Reede energiad valmistavad meid ette õnnelikuks ja tõeliseks armastuse kogemuseks terveks eluks
• Suure tervendava energiaga päev. Meid häälestatakse – me näeme, kuidas me oleme olnud takerdunud, et me nüüd saaksime valida. Ma valin tervenemise, vabastamise, maagilise maailma abi vastuvõtmise.
• Kogemustest õppimise teadvustamine, järelduste tegemine, et ei teeks tulevikus samasuguseid vigu. Vaatle kogemusi, mida saaksid teinekord teisiti teha.
• Hea päev luua edu ja õnnestumiste taotlusi – sel päeval saab sinu jaoks mingi teema lahendatud. Sa tunned, et oledki väga edukas, kõik läheb väga hästi, oled mõnusas hoovuses, elu kannab sind. Kõik on olnud täiuslik täpselt nii nagu see on olnud.
• Keskendu sellele, et sa mäletad, et puhtus, süütus on sinu tõeline olek. Sa ei pea samastuma ühegi mineviku veaga. Sa ei ole sinu vead, sa ei ole sinu valikud, sa ei ole sinu mõtted, sa ei ole sinu tunded. Sinu tõeline algne olek on puhtus, süütus, armastus, Algallika valgus, mis on siia Maa peale laskunud. Seda mäletades enda Püha olemuse vastuvõtmist, hakkavad kõik madalasageduslikud energiad vabanema.
• Osale nendes kogemustes, millistes sa tahad. Tunneta läbi südame, miks see oli hea või kasulik. Kuidas oma elu ümber luua. Tugevate tunnus on andestada endale. Minevikuvaludest kinni hoidmine näitab nõrkust, teadmatust. Väldi ignorantsust (arvamus, et elu läheb halvemaks ja midagi ei parane). Tõde ja terviklikkus on see, et me kõik oleme armastuse olendid ja me sulame tagasi armastusse, kui me vabastame oma elust stressikihid. Tuleta meelde, mis päriselt tegelikult oluline on. Õpi ja praktiseeri.
Õnnistusega
Stella Shakti

Feil viaduktid taas sündiva Maarja maa uuteks kogu konna keskusteks!
Kati Murutar
Õpetaja-talupidaja
1) pane kirjavahemärgid 2) ühenda liitsõnad 3) kirjuta essee oma suhtumisest RBsse
Millisest suunast iganes Raplale läheneme viaduktid on külade ja talude kohale ehitatud ilma et keegi veenaks vett pidavalt kellele mida miks Rail Balticat pidi kiir vedama hakatakse. Oleme pidevalt ametis langevate wagnerlaste maskide ja vassimiste ilmsiks tulekuga seega pihustub mälestus fosforiidi sõjast. Naised saunas räägivad meie fosforiiti Euroopa tühjaks kurnatud põldudele ning selle all ladestuvat uraani hakatakse vedama. Saunas on tõde alasti naised kui elu alal hoidjad teavad mida kõnelevad.
Nüüd mil pidevalt meie tagant varastanud tasku illuminaadid on troonilt kukkumas leidkem juba ehitatud triumfikaartele arukalt Elu ja inimesi teeniv rakendus. Pärast praegust suurt pauku sari sita lendamine ventilaatorisse taas sündival Maarjamaal renoveeritakse olemas olev raud tee. Meile on pidevalt jahutud leppe trahvidest mida hakkame maksma kui meile mitmete nullide võrra üle jõu feili valmis ei ehita kus juures selleks vajalikke maa varasid siin pole ning põhjus hävitada loodus rabade vee sooned ja mitmed sajad kodud on pehmelt öeldes hämar.
Uus Eesti võib Brüsselile välja pakkuda kus juures mitte moonakana mütsi peos hoides vaid väärikalt rajame juba ehitatud viaduktide alla innovaatiliselt kogu konna keskused. See avangardistlik lahend toob linna sunnitud ja petetud inimesed tagasi koju ning on samas hämmastavalt leidlik turistide magnet.

Meil on aega veel…
Minu kodust Raplalähiste Südamesalust mis iganes suunda mitte magistraale vaid küla vahe teid pidi sõites häälestavad kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja vee sooni giljotineeritakse tava teadlikust teravamale ohu tundele.
Ühiskonna tugi sambad ja edasi viijad õpetajad ja meedikud rühivad ala makstutena oma missiooni täita ning pruugivad veel oo luksust! inimeste teenimiseks oma autosid. Minu kodunt Kehtnasse inimesi õpetama tuleb feili kohalt korduvalt üle sõita. Selle rongiga ei hakkaks keegi kooli ega missioonile sõitma. Viimane buss Raplast Märjamaa suunal tuleb kell 19 mu tütar lõpetab töö kell 22 kontserdid ja etendused alles seitsmest algavad ja kõigi koletislike feilide kinni maksmiseks võrklaevatatakse meie suunas auto maa mis iganes maksusid.
Kõige ala makstum ja samas rahvuslikult olulisim rahva kiht õpetajad meedikud kaitsjad küla rahvas laste rikkad väärikad on ühinemas võrklaevatatava auto maksu vastu. Riigi eel arve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades ja ise samal ajal üha uute kuri tegudega vahele jäädes.

Riigita ja juhtideta ikalduse talvele vastu
Tegelikult puudub meie „riigijuhtidel“ KRIISI PROGRAMM nad on liiga ametis mässimise ja vassimisega. Juuni pakase jaani põua ning juuli augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tava pärast toitu ega sööta. Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.
Nur(s)ipalu polü(a)goonia laia ulatuslik hävitus töö ei ole riigi kaitse vaid kurja karja kutsumine. Feil Balticaga mis on meie rahvale ületamatult kallis hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku illuminaadid saanud vahvaid summasid mille eest nad meid nüüd ehitamata jätmise leppe trahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinni makstud sõltuvad suu korvistatud inimesed väidavad et feil b tuleb. Ei tule. Olemas olev raud tee koridor kaas ajastatakse nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe kes selle eest “trepist alla kukkus”.
Praeguse lima laotamise järel tuleb päeva valgele sest kõik tausta teadjad pole korraga kasti korraldatavad kuidas feil b köögi taga pool välja nägi ning millised diilid sellega kaasas käisid. See on olnud sellist tüüpi pirukas millest hästi suurele ringile usinatele süsteemi sulastele suuremat ja väiksemat sorti poliitikutele igal tasemel alates Toompeast lõpetades valla tasemel tegelastega ning ametnikele bürokraatidele omadele ustavatele jagub ohtralt nodi. Televiisor on näidanud, et saarel oma talu pidav misjonär aja kirjanik hakkab piisava summa eest ajama teiste talude ja mandri südame läbi lõikamist õigustavat ülistavat ila. Oma talu vajab raha aru saadav.
Hääle õiguslik genosse jutustab et neile pakuti varianti et nõus oleku eest saadakse täpne info kust kohast mis maa tükid kokku osta. Sealt oli eelnevalt tehtud ka nii muuseas uuringud näiteks kruusa kaevandamise võimaluste kohta. Kombeks sai nn välis maa mehena osta maa omanikelt vastavad tükid kokku. Nood rõõmustasid et tuli mingi emotsionaalne nt balti saksa järel tulijast udu pea ja ostis nostalgiast kolme kordse hinnaga mõttetu võsa maa tüki. Aga just sealt hakkab jooksma feil b või siis sealt saab tegelikult kaevandada metsikus mahus kruusa ja see on parim lähim koht sellele monstrumile.
Nii pumbati 7 aastat tagasi süütust maatükist välja miljoneid mis läksid jagamisele kõigi asja osaliste vahel. Kujutage ette kui palju neid tühiseid maa tükke on olnud kogu trassi ulatuses? Nüüd on aeg ka see sitt ventilaatorisse lennutada.

Enne või pärast pankrotti
Mina kui õpetaja talupidaja visioneerin õhku ehitatud viaduktidele rakendust ning olen alal hoidliku laste rikka emandana seda meelt et riiklik pankrot à la Island ning sellele järgnev puhas oma riiklik leht on kindlalt etem kui praegune häbi.
Küla koole sulgedes ja töö kohti kaotades metsa veo monstrumitega küla teid lõhkudes ja linnades kombinaat koolide külge mooduleid naelutades on eba liba rahva juhid maskide langemise protsessi pikendanud.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jääksid hämmingus mööda sõitjaid kollitama. Õnneks on murde punkt käes. Praeguse paugu järel saavad lollitatud inimesed tagasi maale tulema. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21 sajandi praktiline humoorikas vajalik kauba märk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogu konna keskused. Iga kaar kasvaja on kujundatav veidraks aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks kaare all on kool kultuuri keskus pere arst teenindajad vanade ja orbude kodu hobud ponid hinge hoidjateks lambad kanad jänesed tarbeks.
Kanadas on realiseerunud geniaalne idee seenioride kodude ja laste kodude ühendamiseks.
Tulemus ületab kõik ootused!
Vanemad inimesed leidsid armastavad lapse lapsed ning orvud tundsid esimest korda milline on emalik isalik armastus ja hool. Arstid näevad eakatel kõigi elu tähtsate funktsioonide paranemist silmadest paistab suur huvi elu vastu.
Enne lastekoduga ühinemist nägid seeniorid välja pigem muumiate moodi. Algul kaisus olemisest keeldunud hirmunud ebakindlad ja kurvad lapsed muutusid tavalisteks lärmakateks ja rõõmsa meelseteks lasteks.
Mõned leidsid pere keda neil kunagi polnud teised tundsid lapse lapsi täis maja soojust.
Ideaalne lahendus nutikatele inimestele kes mõistavad et lapsed vajavad armastust ja üksikuid seeniore ning nood tunnevad end armastatuna ja abi valmina. See on suure pärane idee ja seda tuleks edasi arendada rõõmustab Jane Fonda.
Ühtlasi on need maastiku arhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodus jõudude kremloidide kui vana kurja enese vastu. Loogiline. Ja saabki nii!
Sedasi uskudes lootes armastades on praegusel para poliit miini väljal talutavam üle Kehtna Põlma uhhuu õuduka või Hagudi taguse katastroofi kolde sõita. Teeme ülikute sitast saia millest kokku võttes üllatus-üllatus! isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte niffniff-naffnaff-nuffnuff mäletate küll.

Tulge kooli õpetame tööle
Riigi eel arve lappimiseks saame suurimad summad üle määrast ametnike armeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist kes oma olemas olu õigustades juurutavad ja delegeerivad kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada teevad tegeliku töö oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldiku potist maksustatava luksuse. Jälle lootus toolil püsida.
Mis me nende iga suguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isa maa ameti koole ära kes tahab õppida metsandust kes kokandust kes ehitust kes loomandust või taimendust sepad ja pott sepad aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga tere tulnud.
Kui vaja võime kriisi programmiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme pole õnneks enam ka euro liitu olemas pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja korda mööda peesse pugeda.
Oleme teel loogilise loodusliku loomuliku elu korralduse poole las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju. See sitt on tulevaste õite ja viljade väetis tuleb üha papa Lennartit uskuda.

Autoimmuunsuse kräššimine on põhjuse ja tagajärje kaunis kompott.
Sa võid arvata, et ei saa nt sellepärast ratsutamise trenni minna, et sul on nohu ja liigesed valutavad. Tegelikult valutavad su liigesed ja saad nohu siis, kui sa ratsutama ei lähe 😉

Teemad on õhus
Alexis Varnum:
Armastus on nagu hingamine, see on energia, mida me sisse hingame. Kujuta ette, et keegi on sisse hinganud, kuid ei hinga välja, samal ajal kui keegi teine hingab välja ja ei hinga sisse, nii on võimatu elada. Mis tähendab armastust sisse hingata ja mitte välja hingata? See tähendab vastu võtta maailmast soojust, ilu, inspiratsiooni ja karta seda välja näidata. Kartes seda teha ka oma tegevuses. Tegevustes inimesed kardavad vähem, sest juba tegutsevad, kuid kui nad ei tunne endas soojust ja rõõmu tegevuse vastu mida teevad, see tegevus ei meeldi, nad ei tegutse armastusega, sellega pigistavad nad kinni endas armastuse energia voo. Teised inimesed on juba õppinud armastuse energiad sisse hingama, kuid kiirustavad selle välja hingama, sest neile tundub, et nad peavad kõiki päästma.
Me kõik peame õppima armastust täielikult sisse hingama ja vabalt välja hingama. Ainult vaba hingamine armastusega võimaldab meie hingel lennata. Enne kui välja hingata armastust maailma, pead kindlasti sisse hingama seda endasse, iseendale. Hinga oma südamest: vaadates looduse ilu, lastes mõtetel rahuneda, keskendudes oma keha tunnetele. Sa ei saa anda teistele, kui sa ise pole armastusega täidetud. Tühjast kausist ei saa valada. Ära nõua endalt andmist, kui sa ise oled sisemiselt tühi, esialgu täida ennast ja hinga sisse armastust.

Hüüdnimi Eestlane – teekond Sinbirskisse ;):
Harry Raudvere
XVI

Esimese peatuse tegi Tom Smiltenes.
Lätlased tundusid olevat üpris ettevõtlikud inimesed, sest juba hommikul kella kaheksast pakkusid nad teelistele kehakinnitust. Tom jättis auto seisma veidi räämas maja ees, mille ukse kohal olevale vineertahvlile oli keegi kohalik külakunstnik maalinud suurte laialivalgunud piirjoontega tähtedega sõnumi, et selles asutuses on baar.
Tom sisenes rasket ust lahti tõmmates ja leidis end hämaravõitu ruumist, kus mõne raudjalgadega laua taga istusid üksikud varajased külastajad. Peale pekipirukate ja vorstiviiludega kaetud võileibade ei olnud pakkuda midagi. Tom ostis kaks võileiba ja neli pirukakest ja tassi kohvi.
Esimest pirukaampsu võttes ei suutnud Tom järjekordselt ära imestada lätlaste kulinaaria eripärasid. Ta teadis suurepäraselt, et nad kasutavad nii soolaste pirukate kui ka magusate saiakeste küpsetamisel ühesugust magusat tainast. Väga võõras oli tunda soolaste pekitükikeste ümber täiesti vastandlikku maitset. Talle meenus ühel eelmistest suvedest Riia trammis kuuldud huvitav kahekõne eestlasest ema ja tema lapse vahel. Tomgi suundus sellel veidi sompus ilmaga päeval oma tollase elukaaslasega loomaaeda kaelkirjakut vaatama – nii olid ka nemad loomaaeda suunduvas trammis.
Laps vaatas ühe sandaale kandva mehe sokkideta jalgu ja hüüdis üle trammi: emme, vaata, sellel mehel on ainult neli varvast – sa valetasid mulle ja ütlesid, et kõikidel lätlastel on kuus varvast.
Trammis olid veel mõned eestlased ja nii tabavat rahvuslikku nalja kuuldes rõkkas terve tramm naerust. Oleks ema rääkinud oma jõnglasele, et lätlastel ongi ainult neli varvast, oleks see laps vist oma elupäevade lõpuni olnud selles sügavalt veendunud.
Soolapekki keerata magusesse taignasse – selle peale saidki tulla ainult kuue varbaga inimesed. Tühi kõht pidi olema kõige parem kokk ja kõigele vaatamata läksid need pirukad suuga kokku küll.
Tom plaanis jõuda Volokolamski maanteele ja sõita sedamööda kuni Moskvani. Kindlasti oleks saanud minna Moskvast ka põhja poolt mööda, kuid Tom ei tahtnud riskida tundmatutel teedel seiklemisega. Venemaal ei tähendanud kaardil näidatud tee alati normaalse tee olemasolu ja mitte võtta enesele asjatuid riske oli tolles olukorras ainuõige lahendus. Missioon oli täpselt paigas ja iga kõrvalekalle võis viia äärmiselt kahetsusväärsete tagajärgedeni.
Esimese pikema peatuse tegi Tom Kunja bensiinijaamas. Lasi paagi pilgeni bensiini täis ja suundus tankla taga oleva söögikoha poole. Söökla oli täiesti tasemel. Pikaotsamehed olid oma sovtransid parkinud suurele platsile külg külje kõrvale ja tundus, et see peatuskoht oli nende seas üpriski populaarne.
Tom sõi kõhu korralikult täis ja kui ta rooli istus, tundis üle keha valguvat rammestust. Ta lukustas uksed, lasi istme seljatoe alla ja avas silmad alles nelja tunni möödudes. Õhtu oli kätte jõudnud ning Tom otsustas öösel võimalikult palju edasi liikuda. Ta vältis Moskvasse sisse sõitmist, pööras esimeselt ringteelt lõunasse. Korra sirutas ta mingis külabensiinijaamas selga, tankis paagi täis ja jätkas oma sõitu.
Taevas oli läinud juba heledamaks, kui ta Rjazanisse jõudis. Varahommikused tunnid on öisele sõitjale kõige vaevalisemad. Tom tundis, kuidas uni tikub vägisi peale ja mitmelgi korral oli ta jäänud roolis eneselegi ootamatult magama. Õnneks ärkas ta igal korral ehmatusega õigeaegselt üles ega kaldunud teisele teepoolele või sõitnud kogunisti teelt välja.
Tom peatas masina järjekordses bensiinijaamas ja kirus oma põhjalikult läbi mõtlemata teekonda. Öösel oleks tulnud mõnes võõrastemajas rahumeeli magada ja mitte tappa end nende unesegaselt läbitud kilomeetritega. Sõita oli veel äraarvamata palju ning Tom otsustas korralikult välja puhata.
Seda oli lihtsam planeerida kui ellu viia.
Linn ärkas ja päevasest magamisest poleks niikuinii midagi välja tulnud. Tom tukkus niisama mõned tunnid ja oli kindel, et otsib järgmiseks ööks varakult enesele normaalse ulualuse. Möödunud päev oli higistamaajavalt palav ja Tom oleks hea meelega end korralikult pesnud ja riideid vahetanud, kuid tuli liikuda edasi. Kõik need toimingud pidid jääma õhtusse. Vähemalt nii ta lootis.
Penzas pidas Tomi kinni haigutav vanemseersandi pagunitega liiklusinspektor, kes Tomi dokumente sõrmede vahel hoides püüdis seletada, et Tom oli ületanud kiirust ja sõitnud mitu korda üle pideva tee telgjoone. Tom ei viitsinud temaga pikalt jahuma hakata ja küsis otse, kui palju neil see tavaline taks ka on. Miilits vaatas korra ringi ja ütles, et viiekast aitab. Tom maksis ja sai oma load tagasi.
„Kuule!“ pöördus Tom autost välja ronides inspektori poole. „Mul on sulle üks küsimus, lihtsalt niisama huvi pärast. Ütle ausalt, kui palju sa siin päeva jooksul teenid? Ma ei räägi kellelegi – lihtsalt oleks huvitav teda. Meil näiteks ei lase sind keegi alla kümneka minema.“
„Tahad juurde maksta?“ muigas vanemseersant.
„Loomulikult ei taha, aga sa võid mulle ju öelda.“ Tom sinatas meest teadlikult ja nautis tema veidi kohmetut olekut, mida ta püüdis kohtlase naeratusega varjata.
„Heal päeval tuleb oma sada rubla ära… Ega see ainult minu raha ei ole. Üle poole läheb sellest ülemusele, kes maksab ise midagi kõrgemale, oma ülemustele.“
„Suur ülemus on siis väga hea olla. Kõik tassivad raha kokku ja ise ei pea midagi tegema – nagu mustlasparun. Oleksin pidanud ise ka omal ajal miilitsaks hakkama. Ülikoolis tehti selline ettepanek, aga kui kuuldi, et ma ei olegi sõjaväes käinud, ei tahtnud mind enam keegi vormikandjaks.“
„Mida sa siis ülikoolis õppisid?“ muutus inspektor veidikene sõbralikumaks.
„Õigusteadust, töötangi praegu ühes kolhoosis juristina.“
„Mida sa siis meie kandis teed? Mõtle, kus Eesti asub – ja kus sina praegu oled!“
Tõepoolest…
„Ma pean sõitma Staroje Matjuškinosse. Meil on nendega üks viljaostmise tehing pooleli. Sisuliselt komandeering.“
„Ma pole sellisest kohast kuulnudki,“ kehitas inspektor õlgu.
„Ega minagi enne polnud, aga nüüd ma pean sinna sõitma ja vaatama, et leping saaks korralikult täidetud.“
„Miks sa sinna rongiga ei sõida? Palju lihtsam kui ise autoga sõita…“
„Mulle meeldib. Saabki veidikese ajusid tuulutada. Aga kust su ülemus teab, kui palju sa päevas teenid? Ütled talle, et täna ei maksnud keegi midagi ja paned raha oma tasku.“
„Ei, nii see ei käi. Mul on plaan peal – kui ma seda ei täida, siis pean hakkama omast taskust maksma.“
„See on debiilsus! Kujuta enesele ette, kui ühel hetkel tuleb sisekontroll ja sa küsid tema käest raha. Mul jäi üks tuttav sedasi vahele ja läks viieks aastaks kinni. Kas sa ei karda, et ühel päeval võib nii ka sinuga juhtuda? Ma küsin lihtsalt niisama.“
„See ei ole võimalik. Kõik tahavad elada. Sa, mees, ei kujuta ette, milline häärber on meie siseasjade osakonna ülemal polkovnik Nikolajevil. Nagu loss. Kõik suured ninad käivad seal koos ja sa võid kindel olla, et sellist süsteemi ei suuda keegi kõigutada.“
„Ei suuda, aga peaks. Meie kõikide huvides…“
„Mina pole seda kuulnud ja soovitan ka sul pool suud kinni hoida.“
Tom vuras edasi.
Teel polnud eriti vigagi ja kilomeetrid kadusid kiirelt rataste all.
Õhtu hakkas juba kätte jõudma, kui ta Uljanovski linna algust märkivast pompöössest obeliskist mööda sõitis. Tom oli nii väsinud, et ei kavatsenud enam kilomeetritki edasi liikuda.
Ta küsis postimiilitsalt teed, kust oleks võimalik leida kõige normaalsem öömaja ja kinkis tollele informatsiooni eest pudeli „Vana Tallinnat“. Kohe lõi õitsema rahvastevaheline sõprus ja ta sai teada: mõistlik oleks sõita üle Volga vasakule kaldale ja Leninliku Komsomoli prospektilt otsida üles Aviaatori hotell, kus pidi leiduma ka normaalne valvega parkla.
Tom seikles mitu tundi, kuni jõudis soovitatud kohani. Miilits oli rääkinud tõtt ja Tomi ootas ees igati normaalne numbrituba suure vanni ja pehme voodiga. Hotelli restoran oli avatud, Tom otsustas kõigepealt keha kinnitada. Hotell oli pooltühi ja ka restoranis ootasid pooled tühjad lauad külastajaid. Ta oli just söömist lõpetamas, kui tema lauast möödus kaks mitte just eriti tagasihoidliku olemisega noort naist.
Üks neist pöördus Tomi poole ja küsis, kas Tom ei tahaks enesele seltsilist. Küsijal polnud eriti vigagi, kuid roolis oldud ööpäev ei tekitanud mehes mingeid muid tundeid kui pesta end puhtaks ja visata voodisse selili.
Kaardi järgi vaadates oli ta jõudnud sihtkohale juba üpris lähedale. Tom arvestas, et Staroje Matjuškino oli umbes tunniajase sõidu kaugusel. Täpselt paras, et süüa hommikust ja jõuda tööpäeva esimeses pooles kohale.
Hinge hakkas pugema seletamatu ärevus. Usutavasti oli rahaülekanne jõudnud juba kohale ja ta lootis nii kiirelt hakata kodu poole tagasi sõitma kui vähegi võimalik.
Vannis ligunedes tundus vesi olevat kuidagi eriliselt pehme ja kui ta pead pesi, olid vahtu kõik kohad täis. Tom imestas, et kraanikausi kõrvale olid asetatud kolm väikest läbipaistvast materjalist padjakest šampooniga. Tom oli juba vannis ja püüdis neist ühte avada, kuid paksu kile sarnane kest ei tahtnud järele anda. Tom ei viitsinud ka nuga tooma minna ja üritas hambaga kile sisse auku teha, kuid see ei olnud sugugi lihtne.
Tom hammustas tugevamini padjakese nurka ja ühel hetkel oli tal suu vastiku maitsega viskoosset vedelikku täis. Ta sülitas suhutunginud šampooni välja ja loputas suud põhjalikult, kuid iiveldamaajav maitse ei tahtnud kuidagi kaduda ja oli tunda veel hommikulgi.

Hommikusöögilaud oli üllatuslikult laia toiduvalikuga. Polnud ka ime, sest öömaja koos hommikusöögiga maksis selles luksuslikus elamises üheksa rubla ja viiskümmend kopikat. Tomi jaoks ei olnud see loomulikult mingi suur summa, kuid ta teadis, et leidus mitmeid mitte eriti hullemaid kohti, kus sai ka kolme rublaga öömaja koos hommikusöögiga. Administraatori juures end välja kirjutades küsis üle keskealine suurte prillide ja halliseguste juustega naine, kas Tom jääb ka järgmiseks ööks.
Tom mõtles veidi ja kinnitas, et broneerib oma numbritoa veel kolmeks järjestikuseks ööks. Ta uskus siiralt, et rohkem ei ole tal vaja kohal viibida ja need mõned kilomeetrid, mis teda lõplikust sihtkohast eraldasid, ei olnud läbimiseks mingi ülearu pikk vahemaa. Seda enam, et ei olnud kindel, kas seal kolhoosis on üldse mingit inimväärset öömaja.
Poolteise tunni pärast jõudiski Tom oma retkega lõpule.
Kolhoosikeskust ei olnud vaja pikalt otsida ja see paistis suurele teele juba eemalt. Tom parkis oma auto teiste masinate kõrvale ja läks esimeest otsima. Veidi logisevate hingedega välisust enese poole tõmmates paistsid mitmest kohast uksele kantud erinevad värvikihid. Keegi aktivist oli mingi kõva asjaga vastu ust tagunud ja nii mitmedki sügavad täkked tunnistasid vandaalitseja kindlat soovi ust avamata majja pääseda.
Ukse kõrvale oli riputatud klaasiga kaetud punane kuldsete tähtedega tahvel, millelt Tom luges välja, et tegu on just selle majandiga, kuhu ta pidi välja jõudma.