Soovite, et inimene oleks teie ees läbipaistev ja aus – selline ma olen kogu oma elegantses professionaalsuses ja inimlikes nõrkustes – võtke või jätke!? Siis võtke. Minge vaatama Märt Avandi vana-kooli-härrandlikku hingelist striptiisi. On teie …

Olen nähtamatu. Uuemate flipfloppide järel ei mind – ega teisi minusuguseid – need, kes mujale shiftisid või ei shiftinud, ei näe. Ei nähta meie kirju. Meie loodut kasutatakse ja tasutakse ka – aga vana-mustri tagasisidet …

Ju on toeks tänane päikesevarjutus – aga ma lasin eile õhtul hobuste heinu korrastades kõik lahti. Sõna otseses mõttes KÕIK. Sel hetkel läks käru käest lahti ja käisin ikka jah kenasti käpakile kah. Misjärel viskasin …

Tean, kuidas vanad mustrid end taastoodavad. Varahommikul undab vana kõuts ukse taga süüa küsida – 20kraadised ööd lähenevad – tuppa teda lasta ei saa… Ja madalates energiates mõtted tükkis mäluvoogudega ongi kohal. Tean, kui hea …

Täies terviklikus väes suutva ja julgeva inimese ainus partner reaalsuse loomisel on Universum. Mitte ühtki olemit ega päkapikku selleks vaja ei ole – ammugi pole tarvis karta võõraid egregore ega deemoneid, kuitahes äkilised nad ka …

Tuli ära. Eesti Energia sir Sutter ütles: elektrihind on sellepärast kontrolli alt väljas, et tuuleparke on liiga vähe. Kesse tegi? Ise tegi. Riigimonopol pidurdas kohtuprotsessidega aastaid tuuleparkide püstitamist, et need ise rajada. Tiivikud mõnikümmend sentimeetrit …

Ema, vaata – minul on vari! Titt-Toomas Uibo laulis nii. Nüüd tegelevad selle pisitõsiasjaga pea kõik teadlikud. Teadlikult. Õpime oma musta hunti aktsepteerima. Tõmbame varjukardinad tegelikkuse eest. Tõuseme märtreist kangelasteks. Mis ise on ka üsna …

Manitsetakse ja kutsutakse korrale, õpetatakse ja sildistatakse, salvatakse ja pisendatakse. Mis meil seal Tervist, Aafrika! – näidendis noh – öeldigi: kuhu su ülejäänud sõrmed osutavad, kui kellelegi näpuga näitad? Mina kirjutasin. Järelikult teadsin nii 3 …

Esimeseks advendiks anti küsimus: kui ootad roosi puhkemist, kas sa siis tegelikult roosi istutasid-rohisid-kõnetasid ka? No vot – järelikult pole vaja tühja kohta kasvanud takjat ega nõgest, ohakat ega maltsa sõimata – roos tuleb istutada! …

Täna on kollektiivse üksinduse ajad. Nii heas kui halvas. Ise märkame Märki ja tunnetame neid. Ise terveneme, katsetame-murdume, tõuseme. Ise kuuleme meile valikuliselt määratud olulisi uudiseid. Tõlgendame ja õpime – ronime hirmusööstudest ja paanikapuhangutest välja. …

Puuluup on mahedalt moodne toode. Kõik valmib ausalt ja avalalt tarbija silma all. Siin ja praegu tiksutakse kuuldele lugude põhjad, millele kahekesi koorilaul tükkis tulede-viledega peale luuakse. Siin ja praegu õpetatakse karud tantsima ja täidetakse …

See kõik on varem olnud. Südame hirmunud kokkutõmbumine, öised deebetkreebet-tabelite joonistamised, loobumiskiusatus – kõik on tuttav. Oleme ju plaan-bee-andaluusiatesse kolinud, oma pürgimused müüki pannud – ja ikkagi kevadesse kestnud. Igas mõttes. Meid hoitakse. Kantakse kestmisse. …

Sama-sama-sama – kas toidan hommikul enne kassid või panen oma kohvivee, koristan enne kassikastiliiva või pesen oma hambad. Kas vastan kirjad või vaatan, mida omade ring juutuupi on tuupinud. Rutiin ja teenimine on näiliselt kangelaslik …

Fikseeritud mälestused osutavad mitu lahket teenet. Me ei mäleta – või mäletame filtriga. Ehkki sageduse tõustes tuleb kõvaketas puhastada, tuleb osad tolmurullid selleks lahti harutada ja pihustada. Meil on vaja mälestusi sirvides teada saada: oleme …

Oleme üksteisele peeglid. Peeglis on paljud nähtused-tehtused tagurpidi niikuinii. Mõnes peeglis lisaks jaladpüsti-kõveriti. Mõranenud peeglites puslena-puseriti. Hakkame peeglitega vaidlema? Ka sellest võib teha päeva ja elu sisu. Õnneks ei pea. PÄEVA VÄLJAKUTSE – Maagilised sammud …