Mina, veebiõpetaja?
Ei ole võimalik!
Esiteks ei ole võimalik, et mina naudin nii väga õpetamist. Aga jaa – ma lausa armastan seda!
Teiseks pole võimalik, et mina olen leidnud veebis õpetamise eelised ja kasutan neid täiega. On nii!
Kolmandaks – ka koosolekud, intervjuud ja vestlused raamatute kirjutamise jaoks on veebis parimad.
Minu eelarvamus ja vastumeelsus veebis täisvõimsusel tegutsemise asjus oli eelarvamuslik.
See oli tingitud sundusest, mille pandeemia tekitas. Igas eas inimeses elab sisemine laps, kes ei taha seda, mida vägisi peab. Kui lisada paratamatusele motivatsioon, selgub – ongi hea!
Keeli õpivad ja täiskasvanuna kooli tulevad motiveeritud inimesed. Nad teavad, miks-mida-kelle jaoks. Iseendale. Et sooritada eksam ja saada dokument, mille abil tõusta parema palgaga töökohale, mis tagab elukvaliteedi säilimise ka siis, kui arved on makstud.
Teadlik õppija on väga erinev puberteetikust, kes koduõppe ajal paneb voodist väljumata digitunni mute’i peale ja elab haridusest häirimatult oma elu. Olete märganud – toit ja sõbrad, suhtlusringkonnad ja eneseväljendamine – kõik on neil sealsamas. Voodis – häirimatult. Olgu nii.
Keeleõppijatel on veebis ülisuur keskendumine, distsipliin ja silmside.
Veebikooli kasuks keeleõppel räägib ka talupojamõistus. Mina ei sõida Raplast Kohtla-Järvele ega Kopenhagenisse ega vastupidi. Seega jääb füüsiline ja finantsiline koormus ja kulu mõlemale poolele, õppijale ja õpetajale olemata.
Ma ei ole kodus arvutikaamera ees endast kõike andes metaversioon ega replikant – pigem ülimalt kontsentreeritud mina.
Kehaliselt kohal olev mina võib hajuda – ununeme aknast välja vaatama, hiilime kohvi keetma ja pissile samal ajal, kui õpilastel on iseseisev töö.
Tegelikult peab õpilane olema õpetaja pidevas ja katkematus mõjuväljas.
Veebitund kindlustabki täieliku kohaloleku ja keskendumise.
Meil on silmside.
Me oleme ülimalt täpsed.
Meie distsipliin on vabatahtlikult ja iseenesest ülim – ei saa pruukida risustatud keelt ega klounaadi teha.
Nende akadeemiliste tunnipaaride ajal – üks seanss poolteist tundi – olen jaole saanud, kui palju vene ja inglise keelest laenatud vandesõnu ja vulgarisme mina, magister, kasutan. Ise seda märkamata. Ma pole tundi andes libastunud, aga kinni püüda ja alla neelata on nii mõndagi olnud.
Olles arvutikaamera ees luubi all, püüad õhust õpilase olemust – see päästab valla loovuse. Tood spontaanseid näiteid, mis sünnivad õpilasest enesest.
Adud teisel pool oleva kaaslase meeleolu – ja teed talle intuitiivseid kingitusi.
Õ-täht? Aga palun! ÕDE POLE ÕEL, EHKKI TA ON TERAV NAGU ÕMBLUSNÕEL 😀
Ö? Juttu ööbiku ja öökulli vahekordadest jätkub kauemaks 😉
Ü? TEIL, PROUA, ON KAUNI MANIKÜÜRIGA KÜÜNED – KASSIL, KES PÜÜDIS TEIE KLAVIATUURIST JUST ÜLE KÕNDIDA, ON KÜÜNISED.
Kuulates kaug-partneri lootusi ja unistusi õpetad talle vahelduseks ja värskenduseks midagi naljakat – nagu näiteks PÕDRAPULLIMULLIKAS. Saad tuttavaks tema koertega ning laulad koos temaga eestikeelseid laule – misjärel teed tema venekeelsele lemmiklaulule eestikeelsed sõnad. Nii ongi!
Ja kingituseks kaaslase perele, kelle liige per-veeb üheksa kuud kuni eduka keeleeksamini oled, kirjutate koos kirja: MA OLEN SINUGA ÕNNELIK 100 AASTAT. ARMASTAN SIND. OLED KALLIM KUI MILJON EUROT.
Teate ju küll, kui oluline on osata igas maailma keeles armastust avaldada.
Pärast neid kahte akadeemilist tundi mõtled ja tajud veel mõnda aega, nagu tema – õue minek ja hoogne liikumine värskes õhus aitab rollist välja. Järgmise veebikooli siseneja jaoks valmis.