Tunnen praegustel aegadel väga eredat ja sügavat PEREKONNA tunnet.
See juhtub äkki. Tavaliselt pärast eksistentsiaalsel eksamil läbi kukkumist.
Arvates, et olen keskmes ja harmooniline, lendan mingi ärritaja peale afekti – sealt väljudes tunnistan: ai, põrusin…
Ja siis tulebki Juuru või Kehtna koolis, õpilaste ja teejuhtide seas, kinosaalis või oma koduõues mõne ilusa hingega järsku jäägitu, kõikehõlmav perekonna tunne.
Imeline kogemus. Kingitus. Üllatus.
Jajaa, pärast seda tuleb taas eksam – trigger, emotsioonide sööst – ups! – rahunedes jälle piiritu tänulikkus: OH, MILLINE PEREKOND MEIL ON!!! (2022)

Alexis:
Viimasel ajal võib tunduda, nagu oleks Maa gravitatsioon suurenenud – keha on raske ja jõudu pole, inimene kiiresti väsib, liigud ja tahad istuda. Planeedi vibratsioonid tõusevad järk-järgult ja toimub kogu Maa peal oleva ümberkujundamine.
Võimsatel energeetilistel ja transformatsioonipäevadel võibki tekkida kehas raskustunne, energia ja jõu puudus. Füüsiline keha väsib sisemistest muutustest, organismi ümberhäälestamisest uuele vibratsioonisagedusele. Energia mõjutab kõiki organeid ja süsteeme, kõiki keharakke. Organism hakkab läbi enda järjest rohkem Valguse vooge läbi laskma. Me kõik muutume Maa valgusolenditeks.

Aga raskustunne kehas ja jõuetus ei saa olla püsivad. Vahepeal on kah aega puhkuseks. Ja nendel perioodidel tunneme kergust kehas, palju energiat ja jõudu, inspiratsiooni ning soovi elada ja luua Maal. Üleminek kõrgematele vibratsioonidele toimub järk-järgult. Vahest tundub, et see protsess on veninud, aga kõik toimub vajaliku kiirusega. Parem küsi endalt, mida Sina teed enda jaoks, et see protsess oleks rahulikum, hädaldad ja virised?
Seega, kui sa tunned pidevalt kehas raskust ja jõuetust, siis sul jääb energiast puudu. Kusagil kehas liigub energia halvasti, jääb kinni või võib esineda energeetilisi äravoolusid. Energia kas ei liigu hästi läbi sinu või läheb kuhugi ära. Tegele endaga, sest Sinu seisundis pole keegi süüdi.

Manipuleerimismängud, konkurents, saavutamine, isiklik õigsus, esikohale pürgimine ja muud ego kapriisid ei ole enam uue ajastu paradigmas toetatud.
Kõik teed, mis on rajatud omakasu või egoismi abil, samuti need, kus puudub kontakt iseendaga, lükatakse tagasi või ei pea uute energiate tõttu vastu.
Praegu materialiseeruvad mõtted välgukiirusel, nagu kunagi varem pole olnud. Seetõttu annab motiiv, mis on otsuse aluseks, alati reaktsiooni välismaailmas.
Saad reaalsuses tunda, kas see otsus on sinu oma või mitte, kas see tuleb südamest või mitte, kas see on sinu jaoks tõhus või mitte, sest reaalsus peegeldab aktiivselt sinu valikut.

Metsajutt: väsinud hunt ja kolm jänest
Mets mäletab. Mets andestab. Mets ei unusta.
Kasso Kaasik
2025. aasta kevadel raputas Eestit traagiline juhtum Jõgevamaal: liikumispuudega mees, keda kohalikud tundsid kui vaikset ja vägivallatut inimest, tapeti noorte poolt, kellega ta oli eelnevalt koos alkoholi tarvitanud.
Salvestused ja tunnistused kinnitasid, et ohver ei olnud noorte jaoks võõras. Samas olid nad koos veetnud aega, naernud ja joonud, enne kui kerge lõbu ja kärsituse piir muutus vägivallaks, mille tagajärgi enam tagasi võtta ei saanud.
See lugu — „Metsajutt: väsinud hunt ja kolm jänest“ — on kirjutatud mitte juhtunut otseselt kujutades, vaid muinasjutuliselt tõlgendades. See on mõtisklus nõrkusest ja jõust, süütusest ja süüst, valikutest ja vastutusest.
Lugu sellest, kuidas mängust saab mõnikord mõrv ja kuidas iga tegu — isegi hooletu või naerune — jätab jälje. Mõnikord räägib üks lihtne muinasjutt rohkem meie elu ja aja kohta kui kümme pikka kõnet.
Me elame maailmas, kus jõud, noorus ja kärsitus tihti summutavad kuulamise, mõistmise ja vaikse tarkuse hääle. See lugu — vana hundi ja kolme noore jänese lugu — ei ole ainult metsast. See on peegel meie endi ees: kuidas me kohtleme neid, kes on väsinud, nõrgad ja nähtamatud.
See on ka lugu igast hetkest, mil oleme seisnud elu ristteel: mängu ja tõsiduse, hooletuse ja vastutuse, lahkuse ja löögi vahel. Kutsun sind kuulama seda lugu südamega, mitte ainult silmadega.
Elas kord sügavas metsas vana hunt nimega Mark. Ta polnud enam noor ega kuri — ta oli vana ja lonkav, elu ja võitlusväsimuse poolt murendatud. Aastaid tagasi oli insult röövinud temalt osa jõust ja liikumisvõimest, jättes ta vaikseks, aeglaseks ja sõltuvaks sambla pehmusest.

Mark ei jahtinud ammu enam kedagi. Ta istus tihti metsa servas vaadates, kuidas noored loomad mööda kekslesid, ise mõeldes vanu mõtteid. Ühel kevadõhtul, kui maa lõhnas niiske sambla järele ja taevas rippusid pehmed pilved, sattus tema teele kolm noort jänest — kaks õde ja üks vend.
Nad olid kärmed ja kanged, maailmale vastu tormamas, veel noored ja poolikult mõistvad. Nad tundsid vana Marki — olid teda ennegi kaugelt vaadanud. Seekord istusid nad tema kõrvale, jagasid nalju ja rüüpasid vanast kannust metsamarjaveini, mille tark siil oli kunagi hundile keetnud.

Alguses oli kõik kerge ja naerune. Aga vein ajas jäneste südamed kärsituks. Sõnad muutusid krõbedamaks, naer teravamaks. Nad hakkasid vana Marki torkima, suruma, narrima — algul justkui mängides, mõistmata, et nende ees istus olend, kes enam end kaitsta ei suutnud.
Kerge tõuge, kõva müks, vihane sõna. Ja korraga… ei olnud see enam mäng. Vana hunt Mark kukkus samblasse ja ei tõusnudki enam.
Jäneste käpad olid teinud, mida sõnad enam parandada ei saanud: nad olid hundi tapnud.
Mets jäi vaikseks. Tuul peatus hetkeks, justkui kuulaks, kas keegi suudab veel seda kõike tagasi võtta. Aga polnud midagi võtta.
Jänesed kohkusid. Nad jooksid laiali, süda tagumas, kõrvad longus. Nad peitsid end puujuurte alla ja tihnikutesse, kartes iseennast rohkem kui hunti. Hommikuks kandis metsalind laiali kurva sõnumi: „Vana hunt on surnud. Tapetud. Viimati nähti teda koos kolme jänesega.“
Mõned loomad nutsid. Nad mäletasid Marki kui vaikset, heasüdamlikku hinge.
Teised aga sosistasid karmilt: „Mis asja oli tal jänestega veini jagada? Ise otsis häda.“
Kuid tõtt teadis ainult sammal ja kevadine tuul, mis Marki viimased sõnad endaga kaasa viis.
Vanad targad kutsusid noored jänesed enda ette. Targad ei karjunud ega tõstnud käppa — nad vaatasid jänkudele lihtsalt sügavalt silma ja ütlesid: „Teie tegu jääb teiega igaveseks. Aga mis te edasi teete — see otsustab, kelleks te kasvate.“
Aeg metsas liigub teisiti kui linnas. Aastad möödusid.
Üks jänes õppis keetma kõige soojemaid suppe, mis parandasid ka katkiseid südameid.
Teine hakkas kaitsma väikseid loomapoegi, kes olid veel kaitsetumad kui nemad kord olid olnud.
Kolmas jänes kirjutas lugusid — ausaid ja kurbi, aga täis lootust – lugusid andestusest ja tõest.
Igal kevadel, kui raudtee ääres ja metsa servas võililled valgeteks kuulutajateks muutusid, käisid kolm jänest seal, kus vana hunt puhkab. Nad tõid talle marju ja kummardasid vaikselt — mitte süütundest, vaid mälestuseks ja tänuks.
Mets mäletab. Mets andestab. Mets ei unusta.

Iga uus jänesepoeg, kes kevadel samas samblas keksib, kuuleb vahel tuulesosinat:
„Kui astud mööda samblast rada, pea meeles, väike sõber — iga samm, iga sõna, iga puudutus jätab jälje. Ära vaata kedagi ülevalt alla, sest sa ei tea, kui raske on olnud tema tee.
Ära löö, isegi naljaga, sest sa ei tea, kui habras on tema süda. Ole lahke, ka siis, kui keegi ei vaata. Ole kannatlik, ka siis, kui kõik kihutavad. Sest kõik, mida sa annad välja,
tuleb sulle tagasi — mõnikord nagu soe tuul, mõnikord nagu raske pilv.
Ja kui kord, ühel kaugel kevadisel hommikul seisad sa üksi metsa ääres ja kuulad —
siis tead, et isegi vaikses sosinas on peidus elu kõige tähtsamad lood.
See metsajutt ei räägi ainult ühest vanast hundist ja kolmest jänesest. See räägib meist kõigist noorena — kuidas seisame oma elus ikka ja jälle valikute ees, mõnikord teadmatuses, vahel tormakuses, vahel südamega kõhklevad.
Ja kui me siis valime lahkuse, mõistmise ja armu tee, kui me jätame löömata, torkamata,
kui me ulatame käe ega suru vastu — siis jääb meie hinge kerge ohe, imetlus ja tänu: „Mul oli võimalus eksida. Aga ma valisin õigesti.“
See tunne — vaikne rõõm ja tänulikkus iseenda eest — on võibolla elu suurim kingitus.
Ja iga kord, kui tuul puudutab kevadel õrnalt samblast rada, meenutab ta meile:
„Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, kuigi me seda ei näe.“ (Karl Ristikivi)
Meie enda valida on, millised jäljed me jätame.