Harry Raudvere 4. eestlase-raamatu toimetamisel rahvuslikes mäluvoogudes õhku ahmides mõtlen ka sellele, kui ägeda riigi me iseseisvana oleksime saanud – eu keeras meile täiega pirukasse – ja ärgem arvakem, et häda korral a la Palestiina keegi meile appi tuleks. Lauale tõstetaks ürikud – olite ju tsaaririigi kubermang – ja pcis need punased botikud. Aga me muudkui maksame end vigaseks – samal ajal lollitatakse meid eurotoetustega, mis on murdosa sellest, mis kahju meie rahvusriigile on tehtud. Urr.

Kõik kordub.
Liitude lagunemine ja impeeriumide hukk käib alati koos ikaldusega.
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“:
Täiesti juhuslikult oligi järgmise päeva lõunasele Murmanski lennule paar piletit. Tom ostis ühe pileti kohe ära ja helistas seejärel Jelena Ivanovna Markelovale. Ta kuulis teisel pool toru siirast rõõmuhüüatust ja nad leppisid kokku, et Tom sõidab Jelenale töö juurde vastu.
Tipptund hakkas juba läbi saama, kui Tom ükskord kohale jõudis. Ta istus pidevalt ummikustes ja närviliselt kella vaadates kirus omaette, et oli pannud Jelena enese järel ootama.
Valvur lubas tehase territooriumile sõita ja kui Tom Jelena kabineti uksele koputas, ohkas ta endamisi, et ei olnud märganud mõnest lillepoest läbi põigata. Jelena oli Tomi nähes tõeliselt rõõmus. Tom oli jõudnud Jelenale telefonis rääkida, et tal on vaba aega kuni järgmise päeva lõunani ja siis peab ta lennujaamas olema.
Jelena arvas, et Tom võib seniks auto tehase territooriumile jätta ja pakkus välja, et edasi sõidavad nad tema autoga. Selle vastu ei olnud Tomil midagi. Jelena oli pärast Tomi helistamist hakanud kohe planeerima nende koosviibimist. Ta uskus, et Tom on pikalt sõidult tulnud ja sellepärast reserveeris ta neile noobleimasse restorani laua.
Tom parkis auto ettenäidatud kohta ja läks Jelena juurde, kes teda oma ametiauto kõrval ootas. Tom pidi tõdema, et Jelena oli tõesti suur ülemus, kes ei kasutanud omas töösõitudeks mitte lihtsalt autot, vaid autojuhiga musta Volgat – see oli ka kõige uuem mudel.
Nad sõitsid läbi linna ja peatusid Nevski prospektil ühe uhke sammastega maja ees. Livrees uksehoidja kiirustas neile vastu – Tom tänas mõttes oma vaistu, et oli Jelena ette ilmunud ülikonnas. Vaevalt oleks teda teksade ja tossudega nii nooblisse asutusse üldse sisse lubatud.
Nad juhatati teise korruse suurde söögisaali, kus akna alla oli kaetud laud kahele. Tom vaatas ringi ja pidi tunnistama, et nii peenes kohas ei olnud ta veel enne einestanud. Tärgeldatud lumivalged laudlinad olid palistatud kitsaste pitsiribadega ning noad ja kahvlid olid massiivsest melhiorist. Kõik meesettekandjad olid riietatud mustadesse smokingitesse, mille siidiselt läikivad reväärid lisasid riietusele pidulikkust. Lakke olid joonistatud motiivid kellegi müütilise isiku armuseiklustest ja akende külgkardinad olid paksust, rohelist tooni sametist, mille suursugusust rõhutasid kardinapuudelt alla rippuvad kuldsed tutid.
Nende juurde kiirustas lühikest kasvu veidi kõhukas halliseguste juustega mees, kelle mesimagus naeratus Jelenale kinnitas Tomi uskumust, et Jelena ei viibinud siin kohe kindlasti esimest korda. Nad kuulasid soovitusi tänasele toiduvalikule ja Jelena tegi neile tuginedes oma valiku. Tom ei olnud sugugi oma soovides kindel – ta usaldas Jelena maitset. Enesestmõistetavalt ei piirdunud Jelena valik ainult ühe käiguga. Eelroaks oli mereandide vaagen rohelise salatiga, mis sisaldas värskeid kurke, sibulat ja tomativiile ning oli üle valatud külmpressitud oliiviõliga.
Mereandide vaagen oli vaatamisväärsus omaette, sest pooli kalu ja nende vahel lebavaid molluskeid ning krevette ei olnud Tom oma elus veel kunagi proovinud. Nende juurde serveeriti vähemalt kümne aasta vanust valget veini, mille eriskummalisest maitsest ei osanud Tom midagi suurt arvata.
Tom muigas vargsi omaette ja tänas juhust, et oli kunagi kooli ajal võtnud osa etiketikoolitusest. Talle oli jäänud meelde, et söögi ajal veini rüübates tuli iga kord huuled puhtaks pühkida, et mitte jätta joogiklaasile oma huulte rasvaseid jälgi. Ja loomulikult ka seda, et söögiriistu tuli hakata kasutama väljastpoolt taldriku suunas. Tundub, et Jelena pani tema käitumist tähele ja naeratas tunnustavalt, kui Tom huuli pühkis.
Teise käiguna serveeriti veinis hautatud või küpsetatud pardirinda mõne valge spargliga, mis oli Tomi jaoks täiesti uus maitseelamus. Kirjade järgi oli selle peene roa nimeks „Part Pekingi moodi.“ Mida oli sellel pardil hiinlastega pistmist, see jäigi Tomi jaoks arusaamatuks. Part nagu part ikka.
Desserdiks pakuti kohapeal valmistatud koorejäätist metsmarjadega ja sinna juurde aromaatset teed.
„Kui see nüüd suur saladus ei ole – miks sa pead sinna lendama?“ küsis Jelena, kui tellimus oli esitatud. „Ma sain aru, et sa oled kolhoosi jurist ja teenindad selle abimajandit. Mida on teil veel peale parafineeritud paberi vaja? Mis on ühel kolhoosi juristil asja peaaegu teises riigi otsas oleva linnaga?
Ma mäletan su seiklusi kombainide hankimisel, mis tundus olevat paljudele uskumatu ja arusaamatu afäär. Ega sul ole jällegi midagi nii hullumeelset plaanis?“
„Te mäletate seda kombainide lugu? Kas te mitte ei olnud juba enne neid sündmusi majandist lahkunud?“
„Nii täpselt ma muidugi enam ei mäleta, aga seda ma tean küll, et sa sõitsid tehasesse kombaini välja kauplema ja neid saadeti majandisse koguni kaks tükki.“
Tom hakkas naerma.
„Ega te palju ei eksinudki. Seekord on mul veel palju keerulisem ettevõtmine käsil. Ma tahaksin tuua Eestisse tuhat tonni teravilja. Arvatavasti nisu. Tänu järjest segasemaks muutuvale poliitilisele olukorrale on viljatarned Venemaalt peatatud või õigemini üles öeldud. Loomad on laudas – kui midagi välja ei mõtle, siis ei ole paari kuu pärast neile enam midagi ette anda. Tapamaja kurss tuhandetel parimas eas loomadel.“
„Ma olen tõesti midagi sellist kuulnud. Vist lugesin isegi ajalehest. Jutt käis mingitest natsionalistlikest ilmingutest, mis õõnestavat meie rahvaste sõprust ja ühtsust. Teadlikud inimesed pidid niisugust, kohtadelt lähtuvat suhtumist kõikide meetoditega taunima. Eesti piimaveiste näljutamine – need ongi meetmed, millega mõistetaksegi hukka teie nelja hullu utoopia isemajandamisest.“
„Selle peale, mida selliste meetmete puhul loomadele ette anda, ei taibanud majandis varem mõelda.“
„Mis neist loomadest rääkida, kui ka inimestest ei hoolita. Jutt on ilus – tegelik elu täiesti väljakannatamatu.“
Tom vaatas ringi, kas keegi nende juttu pealt ei kuule.
Jelena suust nii radikaalseid seisukohti kuulda oli isegi Tomi jaoks ootamatu.
„Ja nüüd sa usud, et saad hankida kodumajandile tuhat tonni vilja? Ma ei kujuta ette! Sa fantaseerid üle, sest sa tead ju suurepäraselt, et meie maal nii need asjad ei käi. Ükskõik, mida on lubatud või räägitud plaaniülese toodangu realiseerimisest, on need ainult deklaratiivsed jutud. Isegi meile, kes me täidame ja oleme täitnud viisaastaku plaani alati enne tähtaega, ei ole antud mingit iseotsustamise õigust.
Kõik liigub sinna, kuhu kästakse ja omal pole vaja midagi mõelda. Kui võrrelda nüüd erinevaid tooteid, siis meie oleme täiesti tavaline tehas, milliseid on üle liidu mitmeid – aga vili on strateegiline kaup ja ma usun, et selle arvestus ja liikumine on ka erilise kontrolli all.“
Jelenal oli vaieldamatult õigus.
Vili oli kalli kodumaa jaoks tähtis ekspordiartikkel ja lisaks valuuta teenimisele oli vaja abistada puuduse all kannatavaid sõbralikke riike ja rahvaid. Tom jäi Jelena juttu kuulates hetkeks mõttesse. Ta võis tõemeeli eneselt küsida, kas tal on ikka mõistusega kõik korras.
Võis olla ja võis ka mitte olla – unistada tuli suurelt ja tagasiteed ei paistnud olevat. Loomulikult võis ta minna hea näoga tagasi ja seletada õlgu kehitades, et selline ettevõtmine on võimatum kõikidest võimatutest missioonidest. Jah, ta võis minna ja loobuda, kuid loobumine ei olnud Tomile emapiimaga sisse imetatud. Ta oli korduvalt kogenud, et kui visati uksest välja, tuli aknast tagasi ronida ja kui visati koos aknaraamidega tänavale, tuli jälle minna ukse taha koputama. Ja kui koputamine ei aidanud, tuli uks pauguga eest minema lüüa. Millise käitumismalli alla viljaafäär võis kujuneda, selle otsustas Tom välja selgitada.

Carmen Pritson:
KUHU ME LIIGUME?
Kuhu liigud Sina selles hetkes, kus sa hetkel oled?
Kuhu liigud olles eestlane?
Olles veel siiski eestlane.
Kas sa oled seda küsimust endalt küsinud?
Kindlasti oled.
Sa küsid seda siis, kui näed leiva või piima hinda poes või kui ostad autole kütet või kui keerad sisse kodus kütte.
Sa näed aga sa isegi enam ei imesta, sest oled LEPPINUD.
Oled sisse ehk lülitanud ellujäämisreziimi ja kui see mootor on juba sees, siis on inimene valmis ka ühe pätsi leivaga leppima.
Sa tead ( oled nüüd juba ära õppinud) , kuidas säästa ja eladki talve üle hoides igat senti leiva arvelt, et MAKSE MAKSTA.
Kes sa nüüd oled?
Ori.
Sa oled ori, kes kuuletub ja maksab, sest kardab.
Sa kardad olla elus. Kardad tahta rohkemat.
Kardad astuda tänavale ja nõuda, sest juba järgmisel päeval oled keset suurt interneti väljakut üles poodud.
Sa peidad enda nägu ja loed ( vaatad ), kuidas kedagi suurel väljakul kividega pekstakse ( loe: tühistatakse) .
See paneb sind uskuma, et sinul on kõik veel hästi.
Sa hoiad enda suu kinni lootuses, et ehk sul on siis veel koht, kuhu tööle minna.
Me kõik oleme selles ühises HUNGER GAME mängus.
Ellu jäävad tugevamad ( loe: ettevalmistunumad) , targemad ( loe teadlikumad) ja julgemad (loe: mitte orja mentaliteediga)
Oleme jõudnud VAIGISTAMISE AJAJÄRKU.
Sul ei tohi enam olla oma arvamust ja sa ju tead seda, et SÕNA pole KUNAGI OLNUD VABA. Me oleme võidelnud vaba sõna eest aga see pole kunagi olnud vaba.
1939 next levelil on tagasi.
Rahvas, kes on väsinud EI VAIDLE, EI KAHTLE, EI NÕUA-TA LEPIB JA KUULETUB.
NN epideemia oli ideaalne ettevalmistav etapp nõrgestamiseks ja rahva maha surumiseks.
Sina ise lukustasid end tuppa, lasid endale maski ette toppida ja nüüd lased järgmisel plaanil täituda.
Sa ei küsi, sa ei kahtle ja kõike mida saad-oledki ise endale tellinud. Juba valmistatakse WHO poolt ette järgmist imelist inimkonna päästmise strateegiat ja meie väsinud rahvas lepime, sest kõigil on juba üsna suva.
Kas see, mida sulle hetkel jagan on vihakõne?
Me võiksime ju sellel teemal pikalt arutleda ja filosofeerida aga paraku on see ajajärk läbi saanud.
Sul lihtsalt ei olegi enam kellegagi seda arutada, sest meie kõigi ühine uus sõber AI teeb seda nüüd meie eest.
Inimkonna suurim hävitaja ja paljude jaoks suurim päästja-AI.
Juba mitmendat korda saadab Facebook mulle TAAS hoiatuse, et minu lehel ja hallatavatel lehtedel jagatakse mitte viisakat ja ebasûndsat infot ja olen rikkunud REEGLEID.
Need postitused kustutatakse.
Süüdistused on päris korralikud ja ma arvan, et ega see Facebook minule neid uksi enam ei avagi:))…juba ammu ei saa ma Live salvestusi teha ja postitused on pigem ilusad pildid kui ilusad arvamused.
AI on pandud lihtsalt targalt tööle.
Ta kontrollib meie postitusi, kommentaare jne.
Tema otsustab, kas sa oled REEGLEID rikkunud või mitte.
Temaga sa ei arutle vaid sul pannakse suu kinni ja sa mängid seda HUNGER GAME mängu edasi.
Kui me kõik oleme selles mängus, siis OLULINE ONGI ELLU JÄÄDA.
Täna vaata enda ümber ja küsi endalt -kes on minu meeskond-minu kari-minu hõim?
Kellega oled sina selles mängus? Milline on sinu plaan ehk strateegia?
Kellele saad selles mängus toetuda?
Kellega enda raskust või võitu jagada?
Et ellu jääda, on vaja luua kogukondi.
Olgu selleks siis kogukond virtuaalselt või võimalus kokku tulla kirikus, tantsutrennis, koolimajas või ühisel retriidil või sõpruskonnas.
Otsi oma karja. Otsi oma sõpruskonda.
Otsi enda inimesi ja sa jääd ellu.
Olles koos oma inimestega sa kasvatad endas julgust ja tahtmist ELADA.
Saad juurde julgust olla loov ja eneseteadlik. Saad juurde tahtmist MÕELDA SUUREMALT.
Ühelt poolt põnev ajajärk aga kui sa hetkel veel suudad analüüsida suuremat pilti, siis TEGUTSE ja hakka enda koduhoovist kaugemale vaatama.
Ehk tulevad varsti ka lendlehed tagasi, sest vaba sõna kaob igaveseks.
Sa oled mängus-YOU ARE IN THE GAME.
WELCOME!

Alexis Varnum:
Justkui kõik on võimalik, kuid pidevalt on ees mingid pisikesed takistused. On olemas inspiratsioon ja areng, kuid midagi takistab normaalset liikumist. Taas me kogume jõudu, kuid täna vajame veel rohkem tähelepanu, keskendumist selleks, et oleks võimalik neid takistusi ületada. Need takistused tekivad inimese sees või tema tegevuste tõttu: näiteks inimene hilineb, sest ei suuda end kokku võtta, sest ta ei taha sinna minna, kuhu on teel.
Töös ja asjades mängivad otsustavat rolli inimese enesekindlus ja samal ajal tema tagasihoidlikkus. Ühelt poolt peab inimene vastutama ja ainult tema isiklik järjekindlus võimaldab eesmärki saavutada. Selleks on vajalik usk endasse. Teiselt poolt, praegu pole soovitatav teistelt midagi nõuda, eriti hinnangut või lisatasu. Tagasihoidlikult ja rahulikult inimene teeb oma asju, õppides aktsepteerima teisi sellistena, nagu nad on.
Suhetes on inimestel justkui külm isegi seal, kus südametes põleb tuli. Näiteks inimesed ei saa lähedal olla, sest vahele tuleb töö või muu tegevus, mis tekitab solvumise partneri suhtes. Solvumine, millel pole tegelikke põhjuseid, põhjustades ärritust. Eriti kallite inimestega on täna oluline olla õrn, hooliv ja armastav, et külmal oktoobril südameid mitte rohkem jahutada. Täna väsitavad kõik vaidlused ja konfliktid.
Tervis on keskmiselt natuke parem kui eelneval päeval, samuti mõjutab vale suhtumine endasse: režiim, toitumine, puhkuse puudumine jne. Tekitame endale sellise enesetunne, mida me oma organismiga ise teeme. Enesehooldus on meile täna ideaalne ja vajalik selleks, et mõista: kuidas süüa, kuidas magada ja töötada, milliseid vitamiine või lisandeid võtta jne. Äkki enesetundes on ammu midagi muutunud, aga sa ei kuule ennast. Täna on hea mõista, mis keha hetkel vajab.
Sellel päeval on hea olla helde ja samuti on hea kinkida kingitusi. Lihtsalt niisama. Ilma põhjuseta. Kingi midagi inimestele, kes sulle meeldivad, kes on kallid. See ei pea olema midagi kallist: väikesed asjad, mis tõstavad meeleolu. Mõnikord viib ainult hea meeleolu inimese õiges suunas ja sina võid seda käivitada.

Eckhart Tolle:
Probleemid on mõistuse illusioon!
Miks teil probleeme vaja on? Teie mõistus armastab absoluutselt probleeme, sest need toovad teile identifitseerimistunde kõigist liikidest ja sortidest. See on normaalne, kuid see on hullumeelsus. „Probleemi” olemasolu tähendab, et olete vaimselt ummikus olukorras, ilma et teil oleks tegelikku kavatsust või võimet sellega praegu midagi ette võtta, ja et te muudate selle alateadlikult oma enesetunde osaks.
Sa oled oma elusituatsioonist nii ülekoormatud, et kaotad omaenda elutunde, eksistentsitunde. Või kannate oma peas sadadest asjadest koosnevat raskust, mida te tulevikus teete või peaksite tegema, selle asemel, et keskenduda vaid ühele asjale, mida saate praegu teha. Probleemi luues tekitate valu.
Sel juhul pole vaja teha muud, kui teha lihtne valik, peate lihtsalt valima selle ja sõltumata sellest, mis juhtub: “Ma ei tee endale enam haiget. Ma ei tekita rohkem probleeme.” Kuigi see valik on väga lihtne, on see ka täiesti radikaalne. Te ei tee seda valikut enne, kui olete kannatustest ahminud, enne, kui olete selle täiskõhuni söönud, kuni iivelduseni välja. Ja te ei suuda probleemide loorist läbi murda enne, kui saate juurdepääsu Praeguse väele.
Kui lõpetate endale haiget tegemise, lõpetate ka teistele haiget tegemise. Kuid see pole veel kõik, samal ajal ei saa te enam hämmastavalt ilusat Maad, oma sisekosmost ega kollektiivset inimpsüühikat probleemide tekitamise negatiivsusega.

Stella Shakti:
• Suurenenud keha taju – kundalini tugev tõusmine. Tunned energiaimpulssi, liigu selle kogemusega kaasa. Ole teadval, mis on sinu eesmärk laiemalt. Tee asju sellepärast, et sa armastad neid asju teha.
• Too endasse armastuse ja usalduse väge – kui teed asju, mida armastad, siis su elus läheb kõik mõnusalt voolama ja liikuma. Kui arvad, et pead elama nii nagu sulle tegelikult ei meeldi, siis sellega sa pikendad oma teekonda.
• Pöördu mõttes oma südame poole ja palu selget visiooni ja juhatust, kuidas sa enda kõrgema potentsiaali kohaselt elad. Siis tee otsus, kas validki elada niimoodi. Alla mille sa ei lepi! Julgelt otsustades paned tööle uued energiamustrid. Räägi julgelt, väljenda, mida sa tegelikult tahad, siis ka kõrikeskuses voolab energia vabalt. Suur tervenemine.

https://www.youtube.com/watch?v=NPZ-ZJw8JO0&list=TLPQMjUxMDIwMjMNB11uXsv5sA&index=4 Aitäh-aitäh-aitäh!!!
Eesti Analüütilise psühholoogia selts:
Laps korjab üles väljendamata igatsuse, elamata elu ja teadvustamata mustrid. Omal viisil häälestub laps sellele, mis vanemas puudub, ja läheb sellele järele, ütles Marion Woodman*. Jung ise on vanema-lapse suhete kohta öelnud nii: “Miski ei avalda inimkeskkonnale ja eriti lastele tugevamat psüühilist mõju kui elu, mida vanemad pole elanud”**. Vanemad võivad alateadlikult sundida lapsi täitma vanemlikke unistusi või kompenseerima oma pettumusi. Kui isiklik libiido on seotud vanema vajadustega, kaaperdavad ärevus, ambivalentsus ja ebaselgus eluks vajaliku energia. Kui suudame end oma vanematest ja nende alateadlikest või ka teadlikest projektsioonidest eristada, avastame iseenda. Oma alateadvusega kontaktis olemine võimaldab meil hakata keelduma positsioonist, mis meile nö saatusemängus on määratud. Ühelt poolt on see agentsus iseenda elu juhtimisel, kuid teiselt poolt sügavalt eetiline valik, et vähendada enda (ja eelnevate põlvede) alateadliku materjali edasikandumist ning nende vangistavat mõju meie lastele.
* Marion Woodman, Conscious Femininity: Interviews With Marion Woodman (Inner City Books 1993), p. 44.
** Wickes Analyze Der Kinderseele, CW 17, par. 87

Tiina Varatalu:
See on tõesti midagi, mida on väga oluline mõista!
Enesesalgamine ei ole headus.
Hea näo tegemine pole säästmine.
Oma tunnete moonutamine ei ole viisakus.
Surudes ennast julmalt alla, jättes laste nimel elamata oma elu, käimata oma hingetee, pärandame selle ikkagi edasi, ainult et mustas kotis…
Põletikulise ja piinava saladusena, mille tunnistamine tähendab lapse jaoks konflikti.
Nagu maffia õhtusöömaaeg …
Laua peal hõbeliud, laua all must kott…
Ja kui juhtuvad kahtlased asjad, söövad asjaosalised vaikselt kahvleid ja nuge klõbistades praadi edasi.
Ei tee keegi teist nägugi…
Niisiis.
Ennast tunnistada ei ole egoism, oma elu elada ei ole hoolimatus.
See on eluõiguse tunnistamine ja järjepidevuse õnnistamine.
Enesetruuduses elamine.
Aga see on ka vastutus luua täie teadlikkusega väljendusruumi senitundmata tõele.
Et ausus poleks toores, tõde plahvatusohtlik.
Et sellest saaks aususe ja austuse allikas, mis jääb jootma järeltulijate juuri.