Hannes Võrno: Kultuurilise lagunemise sabat
On aasta 2025 ja Euroopa rahvad valmistuvad taas pidupäevaks. Šveitsis, Baselis, särab St. Jakobshalle nagu postmodernne Babeli torn, kus kõik keeled kõlavad korraga ja ükski ei kanna enam tähendust. Laval kõlavad laulud armastusest, identiteedist, valust, ökosüüst ja lootusest. Mikrofonidesse lauldakse, karjutakse, unistatakse. Ja ekraanidel peegelduvad värvid, mis peaksid siduma kogu mandri üheks ühiseks hingetõmbeks. Ent kui vaadata veidi sügavamalt — või üldse vaadata —, muutub pilt ühtäkki kummaliselt tühjaks.
Eurovisioon ei ole enam lauluvõistlus. Ta on sabat, kultuurilise lagunemise stiliseeritud kulminatsioon, kus iga uus esitus on korraga manifest ja meem, vaatemäng ja väsimus. See pole võistlus laulude vahel, vaid esteetiline Euro-pidu, kus loeb, kes suudab kõige efektsemalt variseda lava sümboolsel serval.
Formaat kui fetiš
Algne idee — ühendada pärast sõda killustunud Euroopa muusika kaudu — on ammu sumbunud lavalise spektaakli paratamatusse. Eurovisioon ei esita rahvuskultuure, vaid nende turundatud karikatuure. Laval pole mitte Bulgaaria ega Iirimaa, vaid mingisugune globaliseeritud “kõlab nagu riik, mida siit oodatakse” pseudonüüm. Muusika pole eesmärk, vaid transpordivahend millegi veel ebamäärasema edastamiseks: tunnete, hoiakute, identiteetide, žestide, efektide. Kõik on kontseptsioon, mitte kogemus.
Laval Tommi Cash, saalis Teletupsud
Ja ometi, vaatamata sellele, et laval näeme võimsate LED-taustade ees ahastust, armuvalu, ökoloogilist süüd, kehalist vabandust ja kõlavat manifesti — nagu ükskord Tommi Cashi kummalises ikoonikas, teine kord Leto Sveti lärmaka anarhiaga, kord falsetis nutetud armastuses kuupaiste all —, on kaamera iga loo lõpus alati sama. Ta pöördub publiku poole. Ja seal nad on: sada protsenti pehmed poisid, kelle soengud on nagu TikToki filtrid ja kelle silmad säravad neoonrõõmust. Nad hüppavad, teevad sõrmedest südameid, lehvitavad vikerkaarelippudega ja saadavad õhusuudlusi nagu sootud Teletupsud, kes on lõpuks leidnud oma utoopia: saali, kus pole enam piire, ainult peegelduse peegelduse peegelduse rõõm.
Sellest publikust ei saa irduda — nad on ideaalsed lapsed sellele karnevalile, mida Eurovisioon endast nüüdseks kujutab. Aga just see teebki kõik selle, mida laval näidatakse, kahtlaselt ohutuks, hambutuks, isegi lavastatult valulikuks. Ahastus on mõõdetud sekundites, armastus sünkroonitud tempodega, ja isegi mäss on disainitud turvaliseks tarbimiseks. Traagika on koreograafia.
Poliitika, mis ei vali poolt
Eurovisioon on ka poliitiline — kuid mitte tähenduses, mida võiks austada. See pole julgus seista millegi eest, vaid oskus venitada sümboleid maksimaalselt laiali, et keegi ei solvuks, ja samas kõik tunneksid, et just nemad olid sihikul. Ukraina lippudest vikerkaareni, palestiinalikest sõnumitest vihjeteni julgeolekule — kõik on esindatud, aga mitte kunagi nii, et see oleks tõsiseltvõetav. See on geopoliitika Disney-versioon.
Massikultuuri karneval ja selle tühi keskpunkt
Eurovision ei tooda laule, vaid meeme, hetki, hüsteeriat. See pole enam kultuuriline sündmus, vaid kontinendi kollektiivne TikTok, kus isegi kõige sügavam ahastus peab mahtuma kolmekümnesse sekundisse ja olema “reageeritav”. Laval võib toimuda ükskõik mis, seni kuni see on sotsiaalmeedias jagatav, visuaalselt ekspluateeritav ja emotsionaalselt lihtsustatud.
Eurovisioon on oma aja peegel. Aga see on lõbustuspargi peegel — see, mis moonutab kõike, mille ette ta asetatakse. Ta näitab meile Euroopat, mis usub veel iseendasse kui ideesse, aga mitte enam kultuurina. Euroopa, mis suudab veel tantsida, kuid on unustanud, miks kunagi lauldi.
Ja võib-olla polegi selles midagi hullu. Võib-olla on see kõik, mis meil veel jäänud on.
Aga sel juhul — vähemalt võiksime seda tunnistada.
ultuurilise lagunemise sabat
On aasta 2025 ja Euroopa rahvad valmistuvad taas pidupäevaks. Šveitsis, Baselis, särab St. Jakobshalle nagu postmodernne Babeli torn, kus kõik keeled kõlavad korraga ja ükski ei kanna enam tähendust. Laval kõlavad laulud armastusest, identiteedist, valust, ökosüüst ja lootusest. Mikrofonidesse lauldakse, karjutakse, unistatakse. Ja ekraanidel peegelduvad värvid, mis peaksid siduma kogu mandri üheks ühiseks hingetõmbeks. Ent kui vaadata veidi sügavamalt — või üldse vaadata —, muutub pilt ühtäkki kummaliselt tühjaks.
Eurovisioon ei ole enam lauluvõistlus. Ta on sabat, kultuurilise lagunemise stiliseeritud kulminatsioon, kus iga uus esitus on korraga manifest ja meem, vaatemäng ja väsimus. See pole võistlus laulude vahel, vaid esteetiline Euro-pidu, kus loeb, kes suudab kõige efektsemalt variseda lava sümboolsel serval.
Formaat kui fetiš
Algne idee — ühendada pärast sõda killustunud Euroopa muusika kaudu — on ammu sumbunud lavalise spektaakli paratamatusse. Eurovisioon ei esita rahvuskultuure, vaid nende turundatud karikatuure. Laval pole mitte Bulgaaria ega Iirimaa, vaid mingisugune globaliseeritud “kõlab nagu riik, mida siit oodatakse” pseudonüüm. Muusika pole eesmärk, vaid transpordivahend millegi veel ebamäärasema edastamiseks: tunnete, hoiakute, identiteetide, žestide, efektide. Kõik on kontseptsioon, mitte kogemus.
Laval Tommi Cash, saalis Teletupsud
Ja ometi, vaatamata sellele, et laval näeme võimsate LED-taustade ees ahastust, armuvalu, ökoloogilist süüd, kehalist vabandust ja kõlavat manifesti — nagu ükskord Tommi Cashi kummalises ikoonikas, teine kord Leto Sveti lärmaka anarhiaga, kord falsetis nutetud armastuses kuupaiste all —, on kaamera iga loo lõpus alati sama. Ta pöördub publiku poole. Ja seal nad on: sada protsenti pehmed poisid, kelle soengud on nagu TikToki filtrid ja kelle silmad säravad neoonrõõmust. Nad hüppavad, teevad sõrmedest südameid, lehvitavad vikerkaarelippudega ja saadavad õhusuudlusi nagu sootud Teletupsud, kes on lõpuks leidnud oma utoopia: saali, kus pole enam piire, ainult peegelduse peegelduse peegelduse rõõm.
Sellest publikust ei saa irduda — nad on ideaalsed lapsed sellele karnevalile, mida Eurovisioon endast nüüdseks kujutab. Aga just see teebki kõik selle, mida laval näidatakse, kahtlaselt ohutuks, hambutuks, isegi lavastatult valulikuks. Ahastus on mõõdetud sekundites, armastus sünkroonitud tempodega, ja isegi mäss on disainitud turvaliseks tarbimiseks. Traagika on koreograafia.
Poliitika, mis ei vali poolt
Eurovisioon on ka poliitiline — kuid mitte tähenduses, mida võiks austada. See pole julgus seista millegi eest, vaid oskus venitada sümboleid maksimaalselt laiali, et keegi ei solvuks, ja samas kõik tunneksid, et just nemad olid sihikul. Ukraina lippudest vikerkaareni, palestiinalikest sõnumitest vihjeteni julgeolekule — kõik on esindatud, aga mitte kunagi nii, et see oleks tõsiseltvõetav. See on geopoliitika Disney-versioon.
Massikultuuri karneval ja selle tühi keskpunkt
Eurovision ei tooda laule, vaid meeme, hetki, hüsteeriat. See pole enam kultuuriline sündmus, vaid kontinendi kollektiivne TikTok, kus isegi kõige sügavam ahastus peab mahtuma kolmekümnesse sekundisse ja olema “reageeritav”. Laval võib toimuda ükskõik mis, seni kuni see on sotsiaalmeedias jagatav, visuaalselt ekspluateeritav ja emotsionaalselt lihtsustatud.
Eurovisioon on oma aja peegel. Aga see on lõbustuspargi peegel — see, mis moonutab kõike, mille ette ta asetatakse. Ta näitab meile Euroopat, mis usub veel iseendasse kui ideesse, aga mitte enam kultuurina. Euroopa, mis suudab veel tantsida, kuid on unustanud, miks kunagi lauldi.
Ja võib-olla polegi selles midagi hullu. Võib-olla on see kõik, mis meil veel jäänud on.
Aga sel juhul — vähemalt võiksime seda tunnistada.