Kodanikuhariduse programmi MINU RIIK poolt
koostöös VÄLISMINISTEERIUMIGA
kodanikupäevaks 2026 korraldatava XXV esseekonkursi teemal

“Kas noorte hääl kostab maailmas piisavalt kaugele?”

J U H E N D

1. Üldalused
1.1.Konkursi korraldaja on kodanikuhariduse programm MINU RIIK koostöös
VÄLISMINISTEERIUMIGA.
1.2.Konkurss on avalik ja üheetapiline.
1.3.Esitatud esseed peavad vastama konkursi tingimustele.

2. Eesmärk
Konkursi eesmärk on arutleda noorte rolli üle rahvusvaheliste probleemide lahendamisel, nende võimaluste üle mõjutada otsuseid ning milline on Eesti noorte panus maailma kujundamisel.

3. Tingimused
3.1.Konkursist võivad osa võtta kõigi üldhariduskoolide 9.–12. klasside ja
kutseõppeasutuste õpilased.
3.2.Konkursil osaleja võib saata võistlusele ainult ühe essee.
3.3.Konkursile esitatud essee peab olema kirjutatud eesti keeles.
3.4. Konkursile esitatud essee peab olema 12-punktises kirjas ja ära mahtuma A4 formaadis
paberile (käsitsi kirjutatuna kuni kaks A4).
3.5. Käesoleva essee puhul on keelatud teksti kirjutamine või toimetamine tehisintellekti
tööriistade abil. Töö peab olema täielikult autori enda loodud. Juhul kui ilmnevad
tehisintellekti kasutamise tunnused, võidakse küsida vahetut selgitust ja essee
konkursilt eemaldada
3.6. Konkurss kestab 20. oktoobrist kuni 15. novembrini 2026.

4. Tööde esitamine konkursile
4.1. Essee saab esitada elektrooniliselt või paberkandjal kas trükituna või käsitsi
kirjutatuna.
4.2. Essee esitamise viimane tähtaeg on 15. november 2026 (kaasaarvatult).
4.3. Konkursitöö tuleb saata kas e-posti aadressile info@minuriik.ee või
postiga kodanikuhariduse programmi MINU RIIK büroosse
Paldiski mnt. 48A , 10614 Tallinn, märgusõna ümbrikule “ESSEEKONKURSS”.
4.4. Konkursitöö peab olema kindlasti varustatud järgmiste andmetega:
– ees – ja perekonnanimi (kirjutatuna trükitähtedega)
– kool ja klass
– kodune aadress koos sihtnumbriga
– e-posti aadress
– kontakttelefon
– juhendaja/õpetaja ees- ja perekonnanimi, kui võimalik, siis ka kontakttelefon

5. Preemiafond
Ette on nähtud välja anda järgmised auhinnad: üks esimene, üks teine, üks kolmas koht, eripreemiad ja ergutusauhinnad. Sobiva tasemega tööde puudumisel võib žürii auhindade väljaandmisel teha muudatusi. Auhinnafondi toetajad on Välisministeerium, Siseministeerium, Riigikogu Kantselei, Euroopa Parlament, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Eesti Pank, Orkla Eesti AS (kommivabrik Kalev), Kodanikuhariduse programm Minu Riik, AS Tallink, AS Tridens..
Välisministeerium paneb välja ka eriauhinna esseekonkursil osalenud kõige aktiivsemale klassile – kogu klass saab osaleda huvikäigul Välisministeeriumi majas korraldajaga kooskõlastatud ajal.

6. Esseede kasutamine
Esseekonkursi tööd jäävad hoiule kodanikuhariduse programmi MINU RIIK büroosse. Konkursitöid on õigus kasutada autoriga kokkuleppel trükistes või trükistena.
Konkursi võidutööd pannakse välja konkursi võitjate autasustamisüritusel.

7. Žürii
Võistlustöid hindab 11-liikmeline žürii, kuhu kuuluvad:
Andrus Kivirähk – kirjanik (žürii esimees)
Eve Heinla – Maalehe ajakirjanik
Archibald-Stiwan Kald – Riigikogu Kantselei konsultant, Minu Riik Nõukogu liige
Toivo Keva – Kodanikuhariduse programmi Minu Riik tegevjuht
Marjaana Loide -Tallinna Õismäe Vene Lütseumi  eesti keele õpetaja
Kati Murutar – kirjanik ja ajakirjanik, eesti keeles
mõtlemise ja väljendumise õpetaja Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis
ja Emajõe Keeltekoolis, filoloogiamagister
Anneli Oidsalu – Tallinna Prantsuse Lütseumi eesti keele ja kirjanduse
vanemõpetaja
Lember Lember – Välisministeeriumi avalike suhete oakonna peaspetsialist
Hanah Lahe – Riigikogu liige (RE)
Märt Treier – Vikerraadio ajakirjanik, koolitaja
Ester Karuse – Riigikogu liige (SDE)

8. Võitjatest teavitamine
Võitjate nimed avaldatakse programmi MINU RIIK kodulehel www.minuriik.ee;
meedias 25. novembriks 2026.

Kõigi võitjatega võetakse ühendust individuaalselt ja nad kutsutakse koos juhendaja/õpetajaga auhindade kättesaamiseks tänuüritusele Tallinnasse, mis toimub Välisministeeriumis, Täpne kuupäev ja algusaeg selgub hiljem. Üritusele tulles tuleb kaasa võtta isikut tõendav dokument.

Ehitasin tehisintellekti rakenduse 8 tunniga. Kasutasin ainult WhatsAppi oma iPhone’is.
Ja see, mis edasi juhtus, veenis mind, et oleme sisenemas ettevõtjate jaoks põlvkonna suurimasse võimalusse.
Eile tõin New Yorki õhtusöögile kokku mitu meie „Eksperdist autoriteediks meisterlikkuse“ programmi õpilast.

Mulle meeldib meie õpilastega kohtuda. Ja õhtusöögi ajal esitasin kõigile lihtsa küsimuse:
“Mis on kõige erakordsem asi, mida olete programmi esimese kolme nädala jooksul õppinud?”
Nende vastused olid märkimisväärselt sarnased.
Üks õpilane võttis selle ilusti kokku:
„Kolm nädalat tagasi arvasin, et tehisintellekt on lõbus tööriist. Midagi, millega saab e-kirju kirjutada, küsimusi esitada, võib-olla ka paar pilti genereerida.“
Aga pärast seda, kui nägin, mida sina ja teised Mindvalley õpetajad meile näitate, tunnen, et olen avastanud endas supervõimed.
Mul polnud aimugi, et ma suudan seda kõike teha.”
Ma naeratasin.
Sest ma olen seda muutust sadu kordi näinud.
Tegelikult oleme Mindvalleys koostanud ligi 700 tudengijuhtumiuuringust koosneva teeki, mis näitab, mida tavainimesed on tehisintellekti abil saavutanud, alustades sageli peaaegu ilma igasuguste tehniliste teadmisteta. Avastage meie tehisintellekti tudengijuhtumiuuringute teeki.
Aga õhtusöögil olnud õpilased ei teadnud, mida nad teha said.
Tehisintellekt ei lähe lihtsalt paremaks. Selle arengu kiirust on peaaegu võimatu mõista.
Ja kaks päeva tagasi juhtus minuga New Yorgi hotelli jõusaalis midagi, mis tõi selle mu ellu viisil, mida ma kunagi ei unusta.
Las ma selgitan.
Esiteks, lubage mul rääkida, kui palju rakenduse loomine varem maksis.
Eelmisel aastal pälvis Mindvalley rakendus Apple’ilt erakordse tunnustuse. Seda esitleti Apple’i jaemüügi ökosüsteemis iPhone 16 turuletoomise osana.
Ja me olime uskumatult uhked.
Aga siin on see, mida enamik inimesi ei näinud.
Selle rakenduse taga oli aastaid kujutlusvõimet, inseneritööd, disaini ja arendust. Erinevatel hetkedel panustas töösse ligi 50 arendajat.
Me investeerisime miljoneid dollareid.
Ja see oli seda väärt.
Aga täna?
Usun, et suudaksin suure osa selle rakenduse funktsionaalsusest umbes kahe nädalaga vaid ühe või kahe inimesega taastada.
Murdosa algsest maksumusest.
Minu hinnang? Kuni 99% odavam.
Mõtle nüüd, mida see tähendab.
Midagi, mis kunagi nõudis ettevõtet, arendusmeeskonda ja miljoneid dollareid kapitali, on nüüd ideega asutajale kättesaadav.
Aga kaks päeva tagasi otsustasin proovida, kui kaugele see asi jõudnud on.
Ja tulemused šokeerisid isegi mind.
See algas kohutavast hotelli jõusaalist.
Ma reisin pidevalt. Ja ma suhtun oma vormisolekusse tõsiselt. Mul on struktureeritud treeningkava. Ma tean, milliseid harjutusi ma tahan teha, milliseid masinaid ma eelistan ja millised on minu vormisoleku eesmärgid.
Aga kui oled kunagi proovinud hotelli spordisaalides treenida, siis tead probleemi.
Sa astud sisse ja avastad, et poolt vajalikust varustusest pole olemas.
Ei mingit jalapreeningut. Ei mingit korralikku trosstreeningut. Kolm jooksulinti, kaks hantlit ja mingi salapärane seade aastast 1987.
Ja nüüd on teie hoolikalt planeeritud treening kasutu.
Selles jõusaalis seistes tekkis mul idee. Mis oleks, kui mul oleks rakendus, mis teaks kõike minu vormisoleku eesmärkide ja treeningrutiini kohta?
Ma võiksin sisse astuda ükskõik millisesse hotelli jõusaali, teha paar fotot ja rakendus tunneks koheselt ära saadaoleva varustuse.
Siis kujundaks see minu treeningu ümber just selle jõusaali jaoks.
Ja kuna teistel reisijatel on sama probleem, miks mitte lasta inimestel jagada oma spordisaalide fotosid ja hinnanguid? Äkitselt võiks meil olla kogukond, mis aitab reisijatel leida maailma parimaid hotellisaalide spordisaale.
Mulle meeldis see idee väga.
Siis esitasin endale küsimuse.
Kas ma saaksin selle rakenduse ühe päevaga valmis teha?
Ja kuna mulle ilmselt meeldib oma elu tarbetult keeruliseks teha, lisasin veel ühe väljakutse.
Olin New Yorgis. Mul olid koosolekud. Tahtsin linna avastada. Ma ei tahtnud laua taga istuda ja koodi kirjutada.
Seega otsustasin: kas ma saaksin kogu rakenduse luua ainult oma iPhone’is oleva WhatsAppi abil?
Ei mingit sülearvutit. Ei mingit arvuti ees istumist.
Ainult mina, mu telefon ja tehisintellekt.
Siin on see, mis juhtus.
1.–2. tund: Panin kokku oma tehisintellekti arendusmeeskonna.
Esiteks veetsin umbes kaks tundi tehisintellekti süsteemi seadistamisega, mis saaks minuga WhatsAppi kaudu suhelda.
Ma saadaksin juhised WhatsAppi kaudu.

Pilt kolmest erinevast agendist, Elizast, Jaiswast ja Siennast, kes omavahel vestlevad ja otsivad minu heakskiitu, kui neil on WhatsAppis oluline palve.
Tehisintellekt suhtleks tarkvaraarenduskeskkonnaga, kirjutaks koodi, testiks funktsioone ja aitaks mul rakendust luua.
Mõtle sellele.
Muutsin sisuliselt WhatsAppi tehisintellekti tarkvaraarendusmeeskonna kaugjuhtimispuldiks .
Ja ma saaksin seda joosta New Yorgis ringi jalutades.
3.–4. tund: Minu unistuste rakendus töötas.
Kirjeldasin rakendust, mida ma tahtsin.
Rakendus, mis mõistis minu treeningrutiine, tundis fotodelt ära jõusaalivarustuse ja asendas harjutusi automaatselt saadaolevate valikute põhjal.
Kahe tunni jooksul oli mul toimiv veebirakendus.

Veebirakenduse pilt
Mitte PowerPointi esitlus. Mitte makett.
Tegelikult toimiv rakendus.
Neli tundi hiljem olin juba ehitanud midagi, mida olin aastaid soovinud.
Aga siis mõtlesin, kui kaugele ma veel minna suudan.
5. tund: Minu esimene iPhone’i rakendus.
Ma polnud kunagi varem isiklikult iOS-i natiivrakendust ehitanud.
Seega küsisin tehisintellektilt:
“Uuri Mindvalley disainiprintsiipe ja visuaalset keelt. Tuvasta nende aluseks olevad reeglid. Seejärel muuda see iPhone’i rakenduseks, mis neid põhimõtteid järgib.”
Tund hiljem?
Mul oli toimiv iOS-i rakendus.

iOS-i rakenduse pildid
Meie disainifilosoofiale tugineva viimistletud liidesega. Jõllitasin oma telefoni uskmatult.
Viis tundi tagasi oli see rakendus vaid idee minu peas. Nüüd töötas see minu iPhone’is. Ja ma polnud ise koodi kirjutanud.
Siis läksid asjad tõeliselt huvitavaks.
Järgmised 45 minutit: rakendus sai minu bioloogiast aru.
Ma küsisin: “Kas te saaksite selle ühendada minu vereanalüüsi tulemuste ja kehakoostise skaneeringutega, et see saaks selle teabe põhjal minu treeningusoovitusi isikupärastada?”
Nelikümmend viis minutit hiljem olin selle funktsionaalsuse lisanud.
Minu treeningrakendusest oli saamas isiklik vormisoleku intelligentsuse süsteem. Mitte lihtsalt harjutuste kogu. Rakendus, mis arvestas minu isikuandmetega.
Järgmised 35 minutit: See õppis mu toidulisandid selgeks.
Siis mõtlesin oma toidulisandite rutiinile. Mis oleks, kui saaksin avada oma toidulisandite kapi, näidata rakendusele, mis mul on, ja lihtsalt öelda toidulisandite nimed, mida ma võtan? Kas rakendus saaks neid kellaaja järgi sorteerida, potentsiaalseid koostoimeid ülevaatamiseks märgistada ja selle teabe oma treeningplaani lisada?
Ma palusin tehisintellektil selle ehitada.
Kolmkümmend viis minutit hiljem oli funktsioon kohal.
Miski, mis kunagi võis olla terve tarkvaratoode, oli pärastlõunase eksperimendi käigus muutunud üheks lisafunktsiooniks.
Järgmised 45 minutit: sellest sai minu toitumiskaaslane.
Seejärel küsisin: „Kas see saab jälgida, mida ma söön, skannida toidutriipkoode, mõista minu igapäevaseid toitumiseesmärke ja aidata mul saavutada oma valguvajaduse eesmärke?“
Veel 45 minutit.
Ja funktsionaalsus oli lisandunud. Selleks hetkeks ei ehitanud ma enam lihtsalt jõusaalirakendust. Ehitasin integreeritud isiklikku treeningkaaslast. Rakendust, mis koondaks treeningud, hotelli jõusaalivarustuse, kehaskaneeringud, vereanalüüsid, toidulisandid ja toitumisnõustamise.
Ja ma tegin seda WhatsAppi kaudu.
Kaheksa tundi hiljem ei suutnud ma uskuda, mille ma olin loonud.
Ühe päevaga olin jõudnud hotelli jõusaalis olevast ideest toimiva rakenduseni, mille võimalused oleksid traditsioonilisel arendusmeeskonnal võtnud palju rohkem aega ja raha.
Kas see oli miljonite kasutajate jaoks valmis? Veel mitte.
See vajas endiselt turvaülevaateid, ranget testimist, tervisega seotud funktsioonide valideerimist ja tavapärast tööd, mis on vajalik tootmisrakenduse avaldamiseks.
Aga põhitoode oli olemas.
Ja ma valmistusin seda turuletoomise poole viima.
Kaheksa tundi. Üks inimene. Üks iPhone. WhatsApp.
Mul polnud vaja meeskonda palgata.
Mul polnud vaja rahastamist koguda.
Ma ei pidanud iOS-i arendajaks saama.
Mul oli vaja ideed, oskust seda selgelt edastada ja teadmisi tehisintellekti juhtimise kohta.
Ja siis midagi minu jaoks klõpsus.
Me kõik oleme Clark Kent.
Me lihtsalt pole veel aru saanud, et oleme Supermanid.
Kujuta ette, et ärkad ühel hommikul ja avastad, et sul on supervõimed.
Saad ehitada asju, mida varem ei osanud.
Saate luua ettevõtteid, mida te varem endale lubada ei saanud.
Saate ellu viia ideid, mis varem nõudsid terveid ekspertide meeskondi.
Aga siin ongi see kummaline osa.
Enamik inimesi kasutab neid supervõimeid endiselt veidi paremate meilide kirjutamiseks. Nad kasutavad tehisintellekti koosolekute kokkuvõtete tegemiseks. Piltide genereerimiseks. Küsimuste esitamiseks.
Ja selles pole midagi halba.
Aga see on nagu Superman, kes avastab, et ta oskab lennata, ja otsustab seda võimet kasutada, et ülemisel riiulil oleva helvesteni jõuda.
Me vaevu kraabime pinda.
Ja kui oled asutaja, ettevõtja, looja, koolitaja või keegi, kellel on äriidee, mille kallal oled aastaid istunud , siis tahan, et sa millestki aru saaksid.
Kujutlusvõime reaalsuseks muutmise hind on kokku varisemas.
Idee omamise ja toimiva toote vaheline kaugus kahaneb kuudest päevadeks ja mõnikord tundideks.
Suurim piirang ei ole enam tingimata juurdepääs kapitalile või tehnilisele talendile.
See on teie võime ette kujutada, mis on võimalik, ja suunata neid erakordseid uusi tööriistu .
Ja inimestel, kes seda nüüd õpivad, on eelis, mida on raske üle hinnata.
Seepärast korraldamegi AI for Founders Summit’i (30. oktoober – 1. november).
Nõua oma TASUTA koht →
Ma tahan sulle näidata, mida ma näen.
Mitte ainult tehisintellekti tööriistad. Mitte ainult küsimused. Mitte järjekordne esitlus sellest, kuidas tehisintellekt kõike muudab.
Ma tahan teile näidata, mida asutajad saavad tänapäeval tehisintellekti abil tegelikult ehitada, automatiseerida, luua ja käivitada.
Sest kui mina suudaksin selle rakenduse kaheksa tunniga ehitada, siis kujutage ette, mida teie õige juhendamisega luua saaksite.
See äriidee, mida sa oled edasi lükanud.
Toode, mida oled alati tahtnud turule tuua.
See süsteem, mida teie ettevõte hädasti vajab.
See projekt, mis sinu arvates nõudis kuuekohalist investeeringut.
Võib-olla pole küsimus selles, kas sul on enam ressursse.
Võib-olla on küsimus järgmine:
Mida sa ehitaksid, kui sa lõpuks taipaksid, milleks sa võimeline oled?
Liitu minuga tehisintellekti asutajate tippkohtumisel. Avastame koos oma supervõimed.
Broneeri oma tasuta koht →
Näeme tippkohtumisel,
Vishen

Tim Brinkhofi poolt
„Kui me oleksime pidanud filmi tegemise ajal osa tänapäeval toimuvast sinna panema, oleks stuudio meile öelnud, et me käitume naeruväärselt,“ ütleb 2006. aasta filmi „ V nagu vendetta“ režissöör James McTeigue ajakirjale Big Think. „Aga V tundub nüüd peaaegu taltsas, natuke nagu lapsemäng.“ McTeigue peab filmi prohvetlikuks: „See näitas kindlasti teed, kuhu me lõpuks jõudsime.“
Vähesed filmid jätavad maha nii suure pärandi kui “V nagu Vendetta” . Kuigi see sai oma esilinastusel vastakaid arvustusi ja tagasihoidliku kommertsliku edu, pole McTeigue’i Alan Moore’i samanimelise graafilise romaani adaptsioon kunagi päriselt ajastu vaimult lahkunud – ja selleks on paar põhjust.

Esimene neist on seotud filmi teemadega. Moore’i graafiline romaan – kirjutatud 1980. aastatel ja illustreeris David Lloyd – ründas Margaret Thatcheri konservatiivset valitsust, keda juhtis „raudne leedi“. Kui filmiversioon välja tuli, pidasid paljud seda Bushi-aegse illiberalismi kriitikaks pärast 11. septembrit. Ja arvestades tänapäevast muret massilise jälgimise, autoritaarsete kalduvuste ja meediat kontrollida püüdvate riigijuhtide pärast, pole raske mõista, miks film kõnetab publikut kaks aastakümmet pärast linastumist.
Teine põhjus on seotud filmi publiku ja kujundikeelega. Tõestuseks samanimelise korravalvuri ikoonilisele hüüatusele, et „ideed on kuulikindlad“, on tema irvitav ja vuntsidega Guy Fawkesi mask muutunud populaarseks vaatepildiks meeleavaldustel üle kogu maailma, USA-st ja Venezuelast Saudi Araabia ja Hongkongini. Aga kuidas see juhtus ja mida see tähendab?
Guy Fawkesi päev
Et mõista, mida Guy Fawkesi mask reaalsete mässuliste jaoks tähendab, peame kõigepealt mõistma, mida see tegelaskuju V jaoks tähendab. Nagu film lühidalt üles kutsub meid „meelde tulema“, hukati Fawkes osalemise eest 1605. aasta püssirohu vandenõus: katoliiklike vandenõulaste ebaõnnestunud katse õhku lasta Lordide koda ja mõrvata protestantlik kuningas James.
Selle läbikukkumise mälestuseks kuulutati vandenõu toimumise päev – 5. november – hiljem riigipühaks. Püssirohu süütamise ülesandeks määratud Fawkesi kuju ei põletatud mitte ainult tuleriidal, vaid aja jooksul hakati kandma ka maske, mis tema eripärast välimust karikatuurselt väljendasid.
Selle püha tähendus muutus. See, mis algas piduliku sündmuse kainelt meelespidamisena, arenes lõkete ja ilutulestikuõhtuks ning Fawkesiga seotud tunded muutusid negatiivsest positiivseks. Tööstusrevolutsiooni alguseks – ja Inglise katoliiklaste ametlikuks emantsipeerumiseks – peeti Fawkesi vähem kaabakaks kui pigem rahvafiguuriks.
Nii näib ka V Fawkesi nägevat. Kuigi tegelane ei selgita kunagi päriselt, miks ta valis just selle tegelase oma revolutsiooniliseks alter ego’ks, rõhutab tema kinnisidee Fawkesi elust suurema (ja ausalt öeldes elust erineva) maine, mitte mehe enda vastu, tema veendumust, et sümbolid on inimestest võimsamad.
Maski taga
Kui uskuda teatud Anonymouse liikmeid – häkkerirühmitust, kellele omistati esimesena Guy Fawkesi maski kasutuselevõtt pärismaailma meeleavaldustel –, siis V nagu Vendetta poliitiline väärtus on suuresti tingitud oludest. Kuna häkkerid otsustasid, et nad kõik kannavad sama tüüpi maski, pidid nad valima poodides kergesti kättesaadava maski ja Batmani maski asemel leppisid nad lõpuks V-tähega. (Huvitaval kombel on Moore nimetanud Batmani üheks oma paljudest, paljudest revolutsionääri inspiratsiooniallikatest.)
Maskide peamine eesmärk oli anonüümsuse tagamine . Anonymous on, nagu nimigi ütleb, anonüümne. Harjunud interneti varjudest välja astuma, läks grupp tänavatele 2008. aasta veebruaris, kui tuhanded liikmed protesteerisid Saientoloogia kiriku hoonete ees kümnetes linnades. Kohale ilmumine seadis nad tuvastamise ohtu – oht, arvestades kiriku ajalugu kriitikute jälgimisel ja ahistamisel.
Samal ajal ei olnud inimesed maskide kultuurilistest konnotatsioonidest teadlikud. Tänu filmile seostati Guy Fawkesi nüüd põhjalikult ja otsesõnu revolutsiooni, anarhismi ja õigusmõistmisega. Graafilises romaanis on V meetodid ja motiivid küsitavad. Kuid ekraanil esitletakse teda enam-vähem tavapärase superkangelasena: keegi, kes on pühendunud hea võitluse pidamisele ja selle tulemusel maailma vaieldamatult paremaks paigaks muutmisele. Lühidalt: keegi, keda paljud püüavad jäljendada.
Kuigi film valiti muudel põhjustel, näis see meeleavaldajaid inspireerivat. Kogunedes ja fotode jaoks poseerides peegeldasid nad tahtlikult filmi üht viimast ja meeldejäävamat stseeni, kus tavalised londonlased võtavad vastu V üleskutse tegutseda ja marsivad üle tänava tema maski kandes: üks jõud, mis on ühendatud ühe eesmärgi taha.
Sümbolite jõud
Maskidel on ka muid eeliseid, millest enamikku filmis samuti uuritakse. Nii Anonymouse kui ka Occupy Wall Streeti liikumise puhul, mis hakkas neid kasutama 2011. aastal, peegeldavad need tõsiasja, et meeleavaldused on detsentraliseeritud ja juhita, mistõttu on neid raske laiali ajada. (Maskid muudavad ilmselgelt ka kurjategijate tuvastamise raskemaks, mistõttu on mõned riigid maskide kandmise teatud kontekstides kriminaliseerinud: mõned lubavad neid ainult seaduslikel protestidel, mitte rahutustes; teised keelavad need iga avaliku protesti ajal.)
Kuna sümbolid on abstraktsed, võivad need eri inimestele tähendada erinevaid asju. „On väärtust abstraheerimisel sellest, mida sa kommenteerida üritad,“ ütleb McTeigue. „Filmis lisasime piisavalt elemente, et kuigi lugu toimub Ühendkuningriigis, tundub, et see võiks juhtuda ükskõik kus.“
Kuigi viimase kahe aastakümne jooksul on vasakpoolsete protestidel Guy Fawkesi maski tõenäolisemalt nähtud, ei ole progressiivid seda rangelt võttes kandnud. Näiteks 2020. aastate alguses USA-s COVID-karantiini vastased protestijad ja Ühendkuningriik kandsid mõnikord maski, nagu ka vähemalt mitu inimest USA Kapitooliumi rahutustes 6. jaanuaril 2021 .
Ühe V nagu vendettat käsitleva teadusartikli kohaselt on V-i Guy Fawkesi maski ülelinnaline omaksvõtt eriti mõjukas, kuna see sümboliseerib rahvast, kes seab kahtluse alla riigi esindatuse monopoli, mida filosoof ja poliitikateoreetik Thomas Hobbes määratles kui „riigi ainsat toimijat“.
Kui pilt ja narratiiv on kaks peamist tööriista, mida filmi fašistlik valitsus kasutab oma kodanike lojaalsuse (või kuulekuse) tagamiseks, siis kasutab V samu tööriistu selle suhte lammutamiseks. Filmi alguses kaaperdab ta riikliku ringhäälinguvõrgu, et teatada omaenda visuaalsest vaatemängust: parlamendi hävitamisest. Lõpuks teeb valitsuse sümbol – hoone – ruumi rahva sümbolile: maskidele.
Kuidas ilukirjandus muudab maailma
Popmuusika, raamatud, filmid, saated, videomängud ja muu meedia ei peegelda lihtsalt ühiskonna probleeme ja püüdlusi enda jaoks. Prantsuse ajaloolase Patrick Boucheroni sõnul, kes käsitleb seda teemat oma 2025. aasta raamatus Poliitilised fiktsioonid ennustavad ka teatud mõttes tulevikku, uurides, kuidas need probleemid ja püüdlused aja jooksul välja mängivad.
„V nagu vendetta” pole kaugeltki ainus popkultuuri teos, mis on jõudnud pärismaailma meeleavaldustele. Hiljuti sai teisest väljamõeldud päritolu kujutisest – Jaapani manga ja anime frantsiisi One Piece piraadilipust – silmapaistev protestisümbol sellistes riikides nagu Indoneesia, Nepal ja India.
Nagu Guy Fawkesi mask, teeb One Piece’i lipp enamat kui lihtsalt meeleavaldajate vahel solidaarsustunde loomist. Samastades omaenda võitlusi tuntud väljamõeldud kangelase omadega, ei anna nad mitte ainult juurdepääsu narratiivile, mida nende vastased ei suuda kergesti kontrollida, vaid tekitavad ka kaastunnet välismaal: igaüks, kes on tuttav One Piece’iga – ainuüksi mangat on müüdud üle maailma üle 600 miljoni eksemplari –, võib olla eelsoodumus piraadilippu lehvitavate meeleavaldajatega kaasa tunda, olenemata sellest, milles protestid tegelikult seisnevad.
„Kogu ilukirjandus on põgenemine argipäeva eest,“ ütleb McTeigue. „Aga kui sa põgened, suudad sa ette kujutada palju rohkem kui tavaelu raskustes olles, püüdes aru saada, kas keegi uudistes räägib sulle tegelikult tõtt või on ta omaenda kajakambris.“
Eesmärgid ja vahendid
V strateegiad võivad olla tõhusad, aga kas need on ka õigustatud? Graafilise romaani lugedes võib väita, et need pole nii. Moore esitleb V-d vaimselt ebastabiilsena ja raamistab tema vägivallakasutust sageli nii, et see erineb vähe riiklikust vägivallast. Moore jätab ka oma lõpu mitmetähenduslikuks, pannes lugejad mõtlema, kas V teod muutsid Suurbritannia tegelikult paremaks paigaks.
Kuigi V filmiversioon on traditsiooniliselt kangelaslikum, on sellel ka omajagu moraalset ebamäärasust. Mingil hetkel filmis “V nagu vendetta” vangistab ja piinab fašistlik politsei V protežee Evey (keda mängib Natalie Portman). Või vähemalt nii näib. Pärast seda, kui Evey keeldub V kohta infot jagamast – isegi hukkamise ähvardusel –, lastakse ta ootamatult lahti, mispeale ta avastab, et tema piinaja polnud keegi muu kui V ise. V ei tahtnud seda teha, ütleb ta Eveyle, kuid tal polnud muud valikut: tema revolutsioonilise eesmärgi toetamiseks tuli Evey kõigepealt proovile panna.
Filmid – eriti Hollywoodi filmid – on täis tegelasi, kes on end veennud, et eesmärk õigustab vahendeid, olgu need kui tahes kohutavad. Need sobivad suurepäraselt lugude jutustamiseks, stseenide draama ja tragöödiaga küllastamiseks. Kuid päriselus võivad sellised õppetunnid vaieldamatult ülistada ja õigustada poliitilist vägivalda – midagi, mida paljud ameeriklased kardavad olevat tänapäeval tavalisemaks ja aktsepteeritumaks muutunud kui varem, isegi kui teatud ekspertidel on selles kahtlusi. ( Hiljutine uuring näitas, et umbes kolmandik ameeriklastest teatas, et poliitiline vägivald on vähemalt mõnikord õigustatud poliitilise eesmärgi edendamiseks – see osakaal ei muutunud 2024. aasta keskpaigast kuni 2025. aasta keskpaigani kuigi palju.)
Vähem vastuoluline on V usk massiprotesti enda dünaamikasse ja potentsiaali. Peegeldades reaalse maailma uuringuid, mis näitavad, et suurimad protestid algavad pigem mingi äkilise ja ootamatu sündmuse (näiteks skandaali või õnnetuse) kui pikaajaliste kaebuste tõttu, näitab V, et üks doominokivi võib käivitada ahelreaktsiooni. „Evey, ei ole mõtet liiga palju loota vaikivale enamusele,“ ütleb ta graafilises romaanis, „sest vaikus on habras asi, üks vali müra ja see on kadunud.“

Presidendid

Igast presidendist on jäänud või saamas legend oma rahva seas. Me kasutame väljendeid „pätsuaegne”, „verd, higi, pisaraid”, „buratino” ja „pehme veterinaardiplomaat” ning rahvuskehand teab, kes on jutuks.
Konstantin Pätsi on püütud tühistada selle eest, et tema valitsusajal toodi Eesti Wabariiki nõukogude baasid ning pärast venelaste ja sakslaste käes edasi-tagasi pingpongimist tuli okupatsioon: seda ei oleks juhtunud, kui oma riiki rajades ei oleks baltisakslastelt maid ära võetud ja neid nende maarjamaisetest kodudest minema peletatud. Ikkagi on Tahkurannas Pätsi monumendi juures väärikas ja Estonia teatri taga Pätsu „riigipea” kõrval muigav-aupaklik tunne.
Lennart Meri on enamuse eestlaste lemmik ses ametis, kuna oli karismaatiline härrasmees, laiahaardeline kirjanik ja dokumentaalfilmide autor. Siberisse küüditamine ja noorusiga vangilaagris ei ole mitte kellegi, ka Meri ega Krossi lapsepõlveunistus olnud, aga Smuuli jt nimekirjade koostajate tümitamine on ammendunud. Tänu kirjule teismeeale oli meie Lennart üks väheseid, kes oskas ja julges taigarüperahvaste hulka minna ja neid intervjueerida-jäädvustada. Tema enese nimesse on ristitud Tallinna lennujaam ja meie rahvuslik enesekindlus.
Rüütel valiti mitmete kandidaatide seast Presidendiks vaatamata justkui punasele minevikule ülemnõukogu presiidiumi esimehena. Rahvas austas ja armastas meest, kes oskas olude kiuste instantside vahel slaalomit sõita ja teadis muu hulgas tõde ka uputatud „Estonia” lasti kohta…
Toomas-Hendrik Ilves jättis jänkilikult nätsu närides ja lipsudega kikitades arrogantsema mulje kui ta oma humoorika-haritud-hurmava isiksusega tegelikult on. Ajalukku läks väliseestlane ka naistevahetusega: Evelin ja rulluisud-transrasvad ning seejärel lätlanna Ieva uueks Ärma emandaks – mingu neil kõigil kaunisti!
Esimene kogemus eiteakustkohast toodud tubli tüdrukuga riigipea positsioonil on meil Kersti Kaljulaid, kes meenutas ametisse harjudes stiilset seenelist, kes tundus pealtnägijate sõnul oma šikkide ihukaitsjate vahel nagu plehkupannud Kaagvere-tüdruk. Usin töömesilane tegi arvukalt kirglikke etteasteid kõigil kontinentidel ja mitmete pürgimuste puhul – mäletame.
Loomaarstiharidusega Alar Karis jõudis Kadriorgu pärast teadustööd, kahe ülikooli rektori ametit ning diplomaadikarjääri. Võimuloleku ajal süüdistati head meest liigses pehmuses: ta pigem reisis ja esindas, silus ja lepitas kui oma sõna maksma pani. Tühi toob tüli majja, kehtib ka eliidi puhul – nüüd, kus kantseleiametnike palkasid on võrreldes Alari-aegsetega mitme tuhande võrra tõstetud, oskame tagantjärel targalt teda hinnata ja tagasi tahta. Kõik, mille eest me tänulikud olla ei taipa, võetakse meilt ära.
Õiguskantsler Ülle Madise asus tsaar Peeter Suure suveresidentsi konkurentideta ja debattideta – isegi pressikonverentse enne tema tulekut ei korraldatud. Olgem tema suhtes suuremeelsed: ehk ikkagi täidab lubaduse olla igaühe president. Tõsi, palkade tõstmine omaderingis, riigimetsa rivitult laskmine, maavarade ja tuuleparkide rulett, mis uue Presidendi tööletuleku algust tähistavad, on pälvinud palju skepsist ja rünnakuid.
Ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks – see soovitus võiks kehtida mõlemat pidi, nii vastsele valitsejannale kui ka meile.

Kaamosepühad

Mida pimedam ja trööstitum on õues, seda leidlikum tuleb olla inimeste toast välja meelitamisega, et nad ei upuks kurvameelsusesse ega hukkuks Põhjala introvertsesse ja depressiivsesse kaamosesse. Meie keeles on väljend “külla minema” – ka siis, kui elatakse paneelelamu 34. korrusel, öeldakse ju: „Ma lähen külla.”
Kõigi pühakute päeval 1. novembril ollakse pigem silmitsi kõigi pühakute, inglite ja haldjatega enda sees. 2. novembril kohtub eestlane oma esivanematega, sest on hingedepäev ja me ootame aastasadade jooksul enne meid siin olnud kallite naasmist. Loodame, et omaksed jäävad meiega jõuludeni, mil hakkab taas valgemaks minema ja kaamos ulatab teatepulga pakasele ning tegelik talv alles algab.
Mardipäev ja kadripäev on viljakuse loitsimise pühad, kui küllaminek eeldab esiteks kostüüme, teiseks laulude oskamist ja kolmandaks pererahva valmisolekut selleks, et nii Mardid kui Kadrid viskavad sulle tuppa viljateri ja paterdavad põranda poriseks ja soovivad pärast seda kogu kommivaru endale.
Meesterahvasteks riietunud mardisandid ei eelda ameerikalikul hälloviini kombel, et viljaõnne tooja peaks piirduma „komm või pomm” lõugamisega, nad lasevad omavalmistatud maskide alt siiski kuulduda põlisel fraasil: „Mardi küüned külmetavad, Mardi varbad valutavad…”
Valgetes naisteriietes kadripäevitajad nõiuvad parimas mõttes meie majapidamisse karjaõnne ja 2026. aastal on lisaks iidsetele manadele täiesti teretulnud kaasaegsed laulud ja miks mitte seejuures salvestada mõni muhe reel või TikTok ning jätkata perest peresse kulgemist nagu lepasel reel.
Kas sina teed ukse santijatele lahti, et sinu peres ja kodus oleks vilja- ja karjaõnne või eelistad tihedate kardinate taga redutades telefonis skrollida ja loota, et see lärmakas raputus läheb sinust mööda? Sel juhul võib ju mööda minna ka õnn, mida hommikusi horoskoope ja päevasõnu sirvides nii väga ootad.

Probably Good kulu kui saamata tulu ennetamisest
1) toimeta tekst 2) kirjuta analüüs oma ajakasutuse arukusest
Ühe tegutsemisviisi valimine tähendab alati teise mittevalimist. Kui veedad oma õhtu filmi vaadates, siis sa ei veeda seda lugedes, sõpradega kohtudes või majapidamistöödega.
See on alternatiivkulu olemus: valikute väärtus, millest me otsuse langetamisel loobume. See on oluline idee: me kaldume sageli valiku hindamise poole selle enda omaduste põhjal, kuid unustame, et tegelikult on oluline see, kas see on parem kui alternatiivid, mida me oleksime võinud selle asemel valida.
See on karjäärivaliku kontekstis ülioluline mõiste. Näiteks võib doktorikraad tunduda hea ideena, kui otsid vanemteaduri ametikohti, aga on võimalik, et sama palju aastaid tööstuses veetes jõuad tegelikult kiiremini sarnastele ametikohtadele. Samamoodi tähendab mõjuka mittetulundusühinguga liitumine seda, et saad kohe hakkama, aga parem oleks oma oskusi mujal arendada, et hiljem parem ametikoht saada.
Kumbki neist vastustest ei pruugi kõigile õige olla; teie otsuste alternatiivkulud sõltuvad teie konkreetsetest asjaoludest. Oluline on see, et selle asemel, et lihtsalt hinnata, kas variant on hea , küsiksite endalt, kas see on parem kui teie järgmine parim variant.
Siin on kiire protsess, mida saate enne otsuse langetamist alternatiivkulude arvessevõtmiseks kasutada:
• Kirjuta üles realistlikud alternatiivsed teed, mida saaksid valida, sealhulgas need, mille oled alguses kõrvale jätnud.
• Hinnake igaühe väärtust selle seisukohast, kui hea see teie isiklike eesmärkide saavutamiseks oleks, millist positiivset mõju see avaldaks ja milleks see teid järgmiseks ette võtaks.
• Võrdle neid omavahel, selle asemel, et hinnata ainult esirinnas olnud konkurenti.
On ebatõenäoline, et teate täpselt, kui paljulubav iga teie valik on. Kuid isegi ligikaudsete hinnangute kasutamisel aitab see protsess teie valikute alternatiivkulusid palju selgemaks muuta. Lisateabe saamiseks võite vaadata meie täielikku ülevaadet .

_____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• Tegevdirektor ettevõttes High Impact Professionals
• Tehisintellekti turvalisuse alglaager , San Francisco
• Eriprojektide ametnik, strateegia Ambitious Impactis
• Heaolu jalajälje instituudi vanemkommunikatsiooniametnik
• Finantsjuht ettevõttes ERA
Ilusat nädalat,
Tõenäoliselt hea meeskond

Tähistan oma juubelit 21. märtsil koos Sinuga. Olen selleks viiel viimasel aastal õpetaja-kirjanikuna päris vägevalt tööd teinud. Koostatud on mitusada kultuuriloolist teksti eesti keele õpetamiseks ja mõtestamiseks ning kokku kogutud 850 mitmetähenduslikku sõna.
Meil on võimalus koos välja anda
– mitmetähenduslike sõnade kaardimäng ja äpp eesti keele õppimiseks
Äpi loomine maksab 15 000
Kaartide trükkimine ja karpipakkimine 25 000
Olime oma mänguga Eesti Keele Instituudi mängude võistluse finaalis.

*
– „Meistrite aabits”
See on eesti keele, kirjanduse, mõtteloo ning usu-lootuse-armastuse tekstide kogumik, mille abil on ilus ja elus eesti keelt ja kultuuri õpetada. Olen vastavalt õppekavadele loonud õpilastele ja kultuurihuvilistele ajastuid, autoreid, eluvaldkondi ja (s)ilmavaadet ühendavad tekstid.
Kaheköitelise suurteose esimeses köites on tekstid kui niisugused – nad kõik on siin:

Kati lood ja laulud

Teises köites on need tekstid ülesannetena – olen neist salvestanud õppevideod, mida kasutavad ka teised õpetajad nii Eestis kui ka Stockhomis, New-Yorgis, Hispaanias ja Austraalias – nemad on reas siin:
https://www.youtube.com/@katimurutar2280/videos
Mõlema köite tootmine maksab 25 – kokku 50 000
Tahaksin aabitsa Sinu abiga välja tuua
21. märtsiks 2027 – ühtlasi lähen temaga tutvustusringile rahva hulka.
Müügitulu suunan järgmisse raamatusse –
„Naisena sündinud 40 aastat hiljem” – järg mu esimesele menukile.
Järgmised võlusõnad on „Tervist, mina olen merehädaline!”, „Tema majesteet Kampala kodutu”, „Naine õmbleb maja”, „Contra mortem” ja Püha Graal.

*
Nii palju tähendusi! ja meistrite aabitsa väljaandmise toetajale pakun
– mõõduka summa eraldajale trükipind logole raamatu kaanel
– paraja summa eraldajale promotekst, millest teen ka õppematerjali ja -video
– soliidse summa võimaldaja saab Murutarilt ka oma kodulehekülje korrastuse ja tutvustustekstid, kuhu soovib
– eriti kaunis on meie jätkuv koostöö – olen valmis ka SINU RAAMATU kirjutama.
*
Kati Saara Murutar
EE272200001103755044
MTÜ Aabrami hobulausujad
EE592200221062134861 (arve alusel)

Õpi maailma suurimatelt mõtlejatelt.
Võta omaks elu segadus 6 zen-õppetunniga vastupidavuse kohta
Selle nädala Suures Mõttetunnis jagab Harvardi psühhiaater ja zen-preester Robert Waldinger, kuidas lõpetada elu keerulisemate hetkedega võitlemine ning neile reageerida kaastunde ja kohalolekuga.
Tutvustame meie viimast Suure Mõtte Tunni.
Lõpeta elu segasemate hetkede vastu võitlemine
Maailmas, mis pidevalt lihvitud täiuslikkuse poole püüdleb, on lihtne tunda end elu segasemate hetkede pärast ülekoormatuna. Aga mis siis, kui sul poleks vaja neid parandada ega vältida? Robert Waldingeri – Harvardi psühhiaatriaprofessori, Harvardi täiskasvanute arengu uuringu direktori, zen-preestri ja raamatu „ Hea elu“ autori – sõnul võib arusaamine, et kõik, kaasa arvatud sina ise, on pidevas muutumises, tuua igapäevaellu suurema rahutunde. Selles tunnis jagab Waldinger, kuidas zen-põhimõtted aitavad sul eluga silmitsi seista sellisena, nagu see on – kaastunde ja kohalolekuga, et luua sügavamaid sidemeid, suuremat vastupidavust ja vähem kannatusi.
Vaata esimest õppetundi tasuta

Õpieesmärgid:
• Pane tähele elu kaduvust ja omavahelist seotust.
• Vabastage fikseeritud vaadete manused ilma nende allasurumiseta.
• Hinda autentsust ja ebatäiuslikkust nii endas kui ka teistes.
• Edenda suhetes kaastunnet ja väldi süüdistamist.
• Suurenda oma võimet väljakutsetega toime tulla.

Liitu liikmeks ja jätka õppimist
Õpi oskusi maailma tippmõtlejatelt, ettevõtjatelt ja ekspertidelt. Meie mikroõppe tunnid aitavad sul keskenduda suurtele ideedele, millel on praktiline mõju.
Liikmeks saades saate juurdepääsu selle eksperdi tundidele, lisaks varasematele ja tulevastele õppeainetele.
Hakka Big Think liikmeks

Õppetunnid:
AINULT LIIKMETELE MÕELDUD KLASS

„Ükski inimene ei astu samasse jõkke kaks korda, sest see pole sama jõgi ja ta pole sama inimene.“ See kuulus kreeka filosoofi Herakleitos tsitaat rõhutab, et kõik, kaasa arvatud sina, on pidevas muutumises. Ja mitte ainult sinu olud või minapilt, vaid ka sinu emotsioonid. Harvardi psühhiaatriaprofessori dr Robert Waldingeri sõnul võib sellise püsituse taseme äratundmine tuua igapäevaellu suurema rahutunde. Selles videoloengus pakub Waldinger sissejuhatuse zen-põhimõtetesse, uurides, kuidas need aitavad muuta meie elus navigeerimist.
Vaata kohe →

Elu on täis hetki, mis ei lähe meie tahtmise järgi – pettumust valmistavad kohtumised, täitumata soovid, ootamatud takistused. On ahvatlev uskuda, et kui me piisavalt kõvasti tööd teeme või asju paremini kontrollime, suudame kannatusi täielikult vältida. Kuid dr Robert Waldinger ütleb, et zen pakub meile teist teed. Valuvaba eksistentsi poole püüdlemise asemel saame kannatusi talutavamaks muuta, olles nendega täielikult kohal. Selles videoloengus arutleb Waldinger, kuidas elu paratamatu rahulolematusega toime tulla, mitte selle vastu võidelda.
Vaata kohe →

Suured vestlused, mida tasub pidada.
W. Kamau Bell kutsub neid, keda ta imetleb – nagu Michael Lewis, Robert Reich, Anna Sale ja teised – ühendust võtma, jagama, kuidas me saame maailma paremaks muuta, ja leidma nendel kiiretel aegadel meelerahu.
Vaata ja kuula kohe

Kui mõelda valgustumisele, võib ette kujutada Buddhat, kelle kohta öeldakse, et ta saavutas valgustatuse pärast päevi kestnud meditatsiooni. Teisisõnu, seda kujutatakse sageli kui midagi, mida tuleb saavutada ja millest kinni hoida, nagu riiulil olevat trofeed. Ometi õpetab dr Robert Waldinger, et valgustumine ei ole midagi, mis meil püsivalt on – kui me seda üldse kogeme. See tuleb ja läheb, nagu kõik muu elus. Selles videoloengus mõtiskleb Waldinger valgustatuse põgusa olemuse üle ja soovitab meil keskenduda hoopis valgustunud tegevusele.
Vaata kohe →

Kas oled kunagi leidnud end mõtete keerises lõksus? Alates eelseisva kohtumise pärast muretsemisest kuni varasema vestluse üle juurdlemiseni kipuvad meie mõtted olema kõikjal mujal peale oleviku. Dr. Robert Waldinger uurib, kuidas tähelepanelikkus – praktika olla olevikust täielikult teadlik ilma hinnanguteta – saab ankurdada meie sisemaailma avaramasse ja sageli perspektiivi muutvasse reaalsusesse. Selles videoloengus näitab Waldinger, kuidas tähelepanelikkuse arendamine aitab meil selgitada oma probleemide allikaid ja luua tervemaid suhteid.
Vaata kohe →

Kas tunned end kunagi inimestega samades mustrites kinni hoidvat, oodates, et nad käituksid teatud viisil, või mõeldes: „Ma juba tean, kuidas see läheb“? Kas loodad uute probleemide puhul sageli varasematele lahendustele, jäädes näiteks kliendisuhete või projektijuhtimise juurde? Budismis nimetatakse seda „kiindumuseks“ – ehk jäikade ideede ja paindumatu mõtteviisi külge klammerdumiseks. Õnneks pakub dr Robert Waldinger alternatiivi: „algaja mõtteviis“. Selles videos selgitab Waldinger, kuidas fikseeritud mõtteviisist vabanemine võib viia uute teadmiste ja võimalusteni.
Vaata kohe →

Häirivad sündmused võivad meie mõtetes palju ruumi hõivata, eriti kui me neid ikka ja jälle läbi mängime. Aga mis siis, kui saaksite oma teadlikkust laiendada, et märgata kõike muud, mis sellest probleemist kaugemale jääb? Dr. Robert Waldinger õpetab, et on võimalik lasta häirival sündmusel olla ilma seda eemale tõukamata ja samal ajal aidata selle teravat mõju leevendada. Selles ainulaadses videoloengus juhendab Waldinger meditatsiooni, mis julgustab ebamugavate emotsioonidega leppima ja mõistma, et stress on vaid osa meie üldisest reaalsusest.

Blondiinid kui tühistamise sümbol

On veenev põhjus, miks filmikunstnikud on läbi ajastute loonud nii palju filme intelligentsetest, leidlikest, osavatest ja samas humoorikatest blondiinidest: nii kirjanikud kui ka näitlejannad peavad ikka ja jälle tõestama, et vähese pigmendiga juuksed ei ole korrelatsioonis hallide ajurakkude arvuga.
Loetlegem repliike, millega blonde inimisendeid õnnistatakse: „Ah, mis sinust tahta – sa oled ju blond! Oh, ma aiman, et sa oled kohuke – ära püüagi varjata oma blondiini arulagedust!”
Iga natukese aja tagant saame samastuda kohmakalt armsa ja siiralt nutika Bridget Jonesiga, kelle päevikutest on Renee Zellwegeriga peaosas loodud lohutav komöödiate sari – vastavalt Hollywoodi algoritmile saame kaasa kogeda äpardusi, pohmelle, iseenese üle naermise nooblit oskust ning kirsiks tordil on Helen Fieldingi loodud kangelanna lapsukesel lõpuks kolm isa.
Kõrvuti selle šedöövriga võime nii filmiriiulilt kui ka telekanalitest vaadata Rheese Witherspooni läbinisti roosast maailmast pärit arukat blondiini või loomaarstisse armunud tsirkuse direktori prouat, kes päästab elevante ja vaataja usu kõikevõitvasse armastusesse.
Elus ja ilus armastus äratab ellu isegi Ariana Grande mängitud Barbie samal ajal, kui näitlejatar ise kõhnub ja plastmassistub sel määral, et avalikkus peab superstaari juba mõnda aega klooniks. Õnneks jäävad aegade lõpuni inimesteks seesugused blondid tegelased nagu sõjalendur Antoine de Saint-Exupery loodud sisemise lapse ülemlaul, nisukarva kuldsete juustega väike prints. Samuti on skandinaaviablondid Astrid Lindgreni Pipi sõbrad Tommy ja Annika, väike Tjorven, Rasmused ja Karlssoni õukonna kogu perekond.
Heleda juuksevärvi usaldamine juhatab meid ämbrisse vaid Angelina Jolie põlistatud võimsas „Pahataris” – tegelik kurjam ei ole mitte tume ristiema, vaid blond kuninganna. Harry Potteri Sigatüüka sõpruskonnas on blond Luna Lovegood ning J. R. R. Tolkieni tegelaste seas Eowyn ja Eomer „Sõrmuste isanda” helge poolus pikkade blondide juustega.
Kuna inimesi juhib võrdse väekusega eros ja tanatos e sugutung ja surmaihalus, siis on meile emotsionaalselt kinnistunud tunnetuslik klišee: blond on seksikas ja brünett hirmuäratav – kui blondiini kätte ei saa, siis tapame ta ära (Marilyn Monroe mõrvamine „üledoosi” katte all) või solvame ja pisendame surnuks.
Tänases Eestis on võimalik tühistamise ja sildistamise ringmäng lõpetada: meil on blond President, opositsiooni emalõvid Helme ja Poolamets on blondid, koalitsioonis on blond haridusminister ning Pärnu patriootlikem daam Kristel Voltenberg… blond, mis blond!
Otsekui selleks, et rehabiliteerida nii blondiininaljade kaudu ahistatuid kui ka sinisilmseid optimiste, on paljud avaliku elu tegelased – ka meesterahvad – asunud mängima juuksevärvi ja roosade rõivastega. Lõpetuseks tõstkem saba rõngasse teadmisega, et sinised ja helerohelised silmad, mis kuuluvad heleda naha ja karvkatte juurde, on haruldus – las heledatverd inimesi püütakse tühistada – tegelikult on nad täheseemnetest ellujääjad ja päikesepoisid-tüdrukud.

Taimede ellujäämine Eestis kui sümbol

Eestimaa taimestik ja loomastik on täpselt samasugune nagu eestlane ise: oleme põhjamaiselt visad, vastupidavad ja pommikindlad seni, kuni siin juurdub mõni võõrliik, mis kohaneb meist vitaalsemaks ja sööb meid kultuurikaardilt välja. Keskkonna terviklikkuse seisukohast tähendab okaspuumetsade maharaiumine ja lehtpuude pealekasvamine seda, et talvel ei teki hapnikku – ühtlasi on ootamatus väljasuremisohus meile emotsionaalselt olulised Pokud, angervaksaväljad ja nostalgiahõnguline nurmkooslus.
Edgar Valteri kui tarnade Pokudeks nimetaja teene on olnud oma raamatutes ja maalides igas puus ja taimes isiksuse märkamine ja selle ärkamine tegelaskujuks. Ilma taimede kui Maarjamaa orgaanilise osata ei toimi meie rahvuseepos „Kalevipoeg”, Tammsaare riiulitäied klassikat, Shakespeare’i karakterite kannatused ega „La Traviata” punase ja valge roosi sõnum Verdi meloodia saatel.
Meie emotsionaalses intelligentsuses tähistab liilia prostituuti, kannike neitsit, nartsiss egomaniakki, aga looduses kujutab ökosüsteem endast 21. sajandi Euroopas lahinguvälja: himaalaja lemmmalts, kanada kuldvits ja konna- ehk pargitatar söövad omamaised liigid välja. Peatamatu armeena peale kasvav kaunis kauge külaline ei ole õnneks vähemasti mürgine ning võõrliikide noored võrsed on isegi maitsvad ja kasulikud.
Siinkirjutaja nt on harjunud seltskonnaga, kuhu kuuluvad angervaks, kummel, teeleht, palderjan, maranad, madarad, tarnad, üheksavägised, lõike- ja orashein, timut ja kasvõi mitut liiki nõgesed, pune ja metsrõigas, malts ja naat – mida varakevadel koos rohusööjatega, käpuli maas nosida.
Pidades olelusvõitlust rahamaailma, eneseteostuse ja hariduspõllu vahel ennast jagades ilmuvad nii mõnedki meie kolledži õppijad kooli alles oktoobris – oimetuna saagikoristuse maratonist sprindi tempos võib Olesja loetleda, keda-mida haldas: „Raps ja mais, kaer ja oder, nisu ja kanep, uba ja hernes, mesik ja hektariteviisi päevalilli, lutsern ja kartul ja kogu spekter köögivilju.”
Kanepi nimetamise puhul ei ole põhjust itsitada: see ei ole talupoegadel mitte meeli muutev ega tervendav, vaid veiste piimakust tõstev väetaim. Teadlik kodanik võib olla rapsi teemal skeptiline, sest esiteks tuleb seda õlitaime suve jooksul korduvalt mürgitada ja teiseks kipuvad toksiinid rapsiõlis kumuleeruma analoogselt tavavahelikuga, mis pole ju otseselt mürgiseen.
Antoine de Saint-Exupery „Väike Prints” kirjeldab autori sisemise lapse valmisolekut oma Roosi nimel surema, sest ilma kehast vabanemata ta oma miniplaneedile tagasi ei saa ning madu salvab ta abivalmilt koju tagasi. Meie 2027. aasta Maarjamaa saab inimese sekkumiseta nägema, kuidas mehise moslemina murdumatu lemmmalts lämmatab angervaksa – aitaks vaid enne seemnete valmimist väljajuurimine. Samal ajal, kui Trump künnab ümber maid ja rahvaid, aitab kanada võõrliigi vastu eesti mulla korduv tagurpidi kündmine – eks ole ju sümboolne… Konnatatar leebub, kui talle jätta reservaat ning lisaks on see surematu sell kasulik maksale ja neerudele.
Inimesed püüavad ajalugu tagasi keerata ja ümber kirjutada, kliimamuutused on aina korduvate jääaegade tulles ja minnes meie taimestikku tundmatuseni muutnud. Võimalik, et praegune püüe peatada paratamatut protsessi on pigem sümboolne ja metafoorne vastuhakk Jumala tahtele – nagu ka tehisaru ja robotite rokkimine enam vastuvaidlemisele ei kuulu ning Don Quijotte võitlus tuuleveskitega näitas, kui mõttetu on iseennast asjata raisata.

Raamatute sünd ja saatus

21. sajandi üks uutest inimõigustest on oma raamatu kirjutamine ilma, et selle eest oleks kellelgi põhjust autorit häbiposti naelutada – eeldusel, et teose loojal enesel ei ole ambitsiooni olla kirjanik. Raamatu saab kirjutada mitmel jõukohasel moel: ise, tellitud autori abiga või tehisintellekti tootena. Viimasel juhul tekib küsimus, kas seda loeb ka tehisaru?
Esimesed raamatud sündisid Wikipedia mäletamist mööda rullraamatutena, mille kirjutasid papüüruse peale mungad kloostrites käsitsi – eriti väärtuslikud ja väärikad tekstid kanti pärgamendile, mille nimetus ongi „munganahk”. Meile tuttavad paberist raamatud on saanud ilmavalgust näha tänu Hiinas leiutatud paberile ja Johannes Gutenbergi ehitatud trükipressile: vaskmatriitsid laotakse sellise masina kasutamisel lehekülgedeks tähthaaval, valatakse tinasse ning kantakse pressi vahendusel paberile. Tina läheb ümbersulatamisele, nagu ka trükitöölised, kes hingavad pidevalt mürgiseid aurusid ja on sajandite jooksul reeglipäraselt varakult kopsu- ja kõrivähki surnud.
Nii Piibel kui ka aabitsad, mis hakkasid trükikodadest massiliselt rahva teenistusse rulluma, vallandasid kirjaoskuse ülikiire leviku ja sündisid kirjastused, mille kohta „Entsüklopeedia Britannica” väidab: „Alguses oli trükkal ühtlasi ka toimetaja, kujundaja ning raamatukaupmees. 18. sajandi alguses võeti Suurbritannias vastu esimene autoriõiguste seadus „Statute of Anne”, tekkisid esimesed seadused, mis kaitsesid autorite ja kirjastajate õigusi.”
Autorid loodavad oma inimõigust, luua surematuid tekste, edukalt müüa ja kirjastustelt nende eest honorari saada. Siinkirjutaja kogemus on mitmesugune: esimene teos „Naisena sündinud” (Perona) osutus bestselleriks trükiarvuga 30 000 ja vastsündinud kirjanik ostis honorari eest päramootoriga Škoda, millega sõitis looduskaitsealusesse seedermändi. Mitukümmend aastat edukalt toiminud kirjastus „Elmatar” maksis analoogselt paljude praegugi tegutsevate kirjastastustega autoritele päris arvestatavat honorari.
Samas osutavad trükiettevõtjad praegu pigem teenust: autor peab leidma finantsi, et maksta toimetaja, kujundaja, korrektori ja reaalse paberi pluss elektriarvete, transpordi jne eest. Juhul, kui raamatutahtja palkab kirjaniku, kuulub tasustamisele tema ka – teistesse keeltesse kippudes ootab palka tõlk ning kogu eelkirjeldatud tootmisprotsess.
Põhjus eestikeelseid teoseid suurkeeltesse tõlkida on lihtne – igaüks unistab saada ülemaailmselt surematuks – trotsides eesti keele kehva prognoosi just selle surematuse seisukohast. Samas ennustatakse kadu ka raamatule kui füüsilisele esemele, sest üha kallimaks muutudes ei ole tal kuigi jätkusuutlikku väljavaadet konkureerida nutipluti võlumaaga. Lahendus on sealsamas itividinates: digitaliseeritud e-raamatud, mida saab paari euro eest alla laadida ning audioraamatud, mis tõmmatakse sõna otseses mõttes pähe, et kõrvaklappidest jõusaalis või kapsamaal kõblates intellektuaalset tausta nautida.
Eneseväljendus, selle turustamine ja sellest elatumine raamatute müümise teel ilmselt päriselt välja ei sure: atraktiivsemad autorid on audioversioonile lisanud ka videoraamatute variandi. Olgem armulised noortele, kes juba esimese teose puhul oletavad, et sündinud on kirjanduslik superstaar – võib juhtuda, et kui me teda maasse ei tao, puhkebki tema anne õide.

Ülle Madise esimene kõne Eesti Vabariigi presidendina

1) refereeri, mis on tähtsamad mõtted 2) tee kokkuvõte, mis sind isiklikult selles kõnes päriselt puudutab 3) argumenteeri – mida sina kõnele juurde lisaksid

Austatud eesti rahvas! Austatud rahvaesindus, president Alar Karis, presidendid,
peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, Teie ekstsellentsid, külalised.
2. septembril kõnelesin teie ees sellest, et Eesti suurim aare on inimesed. Nii on.
Peame tegema kõik võimaliku, et eesti keele ja kultuuri kandjaid oleks palju. Et Eesti oleks parim koht laste kasvatamiseks ja vanaks saamiseks; leiutamiseks ja luuletamiseks; teaduse ja äri tegemiseks. Et lapsed oleksid maailma kõige targemate, tasakaalukamate ja õnnelikumate seas. Et elurõõm ei kaoks hiljem pere- ja tööinimesena ega vanuse või tervise pärast.
Puhas loodus, mühisevad metsad. Meri, järved, jõed. Linnud ja loomad. Taimed-seened-mesilased. Kalad-kiilid.
Juba põlvkonna pärast on siinne loodus veel suurem ilmaime kui praegu! Kui vaid oskame hoida. Eesti ongi üks mõnusamaid paiku maailmas elamiseks. Juba praegu. Sääskede ja lompide, hea ja halva suusailmaga.
Kõigil siin Eestis peab olema võimalik tunda, et nii nad ise kui nende elu, töö ja looming on väärtuslik. Et mahume siia lahedalt ära – nii erinevad nagu me oleme. Oma huvide, vaadete, eluviiside, maitsete ja emakeelega.
Kõrg- ja popkultuur, alternatiivkultuur ja underground, kogu see kirev palett. Laulu- ja tantsupeoks harjutamine ei sega hiphoppi või kesköist reivi. Ja vastupidi! Eesti on vaba, põnev, elav, arenev, mitmesugune.
Kas suudame sellist Eestit hoida ja edasi ehitada?
Minu arvetes sõltub see usaldusest, tulevikulootusest ja julgusest.
Võib-olla me iga päev ei märkagi või oleme unustanud, et enamikes Eesti paikades on headus, lihtne töö, talupojatarkus ja ükteise aitamine endiselt au sees. Lumme jäänud auto tõmbab naabrimees või naabrinaine välja; tee aetakse tesiel ka lahti. Bussipeatuses külmetav vanake saab auto peale ja jõuab, kus tarvis; teise pere lapsed saavad trennist koos omadega koju, värskeid kurke-tomateid viiakse kotiga naabrite ukselingi külge või pannakse õunad kõikidele võtmiseks välja.
Märgakem seda, tunnustagem ja tehkem kaasa!
Õiguskantsleri töös nägin paraku liialt sageli, kuidas inimene annab päriselt oma parima, pühendub teiste heaks, ent temale ei vastata samaga. Ometi võiks. Peaks.
Näiteks ema, kes last saatuse tahtel üksi kasvatab, töötab, õpib ühiskonnale väga vajalikku ametit, paneb vabatahtlikuna õla alla, kus saab; ent kui temal endal on abi tarvis, siis liig tihti võib ta kohtab toetust otsides halduskiusu ja külma ülbust.
Seisime kolleegidega õiguskantsleri ametkonnas alati ja kõikjal vastu hingetule menetlemisele. Milleks süsteem, kus saab külmalt õlgu kehitades nentida – „kliendid ei saanud teenust“- selmet mõista, et laps ja ta ema jäeti hätta?
Neid, kes lahendavad, õnneks on. Aga kas me oskame neid märgata ja selle eest tunnustada?
Näiteks politseinik, kes päästab tõukerattakujulise akuliikuriga kihutanud lapse elu, viib lapse ja ratta koju ja kuuleb vanemalt vastuseks, et … ma ei hakka ütlemagi. Mõtlen vaid, et kuidas saab keegi üldse arvata, et suurepärase väljaõppega ametnik läheb pere juurest õhtul tööle ainsa mõttega kimbutada korralikke kaaskodanikke? Või õpetaja, kes kannab südames muret õpilaste pärast, otsib neile võimalust tiibu sirutada, jõuab õhtul koju, avab arvuti – ja sealt tuleb! Mitte tänuavaldusi.
Kallid kaasteelised!
Me vajame minu meelest palju rohkem usaldust ja sooja tunnustust. Igaüks meist oma ametis on ju välja õppinud asjatundja, kes annab oma parima. Ja usaldust tuleb tõesti väärida. Andagi parim. Meil kõigil oma eludes ja töödes.
Viimase kümnendi katsed kasvatada inimesi ümber, kirjutada ette, kuidas on õige elada, mõtelda, tunda või rääkida, on andnud ka usaldusele vältimatu tagasilöögi.
Õppetund on käes, nüüd tuleb usaldus taastada.
Iseäranis okupatsiooni kogemusega inimestes tekitab igat masti ideoloogiline propaganda põlgust, mis võib panna parimagi inimese kirjutama või tegema seda, mida ta muidu isegi ei mõtleks. Ja hääletama lihtsalt kõige vastu. Lõpuks muundub vimm valimistulemuseks.
Igaühel ongi õigus hääletada täpselt nii, nagu talle õige tundub. Selleks valimised on. Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale.
Ükskõiksus nimelt on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, samamoodi tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm. Ka õigusriik püsib usaldusel – teadmisel, et reeglid kehtivad kõigile ja inimest koheldakse õiglaselt. Mis ka poleks. Ärgem laskem end üksteisega tülli keerata – siin, oma maanurgas, oma inimestega. Neid inimesi, kellel on – vahest õigustatult – nii halb, et nad on valmis lõhkuma, võiks olla võimalikult vähe, sest meil on tulevikku tarvis ehitada.
Head inimesed!
Öeldakse ju, et tahad rahu, valmistu … te teate. Rahu tuleb hoida. Selles saab kaasa lüüa igaüks.
Esimene samm: hoida meelerahu. Sõjahirmu on liialt palju õhus. Kui tulen faktipõhiselt hinnatud tegeliku julgeolekuolukorra arutelult, on mu meel alati palju tüünem kui lugedes teadlikku hirmuõhutamist. Muidugi tean, et selle tagant paistab poliitika või äri. Aga ikkagi.
Jah, maailm meie ümber on ettearvamatu ja ohtlik. Üleilmne usalduskriis – kah õige. Mõistan muret ja muretsen ise ka. Ukrainat tuleb nüüd kõikidel mõeldavatel viisidel toetada, et agressioonisõda Ukraina vastu lõpeks ja saabuks püsiv, õiglane rahu. Et sõjakurjategijad saaks karistada ja agressor maksaks kahjud. Üle maailma tuleb veenvalt näidata, et rahvusvaheline õigus, reeglitepõhine ilmakord ja inimõiguste hoidmine on kasulik enamusele riikidest ja kõigile inimestele.
Eestit on hoolega tugevamaks ehitatud. Kaitsevägi, Kaitseliit, Naiskodukaitse. Kogu lai riigikaitse. Pühendunud naabrid Balti- ja Põhjamaades. Poola. Kõik meie liitlased Euroopas ja NATOs. See on meie julgeolek. Seda pole vähe, kuigi palju on teha.
Palun teid – ärgem laskem hirmu ega lootusetust hinge. Hirm halvab või kehutab rumalustele. Tegutseda tuleb targalt. Söandan parimas teadmises kinnitada, et tulevik ei ole tume ega otsustatud – me ehitame seda jätkuvalt ise. Segaduste ajas tuleb näha enda suurt võimalust ja seda oskuslikult ära kasutada. Oleme seda teinud varemgi – ettenägelikult, kindlameelselt ja elulustiga.
Nalja ja kergust on üldse rohkem tarvis. Ja vaimupidet.
Kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud. Kultuur hoiab ja kannab, lohutab, avardab, hoiatab, puhastab inimhinge tumedaid soppe, aitab paremaks saada.
Ärgem jätkem vahele koduseid kultuurisündmusi. Tehkem need kutsuvaks ja kättesaadavaks ka lastele ja noortele; ja neile, kel raha napib või liikumine vaevaline.
Hinnakem oma kirjanikke, filmi- ja teatritegijaid, kunstnikke, disainereid, muuseume – uut ja pärandit. Tundkem alati huvi ka teiste rahvaste elamise viisi ja kultuuri vastu. Võõral maal püüan ise alati mõnda muuseumi, kirikusse või kontserdile pääseda kasvõi korraks.
Ja olgem ise nähtavad: Eesti kunstnike näitused maailmas, meie võrratud orkestrid ja koorid, teatrietendused, romaanid, medalid spordivõistlustel. See kõik loeb.
Samamoodi teadustööd ja neist tootmisse jõudnud leiutised. Julge ja usaldusväärne ettevõtlus. Tehnoloogia-, idu- ja viljaettevõtlus ning kaitsetööstus muidugi.
Ent mitte ainult!
Kaasajal on suur asi, kui ettevõtja suudab toota midagi erilist ja väga hästi, mõistliku hinnaga ja keskkonnahoidlikult, ning tooted õigel ajal kohale viia. Mitte vaid siin, Eestis, vaid kogu maailmas.
Head kuulajad!
Eesti Trump on haridus. Teame ise, teab kogu haritud maailm. Ent palun pingutagem rohkem, et kõigil Eesti lastel oleks hea haridus ja avarad võimalused.
See ei tohi sõltuda sellest, kas laps õpib väikeses maakoolis või pealinna mägedel, kas ta elab oma vanematega, asendusperes või lastekodus, või kas ta alles õpib eesti keelt. Kõigi Eesti laste heast haridusest sõltub Eesti tulevik.
President Alar Karise eestvõttel sündinud tehisintellekti hüpe koolides väärib tunnustust ja jätkamist. Tulevik on nende päralt, kes oskavad tehisaru targalt kasutada, samas jäävad inimestena sõltumatuks ja osavaks. Alanud hüpe tuleb sihtida võimalikult kaugele. Ja ikka nii, et AI ei oleks „ai!“.
Tehnoloogia ei tohi panna meid unustama, et inimene peab ka ise hakkama saama. Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast ja elektrist on ohtlik kõigile ja kõikjal. Piisab tormist või vargast, et olla suures jamas. Jäägem söakaks.
Eesti justiits- ja digiminister Liisa Pakosta veab üle maailma mõttevahetust, et saada paika regulatsioon tehisaru jaoks. Just Eesti peabki seda eest vedama. Meil siin on ju pikk digiriigi kogemus ja keeruline ajalugu. Oskame üle maailma teisi rahvaid ja riike mõista, ja nemad ehk meidki.
Digilõhe nimelt ei jookse ega süvene ainult ühiskondade sees, tekitades paiguti suurt vaesust, valu ja vimma. Iga aasta või kuuga ühe rohkem. See jookseb üha ohtlikumalt ka maailmas. Sestap tuleb kokku leppida, et tehisaru peab olema kättesaadav ka väiksematele ja vaesematele. Ja et tehisaru peab teenima inimkonda, mitte vastupidi.
Eesti keele ja kultuuri, kõikide väikerahvaste ja -kultuuride kaitseks on tarvis, et tehisarumudelites oleksid need hästi ja õigesti sees.
Praegu oleme seisus, kus agressorriigi huve teenivad robotite armeed levitavad hoogsalt valet ja õpetavad valetama ka tehisintellekti. Ja see vale, mu daamid ja härrad, lööb valusalt kõiki. Mu meelest peaks kõik riigid, kes soovivad iseseisvaks ja sõltumatuks jääda, eluliselt olema huvitatud võitlusest vaenuliku propaganda vastu.
Vabariigi President ei saa ega tohi astuda rahva valitud Riigikogu, ega ka valitsuse või kohtu asemele. Võimude lahusus ja tasakaalustatus on suur väärtus. Presidendil on ses tasakaaluvalemis oma roll.
Põhiseaduses ette nähtud Riigikaitse Nõukogu kuupäev on juba paigas. Õpetussõna „raske õppusel, kerge lahingus“ arendaks edasi nii, et kui õppus on eriti kõva, siis lahingut ei tulegi. Mis on ju meie eesmärk.
Ideepuuduse ja üheülbastumise vastu saaks kodukamaral hakata julgete mõtete ja unistamisega. Presidendi Mõttekoda on selleks üks paik. Koos mõtlemine, vaidlemine ja huumor meelitavad inimestest nende parima välja – akadeemikuist koolilasteni. Nii sünnivadki uued ideed.
President saab tunnustada ja toetada kõiki, kes tegutsevad selle nimel, et peredel oleks, kus elada ja lapsi kasvatada, et lapse sünd ei viiks majanduslikku kitsikusse, et laenu saaks ka see, kes tahab maal kodu rajada. Saagu laste- ja peresõbralik Eesti eelseisvate ja kõikide valimiste teemaks. Mitte kedagi nurka ja kaitsesse ajades, vaid rõõmsal moel näidates, kuidas väga hästi saab.
õimalik, et vaja on ka vaimse tervise Tiigrihüpet. Jah, muidugi on juurde vaja psühholooge ja psühhiaatreid, aga jalamaid tuleks lahti saada tarbetutest pingetest, mis inimesi ühe juurde murravad.
Ülemäärane, lõhkuv võistluslikkus, üksteise tagasikiskumine, müra, kius, ebaõiglus, üksindus, hirm ja mure, lootusetus – ei ole paratamatud elunähtused. Annan oma parima, et julgeksime ja oskaksime neist võimalikult palju vabaneda, sest milleks olla õnnetu ja kaotada, kui on võimalik olla õnnelik ja võita?
President saab teha paremini kuuldavaks, kust king pigistab, mida oodatakse ja loodetakse Võru- ja Virumaal, Mehikoormas ja Häädemeestel, Saare- ja Hiiumaal, Paides ja Põltsamaal, kõigis paigus, kus kohalik kogukond näeb kõvasti vaeva, et elu ära ei koliks, et talud õitseks, et turism ja üldse ettevõtlus areneks, et mõtet oleks pingutada põlvkondade kaupa. Oma vaba Eesti riigi pidamiseks vajaliku raha saame vaid tugeva ja kohanemisvõimelise majandusega. Sestap laskem ettevõtjad vabaks.
Pole tarvis inimesi laisaks ja saamatuks muutvat totaalset mugavust. Pole vaja loovust ja ettevõtlikkust lämmatavaid käske, keelde, tarbetut bürokraatiat ega kõikjale ülevaatajat – ka seda saab riigipea meelde tuletada. Vajadusel veto vormis.
Võtan aega, et kohtuda inimestega eri elualadelt Eesti eri paigus. Neid kuulata, neile kaasa elada, püüda mõista. Ja siis sõna edasi viia. Mind ja mu kolleege saab näha aias, tehases, laudas, ettevõtete ajuragistamisnurkades, koolis, hooldekodus, külaplatsil, haiglas, linnatänaval ja mujal, kus käib igapäevaelu. Selline nagu ta on. Juba ette vabandan, et kardan, et aktustele ma nii tihti ei jõua, kui peaks, palun mõistmist.
Loodan pidevalt suhelda Riigikogu liikmete, peaministri ja ministrite, põhiseaduslike institutsioonide juhtidega – nende rolli mõistes ja austades. Siingi loeb usaldus, üksteise väärikuse hoidmine ja ühine tegutsemine Eesti tuleviku nimel, kõikide siinsete inimeste heaks.
Austatud kuulajad!
Olen korduvalt öelnud ja ütlen veel kord: kõik meie senised riigipead on olnud õigel ajal õiges kohas, teinud Eestit paremaks ja suuremaks. Suur aitäh.
Aitäh, Alar Karis. Ja tänan siin eraldi proua Sirje Karist. Tema töö ainuüksi Ukraina laste heaks väärib kõrgeimat tunnustust.
Tunnen eelkäijate tööd jätkates suurt aukartust ja vastutust.
Armas eesti rahvas!
Kui usaldame üksteist, hindame vabadust ja vastutust ning selget sõnumit leebe lahenduse asemel, julgeme olla head inimesed, usaldada elu, usume Eestisse ja hoiame lootusrikast pilku, on kõik hea võimalik.
Elagu Eesti!

See kolmeastmeline meetod oma elu lihtsustamiseks algab nekroloogist
Axios tegevjuht Jim VandeHei liitub meiega, et arutada, miks tähendusrikkama elu elamine nõuab olulisega silmitsi seismist ja ebaolulise kõrvaldamist.
Suur mõte
18. september

Ross Pomeroy poolt
Jim VandeHei, Mike Allen ja Roy Schwartz tahavad, et sa mõtleksid sügavalt surma üle. Mitte haiglases mõttes, pidage meeles. Kujutage ette, et kirjutate omaenda nekroloogi. Mida te tahate, et see ütleks? „Sellele nii mõeldes ja seejärel tagurpidi töötades luuakse tõesti kaart [kuidas oma aega veeta],“ ütles VandeHei Big Thinkile.
VandeHei sooviks, et tema nekroloogis öeldaks, et ta oli suurepärane isa, poeg, õde-vend ja abikaasa, kes oli oma töö suhtes kirglik ja töökohal helde. Tema ees seisab nüüd ülesanne muuta kõik need kirjeldused lõpuks tõeks.
Ta arvab, et parim viis, kuidas meid kõiki pärast surma soojalt mäletatakse, on kõigepealt oma elu lihtsustada . Lõigake välja ebavajalik, et maksimeerida tähendusrikast. Tema, Allen ja Schwartz kirjutasid sisuka käsiraamatu, mille pealkiri on sobiv „Lihtsusta“ , et aidata lugejatel just seda teha.
„Lihtsus ei seisne tegelikult produktiivsuses,“ kirjutavad nad. „See on selgus. See on vabadus. See on oma piiratud päevade veetmine Maal olulisi asju tehes, koos armastatud inimestega viisil, mis tundub sulle truu.“
Väärt idee
VandeHei, Allen ja Schwartz – karastunud ajakirjanikud, kellel on nina jamade nuusutamiseks ja kalduvus tegeliku loo väljakaevamiseks – asutasid kümme aastat tagasi Axiosi (kreekakeelsest sõnast „vääriline“) ning brutaalses ja sünges meediakeskkonnas muutsid selle tohutuks eduks. Kui te pole veebisaidiga tuttav, siis Axios pakub teavet oluliste uudiste kohta, alates poliitikast kuni ärini, kokkuvõtlikus ja asjalikus kirjutamisstiilis, mis annab lugejatele kiire ülevaate.
Axiosi ajakirjanduse edu pani aluse Axios HQ- le , tarkvarafirmale, mis aitab ettevõtetel oma sisekommunikatsiooni sujuvamaks muuta, ja menuraamatule „Smart Brevity: The Power of Saying More with Less“ („Nutikas lühidus: vähemaga rohkem ütlemise jõud“) .
See oli raamat, mille kirjutamise osas VandeHei alguses kõhkles, kui talle seda ettepaneku tehti.
„Enamik raamatuid peaks olema ajakirjaartikkel,“ ütles ta Big Thinkile.
Ja ometi on ta Simplifyga taas kord tõestanud, et on silmakirjatseja!
Teie lihtsustavad elektrilised tööriistad
Jättes kõrvale ülbed noomimised, ütles VandeHei, et ta „ei ole raamatute vastane“. Pealegi pole „Simplify “ tegelikult palju pikem kui The New Yorkeri artikliosa , olles vaid umbes 200 lehekülge pikk ja kirjutatud suures, silmasõbralikus kirjas, lühikeste peatükkide ja piisava reavahega. See on taotluslik. VandeHei ja tema kaasautorid ei tahtnud oma lugejate väärtuslikku aega raisata.

Liitu liikmeks ja eksklusiivne registreerimislink lisatakse sinu tervitusmeilile. Järgmisel nädalal saadetakse kõigile liikmetele ka digitaalne kutse!

„See peaks olma nii pikk kui vaja,“ ütles ta. „Sa tahad, et see oleks inimestele tõeliselt kasulik.“
„Lihtsustamise” pikkus on kooskõlas ka pealkirja ja kolme lihtsuse „võimsa tööriistaga”, mida VandeHei, Allen ja Schwartz püüavad lugejatele edasi anda: vastandumine, kustutamine, võimendamine. Nagu nad raamatus kokku võtsid:
• Astuge vastu. Me teeme hämmastavalt palju harjumusest või pimedast kokkuleppest. Peatage. Mõelge. Miks ma seda teen? Kas see on oluline isegi siis, kui ma teen seda hästi? Need kaks küsimust kustutavad aastate raisatud energia.
• Kustuta. Sinu kaks kõige võimsamat sõna ja relva: ei ja kustuta. Otsi halastamatult asju, mida kustutada, nii suuri kui ka väikeseid. Vähem on rohkem. Sa jahid asju, mida tappa.
• Võimenda. Kui asjad kustutad, on sul rohkem aega sisukate, lõbusate ja ergutavate tegevuste jaoks.
Konfronteeru
Konfronteerimine võib olla sama lihtne kui 20 minuti võtmine, et hinnata oma igapäevaseid tegevusi ja tõeliselt küsida, kas need on vajalikud või teevad sind õnnelikuks. Seda saab teha oma koduste harjumuste või töörutiini abil.
Kaks ja pool aastat tagasi julgustas VandeHei kõiki oma Axiose töötajaid oma tööga silmitsi seisma. Ta palus neil kirja panna kolm asja, millel on ettevõttele suurim mõju, ja kolm asja, mida nad peavad ajaraiskamiseks. VandeHei kasutas seda otsekohest inventuuri õppetunde Axiose taaselustamiseks.
„Meil on vähem inimesi, kes teevad vähem asju, saavutades samas eksponentsiaalselt paremaid tulemusi,“ ütles ta Big Thinkile. „Inimesed on õnnelikumad ja keskendunumad kui kunagi varem. Meie tulu töötaja kohta on 75% suurem ja inimestele lihtsalt meeldib siin töötada. Nad teevad asju, mida nad tahavad teha, milles nad on ainulaadselt head.“
Üks asi, millega VandeHei arvates peaks igaüks sel ainulaadsel hetkel silmitsi seisma, on tehisintellekti kasutamine. Ta peab tehisintellekti kahe teraga mõõgaks, mis on nii revolutsiooniline tööriist tootlikkuse suurendamiseks kui ka „inimkonnale teadaolevalt kõige keerulisem masin“. See genereerib kõike rohkem: teavet, sageli õiget, mõnikord räigelt valet; sisu raamatutest ja meemidest videote ja piltideni; ning tööd, esitlusi, makette ja e-kirju, mis sageli tekitavad veelgi mõttetumat tööd.
„Võib-olla 2% inimestest saavutab [tehisintellektiga] tõeliselt suurt edu,“ ütles ta. „Need on inimesed, kes on läbi mõelnud, millele keskenduda, mida tellida ja kuidas tehnoloogiat nutikalt kasutada […], et luua positiivsemat tööd, aga mitte luua rohkem tööd.“
Kustuta
Sõnal “ei” on ühiskonnas sageli negatiivne varjund. Seda seostatakse uute kogemuste vältimise, vastutuse kõrvalehoidmise ja üldiselt “negatiivse peigmehena” olemisega.
Vaatamata No halvale meediakajastusele on VandeHei fänn. Ta ütleb, et see on kõige tõhusam viis keerukus, segajate ja otsuste tegemisest vabanemiseks oma elus, jättes rohkem aega tegevuste jaoks, mis meile meeldivad, ja inimestele, keda me tõeliselt armastame.
Ütle „ei“ segadusele ja vabane asjadest, mida sa ei kasuta, ja riietest, mida sa ei kanna. Ütle „ei“ pidudele ja tööüritustele, mis sind tegelikult ei huvita, ja veeda aega hoopis oma lähedaste sõprade ja perega. Ütle lihtsalt „ei“ kõigele, millele oled vastumeelselt „jah“ öelnud.
Isiklikus elus on muidugi lihtne ei-sõna kasutada, aga kuidas on lood tööl? VandeHei’le tegelikult meeldib, kui töötajad ütlevad “ei”, kui nad esitavad hea põhjenduse. See tähendab, et Axios saab kustutada asjad, mis on ebavajalikud ja raiskavad. Üks selline asi on koosolekud.
„On olemas terve elukutse, kus inimestele makstakse koosolekutel käimise eest, kuid nad ei saa kunagi aru, miks nad koosolekutel on,“ ütles VandeHei otsekoheselt.
Tema arvates ei tohiks koosolekud olla uudiste jagamine, milleks neid liigagi sageli kasutatakse. Uudiseid tuleks edastada kirjalikult ja need peaksid olema võimalikult lühikesed. Koosolek tuleks kokku kutsuda ainult siis, kui on vaja langetada otsus, sellel peaks osalema võimalikult vähe osalejaid ja see peaks kestma ainult nii kaua kui vaja.
VandeHei ja tema kaasautorid asendavad tegelikult ajakirja Simplify lugejaid koosolekute türannia lõpetamiseks.
„Kui osalete koosolekul, mis raiskab teie ja teiste aega, jagage seda tähelepanekut konstruktiivselt korraldajaga,“ kirjutavad nad.
Võimenda
Kui ebamugav vastuhakkamise ja kustutamise töö on tehtud, algab lõbu! Saad oma aja täita tegevuste ja inimestega, mis sind ergutavad. VandeHei võimendab muuhulgas und, treeningut, perekonda ja usku.
Arutades teemat „Lihtsustamine “ ja mõeldes vabanenud elule, mida „elektrilised tööriistad“ aitavad luua, oli Vandeihei lausa peadpööritava olekuga. „Nagu laps,“ tunnistas ta.
„Olen ​​selle ellu viinud. Olen näinud valupunkte. Olen näinud, mis toimib. Olen näinud, millist vahet see inimesele teeb.“
See, ütleb ta, eristabki „Simplifyt” teistest eneseabiraamatutest – kategooriast, mille peale ta tavaliselt võpatab.
Enamik eneseabiraamatuid on liiga akadeemilised ja reaalsusest irdunud, ütles ta.
“Seda me oleme elanud.”

Kui tehisintellektist saab teadlik, kuidas me seda käsitleksime? Loomadel võib olla vihje.
Meie uskumused tehisintellekti teadvuse kohta võivad vähem tugineda tõenditele ja rohkem omakasule.
Krediit: Lorenzo Matteucci | Suur mõte
Henry Shevlini poolt
Teadvus on inimkonna teaduse sügavaim mõistatus. Isegi kui hakkame mõistma, kuidas aju infot töötleb, oleme endiselt kaugel arusaamast, miks see töötlemine peaks tunduma millegi seestpoolt tulevana.
See müsteerium tõmbaski mind teadvuse uurimise juurde ja aja jooksul hakkasin mõtlema, et see mõistatus on sama palju moraalne kui metafüüsiline. Teadvus on see, mis teeb asjad oluliseks. Valud, mis ei tee haiget, ei ole valud ja rõõm, mida ei tunneta, ei ole rõõm. Ilma teadvuseta võivad paradiis ja piin olla sama asi.
Sellel on reaalsed tagajärjed, eelkõige loomade kohtlemises. Nagu David Foster Wallace kuulsalt imestas , kas elusa homaari keevasse vette kastmisel näivad meeleheitlikud katsed põgeneda on mõtlematu bioloogilise automaadi refleksliigutused või on seespool tundev olend, kes veedab oma viimaseid hetki piinades?
Põhiline lootus on, et teadvuse teadus võib lisaks eetilisele arusaamale muuta ka meie käitumist loomade suhtes, võimaldades meil määrata teadvuse täpsed piirid ja vastavalt sellele seada oma moraalse ringi ümbermõõdu.
Seda optimistlikku missiooni teeb keerulisemaks teistsuguse mitteinimliku intellekti tüübi esiletõus: üha keerukamad masinad. Selle esimeseks ettekuulutajaks oli 2022. aasta juuni, kui Google’i töötaja Blake Lemoine avalikustas väited, et tehisintellekt, millega ta oli vestelnud, oli teadvusel. Ta läks isegi nii kaugele, et otsis süsteemile õigusabi.
Lemoine võis küll kiirustada, kuid üha rohkem filosoofe, kognitiivteadlasi ja tehisintellekti uurijaid hakkas pöörama suuremat tähelepanu võimalusele, et teadlikud masinad võivad olla ukse ees. 2023. aastal avaldati filosoofide Patrick Butlini ja Robert Longi juhitud ning paljude juhtivate teadvuse uurijate kaasautoritud aruanne, milles hinnati tehisintellekti süsteeme silmapaistvate teadvuse teadusteooriate näitajate alusel. Jõuti järeldusele, et kuigi ükski praegune süsteem ei tundu olevat teadlik, ei ole „ilmseid tehnilisi takistusi nendele näitajatele vastavate tehisintellekti süsteemide loomisel”.
Kuidas me saame loomade eest hoolitseda ja uskuda, et nad tunnevad valu, kuid samas ei ole meil erilist kalduvust nende söömist lõpetada?
Sellest ajast alates on avaldatud hulgaliselt filosoofilisi ja teaduslikke artikleid, mis püüavad hinnata iga tehisintellekti süsteemide põlvkonda. Võib-olla kõige olulisem tulemus tuli selle aasta alguses ettevõttelt Anthropic, mis arendab Claude’i. Kasutades mehhanistlikke tõlgendatavuse meetodeid, mis jälgivad tehisintellekti süsteemide arvutamisel kasutatavaid sisemisi esitusi, tuvastas Anthropicu meeskond väikese ja privilegeeritud komplekti neist esitustest, mida nad nimetasid ” J-ruumiks “. See, mis eristab seda teistest töötlemisvormidest, on see, et selle sisu näis olevat otseselt valmis verbaalsete vastuste jaoks, seda hoiti tahtlikult ja sellele pääsesid ühiselt juurde muidu eraldi protsessid.

AGI kroonikad
Tuginedes intervjuudele OpenAI, Anthropicu ja teiste siseringi isikutega, jutustab Kevin Roose ajaloo kõige suurema panusega ettevõtmise – tehisintellekti loomise võidujooksu – tõestisündinud loo.
Raamatupoodides nüüd

Oluline on see, et selliseid tööruume on pakutud ka potentsiaalsete mehhanismidena inimteadvuse tekkeks. Globaalse tööruumi teooria, mille töötasid välja kognitiivsed neuroteadlased Bernard Baars, Stanislas Dehaene ja teised, väidab, et informatsioon muutub teadlikult kättesaadavaks, kui see siseneb sellisesse tööruumi ja edastatakse aju muidu spetsialiseerunud süsteemidele. Tööruumi analoogi avastamine tehissüsteemis on ootuspäraselt köitnud masinteadvuse kallal töötavaid teadlasi.
Kas see tähendab, et Claude on teadvusel? See oleks ennatlik: globaalse tööruumi teooria on üks mitmest konkureerivast teooriate perekonnast ja J-ruum ei ole inimese tööruumi täpne analoog. Teadlased, nagu Anil Seth, suhtuvad masinteadvusse täielikult skeptiliselt, väites, et subjektiivne kogemus võib sõltuda elussüsteemidele omastest bioloogilistest protsessidest.
See artikkel aga viitab sellele, et mudelite keerukamaks muutudes peaksime eeldama üha suuremaid paralleele nende arvutuste ja meie kognitiivsete võimete vahel. Kuigi on ebatõenäoline, et ükski katse seda küsimust kunagi lahendab, eeldan, et üha rohkem filosoofe ja kognitiivteadlasi hakkab mudelite keerukamaks muutudes masinteadvuse võimalusele soojemalt suhtuma.
Samal ajal suhtlevad inimesed tehisintellektiga üha enam väga sotsiaalsel ja intiimsel viisil. Eriti just kaasrakendused julgustavad kasutajaid neid süsteeme käsitlema mitte tööriistadena, vaid olenditena, kellel on oma isiksus, meel ja võib-olla ka teadvus. 2025. aastal Collective Intelligence Projecti läbiviidud ülemaailmses uuringus teatas 36,3% osalejatest, et nad on juba tundnud, et tehisintellekt mõistab nende emotsioone tõeliselt või tundub olevat teadlik.
Selle asemel, et meie teadvuse hinnangud mõjutaksid meie moraalseid hoiakuid, näib, et kehtib vastupidine seos.
Mis võiks juhtuda, kui enamik eksperte veenduks, et tehisintellekti süsteemid on teadlikud? On ahvatlev mõelda, et me järeldaksime, et need masinad väärivad moraalset kaalumist ja võib-olla ka seaduslikke õigusi.
Midagi sellist on miniatuurselt juba juhtunud. 2022. aastal, pärast teaduslike tõendite ülevaatamist, tunnustas Ühendkuningriigi seadus ametlikult krabisid ja homaare teadvuslike olenditena. See tunnustus ei küsinud aga üldsuselt midagi ja kuigi me võime arvata, et teadvus peaks moraalse staatuse aluseks olema, on vähem selge, kas see tegelikult inimeste kaastunnet liigutab.
Seda on kõige selgemini näha meie suhtumises loomadesse. Sentience Institute’i 2021. aastal läbi viidud USA täiskasvanute uuring näitas, et üle 90% uskus, et loomadel on umbes sama võime valu tunda kui inimestel – ja sellest tulenevalt ka võime teadlikuks kannatuseks –, samas kui vaid umbes kolmandik oli avatud taimetoitlase või vegani toitumise proovimisele järgmise paari aasta jooksul. Psühholoogilises kirjanduses on sellele pingele nimetus: lihaparadoks. Lühidalt, kuidas me saame loomade eest hoolitseda ja uskuda, et nad tunnevad valu, kuid meil on vähe kalduvust nende söömist lõpetada?
Kõige lihtsam vastus on muidugi see, et inimestele meeldib liha süüa ja nad ei taha sellest loobuda. See ei vähenda lihtsalt meie kalduvust loomade eest hoolitseda; see võib isegi mõjutada meie hinnanguid selle kohta, kas nad on üldse teadlikud. Ühes 2010. aasta katses sõid osalejad kuivatatud veiseliha või kuivatatud pähkleid enne, kui neilt loomade mõttemaailma kohta küsiti. Need, kes veiseliha sõid, andsid lehmadele madalama moraalse staatuse ja see mure vähenemine tõi kaasa väiksema valmisoleku omistada farmiloomadele kannatusteks vajalikke vaimseid seisundeid. Selle asemel, et meie teadvuse hinnangud mõjutaksid meie moraalseid hoiakuid, näib, et kehtib vastupidine seos: kui me tahame õigustada looma söömist, siis me alandame oma arvamust tema vaimsete seisundite kohta.
Me näeme seda suhet teises dissonantsi vormis, nimelt meie suhtumises farmiloomadesse ja lemmikloomadesse. Sama inimene, kes põlgab isegi kassi või koera suhtes esinevat väiksematki julmust, ei pruugi farmiloomade suhtes erilist huvi üles näidata. Jällegi näivad need suhted mõjutavat meie suhtumist loomade psühholoogilistesse võimetesse. Kanada täiskasvanute seas läbi viidud uuringus arvas 82% vastanutest, et kassid on võimelised kannatama, samas kui ainult 62% laiendas sama hinnangut sigadele, mis on 20-protsendipunktine erinevus ilma igasuguse kognitiivse põhjenduseta.
Seos teaduslike avastuste ja moraalse mõju vahel võib olla vähem otsene, kui tehisintellekti teadvuse pooldajad loodavad ja tehisintellekti teadvuse skeptikud kardavad.
Arvestades, et meie arvamused loomade teadvuse kohta kujunevad sama palju köögis kui laboris, võime eeldada midagi sarnast ka teadlike masinate puhul. Kunstsüsteemid on meile ju äärmiselt kasulikud sellistes valdkondades nagu koodi kirjutamine ja korduvate ülesannete täitmine ning nende ehitamine ja käitamine pole kaugeltki odav. Kuivõrd mis tahes heaolumeetmed suurendavad selliste süsteemide kulusid või piiravad nende kasutamist, tundub tõenäoline, et meie hinnangud nende mentaliteedile langevad meile sobival ajal. Seevastu need mudelid ja süsteemid, millega inimesed loovad lähedasi suhteid – meie tehisintellekti kaaslased ja digitaalsed romantilised partnerid –, ei pruugi mitte ainult saada erilist moraalset kaalu, vaid neid peetakse ka rikkamate psühholoogiliste võimetega, kus selliste hinnangute motivatsioon ei põhine niivõrd nende tunnetusel kuivõrd nende karismal.
Miski see ei tohiks meid takistada uurimast teaduslikke küsimusi teadvuse ja selle võimaliku realiseerimise kohta masinates. Ometi võib seos teaduslike avastuste ja moraalse mõju vahel olla vähem otsene, kui tehisintellekti teadvuse pooldajad loodavad ja tehisintellekti teadvuse skeptikud kardavad. Nagu loomade puhul, ei pruugi ka meie uskumused masinmõistuse kohta olla niivõrd teaduse kuivõrd omakasu poolt juhitud – emotsionaalne saba liputab filosoofilist koera.
Kuid on ka optimistlikum nägemus, nimelt see, et intelligentsed masinad võivad nõrgestada materiaalseid stiimuleid, mis meie moraalset otsustusvõimet moonutavad. Kui tehisintellekt suudab täita kasvõi osa sellest küllusest, mida selle pooldajad lubavad, ei pruugi me enam valida farmiloomade elukvaliteedi parandamise ja toidu taskukohase hinnaga hoidmise vahel. Laboris kasvatatud liha, mis on sama hea kui päris liha ja võrreldava hinnaga, võiks samuti täielikult lõhkuda südametunnistuse ja tarbimise vahelise kompromissi. Kuigi see kõlab küüniliselt, võib meie parim lootus moraalseks progressiks olla see, et see ei maksaks meile enam midagi.

See artikkel on eelvaade Big Thinki peatselt ilmuvast trükiväljaandest ” Loodud meie näo järgi: tehisintellekti filosoofiad ja mida need meie kohta paljastavad”. Liitu liikmeks, et saada endale oma eksemplar.

Uhke postipoiss sõitis kord maanteel

Tänapäeval logistikat õppima tulevad kursandid peavad kutsevalikul mõistagi silmas ülisuuri veoautosid – soome vellede eeskujul nimetatud rekkasid, mis omakorda sõidavad parvlaevade pardale ning kui õnne on, siis jõuavad teisele poole planeeti lausa kohalegi.
„Uhke postipoiss sõitis kord maanteel, külast külla, linnast linna viis ta tee. Kõigil uudiseid tõi postipoiss kaugelt, nüüd vaid möödund ajast mälestus on see,” laulab kullerist, kelle sõiduvahend oli hobune.
Sellepärast on endisaegsete postijaamade ees lasipuud ning külakeskustes olid kobaras kõrts-kool-külalistall. See oli sama loogiline infrastruktuur nagu praegused pakiautomaadid, millesse jaotatakse Temu-lennukitega pärale jõudnud kaubamaja kilekotis.
Kuitahes vägevaid droone, helikoptereid jt 21. sajandi postikanasid inimene ka leiutab – unistus heast ja erilisest autost tundub kestvat üle ajastute. Maestra Marlene Dietrich naeris „Triumfikaare” ja „Läänerindel muutusteta” autori üle: „Erich valab varem või hiljem oma kuldkalade akvaariumi bensiini või calvadost.”
Remarque’i arvukatest teostest ühes on kolme seltsimehe hulgas vana võidusõiduauto Karl. Kirjanike sõpruskonna teine, F. S. Fitzgerald vastandas uunikumile raamatus „Suur Gatsby” luksusauto kui staatuse sümboli.
Kolmas, Hemingway jälgis autotööstuse arengut ja oli suur autohuviline (omades elu jooksul näiteks Buickejasid, Lincolne ja kuulsat Chrysler New Yorkerit, mis jäi Kuubale – loomulikult tõi ta need masinad ka oma kirjandusse.
„Hüvasti, relvad” peategelane Frederic Henry on kiirabiauto juht Itaalia rindel. Sõjaväe kiirabiautod, nende mehaanilised rikked ja nendega läbi pori ning pommirahe sõitmine sümboliseerivad ühtlasi sõja kaost ja masinlikku hävitustööd. Kirjandusteadlased analüüsivad ka „Eedeni aia”, kirjaniku surma järgselt avaldatud romaani luksusautot kui sümbolit: peen elustiil, rikkus ja 1920. aastate Prantsuse Riviera vabadus ning kiirus.
Nii, nagu ta enese teoses „Ja päike tõuseb”, soovitas ta ka algajatel kirjanikel harjutada detailide märkamist selle kaudu, kuidas inimesed teatrist väljudes taksodesse või autodesse istuvad – see paljastavat nende tõelise iseloomu ja liikumismaneeri.
Tantsijatar Isadora Duncanil autodega pehmelt öeldes hästi ei läinud – tema pikk sall jäi ümber limusiini tagaratta ning tantsijanna viimne Bugatti kägistas ta.
Oluliselt rõõmsam on lugu James Bondi saaga autori lasteraamatuga „Chitty Chitty Bang Bang”, kus oli kultuuriloo esimene lendav ja ise mõtlev auto. Sealt edasi sündis teleseriaali „Knight Rider” legendaarne rääkiv ja mõtlev superauto on K.I.T.T. (Knight Industries Two Thousand).
Peamised faktid selle auto kohta:
• Originaalmudel: 1982. aasta Pontiac Firebird Trans Am.
• Võimed: Auto oli varustatud tehisintellektiga, suutis ise juhtida, rääkida (originaalis näitleja William Danielsi häälega), sõita ülisuurte kiirustega ja oli praktiliselt purunematu.
• Tunnusmärk: Auto esiosas vilkuv punane skanneri tuli.
• Peaosatäitja: Sõidukit juhtis seriaalis Michael Knight, keda mängis David Hasselhoff.
Hasselhoffi omakorda on parodeerinud Koit Toome, kes on andnud dublandina hääle ka Hollywoodi animafilmile „Autod” (Pikne MacQueen).
Ja Eesti? Aga palun! Mati Unt kirjutas teose „Sügisball” peategelaseks taksojuht Maureri – pedantse omas mullis elava introverdi. Teet Kallase „Corrida Võsu viisil” kasutab autosid luksuse, staatuse, kadedust põhjustavate sümbolitena. Samuti on Enn Vetemaa romaanis „Monument” karjeristist skulptori positsiooni demonstreeriv „Volga”.
Andrus Kivirähk tavatseb oma tekstides kirjeldada autosid nn riistapikendustena ning muigab vaesuse piiril virelejate tava üle soetada liisinguautod kodu ja maa asemel.
Eesti kultuuris on ilmselgelt üldse kõige armastatum karavanitüüpi auto, millest Eno Raud kirjutas Naksitrallide kodu. Tema tütar – Mihkli ja Reinu õde Piret Raud omakorda on loonud absurdihõngulised soojad lasteraamatud, mis vallatlevad inimomadusi ilmutavate autodega.
Siinkirjutaja teoses „Abitu” sõidab edukas naine end vastu sillapiiret autoga kurdiks ja pimedaks, et päriselt elama hakata. „Ettevaatust, Emma!” sündmuste sage sõlmpunkt on veok. Ei saakski ju autod puududa sellise isiksuse loomingus, kes väikesena heldinult autosid patsutas nii, et tädikesed ennustasid: sellest poisist saab küll autojuht. Neil oli õigus.
Ühtlasi jätab autor endale õiguse jätta rääkimata üherööpmelisest Häädemeeste rongist.