14. aprill 2024
Raamatu „Puugid kuubis“ finaalis tänab peategelane kõiki, kes talle halba tegid.
Mina tänan kirjanikuametit võimaluse eest klasterfakk endast välja kirjutada ja maha müüa 😀
Katkend raamatust „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima, olen õppinud end välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehta-misssasssja… Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb. Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali profiilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte. Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik – nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat. Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas. Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma profiilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali „Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist, oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama „Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi… Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fifty-sixty võrdsed. No hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hingelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon. Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale, et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe, siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada, turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu perekond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud, kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima – kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“ – erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügava-killustunud Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot, ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti. Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk, naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade filmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama saabunud
masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit… Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada, käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise – marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin. Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga, mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad, soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh! Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid? – enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge õnnistatud, toredad poisid!
Vallo Heinluht:
AVATUD SILMADEGA UNENÄGU
Maailm on kummaline. Kui olete ERGAS, siis sünnivad kõikjal imed. Aga te ei näe imesid, sest pole peaaegu kunagi ergas. Enamasti on teil silmad lahti ja te ei norska. Aga see ei tähenda, et te ärkvel oleksite. Te ainult teesklete ärkvelolekut, aga sügaval sisimas on nii palju mõtteid, nii palju segadust, nii palju emotsioone … kuidas te võiksite midagi näha? Kuidas te võiksite midagi kuulda? Nii et teie silmad on küll lahti, aga te ei näe. Kõrvad on küll lahti, aga te ei kuule.
Ma kuulsin niisugust lugu, et ühel pühapäeval pöördus kirikuõpetaja mehe poole, kes oli jutluse ajal valjusti norsanud. Pärast teenistust kutsus ta mehe kõrvale ja ütles: Nii ei lähe! Ma pean jutlust ja teie norskate.
Mees vastas: Palun vabandust. Olen järgmine kord hoolsam.
Kirikuõpetaja: Te peategi hoolsam olema, sest väga paljud magasid ja teie häirisite neid kõiki. Ma ei muretse mitte sellepärast, et te jutlust ei kuula, vaid sellepärast, et sügavas unes kogudus saaks end välja puhata. Te norskasite nii kõvasti, et nad oleksid võinud ärgata. Ma loen igal pühapäeval sama jutlust ja kui te kõiki üleval hoiate, siis tähendab see minu jaoks lisatööd. Ma pean järjest uusi jutlusi ette valmistama ja see on tõeliselt tüütu. Ma olen kogu aeg üht ja sama jutlust pidanud ning mitte keegi ei vaidle, sest keegi pole seda kuulnud
Kui te lähete mis tahes kirikusse, siis leiate eest magavad inimesed – see on koht magamiseks, ilmaasjadest, maailmast ja pingetest puhkamiseks. Kuid mis puutub hingelisusesse, siis inimesed magavad 24 tundi ööpäevas. Ja te näete unes viha ja ahnust ning need paisuvad nii suureks, et te jääte kergesti nende võrku kinni.
See, kes oskab jälgida, hoiab käes kuldset VÕTIT. Siis pole oluline, kas tegemist on viha, ahnuse, sensuaalsuse, iha või sõgeda armumisega. Pole oluline, mis haigusega on tegemist – aitab üks ravim. Ainult vaadake ja te vabanete. Ja vaadates kaotab vaim järjest oma sisu, kuni kaob ühel päeval ka ise. Ta ei saa ilma pahameele, hirmu, armastamise ja vihkamiseta olla – kõik need emotsioonid on vaimu eksisteerimiseks hädavajalikud.
Vaadates te vabanete mitte ainult vihast, vaid ka ühest vaimu osast. Ühel päeval te ärkate ja vaimu pole. Te olete ainult VAATLEJA, vaatleja mägedes. See on kõige ilusam hetk. Alles siis algab teie tõeline elu … [OSHO – Emotsionaalne heaolu. Hirmu, viha ja kadeduse muutmine loominguliseks väeks