Kõigi pühakute päeval pannakse selga valged riided.
Kes on vaene, võib minna jõuka majja palvetama ilma, et peaks laulma-tantsima-trummi lööma – ning rikkal on täna kohustus oma küllust jagada.
Õnneks pole meie vaesusteadvuses. Küllus on meie sünniõigus.

Tänapäeval on inimesed väga tihti prostituudi seisundis, nad ei tea, mida nad tahavad ja nad isegi ei tea, mida teha. See kõik ütleb, et nad püüavad oma peas kõike analüüsida ja loogiliselt õigeid otsuseid teha ükskõik mille kohta oma elus. Kuid selles seisundis on õige otsuse tegemine peaaegu ebarealistlik – meie mõistus ei ole selleks mõeldud, vaid tehes enda jaoks valesid otsuseid, langeme kaugemale ootustesse, kahtlustesse, eksitesse ja väljaminekutesse – ja nii edasi.
Nii kulutame palju energiat, aga väljapääsu ei leia ja endale ei meeldi, püüdes leida ümbruskonnas äärmust, et kuidagi auru välja lasta või vastutust muuta – see muutub lihtsamaks, aga mitte kauaks ja ei lahene probleemid täielikult, aga ainult keerulisemaks teeb kõik, paljud inimesed isegi ei taha. elada – sellises mõttes mõistuse läbi elamine lihtsalt ei toimi. Ja meie mõistus, et kehtestada täielik kontroll meie üle, hakkab meiega “mängima” kui nn “head abilist”, pakkudes lahendusi mistahes protsessidele loogilistel viisidel, mis tema arvates meile selles olukorras kõige paremini sobiks. Mõistuse lünga trikk seisneb tavaliselt selles, et see kaitseb meid enda eest ja me jääme õnge, harjume nende nõuannetega, jätkates elu, mis pole meie oma.
Vahetame partnereid, töökohti, ettevõtteid, elu- ja puhkekohti – ootame loogilist kinnitust, et keegi või meie oleme seda juba teinud, miks mitte uuesti, mis moodustab mustreid, millest on väga raske välja murda…
Ikka veel ei leia me end sellistelt radadelt, ja seda parimas – ainult ajutises leevenduses. Me kõik oleme nii individuaalsed, et igasugune lähenemine teatud reeglitele ja standarditele, mida ta muidu ei tea, viib meid vaid oma tõeliselt teelt eemale. Kõik muutub ju, muutub ka meie olek, ja mõistus ei muutu, ta elab ainult varasema kogemuse analüüsist, meie omast, meid ümbritsevast.
Ja mis sel juhul juhtub – meie mõistus harjub sellise manipulatsiooniga meiega, talle väga meeldib – see on tema lemmikmäng teha mistahes loogilist tööd paljude võimalustega, see võtab meid üle ja allutab meid täielikult ja lõpuks – muutume hoopis teistsuguseks, kes me sisuliselt oleme ja elus teeme, ei ole need asjad, milleks Ruum meid loonud on.
Siin see on, “see on hullumeelne”. Aga häda ei ole mõistuses, vaid roll, mida lubasime tal väita ja olla, sellisesse tsüklisse kukkudes hakkame ju tormamama – otsime üksindust, siis sukeldume ebavajalikku suhtlusesse, kuid kõik see ainult kinnitab meie mõistusele meie väärtusetust, kui mõistus tundub, kooseksisteerimine…
Ja mis on lahendus, küsite? Ja lahendus on imelihtne – saada kergeks ja lubada endal teha seda, mis seest tuleb, alluda oma sensuaalsetele tungidele, mitte alluda ühelegi loogikale või selgitusele – kohtuda kellegagi, kellega just soovisid, ilma suhtluse ootusteta, joonistada pilti, ilma kavatsus, et kellelegi meeldib või et see on hea müüa, minna kohta kus ei teki mõtteid, et ma puhkan hästi või töötan siin, vaid lihtsalt sellepärast, et tõmban, tantsin, sest tahan, mitte kuidas välja näen või teistele näitan, kuidas ma oskab seda ilusasti teha, armatseda nii nagu tahan, ilma ootusteta, mida ma selle eest saan ja mis viib, suunata end kohta, kus on hirmus ja ebaselge, mis seal toimuma hakkab ja mis juhtuma hakkab – ainult nii saame välja oma mõistusest ja selle käigus leiame end ja loome seda, mis meile mõeldud, ja mõistuse oma tööpõllust lahkumiseks – loogilised järeldused meie loomingulistest elupuhangutest ja kuidas seda kõike saab ainult parandada!
Võta vastutus enda eest, lõpeta ülemõtlemine ja kõige analüüsimine, püüd pidevalt asju muuta, sukelduda ja seista silmitsi oma kahtlustega ja hirmudega, loobu enda ja teiste hinnangust, ära ela minevikus ega tulevikus, tühi jutt, lõpeta kaeblemine, sukeldu enda puudustesse, mis on tegelikult sinu ela väärikalt oma praeguseid olekuid “praegu” ja tunned laiskust ja apaatia kadumist, miski seletamatut süttib sees ja tõmbab kuhugi – alistu sellele tuulele või loovuse orkaanile – see on ja jääb lihtsalt armastus kõige vastu ja kõiges…
Николай Булгаков

Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina

„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
https://www.err.ee/1609147138/rain-lohmus-valitsus-tegeleb-feodalismi-tagasitoomisega
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“

„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.

Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

The Cosmic Alignment: Earth’s Magnificent Evolution in Cosmic Harmony!
The great transformation of Earth is unfolding according to divine timing.
There are cosmic cycles and energetic alignments occurring beyond our ordinary perception that make this the perfect moment for this evolutionary leap. While the shift may feel sudden or surprising from a human perspective, on a galactic scale, the timing has been carefully orchestrated.
Higher dimensional beings have been planning Earth’s ascension for eons. They are now able to assist us because the frequencies have reached an optimal point for anchoring more light. It’s as if they have been waiting for Earth to grow strong enough to handle the changes.
The timings of celestial events, astrological ages, solar activity, and even human consciousness expansion have all aligned to create the ideal conditions for this quantum lift-off. We are precisely where we need to be in universal history and cosmic evolution.
While the details are unfolding day by day, have faith that on a soul level, this transformation is occurring according to a divine blueprint, in perfect rhythm with the cosmos!

Sacred Energies:
As the planet undergoes this great shift, benevolent energies are streaming in to assist the process. These healing frequencies carry the light codes and divine blueprint for the new Earth. Many describe feeling these sacred energies flowing into places of density and darkness, dissolving what is not in alignment with the higher dimensions.
The inpouring of sacred energy accelerates the awakening of humanity through activations within the physical and energetic bodies. These frequencies hold the sacred geometric templates, divine light, and cosmic love to restructure life here into higher manifestations. The crystalline grid keepers work with these forces to anchor the ascension light into the planetary matrix!
Some relate this to a spiritual purification or alchemical transmutation of lower densities. It is as if the Dionysian energies of chaos make way for the harmonizing frequencies of Apollo. The sacred energies wash away distortions, elevate consciousness, and return all to oneness, harmony, and peace. Their work is guided by higher dimensional councils in service to the spiritual evolution of this realm.
Though the process may seem tumultuous at times, the sacred energies are dissolving the old world to make way for a new one. With our conscious participation and permission, humanity and the Earth will be reborn through these divine frequencies into higher dimensional expressions!
5D Frequencies:
We are now in the midst of a massive shift in the frequencies that surround and permeate our planet. For millennia, Earth has been immersed primarily in 3D frequencies – those characterized by separation, duality, and division. However, we are now rapidly transitioning into 5D frequencies of unity, connection, and crystalline light!
As we move into this higher dimensional energy, we begin to shed the limiting beliefs and perceptions of the old 3D paradigm. The veils of illusion drop away as we reconnect to the greater truth of who we really are!
5D frequencies carry crystalline codes and information, which activate dormant parts of our DNA. As our DNA comes online, we gain access to increased abilities in sensing energy, heightened creativity, telepathic connection, spiritual gifts, and awareness of our multidimensional nature.
Through dedication and intention, we attune ourselves to these 5D frequencies. We open our energetic systems to receive the incoming light codes. As conduits of 5D energy, we help anchor these frequencies into the collective consciousness of humanity.

The more we embody this energy, the more we support its integration into the planetary grid. In this way, 5D frequencies shape our reality at the most fundamental level.
The influx of light accelerates our inner growth and spiritual evolution. It initiates deep cellular changes within our physical and subtle bodies. This allows us to become resonant with higher states of being, with unity as the fundamental essence of life. We undergo a metamorphosis, like a caterpillar into a butterfly, as we transform into our 5D crystalline form!
DNA Changes:
We are now undergoing profound changes at the cellular and DNA level as part of this Great Shift. Our bodies contain crystalline structures that respond to incoming high-vibrational frequencies from the cosmos. As our DNA absorbs these energies, new patterns and sequences are activated within our genetic code!
Our “junk DNA,” which contains latent abilities and activations, is now coming online. We essentially have new “software” being installed that will allow us to function in higher dimensions and access new metaphysical abilities. These DNA changes are triggering a rapid evolution in human consciousness and physiology!
Whereas our DNA was once limited by beliefs in separation, lack, and limitation, it is now awakening to its divine origins and creative potential. We are becoming multidimensional beings and shifting beyond the confines of perceived physical limitations.
Every cell in our bodies is recalibrating to transform us into more light-filled beings. This is a sacred metamorphosis eliciting dormant aspects of our mastery. Exciting new gifts and insights await us as we utilize this newly activated DNA. We are entering a renewed phase of wonder, magic, and possibility!
The universe is watching in anticipation as we recreate ourselves anew.
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Welcome November! October is now over which means we’re officially “done” with the eclipse season.
The last Lunar Eclipse in Taurus came with power cut-offs; I didn’t have internet access for a few days.
Power cut-offs are very archetypal eclipse energies. At an eclipse, one luminary is ‘eclipsed’ or shadowed so it doesn’t operate in the same way it usually does. When we have a Solar Eclipse, the disk of the Sun is eclipsed or shadowed by the disk of the Moon.
At a Lunar Eclipse (like this one we just had) the Moon is eclipsed by the shadow of the Earth. At a symbolic level, this means that there are earthy circumstances that interfere with the Moon’s plans, demanding our immediate attention.
If there’s one thing I learned about astrology, it is to always go with the universe’s timing, not with my personal timing. The universe always knows best, simply because it has a greater perspective.
But there are times when our individual perspective matters.
If in October we had the eclipses, and the most prominent planet was fated and transformative Pluto, now in November, the most prominent planet is Mars, the planet of personal will.
We are in Mars-ruled Scorpio season, we have a New Moon in Scorpio conjunct Mars, and a brand new Mars synodic cycle starts in the sign of Scorpio.
This is interesting because Mars is the lower octave of Pluto, which means there’s a relationship between these 2 planets.
If October brought us eclipses and fated events (Pluto), in November it’s time to take a step back and look inside. What does it all mean, from an individual perspective?
Mars is our drive to assert ourselves and go for what we want. When we activate our inner Mars, we walk the path.

We are on our hero’s journey.
We learn about the world around us. We fail, we get back up, and we fail again. We eventually get to the finish line, which, irrespective of the outcome, is a victory in itself.
What happens when we don’t activate our inner Mars? We stop trying. We give up. We close up in our little bubble.
But the world doesn’t stop spinning. Planets don’t stop circling the Sun. We still experience things happening to us. And because we lack the Mars training, we don’t know how exactly to deal with life’s challenges and adversities.
That’s why mastering our inner Mars is soooo important. This month, especially mid-November, between the New Moon in Scorpio and the exact Sun-Mars conjunction, is your chance to get in touch with your inner Mars and start a brand new 2-year Hero’s journey.
In November, good things come to those who dare.
But let’s take a look at the most important astrological events of the month:
November 4th, 2023 – Saturn Goes Direct
On November 4th, 2023 Saturn goes direct at 0° Pisces. 0° of any sign is a powerful degree. It’s the purest energy of the sign, as archetypal as it can possibly be. Saturn’s station invites us to reflect on this transit’s significance in our life.
How do you experience the taskmaster of the zodiac in the boundless, imaginative realm of Pisces?
Are there any specific themes (revealed by the natal house triggered by Saturn) that are surfacing in your awareness? How can a Saturn in Pisces approach help you navigate these themes and improve your life?
November 8th, 2023 – Venus Enters Libra
On November 8th, 2023 Venus enters her domicile sign, Libra.
In electional astrology – where astrologers pick auspicious transits to time an event, they particularly look for planets with strong essential dignity, i.e. when the planet is either in the sign of its domicile or exaltation.
Why is that? It is believed that when a planet has strong essential dignity it operates at its best, producing more favorable results.
What does it mean? When Venus is in domicile in Libra, Venus-related themes, events and activities are favored. Do you want to start dating? Go to a party? Make some financial investments? Get yourself a new wardrobe? Now it’s the time!
The house that transit Venus triggers in your chart will reveal more about the specific areas of life that will benefit from these favorable Venusian energies.
November 10th, 2023 – Mercury Enters Sagittarius
On November 10th, 2023 Mercury enters Sagittarius. Talking about essential dignity, Mercury is in detriment in Sagittarius.
Does it mean Mercury in Sagittarius is a negative placement? Not at all.
It’s just that the archetypal Mercurian energy – facts before intuition, individual perspective vs. collective perspective, or analytical thinking vs. abstract reasoning – aligns very well with signs like Gemini or Vigo, but not so much with Jupiter-ruled signs like Sagittarius or Pisces.
Mercury in Sagittarius looks for the “meaning of it all” but in the process of finding the philosophical, absolute truth, it may skip some important details which may lead to not so fact-checked conclusions.
But Mercury in Sagittarius can be a transit for many reasons. While it’s great to have a factual, objective Mercury in Gemini mind when we read the news for example, life is not only about reading the news or seeking cold, hard facts.
Sometimes we need a good Sagittarius story. Mercury in Sagittarius is the storyteller of the zodiac.
When Mercury is in Sagittarius, our mind becomes more imaginative and explorative. Our communication, more colorful and engaging. Our perspective of the world broadens, and we start to see the world through the Sagittarian lens of possibilities and adventures.

November 13th, 2023 – New Moon In Scorpio
On November 13th, 2023 we have a New Moon at 20° Scorpio. The New Moon in Scorpio is closely conjunct its ruler, Mars. Sun and Mars are in close vicinity for the entire month, but at the New Moon in Scorpio, the Moon also joins the Halloween party.
The mantra of the New Moon in Scorpio is “Tell me what you want, what you really really want”.
Your desires are the most powerful force in the universe. Your desires are what the universe wants to happen in the world. Your desires are what the universe wants to manifest, through you.
Becoming aware of what you want is the very first step. The New Moon in Scorpio is your celestial opportunity to gain crystal clarity about the nature of your deepest desires. This clarity will initiate a powerful co-creative journey with the universe.
November 18th, 2023 – Sun Conjunct Mars In Scorpio
On November 18th, 2023 Sun is conjunct Mars at 26° Scorpio. When the Sun is conjunct Mars, Mars starts a new 2-year synodic cycle, or yet another Hero’s Journey.
On your quest, you sometimes run, sometimes you rest, other times you stop to catch your breath. You find new challenges on the way. You discover new strengths, and meet new people.
You have no idea what’s ahead of you. There may be risks and dangers. Some of the obstacles may test you along the path. But it’s this journey that will help you grow, learn, and ultimately become a stronger and more resilient version of yourself.
The Sun conjunct Mars transit sometimes goes overlooked because we have one Sun-Mars conjunction every 2 years. We experience an average 40 Sun-Mars transits in a lifetime. That’s quite a few hero’s journeys.
We have approx 40 opportunities to start again, with each journey learning a little bit more about ourselves and the world we live in.
Each transit conjunction comes with a choice: are you in, or are you out?
How many journeys have you said “no” to in the past? What will you do this time?
Staying in our comfort zone certainly has its advantages. It’s cozy. Nothing can hurt us. But it’s also a little bit boring. What you truly want can only be found ‘out there’. Not on the couch.
There’s something about the nature of desire that asks us to look for it beyond the boundaries of our familiar surroundings. It pushes us to explore, to take risks, and to embrace the unknown.
November 24th, 2023 – Mars Enters Sagittarius
On November 24th, 2023, Mars enters Sagittarius.
After we got in touch with our desire (New Moon in Scorpio) and made the decision to embark on a new journey (Sun conjunct Mars), now with Mars in Sagittarius, it’s time to pack our bags and prepare for the adventure.
November 27th, 2023 – Full Moon In Gemini
On November 27th, 2023 we have a Full Moon at 4° Gemini. We talked a lot about Mars this month and we are going to talk a bit more about it because the Full Moon in Gemini is now opposite Mars.
We are now face to face with Mars, and this new angle allows to look at our desires from a more objective perspective, and acknowledge some otherwise hidden or overlooked drivers and motivations.
The Full Moon in Gemini is the missing piece of the puzzle. By now, you may have a clear picture of what you want, but you may not exactly know how to get there. “Ah, this is why I want that, and this is how I’m going to get it”.
The Full Moon in Gemini, with its inquisitive and objective energy, will reveal the answer. This time, Pluto (trine Full Moon) is also on your side, adding depth and transformative power to your quest.
Astro Butterfly
https://www.youtube.com/watch?v=GjFO_YETlvw