Lembit Silla rahumanifest:
Mina, Lembit, olen töötanud koos noorte meestega Venemaalt, Ukrainast, Lätist, Leedust ja Eestist. Pöördun teie poole, INIMESED! Olukord on nii karm, et nüüd ei ole rahvustel enam tähtsust – me jääme kas kõik ellu – või hukkume koos.
Minu jaoks on meie planeet väike õrn tervik, kus me oleme päriselt omavahel seotud. Oleme mehed, kes jagavad samu muresid ja unistusi, istuvad lõunapausi ajal ühe laua taga, söövad samast karbist ja naeravad samade naljade üle.
Keel võib erineda, aga südamed on ühesugused. Südamete silmis pole vaenlast, hingede silmis on teine inimene.
See näitab, et tavalised inimesed suudavad leida ühisosa ja mõistmist. Ainult poliitilised mängud rebivad meid üksteisest eemale, tekitavad vaenu, külvavad hirmu ja tapavad lootuse.
Ühiskond on katki. Mitte lihtsalt kriimustatud või kriisis – täiesti puruks. Riigid on ükshaaval ja korraga rebitud ribadeks nagu vanad läbikulunud kaltsud. Igaüks tirib omas suunas, karjub oma tõde, aga teist inimest juba ammu mitte keegi ei kuula. Ei kuulata südamega. Ei kuulata mõistusega. Sellepärast olemegi seal, kus oleme. Persses.
See ei ole enam lihtsalt süsteemne viga. See on sügav, mädanenud haav. Kui me kohe ei peatu, ei hinga sisse puhast õhku, ei vaata üksteisele silma ja ei küsi: „Mis toimub?“ – siis see rong sõidab täiskiirusel kuristikku. Propaganda, pumba juurde pääsemise kampaaniate ja omakasu ahnitsemise käigus unustasid rongijuhid rööpad panna.
Seepärast ma palun teid, poliitikud ja riigijuhid: proovime seekord teisiti. Aeg on otsas.
Me oleme 8000 aastat näinud üht ja sama tsüklit – sõda, vaen ja verevalamine. On aeg välja kuulutada vaherahu – tõeline, mitte järjekordne „baatjade“ maskeraad või lõks. Vaherahu on vaja selleks, et päriselt tegeleda poliitiliste ning diplomaatiliste lahendustega.
Maksumaksjatena ei maksa me teile selleks palka, et te kuhugi turvalisele maale endale villa osta saaksite – lisaks kõigele, mis teil juba olemas on – hea plehku pista, kui asjad käest lähevad ja seni arvutimänguna tundunud sõjamäng tulebki koju.
Võibolla on naiivne loota, et te – võimu ja hüvedega harjunud – enam kurssi muudate. Eks me teame ju, et olete oma kokku keeratud pasas kõrini sees – laenud-liisingud-lubadused-pistised…
Ainus lahendus, mis teid justkui päästaks, ongi sõda – juhib tähelepanu korruptsioonilt ja valetamiselt kõrvale ning lisaks on sõjapidamine hämmastavalt tulus majandusharu.
Emad mäletavad, et sünnitasid lapsi ehitajateks ja loojateks, mitte tapjateks ja kahurilihaks.
Rahvas ei ole enam nii loll, nagu Tšingis Khaani ja Peeter Esimese aegadel. Me oleme ärkamas. Me ei lase end enam pimestada vaenlasejutuga. Minu venelasest kolleg ei ole mu vaenlane! Me mõlemad nõuame rahu.
Trump, Putin, Zelenski, Macron, Scholz – istuge ometi maha, rääkige läbi ja lõpetage see verevalamine. Ärge tulge laua taha hüvesid nõudma ega ükseist paika panema. Ärge tulge oma maskidega näitemängu tegema. Tulge inimestena – kui tegelik Putin hulga teisikute seas üldse enam olemas on…
Kui teie, reaalsed inimesed – mitte kloonid ega robotid – ei suuda rahu sõlmida, siis astuge kõrvale.
Tegematajätmine on nüüdseks juba kuritegu – massimõrv.
Laske nendel, kes suudavad, lõpuks ometi rahu luua.
Meie, võimukoridorides väntsutamata puhtad lehed, ei hakka selleks tapma, et nii ja naa, mööndustega rahu sõlmida. Meie, räpasel poliitmaastikul õnneks süütud ja rikkumata, toome rahu, et keegi ei peaks enam tapma.
Lõpetagem vihkamine.
Hingakem.
Ärgem vaadakem teisi kui vaenlasi, vaid kui inimesi, kes on ühes ja samas jamas. Ainult koos saab siit patiseisust välja.
Aitab. Vihkamine põhjustab sõjad, valetamine ja varastamine hoiab pidevalt sõja servi seismas – emmale-kummale poole ta ju ikka kukub. Taome mõõgad atradeks – mäletate vanarahva soovitust?

Meediatsirkus: närvisüsteem on muutunud uudiste valuutaks
Uudised ei aita inimesel enam maailmast aru saada. Need aitavad tal närvi minna. Kui sa veel ei ole hakanud vaikselt sisimas keema, siis oota, kohe hakkad. Tänapäeva meedia ei paku enam tõde ega selgust – selle asemel serveeritakse täpselt sihitud kuuma viha, värskelt pressitud paanikat ja teaduslikult doseeritud süütunnet, millele on peale raputatud emotsionaalse manipulatsiooni soola.
Kui need tunded sinu sees loksuvad, muutud ideaalseks kodanikuks – mitte mõtlejaks, vaid närviliseks robotiks, kes reageerib igale sõnale nagu karjuselt elektrilaksu saanud lehm.
Ekraanile ilmub sõna „skandaal”, „sõda” – konkreetselt täna kell 15 üleriigiline ÕHUHÄIRE, OLE VALMIS, PAANIKA, TÄITSA LÕPP – ja sina vajutad Pavlovi katse-kutsuna instinktiivselt „kliki, jaga, kommenteeri“. Mitte selleks, et mõista – sina jagad ärevust, püüdes seda maandada paljundad. Sinu närvisüsteem on ümber kodeeritud reageerimise, mitte mõistmise programmile. Aega ei ole ju!
Just nii see käibki. Tsivilisatsioon ei kuku kokku ühel päeval suure mürinaga. See kõduneb vaikselt, seestpoolt. Nutiseadme kaudu. Inimesed ei kuula enam, ei mõtle, ei küsi – ah, mis, guugel on vastuseid täis! Nad tunnevad – ja sedagi läbi manipulatsioonifiltrite . Nad reageerivad täpselt nii, nagu kodeeriti.

Kui keegi ütleb vaikselt: „Äkki mõtleks korra?“… tembeldatakse ta kohe vandenõuteoreetikuks, putinistiks või lihtsalt hulluks.
See ongi meie ajastu suurim oht.
Tõde ei müü. Sügavus on… kusagil kogu infohunniku all. Tunded müüvad. Ja kõige paremini müüb paanika, mis on kaetud viha glasuuriga ja serveeritud süütunde taldrikul.
Kodanik on kadunud.
Alles on jäänud klõpsivad näpud, tõmblevad kulmud ja pidev vajadus kellegi vastu olla. Meedia ei toimi enam kui ühiskonna peegel, vaid kui moonutav kõverpeegel, mis suurendab hirmu ja vähendab selguse tsirkuseks. Popkorni asemel sööme iseenda närvisüsteemi.
Meedia ei anna infot. Ta pakub närvivapustusi. Kolm ärritust kahe kliki eest. Kui sa ei vihasta, oled ebanormaalne. Kui sa ei tunne hirmu, oled rahvavaenlane.
Kui tsivilisatsiooni allakäigul oleks reklaamplakat, siis see näeks välja nii:
„Ära mõtle. Ära tunne. Reageeri!“

Kohalik meediajama… pardon, -maja koostöös rahvusvahelise närvivapustuste kooperatiiviga teie teenistuses. (Lembit Silla)

Andro Roos: Kas keegi võtaks välja kui palju see sireenisüsteem maksma läks meie maksumaksjatele ja kui paljudele Eesti peredele oleks selle raha eest võinud osta päris oma kodu, vabastades nad võõrpankade ja -intressiorjusest?
Sõitsin täna minagi tütrele kooli vastu ja nägin sellist sireen-sisteemi kooli katusel, tütar veel mainis, et homme on 5 minutit koolis õppesireen.
Tore-tore. Eks võimalikus kriisi- või sõjaolukorras ohust muidugi teavitada vaja on, iseasi, kas selliste dekoratiivsete ja ajast ja arust mehhanismidega. Elu on ju paljuski liikunud nutitelefoni…
Teisalt meenus mulle, et kas mitte omal ajal legendaarne Pärnu linnapea Mart Viisitamm poliitilistelt konkurentidelt ja vabalt ajakirjanduselt tuld ja tõrva ei saanud, et Pärnus toona sellise sisteemi püsti pani. Võeti Viisitamm maha, demonteeriti ka sisteem. Siis oli selline kampaania. Nüüd on teistpidi kampaania.
Riiki ja linnasid-valdasid tuleks siiski juhtida mitte kampaaniatega, vaid läbimõeldud plaaniga.

Aigar Säde: Duaalmaailm näitab ennast kristallina, milles mängleb valgus. Kristall on meesenergia ehk jäik struktuur ja valgus on voolavus, naisenergia ehk sisu. Sisuliselt on valguse koduks kristall, mis loob oma tahkudega/peeglitega valgusele mitmekesisuse ehk küllusliku maailmavaate – vikerkaarespektri.
Tumedad on loonud programmi, mille omaksvõtmisel tekib usk, et mehed ja naised on vastandid, vastassugupool. Igasugune vastandumine on sõda, milles osalejad toodavad negatiivset energiat, millest tumedad toituvad. Nii on loodud ka programm meeste ja naiste võrdõiguslikkusest, mis on samuti võitlusprogramm. Selle programmi võid välja vahetada meeste ja naiste vahelise võrdväärsusprogrammiga, kus valgus väärtustab kristalli ja kristall väärtustab valgust.
Võimuvõitlustes ehk sõdades, mis hakkavad pihta meeste ja naiste võrdõiguslikkuse uskumisest, lõhutakse kodud. See algab meelelisel/vaimsel/ideelisel tasandil, kus leitakse, et üks on teise õnnetuses süüdi, kus valgus leiab, et ta on tähtsam kristallist või vastupidi. Seejärel elustatakse saadud idee oma isikliku väega oma südames, mis materialiseerub momendist, kui süda saab täis, materiaalseks sündmuseks – korra majja löömiseks. Naised kasutavad selleks kristalli purustamist peamiselt kriiskavate ehk hinge kraapivate helidega, mis ilmuvad/lisanduvad nende häälespektrisse – kristalli purunemisel jääb aga naine oma kodust, milleks oli mehe süda, ehk kristall, ilma. Kui meeleparandust ei toimu, siis jäädakse ilma ka füüsilisest kodust või kui meeste hinge lõhkumine on kestnud ka eelmistes kehastustes, siis seda füüsilist kodu käesolevas kehastuses ei saadagi.
Mehed on muutunud naiste vägivalla suhtes äärmiselt tundlikuks, seetõttu nad naist oma südamesse enam naljalt ei võta – aga koduta välismaailmas on külm, puudub turvatunne. Siit ka paljude naiste teadmine, et mehed on külmad ja tundetud.

Big Think:

Forwarded this email? Subscribe here for more

How curiosity rewires your brain for change
Curiosity is often considered a personality quirk. Neuroscience paints a different picture.

READ IN APP

 https://www.youtube.com/watch?v=24tGc9OQD_Q&list=TLPQMTQwNTIwMjUTEkl0GCrS5Q&index=10&pp=gAQBiAQB

Credit: Sergey Novikov
A few years ago, I decided to retrain as a neuroscientist. It was a leap into the unknown — no roadmap, just a desire to grow. I chose to approach this time of change with curiosity, and I started a weekly newsletter to document what I learned. Suddenly, my doubts became fuel for discovery.
What I didn’t know at the time was that this systematic curiosity was actively reshaping my brain in ways that would build resilience for navigating future changes.
Curiosity is often treated as a personality quirk — something childlike and playful, maybe even optional. But neuroscience paints a different picture. When we’re curious, the brain’s dopaminergic system — the same one that lights up when we anticipate a reward — kicks into gear. Simply put, curiosity makes us feel good about the prospect of discovering something new.
It also helps us learn more efficiently, enhancing hippocampal activity and boosting our capacity to form and retain new memories. Studies show that when people are curious about a topic, they not only remember the specific information they were interested in but also retain unrelated material better.
Perhaps most importantly, curiosity promotes neuroplasticity, the brain’s ability to rewire itself in response to new experiences. This makes it an ideal cognitive state for those inevitable moments of change when we need to break established neural patterns and form new connections.

Curiosity in times of change
Change, by nature, introduces uncertainty. And the human brain typically responds to uncertainty by activating the amygdala, triggering the same stress responses as physical danger.
What curiosity does is transform that uncertainty from a threat into an invitation.
First, curiosity increases our tolerance for prediction error: the gap between what we expect and what we actually experience. This makes us more flexible in our thinking, less reactive, and better at updating our mental models.
There’s also a balancing act happening between two major brain networks: The default mode network (associated with imagination and introspection) and the executive control network (responsible for goal-oriented behavior) often take turns.
Curiosity helps synchronize these networks, allowing us to envision possibilities while also taking action — the exact balance needed to navigate change.
Emotionally, curiosity can also act as a buffer. When we view an unexpected situation through a curious lens (“what can I learn from this?”), we are less likely to spiral into anxiety or avoidance. This cognitive reframe can dramatically alter how we experience the inherent uncertainty of change.
5 ways to navigate change with curiosity
Curiosity isn’t a fixed trait you either have or lack — it’s a cognitive skill that can be developed. Here are five ways to cultivate it, especially during times of change:
1. Ask “what if?” instead of “what now?”
Reframe fear-based responses with questions that invite exploration. Instead of “I don’t know how to handle this new role,” try “What if I approached this role as a learning opportunity?” This simple shift activates your prefrontal cortex rather than your amygdala, which will help minimize stress in times of change.

2. Take field notes
Pretend that you are an anthropologist studying your own life. Document what surprised you, what you don’t understand yet, or what made you pause during the day. Be specific: “Today I noticed X and wondered why…” This practice builds a curiosity habit and has the added bonus of creating a record of your learning journey.
3. Run tiny experiments
Want to switch careers? Interview one new person in the field every week for six weeks. Curious about writing? Start with a weekly newsletter for three months instead of a book. These tiny experiments will provide valuable data while helping you regain a sense of agency even when the path forward is uncertain.
4. Embrace not knowing
Practice saying “I don’t know yet” without immediately searching for an answer. Spend time exploring questions without rushing to conclusions. Research suggests that this enhances cognitive flexibility and creative problem-solving — critical neural functions that support adaptation during transitions.
5. Treat failure as data
When something doesn’t go as planned, resist labeling it as a failure. Instead, treat unexpected outcomes as valuable information. By viewing setbacks as an inevitable part of growth rather than an indication of personal shortcomings, you can transform potentially discouraging moments into opportunities to learn.
It’s important to note that the brain’s capacity for curiosity fluctuates. The amygdala’s activity increases under stress, making curiosity harder to access precisely when it might be most beneficial. That’s why regularly practicing even small shifts in perspective can be helpful to train ourselves to re-engage the prefrontal cortex.
We often think of change as something to endure. But change is how we grow. Curiosity activates dopaminergic pathways, strengthens hippocampal function, improves memory formation, and increases prediction error tolerance, which enhances our capacity to navigate uncertainty with greater flexibility and less reactivity.
So, the next time you face a big change and feel anxious or stuck, try asking yourself a simple question: What if I got curious instead?