Kui sa, kallis, kuidagi olla ei suuda – mine vabatahtlikuks.
Mine merele ja missioonile.
Ära mine ära.

Rahu.

Kiri sündimata jäävatele järeltulijatele
1) korrasta õigekiri 2) kirjuta eestlaste negatiivse iibe põhjustest – mida teha?
Olen 8 miljardilise inimkonna tüdruk kes on kasvanud kuue lapselises perekonnas.
Olen kogenud suure pere argi päeva ja jälginud oma vapra ema pidevat panustamist.
Samal ajal kui isa aina töötab hoolitseb ja toidab koristab ja varustab ema meid kõiki. Ta viib meid pidevalt üritustele ja koolitustele mida oskan hinnata nii energia kulukuse ja rahalise ränkuse küljest kui eriti tänu sellele et mõne aasta eest oli pandeemia ja lockdown.
Mu vanem õde ja vend on palju reisinud oleks olnud kujuteldamatu kui nad ei oleks oma kooli ja töö reisidele saanud. Juhan Liiv kes küsis Eesti une näolisuse kohta ei saanud kunagi kodust kaugemale. Meie nüüd jälle saame.
Aga praegu on sõda. 22 sõda nii väikesel planeedil. Üks neist hirmutavalt lähedal.
Nüüd on nii paljudes riikides streigid. Räägitakse Kuldajastust ja helgest tulevikust aga tegelikult…
Ühest küljest käib püüdlik prügi sorteerimine Eestis teisest küljest pommitatakse igal hetkel mõnes riigis kodusid puid ja maid.
Juhan Liivi luuletuse järgi tehtud laulus loetleb Urmas Alender Õliseid laine harjasid nummerdatud noor karjasid…
Meie planeet on nii ära rikutud et mina kirjutan siin ja praegu oma sündimata jäävatele järel tulijatele. Ma ei taha mitte ühtki last. Jah ma tean et lapsed sünnivad armastusest ning inimesed hakkavad armudes hoopis teist moodi mõtlema ja käituma.
Ikkagi olen praegu veendunud et mina ei paljune.
Vaadake mis toimub ümber ringi pannakse koole kinni. Inimesi sunnitakse linnadesse kolima aga mina seal küll elada ei suudaks. Ja veel väikeste lastega?
Ma usun et ka teised noored inimesed ei koli maale kui seal koole ja laste aedu pole. Ilmselt olen ma üks paljudest 21 sajandi tüdrukutest kes on otsustanud siin üle rahvastatud ja saastatud Maal mitte paljuneda.
Seda enam et kohutava naabri tõttu on suurel osal Eestist välja rände valmidus. Ka meie pere nuusutab õhku et ei magaks maha hetke kui veel saab põgeneda. Mu ema ja isa on Ameerikas elanud nii et mõnda Austriasse või Hispaaniasse minekus ei oleks midagi üle jõu käivat.
Ma väldin uudiseid ega vaata televiisorist muud kui filme. Ikkagi tean et meil on valitsus kriis sellepärast et peaminister on valimistest saadik inimestele valetanud. Nüüd ei taha kõigi valede välja tulemise järel tagasi astuda ka. Hoopis Brüsselisse tahab. Kõik tahavad Eestist ära.
Kas ma Eestit unes nägin kui siia sündisin? Õnneks saab alati uuesti valida.
Minule ei ole väga oluline kus riigis ma elan suhtlen üldse võimalikult väheste inimestega. Ja ainult sellistega kes naudivad kunsti loomist ja unistamist nagu mina.
Ema ja isa väidavad et varasematel aegadel polnud viisakas ise endale mõelda. Kogu aeg pidi teistega arvestama ja viimane olema. Nüüd on ajad kui rõhutatakse et kõige tähtsam on „mina olen“.
Vaatan oma laste nimel rügavaid vanemaid. Kui tihti nemad oma unistusi soove ja vajadusi meelde tuletavad?
Andke andeks mu sündimata jäävad järel tulijad jäätegi une näoks.
Samas… võib olla mõtlen mõne aasta pärast täiesti teisiti. Tänan tähele panu eest.