Inimene vajab ühendust looduse ja teiste loomadega.
Ta soetab majakese mere äärde ja läheb loomaaeda, safarile, ratsutama – ning leiab end seal koos kümnete või tuhandete teiste inimestega, kes vajavad sama.
Rannaäär ehitatakse majakesi täis, nii et inimesed on kobaras pigem üksteise kui looduse ja muude loomadega.
Loomade ümber tungeldes tallatakse üksteise varvastel ja vadistatakse kümnetes keeltes üle lindude kädina.
Läbi salvestava kaamera on hõlpsam end oma mulli eraldada ning oletada: kodus pärast vaatan.
Olulisim töövihikuharjutus ongi enese ümber siin ja praegu iseolemise mulli loomine. Kogen praegu. Ümbritsevatest inimtuhandetest olenemata. Mina olen.

Mis värk on draakonipuudega? Sama, mis meil-matsidel tammepuise ilmasamba ja loomis-hoidmis-jätkulooga. Draakonipuude pühaks pidamine kinnitab: rifirahvas mäletab. Mäletatakse draakoneid ja inimste kooskõlamist teiste rahvastega. Elatakse näoga tuleviku suunas – seega pannakse vigasaanud ja haigeks jäänud draakonipuu sidemetesse-lahastesse. Nemad ise – need draakonipuud – naeratavad täiskuu all üle kalendriaasta lõpu poole rühkiva rahvastepaabeli ja ON. Meie oma ööbikud ja musträstad lasevad nende lehti pidi ligu ja ON SIIN 🙂

Mis värk on juurtega? Need on meil puu otsas. Hakkasin end rifi idapõhja külje puude ja lindude keskel hetkega koduselt tundma. Leht-okas-palm-kaktuspuude 1001 liigi vahel asjatavad musträstad ja laulavad ööbikud. Nojaa, arvukad kitsed ja koerad ka 🙂 Kui sinna kõrvale vaadata koduse valvekaamera salvestustelt rebasejälgi lumes ning rada koduni lahti hoidvat tütart, pole vajagi öelda: ära mujale juuri aja. Puud ajavad maakera ümmarguseks, ent rändlindudega sarnaselt on kodutee meeles.