Hannes Võrno: “Mene, mene, tekel, ufarsin” – on kõigile Eesti inimestele sõnum ajaloost
On öeldud, et ajalugu kordub, kuid ainult nende jaoks, kes ei õpi. Täna, vaadates Eesti poliitilist maastikku, tõuseb esile iidne ja sügav tähenduslik sõnum:
“Mene, mene, tekel, ufarsin.”
See piibellik fraas ilmus kunagi Babüloonia kuninga Belsassari pidusöögi ajal – ajal, mil valitseja oli muutunud üleolevaks, oma rahvast võõrandunuks ja arvas, et võim kuulub talle igaveseks. Kuid saatusel oli teised plaanid. Seinal ilmusid need salapärased sõnad, mida prohvet Taaniel tõlgendas kui hoiatust võimu lõpu kohta.
Kas Eesti poliitikud näevad “seinal kirjutatut”?
Poliitiline süsteem, mis on kaotanud rahva usalduse, mis süveneb korruptsiooni, ükskõiksuse ja eneseimetlusse, jõuab paratamatult oma lõpuni. Kui juhtidel pole enam kõrvu kuulmiseks ja silmi nägemiseks, siis ühel hetkel pole ka trooni, millel istuda.

“Mene” – Jumal on lugenud teie päevad.
Kui poliitik arvab, et ta võib igavesti manipuleerida ja rahva kannatlikkus on lõputu, siis ta eksib. Igal võimul on aegumistähtaeg, ja see, kes ei teeni rahvast, kaotab lõpuks rahva toetuse.
“Tekel” – teid on kaalukausil mõõdetud ja leitud kergetena.
Poliitikuid hinnatakse mitte nende lubaduste, vaid nende tegude järgi. Kui teod ei vasta sõnadele, kui võimust saab eesmärk iseeneses, siis on see kaal, mis viib languseni.
“Ufarsin” – teie kuningriik jagatakse teistele.
Kui rahvas tunneb, et võim ei esinda enam tema huve, siis see võim laguneb ja jagatakse. See võib tulla valimiskastide kaudu või, kui poliitikud jätkavad kurtidena käitumist, võib see tulla läbi suurema murdepunkti, mida nad ise ei kontrolli.
Võimalus veel midagi muuta
Eesti poliitikud peaksid mõistma, et võim ei ole sünonüüm enese teenimisele. See on teenimine, mitte trofee. Taanieli ajastust tänaseni on lugu alati sama: kui poliitikud kaotavad sideme rahvaga, kaotavad nad ka oma õiguse valitseda.
On veel võimalus kuulata, muuta suunda ja teenida Eesti inimesi nii, et ei peaks kartma seinale kirjutatud sõnumit.
Kuid kui see jääb tähelepanuta, siis ühel päeval võib Eesti poliitiline eliit vaadata oma riigi tulevikku ja kuulda seda sama vana sõnumit:
“Mene, mene, tekel, ufarsin.”

Stella Shakti: UUED ELU KOGEMISE VIISID, VABANEN DRAAMADEST JA JÄÄN ISEENDASSE
Päeva energia kutsub meid mängulisel moel ennast illusioonidest vabastama ja tulema maagilisse vabadusse.
Sinu elus võivad olla olnud meelemängude kohad, kus meie eludes on toimunud ka sõprade ringivahetus. Kui sina lähed oma arengus järgmisele arenguetapile, siis suure tõenäosusega paljud hinged, kellega sa varasemalt suhtlesid, kellega oli ühine liikumine ja suund, siis see on nüüd läbi saanud. Seda selleks, et sa leiaksid need uued hinged oma järgmise arengu astmel, järgmised teekaaslased, kellega saad just nüüd neid kohti vaadelda, uudistada ja tunnetada, millega sul nüüd on missioon kaasa liikuda. On aeg uuteks hingeülesanneteks, uus hingemissioon, uued huvialad.
See on suurepärane arusaamine, et me ei pea kellegagi olema terve elu samades lugudes, samades mustrites. Meil on luba avarduda, avastada uusi seltskondi, uusi mõttemustreid, uusi hobisid.
Võib olla ka sinu valgusmeeskonna vahetuse aeg, kes hakkavad sulle õpetama uusi kogemusi, uusi nägemusi, uusi elu aspekte.
Võid tunda ka, et oled ise hoopis eeskujuks. Võimalik, et sinu praegune missioon on olla liider, juht. Oma eeskujuga ette näidata, kuidas elada tõesti sellist elu, mida meile kõige rohkem meeldib elada.
Puhasta oma kõrikeskust, et rohkem julgeda ennast väljendada.
Päeva energia aitab meil vabastada need kammitsad, mingisugused uskumused või eelarvamused, kus me oleme arvanud, kes me oleme ja miks me oleme ja me hakkame nägema, et mu missioon on tegelikult palju lõbusam ja toredam ja säravam, kui ma olen seda senini harjunud enesele tunnistama või iseendast mõtlema mingil moel. Selline vanade ego, hirmu, enda varjamiste mahapaneku päev.
Nii leiad enda seest enda rõõmuväe, mis aitab meil tullagi sellesse kohta
„AGA MA TAHANGI OLLA SEE UUS MINA, KES ON SÕLTUMATU TEISTE INIMESTE ARVAMUSTEST VÕI MÕTETEST. MA JÄÄN IKKAGI OMA SÜDAMELE TRUUKS. MA EI LASE ENNAST ENAM OMA EMPAATIAS KAASA MINNA TEISTE INIMESTE VALUDE VÕI PIINADEGA, VAID SELLE ASEMEL JÄÄN ROHKEM KESKMESSE, ROHKEM ISEENDASSE.“
See ei tähenda seda, et ma kuidagi halvustan või panen pahaks, kui keegi veel raskeid kohti kogeb, aga ma suudan jääda rohkem erapooletuks. Ma ei lähe draamadesse sisse. See oskus annab sulle imelise vundamendi jäämaks sinu erilisse jumalikku energiasse. Sa oled nagu lootuse õis, mis on küll mudast sirgunud, läbi selle pimeda vee kasvanud, aga nüüd vee pinnal avaneda oma kauni lilleõiena ja ei lase sellest mudast ennast häirida. See ongi see juhi roll, see liidri roll, see eeskuju roll, millesse elu sind kutsub.

1. KUI – ajalises tähenduses „siis, kui“ – komaga –
– võrdluses komata – nii… kui ka konstruktsioon komata!
2. -SID! Tobusid ja kägusid!
3. kiillause tagumine koma!!!
4. sest, siis, aga, kuhu, mida, kes-mis, et jt – koma-koma-koma!
5. numbri järel sidekriips – punkt on ainult järgarvu jaoks!
6. tootlik(k)us, süsinik(k)u – jälgime tähtede arvu!
7. poolitamine toimub silpide või sõnade vahelt, kaashäälikuühendi viimase tähe eest – poolitusmärk rea lõpus nagu KÕIK kirjavahemärgid
8. nagu võrdlusena komata!
9. Silpide järjekord: kellekski, kellegagi, millelegi, millenigi!
10. ainsus ja mitmus ühilduvad – OSA, HULK, ENAMUS on ainsuslikud sõnad!
11. täiendsõnade VASTU, POOLT, TÄNU, TÕTTU, JÄRGI-JÄREL-JÄRELE, EEST, VASTU, PEALE ja JA PÄRAST tähendust jälgime ka
12. loetelu puhul on ainult viimase sõna lõpus käändelõpp
13. : ei ole ; – : ei ole ka – ja . pole …
14. üles – ainult nii kirjutamegi!
15. ikkagi – -st lõppu pole olemas!!!
16. tegeLIKUlt palun ametlikes tekstides !!!!!
17. lisamata, tegemata, ütlemata – üks T !!!!!!!
18. tiitleid ei kääna – õpetaja Murutariga, kuningas Richardile, dr Google’ist
19. Wilde’ita – kirjapildist erineva häälduse puhul ülakoma järel käändelõpp
20. enne ja ennem pole samad asjad
21. ressurss versus kaslane
22. renessanss versus Bütsants ja marslane
23. persse versus perse
24. taandread! Pealkirjad!!! Täpid ja katused!!!!! Ära rapsi – aega on!!!!!!!
25. puuduvad sõnad ja tähed on sama tõsine kobatus kui ülearused sõnad ja tähed
26. haigused on väikese tähega – ka siis, kui on avastaja nimesse pühitsetud
27. VAID – vastandajana komaga – tähenduses ÜKSNES-AINULT-KÕIGEST komata
28. mitmesõnalise siduva kombo puhul koma asukohta ILMA, ET…
29. kohe(selt)
30. vaja(lik)
31. taotlemise pööramine!
32. programmeerimine on MM ja potentsiaal on T!
33. ja-ning-ega-või – nende ette koma ei käi!
34. „asi“ küsib sünonüüme – NÄHTUS-FENOMEN-JMT
35. Eesti, eesti asi, eesti keel, eestikeelne – ingliskeelne
36. müüa-müüja – jälgija – on jah tüütud nagu kärbsed – absoluutselt!
37. lühitüvi tahab kindlalt liitsõna
38. väga palju, kogu aeg, iga päev – lahku!
39. igal aastal ja tuleval nädalal – ära käändelõppe unusta!
40. Liitlauses järgneb täiendav lause vahetult sõnale, mille juurde ta kuulub!
41. Aitäh!

Olen täheldanud huvitavat programmi inimestel, pea enamikul ka ärganutel ja teadlikel ”lööb välja” see – ka ise endal märkasin mingi aeg tagasi, nimelt väga suur osa inimesi tunnevad/ ootavad/ soovivad karistust, või tunnevad head meelt nende nö ”pahade, kahjulike otsuste tegijate, kurjamite jne” puhul, kui nad surevad, nende lähikondlastel juhtub midagi halba jne…
Saad ehk juba aru, kuhu ma sihin jutuga?
Miks me seda teeme?
Oleme kohtumõistjad, soovime ja ootame, kui nad ”saavad karistuse” jne. Kes andis meile õiguse teise üle kohut mõista ja miks me seda teeme?
Kust see tuleb?
Kas me oleme sellisel juhul paremad? Soovides ja oodates kellegile halba?
Aga mis siis, kui uue ajastu tulekuga antakse meile kõigile võimalus meelt muuta? Pöörduda tagasi hinge teele. Saada aru oma eksimustest.
Kindlasti ma ei ”kaitse pahasid”, kui nii üldse saab seda nimetada. Kas on paha? Kas on head?
On nagu on.
Me ikka ja taas suhtume ”vana maailma” harjumusliku sissejuurdunud programmiga nagu muinasjuttudes, et halb saab karistuse. Kas see on karistus? Mis on karistus üldse? Kust me teame, et programmeerimine ei saa alguse juba muinasjuttudest?
Ka iidsed tarkused on peidetud muinasjuttudesse, miks siis mitte programmeerimine?

Meie ei tea Universumi ”käike”, kuidas midagi ”tagasi tuleb”, enamus meie meelt on täis arvamusi, oletusi ja uskumusi.
Miks me tahame teise inimese pähe ronida oma uskumustega?
Miks me tahame teise inimese pähe istutada oma arvamusi, oletusi? Ja soovida samas, et teine omandab meie ”maailma”?
Mis ajendab seda tegema?
Samas me juba teame suures osas, et ise loome oma reaalsuse, kas läbi hirmu või armastuse!
Aga kui see, kes ”teeb paha” uskudes, et see tema maailmas ei ole paha?
Jah – on Universaalsed seadused, Kosmilised seadused. Saad seda, mida teed teisele. Ära kahjusta. Jne.
Samas, kui see nö teine ei tee halba, siis meil pole ju võrdlusmomenti, mis on hea.
Duaalne maailm. Et kogeda kogemust hea/ halb; must/ valge jne.
Tõustes välja sellest vanast hakkame mõistma/ teadma/ kogema, et kõik on nagu on. Igaüks loob oma kogemuse, koos loome ühiskogemuse.
Äkki lõpetame selle kohtumõistmine, parastamise, halvustamise, kahjurõõmu?
Kes mõistab kohut, selle üle mõistetakse kohut.
Kõik see on programmeering, mis aktiveerub meis ikka ja jälle ja teadvustades, millega on tegu on meil võimalus see ümber pöörata ja lahustada.
Muutes ennast, muutub meie ümbrus, meie kogemus. Selliseks, milliseks me ise selle loome

Heidi Hanso: Mul on nii hea meel, et viimased paar nädalat on mu sisse see väikene elurõõm tagasi hakanud tulema. Jagan seda seetõttu, et võib-olla keegi, kes ka on mingit keerulisemat hetke läbi tegemas, näeb, et kui on läinud alla, läheb lõpuks ikkagi üles.
Praegu siit puupliidisoojast köögist päikesepaistesse ärganud hoovile peale vaadates ei oskagi öelda, kust see madalseis tegelikut hakkas. Võib-olla tal polegi algust, sest ta on ju ka elu osa.
Kindlasti muutis mullu juunis tehtud seljaopp mu jaoks mõndagi. Hirm ja see, et ei saa nii vabalt liikuda. Ja siis läkaköha, mis tegelikult juulist novembrini, opist taastumist pärssides täiega läbi võttis. Kaks paralleelset saadet ja kool.
Sügistalve pimedus, läbipõlemise tunne ja majanduslik ebakindlus peale jõule, kui saated läbi said, kombineeritud magusvalusas süütundes võetud puhkusega, sest ma lihtsalt ei suutnud mitte midagi teha.
Kõik see mõjutab lähisuhteid ja energiat, milles asjatad. Moska minek, mis praegugi sekundiga pisarad silma toob.
Kummaline, et ühel hetkel vaatad peeglisse ja avastad, et sealt ei vaatagi enam „see Heidi“ vastu, vaid hoopis keegi muu. Keegi tõsisem. Füüsiliselt suurem. Vedelam. Teised ei näe, aga sa ise. Tekib konflikt sisemise ja välimise Heidi vahel. See kasvab seni, kuni vastandud. Ja siis sa võtad end vastu. Momentum on käinud!
Mis on need asjad, mis mulle rõõmu teevad? Kuidas ma saan neid oma argipäeva samm-haaval integreerima hakata? Mida ma oma keha jaoks ära saan teha, et ma end hästi tunneks? Mida ma saan omalt poolt teha, et olla paarisuhtes iseenda parim versioon? Kuidas ma lahendan pitsitava rahaküsimuse?
Alguses piisab, kui leiad jõudu need küsimused küsida. Ja vaikselt, samm sammult, ilmuvad lahendused: rajad, mis enne ei paistnud.
Teen iga päev kiirkõndi ja trenni. Söön teadlikult. Hellitan oma keha kreemide ja mõnusa puudutusega. Olen hästi palju õues. Võtan võsa, teen lõket, koristan. Müün seismajäänud kraami, mõte aga liigub tööradadel. Ma soovin jälle tööampse! See on hea tunne.
Ütlen Taavile ja lastele, kui väga ma neid armastan. Väljendan, mida vajan. Jagan ausalt, mis mu sees toimub.
Kindlasti kukub veel tagasi, aga vast põrkab jälle edasi.
Aitäh

Murutari kui juhendaja tagasiside abiturient Romet Matteuse loovtööle:
JUHENDAJA TAGASISIDE ROMET MATTEUSE LOOVTÖÖLE

Olles ülihõlpsasti vaimustuja tõden, et Romet Matteuse loovtöö on sügavalt meelipaeluv nii selle töö kui noore inimese elus sujuva protsessi tõttu. Koolimaja nurga juures seistes veeretatud ideest mis-oleks-kui-no-ma-ei-tea-ehk-tõesti-jah, aga-proovime on välja kasvanud noorhärra Matteuse eneseleidmine ja oma Tee avastamine.
Protsess ja paberilesaanu on puhas – nii tunnetuslikus kui seda väljendava keelekasutuse mõttes.
Teekond ja selle sõnastamine on aus – möönab juhuslikkust ja töö alustamise perioodi ebakindlat kurbust ning tõuseb teadlikkusse, kus noor tikkimiskunstnik õpetab juba teistele katse-eksituse meetodil triivijatele rõivastele käsitöisel kombel uue elu andmist.
Mitte rohepesu poliitikute topeltstandardite järgi, vaid tõeline planeedi tervise eest seismine pani Rometi küsima: „Miks ma ei tohi oma loovtööd paberi mõlemale küljele printida, et poolevõrra paberit kokku hoida?“
Kui inimene tunnetab oma kulgemist Maal läbi südame, ootab ta lihtsaid ja loogilisi vastuseid… mida tänase Eesti maatriksis enamasti ei ole.
Teame oma kaasteelistest – sh õpilastest – nii vähe. Sellepärast on meil lihtne üllatada ja üllatuda.
„Mul läksid püksid katki,“ kirjeldab maailmasuuruste silmadega noor maag, kes oma salaelus töötab ja teenib mitme mehe eest. „Jalgrattaga kukkusin, kurb olin, parandasin ja… hea sai.“
Noor missionäär selle loomisprotsessi käigus ka ise uue hingamise – milles on talle teejuhiks olnud vanem kolleeg mõttekaaslane kunstnik Kadi Berlokko.
Matteuse töö on sügavam ja kogu-olemuslikum kui televiisor.
Meediast on avalikkusele tuntud Reet Aus jt staar-ökondajad, kes loovad rebenenud retuusidest kleite presidendi vastuvõtule minekuks ja kombineerivad kohutavatest lipsudest kirkaid seelikuid.
Tegelikult toimib Eestimaa(ilmas) suisa subkultuur, mille esindajad säästavad ja päästavad aegadel, mil tarbimispohmellis süüdimatud lasevad endale lennutada veel ja veel temu-versacet.
Mul oli au sobida antud loovtöö juhendajaks sisulisel tasandil seepärast, et nõukogude lastetoa defitsiidiaegu ning käsitöötraditsioone ühendanud naisperest väljakasvanuna olen noore pereemana oma peret rõivile õmmeldes-kududes-lappides-heegeldades ka ise planeedile tiiru peale tikkinud – ehk siis käsitöösõjaveteran teab, millest noorkaardiväelane räägib.
Ühtlasi noppisin lummavast terviktööst ahhaa! iseenesele selleks ajaks, kui pangalaen enam ei sunni ja ei ole huvitav päevast päeva kooli vahet vihtudes naftat põletada. Kõrgestiharitud teeneline intelligent tohib vabalt olla ehitades ja õmmeldes õnnelik. Mu uhiuus õmblusmasin on kolm aastat olnud tehasepakendis – sisetunde tiivul soetatu ootab oma aega. Minu aega.
Mis peamine: tänu Rometi-sugustele sädeinimestele on põhjust vaatamata kõigele loota, et meie helesinine kodu, Emake Maa jääb kestma – loovate-teadlike õmblusnõelte välkumise valguses.


Kati Saara Murutari tagasiside uurimistööle

Maria Indira Murutari uurimistöö „Kelleks tahan saada?“ juhendamine on olnud huvitav ja rikastav väljakutse nii selle konkreetse töö suunajana, mitmesaja samavana õpilase teejuhina, ühiskonna vaatleja-analüüsija kui emana.
Autor kavatses algselt piirduda vaid purjetamise temaatikaga, ent adus tõsiasja, et see on tema võimete jaoks liiga väike amps. Ta reastas algselt suhteliselt kaootiliselt kõik senise elu jooksul tehtud tööd, õpitud alad ja harrastused. Seejärel seadis nimistu süsteemi ja kirjutas, mis meenus.
Erialad ja töökohad said täiendatud faktoloogia ja viidetega ning läbilõikelise fotovaliku paigutasime töö lõppu, sest teksti vahele asetatud fotod viskavad pahatihti teksti segi, teevad närvesöövat lisatööd – ning lõppude lõpuks on nad lisana mahe revüü.
Suure pildi mõttes on prl Murutar sarnane oma eakaaslastega – aga ka vanemate põlvkondade inimestega tänases Eestis: õigupoolest ei tea keegi, kelleks tahab saada. Uurimistööd alustades oli lootus tänu inventuurile selgust saada, tegelikult läks kimbatus veel sügavamaks ja eksistentsiaalsemaks.
Tõdesin Indira tööd läbi vaadates ja korrigeerides, et õppija on sama fakti ees, kus me kõik: meie riik ei motiveeri oma tulevikku Eestiga siduma – nii ülikooli minna kui kodu rajada, eneseteostust fokuseerida kui karjääri kujundada tundub nt ekvatoriaal-Aafrikas oluliselt turvalisem ja inimlikum.
Emana jagan noorima tütrega argipäeva, kus meile hingab pidevalt kuklasse erinevate tasandide putinlus ning inflatsioon ja maksutõusud suruvad rahvast järjekindlalt allapoole vaesuspiiri. Tõdeme, et praeguste protsesside jätkudes käivad meile kõik harrastused, mida armastame – hobused ja kultuuriüritused – peagi üle jõu. Ka 16tunnilisi tööpäevi tehes suudame üsna peagi üksnes tööl käia – seegi on kütusehindade, auto amortiseerumise ja maksude tõttu liigne luksus.
Ühest küljest tegi Murutar juniori töö lugemine rõõmu – olen tõesti oma stiilse viisiku igale lapsele pakkunud kõik võimaliku ja pisut enamgi. Teisest küljest inspireeris sooritus ka teistelt õppijatelt küsima, kelleks nad saada tahavad… Ei tea – kelleks iganes, ainult mitte Eestis. Kõige levinum vastus. Vaid need, kel on juba pered ja kodud, kinnisvara jm juuri alla kasvatavad nähtused, jäävad.