14. märts 2024
Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise …
Kuna igas kalendriaastas on 365 – või nagu tänavusel liigaastal 366 päeva, on igas päevas mitmeid ajaloolisi verstaposte. Wikipedia andmetel on meie tuntud emakeelepäev niisuguste sündmuste daatum, millest on sündinud tänane Eesti Vabariik koos paljukihilise kultuurislepiga.
1783. aastal loodi Kuressaare oblast, mis meenutab tõsiasja, et toonane Eesti oli Vene tsaaririigi kubermang ning seda tõde on arukas tunnistada, mitte vaielda – ausus on meie tugevaim relv enesekaitsel tänaste sõdade eest. Teatavasti rajati meie maile tänu valgustatud monarhidele koolid, kirikud, mõisad ning Kadrioru hoonetekompleks, mille Peeter I pühendas oma Katarinale. Aastal 1917 toimus veebruarirevolutsioon – vana kalendri järgi nimetatud nii, nagu ka 7. novembril aset leidnud oktoobrirevolutsioon – mil kukutati tsaar.
Tapetud tsaariperekonna üks aadellik vereliin oli mõrva ajal maal ja pääses: tänu sellele jõudis Pärnusse Raissa, kelle rajatud supiköök toitis palju aastaid meie suvepealinna vähekindlustatuid. 1922. aastal loodud Kunstnike Liidu nö algrakuke Akadeemia Non Grata asus erakordselt intelligentse, kauni ja legendaarse Raissaga samas majas. Pärnuga väga otseselt seotud president Konstantin Päts, kes Endla teatri rõdult Eesti Wabariigi välja kuulutas – suurmees ise oli sündinud Tahkurannas – määras just 14. märtsil 1934 Johan Laidoneri Kaitsevägede Ülemjuhatajaks. Ikkagi järgnes punaokupatsioon, millest vabanemine algas eriti intensiivsel 1989. aasta fosforiidisõja, järgnevate öölaulupidudega ning kulmineerus augustiputšiga, mille tulemusel sündis Eesti Vabariik uuesti – linnahalli juures toimunud Interrinde miiting pigem soodustas kui takistas seda õnnelikku lahendust.
1999. aasta 14. märtsil tähistati emakeelepäeva riikliku pühana esimest korda: sel kuupäeval on sündinud Kristjan-Jaak Peterson ning lahkunud president Lennart Meri ja on ka tema lese pr Helle Meri sünnipäev.
Peterson on analoogselt samal päeval sündinud Albert Einsteiniga geenius. See vaid 21-aastaseks elanud multitalent õppis usuteadust, filosoofiat ja keeli, tõlkis skandinaavia mütoloogiat, inspireeris Faehlmanni ja Kreutzwaldi meie oma pärimuse ja muistendite kogumisele ning rahvuseepose „Kalevipoeg“ kokkukirjutamisele arstipraksise kõrvalt. Fenomenaalne noormees, kes sai kuulsaks ka jalgsi Tartust Riiga kõndimisega, kirjutas esimesed eestikeelsed oodid ja pastoraalid. Need leiti pärast täheseemne kustumist ning Gustav Suits avaldas nad Noor-Eesti kirjanduskogumikus.
„Kas siis selle maa keel…“ kõlab meie geneetilisis kõrvus võrdselt president Meri tsitaatidega ning on osa meie rahvuslikust DNA-st.
Skulptuur Toomemäel, mille lõid Jaak Soans ja Allan Murdmaa on tuttav igale Taaralinnas jalutajale, kes ei pruugi teadagi tõika, et Peterson teadis 17-aastasena päevikut pidama hakates, et elada on jäänud vaid 5 aastat veel. President Meri lahkus 14. märtsil 2006 – aastal, mil siin klassis kirjutavad IT noored olid just sündinud või sündimas. Ta sündis 29. märtsil 1929 diplomaat Georg Meri pojana kõrvuti Shakespeare’i tõlgetega. Ehkki Meri pere küüditati Siberisse, tõmbas meie Lennarti seiklejahing sinna tagasi. Edgar Savisaare valitsuse välisminister käis korduvalt taigas ja meredel oma romaane ja dokfilme loomas. Tartu Ülikooli cum laude ajaloolasena lõpetanud Meri oli õppejõud, stsenarist, režissöör ja diplomaat, kelle karismaatilise isiksuse tausta jäädvustas kolleeg Mihkel Mutt teoses „Rahvusvaheline mees“.
Kaks korda presidendiks valitud Meri on kirjanikuna võrdväärne klassik Tammsaarega, kelle „Tõe ja õiguse“ teises köites sünnib peakangelase Indreku esimene armastus. 14. märts on Milda nimepäev. Hr Mauruse tütar Ramilda armastas oma nime keerata ja sellega mängelda seni, kuni tiisikus elupäevi kinkis. Tänaseks on möödas nii eelmise kui selle sajandi katkud – virtuaalsõltuvust me veel selle sügavuses päriselt ei teadvusta – kui kaua sa valude ümber ikka katkud.
Nimepäev on ka Metal. Meta seostub meile täna eelkõige Zuckerbergi platvormiga, kuhu on inkorporeeritud Facebook, Instagram ja Messenger. Meil on missioon oma emakeele alalhoidmiseks võimalikult palju termineid eesti keelde tõlkida, laskumata seejuures soomlaslikesse naljakatesse äärmustesse. Palo Alto linnas, kus tegutseb Mark Zuckerberg, on mitmeid aastaid ennast teostanud ka stuudio Tallifornia juht Rain Rannu. Tema loodud menufilm „Ükssarvik“ selgitab ja tõlgib muu hulgas 21. sajandi startappe ja idufirmasid – tõlkimata on osa suurelisi lühendeid: Chief Executive Officer kõlab nagu coatchki veenvamalt kui eestikeelne juht ja koolitaja.
Sinu ja minu missioon on kasvada suure väikerahva alaväärsuskompleksist välja: mäletagem ja õnnistagem oma maarjamaiseid juuri, kõnelgem võimalikult kaunilt kaua puhast eesti keelt – las ta olla hästi poleeritud suveniir ning meie oma riik ürgselt elujõuline kinnitus reeglile, et väike on ilus.
29. veebruar 2024
Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga. Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, …
Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)
Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis
16. jaanuar 2024
Minu meelest on poolik streik vastu tuult sülitamine. Viiel erineval moel. Ma kaotaksin streiginädalal palga. Ma ei saaks nagunii palka juurde. Ma peaksin pärast tunnid järele tegema. Ma poleks eetiline riigiteenistujana. Mis peamine – jätaksin …
Minu meelest on poolik streik vastu tuult sülitamine. Viiel erineval moel.
Ma kaotaksin streiginädalal palga. Ma ei saaks nagunii palka juurde. Ma peaksin pärast tunnid järele tegema. Ma poleks eetiline riigiteenistujana. Mis peamine – jätaksin oma õpilased hätta.
Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurriikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenete endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa ees, teised piirkonnad järel omakorda võtavad endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharitud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve all kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…
Alexis:
Hetkel meiega toimub väga oluline peen teadlik töö teadvusega. Paljud meist võivad tunda, et pidevalt tahavad magada. Võimalusel luba endale magada siis, kui tunned selles vajadust, kas või 10 min. See on ettevalmistus avanevatele energiatele.
Alates selle kuu umbes keskpaigast hakkavad aktiivselt töötama valgusvoogud, mis aitavad inimestel ärgata ja avada uue Maa Jumalikku teadvust. Selleks, et neid Jumalikke energiaid vastu võtta ja ennast neile avada, on vaja olla sagedamini täielikus sisemises rahus ja vaikuses, ehk rohkem olla endaga, keskenduda endale. Just siis kui oled selles seisundis saab Valgus kõige paremini laiendada teadvust ja eemaldada mõtteid piiravad raamid. Paljud sinu sisemised programmid ja mallid, mis takistavad tunda ennast Jumaliku olendina, hakkavad lahustuma. Sa ei saa enam tunda ennast sellisena nagu sa oled olnud varem, sa märkad , et sinu sees on uued seisundid mida sa ei saa kirjeldada ja mõista mis toimub, sellega saab vaid leppida ja vastu võtta. Samas sa võid tunda, et miski vana sinust tahab lahkuda, midagi tuleb lahti lasta. Siis soovitan hingata sügavalt ja luba mingil sinu osal lahkuda, ära hoia sellest kinni, hinga välja. Praegu tekib sinu uus versioon, luba vanal sinust lahkuda.
Kui inimese peas veel valitseb täielik kaos, on olemas rasked pealetükkivad mõtted, hirmud tuleviku ees ja sa ei saa neid peatada, on palju negatiivseid veendumusi, siis on Valgusel raske läbida sellist teadvust. Kõrgsageduslikust energiast võib hakata pea valutama. Kui sa ei saa hakkama oma mõtetega ja nad ei jäta sind rahule, ütle oma mõistusele: „Ma ei usu sind!“ sellega sa lõpetad oma mõtetele energiat andma ja nad kaovad, tulevad tagasi ütle taas sama. Sina valid, mitte sinu mõistus.
Valgus saab takistusteta sinusse siseneda kui oled ettevalmistatud ja selleks vabastatud anum. Seega, kui soovid avada end Jumalikku teadvusele, loo endas selleks soodsad tingimused. Praegu pidevalt tuleb tegeleda endaga ja sa juba ei märka kuidas seda teed, vahest see protsess on väsitav, kuid sa ei saa sellest enam loobuda ja ennast peita, sa saad teha vaid pisikese pausi. Kui sa oled sellel protsessile ennast loovutanud, enam sellest välja sa ei saa, ainult edasi.
Nüüd, kui energiad avavad Jumalikku teadvust inimestes, sa saad aidata neid voogusid. Selleks kasuta meditatsioone ja praktikaid, rahusta oma mõistus ja loo endale sagedamini vaikuse ja sisemise rahu seisundi. Kui tunned sisemist valmisolekut, siis väljenda selget kavatsust avada ennast Jumalikule teadvusele. Valguse voog märkamatult siseneb sinusse ja vabastab piiravatest illusioonidest. See energia käivitab peened nähtamatud protsessid ja sa tunned ennast teisiti. Siis ongi võimalikud sisemised uued seisundid, mida sa ei saa seletada, aga luba nendel olla.
Pärast sellist energiatööd avanevad uued kõrgemad teadvuse tasandid, võivad juhtuda muutused ja võid tunda vaimse laienemise hetked… Sa vaatad maailma teise pilguga ja näed selles veelgi laiemat pilti läbi oma Jumaliku olemuse.
Nõiad ja gentlemanid
Teil on võimalus nõustuda või vastu vaielda väitele, et tänases ettearvamatult üle võlli kiikuvas maailmas saavad naised jõulisemalt hakkama kui täiuslikult katkised mehed. Ühest küljest ei oska isased inimesed justkui oma matšolikkust endisaegsel kombel rakendada – õieti polegi enam teist.
Teisalt ei lase nn õrnem sugu seniseid kuningaid enam löögile: uute aegade ja ruumide vaibiga saavad naised sujuvamalt ühenduse, võtavad vastu, mida universumi kataloogist pakutakse ning jagavad seda armastatutele.
Meeste energeetiline laetus oleneb naiste armust: kas nood vaevuvad jagama või ei näe põhjust olla kael, mis pead keerab. Pigem mitte – bioloogilist kella kuulates lapsi saada võib vabalt nii majanduslikus kui tehnilises mõttes ka ilma meheta. Artificial fetilization koos Artificial Intelligence’iga selekteerib juba praegu embrüote seast õigest soost loote. Väikesed poisid – need, kes on tehtud tiigrist ja konnast ja kutsika hännast, on küll nunnud, ent annavad sammhaaval alla neile, kes tehtud suhkrust ja jahust ja maasikavahust.
Periooditi haldjate ja jumalannadena toimijad võrsuvad beibedest sõdalannadeks, võitlejatarideks, libahuntideks ja šamaanideks. Biokeemiline eelis on naistel kui sünnitajatel hormonaalne: temakesed on vastupidavad tänu loomulikele ensüümidele, fermentidele ja valuvaigistitele. Füsioloogiline salavägi annab võimekuse ja suutlikkuse välja kannatada pikaajalist pingutust ja stressi versus mehelik ühekordsete kangelastegude kogupaugu kapatsiteet.
Alalhoidlik emalaeva eneseteadvus tuleneb tõsiasjast, et tüdruklapsel on sündides kõik munarakud kaasas – need tuleb koos väärtusliku iseenesega tulevikku viia. Edasipüüdlik olemus valib kuninganna, amatsooni või maandatud müstiku suuna ning on suuteline vastavalt vajadusele rolle vahetama ja ühendama. Mis peamine: tsükliline ühendus Kuuga ning kõigi elementide ja stiihiatega avab naisena sündinutele piiramatu ja piiritu vägede voo, mille poole nii Bond – James Bond, Lõvisüda kui Caligula on pidanud lillekestena sirutuma: „Kasta mind!“
Terviklikke valitsejannasid ei saa troonilt langenud naisteks kukutada ja olnud aegade litsi löömise hinnanguline lahterdamine on pöördumatult möödas. Nõidade luualennu koridoris on tihe liiklus.
Mida me „nõia“ sõnaga silmas peame? Nõid on kohutav, hirmus, õudne, jube ja õõvastav, sest juba H.C. Anderseni ja vendade Grimmide muinasjuttudes on ta sihilikult kahju ja kaost külvav pahasoovija. Veebruarikuus kõrvuni lume alt huntidest kubisevast metsast maasikaid olgu olla – või muidu! Olete märganud: pikaleveninud üleminek Kuldajastusse on deformeerinud – mitte transformeerinud – kohatud mehikesed õelateks nõidadeks, kes väeta väetitena ringi vaakudes degenereeruvad vampiirideks.
Nüüd nõuavad varnariputatud paariselunditega kuivalejäänud mission impossible sooritust ei tea kellelt ei tea milleks. Ükski vissis võõrasema ei ole nii mürgine kui väikelinna vampiirid.
Mis juhtus? – küsigem. Kuidas sai gentlemanist sootu susserdaja? Gentle man – õrn mees – läks katki, sest tema hurmavat hinge, laitmatut lastetuba ega traditsioonilisi teeneid kuu ja tähtede alla toojana ei vajatud enam.
Cervantese „Don Quijote“ mees La Mantchast näeb lõbunaine Aldonza välimiku taga haldjas Dulcinead. Ilu peitub vaataja silmades. Kui seda ei tunnustata, asub kole asemele.
Meeste õnneks või õnnetuseks tapetakse nad olelusvõitluses, sõdades, liiklusõnnetustes ja kõrtsikaklustes maha. Leinavatele leskedele ütlevad vanad targad naised: „Kui elada ei jaksa, sure ära!“
Noist mehetuist saavad sõjaprintsess Xenad, „Veemaailma“ tüüpi filmide kangelannad ja maagid, keda heitunud võõrastajad tuleriidale tassida ei jaksa. Libahuntide tütred on hõbekuuli saanud emadest veel kraad kangemad ning neid väekaid isepäiseid tuleb üha jõulisemate lainetena uut inimkonda kujundama.
Nii Wayana kui Vaprakese sabas tilbendavad spageti ja kreveti ristanditest poisud, kellesugused heljuvad enamasti arvuti ees midagi eriti epohhiloovat teha. Päriselus jäävad nad ellu tüdrukute armust – tõsi küll, kui asjad päris käest ära lähevad, üllatab stsenaariumiprogrammide ühtse ettekirjutusena ikkagi mõni leidlik poisike-superkangelane üleloomulike päästetöödega.
Aga daamid ju ei taha piimahabemeid, vaid unistavad romantilisest kallis ülikonnas täiuslikust mehest, kes sportliku saleda multitalendina laseb analoogselt Bridget Jonesi juhtumiga meis peituva naljakalt ebatäiusliku ürgnaise valla nii tingimusteta, et volüümid on lubatud nii otseses kui ülekantud tähenduses.
Oh jah, aga see ei sünni ju ilmsi, vaid raamatus ja filmis, kus on karmist reaalsusest tüdinenud publiku soovil vaid õnnelikud lõpud.
Tagasi juurte juurde lahenduse programmeeris juba A.H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ viimases köites ligikaudu sada aastat tagasi. Kergemeelse ja tõusikliku Kariniga koos linnas kiduv Indrek leiab vabanedes oma haldjaliku kõnnakuga Tiina, kes on juba lapsest saadik tänutäheks end talle kinkinud. Tagasi Vargamäele põldu harima ja loomi pidama on edasiminek praeguseski maailmas, kus kõigil kontinentidel möllavad tuuled-veed-tuled viivad ühese järelduseni: ellu jäävad need, kes rajavad hukkuvast tsivilisatsioonist sõltumatu kodu ja kogukonna.
Ellujäämise nimel võtavad Minnad, Xenad ja Tiinad oma lapsed näppua ja lahkuvad meeste juurest, kes jäävad stagneerunult ühele kohale iseenese hauda sügavamaks tammuma. Tuleb juhtumhaaval tõdeda, et Nostradamuse ja Johannese ennustatud matriarhaat on nõidade, mitte gentlemanide päralt – nemad pälvivad teadvele tulemist ikka veel prokrastineerides Darwini auhinna.
12. jaanuar 2024
Sotsiaalne närv säriseb Kati Murutar Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar …
Sotsiaalne närv säriseb
Kati Murutar
Õpetaja-taluperenaine-lasterikas (vana)ema
Volodõmõr I Eesti-visiit oli liigutav-ülev – Ukraina püsimine on meie kaitsekilp jaa – ning tänulikkus on inimlikkuse mõõt. Eriti kui seda kaitsetahet kannab sedavõrd karismaatiline vapralt omamehine sangar rahvaste ristteelt. Rahvajuht mängib isikliku säraga kinni fakti, et ta on plindris, tuli meile ukraina mehi siiasaabunud naiste-laste või ostetud passi tagant tagasi kodurindele kutsuma ning meie riigi toetuse näol suurrikidele eeskuju viima: näete, mida väike vaene riik Kiievi vürstiriigi heaks teeb – tehke nagu tema, tehke paremini – 0,25% SKP-st suurrahvaste mõõtkavas paluks.
Saime turvakaalutlustel viimse hetkeni varjatud visiidi järel tagantjärel teada, miks kaks päeva varem anud intervjuul ETV „Esimeses stuudios“ oli pagunitega peaminister nii säravalt üleolev, ülemeelikult osavõtmatu ja vallatult „mures“. Kallas on tore välispoliitik, kes sobib Brüsselisse ordeneid koguma. Paraku peab valitsusjuht samavõrd valdama rahvusriigi kohalikku rahakotti ning siin ei aita iseenese kohta süvenevalt „meie“ ütlemine, kõigi teenede endale noppimine ega ebamugavate teemade puhul vassimine – läbipaistvalt enesekaitseline on ka saatejuhi ja tema kaudu meie kõigi korralekutsumine.
Pühakiri ja prohvetid kinnitavad, et saabumas on globaalne matriarhaat – kui hüperaktiivne Päike üldse elu Maal halastuslasuga ei lõpeta. See kataks meie pettumuse parlamendi ja valitsuse pärast, kes on variserlikult murelikud – Jumal jääks ju ikka mäletama, mis oli üldrahvaliku killu „lugege mu huultelt“ teine pool: MAKSUD EI TÕUSE.
Viimsed päevad enne õpetajate üldstreiki tõestasid: oleme hübriidsõjas.
Venemaa, looduse ja oma enese riigijuhtidega – üks kolmandik saab hakkama, teine kolmandik on end vigaseks-segaseks rüganud, kolmas kolmandik on Eestist lahkumas.
Pagunitega piiga väidab, et „meie“ tõstsime tunamullu õpetajate palka – tegelikult võitles selle palgatõusu Isamaa minister Tõnis Lukas nii, et palk jõudis nipanapa inflatsioonile järele. Tütarlaps toob eeskujuks Eesti rikkaima, Viimsi valla, kes omalt poolt palgalisa maksab. Sama saab endale lubada kesk-Kõlvarti-Tallinn. Samas ei meelita ka Bolti-vendade Eesti riigi eelarve suurusest varast Ida-Virumaa õpetajatele teise palga juurde maksmine ikkagi haritlasi sinna asumisele. Tartumaa omakorda võtab endale õiguse streikivaid õpetajaid üldse palgata puhkusele minejatena käsitleda…
Maksumaksja raha eest Andres Kuusele kui ülimalt professionaalsele saatejuhile – ei päästa-sekku-kiusa – vastates pani tubli tüdruk kaks korda kõrvu kikitama. Esiteks lubab pikaajaline palgatõus aastaks 2027 100eurost lisa. See on nii halb nali, et ongi tore – ukraina hurmuri tekitatud tuul laskis selle kõrva tagasi lonti. Teine kõrvakikitus – diferentseerimisfond – viib ilmselt nii mõnegi õpetaja oma koolijuhi vaibale. Et mitte inimesi oma pühendumise kvaliteedis kahtlema panna, vaikime targu oma 3x koormusest ning hiilime nüüd direktorite juurde selle diferentsi järele.
Kes hiilivad? Väärikas eas haritlased. „Eliit“ on nii pikalt ja mitmes kord pumba juures, et peaks vastutuse võtma tagajärgede eest, milleni on vassimispõhine vaesuse ümberjagamine viinud. Majanduslangus pole loodusjõud, vaid puuduliku sisepoliitika tagajärg.
Riigi raha eest kõrgharidud arstid-teadlased-jpt lähevad võõrsile kasvõi kanakasvatajateks. Siiajäänutel on maksta järjest enam sõltujaid. Ministress kutsub meid pioneerijuhina korrale – aru ei saa vä, et midagi peale maksude jagada pole-ä. Kodanikuõpetusest teame ammu, et maksame pere/laste, haigete/erivajaduste, vanurite/töötute – aga ka vangide eest. Vananevas ühiskonnas kasvab iga siiajääja koormus 3X3 – iga maksumaksja peab üleval 3 last, 3 pensionäri, 3 ametnikku + peagi ilmselgelt ka 3 vangi.
Nurimajanduse tõttu sulguvad ettevõtted ja kaduvad välisinvesteeringud põhjustavad katastroofilise tööpuuduse. Samal ajal, kui haritud ajud „voolavad välja“ – meil pole arste-loomaarste-jne – on kitsalt haritud kaevurid maa alt ning pädeva hariduseta rahvakiht pankrotis tehastest välja lendamas. Lisaks laiendab iga lollakas eelnõu ametnike armeed veel ja veel – paratamatult on ühel hetkel selge, et niigi 3×3 koormise kandjad ei vaja ega taha koorma otsa kolme kangelaslikku menetlejat. Need – nagu ka harimata proleet – ei oska ju midagi peale menetlemise menetlemise. Olemegi tagasi õpetajate vajalikkuse ja väärtuslikkuse juures riigi alusvaaladena.
Katteta valelike valimislubaduste kaadimajake, venega äritsemise ilmsikstulek ning süveneva karistamatuse-süüdimatuse kiiluvesi kannab siiski ka mõnd pädevat väidet: maksustame seda, mida me ei taha.
Ennast „meieks“ nimetav, kõiki teeneid ja ordeneid omastav temake ärritab eestlaste sotsiaalset närvi – venekeelne Eesti muide ei tea temast üldse midagi. Ta on meile sümpaatne olnud ning nüüd irvitab äärmuseni rahvast eraldunult oma klanni valijate üle. Tulgu, elagu üks nädal või isegi päev pereinimeste-haritlaste-põldurite elu tegelikul Maarjamaal, kus ilma autota ühtki eluala hallata ei saa! Kusjuures euroliidu toetused vähenevad hüppeliselt ilma, et kommenteeritaks, miks. Otsas.
„Mina ei taha kuhugi minna!“ naeratleb neiu. Loomulikult mitte enne europarlamendi valimisi juunis 2024. Seni ilgume stiilis „minul-pole-Jüri-Ratasele-midagi-pakkuda“? Karma is a bitch. Erakondade (kokku)kukkumise laine jõuab kindlalt ka praegu rahulolevalt muigava parastajani.
Pööbel ja pädematu biomass, nagu me nomenklatuuri silmis oleme, on infotulvasse uppunud – seda süvendab ka ministressi ATH tunnustega kekslemine numbrilt numbrile, nagu demagoogiale kohane. Juba unustasime, et riigikontroll tuvastas novembri alguses energeetilise riigimonopoli sihilikult kahjulike energeetika-poliitika – selle tõttu pole meil energeetilist iseseisvust ega julgeolekut: Narvas rubilnik maha, Sõrve alla kõõluvate vene laevade ankrud jälle gaasitrassi taha, kaks täpset raketti – tehtud! NATO peab pimedas külmas vaikuses kobavale Maarjamaale appi tulema… 72 tunniga. Kallas-Pevkur – hingepõhjani liigutav trubaduur laulusaatest jaa – lasevad NATO-USA abilistel suhtuda meie põlislaantesse-taludesse-väikelinnadesse nagu Nevada plügoonist väiksemasse mõttetusse vigurisse. Kodude – nii inimeste kui ulukite ja lindude – hinnaga rajame rahvusriigi asemele kremlit õrritava lahinguvälja: streljai, gad? Polegi vaja tulistada – oma rahva vastase hübriidsõjaga on juba kõik tehtud.
Rõõmustagem – ja palvetagem – et Rail Balticat ilmselgelt läbi rabade ei rammita: genossed jagasid oma miljonid ära, ida-viru fosforiit jääb esialgu puutumata ning õhku ehitatud viaduktide alla saab rajada uued kogukonnakeskused ja nt Ülemiste terminalist võib teha teatri-kontserdimaja. Seni teeb Nublu Eurovisionil teatrit Soome eest – hümn on meil niigi ühine – ja seegi on märgiline.
Olgem tänulikus ootusõhinas, et maskid aina lõbusamalt langevad ja parteid põrmustuvad – ehk on tänu rohepesu jm nii ülemistelt kui alumistelt huultelt lugemiste krahhile juba järgmised riigikogu valimised inimeste tulek rahvajuhtideks.
Meil on oma nime, hariduse, kogemuse ja auga vastutust võtvad rahvajuhid vägagi olemas – Katri Raik, Ivari Padar, Marina Kaljurand, Jüri Ratas, Riina Solman, Sven Mikser… Mina tahan ennast õpetajana teostada – aga kui vaja, lähen Toompeale või ka Eestist ära.
Seniks meeleolumuusikat – kogesin sotsiaalmeedias küsides, mida Ukraina presidendi visiit MEILE ANDIS, kui lihtne on rusutud rahva sotsiaalset närvi ärritada nii, et juttu jätkub kauemaks. Tänased „juhid“ on sellest tühiasjast kõrgelt üle, kuni…
10. november 2023
Kerkokell Nii vaikse kodoküla talo, kui undse Vooremäe pääl. Teed kabelihe üle palo lää lőunevahel lämmäl sääl. Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvvas, nii rasselt kaibap, …
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lőunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mőtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mőtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mőteten veel astu ma!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, kui so vaene korjus
jo külman lautsin magasi.
Maa pääl kui lőpnu oll’ so orjus,
so emäs vőitsi tagasi.
Es kaiba enämb huule hätä
ja kadonu so tőbe lőhn.
Nii rahulik ja uhke nätä
so nägo olli kirstun kőhn.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om so oma lell!
Heng niikui taiva poole püvväs,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
So käe oma ohtjit kaknu
ja sälgä tőstnu toobripuud.
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jőudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kőrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi –
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kőrd ka kerkokellä lüvväs? –
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kőrd mo aus ka juvvas, süvväs –
oh kerkokell, oh kerkokell!
23. august 2023
Meil on aega veel… Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele. Ühiskonna tugisambad ja …
Meil on aega veel…
Südamesalust Soomaa veerele Vihi külla Vanaõue puhkekeskusse õppeaastaks häälestavale seminarile sõites häälestasid kollased plakatid ökoduktide-monstrumite kohta, mida Raplamaa rabadesse rammitakse ning loodust ja veesooni giljotineeritakse, tavateadlikust teravamale ohutundele.
Ühiskonna tugisambad ja edasiviijad – õpetajad ja Viljandi haigla meedikud – pidasid oma häälestusi-meelestusi üheaegselt. Mulgid tulid – oo luksust! – oma autodega, Kehtna pedagoogid toodi bussiga, ent kuna minul olid õhtul eesti keele tunnid ning tütar vaja töölt koju tuua – viimane buss tuleb kell 19, priiskasin ja sõitsin-mõtisklesin oma ustava Terracaniga.
Kõige alamakstum ja samas rahvuslikult olulisim rahvakiht – õpetajad-meedikud-kaitsjad-külarahvas-lasterikkad-väärikad – on ühinemas võrklaevatatava automaksu vastu.
Riigieelarve auke lapitakse kõige haavatavamate arvel. Puusalt tulistades.
Tegelikult puudub meie riigijuhtidel KRIISIPROGRAMM.
Juunipakase, jaanipõua ning juuli-augusti vihmade tõttu pole meil pooltki tavapärast toitu ega sööta.
Õpetajaid ei ole. Ja inimesed lahkuvalt (Eesti)maalt.
Nursipalu polü(a)goonia laiaulatuslik hävitustöö ei ole riigikaitse, vaid kurja karja kutsumine.
Feil Balticaga, mis on meie rahval ületamatult kallis, hakatakse Euroopa tühjaks kurnatud põldudele Virumaa fosforiiti vedama.
Nende killer-projektide eest on Maarjamaa kui rüvetatud kristalli tasku-illuminaadid saanud vahvaid summasid, mille eest nad meid nüüd ehitamatajätmise-leppetrahvide ja kollektiivse putiniga hoiatavad.
Ainult kinnimakstud-sõltuvad-suukorvistatud inimesed väidavad, et feil baltika tuleb.
Ei tule. Olemasolev raudteekoridor kaasajastatakse, nagu soovitas liiga hästi informeeritud Hardo Aasmäe, kes selle eest “trepist alla kukkus”.
Külakoole sulgedes ja töökohti kaotades, metsaveomonstrumitega külateid lõhkudes ja linnades kombinaatkoolide külge mooduleid naelutades pikendavad eba-liba-rahvajuhid maskide langemise protsessi.
Mõttetult ehitatavad viaduktid jäävad hämmingus möödasõitjaid kollitama.
Seni, kuni inimesed tagasi maale tulevad. Ja siis saab nendest hinge hinda maksnud “triumfikaartest” 21. sajandi praktiline-humoorikas-vajalik kaubamärk. Ehitame maale tagasi tulnud inimestele nende alla kogukonnakeskused. Iga kaarkasvaja on kujundatav veidraks, aga vahvaks arhitektuuriliseks lahenduseks:
kaare all on kool, kultuurikeskus, perearst, teenindajad, vanade- ja orbudekodu, hobud-ponid hingehoidjateks, lambad-kanad-jänesed tarbeks. Ühtlasi on need maastikuarhitektuurilised muhhahhaad varjendid nii loodusjõudude, kremloidide kui vanakurja enese vastu. Loogiline.
Ja saagu nii.
Sedasi uskudes-lootes-armastades oli mul eile talutavam esmakordselt üle Kehtna-Põlma uhhuu-õuduka sõita. Teeme ülikute sitast saia, millest kokkuvõttes – üllatus-üllatus! – isegi võidame.
Maarjamaad sedasi kägistanud-vägistanud genossesid me varju alla ei võta.
Jätame nad karma kätte – niffniff-naffnaff-nuffnuff, mäletate küll.
Visandi tegin noorima tütre töö juures salvrätikule.
Riigieelarve lappimiseks saame aga suurimad summad ülemäärast ametnikearmeed koondades.
Meil on 100 000 ametnikerdist, kes oma olemasolu õigustades juurutavad ja delegeerivad, kontrollivad kontrolle ja tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada.
Kui laseme oma autod luksuseks nimetada, teevad tegeliku töö, oskuste ja elu mõtteta tegelinskid ka meie kahvlist ja peldikupotist maksustatava luksuse.
Mis me nende igasuguste oskusteta inimestega teeme?
Ameti õpetame. Jagame nad mööda ilusa isamaa ametikoole ära: kes tahab õppida metsandust, kes kokandust, kes ehitust, kes loomandust või taimendust – sepad ja pottsepad – aga ka praegu puudu olevad sajad õpetajad on väga teretulnud.
Kui väga vaja, võime kriisiprogrammiga hilinedes ka riigi pankrotti lasta nagu Island ja Kreeka.
Selleks ajaks, kui puhtalt lehelt oma viaduktide all uues väes taas jalule tõuseme, pole õnneks enam ka euroliitu olemas – pole miskit illusoorset kasumit jagada ega selle eest ametnike hierarhiale korraga ja kordamööd peesse pugeda.
Oleme teel loogilise-loodusliku-loomuliku elukorralduse poole – las Maarjamaa olla väike vägev eeskuju.
31. juuli 2023
Valge Draakon Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU. Veevalaja ajastu algusest alates, …
Valge Draakon
Kuhu me SISENEME, kui maatriksist väljume? Esmalt tühjusesse – seejärel igaüks sinna, kuhu tõuseb. Hirmutavaks varjutatud pühakirja, raamide ja reeglite, valede ja madala vaibi emotsionaalse egotripi järel siseneme KOJU.
Veevalaja ajastu algusest alates, oma galaktilisse koju jõudmisest saadik – läbi pandeemia ja sõja – on meil kõigil olnud koduigatsus. Kes on selles gruuvis tõusnud, kes astehaaval isiklikku evolutsiooni pidi tagasi alla astunud, nõnda et on nüüd vastavalt 70aastane iginoor-tugev Tegija või 50aastane imik. Nii on.
Igaüks reageerib kõigele oma parimal võimalikul moel – mõni ehitab ja loob, teine lammutab ja lõhub. Ka see on okei, kui ühe tõusu ja teise languse käärid teevad pere-sõprus-naabruskonnas suisa spagaati.
Your vibe is calling your tribe.
Uued Omad tulevad pärast äratõuke ja lahtihüppe pimedat tühjust asemele – Tokyost, Keilast, Monacost ja Narvast – me leiame üksteist üles.
Vägivallatu ja verevalamiseta kaitse, alistuva vägede valitsemise aeg on saabunud.
Minule vastastid metsmaasikad: VALGE DRAAKONI HINGEPARVE TEENISTUSES OLED NÜÜDSEST.
Need metsmaasikad niideti deemonite poolt mullu juunis keset õitseaega maha.
Tänavu võttis juuni alguses miinus seitse nad koos tomatite-paprika-heina-vilja-hernestega ära. Herned ja kõrvitsad toibusid ning on nüüd Amazonase-väärilised. Metsmaasikad lahvatasid põua järel õide ja viljusid, misjärel laotusid mõne nädalaga seitse kora laiemale maaalale ning õitseva-viljuvad veel kord. Herned ka!
Valge Draakon on üleni soe-helge-armastav. Tal on kuldsed silmad ja viiruki-angervaksa-patšuli-ingveri-lõhnaline hingeõhk.
Valge Draakon jätab endale ja kõigile teistele täieliku vabaduse.
Ta kõnnib ja lendab, ujub ja teleporteerub.
Ta neutraliseerib kemikaalid ja vaktsiinid.
Ta purskab tuld üle mürkide ja puhastab-tervendab tõusuvoos üha ja üha.
Piisab mõttest – täiesti kiretult rahulikust mõttest – ja kõik toimub-toimib pilgust.
Kui deemonid tulevad taas metsmaasikaid rüvetama, jääb niiduk Valge Draakoni pilgu ees seisma ega käivitu enam – kõik riistad ja seadmed, mida egrogor nuritarvitab, põlevad läbi ja maha või upuvad ära. Ja kui deemonite ori ikka veel ründab, et kellelegi midagi tõestada, võtab tema enese koer tal hoiatavalt hammastega käest kinni. Peatu, armetu!
Ebajumalad prantsatavad illusoorsetelt troonidelt. Nad püüavad 2D piirimail lamisedes armastust või vähemasti mingitki tunnustust välja valetada, peksta või osta. Valge Draakon teab, et vandenõuteooriates, peavoolu meedia uudistes, hirmude nõiaringmängus tuikuv biomass ei tea, et ta ei tea. Mälu on läbi lõigatud koos Universumi nabanööriga, mis toidab unistusi ja visioone.
Valge Draakon tõstab tiivad ja purskab kuldvioletset külma ja kuuma tuld.
Metsmaasikad sirutuvad peenral jõuliselt tulevasi taimi laotavate aedmaasikate poole ja küüslaugud kihistavad, kui deemonid tahaksid valgust kasvõi n…da, kui muud ei saa.
Kõik on imikuks degradeerunule võlgu ja süüdi ja peaksid justkui aitama. Ei saa. Egregor puristab paanilisi paljastusi ja nõudmisi suvalises suunas. Tõusjad mõistavad: so sorry. Las olla. See degenereerumine toimub todapidi otsustanutel erinevas tempos. Meil kõigil on kaasteelisi, kes on olnud targad, tegusad ja teenisid hästi. Nagu õpetatud penid.
Nüüd juhivad meie (lapse)lapsed tähelepanu, et nii lolli möla pole mõtet kuulata – Omadega tuleb ühineda, et Valge Draakoni väes lennata.
Noortel on õigus. Ei pea ühtki kamarajura kuulama. Ei koolis ega seltskonnas. Valge Draakon toob uue hariduse ja energia, rahvajuhid ja arhitektuuri. Pilguga. Nipsust. On kontaktivaba vägede valitsemise ajad.
Valge Draakon teab kõike – nii, nagu aastatuhandeid on olnud neid, kes teavad Tõde. Leebel kulsinisel pilgul jälgit ta, kuidas muserdav maatriksi toodetud „haridus“ kukub kokku ning sünnib uus tõeline haritus.
Valge Draakon on sitke sooneline targalt lihaseline ning peatab tegusalt Gaia kuritarvitamise. Ta laseb enesehävitusprogrammi käivitanud biomassil minna.
Keegi ei leina ega plaksuta – ashes to ashes, dust to dust – loodus võtab kõik omaks.
Selleks, et meie, Valge Draakoni hingeparv usuksime, loodaksime ja armastaksime, loob ta seitsmekordistunud teelehtede laulu saatel eimillestki KÕIKE. Meie ka.
Oleme pidevas inspiratsioonivoos. Senine meditatsioon on loomulik-nägelik-teadvel olemine. Tõde tõuseb, vale vajub. Peeneneb teadmus ja taju.
Rahvajuhid tõusevad poliitikute asemele.
Preestrid astuvad ametnike asemel inimkonna teenistusse.
Valgete varjupaikade Draakoni väes planeet pulseerib teisenenud TÖÖ TÄHE ALL.
Igaüks teeb ja loob seda, milleks sündis ega piinle kellast kellani raha teenida.
Metsmaasikad levivad mängeldes üle Maarjamaa haavade.
Strawberry fields forever.
Valge Draakoni vägi on suve jooksul ülemeetrilisteks kasvanud haavavõrsetes.
Jõuame KOJU. Igaüks oma perekonna juurde – nii amööbide kui ükssarvikute perekonnad on ühviisi head – igaühele OMA.
28. aprill 2023
Südamesalu konteinerstuudio ja Südamekeelte vertikaalne avamine koos robotitega Eesti Süda esitleb: Heart-Container ja Serdetchnyi Tvorets Vertical Media ja Miil OÜ Kati ja Richard Murutar Triin Lellep-Kordes ja Mart Sander Purilennukid ja langevarjud Kogukond ja keelekümblejad …
Eesti Süda esitleb:
Heart-Container ja Serdetchnyi Tvorets
Vertical Media ja Miil OÜ
Kati ja Richard Murutar
Triin Lellep-Kordes ja Mart Sander
Purilennukid ja langevarjud
Kogukond ja keelekümblejad
Tesla ja SpaceX
Südamesalu vabaõhukatedraali ümber alustavad tööd aktiivse keeleõppe, maali-laulu-tantsu-loodusravi laagrid, mis tõstavad taas kogukonna ja kaunite hingede teenistusse ka Altweski loovstuudio saalid. Me hingame ja tantsime, palvetame ja laulame ilusas-elusas emakeeles ning tõstame üksteist kasvõi kingapaelu-pidi uutesse kõrgustesse
Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Olgu sul oma konteiner aiamaja või riistakuurina juba olemas – või alles kavatsed selle Miilist soetada – et naabrist parem olla 😀 – kunsti saab spreiprinter-robotite Leonardo ja Albertiga alati seinale ronida.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule. Laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Juunikuust on sündmustesarja Eesti Süda laagrid-retriidid-koolitused-sooritused igal nädalal teie teenistuses.
Südamekeeled, Lion Heart, Serdetcnyi Tvorets, Südamekodu, Hipster Heart, Sufi Süda, Brave Heart ja Heart Container tõstavad fööniksina nii Sinu kui minu.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!
28. aprill 2023
Teeme ära! – 6. mail 2023 Südamesalu tõstab Altweski tiivad. Selle kevade kogukondlikud puhastustalgud loovad taas tingimused looduslikuks loovuseks nii Südamesalus kui Altweski vesiveskis. Tekitame puhtuse ja korra ettevõtmiste sarjale Eesti Süda. Kati Murutari sõpruskond …
Teeme ära! – 6. mail 2023
Südamesalu tõstab Altweski tiivad.
Selle kevade kogukondlikud puhastustalgud loovad taas tingimused looduslikuks loovuseks nii Südamesalus kui Altweski vesiveskis. Tekitame puhtuse ja korra ettevõtmiste sarjale Eesti Süda.
Kati Murutari sõpruskond ja stuudio MINA OLEN korrastas aastal 2017 400aastase vesiveski kultuurikeskuseks, kus toimusid pandeemiani etendused, kontserdid, koolitused, noorte-tervise-maalilaagrid.
Südamesalu, mille ristiisa on Evald Kotkasulg, rajas seejärel konteinerstuudio ning korrastas Vigala jõe kalda.
Nüüd tõstab Südamesalu taas ka Altweski Fööniksina tuhast.
Talgute käigus eraldame hobusekopli paisjärve-poolse nurga, et ehitada sinna uue ajastu pühakoda.
Kuusering Südamesalu on Jakobi palverännu-teekonna keskpunkt ning peapiiskop Urmas Viilma poolt ausse tõstetud vabaõhukatedraali juurde rajame kiriku, mille rahu valvavad hobused.
Puhastame imelise aasa Natura-nurga sinna olnud aegadest jäänud vanarauakuhjast.
Korrastame Altweski sissesõidu-allee ja puhastame kolm saali kolme jõude-seisnud-aasta kihtidest.
Seame Südamesalu ja Altweski valmis eesti keele, maali-tantsu-laulu-kirjutamise ja retriidi laagriteks.
Tiibade taastõstmise eesmärk on muuhulgas koos sõjapõgenikega ja nende heaks leevendada sõjatraumasid ning õpetada muukeelsed pered eesti keeles unistama ja naerma.
Loome tingimused tunnetada looduses Vigala jõe kaldal, Kuusiku paisjärve ääres, aga ka vana hea Altweski ruumides ennast ja Eestimaad. Nii saab sel suvel hipikuningas Fantuzzi jälle siin kontserdi anda.
Jumalaga, relvad!
Ja päike tõuseb!
/Ernest Hemingway/
https://talgud.teemeara.ee/events/sudamesalu-tostab-altweski-tiivad
Kaasa töökindad!
Osalejatele talgusupp, liikumine värskes õhus eriti heas seltskonnas – ja osalus suveüritustel nt tasuta!
29. september 2021
KATI KOLIS KONTEINERISSE Maire Aunaste Kati Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud 4 korda abielus, oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam …
KATI KOLIS KONTEINERISSE
Maire Aunaste
Kati Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud 4 korda abielus, oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, 30+ näidendit ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.
400-aastasest veskist pruugitud merekonteinerisse.
“Ma ei ole asotsiaal. Mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites. Üle-ilma on see kasvav trend – null-tarbimisega, vähese ruumi ja rohke koduga, minimalistlik” tutvustab sel hetkel kahte Pipi-patsi kandev Murutar. Murutar on ta firmamärk. Nii nagu patsid ja teismeliste beibede riietuski.
“Zhenja Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just ongi minu stiil, armas ja naljakas. Ma kannan oma tütarde ja nende sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi riidepoes,” selgitab 54-aastane Kati oma maailmavaadet. See pole isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku-elamine.
“Sa vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja sinikael-partidega… Arvan, et parte on siin umbes 600!” viipab Kuusiku Altveski taguse Südamesalu pokumaa emand Kati lindude poole, kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud merekonteinerite suunas. Silla ehitas ta oma lavastuse „Merehädalised“ jaoks – nüüd kandis see muu hulgas 6 mehe vahel pianino ja 10 tuhat raamatut uude heasse ilma.
“9-vägisest taimest oled midagi kuulnud?” küsib roosas mini-dressipluusis Kati. Ega ta vastust tegelikult ei ootagi. Tantsib aku-makita-trimmeriga sadade ise tulnud võlutaimede vahel muru pügades balletti.
“Selle taime tõmmis on looduslik vaktsiin, immuunsuse tõstmiseks ja närvikava tugevdamiseks. Soomes müüakse seda taime 25 eurot tükk, mul, näe, kasvab neid siin umbes 1000,” on Kati ühtemoodi õnnelik nii looduse lahkuse kui oma uue elupaiga üle, kus ta elab koos 15-aastase tütre Indiraga.
“Vigala jõe kaldarägu prügimäest sai tänu Urmas Amurile Bella paradiis ning ümber mu 8 hektari on Pärg-hiis – kõige selle rajamisel on mul abiks nähtamatud abilised. Mõne kuuga muinasmaa loomine pole ühe naise sooritus,” on Kati põhjusega uhke, sest konteiner-vabaõhustuudio on tema lahendus oma stuudio, hobutervenduse vajajate ja tütre sõpruskonna hulludest aegadest läbi toomiseks.
UUS NIMI, UUS ALGUS
2017. aastal abiellus Kati Kuusiku-Altveski vesiveski omaniku Robert Borodiniga. Valgevene-kreeka-juudi juurtega kahemeetrine mees lõi oma sära ja väega Katil jalad alt. Aga ainult hetkeks, sest Eesti külmimaks kohaks tituleeritud Kuusiku koos Nõmme taluga – !!!!!!! – nõudis nii palju tööd, et polnud aega mesinädalaidki pidada. Rapla külje alt Altveskist oli Kati eelmisse, Soone tallu linnulennult vaid 7 kilomeetrit. Neid kahte suur-majapidamist pidas vapper hobulausujast kirjaneitsi paralleelselt kaks aastat.
“Soone talu pidasin 10 aastat – enne seda 10 aastat Lius Jausa talu, Raeküla nõiamaja enne toda pisut vähem -, siis tundsin, et enam ei jõua. Kaks aastat käisin iga päev Soonele tallesid lutitama ja beebiga tütart poputama, siis tagasi Altveskile stuudiolaste ja abikaasa juurde. Soonel oli mul tõeline Eedeni aed, mis koosnes kõrghetkel 17 hobusest, 2 lehmast, 4 kitsest, 6 seast, küülikud-kanad-pardid-haned peale selle. Lambad olid 8 aastat ka ja nad said kuidagi aru, et hiina kalendri järgi olen ka mina lammas. Mis tähendas, et määtsud valisid mind oma karja juht-uteks! Kui tahtsin toas rahulikult kirjutada, pidin kikivarvul kõndima, et lambad aru ei saaks, et ma kodus olen,” räägib loomadega otseühenduses loov Kati. Muide – loomaarstiks saamine on alati olnud ta unistus. Saigi.
“Altveskile tulles loobusin lammastest ja lindudest, tundsin, et omasugustega said jutud räägitud. Rajasin veskisse kultuurikeskuse ja stuudio. Nüüdseks olen seda 400-aastast tondilossina mõjunud Altveskit 5 aastat kallistanud ja tervendanud, 2 talve siin 10 neegri eest möllanud, 4 tulekahju kustutanud… Aga 1000 ruutmeetrit maja ja suur mees veelgi suurema bioväljaga keerab teisest inimesest energia lihtsalt välja. Sellepärast pidime Robertiga lahku kolima. Elame nüüd teineteisest 100 m kaugusel üle silla ja sellega olen ülimalt rahul! Oleme äärmiselt kvaliteetses suhtes armsamad, kellel olmestiilid, ettevõtmised ja tulevikuplaanid on eraldi. Piirid on paigas ja kohtumised koos rahuliku hingamise ja vabadusega samuti,” räägib Kati Altveski paisjärvest kukkuva kose mühinaga ühes rütmis. Seesama kosk annab teadmise, et sa pole kunagi üksi ning et samas elad vetemühina kui kindla ukse taga.
10 000 RAAMATUGA 14 m PIKKUSES TERAS-ATELJEES
14 meetrit pikk ja 2,7 m lai konteiner ei meelita väljastpoolt millegiga. Aga juba esimene konteineri otsa-uks pakub üllatusi: Kati kantud ja kandmata kasukate taga, mis ripuvad metalltorul riidepuudel sõbralikult reas, on maast laeni riiulid raamatutega!
“Ma ei kujutanud ettegi, et mahutan oma 10 000 raamatut – mille kõik olen omal ajal ka läbi lugenud – meie uude koju ära. Kõige tüütum on muidugi nii suure hulga raamatute tolmust puhtaks tegemine ja ühest majast teise tassimine. Nüüd aga näen rahulolevalt, et kui oma kasuka-muuseum-raamatukogu uksed lahti teen, jäävad mu tütar ja ta sõbrad neid raamatuid…lugema! Lugemiseks pole minul enam aega ja uusi raamatuid sisekujunduseks-soojustuseks juurde ka ei osta,” teab Kati, kellel kirjutamiseks peab aega igatahes olema. Varahommikuti on kirjutamine ta esimene töö ja paralleelselt on tal arvutis pooleli neli mitmeid aastaid kogutud, õige hetke ootel ilukirjandusliku nõuanderaamatu käsikirja.
“Issand kui hea on olla omas stuudios, omas ruumis, kus ei häiri kirjutamist peahoone platsile prantsatavate kalameeste-turistide-piknikerdajate võõras energia!” tunnistab Kati. Konteineris on järjestikku 4 ruumi: otsmine on Kati ateljee otsepääsuga teise konteinerisse ehitatud tallis elavate hobuste sekka, siis köök koos dušikabiini ja biokempsuga, Indira resideerib pianino-kitarri-sündi ja salvestustehnikaga helistuudio-raamatukogus. Kahe konteineri vahel on stuudionoorte jaoks taipoksi-kotiga jõusaal-paviljon. Täiel rinnal elamiseks pole tõesti palju vaja – köögis on osavalt paigutatud 4 auguga elektripliit, pesumasin ja külmik, seintel riiulid ja maalid. Jamie Oliveri kastrulitega majandavad Indi ja tema sõbratarid.
“Mina ei kokka,” ütleb 5 lapse ja 7 lapselapse mummi, kes arvatavasti aegu tagasi nii kergelt ei pääsenud. Aga see, et nad tütrega peale arbuusi ja tumeda šokolaadi vist midagi ei söö, on silmaga näha. Kahe peale kokku kaaluvad nad umbes 85 kilo ja nende ruumis tekiks raskematel inimestel ka rohkem probleeme: nimelt ei mahuks nad teineteisest mööda kõndima!
„Kuna ma pean saama iga päev vähemalt 3 tundi raju füüsilist teha – hingan, kasutan oma keha täiega, mediteerin liikudes – söön tegelikult õhtuti maja tühjaks,“ naerab musklites mama-Tarzan.
HOBUSED ON PERELIIKMED, AGA LEMMIKLOOM ON LEHM
Kati oli 30-aastane, kui esimest korda elus hobust puudutas. See juhtus pärast seda, kui tal avastati agressiivne kasvaja, mille opereerimise järel ütles arst, et noor naine ei saa enam kunagi lapsi, ei tohi jalgrattaga sõita ega ratsutada. Haiglast läks Algallikaga otseühenduses Murutar otse Luule Viilma juurde. Tulemuseks oli legendaarse Luule raamatute toimetamine, veel kaks last ning enese kinkimine hobustele!
“Ma hingan hobuseid. Nad on minu saatus, minu ja paljude inimeste tervendajad. Mu hobused on samavõrd osa minust nagu mu lapsed. Oleme terviklik komplekt. Kui ma kodust päevaks ära sõidan, tunnen juba lõuna paiku igatsust… Varsti tulebki hobuste jootmise aeg – põud tegi tiigid kuivaks ja tegi hobunad minust sõltuvaks – siis ma sinuga rohkem rääkida ei saa. Hobused on nagu lapsed – nad tahavad põsk-vastu-mummit oma päevastest elamustest jutustada. Ja mina tahan neid kuulata ja kallistada, neile silma ja südamesse vaadata,” räägib oma perest Kati, kui astume tema kirjutuslaua tagant otse hobuste koplisse. Teises 45jalases merekonteineris on viis boksi ja Kati enese ehitatud sadularuum – ka riiulid ning mitu ateljeeseina on ta enese kätega ehitatud. Tema isapoolse hõimu värvikad inimesed on ehitajad-artistid-põldurid. Tema kõik ühes.
“Kuna pereliikmetest ei tohiks kedagi lemmikuna eelistada, siis eelistan öelda, et minu lemmikloom on mullikas Matilda. Hoian teda Papli sünnitalus tuleval kevadel poegimiseni, koju tuleb vasikaga. Lehm on maismaa delfiin: humoorikas, naiselik, koostöö-aldis. Inimesed peavad lehmi ja lambaid tarbe-karjana ega tunne neid sulneid isiksusi. Inim-kõrgid solvangud loomade aadressil on äärmiselt võhiklikud – mitte loomad pole rumalad. Loomad on telepaatilised, ausad, delikaatsed, hoolivad ja halastavamad kui inimesed,” teab Kati, kes on loomadest arusaamiseks, nende ravimiseks ja nende abil inimeste aitamiseks läbi teinud pea 25-aastase teekonna. Selle võimsa tutvumis-rännaku kinnituseks annab ta oma musta-valge-kirjule lehmale musi otse suule ja ronib mängeldes 2aastaste sälgude turjale.
“Mu pokumaa-angervaksavälu keskel on Südamesalu – šamaan Evald pühitses selle kuuseringi verevalamiseta ja vägivallata maaks. Peapiiskop Urmas Viilma tõi Camino Estonia palverändurid juunis siia rännakule ning õnnistas salu vabaõhu-katedraaliks. Palverännu-teekonnal läbi Eesti on meie hooldatav Südamesalu Camino de Santiago, palverännakutee Santiagost Eestisse süda-punkt. Koos Urmas Viilmaga istutasime 7 palvemändi. Hobused olid koos palveränduritega – ja nad said aru, et külas on püha mees: nad kummardasid tema ees ja osalesid palvusel!“
NOMAADIDE LAPS
Minu arvestuse järgi peaks Altveski olema Kati Murutari jaoks 8. elupaik. Ta on taastanud 3 talu ja seejärel andnud need üle järgmistele omanikele. Täpsemalt öeldes müünud pärast seda, kui küüned on veriseks töötatud ja hing tehtuga rahul. Uued pered on neis palju lapsi saanud.
“Kõik minu talud on tõusnud osmikutest väepaikadeks, kooskäimise kohtadeks, mis on viljakad nii laste kui koerakutsikate ilmale-tulemiseks. Altveski kodu tulevane emand on mu tütar Indira,” arvab ema Kati, kes ei suuda üle 10 aasta ühes kohas püsida ega taha kusagil juuri alla kasvatada.
“Olen nomaadide laps. Mu isa Harri esivanemad olid mustlased ja juudid, mu ema Ille juured on Rannarootsis, Norras ja vanavanema kaudu ka Pariisi tänaval. Kõik nad – nagu ka mu laste isa pärsia-setu-saksa eellased – on kunagi Eestisse rännanud. Ma pole sellist vangistust ära teeninud, et sunnin end ühte kohta kinni. Saan järgmisel kevadel 55aastaseks ja jõuan seega veel mitmes kohas maailma luua. Ei meie ega me lapsed pea elama nii paikset elu, nagu eestlas-põlvkonnad enne meid, rügades surmani ühes kohas, küüned maas ja hambad naabri kõris. Igaüks elagu oma muinasjuttu!” ütleb uskumatu energia ja tahtejõuga Kati Murutar enne, kui vilistab kutsuvalt hobustele. See tähendab, et õhtune joogivee ja armastuse jagamise aeg on käes.
„Teen sulle ka spagette tšilli kastmega?“ hõikab lävelt Indira, kes saabub sõbrataridega foto- ja filmisessioonilt, põdrakanep pükste küljes ja humalakäbid juustes.
08. aprill 2021
Ingli puudutus NGO Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility – Loov Euroopa Media ning Eurimages. Tervitame koos-loojaid! Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama …
Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.
Tervitame koos-loojaid!
Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.
Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.
Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.
Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018
Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.
Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.
Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.
Robinsoni rahu
Robinsoni rahu 2020
Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.
Reekviem rästikule – Ussikuningriik
Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.
Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.
Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.
Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.
Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank
08. aprill 2021
Tänu ja tähed koos loojatele Täname, hea hing, et oled otsustanud erilistes aegades olla jääja ning looja. Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust. Meie koosloojatel on töös puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ uus-kommuunide sünni …
Tänu ja tähed koos loojatele
Täname, hea hing, et oled otsustanud erilistes aegades olla jääja ning looja.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust.
Meie koosloojatel on töös puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“
uus-kommuunide sünni prohvetlik katastroofikomöödia
„Hipiratoorium“
kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“
eluliselt humoorikas käsiraamat loomapidamise alustajaile
„Loomad-lausujad“
lugude vestmise suurteos „Saage rüütlimõisa Altweski“
tegelik Eesti portree läbi laagritesse kogunenud laste pilgu
„Ingli puudutus“
Sinule loome peatükid raamatutes koos vajalike tulede-viledega klientuurile.
Tõstame Sinu küllust sotsiaalmeedias ning nii Sinu kui meie kodulehtedel.
Kaasame Sinu tooted ja teenused Hipiratooriumi filmi kõrgeimal tasemel – tegelastena, tõsiseltvõetavates rollides, mitte pelga näitamisega.
Pakume Su pere- ja sõpruskonnale teema- ja tervenduspäevi Altweskil – sõnatervendus, vabastav maalimine, häälejooga, kogemusnõustamine-jagamine ja mitmesugused massaažid ning hobuste osadus.
Sinu teenistuses on sõnameister Kati S.B. Murutar
70 raamatu, 21 näidendi looja, intuitiiv-esteet ja Lugude vestjatar
MTÜ Ingli puudutus
a/a EE904204278618426202
08. aprill 2021
Hipiratoorium Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia. See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal. Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele. Esimene …
Hipiratoorium
Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia.
See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal.
Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni
või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele.
Esimene samm ellujäämise poole on nii sisuline kui vormiline, asine ja busine panus Kati S.B. Murutari filmisse, mida on loodud 7 aastat – või 7 sajandit.
See on lugu erinevate elualade inimestest, kes on omadega nii isiklikel põhjustel kui globaalse pandeemia ja majanduskrahhi tõttu sügavas, aga seeeest lõplikus ummikus.
Kodudest jalga lasknud värvikad isiksused, keda kehastavad Emil Rutiku, Heli Vahing, Meeli Lass, Triin Lellep, Indira ja Kati S.B. Murutar, perekond Grand ning külalisena Liisa Pulk, Ingelinvestor Rain „Tallifornia“ Rannu filmist Ükssarvik, kohtuvad Saage rüütlimõisa Altweskis.
Tondilossis on eks-miljonär Rustik salaja resideerinud juba pikemat, kännis kirjanik Cathara lühemat aega. Lisanduvad Meeliheitel sala-joodikust koduperenaine, püünelt maha köhitud Primadonna, priimusest-põhimõttelisest lillelapsest Trillep, andekas nooruke tiktok-juutuub-influenca ja content-kangelanna Indi, Ingelinvestor.
Läbi halenaljakate raginate luuakse ühine kodu ei-kuhugi – sealt sammuke edasi juba elujõuline loovküla nii maise kui vaimse tööjaotuse ja elujaatusega.
Kutsume oma maitseka komöödiaga ennast ja loodust säästma ja päästma.
Teie pakutav on meie ilmavaatega kooskõlas ning leiab kajastuse Teiega koos loodavates stseenides.
Kui sind pole filmis, ei jõua sa internetti – kui sind pole netiavarustes, pole sind 21. sajandi mõistes 5D mõõtmes olemas. Sinu teenus ja toode, pakkumine ja panus kaob infomürasse.
Oleme mürast väljas – kõrgemal ja kaugemal kui järgnejad.
Koos kirjutame vajadusel Teie hõlmavaid tegevusliine ja stseene juurde.
Uue ajastu koos-loomise ilusate elumängude eheda rõõmuga.
MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
08. aprill 2021
Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest. Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises …
Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709
08. aprill 2021
Romaan Ingli puudutus on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, …
Romaan Ingli puudutus
on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister
Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, Inglit ümbritsevast hämmastavate isiksuste galeriist – ning tõstab liigutaval-elulisel-nägelikul moel kogu toimuva ja toimiva erilise ajastu saba rõõmsalt rõngasse.
Neist laagritest on otseselt ja kaudselt sündinud elulaadi talud ja loodus-loovus-keskus, etendused ja kontserdid, lapsed ja varsad, kutsikad ja vasikad. uue ajastu inimesed ja tänastest hämmastavatest suletuse-aegadest millegi unistustest suurema visioneerijad-materialiseerijad.
Sul on õigus ja võimalus oma toodete-teenustega olla osaline selles imelise ja mõnevõrra prohvetliku joondumise kaskaadis – tere tulemast oma looga meie saaga sabažurnaali!
Kaasteeline saab Kati Saara Vatmannilt ja tema elulaaditalult
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused
Kati
www.aabramihobulausujad.ee
5107709
MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
Light Foundation NGO
You The Tree NGO