid oskad märgata, kuulda, teostada ja lihtsalt hinnata…
Николай Булгаков

Alexis:
Mis iganes ka ei juhtuks, hoiame ennast. Nii palju kriitikat ja viha on ümber. Paljud räägivad toimuvatest sõdadest ja katastroofidest. See ei tähenda, et sa eirad tegelikkust, aga üks asi on midagi emotsionaalselt kogeda, kuid anda energiat nendele nähtustele, levitades neid massidesse, on teine asi, see on negatiivsuse toitmine ja toetamine.
Isegi kõige raskematel hetkedel on äärmiselt oluline hoida valguse, armastuse ja lootuse vibratsioone. See mitte ainult ei aita vähendada kurjust, vaid vähendab ka omaenda hirmu, mis kleepub mure külge nagu rongi vagun.
Eemaldu uudiste egregooridest, need ainult paljundavad hirmu ja tõmbavad sind tagasi 3D-maatriksisse. Selline pidev seisund: sisemine ärritus, hirm, mure, kannatus tass tekitab suitsetamissoovi, liigsöömise, mõjuainete ja jookide tarvitamise ja sukeldumise mõttetustesse kommentaaridesse, arutlustesse ja soovi midagi tõestada, sülitades endast viha ja mürki. Kõik madalad vibratsioonid ärkavad kohe ellu ja hõõruvad käsi rõõmuga… Jah, tuleb palju hävitavaid sündmusi, kuid minna hirmuga ja minna valgusega on kaks erinevat viisi liikumiseks. Ja valik, nagu alati, on sinu endi teha. Seni, kuni me koos valgustame üksteist, aitame leida teed ka neile, kes jäävad pimedusse. Võimsam kui armastus ja tänulikkus pole midagi muud ja armastus võidab alati. Jah, ajad on keerulised, kuid me ei ole siin asjata. Mäleta oma olulist missiooni olla valguses.

ME ELASIME INIMKONNANA….
Maa on olnud ja on universumis esimene koht hinge arenguks…
Miljardid kõrgemad olendid, kes teadsid täiuslikkust ainult oma mõõtmetes, hakkasid Maa tasandil kehastuma, et nad saaksid kogeda füüsilise olemise kontrasti…
Ta tuli Maale vaba tahte kavatsusega ja eksperimentaalse plaaniga naasta Täiuslikkuse kõrgemasse seisundisse…
Kuna oleme täiuslikud juba enne Maale tulekut, mõtlesime välja viisi, kuidas mitte teada kogeda ja läbi unustuse loori kustutada seda täiuslikkuse seisundit, sukeldudes pimedusse…
See oli meie suure vaimse teekonna alguspunkt ja esimene päev planeedil Maa, mis toimus lineaarses ajas miljoneid aastaid tagasi…
See on suur väljakutse…
Me elasime viies suures tsivilisatsioonis, mis eksisteerisid enne suurt veeuputust, saavutades omal ajal uskumatul tasemel tehnoloogia ja tarkuse, kuid neil viiel arenenud maarassil oli üks traagiline ühine joon:
Just siis, kui kõik need tsivilisatsioonid jõudsid oma evolutsiooni haripunkti, toimus suur kataklüsmiline sündmus, mis hävitas kõik neist täielikult…
Kogu edasiminek, 99% tsivilisatsioonist, kõik selle aarded ja teadmised, toimus hetkega ja kustutati planeedilt täielikult!

Järgmisesse kõrgemasse dimensiooni liikumiseks tehtud evolutsioonitöö katkes ja vastavalt teie missiooni reeglitele Maal pidime mitu korda tagasi minema ja otsast alustama.
Oleme samad olendid ja iga detailne mälestus kõigest on meie sees, mis ootab mäletamist…
Maamängu reeglid ütlevad, et kui sind mängust välja visatakse, tõuse püsti ja jätka! Muidugi on Maale tulnud suurolendite vastupanu alati võitnud, hoolimata sellest, et neid on korduvalt kukutatud.
Seekord jõuame lõpuks eesmärgini…
Esperanza Ojeda.

The Grand Cosmic Shift: Earth’s Evolutionary Turning Point is Rapidly Approaching!
Earth has been around for a very long time, and there are stories about it that have been hidden away for ages. These stories trace back to events that happened around half a million years ago, like important notes in the history of our planet.
The Sumerian records, which are ancient history books, can help us understand where we come from. According to these records, a long time ago, there were celestial beings with different plans who came to Earth. Imagine it as a grand stage, with these celestial characters as the actors.
These visitors, known as the Anunnaki, came from the sky and acted like gods. They did what they wanted on Earth based on their own ideas. One of the things they were after was gold. But there are many things on Earth that can be taken and made better by others. Earth isn’t just a place to live; it’s a treasure trove of possibilities. We’re like the caretakers here, the ones who live on Earth.
The Anunnaki came to Earth and took things from our home to their home in the sky. They were like scientists doing experiments with life, creating humans to live on Earth. It’s as if they’re our ancient parents, influencing the way we are. When you decide to live on Earth, it’s like joining a big experiment to see how we can make choices and be in charge of our lives.
Anthropology has unveiled numerous findings, such as the discovery of ancient bones and skeletons, which provide insights into our history. These bones show how humans have changed over millions of years. Scientists often talk about stages of human development or evolution, assuming that humans were the same everywhere. But in reality, these gods tried different experiments using the genetic material here, like they were searching for what’s possible.

What’s important to think about is that these gods were like our parents. So, think about who they were and who you are in connection to the powerful energies in the universe that want to be recognized. To understand Earth and the secrets hidden within, you have to solve the mysteries within yourself, especially the parts of you that are deep in your subconscious mind. It’s like digging for hidden treasures in the ground or uncovering layers of energy inside yourself.
Earth should feel like your home, and you should act to make it a better place. Remember, you’re a living being, and you have emotions, feelings, and a deep connection to Earth. Your biology acts as the roots of a tree, ensuring your connection to your true self. When you learn to tune in to Earth, you’ll notice changes happening around you. Earth offers you a chance to explore your own roots and connect to the very essence of life itself.
As you make Earth your snug abode, keep a keen eye on the changes unfolding around you. Think of it as an exhilarating rollercoaster journey with surprising twists and turns. Our Earth, our trusted home, is going through a transformation, a big change that’s taking us to a higher level!
This shift isn’t just about physical changes; it’s a cosmic makeover that’s turning up the brightness of our consciousness. Imagine it as a light bulb gradually getting brighter, revealing hidden parts of our existence. As Earth evolves, it’s taking us with it, raising our awareness to new levels. It’s like unlocking a door to a room filled with wisdom and understanding we didn’t even know existed.
So, stay tuned because the journey is just beginning, and the surprises Earth has in store will truly amaze you!
We’re not passive spectators in this cosmic show. We have a pivotal role, much like actors in a grand play. Our part involves cultivating awareness, akin to tuning a radio to catch a higher frequency. This higher consciousness, a realm of wisdom and understanding beyond our wildest dreams, beckons us. It’s akin to finding a treasure chest filled with wisdom we never knew was there.
But we must actively engage in this shift. We need to open our hearts and minds to the possibilities that lie ahead, starting a thrilling adventure armed with curiosity and a willingness to explore the unknown.
As we nurture our awareness, we align with the shifting rhythm of Earth. It’s similar to dancing to a fresh beat, flowing in sync with the changing world around us. This shift isn’t solely about physical changes; it’s a journey of self-discovery and connection. Imagine finding a key that unlocks doors to a higher plane of existence.
So, don’t remain a mere bystander; be an active participant in this cosmic shift. Welcome the surprises, learn from them, and let them elevate your consciousness. As we journey together on this cosmic rollercoaster, remember that the best part is yet to come.
Earth is our guide, and the shift is our opportunity to transcend, to reach for the stars, and to embrace the mysteries of the universe!
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation