Aitäh.

Jaan Tammsalu:
Gal 6: 3 Paulus kirjutab: “Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast.”
Mida meie endast arvame ja kuidas me enda arvates elame? Toomas Paul, kes on palju lugenud ja teab paljudest asjadest enam kui paljud teised, on sageli väitnud , et suurem osa eestlastest elab siin Eestis mitmes mõttes palju paremini, kui paljud meie eelkäijad ja isegi nendest, kes kord lossides elasid. Ka Kaido Kama on avaldanud arvamust, et me elame tänases Eestis paremini kui kunagi varem on siin elatud ja sööme iga päev nii, nagu meie vanavanemad sõid ainult jõulu ajal. Jah, materiaalses mõttes on enamiku eestimaalaste elu täna palju lihtsam, turvalisem ja rikkalikum kui meie esivanematel , kuid kohati tundub, et paljud seda ei märka ja vähesed oskavad sellest rõõmu tunda ja selle eest tänulikud olla. Hädaldamist ja nurinat peetakse normaalseks. Kohati tundub, nagu oleksid nurisejad ise ideaalsed, veatud. Kas on? Vaevalt küll.
Paulus kirjutab meile 2 000 aastat tagasi hoiatuseks: „Kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast.“ Suurem osa väljapaistvaid häälekaid kriitikuid petavad iseennast, kui nad teisi maha teevad. Kuid on ka vastupidine võimalus. Enese pidev mahategemine – arvamine, et sa ei ole midagi väärt, ei saa millegagi korralikult hakkama – oled üks õnnetu hädavares.
Mu kauge sugulane ja Tallinna Jaani koguduse nõukogu kunagine liige, muusik, laulusõnade looja ja kirjanik Henno Käo on kirjutanud ühes oma vahvas lasteraamatus loo „Kui ma oleksin hädavares“. Ta mõtiskles: “Kui ma hädavares oleksin, istuksin kogu aeg oma pesas ega pistaks nokkagi välja. Sest nii kui ma noka välja pistaksin, läheks mul kohe halvasti. Ja mida halvemini mul läheks, seda suurem hädavares ma oleksin, kui ma hädavares oleksin. Minu pesa oleks väga nigela puu otsas. Ükski õige vares oma pesa nii nigela puu otsa ei teeks. Pesa ise ka oleks väga armetu ja püsiks hädavaevu koos. Iga väiksegi tuul kõigutaks seda mis kole. See ei oleks üldse pesa moodi. Ma ei oskakski õiget pesa teha. Ja vaevalt ma õieti kraaksudagi oskaksin, kui ma hädavares oleksin. Minu kraaksumine oleks väga hädine. See kõlaks veel hullemini kui käo kukkumine. Või ööbiku laksutamine. Teiste vareste meelest ei kõlbaks niisugune kraaksumine kuhugi. Nad naeraksid minu üle ja narriksid. Ja sõimaksid hädakäoks või hädaööbikuks. Sellepärast ma parem ei kraaksukski, kui ma hädavares oleksin. Või kraaksuksin küll, aga sosinal. Tegelikult oleks kraaksumatagi selge, et hädavarese elu pole suurem asi. Munadki minu viletsas hädavaresepesas oleksid hädavaresemunad. Ja muidugi roniksid neist välja pisikesed tudisevad hädavaresepojad. Aga hädavaresepojad oleksid üsna armsad, kui ma hädavares oleksin. Niisugused roosad ja ilma sulgedeta. Kellelgi ei oleks nii armsaid hädavaresepoegi. Pisikesed hädavaresepojad nõuaksid koleda kisaga süüa. Ja siis peaksin ma viimaks ikka pesast välja kobima ja toitu otsima. Tõuke ja ussikesi ja sitikaid ja vorstinahku ja põrnikaid ja leivakoorukesi. Mardikaid ja sisalikusabasid ka. Hädavaresepojad sööksid selle kõik ära. Tuleks veel puudugi. Ja kui ma neid siis iga päev hommikust õhtuni toidaksin, saaksid neist võib-olla pärisvaresed. Ja ma kraaksuksin heast meelest. Kraaksumine kukuks mul peaaegu kraaksumise moodi välja. Siis leiaksin, et ma ei olegi enam nii suur hädavares , kui ma hädavares oleksin.“
Küllap on Henno Käol õigus. Hädavaresed kipuvad nii nagu väljaheideterikkad kriitikutest kormoraanidki tiirlema pidevalt omaenese ümber – mõtlevad muudkui sellele, mida kõike sellist nendel ei ole, mida mõnel või nende meelest kõigil teistel peale nende on. Iseenda ja oma vajaduste ümber tiirlemine paneb pea ringi käima, ajab hinge täis ja südame pahaks. Henno Käo laseb oma hädavaresel muutuda, kui see jõuab mõtteni, kuidas ta hakkab teiste eest hoolt kandma, teiste pärast vaeva nägema. Ka Paulus soovitab meil sedasama teha. Mäletate seda lauset, kus ta Galaatia kristlastele kirjutas: „Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast.“ Sellele järgneb ilus soovitus: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.“
Jah, me ei peaks olema ei hädavaresed ega ennasttäis teiste kätetööd hävitavad ja paljut täislaskvad kormoranid. Me peaksime püüdma aru saama, kelleks ja milleks on Jumal meid loonud – saama iseendaks ja oma ligimeste eest hoolt kandes ja tänulikult oma elu elades meile Jumalalt mõeldud elurajal kõndima.
PALVE: Issand, tänu Sulle, et Sa oled imeliselt meie eest hoolt kandnud! Andesta, kui oleme sellega nii ära harjunud, et ei märka selle kõige eest enam Sind tänadagi. Tervenda meie silmad, muuda meid nägijateks ja kuuljateks, tähelepanelikumateks ja hoolivamateks …..
Kuna mõtiskluses sai räägitud ühest linnust, siis leidsin oma pildikogust pildi, kus ka lind mu kõrval kenasti peal. Tundus, et tema end hädavareseks ei arvanud.