05. aprill 2024
Misiganes asjus Brüsselisse satute – võtke kaks tundi aega ja kulgege põhjalikult mööda Euroopa Ajaloo Muuseumi – uhiuus multimeedia-põhine sügav ja sünge värk. Kinnitan – saate kuuest korrusest mõnel kindlalt heleda laksu vastu südant, täiesti garanteeritult tunnete neid tundeid-lõhnu-seoseid – ja iseennast sel suurel pildil mitmeid päevi hiljemgi.
Marina Kaljurand on minu jaoks olnud palju aastaid Eesti poliitika suur Mama. Ta on maitsekalt emotsionaalne, lihtsalt ja arusaadavalt täpne, emalikult vastutustundlik, vanakooli väärikas ja elegantne.
Kui pandeemia sulges mu kultuurikeskuse ja ma lõpetasin ka ajakirjanikuna praktiseerimise, sai minust Kehtna kutsehariduskeskuse ja täiskasvanute gümnaasiumi ning Emajõe keeltekooli õpetaja. On hästi teada, et kirjandusklassikat ja kaunist puhast eesti keelt on tänastele inimestele võimalik õpetada eriti hästi valitud materjalide abil.
Olen oma enese kirjutatud õppevahendites sageli pr Marinat tsiteerinud ning õpilasi teledebatte vaatama ning neist aru saama juhatanud reeglina neid saateid valides, kus kõneleb tema vastukaaluks ratta veeretamistele ja kallamistele, mille abil muide õrnade ja endassetõmbunud inimeste ninasid nutiplutist välja ei saa.
Seega on Lady Kaljurand minu võimsaim abiõpetaja inimeste toomisel tegelikkusse. Ta on lasterikas ema-vanaema, pühendunud loomainimene ja naiste tooja juhtivatele kohtadele igas eluvaldkonnas.
Kui hiljuti korraldati Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni esseekonkurss, pani Marina Kaljurand välja peaauhinna. Minu õpilastest said neli auhinnalised kohad ning sõidavad Strassbourgi – üldvõitja Sandra Veensalu aga sõna otseses mõttes kirjutas meid Brüsselisse Marina juurde. Tema võidutööd ei puudutanud ma pliiatsiotsagagi – nii, nagu kirjas, nii teele läks. Selle jäägitult ausa töö tulemusel on Euroopa Parlamendis ja Brüsselis tervikuna nii Sandra saatjaga kui mina-õpetaja noorima tütrega.
Meie Brüsselis-käik on osutunud seda täiuslikumaks, et Euroopa pealinnas eestikeelset grupijuhti ei ole ning Marina ise ongi olnud meie grupijuht ja koos oma tütre Kaisaga loonud meile muinasjutuliselt laadiva-informatiivse Brüsseli.
Kõik siin ilmas on kõige ja kõigiga seotud – minu jaoks isiklikult on Brüsseli-lähetus kujunenud ka prantsuse buldog Arlekiini asja ajamiseks ka. Eesti Vabariigi aastapäeval tuli meie peresse buldogipreili Delfiin, kes õpib päevast päeva koolis teenistudes teraapia-lugemis-keskendumiskoeraks. Broneerisin oma noorema poja perele tema üliefektse õe, ent elukaarelised eriolukorrad ei võimalda neil Arlekiini võtta – vanema poja lapskonnale võetakse saarele suur koer.
Meie kodust ära olles on Delfiin ema Mia, isa Bruno ja õe Arlekiini juures hoiul. Mina aga otsin nüüd lahedat kodu, kus kolmekuisel prantsuse buldogi piigal oleks tegevust ja teenistust tema õele. Sotsiaalmeedia ja Jumal ise appi nüüd selles natuke naljakas ummikus.