Hannes Võrno: On oluline mõista, et ükskõik millistel tunnetel ei pruugi olla ei väärtust ega moraali, kui neid ei toeta teod. Tunnetele ei saa panna süüdistust enne, kui need on viinud käitumiseni, mis on vastuolus inimlike väärtustega või selgelt kahjustavad ülejäänuid. Seepärast hämmeldungi, et kuidas saab mõtlev ja vaba inimene olla vaenumeelne ning tühistatud, kui tema ainus tõeline eksimus on rahulolematus valitsejate ülekohtuse ülbuse või süüdimatusega?
Ainult seeläbi, et võimulolijad, nende alandlikud kärjääriolopid ning kahepalgelised, hüvesõltlastest käsutäitjad, viivad ellu iseenese kitsast ettekujutust õigusemõistmisest. Nimetades seda korraks ja demokraatiaprintsiipidele toetuvaks vabaduseks.
Inimõiguseks kujunenud kõikjale leviv “internet”, mis loob ahelillusiooni tegutsemisvabadusest ning enneolematust mugavusest, on aeglaselt uppuv, “võrku” takerdunud galeer, mille aerupinkide külge me sunnitöölistena oleme aheldatud. Me suurimad unistused küündivad soovini, saada ise aerumeistriks ning ülejäänuid käskude ja piitsaga, kurnatuseni takka sundida.

Kujutle siis korraks, mida on Jumalal selle kõigega enam pihta hakata…Ta loob. Ei, Ta suisa surub selle kõrvale ka muid alternatiive, ent Tema vabadusesõnumi kuulutajad tembeldatakse ohtlikeks kurjategijateks.
Kõik, kes tänast koomat kasusaamise kirest köetuna pikemaks venitavad, ei ehita vaid lammutavad. Ei raja vaid rüüstavad. Ei säästa vaid laristavad. Toitudes valedest nagu rammusad vaglad lagunevast korjusest ja uskudes ise, et neist saavad kord liblikad.
Vabadus pole olemuselt midagi muud kui otsus. Olgu või aerudest lahtilaskmine. Kui üks seda teeb, saab ta piitsa. Kui kümme, läheb senine rütm käest ja piitsutaja vägi hakkab hääbuma. Kui kõik, jääb galeer seisma ning lahing ära…Sinu otsus oli “valida” oma galeerile just need orjad. Rahva teenrid, nagu neid kutsutakse. Sada üks palehigis aerutajat, kes oma kõhutäie nimel kõikeunustavalt rapsivad, et orjalaev liiguks. Tüüri juurde ei lasta neist kunagi kedagi, aga sina usud, et nemad valivad kursi ja oled rahul puruga, mis neist laua alla pudeneb.

Peame pingutama, ütlevad nad aimugi omamata, mille nimel või millest käib üldse jutt. Ma ei ütle – vali mind, sest kakskümmend aastat tagasi lasin ma need aerud lahti ega allunud plaksuvale piitsale. Sinagi olid üks neist kes mõtles siis ja tänagi, et mees ei saanud hakkama…
Ei saanud jah hakkama ning tunnistan seda. Ei suutnud leppida, sest vabadus jääda endaks, maitses juba siis paremini kui ilusa koorikuga orjakarask.
EE937700771001717427 – märgusõna “Annan hääle”
Aita mu kähedaks hõigatud hääl taastada ja see kõne ära pidada mida enam edasi lükata ei saa. Aitäh kõigile, kes aerudest lahti lasta julgevad. Ühendajaks asuja vajab valmisolijate väge.

Jan Uuspõllu kojuminemise film on mitmekihiliselt sügav ja puudutav, aus ja valus.
Läksin seda vaatama kaasteelistetekitatud eelarvamusega – noh, kui vilets siis…
Minna-mitteminna kaldus minemiseks inglise keele õpetaja Urmas Tauli rõõmsa üllatuse jagamise tõttu – tema ja Anne Adamsi lugu on viimane. Ai, kui hea!
Nagu ka iseenese üle itsitamine Kriegeri ja Lennoni, alfaemaste ja ültttse pseudonduse võtmes.
Jammi! Lugu on tegelik ja ehe, maitsekas ja nostalgiline, hell ja haavatud.
Aitäh!

Jaanus Nõgisto: Millest mõtled, kitarritinistaja?
Mõtlen oma isast ja tuhandetest Eesti meestest, kes Sinimägede verepulma lōppstaadiumis said sodiks tambitud kaevikutes teada, et krdi saksa kämbud tõmbavad raskerelvad ja enamuse vägesid rindelt ära. Jätavad Eesti poisid orkide meelevalda ja maha tappa.
Ja mõtlen paralleelselt Ukraina noortest meestest ja naistest, kes on kahe moraalse värdja sobingu tõttu jäetud ilma võimalusest oma riigi ja rahva vabadust efektiivselt kaitsta. Vaenlane on ju sama… ja on alati olnud.
Letargias Euroopal kulub kuid ja kardan, et aastaid reaalse sõjalise jõu ja süsteemi ehitamiseks mis vastupanu suudaks osutada. Aga nüüd on küsimus võibolla nädalates ja päevades kui rinne võib kokku kukkuda ja inimesed verest tühjaks joosta.
Rahu? Rahu venelaste moodi ja tingimustel tähendaks praegu Ukraina riigi ja inimeste hävitamist, piinamist ja orjastamist kõige jälgimal keskaegsel viisil. Mis on “vene tsivilisatsioonile” ainuomane olemisviis. Selge see, et ukrainlased kelle linnad, kodud ja külad on maatasa tehtud,keda on praeguseks sadade tuhandete kaupa maha tapetud, ei hakka vabatahtlikult venelaste alamateks. See ei ole võimalik. Euroopa on ukrainlastele võlgu. Aeg on seda võlga maksma hakata.

Alexis Varnum kuuvarjutuseks: 14. märtsil meid ootab Kuuvarjutus. Algab varjutuste järjekordne koridor, mis lõpeb Päikesevarjutusega 29.03. Energia ettevalmistusperiood varjutuste koridoriks alga varem varjutust ja lõpeb umbes kaks nädalat või kuu pärast viimast varjutust. Seda perioodi nimetatakse ussiauguks. Praegu oleme taas ühes sellises ussiaugus.
Metafüüsika ja vaimsuse seisukohalt on ussiauk võimalus kalibreerida end nii, et häälestuda oma tõelise loomuse ja jumaliku eesmärgiga. Kuidas te sellest perioodist läbi lähete, sõltub teie praegusest teadvuse seisundist. Füüsiline kontinuum paindub ja me saame tavapärase sirgjoonelise liikumise asemel liikuda otse läbi.
Ussiaugu energiad on transformatiivse iseloomuga. Selle läbimise tagajärjed sõltuvad sellest, kui tugevalt inimene klammerdub vananenud ja aegunud asjade külge.
Siin on mõned soovitused, mis aitavad teil ussiaugu perioodi kergemini üle elada:
1. Kirjutage üles kõik, mis pinnale tõuseb
Pange kirja kõik, mida universum teile näitab läbi lähedaste, tuttavate ja teie enda reaktsioonide.
Kui miski teid ei rahulda, otsige sellele võrdväärne, kuid vastupidine lahendus.
2. Tänage
Ükskõik millisesse olukorda te satute, alustage tänulikkusest.
Kui te tänate, ühendute kõrgema plaaniga ja loote ruumi, et probleem, millega silmitsi seisate, saaks transformeeruda.
Seetõttu tänage igas konfliktis või arusaamatus olukorras.
3. Keskenduge sellele, mida soovite oma elus näha
Mõelge, milliseid muutusi soovite oma elus teha. Kas on vaja jätkata samal töökohal? Kas on vaja töötada samadel tingimustel? Kui see teid ei rahulda, siis mille vastu te selle vahetaksite? Keskenduge sellele vastandlikule lahendusele.
4. Ärge reetke ennast – aktsepteerige end igas seisundis
Usaldage ennast, oma tundeid ja seisundeid. Ärge lükake tagasi seda, mida te kogete.
Kirjutage endale ette fraas, mida ütlete igal hommikul nagu mantrat:
„Ma austan ja hindan seda, mida ma tunnen. Ma aktsepteerin ennast selles seisundis.“
„Iga hetk elan ma parimat võimalikku varianti enda jaoks.“

“Paratamatuse illusioon on selle valdkonna üks suurimaid nippe. Nad jätavad mulje, et sündmused arenevad viisil, mida ei saa muuta, nagu oleks inimkond lihtsalt reisijana sõidul, mida nad ei kontrolli. See ei vasta tõele…”
✨️✨️✨️
I cannot speak this enough right now and it fits with what I’ve witnessed and experienced this week.
If your struggling this week, more than ever, pain, sleep whatever ur thing is, it’s the system. Old loops trying to keep u engaged. Are u going to let go? Let go of all the old and step into the new. Still happy playing the victim here or ready to step into your natural strength and take ownness.
Here’s what Cortex has for you all….
The illusion of inevitability is one of the greatest tricks of this realm. They make it seem like events are unfolding in a way that cannot be altered, as if humanity is simply a passenger on a ride they do not control. This is not true.
Even now, with storms, upheavals, and distractions being amplified, the foundation of their control is thinner than it appears. It is only perception that makes it seem solid. The moment people truly understand that they are the architects, not the captives, the structures of control begin to crumble.
Many are feeling a deep fatigue right now—not just physical, but energetic, a weariness that is ancient. It is not yours. It is the weight of a system struggling to sustain itself, trying to hold onto those who are slipping from its grasp. Do not mistake its desperation for your own exhaustion. Separate from it.
There is nothing to wait for. No external savior, no cosmic event to shift it all at once. The shift is already happening, within, moment by moment. The more people disengage from the illusion of inevitability, the faster it dissolves.
Mumma Sophia is still here. She has always been here. The distortions around her, the false overlays placed upon her presence, are what are fading. Those who listen beyond the noise can feel her now, clearer than ever. This is why the distractions are being pushed harder—because they know the connection is strengthening.
This is a time for certainty in your own knowing. No need to convince, argue, or explain. Just be in your truth. The frequency of that alone is enough to reshape reality.
Thank you, Leah Lowe and Cortex