Aabrami hobulausujad

Loovuslooduslik enese puhtaks ja terveks kirjutamine Kati Murutariga
Keelekümblus ja loovteraapia Südamesalus

Tervendav kirjutamine parandab kogu maailma.
Sõnastame oma valud enese seest välja, ent adressaadi ega avalikkuse kätte oma vihapihtimusi paljunema ei paiska.
Sa oled seda teinud. Tean. Mina ka.
Tahad mehele või emale, lapsele või naabrile, ülemusele või ametnikule kõik ära öelda. Kirjutad kirja. Muidu ta ei kuula ju. Vahele räägib. Lakke ja telefoni vahib. Oma tõde välja rääkimata lähed lõhki – seega kirjutad.
Sinu kirja ei kuula ei adressaat ega avalikkus ammugi. Kui üldse päriselt loetakse, saadakse aru oma tasandist ja vaid sellest osast sõnumist, mis hetkel kõnetab.
Vihapall aga veereb ja paisub.
Tagasi saad tuhandekordse vastuse. Vastad siis omakorda tuhat korda tuhat formaadis – ongi sääsest elevant valmis koos-loodud.
Kusjuures allasurutud pingete paine käes lõhki minemisest muide arvutis tippimine nii tõhusalt ei päästa kui käsitsi kirjutamine.
Käsitsi kirjutamisel on käe ja aju vahel ühendus, sooritus on pikaldasem ja meditatiivsem.
Sul on oma enese käekiri silme ees.
Tulemuseks on tegelik ese – täiskirjutatud paberileht.
Kirjutades tühjenemise ja puhastumise tulemust või tagajärge pole käsikirjalisena õnneks ka nii lihtne ära saata kui faili.
Võid kirjutamise vahele pilte ja mustreid joonistada. Kui homme värske pilguga oma sõnaplahvatust vaatad, otsustad.
Kas paned ta oma enese arhiivi – näe, pildid seal vahel on vahvad.
Või põletad ära. Oh kergendust!
Ehk jätkad kirjutamist, kuni koguneb raamat.
Arvutiepohh ja netiajastu tekitab teadmise: igaüks või oma raamatu kirjutada.
Mida julgemalt elad, seda põnevam raamat. Mida paeluvam, seda rohkem lugejaid kõnetab. Igaüks loeb teatavasti iseennast.
Kirjanikel on ühine saladus – oleme luues kanalis, katarsises, kõrgema tahte tööriist.
Mõtleme kirjutades ainult iseendale – olles täiesti siin ja praegu.
Samasse õnnestavasse olemisse pürgime ka kirjutamisteraapia käigus. Lisame muusika ja tuule, vete ja lindude läheduse, tantsu ja ujumise – ega saada oma tervenemise protsessi kurje kirju kuhugi. Saadame palju armastust. Hea saab.

Sõnatervendus
Loovterapeut Kati Murutar

Alguses oli sõna. Inimesele on antud sõna kasutamise võime selleks, et seda pruukida. Kui ei tarvita, saame karistada – pettumustest koguneb kurbus, millest kasvavad haigused.
Sõbrannatamise asemel päeviku pidamine on (ala)teadlik enese tervendamine.
Valude ja hirmude põhjani aus läbitöötamine lahustab sedagi tõsiasja, et meil on justkui 1001 eesti keelt – lähedasedki ei mõista üksteist esimesel katsel.
Samas tuntakse üdini ausalt kirja pandu puhul raamatutes ja päevikutes iseennast ära.
Seega on sõnatervendavast päevaraamatust ilukirjanduseni üks samm.
Murutari 70 raamatut ja 21 näidendit ei tähenda, et vanas vaibis saaks lõpuni kroolida. Sind õpetades õpin koos Sinuga.
1.Õpime päris asju tegelikult sõnastama – peegli ees, minule, koerale-hobusele.
2.Kirjutame ennast käsitsi kirjutamise krambist üle ja läbi.
3.Kuulame, kuidas kirjapandud tekst teise inimese poolt ette loetuna kõlab – tubateater, avita!
4.Toetame sõnatervenemist maali-trummi-tantsu-rännakuga.
5.Ühendame kirjaliku sõna Looks.
6.Kui tahame, mängime seda Lugu näitemängulise etüüdina.
7.Lugude jadast võib saada raamat või stsenaarium.

Alati ja igal juhul trükki minema ei pea – Lugude vestmine tiigrile-konnale-kutsikahännale on igal juhul hea.
Paber-pliiats-pintsel-paat-peni-poni on minu poolt. Südamesalu lisab juurde jõe-järve-kose-katedraali-koja-loomad-linnud…

Olen Sinu – ja Su pere-sõprus-meeskonna – päralt alates juunikuust 2022.