25. aprill 2024
Viru veri ei värise 😉
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ – katkend tõsielulisest seikluspanoraamist:
Tom otsustas kasutada vana äraproovitud trikki ja minna Olümpia hotelli, kuid seal olid peatunud mingid delegatsioonid ja ükskõik, mida ta administraatorile lubas, ei saanud ta seekord kaubale.
Minna mingisse Kopli lutikakahtlusega võõrastemajja, kus mitu inimest magavad ühes toas, ta ka ei soovinud. Tom sõitis sihitult mööda linna, kuni jõudis lõpuks Viru hotelli juurde. Ta nägi mitmeid inimeste gruppe, kes hotelli suundusid.
Jugapuu parkis masina lähedalasuvale tänavale ja paigaldas rooli külge pedaaliluku. Tema riided ei olnud kaugeltki kõige esinduslikumad, kuid mees lootis, et selle puudujäägi saab rahaga tasa teha ning suundus samuti hotelli poole.
Ta läks otseteed administraatori juurde ja küsis endale öömaja. Noorepoolne lakutud soenguga mees vaatas Tomi pika pilguga ja raputas pead. Ta isegi ei vaevunud Tomile vastama. Tom tundis, kuidas selline ülbus pani tal vere keema, kuid ta sundis end rahulikuks ning meeldiva naeratusega libistas mehe poole kahekümneviieka ning ulatas oma passi.
„Üheks või õigemini kaheks ööks. Korraldad ära, saad teise veel ja ma ei ole mingi nuhk ega koputaja. Ma jäin lihtsalt orastele ja mul ei ole Tallinnas kedagi, kelle juurde minna.“
Rahatäht avaldas muljet ja – veidi ringi vaadanud – võttis ta Tomi passi.
„Kuidas siis on?“ küsis ta vaikselt. „Üks või kaks ööd?“
„Tegelikult kolm ööd. Laupäeval sõidaksin minema.“
Noormees vaatas Tomile küsivalt otsa ja Tom poetas veel ühe kahekümneviieka lauale.
„Kolm ööd tahtsid ju?“
„Ole nüüd mõistlik,“ ohkas Tom. „Ma ju ei trüki ise raha. Räägi parem, kas restoranis süüa saab?“
„Mis maakas sa selline oled?“ ühmas mees. „Restoranis just saabki süüa.“
„Kuule, sul pidi siin varietee ka olema? Ma ei ole kunagi näinud. Äkki sebid mulle sinna ka koha?“
„Pane üks juurde…“
Tom ohkas ja lisas veel ühe kahekümneviieka. Peale seda liigutust muutus mees palju sõbralikumaks. Ju ta teadis, et oleks Tom olnud mingi ametiasutuse esindaja, siis oleks tema vahelevõtmisest piisanud juba esimesest kahekümneviiekast, aga siin oli tegelane, kes maksis j- a sellist tuli kohelda lugupidavamalt.
„Varietees on „Muinaslugu muusikas“,“ sõnas ta pilku tõstmata.
„Vahet pole,“ ohkas Tom.
Talle oli täiesti ükskõik, kuidas nad seda etendust kutsusid.
„Ma saan sind mõnda lauda juurde panna. Üldiselt tellitakse piletid pikalt ette.“
„Selles ma ei kahtle, aga ma olen näljane kui hunt.“
„Siis pead valima. Kahte asja korraga välja ei mängi. Ega see varietee sul eest ka ära ei jookse. Reedeti on muidugi rahvast rohkem, aga eks sa ise tead…“
Tom tasus ka ametliku osa ja sai toa kuuendale korrusele.
Vaadanud elamise üle, kiirustas ta alla tagasi. Surus uksehoidjale kümneka pihku ja mõne hetke pärast istus ta juba omaette lauas. Ta oleks võinud pakkuda ka oluliselt vähem, aga kümnerublane oli tal kotis kõige väiksem rahatäht ja peenrahaga ei olnud sellises asutuses midagi peale hakata.
Menüüsolevate roogade hulk võttis silme eest kirjuks ja Tom palus ettekandjat, et see komplekteeriks oma äranägemise järgi ise tema õhtusöögi. Nii toodi talle eelroaks mingi lihasalat, praeks korralikult paneeritud karbonaad ja magustoiduks eriliselt vahuline kook koos kohvi ja konjakiga. Nii head kohvi ei olnud Tom veel elus proovinud.
Ta jättis ettekandjale viieka jootrahaks ja suundus baari, kus ei tundunudki olevat eriti palju rahvast. Ühtäkki adus Tom, kuidas restoranilauas joodud konjak mõjuma hakkas ja ta tundis lausa füüsilist vajadust võtta baarist midagi joodud konjakile lisaks. Vaevalt oli ta baaripukil istet võtnud ja baarmeni ootama hakanud, kui keegi kõrvalt küsis, kas Tom ei tahaks talle jooki välja teha. Tom vaatas küsijat ja kehitas õlgu.
„Miks mitte. Ise tellid, mida tahad.“
„Midagi šampusega…“
Nüüd vaatas Tom oma kaaslast lähemalt. Korralikult ja maitsekalt jumestatud nägu. Veidi kitsad huuled ja ülespoole kaarduv ninaots. Tom oli veendunud, et naine kandis parukat, kuid rinnapartii paistis olevat päris eesrindlik.
Tom tellis enesele konjakit ja tema kaaslane sai mingi keerulise nimega kokteili, mille nimi läks Tomil kohe meelest. Naise pilk peatus Tomi rahakotil ja kui ta nägi sealt paistvaid rahatähti, muutus palju jutukamaks.
„Ma pidasin sind algul välismaalaseks, aga tuleb välja, et sa oled eestlane.“
„Noh – ja siis?“ imestas Tom. „On nendel väljamaa meestel siis midagi teistmoodi?“
Naine naeratas paljutähenduslikult.
„On,“ sõnas ta Tomi vaadates. „Neil on palju asju teisiti. Kasvõi see raha, millega nad arveid tasuvad.“
Tom vaatas baaris ringi. Rahvast võis tõesti ühe käe sõrmedel üles lugeda.
„Täna siis pole ühtegi väljamaalast lantida ja otsustasid aega mitte raisku lasta?“ küsis Tom muiates ja rüüpas lonksu konjakit. „Tegelikult olen ma ka hetkel poole kohaga väljamaalane, aga mitte sealtpoolt, kust sina loodad.“
„Ma pole teiega seakarjas koos käinud, et te mind sinataksite,“ suskas naine nipsakalt.
„Vot kus õnnetus!“ hakkas Tom naerma. „Erinevalt sinust ei ole mina üldse seakarjas käinudki. Mis su nimi on, väike seakarjus?“ küsis Tom naise poole kummardudes.
Tema ninna lõi kalli parfüümi vaevutuntav aroom. „Mina olen Toomas.“
„Marina,“ vastas naine peale hetkelist mõttepausi.
„Marina pole ju ka eesti nimi.“
„Ma ei ole öelnud, et ma olen eestlane.“
„Ausalt, mulle ei lähe see korda, kes sa oled, aga kuidas teisiti me siis saaksime normaalselt suhelda kui ikkagi teineteist sinatades?“ küsis Tom end naise poole pöörates. „Ma usun, et ega täna siia rohkem seltskonda tulegi kui praegu on.“
„Ikka tuleb. Kui varietee läbi saab, on siin rahvast palju.“
„Mida ma oskan sulle siis soovida? Head jahiõnne! Mul on täna olnud väga pikk ja väsitav päev ning ma olen halb seltsiline. Ma lähen parem ja viskan kotile.“
„Elad sa siin hotellis?“ küsis Marina Tomi sinatades.
„Jah. On selles siis midagi erakordset?“
„Ei, loomulikult mitte, aga oled sa siin üksi?“
„Olen, aga mis siis? Tahad mulle seltsiliseks tulla?“ ei saanud Tom küsimata jätta.
„Kui sa tahad? Öö minuga maksab sada rubla.“
„Ja selle raha eest?“ küsis Tom ja mõistis, et see küsimus oli täiesti ülearune.
„Mõistuse piires. Haiget ei tohi teha, soengut ei tohi sassi ajada ja suule ei suudle.“
„Ja siis, kui ma magama jään, astud dokumentide ja rahaga uksest välja?“
„Kui ma nii käituksin, siis ei oleks ma siin. See peaks küll selge olema.“
Tom maksis arve ja nad sõitsid kuuendale korrusele.
Liftis sai Tom Marinat lähemalt silmitseda. Täiesti tavaline naine. Tõdes Tom omaette. Väikesed kortsud kaelal ja mõned vaevumärgatavad silmade ümber ei reetnud naise vanust. Tom võttis Marina käe oma pihku ja tunnetas tema peenikeste sõrmede varjatud sitkust, mida reetsid käeseljal esilekerkivad veresooned. Tom pani tähele, et Marina kael tundus olevat eriliselt pikk ning Tom kujutas ette, kui hea oleks sellise pika kaelaga naist kägistada.
Saanud aru oma mõtte absurdsusest muigas Tom omaette, kuid seda ülespoole kerkivat suunurka pani ka Marina tähele.
„Mis sind muigama ajab?“ küsis ta Tomile lähemale nihkudes. „Ma võtan raha ette.“
„Ma vaatasin su kaela ja kujutasin sind ilma riieteta ette. Tuju läks heaks…“
Marina vaatas numbritoas ringi, nagu oleks ta olnud sellises kohas esmakordselt. Tom läks tugitooli juurde ja võttis pintsaku seljast. Nööpis särginööbid lahti ja viskas särgi pintsakule peale.
„Ma tahan enne pesta,“ sõnas Marina Tomi tegevust jälgides.
„Kes keelab… Ega minagi ühest värskendavast dušist ära ei ütleks.“
Tom läks pesuruumi ja kutsus Marina enesega kaasa. Marina asetas ridiküli lauale, kuid jäi ukse juurde seisma.
„Mulle ei meeldi, kui keegi vaatab, kuidas ma potil istun,“ oli ta otsekohene.
„Istu siis enne ära,“ kehitas Tom õlgu.
Ta kuulas, kuidas Marina loputuskastist vett tõmbas ja veidi aja pärast kostis läbi ukse selgelt veesolinat. Tom avas ukse ja nägi naist veejugade all seismas. Ta võttis kiiruga püksid ja sokid jalast ning astus Marina juurde.
Naine pööras end Tomi poole ja alles nüüd sai Tom aru, et Marina ulatub talle vaevalt silmini. Kõrged kontsad andsid nii palju Marina kasvule juurde, et Tomile näisid nad varem peaaegu ühepikkused. Tom võttis seinal olevast seebitopsist peotäie rohekat ollust ja libistas käe üle naise selja.
„Las ma ise…“ sosistas Marina. Ta pühkis Tomi peost seebi enesele pihku ja hõõrus Tomi rinnale laiali. Tom tundis enda vastas Marina rindade survet, kuid see ei erutanud teda mingil määral.
Veidi vee all seistes end kiiresti üle pestes astus Tom voolava vee alt välja ja kuivatas end suurde käterätikusse. Ta jättis Marina vee alla mõnulema ja läks ning viskas end voodile pikali. Mõne aja pärast tuli voodi juurde ka Marina, kes oli enesele käteräti ümber kerinud ja nähes tekil lebavat alasti Toomast, vaatas teda uudishimulikult.
„Äkki läheksime teki alla?“ tegi ta ettepaneku.
Tom tõusis ja tõmbas voodilt teki kõrvale. Millegipärast hakkas kogu olukord Tomile meenutama mingit stseeni vanast abielupaarist, kelle suhetega on aeg oma töö teinud ja vastupandamatu kirg asendunud tasakaalukuse ja ratsionaalsusega.
Tom heitis uuesti pikali ja andis Marinale märku, et see võtaks käterätiku ümbert ära ja heidaks tema kõrvale. Nad lamasid mõne minuti vaikides, kuid siis tõusis Marina üles ja põlvitas Tomi kõrvale voodile.
„Kas sul on selle asjaga probleeme?“ küsis ta Tomi pooljäigastunud riista silitades.
„Ei ole mul mingeid probleeme. Ma olen lihtsalt väga väsinud. Tunnen, kuidas silmad hakkavad kinni vajuma.“
„Aga sa siis lihtsalt lama,“ sosistas Marina ja Tom tundis, kuidas naise kuumad huuled tema riista otsa ettevaatlikult hellitasid.
Siis surus naine Tomi riista enesele sügavale suhu ja hetke pärast tundis Tom, kuidas kogu ta veri kiirustas sinnasamasse kohta.
Mõned korrad Tomi riista endale kurguni sisse ahminud, sirutas Marina käe öökapini ja võttis sellelt midagi. Tom sulges silmad ja tal ei tekkinud mingisugust mõtet selle naise peale ronida. Korraga tundis Tom, kuidas Marina suuga ta riista otsa õrnõhukesest kummist preservatiivi paigale sättis ja siis tema otsa kaksiratsi istus.
„Ära vaata midagi,“ sosistas ta Tomile. „Me teeme seda ainult kummiga.“
Tomil oli sellest täiesti ükskõik.
Marina suunas Tomi kivikõva riista endale vagiinasse ja Tomi rinnale kätega toetades, hakkas end edasi tagasi jõnksutama. Korraks katsus ta, kas kumm on ikka korralikult peal ja kui veendus, et see nii on, kükitas Tomi kohale ja hakkas end Tomi kohal üles ja alla liigutama.
Mõned korrad lupsas riist Marinast välja ja peale selle õrnalt oma kohale tagasi asetamist, muutus kükktants järjest tormakamaks. Tom pitsitas Marina rinnad oma pihkudesse. Mõni hetk veel – ja tugev orgasmihoog pani Tomi oigama.
Kui Marina sai aru, et Tom on lõpetanud, ronis ta seljast maha ning tõmbas ka preservatiivi lõtvuva riista otsast ära. Mõned spermatilgad kukkusid preservatiivist Tomile peale. Marina hõõrus need laiali ja tilgutas kogu preservatiivi purskunud sperma oma rindadele. Hõõrus selle laiali ja kinnitas, et nahale ja üldse tervisele pidi selline protseduur olema äärmiselt kasulik.
„Asjatundjaga ei vaidle,“ kinnitas Tom, kuid tema mõtted keerlesid juba uute teemade ümber.
Hiljem, naise kõrval selili lamades, oli ta veendunud, et tegelikult tulekski elada hoopis sellise prostituudiga. Maksad oma raha ära, saad rahulduse kätte ja sul ei ole mingit muret, et ta tahaks sinult midagi rohkemat saada. Kindlasti oli selliseid linnukesi Viru-vahel teisigi, kuid Sveta oli seni kogetust vaieldamatult klass oma ette.
„Jääme õige magama,“ tegi Tom ettepaneku ja vastust ära ootamata magas ta juba mõne hetke pärast sügavalt.
Soheila SGh
Chakra Atunement ~Phoenix Rising ~
Transformation, Metamorphosis, Decay and Rebirth are some of the themes of this Full Moon in Scorpio, offering us an opportunity for a cathartic release with the energies of the Phoenix Rising from the ashes.
Full Moons are always about release, and the Scorpio does bring about the death energies where we allow for the decomposition of all that no longer serves so the energies can be broken down to create space so we may be able to call in the resources represented by the Sun in Taurus, across the Axis, so we may be able to build the life we could thrive in and appreciate the gift of life itself.
i know it is hard to let go of the things that define us, and we hold ourselves prisoner with the pain, loss, trauma and self-limiting beliefs that has sculpted our identities, and it is even more difficult to let go of the things we love for the sake of evolutionary progress, especially when we begin to outgrow the people and situations that we care for. After all the phoenix has to be burnt so utterly before it can be reborn from the ashes, and going through the initiation by fire can be a painful process.
If this all seems too overwhelming, then simply set an intention to release control and surrender to the Universe, trusting in the wisdom of the cosmos and the benevolence of the Creator. Allow the life-force energies to come through your energetic body, aligning the chakras and shifting the stagnant blockages in your body, so you may begin to flow with life’s vitality again.
~lemuriandreamweaver
Tiina Varatalu
Veel paar päeva koos Sednaga Sõnnis.
Enamiku, hetkel elus olevast inimkonnast, Sedna asub Sõnni märgis(troopilise astroloogia arvutuses), mis kirjeldab püsiväärtustele osutavat kogemusperioodi ja praeguses lõpu kulminatsioonis ka siinseid liialdusi.
Liiga palju asju, liiga palju söömist, liiga palju tegemist, iseenda kehagi ümber tegemist, liiga palju magusat ja liiga palju soolast.
Liiga palju head, mis läheb vähehaaval halvaks.
Hellitamisest kasvab eluvõõras nõudlikkus ja abitus, igasugu proteesid muudavad pooleldi elutuks nukuks.
Vaim saab vaevatud.
Inimeses ja suhetes.
Lavatöölised ja kriitikud võtavad inimeses kergesti võimust ja etendused jäävad ära peategelase puudumise tõttu…
Eneseteadvus ja enda avastamine keset elulava, mis on juba algselt täiuslikult kujundatud…
Looja enda poolt.
Kuidas leida ennast keset oma reaalsust puudutatuna armastusest?
Milline väärtus saab olla püsiv keset igavikulist muutumist?
Need etendused on ju tegelikult märksa sügavamad ja puudutavamad, kui et pere istub ümber laua ja söòb, lastel on palju mänguasju ja pärast lähevad kõik Dormeo madratsite peale magama ja pargivad veel enne seda oma autod soojustusega garaaži.
No ja kui nii ei ole, siis on maailma lõpp.
Jah.
Piiratud maailmapildi lõpp.
Ja ka looja lavakujundus on seetõttu elulisem.
Puudutavam.
On ettearvamatuid lohke ja muhke mille vahel olukorrad saavad kulgeda ja kujuneda puudutavateks.
Reaalsus on tõepuudutus, millega terviklik looja toetab oma eneseteadvuse teekondi.
Ta hoiab kindlalt nagu kosmos õigel ajal, õiges kohas ja iga rändavat teadvust ümbritseb tema tegelikkus. Reaalsus.
Ometi ootamatu…
Looja toetus ja disain.
Ja inimesel on võimalus ise otsida hingesügavusega ühendust või siis lasta ennast äratada oma teadvustamata hingepiinal.
Lavakujundus igale Peategelasele elulaval.
Faith Spina Ascension Guide, Oracle & Author Bridge to Lemuria
oreoSntdsp1gc45a826c2g3at88u10lct5 100umm147gilmtli70mh5845h ·
Courage. c. 1300, corage, “heart (as the seat of emotions),” hence “spirit, temperament, state or frame of mind,”from Old French corage “heart, innermost feelings.
Put your into your dreams!
The Universe has your back!
What you think…brings your feelings. Thoughts and feelings CREATE.
If you think you can… YOU can.
30 years ago I left Corporate America thinking I could live my dreams and write a book and serve humanity with JOY.
Here I am…and YOU can too!
The heart has a wisdom beyond the mind. Use your heart…give yourself permission (per your mission here on Earth) to LIVE your dreams.
When I was first asked what my dreams were.. I was frozen..like a deer in headlights! I had NO idea! I was in survival just getting by..I didn’t know I could actually have a dream!!!
It took me several years to ALLOW myself to go deeper to my soul to listen.
Are you ready to know and live your dreams?
I have 2 openings available for this summer…by this time next year…it could be YOU. Yes…you know who you are!!!
DM me for more details on how you can finally stop hoping and turn your dreams into reality!
***and if you don’t know your dream…we can help you discover it!
If you would have told me 30 years ago, I’d have written 3 books, been on Oprah, guided thousands of souls on their spiritual path..I would have told you that you were crazy!
Yet, through a series of practical steps and practices…on how to release who I was not and free myself from the program…I continue to live my dreams.. this is my desire for all who are ready. Live is made for this! (not always easy..but definetely WORTH IT!)