07. aprill 2024
4. mai üleriigilistel talgutel Teeme ära! – olen esimesest aastast igal aastal kaasa korraldanud!!! – korrastame Vigala jõe kaldaräga ning pühendume seega veekogude ohutusele.
Esmaspäeval, kui planeet möllab varjutustes, viin 7 inimest praktiliste ja loovtööde kaitsmisele.
Kristo Roometi loodud tervik on nii teoreetilise kui praktilise sisu poolest kooskõlas tema kui õpilase imetlusväärse arenguhüppega viimasel kooliaastal.
Ühe akna paigaldamine vanaema vannituppa valgust tooma on esmapilgul lihtne ja loogiline sooritus, millest ei peaks olema otsekui midagi erilist kirjutada ega analüüsida, näidata ega kirjeldada.
Autor on leidnud nii aknapaigaldusele kui selle kirjeldamisele mitmeid süvitsiminevaid vaatenurki ja toetavaid teooriaid. Ta on näiliselt väikesesse asjasse hõlmanud terve maailmaloomise: valguse olulisus, teadmised soojuskadudest, materjalide ja stiilide, ruumikujunduse ja arhitektuuriga arvestamise taustsüsteemid.
Lisaks on noorhärra Männiste üle vaadanud akende ja tööriistade, abivahendite ja lahendite turu ja tavad ning ilmutanud seega 21. sajandile üldse mitte omast süvenemist, mõtlemis- ja üldistusvõimet ning südamega asja juures olemist.
Töö ridade vahele on peidetud helge hoolimine nii vanaemast kui talle pühendatud sooritusest. Muhe ja lahe on Kristo Roometi ausus iseenese vastu – ta annab hinnangu enesele kui potentsiaalsele professionaalsele aknapaigaldajale ning leiab plussid-miinused ja hüved-puudused, mis temal kui isiksusel selles eneseteostuse harus õitsemisel on. Kirjeldatud on motivatsiooni otsimist, mis peaks olema sageli töölaual meil kõigil.
Edu edasisel eneseleidmisel, tubli ja töökas inimene!
*
Triin Meieri eneseanalüüs viib meid ühiskonnas üha olulisema ja ülimalt alahinnatud ameti sisekaemusse. Hooldusasutuses töötav ööpäevaringne hooldaja kogeb nii vaimset, hingelist kui füüsilist pinget, mida me ettegi ei kujuta ning saab selle eest palka, millest rääkida ei taheta.
Triin on kirjeldanud oma töö(öö)päevi, ülesandeid, nendega toime tulemise nippe, enese positsiooni kollektiivis, meeskonnatööd ning koostööd patsientide-klientidega.
Pereema Meier on ühitanud hooldajaameti ja eraelu kooliga ning võidelnud – suuresti tööst tingitud – terviseprobleemidega.
See kaantevahe on õigupoolest oluline teadasaamine meile kõigile, ka näiliselt kõrvalistele. Eesti ühiskond vananeb üha kiiremini, vananejatel või end tööga invaliidistanutel pole aina sagemini omakseid, kellele loota. Oleme järjest üksmeelsemad ka selles, et lapsed ja omaksed ei peagi olema ligimese hooldajad ega oma isiklikku elu ohverdama.
Pr Meier kirjeldab rahulikult ja professionaalselt toimetulekut nii lamajate keeramise-pesemisega kui rahvakeeli juurviljadeks nimetatud seisundis inimeste pideva lahkumisega siitilmast – mis on eneseanalüüsis kirjeldatud elukutse paratamatu osa.
Nii töö kui seda kirjeldav kirjatöö väärib imetlust ja tunnustust.
Seda enam, et keegi meist ei tea, mis hetkel lebame Triin Meieri hoolealusena seal, kust tagasi ei tulda.
*
Margus Ambos on nii põhikooli lõpetamise kui käesoleva kirjatööga sooritanud liialdamata öeldes kangelasteo.
Tal on olnud värvikas noorpõlv, millest saadud kogemusi ta 50aastase lasterikka isana kohuse- ja vastutustundlikult roheliste koolikaaslastega hoiatuseks jagab.
Tal on olnud ränk liiklusõnnetus, millest ta tänini taastub ning millekohased tekstid ja röntgenülesvõtted töös kaasa elatavad on.
Ta töötas bussijuhiks saamiseni vabatahtliku kasvatajana SOS Lastekülas oma abikaasa kõrval.
Bussijuhiks saamine ja argipäev selles ametis, vastutuse ja tervise aspektide sisevaatlus ning enesejagamise teema on kirjutatud ja illustreeritud nii, et seda on huvitav lugeda kõigil, kes vaevad elu ja kutse muutmist ning teavad bussisõidust üksnes reisija aspektist.
Koosloomine nii käesoleva töö puhul kui koolitundides on olnud kirgastav kogemus. Tänan!
*
Pandeemia tekitas inimkonna hulka arvukalt COVID-19 ohvreid, kes selle viiruse erinevate tüvede põdemise järel kaotasid haistmis- ja maitsmismeele.
Töö autor on üks nendest ning olles suure pere ema on tema hobi küpsetamine – see paradoksaalne olukord osutus töö loomisel ääretult inspireerivaks.
Olesja kirjeldab elu haistmis- ja maitsmismeeleta ning võimalusi pereliikmete ja majapidamise seisundi üle kontrolli saavutada ja säilitada ka lõhnu tundmata.
Töös on kirjeldatud viiruse, pandeemia ja praeguste järelmite olemust.
Praktiline sisuosa kirjeldab šokolaadiküpsiste küpsetamist nullist ärasöömiseni – on lihtne, ent professionaalne korraliku kokaraamatu peatüki vääriline saavutus.
Süües selles töös kätkeva retsepti järgi küpsetatud kodupoolist kujutage ette esiteks, et küpsetaja ei tunne küpsemise lõhna ega valmismaiuse maitset… ja teiseks tõsiasja, et maailmas meie ümber on kujuteldamatult palju seesuguse tüsistusega inimesi.
Minu lugupidamine!
*
Janeli näitab nii selle tööga kui kooliskäimise stiiliga, et ta on ellujääja. Just töö tõttu, millest kõneleb käesolev analüüs ja süntees, jõuab ta vähe tundidesse, aga teeb lõpuks alati kõik vajaliku ära, et õpingutega edasi minna.
Tugiisiku amet ohustab inimest enese ülekoormamisega, eriti kui tal on lisaks koolile ju ka päris suur mitmekesiste vajadustega pere. Tuge vajavaid kliente oleks võimalik hooldamisele võtta rohkem kui ööpäevas tunde.
Praegusel ajastul on erinevate diagnooside ja erivajadustega inimesi iga aastaga aina rohkem – nad lähevad suurkoolides sõna otseses mõttes katki ning saabuvad meie kooli tervenema. Seega on pr Susi sõna otseses mõttes ristteel – ta õpib koolis keset tuge vajavaid inimesi ning toetab mitut kümmet klienti.
Loodan kogu südamest, et Janeli – nagu me kõik – peab sellele kolm korda kolmekordsele koormusele vastu. Imetlen ja toetan.
*
Jan Joosepi kooli saabumine oli liigutav – ta tuli selleks, et poja sündimise auks vähemalt põhiharidus saada, aga loodetavasti ka edasi õppida.
Nagu vapper perepea käesolevas töös kirjeldab, oli ka tema tööleminek Kohila Vineeri analoogne riski peale välja minev eneseületus.
Hr Roosaar kirjeldab siin kaante vahel oma tööd, tehnikat, tööjaotust, suhteid juhtidega, töökoha eeliseid ja puudujääke nii kütkestavalt, et sõitsin teksti esmase versiooniga tutvumise järel ise Kohilasse seda vägevat asutust seirama.
Loodan südamest, et Jan Joosepil jätkub mehisust töö ja perekond, kool ja eneseareng senisel vapral moel ühitada ning pärast põhikooli lõppu meiega ka läbi gümnaasiumi rühkida.
Antud tööst lähtudes on mul isiklikult usku temasse ka potentsiaalse üliõpilasena.
Nii nagu tema, nii ka mina annan selleks oma parima.
*
Tänukiri tööde autoritele ja Ülle Viitkarile
On olnud vaimustav koostöö kõigi praktiliste ja loovtööde autoritega.
Oleme koos loomise ja avastamise rõõmus põlenud – tööd koostanud ja täiendanud, kohendanud ja lisanud, rõõmustanud ja ühiseid arutelusid-puhastamisi korraldanud.
Olen olnud koos Kristo Roomet Männistega hinges aknapanija, Triin Meieriga hooldaja, Margus Ambose rolli sisenedes bussi juhtinud, Jan Joosep Roosaarega puitu hallanud, Olesja Randviiruga šokolaadiküpsiseid küpsetanud, Janeli Susiga end tugiisikuks tundnud ning Sandra Veensalu triitmenti uudishimulikult neelanud.
Pean tunnistama, et sisulise töö lõppedes osutus mu vormiteadlikkus rabedaks – laual oli kolm erinevat juhendit ning ilma hea Ülle Viitkari vormistamise-korrastamise-korrektseks sättimise abita oleksime jamas olnud.
Tänan südamest!
Selle õnnestava koosloomisega alustades oli juhendatavaid 11.
Diana ja Marin kadusid teistesse pühendumistesse.
Keiril ja Lisandral on võimalus uuel aastal uue hooga luua.
Kinnitan – praktiliste ja loovtööde juhendamine küsib südameüdini sügavat pühendumist. Selle maratoni järel lubasin – ei iial enam! – eriti kui reavahed-joondused-jaadajaadad üle pea kokku lõid.
Praegu ootan huviga uut õppeaastat – mis teemadega inimesed siis tulevad?
Aitäh kõigile kõige eest!
Kati
https://www.youtube.com/watch?v=dvpF_pNhMY0&list=TLPQMDYwNDIwMjTRWbaJAnlw8w&index=6&pp=gAQBiAQB