Taevas saatis Naisele kliendi, kes temaga täiesti identsel kombel oma loodud kogukonnakeskust leinas. Naine ei suutnud oma äraolnud muinasmaale minna, ent oli kunagise iseenda välja põdemisel Tantsijatarist sammu võrra ees. Selles ju kogemusnõustajate olemus ja mõte ongi.
„Käisin oma rajatud tantsukooli varemetel,“ ohkas Tantsijatar, kes oli vanasse mõisasse koos armastatuga oma kooli loonud, ent pandeemia tuules oli armsam ja koostööpartner end põhja joonud. „Sellepärast läksin, et minna tahtis üks suurem ettevõtja, samuti kaunite kunstide koolide asutaja, kellele oma paleed näitasin, kuna põhjajoonud mees väitis, et kavatseb müüa… Teisel daamil kui mitme mõisa pidajal olid adekvaatsed eelteadmised ja lähteandmed ka.
Erinevalt minust ei pidanud tema hakkama saatanast haaratud tondilossist kodu ega kultuurikeskust orjama. Minul oli õnnetus nüüd näha, kui kiiresti kõik, mis talgute ja tundide kaupa kasimise ja tassimisega, igapäevase hooldamise ja puhastamise, pühendumise ja unistuste tiivul loomisega saavutatud, langes pärast minu lahkumist ruum-haaval lagasse. Sügavamale kui 300 aasta jooksul eales…“
Naine mõtiskles üllatunult, et teda oleks ilmselt teatud leina etapis rõõmustanud, kui tema loodud puhkeküla oleks ilma temata põrmu varisenud.
Tantsijatar põrnitses Naise seinal häirimatult hargutavat da Vinci kuldlõike-mehikest.
„Olen oma puhastatud ja armastatud tantsumõisa pärast ahastamist enda eest varjanud ja alla neelanud. Tänu seekordsele käigule tuli KÕIK meelde. Tagasi punkriks pudenenud pühamu resitont on õnnelik inimene – mida ei mäleta, seda pole olnud – ei lubadusi ega teeneid, purustusi ega põlenguid – ei mäleta, pole olnud… Jumal tänatud et pinnale volksas, saan selle leinaga ühele poole. Soovin kõigi soovide täitumist.“
Veerand tunni pärast istusid Naine ja Tantsijatar autos ja sõitsid Naise muinasmaa poole. Nende juhtumid olid nii sarnased, et Naine tundis: just Tantsijatariga ta sinna minna suudab.
Üks oli ühes, teine teises aspektis tervenemises teisest sammu võrra ees.
Tantsijatar oli süütundest laste ees kiiremini jagu saanud.
Ka tema oli lastele vajaliku aja, jõu, energia kahjuisale pühendanud, ent nüüd olid nad õnneks veel siiski lapsepõlve päramisel piiril oma olemises. Naise täiskasvanud lapsed olid temaga koos alles pikas puhastumise ja tervenemise protsessis – ikka tagasilangustega ja puha.
„Ma tulin sinu juurde seda leina tühjaks valama just selleks, et mitte oma teismelisi sellega koormata. Kui meie uude armsasse koju tagasi läksin, olin näost ära nagu mõni Videviku saaga vampiir. Noortele vastasin kohkunud küsimise peale, et mitte midagi ei juhtunud. Hästi, aina hästi kõik puha,“ muigas Tantsijatar ning juhtis tähelepanu, et Naine ületab kiirust.
„Ma tahan kiiresti kohale jõuda, et see juba möödas oleks,“ itsitas too katkeva häälega. „Ära õienda, keeran muidu otsa ringi!“
Naine tahtis just Tantsijatariga kui mitte liiga tuttavaga – ning samas analoogses loos ja energias suguõega selle teekonna nüüd viimaks läbi käia.
Naine valis teekonna, mis viis läbi tema lapsepõlvemetsade – polnudki päriselt maha võetud – ja kalmistu, kus puhkas tema isa.
„Asjad on palju lihtsamad kui sa arvad, lapsekene,“ kuulis Naine täiesti selgelt isa häält.
„Lein rullub otsekui elatud elu surmahetkel,“ kirjeldas ta Tantsijatarile.
„KÕIK meenub ja pihustub,“ nentis too. „Olen nii õnnelik, et sisetunde järgi su üles otsisin.“
Huuuh – oli ka aeg koos kellegi tõenäoliselt mõnest või mitmest eelmisest elust Omaga see palverännak ette võtta.
„Tere tulemast tegelikkusse,“ kirjeldas Tantsijatar, kuidas ülimalt karismaatiline, haritud, seksikas ja kaunis mees kihthaaval tuumani alasti koorus. „Otse loomulikult oli tal raske lapsepõlv. Kahtlemata olid paar eelmist naist temast väga erinevas rütmis inimesed, kes „teda ei mõistnud“. See traditsiooniline refrään, eks ole.
Olin temast lummatud – nii kaunis, soe, armas ja tundlik. Seda muljet suutis ta jätta seni, kuni oli suure osa ajast võõrsil. Niiöelda tööl. Tegelikult tegi ta seal sama, mida siin – mitte midagi. Jõi ja mölises. Kuna ma vedasin ja pidasin seni tantsumõisa üksinda, olin õhtuti tema vildakaid videomesse vastu võttes liiga süsi, et aru saada – ta ongi selline.
Pandeemia jättis ta koju ning siis selgus kibe tõde. Null ja mull. Pidevalt purjus ja heal juhul ei töötanud ta mulle vähemasti vastu. Üha psühhootilisemaks lagunedes hakkas metoodiliselt vastu töötama. Kahjustas ja tühistas mind, sest oli sisimas oma degeneratsiooni pärast meeleheitel. Mida sügavamale langes, seda julmemaks muutus.
Võtsin lapsed ja kolisin ära. Esmalt rentisin, siis ostsin pesa. Teismelised väitsid nüüd, et nende silmis oli mu unelmate mees olnud algusest saadik lootusetu mölakas. Nad ei tahtnud mu õnne tumestada – mina ei jõudnud nende lapsepõlve lõplikult ära rikkuda.
Ennast piiritult imetleva ja haletseva tuulupuluulu maailmas rajati võõrsil 10 aastaga kodus kelgitud ja vassitud ettevõtte asemel must auk ning offgrid loovpansionaadi asemel prügimägi ja katastroofikolle.“
Naine soovis Tantsijatarile õnne, et too pääses tema enesega võrreldes vaid kolmandiku ajaga, mis lõpeks ei-kuhugi panustatud sai – ning tema tuulupuluulu ei olnud vähemasti lits mees. Ta lihtsalt oli…
„Mõtisklesin, miks mõisast seda paleed ei tulnud, mida visioneerisin. Meie oleme teatavasti kinni kuulujuttudes ja eelarvamustes. Muinsuskaitse objekt, vamm, varingud, nõuded versus linoleum ja osb hallituse peal, nõukogudeaegsed rüvetamised ja katkiste inimeste tekitatud korvamatud, aga see-eest lakkamatud kahjud. Mõisad on Eesti ajaloo koopia. Neid ostetakse emotsionaalsetel kaalutlustel, mida püütakse äriks keerata – enamasti persestani päi,“ turtsus Tantsijatar. „Minu õnnetu joodik ei vaevunud projekte kirjutama – enne sõdu ja majanduslangust oleks olnud võimalik kõik üles ehitada. Projekthaaval. Aga mitte pidevalt johmasena järjest õelamalt maja ees persendades, nagu iseenese hale vari.
Möllasin oma tantsuinimese füsionoomia musklisse nagu kulturist – tema läks aina vedelemaks ja mürgisemaks. Tead küll, mis see alkari valge toksiline rasv on…“
Naine noogutas – ta oli seda ka oma isikliku naha all kogenud. Oh õnne – möödas.
„Mõttes olid kaunid kunstid, restoran, pansionaat, turism ja… tagajärjeks must auk.
Võid oma ja tantsulapsi ohustavad kaablid pärast põlenguid välja vahetada. Võid kultuuriprojektideks kompensatki saada – pärast maksad vere-higi-pisaratega viimseni kinni. Põgene!“ võttis Tantsijatar seitse aastat oma elust kokku. „Esimesel sõpradega koos korraldatud talgul kukkus peegel puruks. Seitse aastat õnnetut armastust kohe olemas…“
Naisele meenus, et tema analoogsel kolgatal läks mitmeid peegleid katki.
Tantsijatar kõneles, et kahe naise mõisasse minek oli joodiku tähetund – nüüd on kindel, et saadab nädal aega sõnumeid, nagu üles-alla põrkama jäänud mürgine konn.
„Ostuhuviline muide ei saanudki aru, kui hullud lood mu unelmate mehest järele jäänud haleda varjuga päriselt on. Poole pudeli pealt jätab ta jummala kabeda mulje – korratud-korratud-korratud kangelasjutud ja muu tühi möla on veel pooles meeles. Aga midagi uut ei sünni. Häving ja vaesusenergiasse hääbumine,“ kirjeldas Tantsijatar. „Saab nädal aega üha ilgemat pläma kirjutada – kuni teatab, et ei müü.“
Cherchez la femme.
Enamasti väestavad mõisaid ja puhketalusid naised või ülinaiselikud mehed. Ühised märksõnad on maalimine, rehabilitatsioon, tants ja laul ja kaunid kunstid kõrgeimas mõttes. Palju tööd, aeglaselt ja ränga pingutuse järel korraks tõusev tulu – ja meeleheide. See viib vaimsete ja aineliste haigusteni ning kui pole toimivat paari või lausa meeskonda, hakkavad hullunud õrnakesed ka neile õela kadedusega – !!! – vastu töötama, kes nende unistusi täidavad. Paljud pekkis paleed on käest kätte käinud. Küll on maalides ja laagreid korraldades tondilossi elustanud vägevad naised, kes on seejärel pildilt kadunud. Tühjaks on tõmmatud.“
Naine peatus oma kunagise muinasmaa väravas.
Ta ohkas kergendatult – tööpäeva varajasel pärastlõunal polnud kedagi kohal.
Kliendid lebotasid ja aerutasid, väliselt paistis kõik viks ja viisakas.
„Ma tean, et räägin su praegu seina külge kinni, aga ehk on sul minu jutumullis kergem oma luhtunud unistuste peale vaadata,“ naeratas Tantsijatar koos Naisega autost väljudes ja kuumale kapotile toetudes. „Erinevalt pärisriikidest puudub Eestis seadus, mis rottidena muististes kükitavaid ja hävingut kiirendavaid ebaomanikke korrale kutsuda saaks. Kokku ahnitsetud mõisate hävitamine (post)sovetlike käpard-libaperemeeste poolt on kuritegu, mida on parem mitte pealt näha. Otsekui väikesed putinid hävitavad nad kultuuri ja loovust, külvavad surma – sest tahaksid ise surnud olla, aga isegi seda nad ei oska.
Mõnel juhul orjab üks ohver teise järel – mina nende seas, kohe lausa esireas – tondilossis röötsutavat rasvast rotti oimetuseni – ja nad kõik loobuvad. Palun järgmine?
Ei saa, hävitaja kardab kõike ja kõiki. Lepib arendused-üritused kokku – ja kui inimesed tulevad, on silmini täis või luku taga. Endal tuleb võsa ja malts, krohv ja katus kallale… mispeale ta tuleb ja niidab ainsana kõigist haljastest siiludest just täpselt sinu metsmaasikate välu maha.“
Naised jalutasid järve poole.
Tantsijatar võttis oma viimased seitse aastat kokku: „Kui see periood läbi, on parem võimalikult kaugele minna. Varjad enda eest ahastust 5 aasta talgute ja rügamiste, paljude tundide pikkuse kasimise ja kõbimise, sentimeeterhaaval puhastamise ja elustamise pärast – sest hall kleepjas lima römab jälle ja jälle tagasi.
11 lavastust, kümned teemapäevad ja kontserdid, laagrid ja koolitused – ise ka küsid uskmatult, kas kõik sündis selles, nüüdseks varisevas räpases peldikus või? Uskumatu – aga see oli ju korraks kaunis ja soe kodu ja tantsutempel. Nojaa, saekaater ja ühsielamu oli ju ka. Oh sina õnnetu mõisakene – vääritu kohtlemise sõjaveteran…“
Naised läksid jalgupidi vette. Alasti võtta kumbki ei tahtnud – polnud see aeg ega ruum.
„Aga elu läheb edasi – kui leinatöö on sirge selja ja täie teadlikkusega lõpuni tehtud,“ ütles Naine viimaks.
„Tead, mida mina linna tagasi jõudes teen?“ naeratas Tantsijatar kelmikalt.
Naine märkas hämminguga, et saatusekaaslane-kogemusnõustatu oli järsku täiesti teine inimene. Kõht sees, rind ees, käsivarred graatsilised ja pea püsti. Päris tema.
„Ma lähen kohtingule. Nädal tagasi leppisin kokku. Vahepealne rõve mõisaskäik võttis kuraasi maha. Siin sinuga praegu just tuli tahtmine tagasi. Aitäh!“
Nii lihtne ja kordumatu ongi iga töövõit.
Iseenese ja sarnases mustris vintskleja paika saamise püha tseremoonia. Aitäh jah.

Tütrekene, vabanemine, puhastumine ja tõus on nagu kulutuli ja eriti head liiki viirus. Üks vabaks rabelenud ja tuhast tõusnud naine sütitab terve leegioni õdesid. Oo kirgast pakitsust teadmisest, et kuskil on keegi, kes mind austab ja hoiab nii, nagu seda väärib naine – need mehed on päriselt olemas.
Me ei kohtu nendega seni, kuni ei julge oma hirmudega silmitsi seista ja alahindame endid. Asjata. Tuleb olla ainult vapper, otsida abi, rääkida, astuda ise esimesi samme parema homse nimel – kui sulgub üks uks, avanevad teised – see on nüüd kindel.
Kuni eelmine haav haigutab, tõelised mehed – tegelikult ka uued terviklikud sõbratarid – tulla ei saa.
Lilith, kuna meie planeet on inimhingide haigla, pole sugugi kindel, et lõpuks ometi tühjaks põlenud kohale ikka ja ainult terveid-terviklikke-teadlikke-tõusvaid paarilisi tuleb – igaüks on nii- või naapidi kipakas ja kloprit saanud. Võimalik, et kõiksus viib sind kui psühhoterroristi ohvrit kokku mehega, kes on samuti kuritarvitatud – olete teineteise jackpot.
Mina saan sellelt mehelt tuge ja toetust just nii palju – ja rohkemgi veel kui eales tahta oskasin või filmide põhjal oodata oskasin. Nüüd, tütrekene, on vaja ainult nii palju tarkust, et ma oma hirmudega teda ära ei hirmuta. Nädalavahetusel lähen – ei, mitte kaissu ega kohtingule – uuele koolitusele – see on minu jaoks. Selle nimi on „Minu suhe on minu kätes“.
Küllap näed, millise emotsiooniga ma sealt tagasi tulen – lollimana kindlasti mitte. Teadlikumana kindlasti. See saab olema retk minu ja minu helgema tuleviku heaks.
Ma tean, et olen hea naine – olen õnne väärt.
Nüüd ei pea ma mitte kellelegi mitte midagi enam tõestama, vaid pean tegema seda, mida mina tahan ja enda jaoks heaks arvan.
Lapsed on suured – tütrekene, milline kergendus, et nad on täiskasvanud.
Kui mina muutun, muutuvad ka nemad. Iga kohtumisega. Mul on, mille nimel lisaks mu enese lõpuks ometi tingimatult kullakallis mina, muutuda.
Kui ma olen saanud ühe suure turismitalu loomise ja töökorraldamisega hakkama, siis saan nüüd hakkama ka oma elu korraldamisega. Pole oluline, kas mind mäletatakse seal külas – see osa minu elutööst on tehtud. Nii põnev on süü ja alaväärsustundeta mõista, mida tähendab lause: MA OLEN SEDA VÄÄRT. Parimat.

Elad rahutult ja sulle tundub, et tunned kellestki puudust. Tahad leida kedagi, keda armastada ja kellega õnnelik olla. Aga tegelikult, ainus inimene, millest sa puudust tunned, oled sina ise. Ja kui oled suhtes, jääb ikka keegi puudu. Sina.
Vajad asju ja tunned puudust sellest või teisest: riided, auto, aksessuaarid. Kuid tegelikult vajate seda staatust, mille need asjad teile annavad. Ja nende asjade omamisel jääb valdajal ikka midagi puudu. Sa oled kadunud.
Sa unistad olla osa kogukonnast. Suurde heasse seltskonda, kooli või perre. Aga kui arvate, et see annab teile endale, siis eksite. Kui sa pole ennast leidnud, siis jääb kogukonda kuulumisest veel üks inimene puudu. Sina.
Tegelikult on ainus inimene, keda sa tõeliselt igatsed, sina ise. Inimene, kes suudab kõik teie probleemid lahendada, olete teie. Inimene, kes suudab leida lahenduse, lohutada, rõõmustada ja näidata huvi sinu elu vastu, oled ka sina.
Inimene, kes suudab armastada ja olla selle tundega täidetud, oled sina. See ei tähenda, et jääte üksi ilma kedagi vajamata. See tähendab, et te lõpetate sõltumise välistest teguritest ja teie elu hakkab teile kuuletuma. Ja siis ilmub kõik, mida sa nii väga tahtsid, aga mida sa ei saanud. Lähedased tulevad. Tekib kogukond. Elu muutub dramaatiliselt, kui te ei lase sellel end kujundada ja ise kujundada, sest ainus inimene, kes suudab teie ellu õnne tuua, olete teie.
Aglaja Datešidze

Järgmine ajaskaala trajektoor
“Meil on suur märk, mis ilmub järgmise aasta alguses. Ringikujulisele ajaskaala trajektoorikaardile ilmub uus sageduse värv ja tiheduse lainepikkus. See hakkas selgelt ilmnema 1 kuu tagasi.
See arvutati selle aasta märtsis, lähtudes varasematest energiaintervallidest. Sellel pole midagi pistmist Kuu tsüklite ega teiste planeetide orbiitidega. See muudatus põhineb Päikese ja teiste tähtedega ühendatud matemaatilisel algoritmil.
Selle edasine uurimine näitab meile “planeedi aktiveerimist”. Varem oli meil 2, üks 2012. aasta lõpus, kui meie planeedi tuumast kiirgasid püsivad lainepikkused tihedusega 4, ja üks 2018. aastal, mille lainepikkus oli 5 tihedust. See on koht, kus mõned allikad ütlesid, et “Sündmus” toimub. Mingil tasandil oli neil õigus. See oli alles algus.
Vaikimisi näitab iga suurema aktiveerimise vahele 6 aastat. Sama juhtub ka Valguskeha isikliku aktiveerimisega, järgides sama mustrit 2-aastase intervalliga väiksemate vahetustega. Esiteks Valguskeha massiline aktiveerimine globaalselt, millele järgnes 4 aastat hiljem planetaarne aktiveerimine. Olen sellest varem kirjutanud.
Mis juhtub?
Kui olete teadlik sellest, mis juhtus 2012. aasta lõpus ja 2018. aasta esimeses kvartalis, on see võimsam. Märgid on praegu tunda.
Paljudel on praegu kõigi sümptomitega palju füüsilisi raskusi. See läheb hullemaks. Aimu andmiseks valige täiesti Toores ja täielikult orgaaniline toit, kui soovite selle teekonna läbida lihtsa ja sügava heaoluga. See on mulle korduvalt meelde jäänud.
Jagan sellest lähemalt sügavamalt, totaalsest terviklikust vaatepunktist, tuginedes 23 aasta pikkusele inimkeha ja vaimu uurimisele.
See faas nõuab palju OMA AEGA, me kirjutame ümber oma olemasolevad närvirajad, et võtta kasutusele UUE programmeerimine, mis on kodeeritud meie Kõrgemas Valguskehas.
Järgmised 3 kuud on paljude jaoks rasked. Ainult sina saad ennast muuta. Jumalikud jõud võivad kõrgemate nõukogude juhtimisel teatud tasanditel aidata.
Usaldage oma sisemist juhendamist, sisemist tähte, mis juhendab teid eredalt särama.
Olete selle missiooni kõige julgemate hingede hulgas, mitte kõik vabatahtlikud hinged ei sobinud selle jaoks. See on missioon ja meeskonnareis erinevalt kõigist teistest, mida oleme teinud.
~ Vend Altesis (Bilal)
Altea
Energiakompleks
24-liikmeline koalitsioon

Stephan Burns pole üldse optimistlik – paraku on ta hästi informeeritud teadlane:

*
Tom Valsberg:
✤ Meie ühiskond on nagu end mäluauku joonud mees. ✤
Meie ühiskond on nagu end mäluauku joonud mees, kellele nüüd amneesiast ja tsüklist toibudes tundub, et ta on järjest uusi asju avastamas ja leiutamas.
Kuigi paar sajandit tagasi eksisteeris õhu kaudu liikuv vaba-energia, millega ka Tesla eksperimenteeris, siis meie oleme hiljuti tööle saanud päikesepanneelid ja tuule-generaatorid.
Nüüd kaardistame paraleelmaailmate olemasolu, mida amasoonase shamaanid ja budistlikut mungad juba ammu teavad.
Kvantfüüsika väidab, et kõik on energia, mida saab manpuleerida, kuigi iidsed kultuurid olid selles energiast ja energia manipuleerimise tehnikatega niivõrd kursis, et suutsid luua püramiide.
Me avastame, et autod saavad liikuda ka veemoororil ilma igasugust naftat kasutamata, kuigi pilte sellistest autodest on juba 150 aasta tagusest ajast.
Just nagu härra Prussakov, kes kuskil siberi pärapõrgus leiutas ilmselt poest viina toomise eesmärgil 19 sajandi lõpul jalgratta aga seda patendeerima minnes pidi oma suureks pettumuseks tõdema, et jalgratas leiutati prantsusmaal juba 100 aastat varem, ta polnud lihtsalt asjadega kursis.
Loodetavasti samamoodi taas-avastame varsti ka seksuaal-energia olemasolu tavateadvuse tasandil ja ei pea sellele viltu vaatama kui mingile esoteerilisele uhhuule. Loodan, et varsti taas-leiutame AI-abil vastavad mõõduriistad eluenergia ja seksuaalenergia mõõtmiseks ning oma õnnehormoonide tõusu ja languse põhjus-tagajärje seoste tegemiseks.
Võib-olla siis hakkavad kõik mõistma, et meie eluenergia ongi meie seksuaalenergia ja kui sa tahad elada vägevalt, vingelt ja pakatada elujõust, siis on sul vaja õppida seda seksuaalenergiat hoidma, liigutama ja teadlikult kasutama.