Õnnistatud õpetajatepäeva. Õnnistagem on tööd.
Meenutagem tänuga oma õpetajaid. Täna on õpilased mu õpetajad.
Laps on oma vanemate õpetaja. Eluring ja -kaar paigas ning kõik õigesti.

Kehtna KHK õpilaste repliigid:
Kati
Naiss ja bänger fäšionista.
Minu suur õde. Pigem sõber. Awsam mega energiaga.
Sa ei saagi kohe aru, kui palju ta sulle tegelt õpetab. Autfit-julgusega õpetab ka.
Ägedalt huvitav. Super-isiksus. Moodne ja nakkavalt elus karakter.
Cool ja teadlikult naljakas – sõber noh. Meeldivalt üllatav, põnev ja kõnetav.
Minu kõige vägevam sõber. Parim siin koolis. Tšill ja norm oma komadega.
Ulme, kui rahulik! Ultra äge. Eepiline. Tal on peas kogu maailma raamaturiiulid.
Tavaliselt mind miski ei huvita, tema ON iga kord huvitav. Ülilaia silmaringiga ständ-up komedista. Teistest täiesti erinev – silmapaistev riietuja, mängib sõnade ja minuga. Minu suur õde!

Ehkki ma ei tohi üllatus-aktusest midagi teada, on piduräpi tekstid teatud asjaoludel minu käes – ei, ma ei kirjutanud neid ise – põlletaskusse ja südamesülle korjasin 🙂

Raplamaa Sõnumid:
Kati Saara Murutar tuhnib õpilaste jaoks välja need teed, mis viivad sisemise rahuni

Helerin Väronen

On ütlemine, et ei ole halba ilma heata. See lause passib eriti hästi Kati Saara Murutari kohta, kes on ennekõike tuntud kui kirjanik ja vabakutseline ajakirjanik, kuid tänu koroonale ankurdas oma kutsumuse õpetamises. Õpetanud oli ta seni kõrgkoolides ja oma noortestuudios MINA OLEN.
Veel kevadel õpetas ta lausa kolmes koolis: Juuru Eduard Vilde koolis, Emajõe keeltekoolis ja Kehtna kutsehariduskeskuses. Sügisest pani ta suure koormuse tõttu Juuru kooli pausile. Kehtnas õpetab ta eesti keelt ja kirjandust kokku kaheksale klassile – peale üldharidusõppe õpilaste ka mehaanikutele ja IT-õpilastele. Neljapäeval õnnestus käia vaatamas, kuidas tema tund välja näeb.
Parasjagu käib 10A klassi eesti keele tund. Selle asemel, et õpikust järge ajades õigekirja õpetada, on Kati Saara valinud teistsuguse lähenemise, sellise, mis noori kõnetab ja möödaminnes teeb ka õigekirja selgeks. Praegu on tundide teemaks mina ja maailm, nende vastastikune suhe ning võimalused, kuidas seda maailma muuta, teha revolutsiooni.
Kati Saara toob näite sellest, kuidas Ida-Virumaal tegi kohalik omavalitsus eesti keeles õpetajatele ahvatleva pakkumise, et lisatakse teine palk juurde – pluss eritasud iga täiendava mooduli eest ning mitukümmend tuhat sinna kolimiseks. Hendrik Aguri ja Katri Raiki vaibis missioonil olemine annaks teadmise, et muudadki maailma. Õpilaste ees olles tunnistas Kati Saara, et eks korraks tuli temalgi kiusatus pakkida oma kodu kokku, võtta tütar, hobused ja kolm kassi ning minna. „Aga mu kodu on siin,” põhjendas ta mitteminemist. Ja missioonitööd teeb ta tegelikult juba praegugi oma teises töökohas, sest ta õpetab eesti keelt Emajõe keeletekoolis. Iga päev enne ja pärast Kehtnat ning nädalavahetuseti 4-6 tundi on ta selle kaudu Ida-Virumaaga ühendatud, luues niiöelda eesti keele aineringluse, kuna tema üheksasest õpilast mitu õpetavad saadud teadmisi teistele edasi.
„Haritud säravad isiksused, kellega me üksteist lobedas eesti keeles suures plaanis põrnitseme, soovitavad siiski Südamesalus püsida ega hõiska idee peale „kodustatud Murutar“ nad ütlevad: armastan sind liiga palju, et soovitada siia tulla. Respekt neile, kes on missioonile läinud,“ ütleb ta.

Kompott maailmakirjandusest õpetab selgeks ka õigekeele
Õpilastel oli selles tunnis vaja kirja panna tekst, kuidas ta ise saaks midagi kas Eesti või maailma tasandil muuta. „Enese alahindamine selle maailma muutmises ei ole väga mõistlik,” sõnas Kati Saara, andes juhtnööriks, et kirjutada võib kasvõi oma hobist, mis võib olulisel määral tervet Eestit muuta. Näiteks fotograafiaga tegelemine võib anda kellelegi teisele omakorda impulsi ja inspiratsiooni ning ka koera kuulekaks õpetamine on panus ühiskonda.
Nii mõnigi paberileht, mis pikalt tühi seisis, sai just tänu Kati Saara näpunäidetele, millise nurga alt teemale läheneda, ühtäkki väga kiiresti sõnade ja mõnel juhul ka huvitavate joonistustega täidetud.
Vahepeal näitas Kati Saara, millega nad tundides tööd teevad, kui kohustuslikku kirjandust peale sundida ei saa. „Ma võtan kohustuslikud autorid ja pakin nad teemade järgi tekstiks kokku. Järgmine asi mu töölaual on vene klassikud. Närin need enda küpsusastme järgi läbi, kirjutan tekstid kokku ja loobin välja kirjavahemärgid ning kokku-lahku kirjutamise,” seletas Kati Saara ja andis vaadata teksti, mis on suunatud abiturientidele ja käsitleb satanistlikke teemasid maailmakirjanduses. Teksti lõpus on küsimused ja need on mõeldud selleks, et riigieksamile jõudes oskaksid abituriendid vähemalt saja sõnaga eksamiküsimustele vastata. Peale kirjandusteemade, mis tuleb läbida, annavad need tekstid jooksvalt teadmisi ka õigekirja kohta. Lisaks on ta joonistanud paarkümmend õigekirjatabelit nägemismäluga inimeste jaoks, kes nimetavad teda sõbraks ja suureks õeks.
Kati Saara kasutab oma töös ära ajakirjandusuudiseid (mis on palju parem töömaterjal kui töövihikuülesanded), trükkides teksti välja ja parandades koos oma kogudusega, nagu ta õpilasi nimetab, õigekirja-sisu-loogikavead. Juhtides ühtlasi tähelepanu faktidele ja nende vigadele õpetab ta mõtlema ja mõtteid väljendama. Perioodiliselt kirjutakse ka esseesid, et õpilastel ei tekiks lõpueksamil kirjutamiskrampi. Kati Saara räägib, et on näinud, mismoodi ühel hetkel võib õpilasel keset kirjandi kirjutamist niiöelda kumm tühjaks joosta, tema aga komisjonis piineldes oma õpilast enam aidata ei saa. Vaktsineerib neid mõttekrambi ning paberi ja pliiatsi hirmu eest.
Oma õpilaste kirjatööde üle on Kati Saara uhke. Isegi kui süda on mõne klassi pärast sees värisenud, kuidas nad oma pingelise elu ja probleemide keskelt tulles ja närvitsedes eksamil hakkama saavad, on tegelikult kõik hästi läinud ja vaimustavaid esseesid kirjutatud. Kati Saara austab ja innustab, armastab ja inspireerib oma õpilasi – ning see on vastastikune. Õpilaste tekstid ja mõtted annavad talle omakorda ainest ja ideid enda tekstide kirjutamiseks nii oma raamatutesse kui õpilastele järgmisteks õppevahenditeks.

Noortestuudio õpetas õpetama
Enda tekste kirjutab ta hommikuti kella neljast kaheksani. Hetkel on tal käsil raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“. Tegemist on Piia Padariga teist aastat koos loodava ilukirjandusliku nõuanderaamatuga. Kõigi tööde kõrvalt vajavad hoolt ja tähelepanu ka Kati Saara hobused ja kassid ning tema noorim tütar Indira, kes õpib Kehtna ametikoolis IT-spetsiks.
Kati Saara juures Südamesalus, ajaloolise Saage rüütlimõisa Altveski-Vesiveski taga Vigala jõe kallastel on hobused esimesed, kes töölt tulnud perenaist tervitavad. Andnud neile õunu, leiba ja kaera, on järg kasside käes, kes õue ja süüa tahavad ning paitust nuruvad.
Oma õpetajatööst räägib Kati majapidamistööde kõrvalt – õhtul on veel kaks ZOOMi-sõbratari tundi tulemas. Juuru kooli kohta sõnab ta, et see töö on pausil, kuid mitte päris lõpetatud, kuna kool ei taha temast loobuda. Seal õpetas ta väikeklassi, 7., 8., ja 9. klassi, mille viis lõpueksamile oma kodus korraldatud kirjutamislaagri järel imeliste tulemustega. Mitmed sealsed noored on nüüd Kehtnas tema õpilased. Samuti koolitab ta Hepa tanklas bemmides tšillivat kontingenti – rõõmuga.
Kati Saara sõnas, et tegelikult ta enne praegust küpsust ei sobinudki õpetajaks. „Ma olin kannatamatu ja kiirustav. Lendasin hästi palju mööda maailma ringi, omaenda lapsed igal mandril kaasas. Igal pool ma töötasin, seiklesin, tõsieluseriaalisin ja ma polnud üldse valmis selleks, et olla õpetaja, kuigi ma olen varem tudengeid õpetanud. Õpetajaks õppisin ma oma noortestuudioga MINA OLEN. Siis sain aimu, kui imeline on loov õpetamine,” sõnas Kati Saara. Veel koroona alguses oli lootus siiski kirjanikuna ära elada, kuid kõik teed viisid siiski Kehtnasse, kus talle pakuti eelmise aasta novembris õpetajakohta.
Emajõe keeltekool jõudis Kati Saara ellu aga tänu vanemale pojale Richardile, kes kunagi koos Signe Laiguga selle kooli asutas. Kui koolil tekkis õpetajate puudus, pöörduti Kati Saara poole ja nüüdseks on ta üle aasta selle kooli armastatumaid õpetajaid nii vene kui inglise baaskeelega inimestele. Ukrainlased teiste seas.

Erivajadused vajavad erilist lähenemist
Kaks kooli ja enda kirjatöö tõttu on aga nii mõnedki muud teemad Kati Saara elus tagaplaanil. Näiteks vaatab ta igatseva pilguga hiljuti ilmunud Sass Henno raamatu „Mina olin siin” teise osa poole, mida kangesti lugeda tahaks. „Tavaline õpetaja paneb oma õpilased kirjutama ja loeb samal ajal raamatut laua all. Aga ma reaalselt elan õpilastega samas rütmis. See on nende aeg ja seda ma ei muuda haltuuraks, sest mida ma avastasin – õpetaja peab olema suure tähega Õpetaja. See on ikka reaalselt minu kogudus, minu inimesed nende uskumatud elulugude, nende saatustega ja nende usaldusega.
Õpetaja amet on devalveeritud sellega, et pikka aega ei ole koolidesse läinud inimesed, kes sinna sobivad, vaid need, kes on kas sinna ununenud või pole mujale saanud ja siis ongi niimoodi, et kui õpilane saab aegunud materjaliga vastu pead, siis tal kaob ära kõik see, mille jaoks tegelikult kooli tullakse. Kooli tullakse õppima mõtlemist ja asjade vahelisi seoseid,” kinnitab Kati Saara.
Ta on rääkinud ka nendega, kes on läinud oma kõrgharidusele õpetajakutset juurde õppima ja saanud sealt kinnitust, et pigem on tegemist ajaraiskamisega, kuna nende teadmistega ei ole olukorras, kus on on ees terve palet kõikvõimalikest diagnoosidest, mitte midagi teha. Selle kogemuse sai Kati Saara ise Juurus oma väikeklassi poistega. „Avastasin kohe, et kui neile õpikuteadmistega lajatad, siis on läbi igasugune sõprus ja koostöö. Hakkasime siis otsima Youtube’ist materjale, mis neile meeldisid, ja raamaturiiulist otsisid poisid ise välja Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu”. Meil sündis koostöös äge tekst, mis kõnetab praegu mitmeid keeltekooli õpilasi, kes ise on õpetajad. Minu mahukas töö Elon Muskist on erilistest poistest ajendatud.
Needsamad materjalid, mida sa erivajadustega lastega koostad, sobivad suurepäraselt neile õpetajatele, kes tegelevad erivajadustega lastega,” räägib Kati Saara, lisades, et ideaalne materjal, mida lugeda nii erivajadustega lapsega kui abituriendiga, on Antoine de Saint-Exupéry „Väike prints”, kuna seal on inimese kohta absoluutselt kõik sees.
Kati Saara räägib, et alguses õpilased häbenesid oma diagnoose, avalikult neist ei räägitud. „Mõnda aega lugesin neid esseesid ja seedisin seda ja sain aru, et minu kui nende õpetaja missioon ei ole ainult komasid ja punkte panema õpetada, vaid me tõstsimegi need diagnoosid lauale. Ma tuhnin oma õpilaste jaoks välja teed, mis viivad neid sisemise rahuni,” sõnas Kati Saara.
Laualetoomist ja häbist ülesaamist aitasid teha kuulsad inimesed, kirjanikud ja kirjanduslikud tegelased. Saades aru, et kui Elon Musk on aspergeri spektriga, J.K.Rowling autist ja Alan Alexander Milne on Puhhi lugudesse igale tegelasele mõne diagnoosi omadused sisse kirjutanud, siis aitab see inimesel aru saada, et ta ei olegi ainuke teistsugune. Erilisus on uus normaalsus.

Missiooniks eesti keele energiasse toomine
„Õpetaja missiooni kohta ütles minu vanem poeg Richard, et tänu taevale tuli pandeemia ja mul ei olnud enam võimalik raamatute, lavastuste ega stuudio juhtimisega oma peret toita, vaid mind saadeti MINU INIMESTE juurde. Ja neid on on nüüd 250,” sõnas Kati Saara.
Õpilased on talle usaldanud oma lugusid, ükskõik kui karmid need poleks. See on ka põhjus, miks ta ei ole pahane, kui mõni õpilane ei kirjuta tunnis. „See ei ole maailma lõpp, kui ta täna ei kirjuta, vaid joonistab. Ta kirjutab mõni teine päev ja võimalik, et lausa oma raamatu, kui ma talle nüüd vana kooli õpsina halba hinnet ei kärata. Mul pole selleks õigust ega põhjust. Inimene on tervenemise ja maandumise protsessis. Ta tuleb pärast mitmeid eksimusi ja temast saab midagi väga suurt ja võimast,” ütles Kati Saara, kelle õpilased on läinud kõrgkoolidesse ja üldse võtavad julge lennukaare.
Mitmed eriti karmi elusaatustega noored paistavad aga silma eriti hea inglise keele oskusega. „Sest nad on endasse tõmbunud, oma maailmas elavad inimesed, kes elavad internetis. Ja nende inglise keel on kordades parem kui eesti keel. Järelikult on mul Kehtnas sama missioon, mis Emajõe keeltekoolis: toon neid inimesi eesti keele energiasse. Toon neid inglise keelest koju tagasi. Tõenäoliselt nad ei jää kauaks pidama meie keelde, kuna neil ei ole midagi sellega teha. See kõlab jube rämedalt, aga nii on. Ja minu missoon on hällitada ilusaid isiksusi selles eesti keele väes, kuni nad lõpetavad kooli. Vähemalt,” rääkis Kati Saara.
Temas endas süveneb aga kirg toorlaenude ja mitmetähenduslike sõnade suhtes. „Keel on nagu elusorganism, ta registreerib ära, mis on talle võõras ja kahjulik, selle ta lõpuks sülitab välja, aga mis sobib, selle seedib ära,” sõnas Kati Saara toorlaenude kohta. Veel erilisem kirg on tal mitmetähenduslike sõnade suhtes. Need avastas ta Tammsaaret käsitledes koos noortega, nähes nüüd neid sõnu igal pool. Nii toorlaene kui mitmetähenduslikke sõnu kogub Kati Saara ka eraldi failidesse. Mitmetähenduslike sõnade kohta arvab ta, et äkki ühel hetkel tekib tal inspiratsioon teha oma doktoritöö neist sõnadest – antroposoofilisest-andragoogilisest ja mõistmise etnilisest aspektist.
„Mul on paar korda olnud kiusatus minna doktorantuuri. Minu teema võibki olla mitmetähenduslike sõnade maagiline maastik, sest venelane, inglane, autist või geenius kohtuvad meie keelega, mis kubiseb mitmetähenduslikest sõnadest, ja nad näevad seda müsteeriumi erinevalt, juhivad tähelepanu erinevatele asjadele. Ma siiski praegu ei näe, et mul oleks seda doktorikraadi vaja. Kui maailm läheb veel kafkalikumaks ja öeldakse, et sa ei tohi luua, kui sul kraadi pole, siis ma teen selle ära. Aga praegu ma pigem näen, et haaratakse tänavalt ka inimesi õpetama,” sõnas Kati Saara.
Õpetamine on kõigele muule lisaks andnud talle juurde kannatlikkust, siin ja praegu püsimist ning oskust oma päeva, materjale ja iseennast süstematiseerida. Rõõm oma tööst on ajas aina kasvav. Eriti imetleb ta sel aastal juurde tulnud õpilasi, keda on 150 – meeletult motiveeritud, kaunid, sportlikud ning hästi stabiilsed inimesed, olles sellega eeskujuks teistelegi.
„Naudin oma raamatute kirjutamist rohkem kui kunagi varem – ja ootan peatseid filmivõtteid kirgliku kõrvalehüppena – praeguses pikas-sügavas elujärgus olen Õpetaja,“ on ta ka ise üllatunud.

Märt Sepper
1 h tagasi · 
“Sa särad teisiti, kui sinu olemust toidab usk endasse, mitte teiste validatsioon!”
Selle lause paikapanevus, see pihtas-põhjas efekt, kõlistab mul siin aimduses, olles olnud kord üks nende inimeste seas, kes suhetes riiete vahetamiseks küsis arvamust oma partnerilt, sõpradelt kui vahetasin töökohta või hobisid, vanematelt kui filmidest ja raamatutest rääkisin või valmistusin suuremaid oste tegema jne, jne.
Kui palju sellisest aktist oli loodud, sest olin arvamusel, et mina ei tea või pole kindel, siis mõtlesin liiga alt, üle, pealt ja oma kõhkluste värdjalikus paljutahulisuses kaotasin ma end teiste inimeste meeldimistesse, vaatenurkadesse ja reaalsustesse!
Aastaid hiljem imestasin, miks ma seda nii jõuliselt maailmas näen ja me ju tavaliselt näeme seda mis on meie elus figureeriv, siis ei olnud enam imestada, et olin parseldanud oma iseseisvuse, teadmise ja väe väga laia hulga inimeste sekka.
Ja see reaalsus mille olin loonud, kus teised otsustavad minu elu ja saatuse üle ja mina tunnen olemise naudingu asemel meeletut ängi, viis mind erinevate läbipõlemisteni, osati ka sõltuvusteni, et tuimestada seda mõttetut ja hektilist eksistentsi mis niiehknaa polnud ju minu oma vaid segapudru kõigi nende maailmadest keda olin pidanud kas autoriteetsemaks või teadjamaks.
Ja niivõrd naljakas kui see on, usk endasse on meeletu tähtis aspekt, see langeb usaldusega isegi samma, et sa ei pea enam kõhklema, sest sa tead, et sa alati tead.
See tehislikkus hea ja halva dihhotoomias meie vaimsuses on üks suurimaid õige-vale valiku loojaid, kuid luues oma valikuid selle karmilt kalgi kalkulatsiooniga viib see sind segaduse mustavasse lõksu, sedasi hinnangud teevadki, sest seda see polaarsuse nali kord on.
Kõik need aspektid on jõuliselt omavahel seotud, sa võid märgata seda hinge iseseisvumis tahte tärgates kui valid enam mitte küsida iga asja kohta arvamust või nõu, inimesi ehmatab see, kes on saanud väe aimduse ja kontrolli sinu üle sellega, sest olgem ausad, validatsiooni otsimine kelleltki saab lõppeda selle saamisega ainult siis kui see teine nõustub selle kirjutamata leppega.
Kusagil tegelikult teame me kõik, missuguse kontrolli see annab selle teise üle kes küsib.
Need inimesed kui tajuvad, et sa lahkud nende reaalsusloomest, nende kontrolli alt, mille sa ise nii lahkelt ära andsid, võivad tahtlikult või tahtmatult sind hakata tagasi kiskuma sellesse:
“Kas sa oled kindel, et saad hakkama?”
“See ei too ju raha sisse, miks sa …?”
“Seda teevad ju nii paljud!”
“Võibolla peaksid ikkagi selle reaalsuse reeglite järgi elama?”
“Sa ei saa hakkama ja ära siis jookse minu juurde kurtma!”
“Ma ju hoolin sinust, ei taha, et sa põruksid.”
“Aga mis siis teised arvavad?”
“Kas sa ei karda naeruvääristada end?”
Jne, jne, neid maailmapäästjaid on tohhujaa ja me oleme nad ise loonud suuresti oma oskamatusest lõpetada see õige-vale, hea-halb valiku leierdamine oma leierkastis nimega pea, see siga on mõeldud ekstra su segadusse ajamiseks, vägev tööriist, nigel isand.
Ja kui sa valid enam mitte, valid kuulata ennast, hakata enda elu elama ja see kontroll libiseb inimestel käest, peletab see paljud sinust eemale ja et õigustada sinust eraldamist, loovad nad lugusid sellest kui paha sa oled, vale oled, hull või muud.
Sest tegelikkuses ei saa nad hakkama selle teadvustusega, et on võimalik ka ilma kontrollita elada, elada maailmas kus sinul on valik ja sina tead, sa alati tead.
Lisan, et selle teadmise üks osa on teada millal, kas ja kellelt nõu või abi küsida, sest te näete ära selle pealt, et kui teil on mega idee või inspiratsioon ja jagate nendega kes ei soovi et te väljuksite nende kontrolli alt, siis paljud ideed ei saa teostatud, miski on nagu ees või asjad ei suju jne, et sa ikka ilusasti säilitaksid selle koha selles võltsilt värdjalikus struktuuris, mis hiilgab ainult oma keskpärasusega.
Nii, et murdkem priiks, mis on hullem mis juhtuda saab, kaotad nigelad vandid ja võidad koos-loojad, saad õnnelikuks ja rikkaks?
Igatahes, nautimiseni koos või Teieta armsad masuurikud!

Õpetaja – kõigel on põhjus
Tark õpetaja on ka ise alati õpilane, kes õpib, mil moel enda jagatavat veelgi sujuvamalt esitada, et vastuseisust saaks voolamine ja eituse asemel uste avamine armastusele. Õpetaja ülesanne on maailma vaadelda sisevaatluse ehk meditatsiooni kaudu ning luua teadlik ühendus kõrgemate dimensioonide ehk veel nähtamatu maailmaga. Nähtamatu saab nähtavaks, sillad maailmade vahel valmis. Teadmatus saab teatavaks. Seniolematu saab kogemuseks ja sünnib uus avardumine läbi mõistmise, kuhu oma tähelepanu suunata. Meditatsioon ja sisemaailma jälgimine avab uued uksed, et mõista ka välise maailma tegelikku tähendust. Sisemine maailm saab välimiseks ja välimine sisemiseks. Kõik on kõige peegeldus ja kõike on võimalik muuta, muutes enda teadvuseseisundit. Kogu maailma värvid saavad nähtavaks läbi lubamise näha seda, mis seni on olnud varjul. Uue informatsiooni kanaldamine. Aja võtmine enda sisse vaatamiseks. Enda kogemuste jagamine. Teenistuses terviklikkuse uute nootide sissetoomiseks elusümfooniasse. Üksolemise uute tasandite toomine tavateadvusesse ja kõigile kasutatavaks teadmiseks. Õpetaja on see, kes laskub pimedusse ja valgustab oma olemusega kogu ümbritseva. Ta on sild vana ja uue vahel, kes toob uue valguse. Püha õpetus saab alguse algallikast ja Sinu tee on luua uus pühaduse mõistmine terve inimkonna jaoks.
Sa oled puhas kohalolek. See, kes Sa oled, valgustab kogu maailma. Luba oma tarkuse särada ja paista läbi oma tegude. Su sõnadel on suur vägi, kasuta neid targalt. Võta aega, et enda sisse vaadata ja jaga seda teadmist kogu maailmaga.
Õnnistusega
Stella Shakti

Alexis Varnum
 · 
Energeetiline uuendus. Viimaste päevade jooksul on toimunud mitmed päikese sähvatused. Neid on olnud kokku 35! Nende mõju me võime tunda kui raskust füüsilistes kehades. Nagu on raskem liikuda, puudub jõud, tahaks natuke liikuda ja siis istuda. Ära praegu, selle nädala jooksul oota ega nõua endalt suured saavutused, luba kehal kohaneda. Võimalik, et Päikese aktiivsus veel kasvab, seega hoolitse enda eest. Samuti on taas tõusnud data punktid neid on pragu 135 000 punkti see tähendab , et meie elu tempo veel kasvab. Kui toimuvad sellised Päikese sähvatused ja data punktide kasv (data punktidest olen varem kirjutanud) meie keha peab rohkem läbitöötlema tulevat energiat ja sellega kohanema. See nõuab vee joomist ja füüsiliste harjutuste tegemist, meie kehad vajavad rohkem liikumist. Kui sa ei realiseeri uut tulevat energiat kui sa ei liigu, piisavalt ei joo siis ära imesta, et sind tõmbab sööma, kasvab kehakaal ja võivad tagasi tulla vanad harjumused, nagu soov suitsetada või tarbida alkoholi. Alati küsi enda keha käest kas keha vajab seda, mida sa oma mõtetes tahad. Tuleb õppida olema sünkroonne oma kehaga. See kui mõtled, et „ma niigi piisavalt jooksen ja tegutsen päeva jooksul, on vaid sinu mõistuse arvamus, kuna tema funktsioon on kaitsta sind ebameeldivustest. Jah, ei taha ega viitsi liikuda, eriti siis kui oled 50+. Aga mõtle sellele, et ega kergemaks ei lähe on vaja rohkem ennast liigutada selleks, et saaksid eksisteerida muutuvas maailmas. Kui sa praegu puutud kokku mingi raskusega, probleemiga, situatsiooniga esimene reaktsioon sinus võiks olla: Kõik see toob vaid head ja õpetab, siit ma leian oma aarde! Käesoleval ajal olles selles seisundis on kõige kergem kohtuda ebameeldivusega ja avada endale uued võimalused. Võitlemise, solvumise, teise ründamise ja vastupanu aeg on möödunud. Kui sa taas hakkad võitlema sa taas langed tasemele, kus ainuke võimalus ongi võidelda teise inimesega. Kuid kui sa keskendud tänulikkusel ja elul koos oma hingega, sinu sisemine harmoonia juhatab sind sellele elu joonele, kus kõik ongi hästi.