Stella Shakti: NÄDALA PÕHIENERGIAD – TAASÄRKAMINE, USALDA ELU, PÄIKESESÕNUM
Meid on ees ootamas imeline uute säravate tärkavate ideede nädal.
Võtmesõnaks TAASÄRKAMINE või tärkamine uuel moel. Varasemalt toiminud kogemused oleme saanud ära puhastada, vabastada ja 27.04 on kuuloomine, mis aitab meie eludesse tuua uute alguste võimsa voo. Meie asi on haarata kinni nendest uutest ideedest, tärkavatest mõtetest ja tunnetest, mis juhatavad meid õiges suunas edasi. Sellega kaasneb sul hea tunne. Negatiivsete kogemuste või tunnetuste ülesandeks on meis isu äratamine parema, toetavama ja väestavama elu järele.
Nädal algabki pöördelise energiaga, kus nüüd on aeg pöörata pilk täiesti uude suunda, et tunda ennast taas terviklikuna, tervena, õnnelikuna, igal tasandil toetatuna.

Sellel teekonnal on meil tarvis osata hoida korrastatust jumaliku kõrgema plaaniga ja õppida olema hästi kannatlik. Parim taktika uueks nädalaks: lased lahti kontrollimisest ja lased elul õigel hetkel kõik õiged infod, õiged suunised, juhatused, märgid tuua.
Sellise suure läbimurde jaoks on meil vaja osata olla hästi maandatud, olla iseennast toetav, väestav, ennast kiita, julgustada, kasutada positiivseid afirmatsioone, austada endasse suhtumist:
ma saan hästi hakkama
ma olen tubli
ma olen tugev
kõik, mida elu mulle on toonud, ma saan sellega suurepäraselt hakkama ja kõik laheneb minu jaoks väga hästi!
Nädala märksõna on UUEKS ÄRKAMINE EHK UUESTISÜND – enda sisemises valguses uuele tasandile sündimine, mida võime lõputult teha ja jätkata.
Sa võid näha, kuidas iga korraga, kui tuleb pinge ja seejärel toimub selle lahti laskmine, tuleb meie südamesse/hinge järjest suurem rahu, järjest suurem vabaduse tunne. See ongi selline vanadest köidikutest, uskumustest lahti laskmine „kuidas me peame toimima, et asjad saaksid meie elus hästi voolata“. Elul on kombeks meid üllatada, et tegelikult võivad asjad hakata voolama täiesti uuel moel ja palju kergemini, kui sa oled seda senini arvanud. See on mõistusele paras pähkel läbi hammustada, aga kui hakkad seda testima, katsetama, näed ise tulemusi!
Sellel teekonnal toetab meid vägevalt Surya päikeseenergia.
Keerulisuse ja pinge korral võid mõttes paluda…
(taotluspalvet ja postitust edasi saad lugeda siitkaudu: https://www.stellashakti.com/…/28-04-04-05-n%C3%A4dala… )
Õnnistusküllast nädalat!
Stella Shakti

Peeter Tammela:
Pühapäeval, 4. mail (mõju ca 17. aprill – 21. mai) leiab aset väga erakordne sündmus – nimelt läheb Sõnnis liikuv Uraan täpsesse ühendusse „Deemoni Tähe” Algoliga.
Viimane kord oli Uraan ühenduses Algoliga juulist oktoobrini 1940; aprillis-mais 1941 ning veidi nõrgema mõjuga jaanuaris-veebruaris 1942.
Kuigi Algolit kutsutakse sellise halvaendelise nimega, ei tähenda see tingimata ainult negatiivset mõju.
Algol on otseselt seotud Medusa müüdiga – millel on palju erinevaid tähenduskihte ja tõlgendamisvõimalusi.
Üks põhiline sõnum selle müüdi juures on see, et ohvrist tehakse süüdlane…
https://www.skyscript.co.uk/algol.html
https://history.howstuffworks.com/history-vs-myth/medusa.htm

Algol: Deemonitähe müstiline võlu
Algol on kinnistäht, mida ümbritseb müütiline aura. Tuntud kui “Deemoni Täht” või Medusa pea Perseuse tähtkujus, kannab Algol endas sügavat ja vastuolulist energiat.
Algol on seotud võimu, kaotuse, transformatsiooni ja meie varjukülgedega, mis võib avalduda nii loova kire kui ka hävitava jõuna. Müütides on Algol seotud Medusaga – naisega, kes oli nii ohver kui ka vägev ürgne elujõud, sümboliseerides allasurutud naiselikkust, raevu ja lunastust.
Algoli energia on kui sügav, tume ookean, mis peidab endas saladusi ja võimsaid hoovusi. See kutsub meid silmitsi seisma oma hirmudega, tabuteemade ja allasurutud instinktidega. Uraan ja Algoli ühendus võimendub selle mõju, tuues esile ootamatuid – mõnikord šokeerivaid sündmusi, mis paljastavad nii meie kollektiivse kui ka isikliku „tumedama poole”.
Aga positiivsel juhul toob esile meie varjatud potentsiaali ja unustatud või mahasalatud Ürgse Väe.

Uraani ja Algoli ühendus: Kosmiline tants valguse ja varju vahel Uraan ühendus Algoliga sünnitab võimsa sünergia, mis on kui äikese ja vulkaani kokkupõrge. See seis äratab meie elus sügavaid, peidetud jõude, raputab meie kindlustunnet ja kutsub meid astuma tundmatusse. See on aeg, mil maailm võib pöörduda peapeale – kuid samas avaneb võimalus sügavaks transformatsiooniks ja uue seisundi saavutamiseks.
Uraan ja Algol koos ei paku meile pehmet maandumist ega etteantud skeeme. Nad on nagu tants, mis toimub kuristiku serval – iga samm võib olla kas hukatuslik või vabastav – sõltuvalt sellest, kas astume selle sammu hirmuga või oma positiivse väega.
Ühiskondlikul tasandil võib see väljenduda ootamatutes vapustustes võimu struktuurides. Need võivad tulla läbi skandaalide, plahvatuslike paljastuste või lausa revolutsiooniliste liikumiste, kus keegi ei soovi enam vaikida – mitte ohvritena, vaid kui need, kes võtavad tagasi oma sisemise jõu. Algol ei luba teeselda, et kõik on korras – ta ei tunnista enesepettust ja eitust.

Ja Uraan ütleb: “Kui sa ei ärka ise, äratan ma su šokiga.”
Meie isiklikus elus võib see ilmneda kui tung vabaneda kõigest, mis on meid seni vangistanud: olgu see suhe, mis on muutunud manipuleerivaks; töö, mis on muutnud meid tuimaks; või identiteet, mille me oleme omandanud lihtsalt selleks, et teistele meeldida. Me võime sattuda olukordadesse, mis sunnivad meid valima – kas julgeme olla tõelised või upume veelgi sügavamale enesepettuse lainetesse.
https://www.youtube.com/live/jR8Lka-RdFY
Ent see ei ole ainult hävingu aeg. See on ka saatuse ümberprogrammeerimise hetk. Sest kui Uraan ühineb Algoliga, saab võimalikuks midagi ennekuulmatut – täiesti uus tee, mille suund ei lähtu minevikust, vaid välgust, mis lõikab ajajoone pooleks. Me saame korraks näha läbi aegade loori, tunnetada, milline võiks olla meie elu, kui me ei kardaks omaenda pimedust. See on hetk, mil paljud meist võivad esimest korda kogeda, et meie sees peituv jõud ei ole mitte meie vaenlane, vaid hoopis unustatud liitlane.
Meie unenäod sellel ajal võivad muutuda intensivsemaks, kehalisemaks, sümbolite ja ürgsete arhetüüpide poolt kantuks. Meie keha võib kogeda ärevust, sisepingeid, sähvatusi – justkui iga närv oleks ühendatud taevaste pingete võrku. See on aeg, mil me ei saa enam varjata oma tõelist olemust. Isegi, kui me seda sooviks – Algol näeb läbi. Ja Uraan avab ukse.

Mida teha?
Mitte minna lukku, mitte „kivistuda”. Mitte maha suruda endas olevat ürgset väge. Vaid tantsida kaasa, südamega, mitte hirmuga. Lubada endal minna sügavamale. Kuulata oma viha, oma kire, oma kaose häält – sest seal peitub see, mis võib mõjuda kui lunastus.
Meie kollektiivne väljakutse on võtta vastu oma seesmine Medusa – mitte teda tappa nagu Perseus, vaid vaadata talle silma – teades, et hirmust läbi minnes me saame tagasi omaenda väe.
Uraani ja Algoli ühendus ei küsi luba. See raputab, äratab, katkestab – aga ainult selleks, et teha ruumi millelegi tõeliselt elavale.
See on ärkamise torm. Ja kui me selle tormi sees ei kaota iseennast, vaid leiame end, siis võime pärast seda öelda: “Jah, ma olen käinud pimeduse sügavikus – ja tulnud sealt tagasi – kandes välku oma silmis.”

Uraani ühendus Algoliga – kui välk tabab saatuse silma
Kui Uraan, see taevaste särtsuv mässaja, jõuab ühendusse Deemoni tähe Algoliga, siis meie maailm muutub.
Meie sees hakkavad kihisema sügavad, alateadvusse maetud jõud – need, mida me oleme pidanud kas hirmutavateks, tabudeks või liiga intensiivseteks, et neid teadvusse lasta. Algol ei ole tavaline täht – ta on värav varjutatud ürgenergia ja loomuliku eluinstinkti juurde, mis võib olla samaaegselt nii loov kui hävitav. Kui Uraan Algoli aktiveerib, muutub kogu kollektiivne närvikava erksaks ja samas täiesti ettearvamatuks.
Nagu keegi oleks torganud tulise nõela tormi silma.
See seis puudutab meid kõiki – mitte ainult individuaalselt, vaid eelkõige ühiskondlikult. See on nagu välgulöök läbi peidetud varjude – mis paljastab need jõud, mis on seni olnud vaiba alla pühitud.
Meie kultuurilised tabud, meie hirmud kontrolli kaotamise ees, meie ebateadlik suhtumine vägivallasse, soovi- ja võimupimedusse – kõik see võib nüüd sähvatades välja pursata. Ent mitte ainult hävingu kujul: Uraan võib siin käituda ka kui ärataja, vabastades meid vanadest hirmudest, mis on meid endasse haaranud ja jäigaks muutnud – nii nagu Medusa pilk muutis elavad kiviks.

Selles ühenduses peitub midagi peaaegu algset ja ürgset – impulss katkestada olemasolev muster, et tuua esile midagi, mida pole kunagi varem nähtud. Kuid see ei sünni vaikselt ega valutult. Meie sees võib tärgata trots, tung muuta maailmas midagi süvitsi ja jäädavalt. Võime tunda, et me ei suuda enam taluda silmakirjalikkust ega allasurutud vägivalla vorme – olgu need isiklikus suhtluses või ühiskondlikes struktuurides.
See on aeg, mil elektriseerub kogu alateadvuslik energia. Inimesed võivad kogeda järske ja seletamatuid reaktsioone, enesehävituslikke impulsse – või just vastupidi – sügavat inspiratsiooni ja soovi seista millegi sellise eest, mida seni on peetud „lubamatuks“. Uraan toob revolutsiooni ja Algol toob võimu – kui need kaks kohtuvad, siis ärkavad meie sees ellu nii šamaan kui sabotöör.
Aga me ei pea seda kartma. Kui me suudame selles kaoses näha puhastavat tormi, mis aitab meil vabaneda kõdunenud maskidest ja sundmustritest.
See on vabanemine läbi vastuolude varju. Me kas haarame selle väe ja muudame ta loovaks transformatsiooniks – või lubame tal meid hirmutada ja tasakaalust välja viia. Kuid mõlemal juhul ei jää midagi endiseks. Uraan ei tule kunagi tühjade kätega – ja Algol, olles kellelegi otsa vaadanud, ei lase kedagi niisama minema.
Kui me julgeme seda seisu tunnetada – mitte maha suruda – siis võib meid tabada sügavalt väestav arusaam: meie suurimad hirmud on sageli meie sügavaimad allikad. Ja nende allikate avanemisel sünnib uus valgus – säde, mis võib sütitada uue maailma.

***
Poeetiline ja sümboolne lugu: „Uraan Sõnnis ühenduses kinnistähega Algol“
„Medusa süda“
Kunagi ammu, maailmas, mis oli veel täis ürgset vaikust ja linnulaulu, sündis naine, kelle keha oli vormitud mustast savist ja tema silmadest kumas rohekas valgus. Teda nimetati Maajumalanna Unustatud Näoks, kuid rahvas nimetas teda hirmuga lihtsalt Medusaks.
Nad ütlesid, et tema pilk muudab kiviks selle, kes talle otsa vaatab.
Et tema ilu on ohtlik.
Et tema hääl sünnitab maavärinaid ja tema keha lõhnab nagu tormide-eelne mets.
Aga nad ei teadnud, „et ta ei karjunud kunagi esimesena”.
Tema karje oli vastus.
Tema viha oli reaktsioon.
Tema silmad peegeldasid vaid seda, mis neisse visati – hirmu, vägivalda, häbi.
Ja nii nad raiusid ta pea maha.
Hävitades naise, kelle olemus oli metsik, aus ja vaba – ja selle asemel kujutasid teda koletisena.
Aastasadadeks jäi ta vaikima, magama…
…kuni Uraan tuli.

Uraan – välkude jumal ja vabanemise tooja – langes aeglaselt taevast nagu vana saladus, mille aeg oli kätte jõudnud. Ta leidis Medusa kivistunud südame Sõnni märgis – sügaval mullas, samblaga kaetud kivide vahel.
Ta puudutas teda valgusega.
Mitte säästlikult. Mitte õrnalt.
Vaid äratavalt. Raputavalt. Nagu esimene hingetõmme pärast lämbumist.
Maa värises.
Lehmad lakkasid mäletsemast.
Tuhmide silmadega inimesed tundsid, et midagi nende sees pragunes.
Tõde hakkas liikuma – naiselik, toores, tummine tõde, mis oli maetud koos Medusaga.
Ja just siis, kui kõik arvasid, et taevas kukub kaela, avas Medusa silmad.
Ta ei muutnud enam inimesi kiviks.
Ta ei karjunud enam.
Ta vaatas.
Ja need, kes talle otsa vaatasid – nägid iseennast. Nägid oma mahasalatud mõtteid ja allasurutud häält, oma häbitunnet, oma vihkamist omaenda keha vastu, oma vajadust kontrollida, oma unistusi, mida nad pidasid rumalateks.
Mõned jooksid minema.
Mõned nutsid.
Mõned naersid – nagu oleks nende seest langenud suur raskus.
Ja maa – maa hingas.
Sõnn naeratas.
Mullast kerkisid taimed, mille seemned olid peidetud aegade algusest.
Uus väärtus sündis: see ei seisnud enam rahas ega kontrollis, vaid vabaduses öelda:
„See olen Mina. Täies jõus. Täies tundes. Täies valguses.“

Ja Medusa?
Ta ei jäänud enam jumalannaks ega koletiseks.
Ta kõndis metsades, lõhnas niiske samblana ja laulis läbi lindude.
Tema pilk ei muutnud enam kiviks.
Ta peegeldas tõde.
Ja igaüks, kes oli valmis iseendaga kohtuma – leidis temas mitte hirmu, vaid vabaduse.

***
Medusa müüt
Medusa on üks kuulsamaid tegelasi Vana-Kreeka mütoloogias. Tema kuju on mõistatuslik ja vastuoluline: ta on samal ajal koletis ja ohver, surmatooja ja lunastuse sümbol. Medusa lugu on aja jooksul kujunenud ja rikastunud, peegeldades kultuuri sügavaid arusaamu hirmust, võimust, naiselikkusest ja muundumisest.
Medusa päritolu
Algupäraselt oli Medusa üks kolmest Gorgonist – olenditest, kelle pilk võis inimese kiviks muuta. Tema õed olid Stheno ja Euryale. Kui Stheno ja Euryale olid surematud, siis Medusa oli surelik. Gorgoneid kujutati algselt kui kohutavaid ja groteskseid olendeid, kellel olid hiiglaslikud hambad, pronksist käed ja juuksed nagu maod.
Kuid hilisemates müüdiversioonides – eriti Rooma poeedi Ovidiuse “Metamorfoosides” – ilmus uus kiht: Medusa polnud algusest peale koletis, vaid ta oli kord kaunis neiu. Ta oli tuntud oma erakordse ilu ja eriti kaunite juuste poolest.

Poseidoni ja Athena vaheline lugu
Ovidiuse järgi vägistas merede jumal Poseidon Medusa Athenale pühendatud templis.
See oli ränk teotus: jumalanna Athena, keda austati puhtuse ja mõistuse jumalannana, tundis end rüvetatuna. Ent karistada ei saanud ta mitte Poseidonit, vaid hoopis Medusat – ohvrit.
Athena muutis Medusa koletiseks: tema ilusad juuksed said madudeks, tema pilk omandas kohutava võime muuta iga elusolend kiviks.
Perseus ja Medusa surm
Medusa müüt põimub edasi kangelane Perseuse looga. Perseuse ema Danaë oli kuninga Acrisiuse tütar ja Acrisius oli kuulnud ennustust, et tema lapselaps tapab ta. Et vältida saatust, suleti Danaë vangi, kuid Zeus külastas teda kuldse vihmana ja Danaë sünnitas Perseuse.
Hiljem saadeti Perseus ülesandega tappa Medusa – mis oli sisuliselt võimatu missioon, sest keegi ei suutnud Gorgonitest mööduda ilma kiviks muutumata.
Perseust aitasid jumalad:
• Athena andis talle kilbi, millel ta võis Medusa peegeldust vaadata, ilma et ta otse silmsidet looks.
• Hermes andis talle terava sirbi või mõõga.
• Ta sai Hesperiididelt tiivulised sandaalid, nähtamatuse mütsi ja maagilise koti (kibisis), kuhu ta saaks Medusa pea pärast tapmist panna.
Tänu nendele kingitustele ja kavalusele suutis Perseus Medusa pea maha raiuda. Tapmise hetkel sündisid Medusa verest kaks venda: Pegasus – tiivuline hobune ja Chrysaor – kellel oli kuldne mõõk.
Medusa pea hilisem kasutamine
Perseus kasutas Medusa pead relvana, kandes seda kotis. Ta muutis kiviks mitmeid oma vaenlasi ja lõpuks kinkis Medusa pea Athenale, kes kinnitas selle oma kilbile (aegis’ele), muutes selle igaveseks kaitsevõimuks.

Medusa tähendus ja tõlgendused
Medusa kuju ja müüt on inspireerinud lugematuid tõlgendusi:
• Naiseliku hirmu ja kontrolli sümbol: Mõned näevad Medusas patriarhaalse ühiskonna poolt karistatud naise sümbolit, kelle ilu ja sõltumatus muutusid patriarhaalse ühiskonna jaoks ohtlikuks.
• Ohver ja õiglus: Medusa lugu kõlab traagilise jutustusena ohvrist, kes muutub pärast vägistamist “koletiseks” – mitte oma valikul, vaid karistuseks – rõhutades süüdistamise ja häbistamise motiivi.
• Transformatsioon ja vabanemine: Perseuse teekond ja Medusa pea kasutamine viitavad sisemisele võidule hirmude ja meie sisemiste “koletiste” üle.
• Psühholoogiline tõlgendus: Mõned näevad Medusat kui inimese alateadvuse sümbolit – eriti selle osade, mida kardetakse ja alla surutakse. Ta on “pimeduse kuninganna”, kelle pilk paljastab inimese kõige sügavamad hirmud.
• Kunst ja ikoonograafia: Vana-Kreekas ja hiljem Roomas kasutati Medusa kujutist amuletina kurjade vaimude peletamiseks – teda kujutati hoonete fassaadidel, soomusrüüdel ja medaljonidel. Medusa koletislikkus muutus kaitseks kurja vastu.
Medusa müüt tänapäeval
Tänapäeval on Medusast saanud võimas sümbol feminismis ja kirjanduses. Ta kehastab hääletu ohvri lugu, kes lõpuks leiab oma hääle läbi sajandite. Tema kujus on ühendatud ilu, õudus, õiglus ja võim – paradoksaalne kooslus, mis muudab ta üheks kõige huvitavamaks ja rikkalikumaks müütiliseks tegelaseks kogu lääne kultuuriloos.