28. aprill 2024
Tänan kogu hingest võimaluse eest järgneda Piia Padari kutsele kirjutada ilukirjanduslik nõuanderaamat – täpselt kolm aastat tööd muutis KÕIK.
Niipea, kui olime Naise elu tema 12 sündimata jäänud lapse esialgse arvu järgi perioodideks jaganud, alustas toimimist külgetõmbeseadus. Erinevate preilide ja prouade lood tõmbusid meie ligi.
Piia kogeb kaasa üksteisega sarnanevaid elusid nii koolitustel kui oma nõustajapraksist käivitades. Kati sattus resonantsi – nii kaasteelised kui oma selles ja eelmistes kehastustes läbitud elud hakkasid kõnelema SELLEST.
Kõigepealt taipasime kõik korraga ja kordamööda, mida EI pea-tohi-tarvitse.
Meil pole mitte ainsatki põhjust lasta end pisendada, alandada – mitte kellelgi pole õigust meid tühistada.
Valime JAH iseendale – tõstame oma jumalannatiivad porist ja pasast. Pahatar ja Lilith on meile selles toeks ja eeskujuks – nemadki jäeti pikaks ajaks näiliselt kõigest ilma. Legendid neist vassivad, et nad on olnud süüdi kõigis surmapattudes – maailmale olemasolu eest võlgu ning peavad armastuse ära teenima. Ja ikka ei piisa, ei vääri, ei… Jaa!
Me tõstsime fööniksitena tiivad – võtsime need kapist, saime mõnel juhul üldse teada, et meil on tiivad. Lapsepõlves sai enamus meist hingelise nohu – kõik oli olulisem kui laps: tingimuste loomine, eduka tuleviku tagamine. Raha.
Viisime oma enese pere loomisse kaasa igakülgse oskamatuse, sest üsna kõik me siin suitsiidide ja lahutuste esirinnariigis teame südameüdini sügavalt, mis on poolik perekond. Katkine suhe ning kärg-sõrg-härg-pärg-moodustised. Kustkohast mujalt kui meie enese mudilase- ja murdeea valudest pärinevad põrgupiinad kurjade võõrasemade ning kahjuisade – versus kasu – pärast.
Tänan kogu südamest oma õpilasi – pigem õpetajaid! – kellele õpetan kutsehariduskeskuses ja täiskasvanute gümnaasiumis, keeltekoolis ja eratundides justkui eesti keelt ja kirjandust. Tegelikult eesti keeles tundma-tajuma-taipama – teadvustama e teadvele tulema. Südamekeelte põledes õpime imelises elusas emakeeles väljendama oma mõtlemisi ja oletamisi ning puhtaks kirjutama kannatusi, kannatamatust ja kannustamisi.
Õpilaste kui teejuhtidega koos olen õppinud kannatlikkust. Miks ma nii palju töötan? Lapin finantsiliselt-emotsionaalselt eelmist elu sessamas kehastuses.
Oma küpsete koolitatavate eeskujul olen veendunud: kuniks elu, on kõik heastatav. Mu süda on põlvili teie ees, 16-60aastased tüdrukud ja poisid, kes te olete kõigest hoolimata lapsed ilmale toonud, neile parima võimaliku elulähte loonud ning nüüd oma maskid, rollid ja diagnoosid kooli toonud – olles siin nii alasti ja täiuslikud. Aitäh!
Koos oleme teada saanud, et diagnoose õieti pole, langevate maskide sahinal oleme end laiali laotanud, kokku korjanud, päriselt silma vaadanud hirmudele ja illusioonidele, mida oleme orjanud. Mida me teada saime?
Kõik on võimalik, imed sünnivad ja Jumal on alati kodus. Siis ka, kui tundub, et ta on meid maha jätnud. Siis eriti, sest kaeblike siltide ja valulike hinnangute hajudes adume: meid on hoitud selle eest, mida oleme vastuvoolu tahtnud, mitte vajanud. Oma pärisolemusse voolates, keskmesse naastes ning pärisminaks tõustes julgeme usaldada.
Usk, lootus, armastus oma pühas kolmainsuses viivad tingimusteta armastuseni. Armastus, mida sinult kui terviklikult sinult eneselt vastu ei võeta, lõhub enim. Armastades kedagi, kes on salaja katki ja ei vääri enda arvates sind, lõhub ka armastaja ning lisaks karistab teda igakülgse vägivallaga.
Mustrimuutjad on need õnnelikud seni reha ees kaerajaani tantsinud, kes hakkavad psühhoterroristi vampiiriks hääbumist läbi nägema.
Ohvriroll ja märtrivägi on see 11000 elu ja kihi kõrgune mägi, mille vulkaanina laiali lennates julged öelda: „Ma armastan sind.“
Ego, mis tõstab ärkaja huulil kisa – mina-mina-mina! – võib avaneda Minaks või manduda haledaks isekuseks. Egoism lämmatab sensitiivsuse ja empaatia – iga oma sõna, liigutust ja isegi kavatsust aina ülistab ja autasustab egoist. Kraad kangem egotist – nartsissist – kuritarvitab, kadestab, võrdleb, nõuab, mõnitab olles ise surmani hirmunud energiaallika kadumise pärast. Klammerdub ja lõhub – misjärel põlastab: fui, katki! Näe, saab suureliselt potitama asuda…
Vägivaldne on seegi sangarlik sooritus. Nagu sundsöötmine-jootminegi. Mida põhjalikumalt pcis isend, seda vägivaldsemalt tema „aitab“. Tagane, saatan!
Eufooria on esimene tunne, mis tekib kuritarvitaja käest pääsedes. Kaas-sõltlasena kakerdame nõrkuse hetkil koletise ballile tagasi, kuni mõistame: sel suitsiidipeol on mõlemad kerjused. Kerjamise lõpp saabub siis, kui teeme seitsmendal katsel lõpliku lõpu ega imeta enam suhet, mis lõpeb imeta või suisa surmaga.
Suurelisus versus suuremeelsus mängivad veel viimaseid mänge. Vot mina, mees, suvatsen sinusugust armastada! Kuulame ära, andestame ega unusta.
Päästja päästmine tuleb kindlalt, kui laseme end eluohtlikult laiali lammutada. Keha tuleb haiguste keeles appi: „Siinkohas on piiritu piiride piir.“
Maarja Magdaleena näitas meile ette, et hooraks tembeldatu sai apostlite apostlina pühakuks, Jeshua naiseks, emaks ja teistele naistele Sõnumi toojaks tunnistatud. See on Tõde.
Tänan pärismina väes kõigi aegade õdesid, kes on tõestanud: avalik arvamus pole oluline – toksilisest suhtest vabanemine aga on elu ja surma küsimus.
Kelle elu sa elad? Nii küsin alati, kui kipun taas kedagi päästma ja emmema. Kes seni minu elu elab? Maailm on tulvil merehädalisi, inimkond on otsekui segipaisatud kaardipakk, milles paarid-mastid-tihid üksteist üles ei leia ning trumpi pole õieti kellelgi. Kohtad paariliseta, moel või teisel liibalaaba isiksusi seltskonnas, sotsiaalmeedias ja paanilisepoolsetes portaalides. SOS!
Olles ka ise räsitud ja teise või kahesajateise ringi hing vaata hoolega, et sa taas samasse kloaaki ei prantsata. Mida kardad, seda saad – erinevates vormides vägivald ja sõltuvused… Ainus võimalus on MITTE KARTA.
On üks lihtne eranditeta reegel: ühena merehädaliste seas pane hapnikumask ja päästevest kõigepealt iseendale. Mina ise olen kirjutanud KÕIGEST ning ikkagi üllatun: oi, kui lihtne ja ilus on elu, kui me seda ise muremürgiseks ei ela. Mina otsustan õnnelik olla. Mina olen ainus, kes mul tõeliselt olemas on. Mina olen.
Silvia Suroyada kõneleb uue usu tekke eelsest plahvatusohtlikust kokteilist..
Jupiter peaks meid suurimast pasast päästma.
*
Inimesed peavad sagedamini koos laulma, et samal sagedusel püsida.
Kõik juhtub põhjusega ja me ei kohtu kunagi kellegagi juhuslikult.
Peame seda alati meeles pidama, sest see on nii tähtis!
Pole tähtis, mida te läbi elate, sellel on tähendus ja see viib teid sinna, kus peate olema. Sünkroonsused nende jaoks, kes ei tea, on sisuliselt “tähenduslikud kokkusattumused”.
Nad on inimesed, kes tulevad meie ellu, et näidata meile asju ja isegi juhtuda asju, mis käivitavad ahelreaktsiooni. Sünkroonseid ühendusi on mitmel kujul.
Igaühel, kes meie ellu tuleb, on meile midagi õpetada. Me kõik õpime üksteiselt mingil tasemel, kas märkate seda või mitte. Mõned inimesed tulevad meie ellu, et meid lahku kiskuda, ja teised on siin lihtsalt selleks, et meiega koos kasvada.
6 tüüpi sünkroonseid ühendusi:
1. Need, kes tulevad meelde tuletama
Need inimesed tulevad meie ellu, et meile midagi olulist meelde tuletada. Nad kutsuvad esile teadmise meie seest ja aitavad meil seda mõista. Need inimesed võivad ja jäävad teie hinge igaveseks märgiks, olenemata sellest, kas nad on teie elus püsivalt, ajutiselt või mitte.
2. Need, kes panevad sind kasvama
Need inimesed on meie hinge õpetajad. Need tulevad meie ellu, et aidata meil saada iseenda paremaks versiooniks. Nad on meie jaoks abivalmiduse ajal olemas ja tänu neile saame paremini aru, kes me oleme ja kelleks me saame.
3. Need, kes on siin selleks, et jääda
Need on inimesed, kes jäävad igaveseks osaks meie elust. Nad on teie tugisüsteem ja nad tulevad kohale, kui neid kõige rohkem vajate. Teil on liiga palju kogemusi nende inimestega ja teie side on palju tugevam kui kõik, mida olete kunagi ette kujutanud.
4. Need, kes tulevad sind äratama
Need inimesed tulevad meie ellu, et raputada meie reaalsust. Nad on sageli need, kellega soovime, et me poleks kunagi kohtunud, kuid kellelt oleksime palju õppinud. Mitte kõik, kellega kokku puutute, pole positiivsed. Negatiivsus on oluline ka kasvamisel. Universum teab, millega saate hakkama ja millega mitte, palju paremini kui teie.
5. Need, kes hoiavad sinu jaoks ruumi
Need on inimesed, kes tulevad meie ellu vaid hetkeks. Need on inimesed, kes lähevad teist mööda ja suudavad siiski panna teid tundma end maailmas vähem üksikuna. Võite nendega jagada vaid mõne sõna või isegi pilgu. Need inimesed teevad an
mõju siis, kui seda kõige rohkem vajate.
6. Need, kes on mõeldud lahkuma
Need inimesed ei olnud seal kunagi kauaks. Need saadetakse teile selleks, et saaksite neist õppida ja nagu ma eespool mainisin, ei pea iga õpikogemus olema positiivne. Need on inimesed, kes tulevad teie ellu ja panevad teid armuma ainult selleks, et murda teie süda.~
~Gerald Sinclair
Jaan Tammsalu:
Ps 31:16 Issand, Sinu käes on kõik meie ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!
Aeg. Mis see on? Kas olete tähele pannud, kui vähe on meil mälestusi kiiretest aegadest, palavikulistest päevadest? Paljudel kaob sellistel aegadel toimuv mälust, need mööduvad jätmata jälgi. Tegelikult mingi jälje jätavad need kiired ajad, milles me aina tormasime, ennast kange kohviga ja vähese magamisega piitsutasime, kindlasti. Süda ütleb üles, tervis ei pea vastu.
Kord mõeldi ühel Tallinna Visioonikonverentsil sellest, millist Tallinna me tahaksime saja aasta pärast. Ühe peaettekande pidas seal eesti akadeemik, Helsingi Ülikooli Biotehnoloogia Instituudi direktor Mart Saarma. Muuhulgas rääkis ta sellest, et teadlased on juba avastanud võimaluse, mille abil saaks ehk ka inimese eluiga tunduvalt pikendada, aga on üks häda. Need loomad, kelle peal on selliseid katseid juba tehtud, on oma juurdesaadud aastates üliväga haiged. Kas tahaksime juurde aega, milles oleme väga haiged ja hädised? Lisada võib ehk sedagi, et arenenud maades inimeste eluea pikenemine on juba toomas kaasa selle, et peagi on nendes maades iga kümnes inimene kas dementne või põeb alzhaimeri või parkinsoni tõbe. Äkki ei peaks me unistama sellest, et keegi meile aega juurde annaks, vaid mõtlema sellele, kuidas meile antud aega õigesti kasutada.
Saksa teadlane Stefan Klein oma ilusas raamatus „Aeg – aine, millest koosneb elu“, kirjutab ajast väga huvitavate nurkade alt. Ta räägib ka sellest, et erinevate inimeste bioloogilised kellad näitavad erinevat aega ja ka sellest, et on olemas kindlad asjad, mis mõjutavad meid ühe ja sama pikkusega aega erinevalt tunnetama. Näiteks Maurice Ravelli Bolero muusikat kuulates tundub kuulajatele, nagu muutuks palas rütm aina kiiremaks ja kiiremaks. Tegelikult see ainult tundub nii. Rütm on algusest lõpuni sama, muutuvad ainult helitugevus ja kõla. Pala algab nagu sosin ja paisub lõpuks väga valjuks. Mida valjemaks muusika paisub, seda kiirem tundub kuulajatele selle rütm.
Me tunnetame aega väga erinevalt. Küllap oleme me kõik tundnud seda, kuidas millelegi väga meeldivale keskendudes me unustame aja kulgemise ja seda, kuidas siis, kui oleme närvilised liiga paljude tegemata asjade pärast, lendab aeg nagu tormituul ja päevad lõppevad enne, kui me midagigi korralikult oleme suutnud ära teha.
Martin Luther taipas midagi väga olulist, kui ta ütles: Mul on täna vaja nii palju asju korda saada, et ma pean alustama pika palvega. Esmapilgul tundub selles mõttes olevat loogikaviga. Kui on palju teha, siis tuleb ju kohe pihta hakata ja iga sekundit sellest päevast maksimaalselt ära kasutada ja kui ära väsid, valad endasse kanget kohvi, pesed nägu külma veega ja askeldad edasi. Paraku Luther nii ei arva. Ta räägib palvest, milleks tuleb aega võtta, millest tuleb alustada. Et korrastada oma mõtted, et panna asjad õigesse järjekorda, et taibata, mis on oluline ja mille võib kõrvale panna ja mis kõige tähtsam, et leida rahu ja tasakaal ja vaigistada eneses tunne, nagu oleksin maailma naba ja see, kes peab tegema enam, kui Jumal minult ootab. Mida enam kuhjub meie ette tegemata töid, täitmata lubadusi, seda valjemaks muutub meie mõtete Bolero ja selles lärmis oleme me kui halvatud, kes ei suuda ka pika ajaga midagi vähe aega nõudvat korralikult ära teha. Kõik kuhjub. Aeg lendab. Süda puperdab. Vererõhk tõuseb. Süütunded muutuvad aina suuremaks, kuni neid on nii palju, et kasvatame endale kooriku ja muutume teisi süüdistavateks ja kalkideks. Ja meil pole mitte kunagi aega. Aega selleks, et teha head, ütelda head, nautida imelist selles elus.
Armsad, Stefan Klein väidab, et täna leiab juba iga kolmas sakslane, et ta on pidevas ajahädas. Ja seda räägitakse maal, kus viimase saja aastaga on inimeste keskmine eluiga kasvanud ligi 40 aasta võrra. Mitte kunagi varem pole inimestel siin maailma osas olnud nii pikk eluiga, nii palju töövabu päevi, nii lühikest töönädalat ja see aega nii palju juurde saanud inimene leiab, et tal pole aega. Selle asemel, et talle antud aega tänulikult kasutada, tunneb inimene pidevalt mingit kummalist aja survet.
Kuidas on lugu meiega? Kas meil on aega? Kui oleme võtnud selle aja, et kuulata seda mõtisklust, et lasta Sõnal end juhatada, et palves kõnelda Jumalaga, siis oleme kinkinud endale midagi väga olulist. Oleme koos Temaga, kes on aja Isand. Anname Temale, kes on andnud meile kõik meie aja, ühe killukese tagasi ja selle läbi võime kogeda õnnistust.
Palve: Issand, kes oled kinkinud iga meie elu aasta, tunni ja minuti, iga hetke, andesta meile, kui oleme end lasknud kaasa kiskuda neil, kes aina kiirustavad, kes ei suuda leida rahu, kes aina vaatavad kärsitult kella. Andesta, kui oleme kiirustades tormanud mööda sealt, kus oleksime pidanud peatuma, ära kuulama, häid sõnu ütlema, Andesta meile, kui me pole leidnud aega nende jaoks, keda Sina meie kõrvale saatsid, meile kinkisid selleks, et me armastaksime ja hooliksime. Andesta, kui me arvasime , et meil pole aega Sinu jaoks, palveteks, Sinu Sõna lugemiseks, Sinu kotta tulemiseks. Andesta meile kõik need päikesetõusud ja loojangud, mis meil jäid nägemata ja mille asemel vaatasime mõttetuid filme. Andesta elamata elu ja aeg, mille täitsime kõige sellega, millel pole väärtust. Ja Issand, kui Sa meile veel aega kingid, anna meile siis tarkust taibata, mis on see, mida Sina meilt ootad. Õpeta meid taas nägema, kuulama, tundma, armastama. Aamen