Hüüdnimi Eestlane 4 – katkend Harry Raudvere raamatust:

Tom ei saanud öösel und. Uude töökohta minek täitis kõik tema meeled ebahariliku rahutusega. Mõtted sibasid mööda pead ringi ja hinge näris suur kahtluseuss. Ta ei olnud kindel, et see uus töö oleks olnud talle just see, mida ta oleks ihaldanud või mis oleks väärinud tuletõrjuja ametile käega löömist. Loomulikult oleks saanud selles uues juristiametis teha karjääri, aga sellest Tom ei hoolinud. Tema enese hingerahu ja elamiseks ning olemiseks vajalike vahendite olemasolu kaalus vaieldamatult üles välise hiilguse ja võimaliku kuulsuse.
Tom ei salanud enese ees maha oma mõningast edevust, kuid ta oli saanud juba piisava elulise kogemuse veendumaks, et hingerahu saab olla inimese kõige kallim vara, mida tuleb kõikide vahenditega hoida. Vahest sellepärast tõrjuski ta tagasi kõikvõimalike püsisuhete külge klammerdumist. Iga suhe tekitanuks vastutust ja sellega kaasnevaid kohustusi ja loomulikult ka mõningal määral rutiini. Ta teadis, et lõppkokkuvõttes oleks see löönud mõra tema enesega rahul olevasse oleskellu.
Esimene tööpäev möödus uuel töökohal ladusamalt kui ta oli kartnud.
Kolhoosi esimees, Tomist pool pead pikem ja vähemalt kaks korda turskem, kuulas ta oma kabinetis üle ja kui oli usutavasti kõigi vastustega rahule jäänud, kutsus kaadriinspektori enda juurde. Tomi töölaud asetses kaadriinspektori laua vastas ja ta sai oma käsutusse päevi näinud seifi, mille ainus võti rippus vikerkaarevärvides paela otsas. Kaadriinspektori nimi oli Aili ja ta oli usutavasti mõned aastad üle viiekümne. Kõhn, kondine ja äärmiselt õela pilguga naisterahvas. Oli täiesti arusaadav, et ta suhtus oma uude kabinetikaaslasesse suure umbusuga.
Tomile tundus, et Aili ei olnud oma tööruumi kunagi kellegagi jaganud, sest esimese asjana üritas ta kodukorda paika panna. Tomi istekoha taga paiknes lauake ja sellel olevas teekannus ei tohtivat vesi kunagi täiesti keema minna, sest see pidi tekitama katlakivi – ja ka igasugune raadiokuulamine pidi olema töökabinetis välistatud.
Nähes Tomi tähendusrikkalt muigamas ei saanud ta küsimata jätta, mis tema jutus Tomile nalja valmistab. Loomulikult ei saanud Tom talle ausalt vastata. Ta mõtles, kuidas see Aili voodis oma vanameest kamandab. Tomile oli kunagi ette sattunud üks priskevõitu ukrainlanna, kes kogu aeg õpetas, kuidas olla ja kui sügavale Tom tohtis end erinevates poosides suruda. Lõpuks Tomi kannatus katkes, ta hüppas tookord voodist välja ja käskis eidel end ise edasi nikkuda.
Aili tundus olevat samasuguste võimatult võimukate soovidega naisterahvas. Ka riiulis olevast paberipakist tohtivat kokkuhoiu mõttes võtta korraga ainult ühe paberilehe. See oli Tomile juba liig. Ta vaatas naisele otsa ja küsis vägisi naeru tagasi hoides: kui ta laua taga peeretada tahab, kas ta peab sellest enne informeerima, või piisab, kui kabinetikaaslane saab lõhnast aru, et ta on peeretanud. Loomulikult ei saanud ta oma küsimusele vastust, vaid teenis ära vihkamist täis pilgu.
Kerge selle mutiga ei saa olema, ohkas Tom omaette ja suundus koos Ailiga mööda kontorit ringkäigule, et ta saaks kõikide kaastöölistega tuttavaks. Aili oli oma sõiduvees ja näitas selget üleolekut. Iga kord, kui ta Tomi tutvustas, oli tunda tema häälekõlas ülemuslikku tooni. Raamatupidajate juures takseeriti teda pikalt. Nii, nagu ta hiljem kuulis, töötas seal lisaks esimehe elukaaslasele veel ka aseesimehe naine. Tom ei saanud nende küsimuste varjatud mõttest kohe arugi, kuid nii, nagu ta pärast kuulis, oli esimehe naine see, kes otsustas terves majandis mehe eest paljusid elutähtsaid küsimusi.
Tom sai erinevatest osakondadest oma lauale hunniku kõikvõimalikke dokumente ja nagu esimees möödaminnes mainis, oli nendega väga kiire, sest enamus küsimustest olid juristi puudumise tõttu lahendamata juba pikemat aega. Peale lõunat tuli tema juurde inimene, kelle ülesandeks oli majandi elamufondi haldamine. Nii, nagu oli eelnevalt kokku lepitud, eraldas kolhoos juristile kolmetoalise korteri mitte just väga ammu valminud majas. Tom sai enesele võtmerõnga, millel oli kolm võtit ja paberilipakas maja ning korteri numbriga. Komandant – nii hakkaski Tom seda tüsedavõitu ja ümara näoga naisterahvast kutsuma, kes kinnitas kiirelt vadrates, et temal ei ole aega Tomile tema elamispinda ette näidata, avaldas lootust, et Tom leiab suurepäraselt ise kõik üles.
Tom võttis võtmekimbu ja läks avaras eesruumis istuva sekretäri käest küsima, millisesse suunda tuleks korteri leidmisel hoida.
Leila oli esimehe sekretäri nimi ja kuuldes Tomi palvest oli siiralt üllatunud – või isegi häiritud, kui küsis, miks ta oma probleemiga kabinetikaaslase poole ei pöördunud. Tom kehitas vastuseks õlgu ja lisas naeratades, et tahtis kellegagi inimlikumalt suhelda. See vastus rahuldas sekretäri täielikult ja ta oleks vist olnud valmis näitama Tomile kõike, kui see oleks taibanud ilusasti paluda.
„Ma lähengi mõne hetke pärast lõunale ja sa võid kaasa tulla. Su elamine on kohe peale kauplust ja sööklat. Ka mina elan selles majas, ainult teises trepikojas.“
Söökla mainimine tuletas Tomile meelde, et suure sahmerdamise kõrval ei olnud talle söömine meeldegi tulnud ja ta tundis äkki vastupandamatut nälga.

„Käid sa sööklas söömas?“ küsis ta Leilalt, kui nad koos trepist alla laskusid.
„Kuidas kunagi. Üldiselt on siin üpris söödavad toidud.“
Selles polnud Tomil vajadust kahelda, kui ta vaatas Leila jämedaid sääremarju ja ilmselgelt väikesevõitu kleiti, mis oleks nagu jõuga tagasi surunud kõhult esile tükkivaid rasvavoldikesi.
„Ma prooviksin ka, mida siin pakutakse,“ teatas Tom ja oli valmis söökla ees olevast paari astmega trepist üles astuma, kui Leila teatas, et temal on oma dieet ja ta eelistab kodus lõunatada.
Selle peale kehitas Tom õlgu, aga uudishimu oma elamist näha oli ikkagi suurem kui nälg, sest ega söökla ei oleks eest ära jooksnud ja uksel oleva sildi järgi pidi see olema vähemalt tunnikese veel avatud.
Tom korter oli tugevalt määrdunud ja logiseva välisuksega remontimata elamine, mille klassikalise pruuni värvi põrandalaudade vahed olid nii suured, et sinna astudes oleks võinud jala välja väänata. Aknalaudadelt oli pahtel suurte tükkidena kadunud ja otse krohvipinnale kleebitud tapeet lipendas päris mitmest kohast. Pistikupesadelt olid kaaned kadunud ja laelampide asemelt tolknesid laes olevatest aukudest eriti lühikeseks lõigatud juhtmeotsad.
Tom märkas, et ainsa sisustuselemendina oli korteris ilma peata blüüžkaru, mis oli kõige väiksemas toas topitud malmradiaatori ribide vahele.
„Sul on siin pärsi palju tööd,“ sõnas Leila, kes ei olnud esikust kaugemale astunud ja vaatas tubadesse üle ukse.
„Kes siin enne elasid?“
„Mingid venelased. Mees pandi eelmisel aastal kinni ja naine kolis koos lastega Venemaale sugulaste juurde.“
„Niimoodi elasidki?“
„Mida sa muud tahad, nad olid mõlemad joodikud. Lastest oli kahju, aga ega nad oma vanematest targemad olnud. Alailma oli neil koolis probleeme. Ja kui õue tulid, siis kohe ei saanud ilma lõugamata oma mänge mängida.“
„Sul omal ei ole lapsi?“ küsis Tom Leilat hindavalt silmitsedes.
„Jumal tänatud, ei ole!“
„Sõrmust ei ole sul ka sõrmes.“
„Peaks olema või?“
„Ma niisama küsisin. Võiks ju teada, milliste inimestega ma pean koos tööle hakkama.“
„Jah, ma ei ole abileus, kui sa seda silmas pead,“ ägestus Leila silmnähtavalt.
„Ausõna, see ei ole minu asi – ära sellepärast ärritu. Mul on üdini sitt komme hakata sellisel puhul hagu alla ajama.“
„Mis see tähendab – „hagu alla ajama“?“
„Keelt teritama või provotseerima, kui ma näen kuidas mu vestluskaaslane millegi pärast ärritub. Sinu siirast reaktsiooni arvestades on sul keegi, aga see suhe on usutavasti sinu jaoks väga keeruline.“
„Keegi jõudis juba rääkida?“
„Millest? Ma pole sinust kellegagi silpigi vahetanud. Ma olen siin täiesti võõras inimene – arvad, et kohe, kui ma uksest sisse astusin, hakati esimese asjana sind taga rääkima? Ole nüüd mõistlik! Ma nägin, kuidas sa ärritusid ja sellest on väga lihtne teha oma järeldusi. Ma usun, et sul on salajane suhe mõne abielumehega, kes on pannud sind mingil moel kannatama.“
„Idioot!“ käratas Leila ja tahtis lahkuda, kuid Tom jõudis temast ette.
„Olgu-olgu! Olen idioot aga sina ei pea kohe niimoodi minema tormama. Isegi Venemaal organiseeriti mulle normaalsem elamine. Vähemalt selle poolest, et voodi oli olemas. Kus, kurat, ma siin täna magma hakkan? See korter ei ole ju elamiskõlbulik.“
„Kui mina siia tulin, sain umbes samasuguse,“ sõnas Leila juba veidi rahunenuna. „Magamisega on tõesti probleem – remondi võivad sul majandi remondimehed ära teha. Selle saame korraldada.“
„Ma ei ole võimeline igal hommikul ja õhtul töölkäimise nimel mitutsadat kilomeetrit maha uhama. See on täiesti absurdne!“
„Ma räägin peale lõunat majandusjuhatajale. Küll ta midagi välja mõtleb – need on kindlasti ajutised lahendused… Sul ei ole samuti sõrmust sõrmes?“
„Sa oled tähelepanelik. Tõesti ei ole. Ja ei kavatsegi niipea selle peale mõtlema hakata. Ma olen vaba nagu linnuke oksal ja rõngastada ma end ei lase. Nii oli, on ja loodetavasti ka jääb.“

Ettevõtja pihtimus: kuidas ma pärast 20 aastat hoogsat tinapanemist ja kanepirullimist kogu pulli ühe raksuga nulli tõmbasin
 
Viimased seitse-kaheksa aastat olin ausalt öeldes suht igal õhtul millestki vähem või rohkem sodi. Tavaliselt savust, järjest tihemini ka alksist. Kodune remont ja paar olulisematki asja olid aastaid lipa-lapa põhjusel, mille lembelaulik Afroman võttis ilusti kokku sõnadega „because I got high“.
 
VÄLJAKUTSE: „Karsklaseks hakkamise kõige suurem väljakutse päris paljude jaoks ongi see, kuidas kainena elust rõõmu tunda ja millega kärakas või narks asendada. Nii hakkasin ka mina otsima action’it, et elu oleks endiselt huvitav ja lõbus.“
Ei viitsi klišeedesse laskuda, aga mulle on 13aastasest saati tipsutamine meeldinud. Enda arust ma mingit kassi või muret ei uputanud, lihtsalt väikeses vines oli elu mahedam ja värvilisem. Päris põhja välja ei jõudnud. Aga eks olid ka märgid, et füüsiline, moraalne ja majanduslik lagunemine oli paratamatult minu poole teel.
Juhuslikult anonüümne alkohoolik
Võõrutusravile polnud mul üldse plaanis minna. Elukaaslasega hakkasid aga asjad kodus viltu vedama ja suhteterapeut soovitas mul nii muuseas Toompargi Vaimse Tervise Keskusest korra läbi astuda. Et äkki võiks veidi vähem juua ja suitsetada ning „ühiskondlike ootustega“ paremini konformeeruda.
No hästi. Naine läks muide ikka lõpuks oma teed ja eks ma olin selle ära teeninud – pothead’id kalduvad tšillilt enesekesksed olema.
Nii ma siis sattusingi endale ootamatult tõsieluversiooni USA filmidest tuntud anonüümsete alkohoolikute ehk „12 sammu“ rehab-gruppi. Teate küll: „Tere, mina olen see ja see, naarik ja alkohoolik“. Kaks korda nädalas ja kolm kuud jutti.
Peale programmi lõppu on igal reede õhtul vabatahtlikud grupikogunemised. Alguses punnisin vastu, aga varsti sai selgeks, et tegelikult olen ikka õiges kohas. Koos minuga istusid ringis minusarnased haritud ja edukad inimesed, kellest ühegi puhul ei oskaks miskit kahtlustada. Minu „lennul“ alustanutest on aasta hiljem väikeste libastumistega karsked umbes pooled.
Tegelikult ei olnud „12 sammu“ väga arendav ja praktiline mitte ainult sõltuvuse, vaid ka üldise stressi ja emotsioonide juhtimise, eneseteadlikkuse ning parem inimene olemise puhul. Ilma sinna eksimata käiks igasuguse kahtluseta festival edasi ja isiklik kompass näitaks kindlalt põhja. Minu jaoks oli „12 sammu“ ainus tõrge paduusklik USA algupära. Muidu 93% adekvaatne jutt, aga jumala tingimusteta usaldamine ja muu sarnane jeesusepropaganda ajas vahepeal juhtme kokku.
 
Minu põhihirm
Kas karskena saab üldse midagi lõbusat olla? Mu napsisõbrast isa suri 47aastasena ja kui ta finiši eel tipsutamise maha jättis, siis oli ta iga päev sitas tujus ja seda elu nagu iseendale ei tahtnud.
Karsklaseks hakkamise kõige suurem väljakutse päris paljude jaoks ongi see, kuidas kainena elust rõõmu tunda ja millega kärakas või narks asendada. Nii hakkasin ka mina otsima action’it, et elu oleks endiselt huvitav ja lõbus.
Sõltlase aju on harjunud lihtsaid endorfiine saama – teed topsi või suitsu ja jälle tšill. Kui jätad paugupealt maha, siis esimesed kolm kuud on keha harjumuspäraste mõnuritega selgelt miinuses. Pärast kolme kuud aga tuli paar korda huvitav tunne – segadusse sattunud aju hakkas lambist ise mingit head kraami peale nõristama ja tekkis kummaliselt eufooriline tunne, nagu oleks pilves.
Esimeste kuude defitsiidi tasakaaluks hakkasin üle päeva Tai massaažis käima. Füüsiline puudutus, õhus leviv viiruk ja sulnid helid aitavad kaamose vastu päris hästi, isegi kui pole parasjagu paastuv joodik. Sain ka targemaks, et paaris kohas tähendab menüüs valik „massage with oil“ õnnelikku lõppu ja seda ilma ette hoiatamata.
Segadusse sattunud aju hakkas lambist ise mingit head kraami peale nõristama ja tekkis kummaliselt eufooriline tunne, nagu oleks pilves.
Teine asi on igavus. Kui joomine ja suitsetamine maha jätta, siis tekib jõhkralt vaba aega, mida täita. Peale reede õhtu on vaba ka tegelikult kogu ülejäänud nädalavahetus, mille muidu tiksuks või magaks maha. Teiste päevade õhtud samamoodi.
Arvutasin, et iga jumala päev sai mingis ajatus pilves veedetud keskmiselt kuus tundi ehk kokku kolm kuud aastast. See aeg tuli nüüd kuidagi sisustada, et käsi igavusest joint’i ei läidaks.
Lõbujanuse inimesena tegelikult müüsingi kogu programmi endale algusest peale maha põneva eksperimendina. Kui seni sai kõiki asju tehtud sodi peaga – siis mõtle, kui huvitav oleks neid esimest korda kainena proovida.
Ilmselt on midagi ikka veel 40. eluaastaks tegemata ka. Esimese asjana lasin teha elu esimesed tätoveeringud. Kõige lapsikumad, mis pähe tulid, et minimeerida tõenäosus areneda traagiliselt tõsiselt võetavaks täiskasvanuks.
Kolmandaks – tarbisin midagi muud. Leidsin enda jaoks matetee. Paneb kohvist mõnusama ja rahulikuma surina ja vist on tervislikum ka.
„Sa võiks tappa inimese!“
Rehab’i kõige lõbusam karakter oli Hipitüdruk, kes avas mu igavlevale ajule tagaukse uude universumisse. Sattusin näiteks paarisaja noore ja ilusa inimese privaatsele ja sensuaalsele kostüümipeole ning šamaani moodi mehe juurde, kes aitas mul tegelikult mitmest vana elu teemast omal psühhedeelsel kombel vabaks lasta.
Hipitüdruk rääkis, kuidas ta tantsib underground-pidudel täiesti kaine peaga vingemini kui pöörlev derviš. Ma polnud ammu peole julgenud minna, tantsimisest rääkimata. Kaine peaga polnud vist elus tantsinud nagunii. Kuidagi piinlik ja kohmakas ja üldse ei tule tunnet peale. Hipitüdruk soovitas mul selle jutuga Kehaterapeudi juurde minna. Kehaterapeute Tallinna Ülikoolis ei koolitata, aga olin endale lubanud, et teen kaasa kõik, mis pakutakse.
Mingi nahatöökoja tagatoas Kehaterapeut mind ootaski. Selgus kiirelt, et probleem on jalgade töö ja rütmitunde puudumisest sügavam ning mul tuleb vähemalt kümme korda käia, 70 eurot laks. Okei, mis seal ikka, elu on pikk ja tantsida ju tahaks.
Äpi Kristo I Am Sober kokkuvõte (alates 19.8.2022) numbrites:
·         468 000 vähem tarbitud kalorit
·         2340 tundi võidetud aega
·         5631 eurot säästetud raha
Siit edasi läheb kogemus vastandlikuks. Mingi hetk vaatas Kehaterapeut mulle otsa ja korrutas: „Sa võiks tappa inimese! Sa võiks tappa inimese! Sa võiks tappa inimese!“ See jäigi mind kummitama – mis ta sellega mõtles ja kas ma siis võiks?
Pool tundi hiljem silitas ta juba traumade vabastamiseks mu kätt ja tegi seda jube mõnusalt. Ja tabas tegelikult päris hästi ka mu sügavamad emotsionaalsed ebakindlused ära. Teisest küljest oli ta raevukas vandenõuteoreetik koos kõige eksootilisemate koroonatõlgenduste ja reptiilifantaasiateni välja.
Tegin kaks raundi ära ja ei viitsinud ausalt öeldes oma aja ja raha eest temaga rohkem intellektuaalseid debatte maakera kuju üle pidada. Küll aga ostsin endale Kehaterapeudi soovitusel poest väikese mängulooma, mis sümboliseerib last minus ja kellega parem läbisaamine võiks aidata suurel minal enesekindlam olla. Ega see nii loll mõte tundugi. Tantsima pole küll veel jõudnud.
Turismiekskursioonid Kehaterapeudi, erinevate „kristallihaldjate“ juurde ja ka mainstream-kirikutesse panid mind mõtlema, et neil kõigil on midagi ühist. Ühest küljest hea inimeste lugemise ja sisendusoskus ja teisalt võime tegelikult täiesti maiste tehnikatega (näiteks monotoonse häälega jutlus, mantrate lugemine või pikemaajaline palvetamine) aju ära petta ja transisarnaseid või isegi jumalikke kogemusi luua.
Igal sektil on oma trikid, rituaalid ja tootelubadused, kuid teaduse seisukohast pole Urmas Viilma või Igor Mangi jutu paikapidavusel erilist vahet. Kui sellised oskused anda ambitsioonika inimese kätte, siis võibki see lõppeda Ingvar Villido jalapesuvee joomisega. Kes on vastuvõtlikum ja õrnemas kohas, sel on oht „kaduma“ minna täiesti olemas.
Kumb hitib paremini – kas gong või bong?
Minu enda õrna koha juurde tagasi tulles – lõpuks on see muidugi tõsi –, iga sõltuvuskäitumise taga on mingi varasem vigastus, mille põhjustega võiks tegelikult ju tegeleda. Sellepärast käisin oma aasta jooksul ka päris terapeudi juures… kel on teinekord veidi eksperimentaalsemad tehnikad.
Näiteks proovisin hüpnoosi – mis täiesti toimib ja oli minu jaoks selline une ja ärkveloleku vaheline tunne. Saad kõigest aru, koeraks ennast ei pea ja võid tegelikult iga hetk silmad lahti teha. Hüpnoosi tulemusena ajab mul siiamaani südame pahaks mõte vanast köögilauast, millel ma tavaliselt oma kanepibongi hoidsin.
Näiteks kui minna baari, juua alkoholivaba õlut ja ümberringi on hea sumin – siis on võimalik paari-kolme õlle simu endale täiesti ette kujutada.
Või siis tehnika – EMDR-i teraapia –, mille käigus koputatakse põlvele ja kiigutatakse näppu silme ees, kere läheb imelikuks ja pärast hakkab jube kerge kõigest, mis hingel oli. Ma olen ka Tervisekassa nimekirjas akrediteeritud terapeudi toolis korduvalt kogenud, kuidas keha on nii raske, et tõusta tundub võimatu, või siis olen ma ise toasuurune.
Mingid asjad toimivad ka platseeboefektina. Näiteks kui minna baari, juua alkoholivaba õlut ja ümberringi on hea sumin – siis on võimalik paari-kolme õlle simu endale täiesti ette kujutada.
Eks ma ikka ausalt öeldes aasta jooksul siit ja sealt legaalset hitti ka otsisin – mis võimaldaks jälle teinekord natuke nalja pärast taju muuta. Avastasin, et minu jaoks pakuvad lõbusamaid rännakuid mõistuse äärealadele vabastav hingamine ja gongi/helimeditatsioon.
Eriti tummine tripp on kombo hingamisest ja gongist koos. Käisin hiljuti gongihingamises koos skeptikust sõbraga, kes tuli nalja pärast kaasa ja oli pärast paari tundi nii tüma, et ei saanud mati pealt püsti.
Osa nendest gongi- ja hingamisreiside korraldajatest räägivad haldjatest, retrograadidest või Merkuuri võnkesagedustest, teised pigem füüsilistest mõjudest kehale. Näiteks seda, et hingamine on närvisüsteemiga ühendatud – enne kui mingi lolluse teed, siis hinga kolm korda rahulikult sisse, eks.
Rääkisin vabastava hingamise üle ka tuttava arstiga – tema arvates on tegemist sisuliselt hapniku üledoosiga, mis pole ohtlik. Kui lähed üle piiri, siis keha lihtsalt lülitab end natukeseks välja ja tuttu ära.
Juhtub vähem, mäletad rohkem
Kas ma soovitaks kainet aastat?
Ma soovitan rahulikumalt tarbida, siis ei pea selliseid ekstreemsusi läbi tegema. See on päris keeruline teekond, aga lohutuseks – kainena täiesti saab nalja. Lihtsalt mõnurite nimel tuleb rohkem tööd teha. Miinuseid on ka muidugi – Venus Clubi pole mõtet kaine peaga ronida. Ega väga vist mitte ka täis peaga.
Mis veel – tervisele mõjub ikka rajult hästi. 20 kilo kadus aastaga ilma suurema dieedi või pingutuseta. Üldfüüsiline vorm on vist üldse elu parim ja astmat ei mäletagi enam. Naljaka kõrvalmõjuna – ma ei tundnud viimased 15 aastat ühtegi lõhna, täiesti null. See taju tuli pool aastat tagasi ühel hommikul sisuliselt iseenesest tagasi.
Kõige parem osa on aga vabadusetunne. See tunne, kui saadad sita ülemuse lõpuks pikalt ja oled iseenda boss. Eks tuleb teine aasta ka peale teha.

Universumi Sõnumite Sõnum
 · 
Mis on kõrvus helisemine?
⠀
Helin kõrvus võib tekkida mitmel põhjusel, sealhulgas füüsilisel. Seetõttu soovitan alati kõigepealt konsulteerida oma tervishoiutöötajaga, et nad saaksid teie juhtumit paremini analüüsida.
⠀
Kui kõik arstlikud läbivaatused on tehtud ja füüsilisi probleeme pole leitud, võime hakata kaaluma võimalust, et see sümptom võib olla tingitud planeedi üleminekust.
⠀
Helin kõrvus, mida selles postituses käsitlen, pärineb uutest energiatest, mis tulevad Suurelt Keskpäikeselt ja saabuvad planeedile Maa.
Nendel inimestel, kellel on arenenum psüühika ja kes on juba mõnda aega olnud vaimse ärkamise teel, võib kuulus kõrvus kohin muutuda paljude jaoks sagedaseks ja ebamugavaks.
⠀
See tinnitus on eelkõige tingitud teie käbinäärme arengust. Käbinääre ehk epifüüs on nääre, mille sees on suur hulk kvartskristalle.
⠀
Kristall vastutab lainete edastamise ja vibratsioonisageduste hõivamise eest, mis muudab selle näärme vastutavaks meie ühenduse eest teiste dimensioonidega.
⠀
Kui see kohin teie kõrvus toimub, on põhjuseks see, et teieni jõudvad energiad/sagedused on oluliselt suurenenud ja kuna teie käbinääre ei suuda neid energiaid veel väga hästi dekodeerida ega tõlgendada, reprodutseeritakse seda müra või “viled”, mille helitugevus võib varieeruda kõrgemalt helilt madalama helini.
⠀
Samuti võib juhtuda, et need suminad viitavad kehatute olendite või maaväliste olendite olemasolule, kes suhtlevad teiega ja selle tulemusena aktiveerub tugevalt ka teie käbinääre, mis peegeldab neid suminaid.
O Despertar Cosmiko

Myriam Gillis:
ASCENSION AND THE ANIMALS :
HOW ANIMALS ARE ASSISTING HUMANITIES ASCENSION…
Elephant trunks shaped as heart This article was inspired by a horse client named Rigo, who requested that I explain to people just how animals are assisting their people and the planet to make the energetic Shift of the Ages possible.
In addition, I have been asked from time to time by some of my human clients and online community if the animals will be coming with us into the higher dimensional frequencies.
“If I choose ascension, will my animals come with me?”
I am delighted to tell you all that not only can they come along, if they choose to do so, but that they are also working very hard to help us make the shift. Furthermore, many of them are already advanced spiritually beyond our current level of understanding, so it is only natural that they will move with us into the 5th dimension and beyond.
First, a little history on how the animals are assisting…
While humanity has been sleeping, animals of all species have been holding the energies for humanity to awaken. This has been going on for thousands of years, despite human abuse of animals across the planet. By holding the energies, I mean that they consciously ground energies into the Earth and work harmoniously, as much as possible, with each other, to keep balance and harmony in the energy webs or grids.
Some animals work with mother nature to open blockages that humans have created with war and other conflicts and destructive behaviors.
Some have provided us with the food of their flesh, skins off their bodies, and other gifts of their physical forms.
Still others, like bees for example, have created gifts through their natural way of living: honey, bee propolis, and bee pollen are all examples of some of the creations available to heal and feed humans who agree to work harmoniously with bees.
There are many species who have been here on the planet for a long time, who came to educate humans and to keep the planet in balance. For example,
Did you know that whale song carries for thousands of miles and helps balance the tectonic plates inside the Earth?
Did you know that dolphins came here to bring higher knowledge to humans?
Did you know that the lions of Africa and cats of all types came to hold certain energies for all the species living here, but especially for humans?
With the Harmonic Convergence of 1987, a dramatic influx of higher frequencies began and has continued to accelerate. Today, we are bombarded with energies almost daily. Planetary alignments, comets, meteor showers, eclipses, solar flares, and many other events are bringing these energies to us for the spiritual awakening of the Earth, humanity, and all the other earth kingdoms.
Until a few years ago (maybe 4 or 5 or so) the animals and mother earth and the other earth kingdoms (plants, stones, minerals, and so on) had been taking the lead in holding and grounding the new energies. This was due to so few humans being awake enough to do it. But then, we passed a critical point, and humanity began to take full responsibility for holding the new energies.
Today, the animals are working harder than ever.
Today, the animals are processing a great deal of energy through their bodies for their individual human family members. The animals who live with humans, whether cats, dogs, horses, snakes, bunnies, guinea pigs, iguanas, and so on, are all interconnected energetically with their people. They are here in service to us to help us.
Here are a few ways that they do it:
Some animals are intensely reflecting back to their human the very issues the human needs to resolve in order to move higher vibrationally and clear out the old limiting beliefs and emotional patterns.
Some animals are getting sick because they are sucking in our energies as we release lower vibrational patterns. In this way, they keep us from being sick or as severely ill as we might have been otherwise.
Some animals are behaving in ways that express an overload of tension and anxiety that is present in their individual family and/or in the human group consciousness. Some animals are leaving their bodies at this time in order to return in younger, healthier, and stronger bodies so that they can continue to serve us as the frequencies go even higher.
Some animals are pushing our buttons so we will look at stuff we’ve been avoiding for multiple lifetimes.
Some animals are here to teach us.
Some animals are here to help us heal.
And the list goes on…
How can we help our animals friends and companions?
Appreciation, Gratitude, and Love. Take time every day to let your animals know that YOU know how hard they are working on your behalf.
Tell them!
Show them!
Assist them!
Work on yourself – take FULL RESPONSIBILITY for your thoughts, behaviors, and emotions. Create sacred space in your home or wherever they live (a barn, for example). Burn sage or use other techniques for cleansing the energies on a regular basis. Protect yourself, your home. and your animals from an overload of electromagnetic frequencies. Maintain balance and harmony where you and they live. This can be done with Feng Shui and many other systems for harmonizing your environment.
Feed your animals well. This means the highest quality food that is rich in nutrients readily available for their bodies to use. Organic is best, if you can manage it. For example, there are organic grains that can be fed to horses that make a huge difference in their health and well-being.
Learn gentle approaches to doing everything. Do whatever you can to make their lives better. For example, you can learn TTouch™ or massage or acupressure. You don’t have to be an expert, and you can get an expert in when the situation warrants it. But if you use some of these techniques on a daily basis, you can make a big difference in your animals’ lives.

Awakening the Cosmic Connection: The Stellar Sentinels’ Call
Humans have always been drawn to the unknown, seeking answers to profound questions about our existence.
In the quest to uncover the truth, we are confronted with the limitations of our senses. Our perception of reality is bound by what we can see, hear, touch, taste, and smell.
However, the Stellar Sentinels challenge us to look beyond these boundaries. They beckon us to explore hidden dimensions, realms beyond our grasp, and realms where new possibilities may unfold.
Hailing from the distant reaches of the Orion Nebula, the Stellar Sentinels are beings of extraordinary wisdom and knowledge.
Their ancient civilization, rooted in the stars, holds secrets that could reshape our understanding of the universe. These celestial guardians have been observing us from afar, patiently waiting for the opportune moment to reveal themselves.
A Timeline Rewritten:
As we delve deeper into our own history, we stumble upon ancient artifacts that whisper forgotten tales. These remnants of the past reveal the existence of a remarkable civilization that predates our own. The Stellar Sentinels provide us with a new lens through which to view our journey, highlighting the significance of this ancient wisdom that has shaped our present reality.
The Cosmic Crossroads:
Humanity stands at a critical juncture, poised to make choices that will determine our future. Will we ascend and evolve, or will we succumb to the forces of self-destruction? The Stellar Sentinels emerge as our guides, offering their wisdom and guidance to steer us towards a path of collective growth and enlightenment. They remind us that the power to shape our destiny lies within us.
The Subtle Encounters:
Throughout history, there have been whispers and whispers of encounters with cosmic beings. Unexplained phenomena and inexplicable experiences have left individuals touched by the presence of the Stellar Sentinels. These personal accounts serve as a testament to the profound influence they have on those who are open to their cosmic influence.
Embracing the Cosmic Connection:
The time has come for humanity to embrace the cosmic connection that awaits us. The Stellar Sentinels extend an invitation, a call to awaken our consciousness and expand our awareness. By opening ourselves to the cosmic energy that flows through the universe, we can tap into our true potential and unlock the secrets that lie dormant within us.
Embracing the Journey:
As we awaken to the cosmic connection that awaits us, we find ourselves on the brink of a new era of understanding. The Stellar Sentinels extend their guidance and support, illuminating the path that lies ahead. They invite us to embark on a transformative journey, one that transcends the boundaries of our known reality.
The Awakening Ritual:
To fully embrace the cosmic connection, the Stellar Sentinels introduce us to an empowering ritual. This ritual serves as a catalyst for our personal transformation and connection with the cosmic energy that flows through the universe. Through guided meditations and practices, we tap into our true potential, unlocking the dormant wisdom and abilities that reside within us.
The Cosmic Symposium:
In the spirit of collaboration and enlightenment, the Stellar Sentinels gather thinkers, scientists, and spiritual leaders from across the globe for a momentous event known as the Cosmic Symposium. This symposium becomes a platform for profound discussions, where ideas flow freely, and perspectives intertwine. Together, we explore the implications of a cosmic alliance and delve into the depths of cosmic consciousness.
Nurturing the Cosmic Connection:
Beyond the symposium, we are encouraged to nurture the cosmic connection in our everyday lives. The Stellar Sentinels remind us that the journey does not end with the event but continues as a lifelong endeavor. They urge us to integrate cosmic awareness into our thoughts, actions, and interactions. By doing so, we cultivate a deeper sense of unity and harmony with the universe.
Embracing the Unknown:
As we venture further into the cosmic unknown, we must release our fears and embrace the inherent uncertainty. The Stellar Sentinels teach us that the greatest discoveries often lie beyond our comfort zones. By stepping into the vast cosmic tapestry, we open ourselves to infinite possibilities and expand our understanding of what it means to be part of a greater cosmic whole.
Conclusion:
The cosmic connection beckons us, inviting us to embark on an extraordinary journey of self-discovery and collective evolution. The Stellar Sentinels, with their profound wisdom and cosmic guidance, offer us an opportunity to explore the mysteries of the universe and transcend the boundaries of our known reality.
Together, let us embrace the cosmic heritage that resides within ourselves and the world and forge a harmonious alliance with the cosmic forces that shape our existence.
As we traverse the cosmos, may we find enlightenment, inspiration, and unity in the vast cosmic tapestry that unfolds before us!
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation