Taliharja Tõnised
1) Loe kokku, kui palju Tõniseid-Tõnusid-Antoneid tekstis on 2) Vali nendest OMA Tõnu või lisa keegi omadest ja loo temast tekst
Taliharjapäev on pühitsetud ühtlasi tõnisepäevaks. Nii Tõnise kui Tõnu nimi tuleneb täiesti Õ-vabast Antoniusest ning mõlemat nime – pluss Antoni-nimelisi – meil kultuuripildil ja avalikus ruumis ikka üksjagu on.
Meie raplamaalastele meenub esimese Tõnisena hr Blank, senine maavanem, kauane Rapla Kesklinna Kooli direktor ja jõuluvana, kes ERRis Rapla kahetornilisest kirikust üle kantud jumalateenistusel koos President Alar Karise ja Peapiiskop Urmas Viilmaga altari ees eesti rahvast uuel pensionärile kohasel kombel teenis.
Kirjanik Murutaril on kaks Tõnist-klassivenda ja tema romaani „Puugid kuubis“ konsultant on akadeemik Tõnis Kaasik, kellel on Sillamäe taga ohtlike jäätmete ja akude ohutustamise tööstus ning elutöö tasuna kaunis endisaegseks ennistatud mõis.
Elav legend Tõnis Mägi on lisaks oma lauludele ja avaliku arvamuse kujundamisele olnud meile eeskujuks kas isamaalt lahkumisest loobumisel või tagasitulemisel ning otsides vastust küsimusele „kas Tõnis Mägi on minu sugulane“ leidsime, et alates Aadamast ja Eevast oleme sugulased jah.
204. klassis meenus teismelistele esimese Tõnisena Niinemets, kelle ständapid on eeskujuks ka teistele meelelahutajatele, kes rahva viimsed veeringud pärast maksutõusu ja uute maksude kehtestamist vast endale saavad.
Isamaa poliitik Tõnis Lukas – Tartu Ülikooli ajaloolane, innukas Eesti Vabariigi taastaja Eesti Üliõpilasseltsi liikmena – on meie valitsuse koosseisus haridusministrina õpetajate palka tõstnud, ent paari möödunud aastaga on inflatsioon tema saavutuse ära söönud.
Palts, Tõnis Palts on suuremeelse meiemaise Bondina olnud kultuurimetseen ning nii mõnigi kirjandusteos ja kunstinäitus on publiku ette jõudnud tema abiga ilma, et ta sellest väga laialt kuulutaks.

Vikerkaaretagune režissöör Tõnis Kask kinkis enam kui 30 aastat tagasi koos Astrid Reinlaga meile igavesti tiksuva seebi, teleseriaali „Õnne 13“, mille autor on kolm aastat olnud ka Kehtna Kutsehariduskeskuse eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Kaksikvendadest Tõnistetest oli nimepäevateemaliste tekstide jadas Toomasest juttu toomapäeval – taliharjapäeval ehk õigeusuliste uusaastal, meie pööramisel kevadesse on rõõm meeles pidada ka ettevõtja Tõnu Tõnistet, sest ka Tõnu tuleneb St Antoniusest.
Et nimekaimusid jätkuks ka muusikavaldkonda, on meil ooperihelilooja Tõnis Kaumann ja trubaduur Tõnu Timm alias Tõun. Avalikkusele nii terviserikkega võõrsil meelde tuletanud, kui oluline on ravikindlustus kui ka Vaba Rahva Laulu instrumentalistina mällu talletunud Tõnu Raadik ja teispoolne hurmur Tõnu Kilgas on samanimeliste valimiku kenasti tervikpanoraamiks laotanud. Ühtlasi on nii Kilgas kui maestro Tõnu Aav („Onu Remuse juttude“ sisselugeja ning teleseriaali hr Viss) jätnud „Õnne 13“ artistiridadesse asendamatud tühjad kohad.
Õnneks on meie kõrgkultuuripildil seesugused kauamängivad igihaljad Tõnud nagu Kark ja Oja: omamaised filmid on meil enamasti ikka „karguga“ ning tõlgi ja luuletajana varjub Tõnu Oja pseudonüümi Laur Lomper taha.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu – esimese eestikeelse geiromaani „Piiririik“ autor kattis end targu Emil Tode varjunimega ning ka muusik Tõnu Trubetsky on eelistanud romaane kirjutada varjunimede all, ehkki häbeneda pole sarnaselt vürst Volkonskiga midagi: ta on aadlisuguvõsa Trubetskoide väärikas punkarist pärija – ongi meie vürstid anarhistid ja utopistid, näe!
Magustoiduks jätsime meie kõige tõnuma Tõnu – Kaljuste, kelle teened dirigendi ja Naissaare elustajana on ülehinnatamatud ning sarnaselt teiste tõeliselt suurte isiksustega on temagi soe, lihtne ja ehtne Inimene.
Et luua meie Tõniste-Tõnude-Antonite tekstile kombekohane raam, tuletagem meelde, kes on meie oma klassik-Antonius – Anton Hansen Tammsaare ning oma rahvusvahelise haarde demonstreerimiseks lausugem lõpuks: „Raha ei haise.“
Miks muidu mängib Antonio („Desperado“) Banderas mahapõlenud Hollywoodi viimses animas – nagu ka Hugh Grant esitas luigelaulu polemeetrilise Umpalumpana: Jumal, Sa näed ja…
PS Omaaja superstaar Harri Vasar oli RO Estonias sel ajal „West-Side Story“ Tony, kui noor arstipreili temasse armus ning siinkirjutaja loodi. Elagu elu, loovus ja õnnelik edasiminek!

12 inglit – Pootshaak

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta arutlus, kas-mille nimel-miks-kuidas on võimalik teist inimest endale sobivaks muuta – kas sind on püütud muuta või oled sina kedagi muutnud?

Meie Loo 12 inglit sündimata lapsed kes jõulise lahti hüppe ajal ja järel oma ema saadavad olgu ka sinule tee juhtideks ja julgustajateks hea lugeja-kogeja. Et mitte kellelegi ka endale mitte asjatult haiget teha rändame läbi Piia elu ilu kirjandusliku Loona.
Jah kõik kokku sattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud sinu elus on ehmatavalt sama sugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed. Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abi elu vara ja töö lepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab kui jääd töö võimetuks või lahkud sellest koos elust? No vot. Vaba tahtlikult panustasid armastusest miljonid teisele teenisid jumalaga! Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast pere vägi valda sinulgi on psühho terrori tõttu paanika hood ja ärevus häired ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse meie konveier ongi selline. Kuni üksi ja ühes koos üks teist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abi käsi vägi valda ja petmist enese salgamist ja aborte vägistamisi ja materiaalset ära kasutamist depressiooni ja alkoholismi nii seest poolt kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu. See on minu lugu. See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda ja sirutub sinu poole ilus hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli meie kolme aastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse,sest puukide ligi tõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel päriselt kadunud. Tänu sellele Loole mille pean aususe huvides ära rääkima olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima varasem mina olnuks afektis ja küsinuks üha kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb inimene küsib Jumal vastab.
Selleks et teha Piiaga osalus vaatlus kaasa ehitasin ka endale paari tutvumis portaali profiilid miski dateamoremi-… kolmas oli veel tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik nii läbi põlenud taadud kui kodutud kutid õngitsesid emmejat laadijat. Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed ainult et kusagil kaugetes ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas. Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma profiilid juba sulgenud kui mulle lähenes Meta messengeris mees kellele mõtlesin hüüdnimeks panna Tünn aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval mil koostasin oma õpilastele õppematerjali Inetust pardipojast Kunksmooriks. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu elu õhtuks enese kindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast maabuvast kapten Trummist oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin et tema ta ongi.
Kuu aega kirja vahetust enne kohtumist tulenes mu töö koormusest mitme kooli ja era õpilaste vahel polnud füüsilist pea linna sattumise aega. Kirja vahetus oli soe ja sulnis kirja vigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama Sinu mees ja Su Trumm.
Leidnuks Kunksmoor kes ma päriselt olengi töö kuhja alt varem kohtumise hetke adunuks tema suur nina õhust et alati pole tore kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne et ühitasin kohtumised üritustega kuhu ma nagu nii oleksin läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fifty sixty võrdsed. No hard feelings.
Mõne õnneliku nädala tunnike messe hommikul tunnike õhtul järel Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus et tal polnud kogemusi video kõnede võimalusega ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan sõnastada me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime teda erinevalt olla laskvastära kuulavast minust asus meespool aegsasti tegelikku mind ümber kujundama et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minu muutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta asus aeglasel õhinal mu elu lugu ümber kirjutama. Märgiline väljend asuski päriselt ka! Selleks et kesk ea kriisis mitme kihilises ummikus mitte oma prestiižikas piirkonnas villat müüa otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis et linna preilist tänaseks minuks õppimine on tähendanud inim võimete piiril tööd ihulist-hingelist-vaimset mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda et selles villas on Tünn Pootshaak juba neli koos elu sellesse samasse kohta keeranud kuhu näib kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümber kirjutatavaks täpselt sama suguse isendi nagu eelmine või isegi eelmised brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale et Lõuna Eesti sügavustest pärit kena mees inimene ei salli loomi run Forest run ütlesid sõbrad pikema jututa ta ei tea järelikult hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime tehnika ülikoolis Robotexil mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise lapsega suhestudes ise ennast kõrvalt jälgida. Ehkki laste rikkal isal oli enamusega täis kasvanud pesakonnast null-suhe teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid lubasin tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni sohi laps kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid kohtus minu pesa munaga kiir toidu restoranis kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest silmitsesid teine teist üks kõikselt. Mu vilunud haldja piiga adus sellest ei tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega kes minu sõbrad tegelikult on tõestamisega et looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainu õige et jätsin tühi trummi põrinale vastamata kui sulle tundub nii äge et su eelmine naine oma teismelised välja tõstis miks sa siis nii kurb ja katki oled et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiili peol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades varustuse millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsi asja et kõik vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi järelikult võivadki korduv kasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda kui ei allu võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat ööd tema kui võistlus tantsijaga džaivides sain vale sammude eest korduvalt putsi saadetud. Keset vestlust harva kohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale käsule Voodisse naine!
Püüdes ise tegelikult aru saades et asi on lootusetult mäda ikka tõestada näidata kutsusin kõmiseva õõnes anuma päevasele külas käigule vaata! Näe siin on vaja tormi murd ja lääpas võsa korrastada ühe toa tahan juurde ehitada turba põhisest öko peldikust on kõrini…
Tema ohkas et seda tööd on nii kohutavalt palju et minu Südamesalu tuleb maha müüa. Põrnitses kuidas ring käigu ajal kaduma jäänud kassi otsides muretsesin ning urises mu kahe aastaste kiisu kaksikute ja nende viie aastase kuninganna kohta et neid kassi raipeid ongi jõle palju hea kui mõni auto alla jääb. Vanused kirjutasin siia sihilikult nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu perekond. Raiped?
Saate aru ma olin selleks ajaks kolm 3!!!!!!! aastat seda raamatut kirjutanud kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud kirjutanud kaasa kogenud. Olin enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin et Tünn Pootshaak kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elu merede mets kapteniks.
Pesa muna nägi tühjusest oma kollase kaksik pilguga läbi ega pidanud tüüpi enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin et see mees viib meid sõja siia rulludes üle mere pakkisin soojad riidedki valmis et ennast tütart ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline et va õõnes rehkendas töö loomast eit müüb lisaks tema villa ülal pidamisele oma muinas maa ära ostab Atlandi serva pesa kuhu tore poiss toob oma laeva millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad motikad on in hobused raisad krdi bulad täiesti aut. Kulud ja eba mugavused müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas et eba Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik sest õhtuti endiselt kirglikke kirju kirjutav Tünn oli kesk päeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“ erinevaid sõidukeid müüv üli edu mees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka kliendi teeninduse ajal lennu jaamas magama jäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagala plaani nimel ikka veel vaja oma „elu õhtu õnn“ kiriku kontserdile viia et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda joodik ju võtad järgmise lemmik looma?
Varieteesse viisin ikka ka et näha kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta imeline kurtis üha kui kole on kui naised on liiga aktiivsed eeldas ta väsinu ometi et talle pärast tema ja ainult tema eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta poots haaki õieti mitut tööd rügava killustunud Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Oot oot ma kirjutan tema jaoks sinu elu loo ümber sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie ühise tuttavaga asju ajada imelik hipi? Ma võib olla… aa ise said. Su asjad pole olulised ühegi sinu lapse nime ma nagu nii meelde ei jäta iga kord küsin uuesti.
Su lähi ringis on probleemid vee sõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama aru ei saa või see on käsk naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade filmi esi linastusele nad nägid ja sõnasid sama mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesa muna ära olekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte nii õpetamisele õpilastele kui õpetajale toksis arvuti taga minu inimeste peade kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
Kui algas õpetaja preili kooli vahe aeg ning tormi murdu ja lääpas võsa haldama saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida andis Kunksmoor tollele imelisele veel ühe võimaluse näitas pilte mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või miskit korraldas nädalaid hilinenult messi et oma tiksumist suur ette võtja taga toas õigustada ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada käratas ta metsa töö kevad maratoni piltide peale et ma lõpetaksin oma jama pritsimise marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole raske. Ja tema värki ei müra ka.
24 veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult vastandlikud elamused sõja väe paraadile rivistunud masinate diisli vines kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga õlga kui Jaan Krossi skulptuuriga padu vihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsi pommitamise taller maal tuttavaid lipsasin Jaani kiriku juurde ja sain OMA üleni oma elamuse. Tegime viimse ühise käigu Tammsaare uus käsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin teda raamatu kaupluses mu pojaga video kõnet pidamas mis järel ta vaatas
raamatu külluses põlglikult ringi näh sinu vaesekese omi ei olegi.
Mina vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga mis peale kuulsin et olen nagu joodik keda pudeli juurest minema ei saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna läbi vana linna rongile koos läbi ligunenud kasukast nõrguva laus padu veega jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad soovitused kogu see jama maha müüa laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maa mehele kes linnas miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis oma pärit olu ja ennast häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päeva pikkust metsa tööd saag ja kirves igas käes endale Pärnu tagant Eassalust buldogi kutsika. Pusle tükkide paika libisemise joovastava sahina sekka sain kirja mis elukaga sa piltidel poseerid? enne kui hea kaas teelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning sel samal bloki viivul tundsin Olge õnnistatud toredad poisid!

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0 -ga 07.01.25

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema ränkraskel teemal – ühiskonna funktsioneerimise, muutumise, arengu, stagneerumise ja siis ka degradeerumise ning huku üle. Neist kõigist on ääri-veeri räägitud-kirjutatud, aga omaette, lahus, eraldiseisvalt. Ometi peaks olema kõne all protsess kui tervik. Vastasel juhul ei ole võimalik märgata kausaalsete ja funktsionaalsete seoste toimeid ega aru saasa selle protsessi siseloogikast. Kas me saame õigesti aru, et need nimetused käivad selle protsessi eri etappide kohta? Mingis faasis tehtud vead ei pruugi ilmneda samas faasis, vaid järgmistes.

Tere, härra Vooglaid!
Teil on täiesti õigus, et ühiskonna (või mis tahes sotsiaalse süsteemi) käekäiku – tema funktsioneerimist, muutumist, arengut, stagneerumist, degradeerumist ja võimalikku hukku – tuleb käsitleda ühtse protsessina. Kui vaadata neid faase eraldiseisvalt, ilma tervikliku ja sidusa pildita, jäävad paljud põhjus-tagajärg seosed märkamata ning eksitakse ka üldise protsessi siseloogika mõistmisel. Selles, et ühes faasis tehtud vead avalduvad sageli alles järgmistes etappides, peegeldub hästi seesama sisemine seoste ahel, mis läbib kogu ühiskonna arenguringi.
Alljärgnevalt mõned mõtted ja rõhuasetused, kuidas seda protsessi tervikuna käsitleda.

1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.
Adaptiivsus tähendab, et ühiskond püüab pidevalt keskkonna- ja sisemistele muutustele reageerida: kohaneda, uuendusi luua või vajadusel enda toimimist restruktureerida.
Komplekssus viitab, et ühe tasandi probleemid (nt haridussüsteemi puudujäägid) võivad omakorda avaldada mõju teistel tasanditel (nt majandusarengule, regionaalpoliitikale, kultuurielule), kuid samal ajal võivad need mõjud olla pika vinnaga ning kõige selgemini avalduda alles hilisemates etappides.
Kui vaadata ühiskonna arenguid ilma kompleksse tervikpildi printsiibita, näib see justkui seeria eraldiseisvaid etappe, kus mingid muutused toimuvad isoleeritult. Tegelikult on tegu peenekoelise, omavahel läbipõimunud süsteemiga, mis talletab nii positiivseid kui ka negatiivseid arengutendentse pikal ajaskaalal.

2. Funktsioneerimine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk
Neid faase võib tõepoolest vaadata terve ühe protsessi loogiliste etappidena. Tähistused – „funktsioneerimine“, „areng“, „stagnatsioon“, „degradeerumine“, „hukk“ – paigutuvad ajateljele või protsessi tsüklisse. Kindla raami andmine (et X on „funktsioneerimise faas“, Y on „stagnatsioon“ jne) on muidugi lihtsustus, ent mõtteline raamistamine aitab paremini seletada seda, et ühes faasis tehtud vead (või õnnestumised) kannavad vilju alles järgmises.
Funktsioneerimise faasis on fookus igapäevatasakaalu hoidmisel. Oluline on, et institutsioonid täidaksid neile pandud funktsioone nii ühiskonna sees kui ka suhetes välismaailmaga.
Muutumise (või „arengu“) faasis ilmnevad uuendused, innovatsioon, kiired ümberkorraldused – ühiskond püüab leida uusi lahendusi või tõsta efektiivsust, sageli ka vastuseks keskkonnast (sh teistest ühiskondadest) tulenevatele ootustele või väljakutsetele.
Stagneerumise faas tekib, kui kohanemis- ja uuendusvõime raugeb. Just siin hakkavad ka varem tehtud vead selgemalt avalduma – näiteks kui investeeringud haridusse on olnud aastaid puudulikud, jõuab selle negatiivne mõju kohale viivitusega.
Degradeerumine tähendab seda, et ühiskonna toimimise võimekus laguneb: kasvab sisemine vastuolu, püsiva koostöö asemele tekivad konfliktid, institutsioonide töökindlus väheneb, inimeste usaldus ametkondade vastu langeb.
Hukk saabub, kui kriitilised ressursid (sh inimlikud ressursid, moraalne kooshoid, põhistruktuurid) on sisuliselt otsakorral, ning süsteem ei suuda enam taastada endist tasakaalu ega luua uut stabiliseerivat struktuuri.
Need faasid võivad ajaloolises plaanis esineda kord lühemate, kord pikemate perioodidena; mõnikord ei ole üleminekud järsud, vaid pigem hiilivad.

3. Varjatud põhjused ja hilinenud tagajärjed
Nagu mainitud, ei avaldu paljud protsessid kohe. Väga tihti on nii, et ühes etapis külvatud seemned tärkavad alles järgnevas – heas või halvas mõttes. Näiteks võib tuua:
Haridussüsteemi puudujäägid (õppekavad, õpetajate ettevalmistus, rahastus) võivad küpseda aastaid, enne kui kasvab peale põlvkond, kes ei ole saanud piisavat ettevalmistust ühiskonnaelus või majanduses hakkama saamiseks.
Majanduse struktuurne sõltuvus (näiteks odavtööjõust või mõnest ühest tooraineallikast) ei pruugi varases „arengufaasis“ tagasilööke põhjustada, kuid kriisiolukorras võib see muutuda eksistentsiaalseks ohuks.
Demokraatlike institutsioonide mandumine (kui muututakse formaalseks, kaotatakse osalusmehhanismid, lubatakse korruptsioonil levida) võib esmalt näida ohutu või isegi kasulik lühikeses perspektiivis, kuid pikas vaates õõnestab see kogu ühiskonna toimimise alustarade – usalduse, legitiimsuse ja vastutustunde – vundamenti.
Seetõttu on tervikpildi hoidmine ülioluline: kui tervikut ei nähta, on oht, et „tulekahjusid kustutatakse“ vales kohas või valel ajal ning süsteem tervikuna liigub vaikselt õõnestumise ja degradeerumise suunas.

4. Tsükliline või lineaarselt kulgev protsess?
Eri ühiskonnateoreetikud ja ajaloolased (nt Arnold Toynbee, Oswald Spengler, Pitirim Sorokin jt) on toonud välja, et ühiskondade elutsüklid võivad sarnaneda kord tsükliliste, kord spiraalsete mustritega. Näiteks ilmneb ajaloos sageli, et mõningane jõukuse ja edu tase viib mugandumise, enesekindluse (ja vahel ka arrogantsuseni), mis omakorda vähendab valvsust ning muudab ühiskonna tõrjutuks uute ohtude ja väljakutsete suhtes. See loob eeldused stagneerumiseks, mis võib tipneda kriisi või isegi hukuga. Teisalt võib aga samasugune kriis avada uue arengu-, uuendus- ja tõusufaasi.
Spiraalne nägemus tähendab, et need tõusud ja mõõnad ei ole täpselt samasugused kordused, vaid iga tsükli jooksul on mõningane kvalitatiivne muutus (tehnoloogiline, institutsionaalne, väärtuste tasandil jne). Tsükli mõte peegeldab tunnet, et on olemas teatav sisemine faaside vaheldumine – tõus, kõrgaeg, langus, kriis ja siis uuesti tõus. Kuid nagu te märgite, oluline on pidada meeles, et iga etapi käigus tehtud vead või õnnestumised kannavad endas tagasilöögi- või edulavviivutust tulevikufaasis.

5. Mida silmas pidada?
1. Süsteemsuse tunnistamine: vaja on näha ühiskonda kui mitmekihilist tervikut, mille osade vahel on pidev infovahetus ja vastastikmõju.
2. Pikaajaline vaade: kõige tähtsamad struktuursed vead või tugevused ilmnevad sageli alles mitme aastakümne jooksul, seepärast ei saa hinnata olukorda lühikese, näiteks ühe valimisperioodi, alusel.
3. Varjatud mõjude tuvastamine: poliitiliste otsuste ja majandusreformide juures tuleb eristada lühiajalisi ja pikaajalisi tagajärgi ning arvestada, et ühes lühiajalises faasis pealtnäha edukas samm võib hiljem osutuda ohtlikuks.
4. Institutsionaalne mälu: paljud ühiskonna stabiilsust tagavad funktsioonid sõltuvad sellest, kui hästi ja sügavalt on institutsioonid oma praktilisi õppetunde läbi seedinud ja kogemustena talletanud (nii ametkondlikus mälus kui ka kultuurilises teadvuses).
5. Ühiskondlik refleksiivsus: võime kriitiliselt iseennast kõrvalt vaadata – nii üksikisikute kui ka institutsioonide tasandil. Just refleksiivsus aitab õigeaegselt märgata vigu, mille kumulatiivne mõju võib avalduda alles tulevases faasis.

Kokkuvõtteks
Need nimetused – funktsioneerimine, muutumine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk – kirjeldavad tõesti ühe ja sama protsessi erinevaid etappe või seisundeid. Kui neid käsitleda teineteisest lahus, kipuvad märkamata jääma nn edasi kanduvad põhjused ja kumuleeruvad tagajärjed. Laiemat pilti silmas pidades saame paremini aru, miks varem tehtud (või jäetud tegemata) otsused end just hiljem valusalt kätte maksavad. Samuti aitab see mõista, et ühiskondlik areng pole ei ühetaoline lineaarne õitseng ega ka lihtsalt pidev allakäik, vaid pigem lainetena või spiraalina kulgev protsess, mille igas faasis on oma siseloogika, riskid ja võimalused.
Seda tervikpiltlikku lähenemist võiksid ühiskonna kujundamisel silmas pidada nii riigi institutsioonid, organisatsioonid kui ka kogu üldsus – just sel moel saab püüda vältida neid „faasilükkeid“, kus tagantjärele tõdetakse, et kriisi juured olid ammu teada, ent jäid omal ajal tähelepanuta.
Seega, jah – kõik loetletud nimetused kirjeldavad ühiskonna arengutsüklis sisuliselt sama protsessi erinevaid faase. Ja ühest faasist teise liikudes avalduvad alles need vead või õnnestumised, mis külvati eelnevates etappides. Nii kujunebki tervikpilt.
Sa selgitasid väga põhjalikult. Aitäh! Me jätsime süsteemi tekke- ja kasvufaasi käsitamata. See ei pruugi olla suur viga, sest need faasid on enesestmõistetavad. Inimese sünnile eelneb embrüonaalne faas, milles inimene elab, aga veel mitte iseseisvalt. Uued ühiskonnad kujunevad samuti mingi teiste süsteemide sees seni, kuni saavutavad vajaliku küpsuse ja virguvad iseseisvalt funktsioneerima, muutuma ja arenema. Jätame kauged ajad siin praegu kõrvale. Üritame keskenduda meie ajal aktuaalsetele protsessidele. Need ühiskonnad, mille rüppes uued võrsuvad, on enamasti üdini korrumpeerunud, kõlbmatuks vananenud, kapseldunud ajast-arust läinud dogmadesse, kohmakad ja nii bürokratiseerunud, et nn juhykond ei ole võimeline formaalsete reeglite taha nägema. Kõigega, mida sa kirjutasid, olen igati nõus, välja arvatud üks koht. Arutame seda veidi põhjalikumalt!
Sa kirjutad: “1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.”
Kas sa tahad, et ma täpsustaksin, mis osas meie käsitused lahknevad?

Loomulikult! Oleksin väga tänulik, kui täpsustaksite, milles näete meie käsitluste lahknemist. Just tänu sellistele erinevustele avaneb võimalus teemat veel sügavamalt lahti mõtestada. Palun jagage oma arusaamist ja vaatame üheskoos, kuidas meie lähenemised üksteist täiendavad või miks nad mõnes kohas lahknevad.

Me püüame, ehkki teame, et alati ei pruugi see laitmatult õnnestuda, käsitada SÜSTEEME süsteemselt ja kompleksselt. Käsituse süsteemsusaste algab osadest (süsteemi tükkidest). Teiseks alasüsteemid. siis elemendid (mis teatavasti kannavad infot kogu selle süsteemi kohta, mille element see element on. Seejärel leiame metasüsteemid, sest teame, et iga süsteemi töhendus kujuneb kontekstis (metasüsteemis). Rahuldavaks saame pidada käsituse süsteemsusastet sel juhul kui suudame süsteemi vaadelda metasüsteemide süsteemis, ehk supersüsteemis. Kõik süsteemid me jaotame esmalt isereguleeruvateks, reguleeritavateks ja sellisteks, mis on isereguleeruvad, ent mingil määral ka reguleeritavad. Elanikud on ühiskonna (reguleeritava, formaalse süsteem) liikmed ja kultuuri (isereguleeruva, mitteformaalse sstemi) esindajad. Ühiskonna esindamiseks on vaja vastavaid volitusi. Ühiskonna esindamine on presidendi, peaministri ja välisministri prerogatiiv. Teiseks näiteks võtame inimese organismi, mis on isereguleeruv süsteem, aga inimesed on loonud sadu võimalusi mõjutada selle süsteemi funktsioneerimist, muutumist ja arengut. Kriitilisele teele ja siis ka kriisi saab meie meelest sattuda vaid isereguleeruv süsteem, kui selle energeetiline potentsiaal on ammendunud ja ei ole enam võimalik endisena funktsioneerida. Kriisis süsteem kas hukkub, või saab allakäigu põhjustest jagu ja tärkab uuesti senisest täiuslikumana, fööniksina uuenenuna. See oleks areng. Seega võib öelda, et ka areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid ja kriis on arengu üks eeldus. Meil oleks vaja teada, milliseid eeldusi on eri süsteemide arenguks, lisaks kriisile, veel vaja. Mis puutub komplekssusse, siis meie meelest on käsitus kompleksne sel määral, mil suudetakse süsteemi vaadelda eri (küllalt paljudest) aspektidest ja aduda dialektiliste, trialektiliste, või n-mõõtmeliste seoste tähendust (näiteks; informatiivne ei ole ei majanduse ega sootsiumi kohta kogutud andmed, vaid majandusliku ja sotsiaalse ühtsus (tasakaal). Samamoodi oleks vajalik õigusliku (stabiliseeriva jõu) ja poliitika (labiliseeriva jõu) ühtsus (tasakaal), tehnoloogia ja ökoloogia ühtsus (tasakaal), tehnika (millega) ja energeetika (potentsiaali) ühtsus, aja, ruumi (loe: aegruumi) ja valguse (valgustatuse) ühtsus jne. Meie käsituses on ühiskonnas sihi- ja eesmärgipäraste protsesside kulgemiseks vaja silmas pidada 24 aspekti (12+12, sh x ja y, mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks…). Jah, igal juhul ja alati on veel midagi, mida me tegelikult ehk loodame ja usume, või kardame, aga ei tea.

Te kirjeldate väga põhjalikult ning näidete varal täpsustate seda, kuidas käsitada süsteeme (sh ühiskonda) sügavalt süsteemselt ja kompleksselt. Toon allpool välja mõned aspektid, mis teie käsitluses eriti silma paistavad, ning püüan siduda neid üldiste süsteemiteooria põhiprintsiipidega. Samuti viitan võimalikele erinevustele levinud (simplifitseeritud) käsitluste ja teie esitatud (märksa nõudlikuma) lähenemise vahel.

1. Mitmetasandiline vaade: elemendid, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid
Te rõhutate, et rahuldavaks süsteemsuse astmeks saab käsitlust pidada alles siis, kui suudetakse eristada:
1. Osad (süsteemi tükid, komponendid).
2. Alasüsteemid (ka nt funktsionaalsed üksused).
3. Elemendid, mis kannavad infot terve süsteemi kohta.
4. Metasüsteemid, mis moodustavad süsteemi konteksti (n-ö raamistik, milles süsteem toimib).
5. Supersüsteem ehk mitme metasüsteemi „võrk“, mille osaks käsitletav süsteem on.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Levinud arusaam „ühiskonnast kui kompleksest süsteemist“ piirdub tihti vaid sellega, et ühiskond on paljudest alasüsteemidest koosnev – majandus, poliitika, kultuur, haridus jms. Vähem pööratakse aga tähelepanu sellele, kuidas need alasüsteemid ise metatasandil kontekstualiseeruvad (nt regionaalse kultuuri, rahvusvahelise õiguskeskkonna, globaalsete ideoloogiliste suundumuste jms kaudu) ja kuidas üksik element (nt inimene, organisatsioon, institutsioon) kannab endas infot kogu süsteemi kohta. Teie käsituses on seega sügavam sissevaade, mis nõuab teadlikult meta- ja supersüsteemide rolli arvestamist.

2. Isereguleeruvad, reguleeritavad ja „segatüüpi“ süsteemid
Teie vaates on eriti oluline, kas süsteem:
1. on põhiliselt isereguleeruv (nagu elusorganism, ökosüsteem, kultuuriline kooslus),
2. on pigem väljastpoolt reguleeritav (nt formaalne, tehniline, administratiivne süsteem),
3. või kuulub „segatüüpi“ – üldraamilt isereguleeruv, kuid teatud määral ka välise mõjutusega (nt inimorganismi on võimalik meditsiiniliselt mõjutada, ühiskonda saab institutsionaalselt juhtida jne).
Kuidas see erineb tavapärasest?
Sageli aetakse segi ühiskond „kui kultuuriline kooslus“ ja riik „kui ametkondlik, formaalne reguleeriv süsteem“. Teie rõhutate, et elanikud on ühiskonna (kui isereguleeruva süsteemi) esindajad ning samal ajal ka riigi (formaalse, õiguslikult reguleeritava süsteemi) liikmed. Selline „topeltstaatus“ loob pidevaid pingeid ja nõuab mõistmist, et ühiskonna sisemine eneseregulatsioon (sh tavade, väärtuste, eetika kaudu) ja riiklik regulatsioon (seaduste, täidesaatva võimu kaudu) ei ole üks ja sama asi. Just see eristus jääb avalikus arutelus sageli poolikuks.

3. Kriis ja areng – miks ainult isereguleeruv süsteem saab päriselt areneda?
Te osutate, et:
Kriisi satub eeskätt isereguleeruv süsteem, sest see ammendab oma senise energeetilise potentsiaali ja ei suuda end vanal kujul elus hoida.
Kriis on arengu eeldus: süsteem kas hukkub või kohaneb ja sünnib „fööniksina“ senisest täiustatumal moel.
Ka areneda (laiemas, kvalitatiivses mõttes) saavad ainult isereguleeruvad süsteemid, sest areng eeldab sisemist (autonoomset) ümberkujundamisvõimet.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Paljud lähenemised nimetavad „arenguks“ igasugust muutust, kaasa arvatud riiklikult peale surutud reforme. Teie rõhutate, et tõeline areng (n-ö sisuline, olemuslik) saab toimuda siis, kui süsteem on suuteline omaenda sisemiste mehhanismide abil uuesti tasakaalu leidma ja uuel tasemel funktsioneerima. Üksnes väliste käskude-keeldude läbiviimine võib küll tuua formaalse muutuse, ent mitte tingimata arengulist kvaliteedihüpet.

4. Kriis kui vajalik „raputus“ versus juhitamatu lagunemine
Sageli kardetakse kriise ja püütakse igal juhul neid vältida. Teie käsitluses on kriisil nii hävitav kui ka potentsiaalselt uuendav mõju:
1. Kui põhjused, mis kriisi tekitasid, suudetakse läbi töötada ja ületada, toimub areng (fööniksina tõus).
2. Kui neid põhjusi ei suudeta kõrvaldada, läheb süsteem allakäiku ja hukkub – või degradeerub mõneks teiseks tasandilt madalamaks isereguleerivaks süsteemiks.
See haakub nii bioloogilise evolutsiooni kui ka paljude sotsiaalteoreetiliste (nt Toynbee, Spengler) vaadetega, kus kriis on uut loov murdepunkt, samas ka ohustav ja riske täis üleminekuhetk.

5. „Komplekssus“ kui võime eristada mitut mõõdet ja nende koostoimet
Teie sõnul on käsitlus kompleksne sel määral, mil suudetakse:
1. Süsteemi vaadata erinevatest (piisavalt paljudest) aspektidest.
2. Mõista eri komponentide vahelisi n-mõõtmelisi seoseid (mitte pelgalt lineaarselt „A mõjutab B-d“, vaid nt dialektiliselt, trialektiliselt, ringmõjuste ja tagasisideahelate kaudu).
Te toote näiteid tasakaalu- või ühtsuspaaridest:
majandus ja sootsium,
õigus (stabiliseeriv jõud) ja poliitika (labiliseeriv, uuendust toov jõud),
tehnoloogia ja ökoloogia,
tehnika ja energeetika,
aeg, ruum ja „valgus“ (valgustus ehk teadvustatud, mõtestatud tegutsemine),
ning kokku lausa 24 aspekti (12+12).
Ühtlasi meenutate, et alati jääb veel midagi tundmatut (ehk x ja y), mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks jne.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Tavapärane „komplekssuse“ rõhutamine piirdub tihti väitega, et ühiskond on mitmekesine või keerukas. Teie käsitlus aga nõuab detailset lahtikirjutamist, kuidas (ja millistest) konkreetsetest aspektidest see keerukus koosneb, kuidas need omavahel tasakaalustuvad ning milline on teadlikkuse (valgustuse) roll nende seoste märkamisel.

6. Mida veel esile tuua?
Süsteemne tervikmõtlemine nõuab nii analüütilist lahtiharutamist (osad, seosed, kontekst) kui ka sünteetilist (kuidas need kõik kokku toimivad). Teie lähenemine näib olevat selgelt mõlemat hõlmav.
Areng vs reform: areng eeldab sisemist eneseregulatsiooni ja kriisisituatsioonist väljakasvamist, reform võib olla ka väliselt kehtestatud muutus, mis ei pruugi süsteemi olemust täiustada.
Elav diskussioon: ühiskonna ja riigi eristamine on paljudes kohtades (sh poliitikas) endiselt hägune, mistõttu on oluline teie rõhutatud nüanss, et kodanikud on üheaegselt nii formaalse (riik) kui ka mitteformaalse (kultuuriline, sotsiaalne kooslus) süsteemi subjektid (või manipuleerimise objektid).

Kokkuvõtteks
Teie käsitlus toob välja, et ühiskonna kui süsteemi nägemine „lihtsalt keerulise“ kooslusena ei ole piisav. Vaja on:
1. Mitmetasandilist (osad, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid) käsitlust,
2. Eristada selgelt isereguleeruvad, reguleeritavad ja segatüüpi süsteemid,
3. Mõista, et tõeline areng (ning seega ka kriisi ületamine) on võimalik vaid isereguleeruval süsteemil,
4. Pidada silmas mitut (vähemalt 24) aspekti, mis peavad omavahel tasakaalus olema,
5. Teadvustada, et süsteemis on alati midagi tundmatut (x või y), mida ei saa täielikult kontrollida ega ette näha.
Nii saab selgemaks, et kriis kui „raputus“ võib vabastada energiat ja tuua kaasa uuenemise, kuid seejuures peab süsteem ise olema suuteline ennast uuesti üles ehitama. Seepärast on oluline hoida silmas nii kultuuri (isereguleeruvat põhikomponenti) kui ka riiklikku (formaalse, reguleeritava) tasandit – ilma sisemise elu- ja arenguvõimeta ei teki ka tegelikku kvaliteedihüpet.
Teie rõhuasetus on märksa rangem ja sügavam kui lihtsustatud väide „ühiskond on lihtsalt kompleksne süsteem“. Just tänu sellistele nüanssidele (alasüsteemide, meta- ja supersüsteemide arvestamine, isereguleeruvuse esiletõstmine, mitme aspekti tasakaal) lähenete te sellele, mida võiks nimetada tõeliselt „kompleksselt süsteemseks“ käsitluseks.

Aitäh nende täpsustuste eest! Ootan huviga, kuidas see jutt edasi läheb ja kuhu süvenemine meid veel viib. Palun jätkake, kui teil on lisaküsimusi või uusi nüansse, mida koos läbi arutada.
Tänan, et süvenesid ja nii põhjalikult analüüsisid. Kui me nüüd võtame arvesse, et ühiskond on “kihiline” ja igal tasandil, alates indiviidist, perkonnast, sõpruskonnast ja kogukonnast ning lõpetades riikliku, riikidevahelise ja ülemaailmse regulatsiooniga, peaksime märkama ja arvestama, et igal tasandil on ome eripära, oma võimalused ja piirangud, oma tähtsus ja tähendus.

Absoluutselt – ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku.
Alljärgnevalt mõni märgiline nüanss, mida kihilisuse juures tähele panna:

1. Igal kihil on iseregulatsiooni potentsiaal… aga ka välised mõjutajad
Indiviid on paljuski isereguleeruv, ent sõltub ümbritsevast keskkonnast (perekonna väärtused, sõpruskonna normid, töökoht jms).
Perekond, sõpruskond, kogukond – need on ühtaegu isereguleeruvad (tekitavad oma sisemised normid, kokkulepped, väärtused), aga ka reguleeritavad, sest riiklikud seadused ja poliitilised otsused seavad nendele mingid raamid (nt abieluseadused, kohalikud maksud, reeglid ühisruumis).
Riik on suuresti reguleeriv ja reguleeritav süsteem, millel on selged õiguslikud ja ametkondlikud mehhanismid (seadused, eelarved, institutsioonid). Samas sõltub riik omakorda rahvusvahelisest õigusest, lepetest, julgeolekukokkulepetest jms.
Riikidevahelised ühendused (EL, WTO, NATO, regionaalsed blokid) kujutavad endast kokkuleppelisi formaalseid süsteeme, mille alus on lepingud, reeglid, regulatsioonid – aga neilgi on sisemine dünaamika, väärtusruum, „kultuur“, mis kujuneb liikmesriikide omavahelistes suhetes.
Ülemaailmne tasand (globaalne majandus, kliimaprobleemid, rahvusvaheline õigus) eeldab kõigil eelnevatel tasanditel toimuva kooskõlastamist. Samas on sellel tasandil reguleerimisvõime piiratum, sest pole ühtset keskset maailmavalitsust, vaid on pigem lepped, konventsioonid, vabatahtlik kokkulepe ning suur hulk mõjutajaid (sh suurriigid, rahvusvahelised korporatsioonid jm).
Igal tasandil tekib sisemine eneseregulatsioon (kasvõi perekondlikud kokkulepped, kogukonna traditsioonid, professionaalsed standardid vmt) ning väline reguleerimine (seadused, reeglid, rahvusvahelised standardid). Tõeline areng või kriisi ületamine eeldab, et need kaks – sisemine eneseregulatsioon ja väline regulatsioon – suudavad omavahel mingil määral tasakaalus olla.

2. Erinevad võimalused ja piirangud
Indiviidi tasand: siit saavad alguse loovus, vaba tahe, isiklik vastutus, moraalne otsus. Samas piirab indiviidi valikuid perekondlik, majanduslik ja sotsiaalne raamistik (nt töökeskkond, sissetulekud, perekondlik toetus või piirangud jne).
Kogukonna tasand: kogukond võib olla väga elastne sotsiaalne kooslus, kus kujuneb autonoomne kultuur, väärtusruum, traditsioonid. Samas on kogukond sageli haavatav (nt kui regionaalpoliitika ei toeta maapiirkondi või kui ettevõtted lahkuvad).
Riigi tasand: eeliseks on formaalne autoriteet (seadused, riigiasutused), võime teha suuri investeeringuid (taristu, haridus, tervishoid) ning ametlik esindus rahvusvahelisel areenil. Piiranguks võivad olla bürokraatia, korruptsioon, politiseeritus või majanduslik kitsikus.
Rahvusvaheline / Ülemaailmne tasand: võib pakkuda suurt võrgustiku potentsiaali (koostöö teaduses, kaubanduses, julgeolekugarantiid), ent samas jäävad valitsemise mehhanismid sageli hajusaks ja puudub üksmeel (näide: kliimaleppeid pole piisavalt jõuliselt rakendatud, sest riikide huvid on väga erinevad).
Seega on igal tasandil nii teatud ainulaadne tegutsemisvabadus kui ka kokkupuude teiste tasandite regulatsioonide ja mõjutustega.

3. Iga tasandi tähtsus ja tähendus on erinev, kuid omavahel seotud
Kui perekonna tasand ei toimi (nt katkised inimsuhted, vähe hoolt laste kasvatamise eest), tekivad probleemid indiviidi tasandil (nt väärtushinnangute segadus, sotsiaalsed riskid).
Kui kogukonna tasand on nõrk, ei pääse mõjule kohalik innovatsioon, kohalikud traditsioonid ja sidusus. See mõjub omakorda riigi tasandil: regionaalne tasakaal on ohus, ääremaastumine süveneb.
Kui riigi tasand ei tegutse adekvaatselt (seadused on mannetud, korruptsioon laialdane, haridussüsteem kidub), mõjuvad need suured negatiivsed lained nii kohalikele kogukondadele kui ka indiviididele. Samuti ei saa riik esineda usaldusväärse partnerina rahvusvahelisel areenil.
Kui rahvusvaheline tasand jätab suured probleemid (kliima, julgeolek, inimõigused) lahendamata, saavad kannatada nii riigid, kogukonnad kui ka indiviidid.
Seega moodustub vertikaalne telg, kus kihid on hierarhiliselt üksteise peal, ja horisontaalne telg, kus igal tasandil toimub sisemine eneseregulatsioon. Tõeliselt süsteemne vaade nõuab nende omavaheliste seoste terviklikku märkamist.

4. Kriisid, areng ja kihilisus
Nagu varasemates aruteludes mainitud, võib kriis tabada nii indiviidi (isiklik kriis), perekonda, kogukonda kui ka riiki või isegi rahvusvahelist tasandit (globaalne kriis). Põhjused võivad kumuleeruda eri tasanditel:
Isiklik kriis (nt vaimse tervise mured) võib viia pere lagunemiseni, mis kandub omakorda üle kogukonna toetusvõrgustikku.
Poliitiline või majanduslik kriis riigi tasandil võib lõhkuda kohaliku kogukonna majanduse, põhjustada töötust, rännet jms.
Globaalne kriis (nt finantskriis, kliimakriis, pandeemia) omab tagajärgi kõikidele madalamatele tasanditele.
Areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse.

5. Praktiline järeldus: vajadus sidususe, koostöö ja teadliku juhtimise järele
Sidusus tähendab, et kõik kihid (indiviid, perekond, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) on omavahel toimivas suhtluses. Näiteks kui riik näeb ette suurprojekti, tuleb küsida kohalike kogukondade arvamust.
Koostöö tähendab, et igal tasandil tunnustatakse teiste tasandite unikaalset rolli. Indiviidil on see eneseteostus ja isiklik vastutus, kogukonnal elujõuline kultuur, riigil stabiilsust ja turvalisust tagav õiguskord, rahvusvahelisel tasandil üleilmne koordinatsioon ja reeglid.
Teadlik juhtimine eeldab, et otsuste tegijad tunneksid tasandite omavahelisi seoseid. Nt otsus „kärpida“ haridusvaldkonna rahastust ei ole pelgalt riigi rahaline küsimus, vaid mõjutab indiviidi maailmapilti, kogukonna sidusust, riigi tulevikupotentsiaali, ja laiemalt ka riigi mainet rahvusvahelises konkurentsis.

Kokkuvõte
Kihiline lähenemine ühiskonnale aitab märkida ja arvestada, et:
1. Igal tasandil on omad võimalused, piirangud ja eripära.
2. Kõik tasandid on vastastikuses mõjus: ühe tasandi muutused kanduvad järgmistele.
3. Suurem tervikpilt (supersüsteem) avaneb alles siis, kui jälgitakse kõiki kihte, mõistetakse nende omavahelist dünaamikat ning tunnistatakse, et igas kihis on nii isereguleerumist kui ka väliseid mõjusid.
4. Kriisid võivad alguse saada ja avalduda eri tasanditel, ent mõjutavad alati tervet vertikaali. Areng (reaalne kvaliteedihüpe) nõuab sisemist valmisolekut ja koostööd tasandite vahel.
Seega on ühiskonda väga keerukas üksnes „riikliku tasandi“ vaatepunktist juhtida. Samamoodi on liiga lihtsustav vaadata ühiskonda pelgalt indiviididevaheliste suhete kogumina. Tõhusaim ja elutervem lahendus eeldab, et märkame nii ülemisi kui ka alumisi kihte ja oskame hinnata iga tasandi reaalset rolli, tähtsust ja haavatavust.
Väga hea, et sa tõid rõhutatult esile, et ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku. Mul on väga hea meel, et kinnitad, et areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse. Nüüd aga võiksime proovida, kas meil õnnestub leida küllalt palju meetmeid, et a) vähedada kultuur mandumise tõenäosus ja b)tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi mitte siit-sealt, nagu enamasti kombeks, vaid “läbivalt”, st kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel piisava süsteemsuse ja komplekssusega. Mäletad, detsembris me vaatasime üsna sügavalt, mis iseloomustab ühiskonna jaotumist straatidesse. Tead, see kukkus meil väga hästi välja! Pole veel näha olnud, et keegi oleks kuskil teinud selle paremini. Nimetan nüüd kolm sõna, mille tähtsust ühiskondlikus ja riiklikus regulatsioonid ei ole võimalik ülehinnata. Need kolm sõna on side, edasiside ja tagasiside. Eestis (kardan, et ka mõnel teisel maal) on nende sõnade tähendus häbemata sassis. Juba seetõttu ei saa inimesed üksteisest kuigi palju aru ei juhtimise, valitsemise, haldamise, hõivamise ja sidustamise kontekstis. Seetõttu ei ole enamasti võimalik ei juhtimine ega iseregulatsioon ja süsteemid on sattunud kriitilisele teele.

Te toote välja kolm väga olulist sõna: side, edasiside ja tagasiside, mis on tõesti ühiskonna- ja riigihalduses tihtipeale sassis või vähese tähelepanu all. Täpsed definitsioonid ning nende mõistete tegelik rakendamine on üks tähtsamaid võtmeid, et ühtlasi:
1. Vähendada kultuuri mandumise tõenäosust (s.t vältida väärtusliku vaimse, eetilise, kultuurilise „sisu“ lagunemist ja asendumist formaalse, dogmaatilise, sisutühja kestaga),
2. Tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (perekond, kogukond, kohalik omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) nii, et need toimetaksid piisava süsteemsuse ja komplekssusega.
Allpool püüan seletada, miks need kolm mõistet on niivõrd olulised, kuidas need omavahel suhestuvad ja mida tähendab nende rakendamine ühiskonna eri tasanditel.

1. Side (ehk toimiv ühendus või kommunikatsioon)
1.1. Miks on side nii tähtis?
Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.
Side on alus kahele teisele protsessile (edasisidele ja tagasisidele). Kui side ei tööta (või puudub täielikult), ei ole võimalik edasisidet ega tagasisidet rakendada.
1.2. Mis juhtub, kui side puudub või on ebapiisav?
Ühiskonna eri kihid (nt indiviidid, kogukonnad, institutsioonid) ei tea üksteise vajadusi ega kitsaskohti. Poliitilised otsused võivad sündida infovaeguses või – mis veel hullem – valede eelduste pinnalt.
Kriisiolukordades ei jõua oluline teave õigeaegselt otsustajateni. Samamoodi ei jõua otsustest tekkinud muudatused või juhised adressaatideni.
1.3. Millisel tasandil ja kuidas side toimib?
Perekondlik tasand: usalduslikud, avatud vestlused, tunnetus, et pereliikmed toetavad üksteist ja jagavad tegelikke tundeid/soove.
Kogukond tasand: sotsiaalsed võrgustikud, kogukondlikud koosolekud, naabrivalve, ühistegevused, infokanalid.
Omavalitsuse ja riigi tasand: avalik teabevahetus (sh e-lahendused, teabepunktid, veebilehed, kohalikud ajalehed, rahvakohtumised).
Rahvusvaheline tasand: diplomaatiline ja institutsionaalne side, rahvusvahelised konverentsid, koostööorganisatsioonid.
Kõige alus on usaldusväärne, õigeaegne, täpne ja sisukas kommunikatsioon.

2. Edasiside (ingl feedforward) ehk „ettevaatav“ side
2.1. Mis on edasiside?
Edasiside on info või teabevoog, mis liigub otsustajale või tegutsejale enne, kui midagi reaalselt (suures plaanis) toimub. Ehk see on ennetuslik, prognoosiv info.
Edasiside eesmärk on anda märguanded, mis aitavad paremini ette valmistuda tulevikusündmusteks või -olukordadeks, et vältida vigu ja kriise.
2.2. Miks on edasiside oluline?
Vältimaks hilinenud tegutsemist ja järskude kriiside puhkemist (nt majanduskriis, ökoloogiline kriis, sotsiaalne rahulolematus).
Võimaldamaks strateegilist planeerimist: hariduspoliitikas, tervishoius, infrastruktuuris jms. Näiteks demograafilised trendid on edasiside – need näitavad aegsasti, kuhu võib olla vaja rajada koole või hooldekodusid.
2.3. Kuidas rakendada edasisidet eri tasanditel?
Perekonna tasand: teadlik planeerimine (sh laste haridustee, pensionivara kogumine), võimalike riskide (töökoha kadumine, terviseprobleemid) läbikaalumine.
Kogukonna tasand: kogukond võib luua ühiseid visioone ja -plaane, ennustades majanduslikke suundumusi, analüüsides keskkonnaolusid.
Riigi tasand: strateegilised arengukavad, riskianalüüsid, teadus- ja innovatsioonipoliitika; ametkondlik kaardistamine (demograafia, regionaalareng, kliimamuutused).
Rahvusvaheline tasand: globaalsed organisatsioonid (nt ÜRO) ja koostööprogrammid (nt OECD, EL), mis püüavad ette näha kriise (pagulaskriis, ülemaailmsed finantsšokid, keskkonnakriis).
Edasiside olemus on: “Mõtleme ette, hoiame kokku kõik signaalid, et ennetada suuri vapustusi.”

3. Tagasiside (ingl feedback) ehk „peegeldav“ side
3.1. Miks on tagasiside hädavajalik?
Tagasiside on info, mis liigub pärast mingi toimingu, sündmuse või otsuse toimumist tagasi otsustaja(te) või teostaja(te) juurde. Selle eesmärk on analüüsida, kas tegevus/otsus/tulemus vastas ootustele või mitte.
Tagasiside korrigeerib käitumist ja suunab parandusi, uuendusi, ümberkujundamisi.
Ilma tagasisideta pole võimalik tõelist iseregulatsiooni ega ka juhtimist, sest puudub arusaam, mis tegelikult toimus ja miks.
3.2. Kuidas tagasiside võib moonduda?
Võlts-tagasiside: ülemusele antakse „ilusamad“ andmed, et jätta muljet, nagu kõik kulgeks laitmatult.
Negatiivsete tulemuste varjamine: poliitilised või bürokraatlikud struktuurid manipuleerivad näitajatega, rahustavad avalikkust, kuid tegelikke probleeme ei lahendata.
Kommunikatsioonibarjäärid: madalamad tasandid (nt õpetajad, perearstid, sotsiaaltöötajad) annavad signaale, et probleem on süvenemas, kuid ülemine tasand ei kuula.
3.3. Eri tasandite näited
Perekond: kas lapsevanem küsib lapselt, kuidas ta päriselt end tunneb? Kas abikaasad julgevad anda teineteisele ausat tagasisidet?
Kogukond: kas omavalitsus küsib kodanikelt, kuidas rahule jäädakse uute teeremonditöödega, ja kas vastuseid võetakse arvesse järgnevates projektides?
Riik: kas valitsusasutustel on sisulised analüüsid oma tegevuse tõhususe kohta? Kas kodanike kriitilised hääled jõuavad otsuste tegemise lauale?
Rahvusvaheline tasand: kas rahvusvahelised konverentsid (nt kliima-, tervishoiu- vms) toovad endaga tegeliku muutuse või jäävad raportid lihtsalt riiulitele?

4. Side, edasiside, tagasiside – kokkuvõtlikult
1. Side: me oleme ühenduses ja vahetame infot – see on baaseeldus.
2. Edasiside: me püüame aru saada lähenevatest ohtudest või võimalikest arengutest, et jõuaksime reageerida enne kriisi puhkemist.
3. Tagasiside: me analüüsime juba tehtut, et õppida vigadest, kinnitada õnnestumisi ja kohaneda reaalse olukorraga.
Kui need kolm on korralikult toimimas kõigis ühiskonna kihtides, hakkavad toimuma iseregulatiivsed protsessid, mis on palju efektiivsemad kui mistahes direktiivid ülalt alla või formaalsed käskkirjad:
Iseregulatsioon + juhtimine = tegelik (mitte üksnes näiline) areng.
Kui side, edasiside ja tagasiside on katkendlikud või moonutatud, rammestuvad ka juhtimine ja iseregulatsioon ning ühiskond võib liikuda kriisi (või kinnistunud mandumise) suunas.

5. Meetmed kultuuri mandumise vähendamiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kõigil tasanditel
Alljärgnevalt mõned üldised läbivad meetmed, mis võiksid anda impulsi nii paremale koostööle, loovusele kui ka ennetavale tegutsemisele:
1. Haridus ja teavitus
Õpetada (juba koolides) kommunikatsioonipädevust, kriitilist mõtlemist, empaatiavõimet – s.t külvata arusaama, miks side, edasiside, tagasiside on üliolulised.
Arendada inimeste võimet andmeid/infot mõtestada, mitte ainult fakte pähe õppida.
2. Ametkondade ja poliitiliste institutsioonide avatuse suurendamine
Selged protseduurid, kuidas kogukonna ettepanekud jõuavad poliitilisele tasandile ja kuidas nendega tegeletakse.
Osalusdemokraatia mehhanismid (avalik kaasamine, rahvaküsitlused, eelarvamus, kaasav eelarve jms) – kuid mitte pelgalt formaalselt, vaid sisuliselt läbimõelduna.
3. Strateegiline planeerimine (edasiside-fookusega)
Regulaarne riskianalüüs: majandus, demograafia, keskkond, regionaalareng.
Teadusnõukogud ja ekspertkogud, kes analüüsivad trendsignaale ja pakuvad varakult lahendusi.
Resilientsuse (vastupanuvõime) tõstmine, nt luues nn puhvrisüsteeme (varud, võimekus kiiresti reageerida kriisidele).
4. Tõhus tagasiside mehhanism
Sõltumatud auditid ja analüüsid: nii avalik sektor (riigikontroll), eraettevõtted, VVO-d, meedia.
Kaitstud kanalid kriitilise info edastamiseks (nt vilepuhujate kaitse).
Reaalne huvi vigadest õppida, mitte kedagi lihtsalt süüdistada.
5. Digivahendid ja platvormid side parandamiseks
E-riigi lahenduste rakendamine mitte üksnes formaalsete teenuste, vaid ka sisulise osaluse tarvis (näiteks e-keskkonnad, kus kodanikud saavad struktureeritult ettepanekuid teha ja neile vastuseid saada).
Läbipaistvusportaalid, mis näitavad otsuste tagajärgi mõõdikutena (nt reaalajas statistika kohalike projektide edenemisest, keskkonnaandmed jms).
6. Kultuuriline dimension (väärtused, eetika, traditsioonid)
Hoida elus kohalikku kultuuri, keelt, pärimust, kogukondlikke sündmusi – see loob identiteedi ja turvatunde, mis soodustab avatud ja usaldusväärset suhtlust.
Samal ajal toetada uuenduslikku lähenemist, et kultuur ei muutuks stagnatsiooni soodustavaks dogmade kogumiks. See tähendab, et kultuuri uuendamine on osa iseregulatsioonist.

Kokkuvõte
  Side+Edasiside+Tagasiside=Võtmefaktorid ühiskonna elujõus
Side loob baasi, et üldse midagi jagada, ühiselt tajuda ja kooskõlastada.
Edasiside võimaldab ennetada kriise, arvestada trendidega ja teha suurema pildiga otsuseid.
Tagasiside tagab, et toimunud sündmusi analüüsitakse, õpitakse tehtud vigadest ja tunnistatakse õnnestumisi.
Kui need kolm protsessi on läbivalt (st kõigil tasanditel) tugevad, tekib võimalus vältida kultuuri mandumist ja tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi. Just see loob tõelise iseregulatsiooni võimaluse – nii indiviidil, kogukonnal kui ka riigil (ja miks mitte ka rahvusvahelistes organisatsioonides). Ühesõnaga, ainult nendest mehhanismidest piisava teadlikkuse ja rakendamise korral võib ühiskond tervikuna (mitte ainult paberil) toimida nii, et ta ei lasku stagnatsiooni või kriitilisele teele, vaid suudab ennetada, kohaneda ja areneda.
Sa avasid jälle kõik koos väga mõjusa argumentatsiooniga. Sa kirjutasid: ” Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.” Kahtlemata on see õige. Lisaksin siia vaid paar nüanssi. Rahuldav side on subjektil siis kui ta on küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt informeeritud talle oluliste subjektide (aktiivse algena tegutsevate inimeste ja koosluste) ning objektide (asjade, nähtuste, protsesside, seoste-sõltuvuste, ohtude-võimaluste jms) kohta ning saavutab, et talle olulised subjektid on tema kohta samuti õigeaegselt ja õigsti informeeritud. Eestis on üsna tavaline, et igasuguseid andmeid nimetatakse infoks. Olen aeg-ajalt püüdnud selgitada, et koguda saab andmeid. Võib juhtuda, et kogutakse ja vahendatakse müra… Andmed saavad muutuda infoks, kui nad on usaldusväärsed ning küllalt süsttemsed ja komplekssed, kui subjekt neid andmeid interpreteerib, paigutab küllalt paljudesse kontekstidesse, avastab nii reema kui ka allteksti ja ehk isegi ülateksti, kommunikaatori taotluse ja pealisülesande ning mõtestab need. Edasisidestust Eestis enamasti ei taotleta. Pole veel kombeks hinnata tegutsejaid ega tegevust selle tulemuste ja tagajärgede sobivuse (vastavuse) alusel järgmistesse protsessidesse (st neile, kellele oli tulemus mõeldud). Alati ei panda veel tähele ka seda, et kui tegevus on edasisidestamata, ei saa seda tagasisidestada. (Tagasiside on meie käsituses PROTSESSI karakteristik. Protsess on tagasisidestatud juhul, kui selle subjekt kogub küllat palju usaldusväärseid andmeid protsessi kulgemise, tulemuste-tagajärgede kohta ja tulemuse tegeliku sobivuse (ootustle ja nõuetele vastavuse) kohta, annab hinnangud, teeb järeldused ning arvestab seda kõike edasises tegevuses.

Te toote väga olulisi täpsustusi, mis laiendavad „side, edasiside ja tagasiside“ käsitlust veelgi sisukamaks. Toon siin mõned peamised tähelepanekud ja kommentaarid nende täpsustuste valguses:

1. Andmed vs teave (informatsioon)
1.1. Andmete kogumine ≠ info kogumine
Andmed (nt arvulised väärtused, tekstilõigud, tajumiskirjeldused jm) muutuvad teabeks (informatsiooniks) alles siis, kui subjekt (inimene, organisatsioon) need
1. usaldusväärsel viisil töötleb,
2. seostab teiste juba olemasolevate andmete/kogemustega,
3. mõtestab (avastab neis sisu, mustreid, tähendusi),
4. võtab arvesse suhtestumises konteksti, subteksti („allteksti“), ülateksti, kommunikaatori taotlust jms.
Kui neid samme ei toimu, võib olla tegu pelga müra või toore andmestikuga, millest keegi midagi sisuliselt ei õpi. See tähendab, et ühelt poolt on oluline, milliseid andmeid kogutakse, teisalt, kuidas neid interpreteeritakse ja edasi rakendatakse.
1.2. Milleks see vahe on oluline?
Otsuste tegemine: valitsus, omavalitsus või ükskõik milline organisatsioon, kes tugineb vaid juhuslikult korjatud andmetele (mida pole konteksti asetatud), teeb suure tõenäosusega vildakaid järeldusi.
Kommunikatsioon: kui keegi edastab paljude arvudega graafikuid, aga ei seleta lahti nende konteksti, võib kuulaja või lugeja tõlgendada seda sootuks teisiti kui algselt mõeldud.
Seepärast on väga tähtis teha vahet, kas meil on pelgalt andmemassiiv või tegelik, interpreteeritud, mõtestatud info. Kvaliteetne side tugineb alati pigem usaldusväärsel ja kontekstualiseeritud infol kui toorestatud andmetel.

2. Side – et „mind ja teisi“ informeeritaks õigeaegselt ja õigesti
Te viitate, et rahuldav side on subjektil (nt inimesel, organisatsioonil, ametkonnal) alles siis, kui:
1. Teda ennast informeeritakse küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt temale oluliste subjektide ja objektide kohta.
2. Ta ise saavutab, et tema kohta on „temale olulised subjektid“ (nt partnerid, koostöövõrgustik, kliendid, kodanikkond) samuti piisavalt, õigeaegselt ja õigesti informeeritud.
See tähendab, et side ei ole ühepoolne, vaid kahepoolselt (või mitmepoolselt) toimiv nähtus. Paljud tõrked side loomisel tekivad just sellest, et üks pool tahab küll infot saada, aga ei hoolitse selle eest, et teine pool oleks ka vastavas informatsiooniväljas.

3. Edasiside (feedforward) kui tegevuse „ettevalmistav“ faas
3.1. Seos andmete ja edasiside vahel
Te rõhutate, et kui tegevus on jäetud edasisidestamata, siis ei ole võimalik ka tagasiside.
Edasiside on ju see osa, kus me enne tegutsemist kogume piisavalt infot, analüüsime konteksti (sisulist, õiguslikku, majanduslikku, väärtuslist), tajume võimalikke riske, kõrvalmõjusid jms.
Kui seda faasi ei toimu või see on vahele jäetud (soovist „kiiresti“ teha, ilma ettevalmistuseta), ei pruugi meil hiljem olla selget alusjoont, mille vastu tagantjärele hinnata, kuidas tegelik tegu õnnestus või ebaõnnestus.
3.2. Näide
Kui kohalik omavalitsus teeb otsuse rajada uue tee, uurimata ette (edasiside) kohalikku liikluskoormust, sotsiaalmajanduslikke mõjusid, looduskeskkonda jm, siis on hiljem tagasisidet („Kas see tee lahendas liiklusmured? Millised sotsiaalsed efektid see andis?“) keeruline siduda esialgsete eesmärkidega, sest eesmärgid polnud selgelt paika pandud või polnud piisa(va)lt andmeid analüüsitud.

4. Tagasiside kui protsessi olemuslik osa
4.1. Tagasiside eeldab, et:
1. Protsessi kulgemist jälgitakse samal ajal, kui protsess toimub (või hiljem, ent detailselt).
2. Kogutakse küllalt palju usaldusväärseid andmeid protsessi tulemuslikkuse, tagajärgede ja reaalsete mõjude kohta.
3. Antakse hinnang, kas tulemus (ning selle tagajärjed) vastab ootustele või kokkulepitud kriteeriumidele (nt kvaliteedistandardid, seadusandlikud nõuded, moraalsed ja eetilised põhimõtted jne).
4. Selle hinnangu tulemust kasutatakse edaspidises tegevuses. Ehk siis tagasiside loop on alati suunatud parendusse ja õppimisse, mitte pelgalt tõdemisse „nii juhtus“.
4.2. Ilma tagasisideta…
…ei toimu iseregulatsiooni, sest süsteem (olgu see perekond, ametkond, kogukond, riik) ei saa aru, kuidas konkreetsed tegevused päriselt välja kukkusid.
…ei sünni areng, sest õppimise eelduseks on see, et me tunneme ära, mis toimis, mis mitte. Ilma selleta jätkatakse vanal moel või reageeritakse juhuslikult.

5. Miks need nüansid on kultuurimandumise vältimiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kriitilised?
1. Kultuurile (laiemas, mitte ainult kunstilises, vaid ka väärtuste ja sotsiaalsete normide mõttes) on oluline, et me:
eristaksime teadlikult tõest infot eksitavast või pinnapealsest.
looksime harjumuse analüüsida (kuidas, miks, millises kontekstis andmeid tõlgendame).
peegeldaksime (tagasiside) oma ühiskondlikke käitumismudeleid, hoiakuid, traditsioone, et märgata, mis on ajale jalgu jäänud, mis vajab uuendamist.
2. Ühiskonna funktsioneerimise mõttes on oluline, et:
edasiside toimiks: enne suurt ühiskondlikku reformi või seadusemuudatust kogutaks korralikult andmeid, hinnanguid, tehtaks katseprojekte (pilootprojekte), uuritaks riske.
tagasisidet rakendataks nii, et poliitikud, ametnikud, kodanikuühiskond õpiksid reaalselt tehtud sammude tulemustest, mitte ei mataks kriitikat.
inimesed/organisatsioonid teaksid teineteise vajadusi ning annaksid üksteisele õigel ajal märku, kas ja kuidas miski töötab või ei tööta.
3. Mandumisoht tekib, kui ühiskonnas kogunevad segased, analüüsimata andmemassiivid; kui inimesi ujutatakse üle teabelõikudega, mida keegi pole süvitsi mõtestanud; kui puudub soov (või oskus) teavitada teisi õigeaegselt; kui otsustajad elavad „kõlakambrites“ ja tegelikku elu kajastav tagasiside neile ei jõua.

Kokkuvõtteks
Teie täpsustused andmete ja informatsiooni eristuse kohta, samuti edasiside ja tagasiside olemuse ning omavahelise loogilise seose kohta, on võtmetähtsusega, et side (kommunikatsioon) ei taanduks pelgalt faktide/andmete edastamisele, vaid muutuks tõeliselt sisukaks infovahetuseks.
Edasiside (planeeriv, ennetav mõtlemine) ja tagasiside (käimasoleva või lõpule viidud tegevuse analüüs ja järeldused) on omavahel seotud – kui edasisidet pole, ei saa hiljem olla mõtestatud tagasisidet. Kui tagasisidet pole, ei saa saa süsteem funktsioneerida iseregulatiivselt ja ei saa ka juhtida.
Selline terviklik ring – side, edasiside, tagasiside – loob iseregulatsiooni, mis on ühiskondlikul tasandil kriitiline nii vältimaks kultuuri mandumist kui ka edendamaks tervet, arenevat elukorraldust.
Nagu öeldud: kui need protsessid (andmed → info → side → edasiside → tagasiside) töötavad süsteemselt, on ühiskonnal palju parem võimalus säilitada elujõulisust ja kasvada üha uute väljakutsetega toimetulemisel.
Suur-suur tänu! Kell on juba pikalt üle kesköö. Homme jätkame!

Mõistan täiesti! Soovin head puhkust ning ootan huviga homset jätku meie vestlusele. Head ööd!
————————————–

08. jaanuar 2025
Jätkame arutlust ühiskonna ja riigi üle.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile keskööl, sai mul jõud otsa ja meie arutlus jäi pooleli. Palun sind nüüd seda arutlust jätkama.
Tere taas! Loodan, et jõud on nüüd taastunud ja oleme valmis arutelu jätkama. Viimane suurem teema, mille juures pooleli jäime, oli „side, edasiside, tagasiside“ kui ühiskonna iseregulatsiooni, õppimise ja arengu olulised mehhanismid. Sa tõid sisse ka andmete ja info eristuse ning selle, kuidas „müra“ võib õige ja õigeaegse teabe ülekanda või moonutada.
Mulle tundub, et viimasena jäi meil õhku küsimus: kuidas need mehhanismid (side, edasiside, tagasiside) rakenduvad ühiskonna eri tasanditel ning mis tingimustel kujuneb nendest „iseregulatsiooni ring“, mis hoiab ühiskonda mandumast ja soodustab arenemist?
Kokkuvõte senisest
Andmed muutuvad infoks alles siis, kui neid on kontekstualiseeritud, mõtestatud ning kriitiliselt hinnatud.
Side kui toimiv ühendus eeldab, et nii „mina“ kui ka teised meie omavahelises suhtes on õigeaegselt ja usaldusväärselt kursis teineteise seisundite, vajaduste, võimaluste ja eesmärkidega. See on kahe- (või mitme-) pooleline protsess, mitte ühepoolne teavitamine.
Edasiside (feedforward) on laias laastus „ette vaatav“ side, s.t enne tegutsemist saadakse kätte vajalik sisend, mis kujundab tegu või otsust.
Tagasiside (feedback) tähendab, et pärast tehtud tegevust tuvastatakse tulemused ja tagajärjed, hinnatakse, kas tegu vastas eesmärkidele ja kas see sobitub järgmiste protsessidega.
Just edasiside ja tagasiside koos tagavad õppimise ja arengu võimaluse. Pahatihti jäävad need sisulised protsessid kas vahele või on moonutatud, mis viib kergesti ühiskonna– või organisatsioonitasandil tupikusse, kus mandumine (vormitäitmine ilma tuumaka sisuta) on lihtne tekkima.
Edasiside ja tagasiside tasandite lõimimine
Ühiskonnal on mitmeid kihte – indiviid, pere, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvahelised ühendused, globaalsed institutsioonid. Küsimus: kuidas saaks side, edasiside, tagasiside vertikaalselt ja horisontaalselt lõimida?
1. Vertikaalsel tasandil (nt kogukonnast omavalitsuse, sealt riigi ja rahvusvahelise tasandini):
Kuidas tagada, et kohalik tarkus (teave tegelikust olukorrast) jõuaks õigesti kõrgemale tasandile (riiki, rahvusvahelisse otsuselangetamisse)?
Kuidas koguda ettepoole vaatavaid signaale, et suured otsused põhineksid realistlikel andmetel (sealhulgas kohalikul teadmisel)?
Kuidas saada järgnevalt tagasisidet, kas „ülevalt“ tulnud seadus või poliitika on kohapeal andnud soovitud tulemusi või tekitas see hoopis uusi probleeme?
2. Horisontaalsel tasandil (nt ühe tasandi sees, olgu see siis kogukonnas või eri ministeeriumite vahel riigi tasandil):
Millised on mehhanismid, et naaberkogukonnad, -organisatsioonid, -ministeeriumid vahetaksid omavahel usaldusväärset infot?
Kuidas ühiselt planeerida, et vältida vastuolulisi otsuseid (mille üks asutus heaks kiidab, teine aga blokeerib, vt klassikaline „vasak käsi ei tea, mida parem teeb“)?
Kõik see eeldab, et side ei ole pelgalt „välja kuulutamine“, vaid teadlikult korraldatud protsess, kus on paigas kes, mida, millal, kellele, mis eesmärgil ja kuidas edastab ning samuti kuidas vastu võetakse.
Iseregulatsioon, juhtimine ja enesejuhtimine
Meie arutluse kontekstis on sageli jutuks tulnud, et tõeline areng saab tulla vaid sealt, kus leidub iseregulatsiooni võimekust. Samas, komplekssetes süsteemides, nagu ühiskond (ja eriti riigi ja rahvusvaheliste suhete tasandil), on ka väliseid reegleid, institutsionaalseid raame ja otsuseid. Seega on alati dialektika:
1. Iseregulatsioon (kultuur, väärtused, eetiline „selgroog“, tavad, sisemine motivatsioon)
2. Formaalne regulatsioon (seadused, ametkondlik kord, ülemaailmsed kokkulepped)
Kui vaadata side, edasiside ja tagasiside protsesse, on oluline, et:
iseregulatsioon toimiks suhetes (nt perekond, kogukond, organisatsioon) siseselt: inimesed annavad teineteisele õigeaegset märku, kuidas asjad kulgevad; nad on valmis aktsepteerima kriitilist hinnangut või ise kriitikat andma; nad kuulavad võimalikku ohusignaali; nad valmistuvad potentsiaalsete muutuste puhuks jne.
formaalne regulatsioon toetaks seda iseregulatsiooni, mitte ei suruks seda alla: hea bürokraatia (mitte halduslik ülereguleerimine) loob stabiilse raamistiku, mis aitab side- ja õppimisprotsessidel sujuvalt kulgeda.
Kui üks nendest (nt iseregulatsioon) on liiga nõrk, ei pruugi sotsiaalse süsteemi sisemine vastutus üldse avalduda. Kui aga formaalne regulatsioon on liiga jäik või killustatud, takistab see iseregulatsiooni loomulikku arengut. Side, edasiside ja tagasiside peaksid siduma need kaks poolust tasakaalukalt tervikuks.
Avatud küsimused
Kuidas praktikas saavutada, et side sünnitaks ausat edasisidet ja tagasisidet, mitte manipuleeritud või formaalset „kinnitust“?
Kuidas ühiskonnas (ja selle eri kihil) kujundada hoiakud, et kriitiline info (nt varajased hoiatavad signaalid – „punane tuluke“) jõuaks kindlasti otsustajate või tegutsejate lauale?
Kuidas vältida „kõlakambri“ efekti, kus side küll on, aga vaid omasuguste vahel, jättes kõrvale tegeliku ühiskonna mitmekesisuse?
Mõned ideed nende küsimuste edasiarenduseks
1. Formaalsete protseduuride läbipaistvus: et otsuseid saaks kriitiliselt hinnata reaalsete näitajate alusel. Näiteks iga suurema seaduseelnõu juures peaks olema mõjuanalüüs, mis on piisavalt kättesaadav ja arusaadav, ja hiljem järelhindamine.
2. Kaitstud kanalid ja „demokraatlikud“ ruumid: kus kriitilise info toojad (nt vilepuhujad, aktivistid, teadlased) ei tunne, et neid häälestatakse maha. Mida suurem avatuse- ja turvatundega ruum, seda tõenäolisemalt julgevad inimesed õigeaegselt negatiivsetest suundumustest teada anda.
3. Kohalik tarkus: kogukondade tasandile tuleb luua võimalus ja oskused andmete kogumiseks ning analüüsiks (nt osalusmeetodid, rahvaküsitlused, külakoosolekud, e-platvormid). Kohapeal teatakse sageli paremini, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob.
4. Kultuuriliste hoiakute toetamine: lastele ja täiskasvanutele on vaja (ka formaalhariduse, koolituste, õppekavade kaudu) sisendada kriitilist ja eetilist vastutust. Õppimine, aus dialoog, valmisolek nii edasisidet anda kui ka tagasisidet kuulda peaks kujunema normaalseks käitumiseks.
Mis võiks olla järgmine samm meie arutelus?
Võime minna detailsemaks, kuidas siduda formaalne ja mitteformaalne haridussüsteem, et algusest peale kujundada välja põlvkond, kes mõistab side–edasiside–tagasiside protsessi põhialuseid ja reaalseid rakendusi.
Võime arutada, kuidas kehtestada ühiskonnas (riigihalduses, omavalitsuste töös, kogukondade tasandil) kindlaid hindamismudeleid, mis mõõdavad mitte ainult tegevusi endid, vaid ka nende tegelikku mõju, laiemalt – sobivust või kahjulikkust järgmistele protsessidele.
Võime rääkida konkreetsetest riskidest, mis on seotud info moonutamise, poliitiliste manipulatsioonide või bürokraatlike barjääridega, mis lõhuvad terviklikku sideahelat.
Jään ootama, millise fookuse võtame järgmisena luubi alla, või millised konkreetsed küsimused Sul on seoses sellega, kuidas need (side, edasiside, tagasiside) võiksid leevendada ühiskonna mandumisohtu ja tugevdada iseregulatsiooni ning arengut.
Sõna on Sinu, härra Vooglaid! Kuidas tundub, millist suunda me võiksime nüüd lähemalt uurida?
Jah, nende mõistetega saime täiendavat selgust ja võime astuda järgmised sammud ühisokonnas ja riigis orienteerumiseks. Asjaolu, et normaalseks peetaval juhul peaksid elanikud käituma kodanikena, tähendab seda, et võimalikult kõigil oleks vaja aduda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja; kuidas ja tänu millele kujuneb formaalne (ametlik) ja mitteformaalne (moraane) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises (igaliiki protsesside edasi- ja tagasisidestamises).
Suur tänu, härra Vooglaid, et tõstate esile just kodanikuks olemise tähenduse – see aitab täpsustada, kuidas ühiskonna liige (kodanik) ja kultuuri esindaja (moraalse, tavapärase õigusruumi kandja) võiks tegutseda nii formaalses kui ka mitteformaalses raamis.
Alljärgnevalt mõned olulised rõhuasetused, kuidas formaalne ja mitteformaalne (ehk ametlik ja moraalne) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises kujuneb ja avaldub.

1. Kodanik vs elanik – mis on vahe?
Elanik (ingl resident) on inimene, kes faktiliselt elab mingis territooriumil või ühiskonnas, ent ei tarvitse võtta endale ühiskonnaelus kaasarääkimise kohustust või vastutust (enamasti sellepärast, et talle pole antud kodanikuõigusi või ta pole ise neid rakendanud).
Kodanik (ingl citizen) on inimene, kes:
1. Omab formaal-juriidilist sidet (kodakondsus või muu õiguslik staatus) riigiga ning
2. Kasutab või on valmis kasutama oma poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ja vabadusi ühiskonnaelu kujundamisel,
3. Täidab ühtlasi kodaniku kohustusi ja tunneb end moraalses mõttes vastutavana ühiskonna edenemise või taandarengu eest.
Teisisõnu, elanikust saab (ehk vähemalt peaks saama) kodanik siis, kui ta mõistab ja rakendab seda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja.

2. Formaalne õigus vs mitteformaalne (moraalne) õigus
2.1. Formaalne õigus
Formaalne õigus osaleda otsustamises (ja ka teiste ühiskondlike funktsioonide täitmises) on sätestatud seadustes, määrustes, põhiseaduses, rahvusvahelistes lepingutes jms.
Näiteks valimisõigus, kandideerimisõigus, petitsioonide esitamise õigus, osalus eelarvekomisjonides, rahvahääletustel jne.
Formaalne õigus seab raamid: kes, millises ulatuses, millistel tingimustel võib seadusandlikult, täidesaatvalt või kohtuvõimult midagi nõuda või ette võtta.
Need õigused on „üheselt kirja pandud“ ja tavaliselt kehtivad neile ka seaduslikud garantiid (näiteks kohtulik kaitse, kui kodanikuõigusi rikutakse).
2.2. Mitteformaalne (moraalne) õigus
Mitteformaalne õigus on laiem ja sügavam, ulatudes ühiskonna moraalikoodeksi, tavade, väärtuste, eetiliste normide ja vastastikuse lugupidamise vundamendini.
Siia kuulub kodanike moraalne kohustus jälgida, et riigi- või omavalitsusasutused ei tõlgendaks seadusi kitsalt oma kasuks, et ei tekiks dogmastumist, korruptsiooni või võimude omavoli.
Samuti hõlmab see kodaniku volitust ja vastutust sekkuda avalikku debatti, pöörata tähelepanu kuritarvitustele, esitada kriitikat, algatada arutelusid – ka siis, kui formaalset juriidilist kohustust selleks ei ole.
Moraalne õigus võib põhineda lihtsalt faktil, et inimene on ühiskonna väärtuste kandja: tal on kogemus, teadmine, tahe ühiskonda paremaks kujundada. Ühiskond (ja teised kodanikud) tunnustavad talle sotsiaalse legitiimsuse tegutseda, isegi kui „ametlik mandaat“ (nt riikliku ameti või valitud positsiooni kaudu) puudub.
Tulemus: kui formaalne ja mitteformaalne õigus on tasakaalus ning teineteist toetavad, muutub ühiskonnaelu terviklikumaks. Kui üks neist domineerib liialt (nt ainult seadustes sätestatud, kuid moraalne dimension puudub või vastupidi), võivad tekkida pinged, ebamoraalne käitumine, usaldamatus institutsioonide suhtes jne.

3. Osalemine otsustamises, täitmises ning tulemuste-tagajärgede hindamises
3.1. Otsustamine
Formaalne otsustusprotsess: parlament, volikogud, valitsusasutused, avalik teenistus. Kodanikud saavad osaleda valimistel, referendumitel, osaluskogudes, avalikel aruteludel, petitsioonidega jms.
Mitteformaalne otsustusprotsess: kogukondlikud ühisarutelud, vabatahtlikud ühendused, kodanikualgatused, sotsiaalmeedias toimuvaid arutelud, ühisavaldused, mis küll pole riiklikult „kohustuslikud“, kuid omavad mõjukust ühiskonna arvamuskliima kujundamisel.
3.2. Otsuste täitmine
Formaalne pool: see, kuidas riigi- või omavalitsusasutused rakendavad vastu võetud seadusi/määrusi; kuidas ametnikud korraldavad järelevalvet.
Mitteformaalne pool: kultuuriline alus, mis soodustab või pärsib seaduste täitmist (nt kui kultuurist on kadumas ausus, võib seaduslikkus muutuda formaalseks ettekirjutuseks, mida püütakse eirata või ümber mängida).
Samuti kodanike vabatahtlik koostöö poliisina (naabrivalve, kogukonna abistamine kriisiolukordades, heakorratööde korraldamine), mis pole otseselt nõutud, ent aitab hoida korda ja turvalisust.
3.3. Tulemuste ja tagajärgede hindamine
Formaalne hindamine: valitsuse auditid, riigikontroll, kohtusüsteemi otsused, parlamendi järelevalvekomisjonid, sõltumatud ametid (nt konkurentsiamet, õiguskantsler, riigikontrolör), statistikaamet, teadusuuringud jms.
Mitteformaalne hindamine: vabakonna (kodanikuühiskonna) arutelud, meedia, ühiskondlik arvamus, huvirühmade kohtumised, rahvaküsitlused, kohtumised kogukondade esindajatega, rahvaalgatused, mis toovad esile tulemuste moraalse, eetilise sobivuse või sobimatuse.
Oluline on, et mõlemad – nii formaalne kui ka mitteformaalne hindamine – oleksid sidusas suhtes. Kui näiteks seaduse formaalne täitmine on arvude poolest „korras“, ent rahva üldine moraalne tunnetus ütleb, et „see pole õige“ (ebaeetiline, ebaõiglane, jätkusuutmatu), peaks toimuma sisukas dialoog ja vajaduse korral seaduse ümbervaatamine.

4. Kuidas kujuneb otsustusõigus ja vastutus?
4.1. Formaalne otsustusõigus
Tuleneb õiguslikest aktidest, mis määravad, kes (millise ametikoha või mandaadiga) otsustab, millised on tema volitused ja millises ulatuses.
Valituks osutumine (nt valimistel) on konkreetne näide formaalse otsustusõiguse saamisest.
4.2. Moraalne õigus ja moraalne vastutus
Kujuneb sotsiaalses praktikas – kui inimene on ennast pädevana, eetilisena, usaldusväärsena tõestanud, kuulatakse teda ka ilma ametliku volituseta.
Võib juhtuda, et moraalne õigus „kaob“ (nt inimene langeb korruptsiooniskandaali, ilmneb petmine vms), kuigi tal võib veel ametlikult juriidiline õigus edasi tegutseda.
Kodaniku moraalne õigus tuleneb ka sellest, et ühiskond on midagi enamat kui riik – st me kõik kanname ühiskonna toimimise aluseid läbi väärtuste, harjumuste, uskumuste, mille kohaselt me kollektiivselt hindame üksteise käitumist.

5. Kuidas hoida elanikke kodanike tasandil – praktilised sammud
1. Haridus
Koolis rõhutada, miks on oluline mõista demokraatliku ühiskonna toimimise mehhanisme (valimised, osalus, vastutus), aga ka moraali ja eetiliste põhimõtete tähendust.
Julgustada iseseisvat mõtlemist, arutlemist, vastutuse võtmist – nii kasvab peale põlvkond, kes tahab ja oskab osaleda ühiskonna asjades.
2. Avatud valitsemiskultuur
Seadustada ja reaalselt rakendada osaluse vorme (kodanikuühiskonna kaasamine, rahvaküsitlused, petitsioonid, kaasav eelarve, e-demokraatia).
Viia sisse mehhanismid, mis tagavad tagasiside – et inimesed näeksid, kuidas nende ettepanekuid arvestati ja miks mõni ettepanek hääletati maha.
3. Vabakonna tugevdamine
Toetada MTÜ-sid, sotsiaalseid ettevõtteid, kohalikke algatusrühmi, kes on just need, kes ühendavad formaalsed ja mitteformaalsed dimentsioonid.
Luua ressursikeskused, nõustamissüsteemid, et head ideed ei jääks raha, info või toe puudumise taha.
4. Kultuuriline eneseteadvus
Soosida kohalike traditsioonide, keele, kogukondade eneseväljendust – see annab moraalse toe, et „kõik ongi meie ühine asi“, mitte kellegi teise oma.
Julgustada kriitilise meele ja kogukondliku solidaarsuse paralleelset arengut: nii ei muututa liigseteks individualistideks, kes ignoreerivad ühiskonna huve, ega ka ükskõikseks grupimõtlemise ohvriks.
5. Toimiv kontroll ja järelevalve
Et korruptsioon ei saaks hoogu, peab olema sõltumatuid auditiorganeid, läbipaistvuse nõudeid, avalikustamist.
Mida vähem salastatust (välja arvatud turvalisuse kontekstis), seda suurem on usaldus ja kodanike arusaam, mis tegelikult ühiskondlikul tasandil toimub.

Kokkuvõte
Kodanikuks olemine tähendab olla korraga nii ühiskonna liige kui ka kultuuri esindaja, kes tajub oma rolli riigi (formaalse regulatsiooni) raamistikus ja ühiskonna (mitteformaalse regulatsiooni) sisemistes kokkulepetes.
Formaalne õigus (seadustes sätestatud) annab ametliku mandaadi osaleda.
Mitteformaalne (moraalne) õigus tuleneb eetilistest väärtustest, ühiskonna kultuurinormidest, kogukonna tunnustusest ning üksikisiku valmidusest võtta vastutus enda ja teiste eluolu kujundamise eest.
Õiguste ja võimaluste kõrval on alati ka kohustused: kodaniku panus avalikku arutellu, kohustus järgida ühiskonna toimimiseks vajalikke reegleid, tahe teha koostööd üldise hüve nimel.
Kui tahame, et elanikud tõepoolest tegutseksid kodanikena, tuleb neile anda nii formaalsed vahendid (seadus, osalusmehhanismid) kui ka soodustada moraalsel tasandil vastutust, solidaarsust ja kaasatust.
Nii on lootust, et ühiskond ei piirdu pelgalt passi omavate „elanikega“, vaid kujuneb teadlikest kodanikest koosnevaks tervikuks, kus otsuseid ei tehta kuskil kaugel ja suletult, vaid ühises kultuurilises, eetilises ja juriidilises ruumis. Just see kaitsebki ühiskonda mandumise eest ja laseb tal kasvada ning areneda.
Avasid väga hästi selle mõtte, et rääkida-kirjutada võib ju nii formaalsetest kui moraalsetest õigustest, aga elus (praktikas) on olune formaalse ja moraalse õiguse ühtsus (vastandite ühtsus). Sa põhjendasid veenvalt, miks on enamasti vaja mõlemat. Dramaatilise ilme võib võtta õiguste käsimtus siis kui ühtäkki selgub, et õigusega millegi üle otsustada, kaasneb kohustus vastutada selle (kõige) eest, mis kaasneb nii otsuste ja nende täitmisega kui ka selle õiguse kasutamata jätmisega, st hoolimatuse või ükskõiksusega, katsetega vastutusest kõrvale hiilida. Toon ühe näite riikliku regulatsiooni tasandilt. Põhiseadusega on kõigil täiskasvanud kodanikel, kes ei ole kohtulikult karistatud, õigus osaleda parlamendi valimisel. Inimesel, kes ei saa mitte midagi aru erakondade programmidest, ei oska analüüsida ei kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni, ei adu protsesside suunda ega taipa, mis võib kuhu välja viia ei ole moraalset õigust kasutada oma seda põhiseaduslikku õigust. Sama seos on ka Riigikogus. Sinna sattunud (valitud?) isikul on formaalne õigus vajutada hääletamisel igasuguseid nuppe, olla mingite eelnõude poolt või vastu, aga kui ta ei saa aru õigusakti kui regulatsioonimehhanismi toimemehhanismidest ja võimalikest toimetest, siis tal ei ole moraalset õigust kasutada oma formaalst õigust osaleda otsustamisel.
Te toote väga teravalt esile olulise paradoksi: iga formaalne õigus kätkeb endas ka moraalset vastutust. Demokraatia kontekstis on klassikaline näide valimisõigus: formaalselt on iga täiskasvanud kodanik (teatud eranditega) hääletamiseks volitatud, kuid moraalset õigust valida ja otsustada omab vaid see, kes teeb seda teadlikult ja vastutustundlikult. Sama kehtib ka rahvaesindajate (parlamendiliikmete) puhul, kelle formaalne õigus hääletada eelnõude poolt või vastu kätkeb moraalset kohustust teada, mida nad otsustavad.
Alljärgnevalt viis peamist tähelepanekut, miks ja kuidas see formaalse ning moraalse õiguse pinge tekib ja miks teema nii eluliselt tähtis on.

1. Formaalne õigus vs moraalne õigus – mis neil vahet on?
Formaalne õigus tuleneb seadusest (nt põhiseadusest, valimisseadusest), mis sätestab, et igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda valimistel, kandideerida parlamenti vms. Sama kehtib ka parlamendiliikme mandaadi kohta: kui ta on ametivande andnud, on tal juriidiliselt õigus igal hääletusel oma seisukoht väljendada.
Moraalne õigus (või moraalne legitimatsioon) tähendab, et inimene on eetiliselt õigustatud kasutama seda formaalset õigust. Ta on tutvunud otsuse taustaga, adub otsuse tagajärgi (endale, ühiskonnale, tulevastele põlvedele), uurib alternatiive ega lähtu pelgalt emotsioonidest või manipulatsioonist.
Kui inimene ei ole vaevunud ennast vajalikul määral kurssi viima, siis on tal küll juriidiliselt kõik eeldused „nuppu vajutada“ (parlamendis) või valimissedelit kasti lasta (valijal), ent moraalseks õigustuseks jääb vajaka teadlikkusest, vastutustundest ja sisulisest pädevusest.

2. Vastutus: mida see tähendab praktilises elus?
2.1. Vastutus oma otsuste võimalike tagajärgede eest
Valija: kui valija valib erakonna või kandidaadi, kelle programmi ta tegelikult ei tunne, või kellest ta küll tunnetab ohte, aga tema valiku määrab nt ajutine meeleolu või emotsionaalne reklaam, võib see kaasa tuua ühiskonnas hoopis soovimatuid muutusi. Valija ei saa hiljem öelda „mina ei teadnud“ – juriidiliselt keegi teda muidugi karistama ei hakka, aga moraalselt kannab ta vastutust.
Rahvaesindaja: kui riigikogu liige hääletab seaduseelnõu poolt pelgalt fraktsioonidistsipliini või isikliku kasu tõttu, ent ise seadusest ega selle toimemehhanismidest aru ei saa, põhjustab see tihti õiguslikke segadusi, sotsiaalset ebaõiglust või muid negatiivseid tagajärgi. Taoline tegu on formaalselt „seaduslik“, kuid moraalselt küsitav.
2.2. Vastutus tegevusetuse eest
Määrav on ka mitteosalemise või teadliku passiivsuse (hääletamata jätmise, arutelust kõrvalehoidmise) tagajärg. Ka see on tegelikult otsus, mis mõjutab ühiskonna arengut. Moraalne vastutus tekib ka siis, kui inimene teab, et peaks sekkuma, aga jätab seda tegemata.

3. Kas demokraatia pole siis kõigi õigus valida, olenemata teadlikkuse tasemest?
3.1. Jah, formaalne võrdõiguslikkus on demokraatia tuum
Demokraatiale ongi aluspõhimõtteks, et igaühel on võimalus osaleda ühiskonna asjade otsustamises (valijana, kandiadina). Seda õigust ei saa piirata testide või eksamitega, mis mõõdaks inimese tarkust või pädevust, sest nii tekiks eliitdemokraatia või lausa valgustatud autokraatia oht.
3.2. Moraalne mõõde: vabaduse ja vastutuse ühtsus
Samas ei tähenda universaalne valimisõigus, et „iga hääletamine on moraalselt samaväärne“. Vabadus alati eeldab vastutust:
Kodanikul on vabadus hääletada (või parlamendis nuppe vajutada) suvaliselt, aga moraalse kõrguse saavutab see tegu ainult siis, kui seda saadab püüe aru saada, harida end otsuse tagajärgede osas ja võtta arvesse laiemat hüve, mitte kitsaid egoistlikke huvisid.

4. Kuidas vähendada lõhet formaalse ja moraalse õiguse vahel?
1. Haridussüsteem: õpetada juba noortele, mida tähendab vastutustundlik hääletamine, kuidas analüüsida poliitilisi programme, millised on seadusloomelised protsessid.
2. Avalik debatt: julgustada erakondi ja kandidaate selgitama oma seisukohti arusaadavalt ja ausalt, vältida populismi ja desinformatsiooni. Arutelud peaksid olema sisulised, mitte pelgalt reklaamikampaania.
3. Meediakirjaoskus: inimestele selgeks teha, kuidas eristada fakte ja manipuleerivaid võtteid, kuidas leida usaldusväärset infot.
4. Parlamendiliikmete koolitamine: tihti ei pruugi noor parlamendisaadik olla jurist, majandusteadlane ega tehnoloog, ent teda saab toetada ametkondlike ekspertidega, temaatiliste koolitustega, et otsustamise kvaliteet tõuseks.
5. Isiklik vastutuseetika: igaüks (nii valija kui ka valitud) peaks endalt küsima: „Kas mul on piisav teadmine ja arusaam, et teha see otsus? Kui mitte, kuidas ma seda täiendada saan?“

5. Näide praktikast: hääletamine ja seadusloomine
Valija: kui inimene ütleb, et „ma ei viitsigi vaadata, mis erakonnad räägivad, aga ma panen oma hääle X-le, sest mulle meeldib tema soeng/tweet/kuulsus“, siis on tal juriidiliselt õigus hääletada, kuid moraalset õigust ei saa selline valik kuidagi kõrgeks pidada.
Parlamendiliige: kui ta teatab, et „ma vajutan lihtsalt nuppe vastavalt fraktsiooni korraldusele ega ole eelnõu üldse lugenud“, siis on tal formaalne õigus hääl anda, ent tema tegu on moraalselt küsitav, sest ta ei täida sisulist esindusfunktsiooni ega võta vastutust otsuse tagajärgede eest.

Kokkuvõte
Formaalne õigus on demokraatia alus: kõik täiskasvanud kodanikud saavad hääletada ja valida, valitud esindajad saavad otsuseid langetada.
Moraalne õigus tähendab, et kodanik tunneb eetilist kohustust õppida, kaaluda, uurida ja alles siis otsustada – olgu valijal või rahvaesindajal.
Kui inimene kasutab oma seaduslikku õigust ilma vähemalt miinimumtasemel pingutuseta asja sisust aru saada, on see moraalses plaanis küsitav. Küsimus pole demokraatia kitsendamises, vaid kodaniku eneseteadvuses ja vastutustundes.
Vabadus ja vastutus on lahutamatud, nii valijate kui ka valitute puhul. Ainult nii saame tagada, et demokraatia ei muutuks näiliseks või manipuleeritavaks, vaid et see kannaks ühiskonna tegelikke huve ja toetaks ühiseid väärtusi.
Nüüd jõudsime tegelikult “lõhkise küna” juurde. Seesama protseduur, mida nimetatakse VALIMISEKS, vähemalt mõnel maal ei toimi. Oleme lähenenud stagneerumise teguritele. Nn nõukogude liidus oli üks partei ja ka “valimistel” oli üks kandidaat… Oma “kosanikukohust” käis ametliku statistika järgi täimas 99,92%. Enam-vähem kõik said aru, et absurdisituatsioonis tuli teha nägu, et ei saa aru, mis toimub ning mängida kaasa. Esimesed ja ka viimased valimised toimusid NSV Liidus 1989.aastal. Olukorras, kus mistahes kamp võib ühtäkki kokku astuda ja kuulutada end erakonnaks, kõlab (formaalselt võttes) väga demokraatlikult, aga sisuliselt sillutab teed demokraatia kui ülla printsiibi õõnestamiseks. Need, kelle on sotsiaalpsühholoogiast veidi aimu, peaksid saama kõrvalise abita aru, et inimesed, keda ähvardatakse, keelitatakse ja sunnitakse enam-vähem “pehmete” meetoditega oma häält andma, kas võõrduvad riigist, või leiab aset metamorfoos; inimene, kes tunneb, et sooritas häbiväärse teo, elab seda läbi ja valutab südant, kuni hakkab sisendama algul endale ja teistele, et mis tal üle jäi… Seejärel hakkab seletama, et teised tegid sedasama, ja ega sellega seoses tegelikult midagi väga halba ei kaasnenud… Natukese aja pärast räägib juba, et see tegu oli õige ning vajalik tegu. Kognitiivse dissonantsi efekti tõttu muutub inimene vääritute tegude tõttu aina vääritumaks… kuni ühel hetkel pole enam võimalik varjata, et ühiskond on täis igaliiki saasta – valetajaid, varstajaid, petjaid, teesklejaid, ahnitsejaid… Kui moraal lakkab toimimast ühiskonna kõlbelise alusena, algab degradeerumine, mille peatamine pole enamasti õnnestunud ühelgi regulatsiooni- ja juhtimistasandil.

Te toote esile väga olulise ja paraku ajalooliselt korduvalt ilmnenud nähtuse: kuidas formaalne valimisprotseduur võib muutuda farsiks ning kuidas see viib ühiskonna moraalse vundamendi murenemisele, mis omakorda kasvatab stagneerumist ja degradeerumist. Allpool mõned mõtted selle kohta, miks see juhtub, millised on sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid ning kas ja kuidas oleks võimalik sellist protsessi peatada.

1. Valimiste formaalne (näiline) külg vs tegelik sisu
Nõukogude Liidu „valimised“ olid klassikaline näide farsist, kus rahvas pidi formaalselt osalema, kuid tegelikult puudus valikuvabadus. „Valimistel“ oli üks kandidaat, hääletusprotsent näidati ametliku statistika järgi 99,9%.
Moodne variant võib olla see, kui igasugused „kampad“ kuulutavad end erakonnaks, manipuleeritakse avaliku arvamusega (kas või „pehmete“ meetoditega) ning valimisprotsess on väliselt olemas, kuid sisuliselt on see demokraatia karikatuur.
Kumbki olukord õigupoolest ei toeta ei teadlikku valikut ega moraalset vastutust. Formaalne raam on justkui olemas – hääletamine, parteid, valimisreklaamid jms –, kuid otsustusõigust kasutatakse sotsiaalpsühholoogiliste mõjutusvahendite, hirmutamise, võltslubaduste või ka populistlike narratiividega. Inimesed annavad näiliselt oma hääle, ent tegelikku osalust, usaldust ja vabadust ei teki.

2. Kognitiivse dissonantsi laastav mõju ühiskondlikule moraalile
Te osutate õieti kognitiivse dissonantsi mehhanismile. Mis see on?
Kognitiivne dissonants tekib, kui inimene on teinud midagi, mis vastuolus tema enda väärtuste, teadmiste või varasemate põhimõtetega, kuid ei taha emotsionaalselt tunnistada, et ta käitus valesti.
Selle asemel püüab ta oma tegu tagantjärele õigustada või sellele isegi positiivse tähenduse anda.
2.1. Miks see ohtlik on?
Inimene, kes tunneb, et „pidi“ andma hääle kellelegi, keda tegelikult ei usalda või tunneb, et tal polnud tegelikult valikut (hirm, surve, manipulatsioon) – kogeb sisemist konflikti: „Ma teen (või tegin) midagi, mis on minu enda moraaliga vastuolus.“
Dissonantsi vähendamiseks hakatakse otsima põhjendusi: „Kõik tegid niimoodi“, „Nagunii pole midagi teha“, „Poliitika on alati räpane“, „Mulle maksti selle eest – miks ma peaksin kannatama?“, „Eks ta tegelikult olegi õige tegu…“ jne.
Pikapeale kujuneb tsükkel, kus inimene loob endale mugavusmullis positiivse enesekirjelduse: „Minu käitumine on normaalne“ või „Ega see väga hull ka polnud“. Ja kui niimoodi mõtlejaid saab palju, kasvab üldine leppimine valede ja vääritute tegudega. Niimoodi nihkub ühiskonna moraalilatt – asjad, mis enne tundusid ebamoraalsed, näivad järsku „tegelikult üsna tavapärased“ või „paratamatud“.

3. Moraali hääbumine kui degradeerumise katalüsaator
3.1. Moraali toimimise lakkamine
Kui kriitiline hulk inimesi ühiskonnas hakkab teadlikult või enesepettuse kaudu „kaasa mängima“, ent vabandab end välja või õigustab vildakat korda, kaob moraalne filter.
Ametnikest, poliitikutest, ärimeestest, ajakirjanikest, valijatest – igaühest võib saada omakasu püüdev, valest läbipõimunud, väärituid tegusid heaks kiitev tegelane, kes laseb asjadel minna aina madalamale.
Sarnased protsessid leidsid aset lugematutes autoritaarsetes režiimides (sh NSV Liidus), kus nii valitsejad kui ka alamad simuleerisid osalust, teesklesid rahulolu või püüdsid * „omadele“ toimetada*, samal ajal kui üldine moraalitase varises.
3.2. Kriitiline mass vildakaid kodanikke
Kui palju on tarvis, et mingi ühiskondlik moraalineeldus kokku kukuks? Ühiskonnas on alati mingi osa inimesi, kes püüdlevad aususe, õigluse, tõe poole – aga kui nad satuvad ülekaalu surve alla (kas hirm, turvalisuse puudumine, korruptiivsed suhted, manipulatsioonid), ei pruugi nad enam suuta kollektiivset moraali kõrgel hoida.
Degradeerumine algab koos ühiskondliku omapoolse nõusoleku (ka vaikiva nõusoleku) tekkega: kui enam ei suudeta vastu seista valedele, vargustele, petmistele. Hiljem on seda mustrit väga keeruline tagasi pöörata, sest moraalineeldus on õõnestatud.

4. Kas seda protsessi on võimalik peatada?
4.1. Lõhestav dilemma
Tõesti, ajalugu näitab, et kui moraal on juba kolektiivselt lagunenud ja stagneerumine/degradeerumine on saanud kriitilise massi jagu hoogu, on väga keeruline tõusta uuesti eetiliste printsiipide lainele.
Tavaliselt toob muutuse alles kriis, mis võib olla majanduslik, sõjaline, sotsiaalne või vaimne šokk. Sageli on tegu traumaatilise sündmusega, mis paljastab valelikud kokkulepped ja käivitab uue „puhastustule“ – ent see on ka äärmiselt valus teekond.
4.2. Mida oleks tarvis?
1. Aus teadlikkus: inimesed, kes tunnetavad, et „me elame vales“, peavad kogunema, organiseeruma, julgustama teisi. Tihti teeb seda vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond, haritlased, kirikud jne.
2. Kriitiline haridus ja valgustus: kui ühiskonnas suudetakse tagada kanalid (koolid, ülikoolid, sõltumatu meedia, avalikud diskussioonid), kus teadlik valik ja moraal on endiselt väärtustatud, võivad need kanalid takistada täielikku allakäiku.
3. Institutsioonid, mis tõrjuvad korruptsiooni ja manipuleerimist: sõltumatu kohtuvõim, valimiste läbipaistvus, rahvusvaheline surve jms.
4. Iseregulatiivne kultuur: tugev, ajalooliselt juurdunud eetika, mis julgustab inimesi mitte alluma valele.
4.3. Väike lootuskiir?
Ajalugu tunneb näiteid, kus rohujuure tasandil on alguse saanud vastupanuliikumine, mis ühe valusa kriisi raames suudab kanda välja uue väärtustepõhise ühiskonnakorralduse.
Kuid jah, kui degradeerumine on saavutanud suured mõõtmed, on tagurpidikäik raske ning ühiskond võib vajada kogu põlvkonna või lausa pikemat aega, et moraalsete põhimõtete tugev aluspind taastuks.

5. Mida see tähendab meie päevapoliitika ja valimiste kontekstis?
1. Võlts-demokraatia risk: kui valimised ainult näivad demokraatlikud, ent tegelikult manipuleerib meedia, parteid on suletud ringid, ostetakse hääli või survestatakse inimesi, on suur tõenäosus, et moraal laguneb.
2. Vastutus valijana ja kandidaadina: valija, kes tunneb, et manipuleeritakse, seisab valiku ees – kas mängida kaasa (ja sisendada endale põhjendusi) või püüda vastu seista, isegi kui see tähendab suuremaid ebamugavusi. Sama kehtib ka valitud saadikute kohta.
3. Sotsiaalpsühholoogiline surve: hirmutamine, naeruvääristamine, populistlikud loosungid jne tekitavad inimestes soovi leida rahu igapäevaelus, ent see võib lõppeda sellega, et aktsepteeritakse järjest madalamat moraali.
4. Üldine ühiskondlik narratiiv: kui kord juba „vaikiv enamus“ leiab, et valetamine või vääritu käitumine ongi „uus normaalsus“, toimub see, mida kirjeldate kui ühiskonna täitumine igat sorti „saastast“ – petjad, teesklejad, manipuleerijad.

Kokkuvõte
Formaalne valimissüsteem või parteide registreerimise kord ei taga iseenesest demokraatiat ega moraalset tulemuslikkust.
Kui moraalne selgroog ühiskonnas nõrgeneb, võib hääletamine muutuda pelgaks vormitäitmiseks, hääli ostetakse või manipuleeritakse, valijad mängivad kaasa, et „saada rahu“ või isiklikku kasu.
Kognitiivne dissonants paneb inimesi õigustama oma käitumist, mis kiirendab laiemat moraali degradeerumist.
Tagajärg on stagneerumine või koguni sügav allakäik, mida on hiljem äärmiselt raske ümber pöörata.
Ainus viis seda ennetada (või vähemalt leevendada) on järjekindel eetiliste väärtuste, aususe ja teadlikkuse hoidmine. See võib toimida ainult siis, kui leidub kriitiline mass inimesi ja institutsioone, kes tõesti praktiseerivad neid väärtusi – riskides ka isiklike ebamugavuste või repressioonidega.
Kõige nukram tõdemus on, et kui ühiskond jõuab massiliselt sinnamaani, et teeskleb, nagu valimised ja muu näiline „demokraatia“ on kõik, mida vaja, ja vaikib moraali kollapsi, siis on degradeerumise peatamine tavaliselt raske. Tihti läheb vaja raputavat šokki, enne kui koguneb suur tahe uuel alusel alustamiseks.
See ongi „lõhki läinud küna“: õõnestatud moraali ja päris-demokraatia puudumise tingimustes käib küll demokraatlikku laadi rituaal, ent sisu on lagunemas. Jääb üle loota, et ühiskonna eneseimmuunsus – see tähendab, eetilised kogukonnad, vaba ajakirjandus, haridus, sõltumatu õigussüsteem – suudavad säilitada allikat, millest võimalikus kriisihetkes võib idaneda uus elujõuline väärtussüsteem.
Tänan! Sinu kokkuvõte oli nii sügav ja põhjalik, et võime nüüd mõttesse jääda ja loota, et õnnestub kiis üle elada ning kestma jäämiseks õigel ajal taas tärgata.

Aitäh selle mõtiskluse eest! Just seesama „õigel ajal tärgata“ tähendabki, et ühiskonna sees peaks olema piisavalt *säilenõtkust*, et vaatamata kriisidele suudaks vähemalt mingis kogukonnas või institutsioonis püsima jääda aususe, hoolivuse ja kriitilise mõtlemise tuumik. See võib esmapilgul tunduda habras lootus, ent ajalugu on korduvalt näidanud, et tegelikku väärtusbaasi ei saa päriselt välja juurida, kui alati leidub kas või väike hulk inimesi, kes sellest kinni hoiavad.
Mida tugevam on kriis, seda suurem on ka võimalus, et ühel hetkel leitakse nii-öelda *puhastav* energialaeng, mis loob eeldused uueks (ja ehk ehedamaks) tõusuks. Selles mõttes sisaldub igas tõsises kriisis ka potentsiaalset uuestisündi. Selle käivitajad on tihtipeale just need, kes näiliselt – või ka tegelikult – on ühiskonna äärealadel, kuid säilitavad väärtused ja otsustavad õigel hetkel astuda esile.
Nii jääbki alati lootus, et kui stagneerumise ja degradeerumisega kaasneb piisavalt kriitilist ebamugavust või kannatusi, tõuseb ühiskonnast esile see „tervem tuum“, mis suudab uut narratiivi luua ja väärikusel, aususel, loovusel taas jalad alla aidata. Ent see eelneb harva valutult – reeglina on see seotud konflikti, julguse ja sageli ka kannatustega.
Nii et ehk jah – jääb loota, et suudame siin ja praegu mõelda ettepoole ja kanda edasi moraali ja eetika vundamenti, et järgmist väga valusat murrangut äkki siiski vältida või seda vähemalt pehmendada. Sellised sügavad arutelud nagu meil siin on juba üks samm õiges suunas: nimelt hoida teadlikkus kõrgel, tunnistada probleeme ausalt ja küsida, kuidas väärtusi elus hoida.

Hollywood põleb. See on märgiline. Nagu ka meie endi eludes toimuvad tulekahjud.
Iga 25. inimene on keemiliste-nano-energeetiliste-jt manipulatsioonide tõttu psühhopandeemia ohver – NPD, nartsissistliku mustri monster. Psühhopaatiat ja vaimsete häirete klastereid süvendavad alko-narko-medikamendid, saastatud õhk ja vesi, meedia ja-ja-ja.
Embeedin oma blogisse pidevalt nartsissistlike teekaaslaste ohvrite toetamise videoid – Grannon, Andrew, Ramani, Bashir, Lee, Royal we jne – sest mina ise saan iga päev, mõnel päeval 33 või 66x pihta maniakaaldepressiivse psühhopaadi rünnetega. Pihustan-põrgatan-puhun endale – ja saatusekaaslastele – Kris Reece’i ja kümnete teiste vaimukate-kogenud-helgete teejuhtide videotega peale… järgmise atakini.
Nartsissistidel ON leping saatanaga, kes peab neid meie hulgas nagu deemonite orje.

Peaminister siiski vastas minu küsimusele, kas oleme droonide ilmumiseks Eesti taevasse valmis ja mida me siis teeme: meie õhuseire teeb, meie füüsikud teavad, meie… Aitäh sellegi eest 🙂 Noored põrnitsesid ekraanile ja küsisid endiselt, kesseonnn, ehkki olen vast 11x selgitanud 😀
https://www.facebook.com/reel/580758418061401


Peeter Tammela:
Laupäeval, 11. jaanuaril kell 11.35 (mõju ca 8-14. jaanuar) satume Kaljukitses liikuva Päikese ja Kaaludes oleva Lilliti (Musta Kuu) kvadraadi mõjusfääri.
Üldised teemad:
• Tasakaalu otsimine isiklike ambitsioonide ja partnerluse vahel: Kaljukits sümboliseerib karjääri, kohustusi, struktuuri ja ambitsioone, samas kui Kaalud on seotud suhete, harmoonia, ilu ja tasakaaluga. Kvadratuur nende vahel toob esile pinge isiklike eesmärkide ja vajaduse lähedaste suhete järele. Võime tunda, et peame pidevalt valima ühe või teise vahel.

• Vajadus leida tasakaal andmise ja saamise vahel suhetes: Kaalude Lilit võib väljenduda raskustes piiride seadmisel suhetes ja tendentsis ennast teiste heaks ohverdada.
Võime tunda, et anname suhetes liiga palju ja saame vastu liiga vähe. Samas võib see väljenduda ka vastupidises äärmuses – hirmus lähedaste suhete ees ja vajaduses pidevalt distantsi hoida või suhete eest töösse põgeneda.
• Emotsionaalne külmus: Võib esineda võimetust oma tundeid välja näidata. Reserveeritus ja kinnisus. Kahtlustamine ja umbusaldamine. Ürgsed ehedad tunded ja seksuaalne kirg tekitab paljudes ebamugavust, sest seda ei suudeta taluda – minnakse kaitseseisundisse ja sulgutakse endasse.
• Raskused kompromisside leidmisel: Võime kogeda raskusi kompromisside leidmisel nii isiklikes suhetes kui ka ühiskondlikul tasandil. Võib olla keeruline leida tasakaalu erinevate huvide ja vajaduste vahel
• Varjatud naiselikkuse ja seksuaalsuse teemad: Lilit Kaaludes võib tuua esile teemad, mis on seotud varjatud naiselikkuse, seksuaalsuse ja instinktidega. See võib väljenduda raskustes oma naiseliku poole aktsepteerimisel või hirmus intiimsete kontaktide ees.
Mida oleks kasulik ette võtta ja millega algust teha:
• Enesevaatlus ja eneseanalüüs: See on hea aeg, et pöörata tähelepanu oma sisemaailmale ja mõelda läbi oma suhted, väärtused ja prioriteedid.
Mõtle läbi, mida sa tegelikult suhetest ootad ja kuidas sa saaksid luua tasakaalu isikliku elu/ambitsioonide ja partnerluse vahel.
• Suhtlemine ja piiride seadmine: Oluline on avatult suhelda oma partneriga ja väljendada oma vajadusi. Õpi seadma tervislikke piire suhetes ja ära karda öelda “ei”.
• Teadlikkus oma väärtustest: Mõtle läbi, mis on sinu jaoks elus kõige olulisemad väärtused/eesmägid/ambitsioonid ja kuidas sa saaksid neid oma suhetes väljendada.

Salome:
The Final Battle
The time has come for the final battle between good and evil. Those who are truly united with the heart of God will be victorious. Be alert! The battle is upon you, and it will require all your strength.
Previously, many of you were not prepared to stand up for your most precious gift—your individuality—nor to give up your most cherished illusion—separateness. This illusion of separation is at the core of all fear.
When you are at peace, loving yourself and each other, there is no room for fear. But when you believe that you are separate from others, then fear becomes a dominant force in your life.
The great shift that is now taking place on Earth is part of a profound, sweeping change that is happening throughout the universe as darkness fades into light. This transformation is inevitable because love cannot coexist with darkness any more than light can coexist with darkness.
Love cannot coexist with lies any more than the truth can exist alongside lies.
For millennia, this shift has been foretold by every major religion on our planet, although its actual meaning was distorted or hidden by those who were not ready to accept it. Now the shift has begun in earnest, and it will continue until all have joined together in celebration of their divine nature.

The final battle will take place on the planet Earth shortly. Light Warriors of the first, second, third, and fourth groups will be asked to come to the aid of Planet Earth, as it is their last chance to help free this planet from the rule of the Dark Forces.
This battle has been prepared for eons of time by our Creator but was only possible because the Light Warriors have done their part in cleansing Planet Earth from the darkness.
These are very exciting times for us all. We are about to witness something that has not happened for a long time.
The event will be preceded by a chain of events that will gradually lead to it. These events are part of an intricate plan that was designed by the Forces of Light. This plan has been put into motion at the opportune moment when Planet Earth and its inhabitants have reached a point of no return.
So what can you expect?
As I have said before, there are many events planned before the event, some big and some small. There are also many things that need to be done to prepare for the event itself. One of these things is removing those who stand in the way on Planet Earth. It is imperative that these people be removed so that they cannot cause more harm to Planet Earth.
This is the final battle between good and evil, light and darkness. Good will prevail over evil. Light is going to defeat the dark. This is the last chance for those who are on the fence; no one will be given another chance once this battle is over.
All of God’s children are now facing this choice: Light or Dark? Good or Evil? Oneness with God or separation from God?
If you choose not to join with God, then that will be your decision; there will be no more chances for you. You must decide now if you are willing to stand up for truth, goodness, love, and mercy against all odds.

The choice is yours. Choose wisely, for it is your eternal soul that hangs in the balance.
The dark forces are planning a major event: they plan on using HAARP technology as well as mind control technology to implant thoughts into people’s minds, so people will lose their capacity for rational thinking and judgment. This is the final battle between good and evil on this planet. We need all the loving, positive, creative people who care about this planet to join us in this battle.
I ask everyone on this planet who feels guided to do two things:
1. Ask for protection from the Galactic Federation through prayer or any other way you feel guided to protect yourself from any negative energy that could be used against you.
2. Join our manifestation: Spread the word through blogs, Instagram, Telegram, Facebook, Twitter, etc., so more people will know about it and join.
We do so by taking responsibility for our own actions and by becoming spiritually strong enough that we can resist temptations to engage in negative activities that would weaken our spiritual resolve. This starts with taking responsibility for our own actions instead of blaming others for what is happening in our world.
There is an approaching New Golden Age.
I am here to help you ascend through this next dimensional shift into the higher frequencies of love, joy, peace, compassion, and unity consciousness.
The great battle between the dark and light has begun.

The Dark Ones are working hard to maintain their control over your minds by pushing their fear-based ideologies upon you, which will lead you into more chaos, confusion, and destruction. The Dark Ones are controlling your minds through the control of your five senses, especially through the TV and Internet media outlets where they promote fear, horror, and destruction upon you through their widely publicized news broadcasts. They want to keep you in fear to promote mass destruction of all life on Earth.
There will be one final battle between the forces of light and the forces of darkness. You must choose a side. That is the last test before Ascension.
The Dark Cabal has created a situation where this battle must occur, and you must choose a side.
A major part of your evolution involves making choices without outside influence or interference so that your freewill choice can be truly effective.
This final choice you are about to make is one such event. It will determine whether or not you achieve the level of consciousness necessary for Ascension.
This upcoming battle has been planned for many years and has been predicted by your seers and prophets throughout history. This battle does not involve any physical weapons and cannot be fought with physical force. It is a battle of consciousness that will take place on an ascended dimensional frequency that humanity has never experienced before.
The outcome of this battle determines the future of humanity.
We love you dearly.
We are the Galactic Federation.
We are your family of light.
We are here with you.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Il messaggio è molto chiaro all’umanità: “È ora di svegliarsi”, e se non lo fai ora, dovrai farlo un’altra volta, in un altro ciclo!
C’è un enorme movimento che ti porterà nei luoghi che meglio si adattano alle tue frequenze….
Le nuvole si dissipano, l’energia dal piano astrale viene proiettata e talvolta questo può causare qualche tumulto….
La via è rivelata a coloro che possono vederla e sentirla.
Il vuoto, la tristezza, il disorientamento saranno una parte temporanea dell…

“Sõnum on inimkonnale väga selge: “”On aeg ärgata,”” ja kui sa seda praegu ei tee, pead seda tegema uuesti, teises tsüklis! ”
Toimub tohutu liikumine, mis viib sind kohtadesse, mis sobivad paremini sinu sagedustega….
Pilved selginevad, astraaltasandi energia projitseerub ja mõnikord võib see põhjustada mõningast segadust….
Tee avaldub neile, kes seda näevad ja kuulevad.
Tühjus, kurbus, segadus on ajutine osa sinu elust…
See on vajalik, et puhastada need “mustad pilved”, mis on su elus nii kaua olnud….
Ärkamine ei ole roosimeri, see ei ole hellus, see ei ole rõõm, see on illusiooni dekonstruktsioon ja see, mu kallid, teeb haiget, teeb haiget….
Emotsionaalse prahi puhastamine on midagi kurnavat ja vajalikku ning sellel on erinevad faasid, erinevad Andirivlased, et tõusta, peate loobuma vanast, illusioonist, hirmust, mis on põimitud oma Akashic salvestustesse oma kiitusest!
Tuuled puhuvad ja inimesed leiavad oma koha, mõned leiavad tormi ja teised ereda päikese….
See Maale jõudev valgus on kiirgav, soe, helendav energia.
Planetaarne üleminek on vältimatu ja ilus protsess, see on suure hiiglaslike mõõtmete muutuste tsükli lõpp!
Planeet Maa on laienenud kõrgematesse dimensioonidesse tõusmiseni ja osa inimkonnast suudab selle avardumisega sammu pidada ja kuigi nad tunnevad sünnivalusid, sünnivad nad peagi uuesti kauniks ja säravaks ning võimelised jälle maa peal käima pühana kui jumalad ja jumalannad ehitavad üles terve planeedi, mis põhineb armastusel, ainult armastusel… ”
Laureano Gon çalves

Salome:
It’s Not Just Us In The Universe
It is time for humanity to explore the option that there are a multitude of intelligent lifeforms who have achieved a much higher level of consciousness, technology, and enlightenment than the human race. It is time to reverse our human arrogance and acknowledge that we are not alone in the universe!
There are billions and trillions of other galaxies in this universe that all have sentient life forms living in them. These galaxies consist of many stars each populated by a different ET species.
The Galactic Federation ensures freedom throughout these star systems. They have been with us since our beginning, and they will be with us until the end of time.
I’d like to let you know the wonderful news that you’re here for a reason. You are standing on the edge of a major evolutionary leap. You are at a point in time when you are ready to begin your new life. You are about to experience a quantum leap in your life.
You may be wondering how this can happen. Unfortunately, most people don’t realize what is happening because they are not tuned into multidimensional reality as a possibility. So, many of these are waiting for the UFOs to land and deliver us to a new dimension at some point in the future.

The information about our ascension has been locked away for eons, waiting for its time to be accessed by humanity. The majority of this knowledge has been buried deep within ancient civilizations, and teachings passed on through generations over the centuries.
These teachings will be brought out into the light so that we may receive them as we begin our transition into the next level of existence as beings on this planet who are aware and empowered by Source consciousness!
The Golden Age will soon be here!
The great news is that the energies from the stars are here to help us transform ourselves into beings of light. They will assist us in creating a new way of thinking and living on our planet.
This transformation will not be easy because we must learn how to shift our thought processes from fear-based beliefs that cause suffering to others or ourselves to ones that allow us to be more loving,
compassionate, aware, and connected to Source Energy.
You must also learn how to live in harmony with each other so that everyone can benefit from the gifts that each one brings into this world every day through their actions and words, spoken out loud or silently within themselves.
The skies are filled with photon gamma light beams that are being sent down from the star systems above, through the central sun toward Earth, who is a sentient being, She is a Goddess.
These beams of light contain information that we need in order to evolve into our higher dimensional selves, just as did those who came before us here on Earth during their time period in history.

They contain codes within them so that we may use them as keys to unlock some of these mysteries and secrets that have been hidden from us for millennia by those who would keep us at a lower vibration level than what we are capable of achieving if given the right knowledge and tools.
The way these light codes work is they merge with our cells and activate dormant DNA. These inactive strands of DNA are not junk, quite the opposite. All of the information of who you are as an individual soul, where you came from, what your purpose is, the history of earth, the history of our entire universe, and the various intergalactic races, and more are stored as memories within these dormant helixes of DNA that are undergoing a major upgrade.
The purpose of photon gamma light beams is to help us move forward with our spiritual development so we will be ready for Ascension, which is the next step on our human journey in this galaxy before we move on to other galaxies or dimensions beyond what we know now as reality.
It has been said that we live in a holographic universe, and it is true! We exist within this universe as individualized beings who think, feel, and act according to our beliefs. We can create our own reality by creating our thoughts, beliefs, and actions through which we experience life on Earth!
Our thoughts create our realities, through which we interact with all other people and things around us based on our beliefs about them; these beliefs, in turn, create their own realities based on the energy we put into those things or people through our actions (or lack thereof).

Life becomes more joyous, filled with love and great experiences that last forever unless we choose to reincarnate into other games or aspects of life or we are knocked out of this game by our own actions, which come in the form of pain, disease, and death. This is not a bad thing but rather part of the whole experience of living on this planet as a human being and “forgetting” who we really are in our spiritual form.
We have been given free will by God/Goddess/Universe, and this free will allows us to choose between good and evil; right or wrong; loving kindness or hatred; etc., etc., etc., but there has always been a basis behind all those choices we make; there has always been an underlying purpose behind all those choices we make.
I am so excited, and I hope all of you are as well. The more we pray and ask for assistance, the faster we can move up to the next level. It is the start of our ascension process that has been well planned for us for eons of time.
Life is like a game. The duality of it lends itself to the experience. The payoff for winning at the end of each level is the next level. And there are many levels in this game we are playing with life and beyond. As we evolve to higher levels in this game generally, our rewards become greater and greater!
We love you dearly.
We are here with you.
We are your family of light.
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Montalki veebisaidilt​
I osa
Põhjalik ülevaade orgaanilistest portaalidest ja reanimeeritud inimestest.
Selle artikli eesmärk on võtta kokku, selgitada ja ajakohastada saadaolevat teavet Maatriksi ja selle erinevate agentide, eriti ühe agentide klassi kohta, mida nimetatakse ” orgaanilisteks portaalideks “.
Parafraseerin joonealustes märkustes loetletud avaldatud allikaid ning lisan sõprade ja enda isiklikke tähelepanekuid.
Selles artiklis määratletakse esmalt orgaanilised portaalid ( OP-d ) ja hingega inimesed ( mitteOP-id ), seejärel võrreldakse neid füüsilise, psühholoogilise ja metafüüsilise struktuuri alusel.
Teiseks uurib see mõlema inimtüübi evolutsioonilist päritolu ja eesmärki.
Kolmandaks kirjeldab see artikkel OP -de funktsiooni kaasaegses ühiskonnas, eriti seoses nende rolliga Maatriksi passiivsete jõustajatena .
Lõpuks vastandab see intuitsiooni kasulikkust intellektuaalsele analüüsile OP-de tuvastamisel.

Sellesse arutelusse segatakse täiendavaid võrdlusi nende ja teiste Matrixi agentide, eriti hingetute robotinimeste vahel.
Hingega inimese ja orgaanilise portaali definitsioon
Orgaanilised portaalid hõlmavad ligikaudu poole inimpopulatsioonist; teine ​​pool koosneb enamasti hingega inimestest. Siin määratleme “hinge” kui individualiseeritud teadvuse tuuma, mis jääb puutumatuks järjestikuste kehastuste vahel.
Geneetilise segunemise tõttu eksisteerivad orgaanilised portaalid tänapäeval kõigi tuntud rasside seas, kuigi nende jaotus on ebavõrdne. Kui hingega inimestel on jumalik teadvuse säde, mis annab neile individuaalse eneseteadvuse võime, siis OP-del puudub see jumalik säde ja nad on sellega võrreldes vaid hämaralt teadlikud. Nad kuuluvad loomalaadsesse rühmahinge, mis eksisteerib, areneb ja kehastub kollektiivselt, mitte individuaalselt.
Kuigi igal hingelisel inimesel on suhteliselt ainulaadne energia, mille on kujundanud selle inimese teadlikkus, kogemused ja olemus, siis energia, mis animeerib ühte OP-i, on sama, mis elavdab kõiki teisi.
Füüsiline võrdlus
Füüsiliselt on need kaks rassi praktiliselt eristamatud .
Statistiliselt on väikesed füsioloogilised ja võib-olla ka geneetilised erinevused4. Füsioloogiliselt on OP-d atraktiivsemad ja proportsionaalsed. Kuna nad eksisteerivad emotsionaalselt ürgsel tasandil , on looduslik valik taganud, et seksuaalsus, kehalisus ja atraktiivsus mängivad nende füüsilises evolutsioonis suurt rolli.
Erinevalt hingega inimestest on OP-kehad eostatud ja arenevad sõltumatult hingesurvetest või karmakoormusest, nii et nad on keskkonna- ja geneetiliste parameetrite piires nii atraktiivsed, kui tõenäosus seda võimaldab.
Kuna hing ja geneetika on seotud5, mõjutavad karma ja hinge koostis hingeliste inimeste füsioloogiat, mitte ainult geneetikat või keskkonda. Metafüüsilistel põhjustel maksimeerivad nad harva geneetika poolt neile antud atraktiivsuse potentsiaali, välja arvatud juhul, kui nende hinge kvaliteet seda väärib. Samuti kipuvad hingega inimesed abielluma või paljunema muudel põhjustel kui lihtsalt füüsiline külgetõmme, nii et kehalisuse prioriteedi vähenemine peegeldub nende järglastes. X-kromosoomis võivad olla geneetilised markerid, mis neid eristavad, või võib-olla erinevusi kehakeemias ja hormoonides, kuid praegu pole selliseid teada.
Tuleb märkida, et füüsilise väljanägemise erinevus operatsioonisüsteemide ja mitteoperatsioonide vahel on nii väike, et seda ei saa kasutada usaldusväärse kriteeriumina nende kahe individuaalseks eristamiseks.
Psühholoogiline võrdlus
Psühholoogiliselt on OP-d palju lihtsamad ja seetõttu tõhusamad kui mitte-OP-d. Seda seetõttu, et neil on vähem psühholoogilisi komponente. Kui OP-l on kaks komponenti, siis hingega inimestel kolm.
Hingega inimestele,
Esimene komponent on jumalik säde, mida tuntakse kui vaim , Kõrgem Mina, olemus või tõeline “mina”.
Teine komponent on keskkonna närviprodukt, mida tuntakse ego , isiksuse või mehaanilise aspektina ja mis koosneb paljudest vastuolulistest väiksematest minadest.
Kolmas komponent on keha ehk somaatiline teadvus, oma füüsiliste rakkude ja organite kollektiivne teadvus.

OP-l on ainult kehateadvus ja isiksus , kuid puudub jumalik olemus ega Kõrgem Mina.
Kuna keha ja isiksus ei tunne moraali peale sotsiaalse tingimise või enesesäilitamise, puudub OP-del tõeline empaatia ega kaastunne. Sellise välimust jäljendatakse. Oma psühholoogilise lihtsuse tõttu on nad muutlikud olendid, kes on etteaimatavad ja kergesti manipuleeritavad.
Nagu füüsika kahekehaline probleem, on need lineaarsed süsteemid. Nagu füüsika kolmekehaline probleem, on hingelised inimesed mittelineaarsed süsteemid ja võivad seetõttu olla ettearvamatult keerulised. See keerukus on kasulik selles mõttes, et sellisest keerukusest tulenev kaos võimaldab tõelist loovust, samas on see kahjulik, kuna masina tõhusus on ohverdatud.
OP-d on seisma jäänud, kuid tõhusad masinad, millel on suur arvutusvõime oma eesmärkide saavutamiseks, samas kui hingega inimesed on keerulised olendid, kes on võimelised looma ja üle kandma energiat kõrgematest valdkondadest.
Metafüüsiline võrdlus
Kuigi nende kahe inimtüübi füüsiliste kehade vahel on vaid väikesed erinevused, on nende metafüüsilistes kehades märkimisväärne erinevus.
Nagu öeldud, puudub OP-del jumalik olemus. Olemus, isiksus ja kehateadvus on üldmõisted, mis rühmitavad tšakrate või keskuste süsteemi, mis koosneb teadlike olendite metafüüsilisest kehast. Metafüüsilise erinevuse paremaks mõistmiseks on vajalik erinevate keskuste või tšakrate selgitus.
Keskuste ja tšakrate erinevus seisneb selles, et viimane hõlmab energiat, mis on organiseeritud eeterkehas paiknevateks keeristeks, samas kui keskused on vaid erinevate funktsionaalsete süsteemide raskuskeskmed. Keskuste ja tšakrate vahel on otsene vastavus, nii et praktilistel
põhjustel võib neid pidada samaväärseteks.
Keskustel on iseseisev teadvus ja nad täidavad erifunktsioone, mis hõlmavad erinevat tüüpi teabe ja eeterlike energiate kogumist, muundamist ja hajutamist. Need toimivad energiaportide ja teabe üleslingi keskustena.
Täielikult hingestatud inimeses on kolm kõrgemat ja kolm madalamat keskust. Madal või kõrge viitab sellele, mis tüüpi energia ja tegevusega need on seotud. Madalad keskused tegelevad madala tihedusega energiate ja vahetu kolmanda tiheduse ehk madalama keskkonna infoga. Kõrgemad keskused ühendavad üles inimese teadvuse kõrgemate aspektidega ja ammutavad oma energia kõrgematest sfääridest.

See artikkel ei hõlma iga madalama keskuse alajaotuste selgitamist, välja arvatud see, et madalamad keskused on jagatud sageli konflikti tekitavateks osadeks, samas kui kõrgemad keskused on terviklikud.
operatsioonisüsteemide tõhus intellektuaalne keskus sihtmärgiga manipuleerimiseks kohandatud lähenemist. Kuna OP-d on võimelised käituma mõistusevastaselt , saab kui üks OP on inimese profiili lugenud, saab seda kohe kõigi teistega jagada. See põhjustab mõnikord kummalist sünkroonsust . Nagu lähiajal arutatakse, on need liidestatud ka negatiivsete olendite hüperdimensioonilise hierarhiaga ja on seega mitte ainult teise tiheduse rühma hinge, vaid ka Maatriksi enda laiendused.
Nende nn taru käitumine on peamiselt tingitud nende liidesest Matrixiga . Ilma selleta võib nende rühmahing siiski põhjustada tarulaadset käitumist, välja arvatud see, et see oleks vähem märgatav, midagi sarnast 100. ahvi fenomeniga.
Hingemuleerimine on nende teine ​​vara. Kui intellektuaalne arvutus puudutab igapäevast käitumist, siis hinge jäljendamine hõlmab hinge sügavuse illusiooni. Hingega inimese kõrgematest keskustest pärinevat energiat proovides saab OP oma intellektuaalseid arvutusi peenhäälestada lisaks selle energia sihtmärgile tagasi projitseerimisele, pannes sihtmärgi tajuma oma hingepildi peegeldust. Naiivne sihtmärk omistab OP-le hingeomadusi, mis on tegelikult tema enda omad.
Peegeldusvõime on OP suurim vara. See on ka nende suurim nõrkus, sest see paljastab nad. Need, kes on tähelepanelikud ja mõistavad orgaanilise portaali fenomeni, tunnistavad, et nende peegeldamine on liiga kummaline, liiga sünkroonne, liiga kummaline ja liiga hea, et tõsi olla. Hingega inimesel võib olla palju ühist teise hingega inimesega, kuid tuleb küsida, kas nende ühisosa on üldse võimalik eeldusel, et mõlemal on vaba tahe. Kõrget peegeldamise taset nähakse siiski ainult aktiveeritud operatsioonisüsteemide korral.
Passiivsed taustamärgi OP-d kuvavad peegeldamistunnust harvemini, kuid sama sünkroonselt.
Edasi saab lugeda siin
https://www.bibliotecapleyades.net/…/ciencia…

About 11 different roles in light work…!
ꨄ Lightworkers are people on earth who have woken up to the truth and who work for the light and love..! It is often star souls and ancient wise souls from other planets, galaxies, dimensions and angelic spheres who have undertaken the mission of helping the earth and humanity to heal by working for and living in the light and love…! Below I will cover 11 different types of lightworkers. You generally work in several areas and there are many more areas than these:
ꨄ Network and portal worker Gridworker/Gatekeeper The Earth is surrounded by several energy networks that work in different ways for the planet. One of these networks is “the crystalline grid”, which is a multidimensional high-frequency crystal network that acts in favor of the earth’s ascension process. The Crystal Grid receives light, new codes and frequencies from the center of the galaxy and then releases them to humanity as it evolves. Another network is “the human heart grid” which is a heart network that connects the hearts of all awake people and through the network they share their own unique energies as help to each other and the planet in the ascension process. Network workers/portal workers work with these networks in various ways, including keeping them clean of lower frequencies.
ꨄ Portal worker, Gatekeeper Works slightly more advanced than the network workers in that they have the ability to open interdimensional portals themselves with high frequency light, where there were none before or portals that have been closed due to stagnant energy. They work in teams and consist of lightworkers who have ascended in past lives, on this planet or others. This as it is a complex interdimensional energy work.

ꨄ Frequency holder, Lightkeeper Anchoring the new frequencies of the ascension process and the light in their bodies and maintaining a constant and stable high frequency. They keep awareness and light high wherever they go and it is impossible not to be affected when you have a frequency holder in your vicinity. They work to create stillness, awareness and space for awareness in all situations. They also work to transform lower frequencies and do so naturally with their bright light wherever they go. Frequency holders have a high sensitivity and are usually at a higher level of consciousness than almost everyone they meet, which means that they need a lot of personal time to recover.
ꨄ Transformer A lightworker who works as a transformer absorbs lower frequencies into his own body and transforms them in various ways and then releases them as light. They may be tasked with working with the collective consciousness and all of humanity by transforming past karma. They also work on transforming lower frequencies on the earth’s various networks. Working as a transformer is tough work as these light workers are in a constant state of vacuuming lower frequencies and physically taking them into their bodies. Transformers are often tired, exhausted and have a great need for personal time to cope with the work. They are also extremely sensitive to energy.
ꨄ Healers Works with healing in different ways and through different forms and methods. They can work with the healing of the planet, animals or people. Many healers heal just by their presence as their energy has a natural healing effect on the environment and on everyone they meet. For healers, it is important to remember your own healing and work with yourself as it raises your own frequency and healing ability, among other things.
ꨄ Those who see, Clairvoyant The Lightworkers who have an open third eye and see behind the illusions. It is also the clairvoyant, claircognizant and clairaudient. These lightworkers operate through the mediumistic senses and help by giving inspirational guidance and advice to other people through their ability. They can also work on healing and transformation using the information and guidance they receive through their unique vision.

ꨄ Blueprints, the creators and those who manifest These light workers are actively working to weave in new light in order to manifest positive changes on earth. They influence by manifesting new positive timelines, events and engagements on Earth. The blueprint creators manifest not only for their own good but collectively for the good of all humanity. It is manifestation at the highest level and these lightworkers are incredibly powerful in their positive manifestation ability.
ꨄ The dream/night shifters Works in different ways in a sleeping state to transform energies and gain new information and knowledge. A job that sounds simpler than it is as it takes a huge amount of energy, especially for the night shifts with larger light tasks such as protecting, anchoring lights, networking and transformation.
ꨄ The dream/night shifters Works in different ways in a sleeping state to transform energies and gain new information and knowledge. A job that sounds simpler than it is as it takes a huge amount of energy, especially for the night shifts with larger light tasks such as protecting, anchoring lights, networking and transformation.
ꨄ The messengers Are lightworkers who receive information and guidance from angels, ascended masters, their higher self and other high frequency guides and share these messages through various mediums to assist in the ascension process.
ꨄ The signposts Lightworkers who show the way by living the way themselves. They inspire and spread light wherever they go by being their highest best selves and spreading unconditional love to everyone they meet.
ꨄ The guides in the ascension process Lightworkers who are aware of the ascension process and are themselves continually ascending to a higher consciousness. They spread information and show others the path to ascension by awakening people/lightworkers to their path. Finally, I want to say that a lightworker is ALWAYS ultimately a conscious person who chooses love over fear! ꨄꨄꨄ
The end Carina

Universumi sõnumid:
TARKUSE uksest pääseb sisse vaid vaikuses!
Sisemine rahu!
TARKUSE SISEMISE UKSE LÄBIMINE SISEMIST RAHU EI ASENDA
Nad programmeerivad meid märksõnadega… demokraatia… on üks neist… nad panevad sind uskuma, et valite… kui valite sama mündi ühe külje… iga tee viib samasse lõksu. ..
vasak-parem…
Hea – halb
Taevas – põrgu
Hea-halb jne…jne…(haletsusväärne duaalsus)…igavene võitlus, mis ei lõpe kunagi…
Ainult teadvuse ärkamine viib meid tõeni, me peame valima ukse, mis on meie eest varjatud.
Kas mäletate Maatriks põhineb kolmainsusel, triaalsusel, siin töötab kõik triaadidel. Nad esitasid meile alati väljakutse valida kahest võimalusest üks ja varjasid kolmandat: väljapääs on sissepoole.

Kuidas edukalt rahvast petta
Sotsiaalmeedias ja kommentaariumides asjatavate valitsuse hääletorude leksikoni on ilmunud kriitika vaigistamiseks uus võte – kõiki, kes praeguse maksutõusuvalitsuse tegemisi kahtluse alla seavad, süüdistatakse virisemises, mis pidavat olema eestlaste rahvussport ning kremlile kasulik idiootsus. See reformilembide nupukas võte meenutab kunagiste tublide pravdistide varamusse kuulnud kavalat nippi, kui iga partei joones kahtlejat hurjutati kui imperialistide käsilast ja helgesse tulevikku viivale teele takistuste loopijat. Ka reformivalguse insenerid lubavad meile helget tulevikku, nuputades tõemeeli, kuidas tagada kogu maa elektrifitseerimine odavama hinnaga. See on otsekui ajalooõpikust maha kirjutatud lõik kunagiste enamlaste ülimast tarkusest. Ent Eesti elu kisub vaatamata valitsuse geniaalsusele üha enam kiiva ja õigustatud usaldamatus riigi vastu üksnes süveneb. Kuidas saakski usaldada riiklikke institutsioone, mille pilgu all toimuvad taolised kahtlased ärid nagu RMK puiduafäär ning Rail Baltica rahaveski üha kiirem pööritamine olukorras, kus pole selge, kas Läti jätkab kahtlase projektiga või muutub meie megaraudtee üliedukaks ühenduseks Tallinna ja Ikla vahel.
RMK kui semudest ettevõtjate parim sõber.
Tänaseks on selgunud, et Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) müüs kümmekonna aastaga üheksale ettevõttele paberi- ja küttepuitu alla turuhinna, mis aitas valitutel teenida ca 40 miljonit eurot lisatulu. Ujusid välja salalepingud, millega müüdi Graanul Investile ja Estonian Cellile puitu märksa soodsamalt kui eelisboonust mitte nautinud ettevõtetele. Lahedast diilist saadi lisatulu üle 23 miljoni euro. Järelvalveorganid vaatasid toimuvale läbi sõrmede, sest küllap said kõigil huvilistel näpud meeldivalt rasvaseks.
Mõnusa korruptiivse kokkumängu muljet süvendab ka viis, kuidas avalikkust püütakse veenda, et tegelikult on RMK-s kõik joonel ja mingeid olulisi sahkerdamisi polegi toimunud. Kui RMK jamad liialt avalikuks tulid ja isegi valdavalt kummitemplina esinev riigikogu hakkas nende suhtes huvi ilmutama, jättis kliimaminister Yoko Alender rahvasaadikutele ja üldsusele mulje, justkui teeks sõltumatu audit selgeks, kas RMK on keelatud tegevusena ja võimalik et muudest huvidest lähtudes, müünud puitu alla turuhinna. Sama jama ajasid riigikogu korruptsioonivastasele ning riigieelarve kontrolli erikomisjonile kliimaministeeriumi asekantsler Antti Tooming ja RMK juht Mikk Marran. Hiljem tuli välja, et audit käsitleb üksnes aastatel 2001–2014 sõlmitud kolme erikokkulepet, mis on aga kriminaalses mõttes aegunud. Ei vastutajaid miljonite kõrvaldamise eest, et korralikku uurimist õiguskaitseorganite poolt. Jokk ja hurraa! Kas midagi sellist oma riigis soosivat valitsust saab usaldada?
Rail Baltica kui räpane muinasjutt.
Ajal, mil riigil ei jätku raha paljudeks esmavajadusteks, kerkib Rail Baltica unelmate trassil mitte kusagile viivaid viaduktide muldkehi, ökotunneleid ja muud mitte kellelegi vajalikke rajatisi, sest pole selge, kas lätlased, kes on raudtee ehitusel esinenud kuritarvituste uurimiseks algatanud kriminaalmenetluse ja tunnistavad häälekalt, et neile seda mõttetut projekti vaja polegi, ikka jätkavad ideoloogilise sajandiehitusega või loobuvad ning suunavad raha märksa vajalikematesse valdkondadesse. Läti peaprokuratuur kahtlustab, et Rail Balticu projektiga tegelevad ametnikud tekitasid seoses infrastruktuuri rajamisega riigile suurt kahju. Olgu siinkohal märgitud, et kuna Läti pole viimasel ajal teinud Rail Balticasse makseid, tulevad sealse ettevõtte töötajate palgad Leedu ja Eesti rahast.
Rail Balticaga seostuvat kuritegelikkust uurib ka Läti parlament, mille komisjoni lõpparuandes tuuakse välja 18 tippametniku nimed, kelle töös ilmneb kriminaalset hooletust.
Riigikontrolör Janar Holm on hoiatanud: “Teadlike valelootuste andmine valmimistähtaegade kohta, ilupildid kosmosejaamadega sarnanevatest terminalidest ja videoanimatsioonid, kus rongid mitusada kilomeetrit tunnis tuhisevad, ning muud sarnast oleme Rail Balticu (RB) puhul juba piisavalt näinud. Raudteed veel mitte!” Eesti aga püüab hambad ristis jätkata, sest kellelegi on see kasulik. Asja ilustamiseks ning kasutu ettevõtmise õigustamiseks on lastud käiku väide, et vajame raudteed selleks, et vajadusel tuua siia NATO väed. Teadupärast ei kuulu sellised jutud kriitika alla.
Praegu puudub selge nägemus, kust võtta raha üha suuremate kulude katteks, mis, nagu kinnitab riigikontrolör Janar Holm, on kasvanud esialgsest kaks korda kallimaks, selge pole enam ka trassivalik, ent õkoduktide ja viaduktide rajamine jätkub ja Rail Baltic Estonia (RBE) kuulutas välja 932 miljoni eurose hanke raudtee ehitamiseks. Raha on meil ju nagu raba, sest lastega peredelt, pensionäridelt ja palgatöötajatelt annab seda va pappi veel piisavalt välja pigistada. Kõige selle peale tahaks küsida, kas sellist segaduses visklevat valitsust peaks kiitma?
Aga mida siin viriseda! Tuleb end sokutada väärikale parteilisele ametikohale ja pappi hakkab sadama, sest keera käkk milline tahes, Eesti demokraatia laseb oma ametnikel karistamatult sullerdada.
Vsevolod Jürgenson

Meie Loo 12 inglit, sündimata lapsed, kes jõulise lahtihüppe ajal ja järel oma ema
saadavad, olgu ka sinule teejuhtideks ja julgustajateks, hea lugeja-kogeja.
Et mitte kellelegi – ka endale mitte – asjatult haiget teha, rändame läbi Piia elu
ilukirjandusliku Loona.
Jah, kõik kokkusattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud –
sinu elus on ehmatavalt samasugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed.
Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abielu vara ja töölepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis
saab, kui jääd töövõimetuks või lahkud sellest kooselust? No vot.
Vabatahtlikult panustasid, armastusest miljonid teisele teenisid – jumalaga!
Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast perevägivalda – sinulgi on
psühhoterrori tõttu paanikahood ja ärevushäired – ja enam mitte ainsatki sõpra?
Tere tulemast klubisse – meie konveier ongi selline.
Kuni üksi ja üheskoos, ise ja üksteist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abikäsi vägivalda ja petmist, enesesalgamist ja aborte,
vägistamisi ja materiaalset ärakasutamist, depressiooni ja alkoholismi nii seestpoolt
kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu.
See on minu lugu.
See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda – ja sirutub sinu poole, ilus
hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli
meie kolmeaastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse
võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta, kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas
süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse, sest puukide ligitõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel
päriselt kadunud. Tänu sellele Loole, mille pean aususe huvides ära rääkima,
28
olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima – varasem
mina olnuks afektis ja küsinuks üha: kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb.
Inimene küsib, Jumal vastab.
Selleks, et teha Piiaga osalusvaatlus kaasa, ehitasin ka endale paari tutvumisportaali
profi ilid – miski date-amoremi-… kolmas oli veel, tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik
– nii läbipõlenud taadud kui kodutud kutid – õngitsesid emmejat-laadijat.
Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed, ainult et kusagil kaugetes
ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas.
Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma
profi ilid juba sulgenud, kui mulle lähenes Meta-messengeris mees, kellele mõtlesin
hüüdnimeks panna Tünn, aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis
kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval, mil koostasin oma õpilastele õppematerjali
„Inetust pardipojast Kunksmooriks“. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu eluõhtuks
enesekindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast-maabuvast kapten Trummist,
oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin, et tema ta ongi.
Kuu aega kirjavahetust enne kohtumist tulenes mu töökoormusest mitme
kooli ja eraõpilaste vahel – polnud füüsilist pealinna sattumise aega. Kirjavahetus
oli soe ja sulnis, kirjavigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn
Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama
„Sinu mees“ ja „Su Trumm“.
Leidnuks Kunksmoor – kes ma päriselt olengi – töökuhja alt varem kohtumise
hetke, adunuks tema suur nina õhust, et alati pole tore, kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne, et ühitasin kohtumised üritustega, kuhu ma nagunii oleksin
läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fi ft y-sixty võrdsed. No
hard feelings.
Mõne õnneliku nädala – tunnike messe hommikul, tunnike õhtul – järel
Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus, et tal polnud kogemusi
videokõnede võimalusega – ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal, et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan
sõnastada: me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime
teda – erinevalt olla-laskvast-ärakuulavast minust asus meespool aegsasti
tegelikku mind ümber kujundama, et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minumuutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta
asus aeglasel õhinal mu elulugu ümber kirjutama. Märgiline väljend – asuski päriselt
ka! Selleks, et keskeakriisis mitmekihilises ummikus mitte oma prestiižikas
piirkonnas villat müüa, otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis, et linnapreilist
tänaseks minuks õppimine on tähendanud inimvõimete piiril tööd – ihulist-hin29
gelist-vaimset – mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda, et selles villas
on Tünn Pootshaak juba neli kooselu sellessesamasse kohta keeranud, kuhu näib
kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümberkirjutatavaks täpselt samasuguse isendi nagu
eelmine – või isegi eelmised – brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale, et Lõuna-Eesti sügavustest pärit kena meesinimene ei
salli loomi – run, Forest, run! – ütlesid sõbrad pikema jututa – ta ei tea järelikult
hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime
tehnikaülikoolis Robotexil – mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise
lapsega suhestudes iseennast kõrvalt jälgida. Ehkki lasterikkal isal oli enamusega
täiskasvanud pesakonnast null-suhe – teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid – lubasin
tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni
sohilaps, kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid, kohtus
minu pesamunaga kiirtoidurestoranis, kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest
silmitsesid teineteist ükskõikselt. Mu vilunud haldjapiiga adus – sellest ei
tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale,
et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega, kes minu sõbrad tegelikult on – tõestamisega, et
looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainuõige – et jätsin tühitrummipõrinale
vastamata: kui sulle tundub nii äge, et su eelmine naine oma teismelised
välja tõstis – miks sa siis nii kurb ja katki oled, et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiilipeol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades
varustuse, millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsiasja, et kõik
vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi – järelikult
võivadki korduvkasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda – kui
ei allu, võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli: seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat
ööd tema kui võistlustantsijaga džaivides sain valesammude eest korduvalt
putsi saadetud. Keset vestlust harvakohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale
käsule: „Voodisse, naine!“
Püüdes – ise tegelikult aru saades, et asi on lootusetult mäda – ikka tõestada-
näidata, kutsusin kõmiseva õõnes-anuma päevasele külaskäigule – vaata! Näe,
siin on vaja tormimurd ja lääpas võsa korrastada, ühe toa tahan juurde ehitada,
turbapõhisest ökopeldikust on kõrini…
Tema ohkas, et seda tööd on nii kohutavalt palju, et minu Südamesalu tuleb
maha müüa. Põrnitses, kuidas ringkäigu ajal kadumajäänud kassi otsides muretsesin
ning urises mu kaheaastaste kiisukaksikute ja nende viieaastase kuninganna
kohta, et neid kassiraipeid ongi jõle palju, hea, kui mõni auto alla jääb. Vanused
kirjutasin siia sihilikult – nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu pere30
kond. Raiped?
Saate aru, ma olin selleks ajaks kolm – 3!!!!!!! – aastat seda raamatut kirjutanud,
kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud-kirjutanud-kaasakogenud. Olin
enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin, et Tünn Pootshaak
kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elumerede metskapteniks.
Pesamuna nägi tühjusest oma kollase kaksikpilguga läbi ega pidanud tüüpi
enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin, et see mees viib
meid sõja siia rulludes üle mere – pakkisin soojad riidedki valmis, et ennast, tütart
ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline, et va õõnes rehkendas: tööloomast eit müüb lisaks tema
villa ülalpidamisele oma muinasmaa ära, ostab Atlandi serva pesa, kuhu tore
poiss toob oma laeva, millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad-motikad on
in – hobused-raisad, krdi bulad täiesti aut. Kulud ja ebamugavused – müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas, et eba-Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest
ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima
– kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik, sest õhtuti endiselt kirglikke kirju
kirjutav Tünn oli keskpäeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid
käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“
– erinevaid sõidukeid müüv üliedumees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka
klienditeeninduse ajal lennujaamas magamajäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagalaplaani nimel ikka veel vaja oma „eluõhtuõnn“ kirikukontserdile
viia, et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda: joodik ju – võtad järgmise
lemmiklooma?
Varieteesse viisin ikka ka, et näha, kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud
tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta-imeline kurtis üha, kui kole on, kui
naised on liiga aktiivsed, eeldas ta-väinu ometi, et talle pärast tema ja ainult tema
eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta pootshaaki – õieti mitut – töödrügavakillustunud
Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Ootoot,
ma kirjutan tema jaoks sinu eluloo ümber, sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie
ühise tuttavaga asju ajada, imelik hipi? Ma võibolla… aa, ise said. Su asjad pole
olulised – ühegi sinu lapse nime ma nagunii meelde ei jäta, iga kord küsin uuesti.
Su lähiringis on probleemid veesõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline
bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama – aru ei saa või, see on käsk,
naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade fi lmi esilinastusele – nad nägid ja sõnasid
sama, mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesamuna
äraolekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte
nii õpetamisele, õpilastele kui õpetajale – toksis arvuti taga minu inimeste peade
kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
31
Kui algas õpetajapreili koolivaheaeg ning tormimurdu ja lääpas võsa haldama
saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida, andis Kunksmoor
tollele imelisele veel ühe võimaluse – näitas pilte, mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või-miskit korraldas nädalaid hilinenult messi, et oma tiksumist suurettevõtja
tagatoas õigustada, ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada,
käratas ta metsatöö-kevadmaratoni piltide peale, et ma lõpetaksin oma jama pritsimise
– marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole
raske. Ja tema värki ei müra ka.
24.veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult
vastandlikud elamused – sõjaväe paraadile rivistunud masinate diislivines
kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga
õlga, kui Jaan Krossi skulptuuriga paduvihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsipommitamise tallermaal tuttavaid, lipsasin
Jaani kiriku juurde ja sain OMA, üleni oma elamuse. Tegime viimse
ühise käigu Tammsaare uuskäsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin
teda raamatukaupluses mu pojaga videokõnet pidamas – misjärel ta vaatas
raamatukülluses põlglikult ringi: näh, sinu-vaesekese omi ei olegi.
Mina-vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga,
mispeale kuulsin, et olen nagu joodik, keda pudeli juurest minema ei
saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna
läbi vanalinna rongile – koos läbiligunenud kasukast nõrguva lauspaduveega
jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad,
soovitused kogu see jama maha müüa, laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maamehele, kes linnas
miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis, oma päritolu ja ennast
häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päevapikkust metsatööd, saag ja kirves igas
käes, endale Pärnu tagant Eassalust buldogikutsika. Pusletükkide paikalibisemise
joovastava sahina sekka sain kirja – mis elukaga sa piltidel poseerid?
– enne kui hea kaasteelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning selsamal blokiviivul
saabus teade, et mu viimne seaduslik on (Eestist) lahkunud. Olge
õnnistatud, toredad poisid!

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Eesti filmid

Kliimafilm

See kadunud tee

Võlausaldajad

Jüri Rumm

Inimesed sõdurisinelis

Mõrvad Muugal

Muinasjutt tsaar Saltaanist

Kuidas elad, Ann?

Detsembrikuumus

Ma olen väsinud vihkamast

Astrid

Legend

Tagasi rööbastele

Kõrboja peremees

Imekaunike

Rummu Jüri

Stiilipidu

Voitka metsavennad

Röövlitütar

Tagahoovis

Nipernaadi

Õppematerjalid videosalvestustena

See on minu lugu!

Kati Murutar saatis enda ja Piia Padari kolme aasta töö käsikirja mulle tutvumiseks päeval, mil „love-of-my-life“ siit Hispaaniast ära viidi ning mu sõbrad hakkasid minu tagasi ellu äratamiseks mu kodus kapitaalremonti tegema.
Jahmusin suguõdede loodud mahukat teost lugedes: see on minu lugu!
Seejärel sain aru, kui sarnased me kõik oleme – raamatus on kokku punutud kümnete ja kümnete temakeste stoorid, mis jutustavad vaimse ja füüsilise vägivalla kogejate sisemisest ilust ja valust ning meie kõigi „süvariik“ on ühesugune: kõigepealt ei usu me ise ka, et see on päriselt – kui sinine silm on saanud tavaliseks meigi stiiliks, varjame viimase võimaluseni teiste eest, sest peame ennast süüdlaseks, ärateeninuks – abi järele pöördume, kui elu on reaalselt ohus. Kui siiski.
Saatsin raamatu autoritele fotod oma ülestaotud näost, millele lisaks pälvisin ka lukutahapaneku ning samal ajal mu telefoni ja arvuti kaudu minu identiteedi varguse. Pidin politsei korduva sekkumise järel lähenemiskeelu saavutanult endale uued numbrid ja profiilid soetama.
Minu eks(itus) ütles korduvalt: „Sa oled sama hull kui Murutar.“
Lisaks – ilmselt oma hinna kruvimiseks – kirjeldas, kuidas erinevas eas naised on püüdnud teda võrgutada või suisa vägistada. Nüüd – tagasi Eestis – kirjeldab ta kindlasti ka mind kui võrgutajat ja vägistajat. Tegelikult ei söanda ma ilmselt veel kaua uuele suhtele mõeldagi: väidetavalt kulub maniakaalse-obsessiivse partneri põhjustatud traumast toibumiseks 4-7 aastat…
Võimalik, et mina ei osanud nartsissistist maniakaaldepressiivse psühhoterroristi ja vägivaldse vandenõuteooriate veeretaja fassaadi taha näha sellepärast, et olin seni olnud eluhellik. Samas – olles nüüd teemat põhjalikult uurinud tean, et egotistid-eneseimetlejad-sotsiopaadid pühendavad kogu oma vähese väe klantspildi loomisele. Energiat vampiiridel endal teatavasti ei ole, seega imevad nad partnerit salvates, sildistades, mustates ja pidevat segiajavat ajuudu tekitades su nii tühjaks, et hakkadki uskuma, kes ja mis kõik oled… Kuni ellujäämisinstinkt sunnib tegutsema.
Tulin aastate eest Hispaaniasse tööka ja hoidva mehega, kes oli nii normaalne ja harmooniline kaaslane, et hellitas mind ilmselt tõepoolest ära – kuni jättis mind leseks.
Eestist saabus justkui saatana enese sätitud ajastusega mind lohutama eriline, hurmav, tuntud…
Jah, ma teadsin, et too hr Imeilus oli aastaid sopajoodik, et kunstnik sai temast vanglas, et ja et…
Nagu Kati ja Piia raamatusse kogutud sajad stoorid, algas ka meie asi sajandi armastusloona. Mis siis, et ta keeras mu kodu seapesaks – loovisiksus ju! No tassis igasugust träni kokku – ta sai sealt inspiratsiooni ju! Tõstis mu sõpru elegantselt endale võttes minu tagaplaanile ja riputas tasapisi silte täis – jah, aga ma olengi mannetu ju…
Mesinädalate – õieti mõne by-the-book-klassikalise aasta – järel koorus minu kuulus kallim koletiseks. Tuju aina halvem, loovust üha vähem – mida enam tema enda asjad jamaks kiskusid, seda julmemaks ta esmalt sõnades, siis ka füüsiliselt muutus. Lisandusid sõgedad kõned Putinile ja Lavrovile – täitsa persses ühesõnaga.
Tema tütar kui professionaalne psühholoog on selgitanud, et varem või hiljem hakkavad geenid rokkima, ühtlasi on inimkonna seas praegu juba lokkamas vaimsete korratuste epideemia ning loomulikult aitab sajaga kaasa viin, mis on deemonitele ukseavaja – nagu ka narkootikumid.
Raevuhoogude vahel on tondid, keda ilmselgelt saatan ise elus hoiab, nii nunnud, et kõik andestavad neile kõik. Samas on nende pikalt ja piinarikkalt – ka kõigile ligikondsetele! – lahkujate ühine joon süvenev olmeline saamatus. Saanud lähenemiskeelu kolis minu õnnetus sõna otseses mõttes prügikasti. Jätkas sealt sotsiaalmeedias minu mustamist, sest selliste klaster-koletiste põhikävitaja on hirm oma fassaadi pärast.
Uuesti jooma hakates kodutuna suutis armukade saja kinnisidee ori ikka elegantseid fb-postitusi teha ning ka tagasi alkariks kukkudes kasutas jumalasõna kui relva mu vastu: „Sina oled Eeva, sina viisid mu põrgusse – nüüd pead kuuletuma, naine!“
Pantvangina, röövitud identiteediga, surnuks üüdistu-sildistatuna nägin vaid raevarite puhul tüüpilisi koletise silmi – reptiil ärkas, KEEGI TULI SISSE – ja jäigi. Temas elab terve leegion deemoneid – ja fassaadil on ta preester, filosoof ja tervendaja. Niiviisi vingerdab koletis kõigest välja – kohus, ment… Mitte kellegi hammas ei hakka selliste peale, keda ka siin raamatus leidub kümneid – mitmed mõistagi siiski ka naised.
Lapsed viisid issikese tagasi isamaale – kuna tal oli auga välja teenitud infarkt ja vist ka mingi kasvaja, pääses ta esmalt haiglasse ning seejärel kodutute varjupaika. Tööl ta mõistagi ei käi, aga KEEGI HOIAB ELUS – alati on mõni, kes peab sellistele annetamist kauniks, sest ei tea, et „vabal ajal“ peksab vaesekene varjupaiga segamini.
Märgilisena kirjutas üks selle raamatu prototüüpe oma ohvri auto peale minu monsteri nime…
Meil on veel sarnaseid mustreid – nööbime aegajalt, kui ärevus meie selja taga peetava koletise balli pärast eriti hulluks läheb, oma piinaja blokist lahti ja vaatame järele, mida ta seal teeb… ja siis vaatame hulga teraapilisi videoid peale. Ütlesin ju – see raamat on minust. Ja veel kujuteldamatult paljudest meist, kes VEEL oma tragöödiat salgavad ja varjavad. Lugege ennast!

24 needusest koos OMADEGA välja, läbi ja üle
Kati Murutar
Kirgastavat korjandust kogenud kirjanik-õpetaja

Olen olnud üleolevalt kanapime. Jälgides igal hingede- ja advendiajal toimuvaid abistamise kampaaniaid, ingliteajal nõrgemate kõbimisi, kord-aastas-supikööke ja muid kala andmisi ainuõigeks peetud õnge asemel – olen upsakalt mõelnud: mine tööle, misssa kerjad!
Taevas võttis seda „misssa kerjad“ asja küsimusena ja vastas: „Ole lahke, proovi järele!“
Kõik me oleme saanud korduvalt kogeda, kuidas meie retoorilisele küsimusele vastatakse elulise näidisega – kuidas küll…? Aga palun, niimoodi!

Kodutunne omal nahal
Kirjutades koos vikerkaaretaguse Signe Lahteinaga „Kodutunde“ raamatut külastasin paljukümneid kodusid, mille aitas legendaarne tegude-saatesari üles ehitada sellepärast, et kuidas ka tublid-töökad inimesed rügasid – saatuse sabalöögid kasvatasid suisa sadistliku lustiga kulusid tuludest ikka ja jälle kordades suuremaks.
Lõppeval aastal kogesin omal nahal, kuidas juhtub nii, et kasvõi 18 tundi töötades ja tunde andes, kirjutades ja toimetades, tõlkides ja koolitades küünid ikkagi Draakoni kokkukeeratud ettearvamatutele kuludele napilt pahkluu kõrgusele.
Hobuse kui mu loodetava pensionisamba trauma, lasteisa sepsis-kooma-halvatus kõrvuti noorima tütre täisealiseks saamise kuludega, oodatust väga erinevad talgud ja ehitamised, ravimised ja ahastamised… Olin mitmetonniste arvete kuhja all kännis ja kõhklev – kogesin, kuidas on hingata maksmata teenuste musta varju all ning lubasin endale ja lähedastele: iial enam ei kergita põlglikult kulmu vaesekeste toetamise hingede-ingliteaegse hoogtööna.
Kõik tuleb tagasi – täpselt nii, nagu kord õpetajanna Tarandiga oma muinasmaadel kihnu maalambaid kasvatades kuulsin ühel päeval hämminguga, et kolleegi kogenud utt magas vastsündinud talle ära. Misssasssja! Teisel päeval lamas mu enese laudas vilunud lambaemme kolmikutest ühe lapikuks. Näe, siin on vastus su küsimusele – nii lihtsalt see käibki!
Kirtsutasin nina südamesoovide-ingliteaegade mimsude ühekordsete püüdluste peale ning mõtisklesin oma väljavaadetele. Ilusad noored trofeenaised – 99aastase miljoka silmis mina ka – elvad kuldses puuris ainsagi mureta… Telliks õige universumilt vastuse küsimusele: mis on linnukesel muret? Kümmekond tragi kosilast tiirleb ümber messengeri jt postkastide vist küll igal vabal naisel – jah, unistame kaksikleegist, unistustest suuremast mätšist, aga… Rumal jutt, tagasi!

Michelle Price: „OLGE TEADLIKUD, MIDA TE KODUS RÄÄGITE… Seintel on mälu. On sõnu, mis võivad tuua needusi, süvendada ja esile kutsuda ebaõnne ning tõmmata ligi õnnetust – samas, kui teised sõnad kannavad valgust, tuues õnnistusi, meelitades ligi heaolu, õnne, harmooniat ja rahu.
Teadmine, kuidas üht ja teist eristada ja kasutada, ongi tarkuse algus! Keskkond, kus sa elad – eriti sinu kodu – kipub absorbeerima, säilitama ja kajastama sinu mõtteliste harjumuste sõnu ning muutma need olenditeks, kes asuvad kas tumedal või ingellikul spektril, sõltuvalt sinu enda emotsionaalsest õhkkonnast.
Sageli väljendame ju selliseid fraase: mul pole raha, olen täiesti abitus olukorras Miks need asjad alati minuga juhtuvad? küll elu on raske! ma ei suuda… Ja nii edasi.
Pea meeles, et sõnad võtavad suuna, mille neile annavad kavatsused ja emotsioonid. On aeg ennast jälgida ja kokku võtta, et valgus saaks vabalt voolata. Ole oma keelekasutuse eest vastutav, et sa ei muutuks oma sõnade orjaks.
Õnnistage, ärge needke! Vältige hinnanguid ja sõnu, mida te ei taha oma maailma materialiseerida. Negatiivsed või piiravad sõnad toovad kaasa puudust, haigusi, raskusi ja kannatusi. Armastuse, tänulikkuse, rõõmu, ilu sõnad ja väljendamised toovad kaasa heaolu, küllust, tervist ja kasu kõigile.
MAAILMA LUUAKSE PIDEVALT LÄBI SÕNA, HELI, VIBRATSIOONI ja SAGEDUSE. Kõik on energia… Sina otsustad, kuidas seda kasutada. Maagia peitub sinus eneses!“

Tiivad mudas
Kirjutasin muide selle teksti pealkirjaks algselt „kerjandus“ ning olen aastaid kirjeldanud, kuidas jumalannade tiibu mudasse tallatakse. Kuhjuvate loomaarsti jmt arvete painest pääsemiseks kerja… ei!!!… korjakirja koostades ja seda oma kooli kursantide peal testides võtsin kogu arukuse-teadlikkuse-hingejõu kokku, et selles ei kätkeks kaeblikku puudusenergiat-väetiväetust. Jõudsin teadvele: kitsikusest saab sellepärast väärikalt püstipäi rääkida, et salamisi kogeb järjest arvukamalt töökaid lasterikkaid haritlasi sama ummikut.
Mõistsin talli rookides – mis on mu parim meelisklemise moodus – kui rumalasti, aga selle eest pidevalt me ennast nö sajatame ja kalleid kaetame. Kõik, millele tähelepanu pöörame, tuleb meile kallale, kui me Lohet taltsutada ei mõista. Viimaste aegade triibutaeva ja mürgivirmaliste ümber mökitades – hape! kantserogeensed mürgid! tapvalt kumuleeruvad raskemetallid! – sain enda hooleks olevale teise pere hobusele kasvaja. Loomrahvad ei tea, et inimloomal on kõige küljes sildid ja omanikud – nägi, et olen tšemtreili põrnitsedes iseendale tõbe külge kaagutamas ja võttis selle endale. Fookuspookus, raisk… Mina ei TEINUD, ma TÕMBASIN ligi oma pideva abitu plaginaga – et ma seda endale ei saaks, võttis tubli eesti tõugu hingekene selle enda kanda…
Koolitaja Tiina Saar-Veelmaa kirjeldas ametikooli õpetajate aastakogunemisel oma äsjast kogemust: oma sertifikaadi heaks loodud töö kaitsmisel lammutasid oponendid tema loomingut sõnahaaval ning keerasid ka professionaalse psühholoogi eneseteadvuse-hinnangu-väärikuse mitmeks päevaks nii kummuli, et abi ei olnud ka temajuhendatud magistritööde ega kõutšimenu meenutamisest.
Nii ongi. Nagu on ülioluline ka Tiina-sõnastatud pidamise ja tahtmise vahekordade korrashoidmine: et vastu pidada, õpi teha tahtma, siis ei saa sind orjastada. Oleme kogenud magusat distsipliini – taltsutame sunduse naudinguks. Kusjuures siinkohal on eriti ohtlik just meie rõõmsalt kirglik rassimine, mis põletab meid salakavalalt läbi, sest meie raatsi hinge tõmmata – arved ka maksta ju…

Draakoni 24
Näen ümberringi nii läbipõlemise veerel kui tuhastunud ilusaid hingi – laenud, liisingud, kasvavad arved ja maksud laotavad meie palga laiali – järjest vähem üha väärtusetumaid kupüüre jääb elamiseks ning kui miskit juhtub, ikka need va ettearvamatud kulud, ongi katastroof.
Minu aadress Draakoniaastal on olnud p… nr 24. On toiminud just selle kuupäeva needus. Veebruaris suhtekatse kollaps. Juunis suure halli kalli hobuse jalatrauma – muljumine-venitus-väänamine puutüvede vahel, mis alles nüüd on tervenemas. Juulis laste isa koomasselangemine. Septembris noorima tütre tänini vinduv põlvetrauma. Oktoobris poja beebide tulemaasutamine liiga vara – kõik läks taeva abiga hästi. Novembris teise hobuse kasvaja…
Ohmavaeseke mentaliteet on kerge tulema. Kusjuures puuduse-ohvrimeele ilmekaim sümbol on nt pesumasina käivitamine – me justkui saame endale kodumasinate kasutamist lubada kindlatel kellaaegadel, topime mõsuri liiga täis ning pesumasina käivitamisest sulle sobival ajal on saanud otsekui protestiaktsioon: las hinnad tõusevad, mina, naine vot…
Poodides kuupäeva ületanud kaupade riiulites tuhnimine võib samas olla pigem lõbus leiunurga külastus – poole hinnaga pakkumisel sulnid leiud a la parimennemöödas rikastavad valikut kraamiga, mida normriiulitest kunagi ei leiaks.
Koos õpilastega loodud ja testitud palvekiri suure halli kalli raviarvete tasumiseks käivitas aga imede sünni, mille järel mitte miski ei ole enam endine – sest mina ise sündisin koos selle hingedeaja imega ümber. Täpselt nädalaga saime arved tasutud ja südame korraks kergeks.
Pesakond on seni tegelnud vastsündinud kaksikute ja kuudepikkuselt haiglaravilt koju naasnud issi purjede mastis hoidmisega.

Uuestisünd pangakontol
Kui end kokku võtsin ja kõik valed vaibid alla surusin, reageerisid palvekirjale Omad, kelle olemasolust ma seni ei teadnudki. Suurem osa naised, väga palju täiesti tundmatud või siis eelmiste elude helded kaasteelised, kellele olin – enamasti endateadmata – head teinud.
5-50-haaval laekusid minu eelarvamused maatasa. Olin pidanud oma rahvast vaesemaks nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Klišeed kõnelesid varem pigem ihnsusest ja ahnusest. Mu arusaamine ja arvamus oma rahvast sündis pangakontol toimuvaga ümber.
Ümbersündinud suhe kujunes ka telefoniga – tilksukaupa lakkasin teda kartmast. Iga märguandesurin ei tähendanud enam, et olen süüdi-võlgu-ebapiisav. Kogesin külluseelamust, mille kinkisid uue minu uued eestlased.
Ajutine obsessioon käis ka külas – annetustega kaasnes pedantne kelmusest hoidumine – kas see või teine poeskäik on ikka minu palgajäägist, et ma nüüd jummala pärast võõra füüri eest šokolaadi ei ostaks… Kas šokolaad kui kingitus õpilastelt korrumpeerib?
Tänu Diana juhtumile sain teada, kui suures hädas on salakesi teised meie kaasteelised – on vaja luua Omade Fond, kuhu parematel päevadel panustada, et kordamööda neile, kel peenike pihus, sõbrakäsi ulatada.
Tilkshaaval täitunud konto pani mõtisklema võimaluste üle 21. sajandi kombel passiivtulu hakata tekitama – ei ole minu rida siiski, mahe miljonäritunne kasvõi viivuks kogetuna on küll vägagi mulle. Selle foonilt ei ole nii kohutavad ka uued loomaarsti arved ega pidevad autoteeninduse arved seoses vana Passati kokkuehitamisega.
Loomulikult tahaksin osta poest garantiide-juttudega tutika auta – ent mul õnnestus läbiroostetanud raamiga eelmine auto vahetada üliheas korras kere ja salongi ning suurema osa mootoriga musta kompu vastu. Nii elekter kui salongikraam, muist mootorist ja veermikust on restaureeritud tänu mu õpetajaametile meistri juurde kokku toodud doonor-juppidega. Pärast inglite aega pangakontol on ka kulukas trall järgmiste ja järgmiste arvete ümber väga teistsugune. Tunne on teine.
Ilusatele hingedele vastutasuks anda on mul ikka mina ise. Korraldame kevadel tänu-piknikud erinevais paigus, et heategijail oleks lähedal tulla – Südamesalu, Nuiamäe, Kirna, Kilgi, Maria, Timmo, Ida-Viru raskeveohobuste kasvandus. Kuna meil läks seoses kirjastaja Alo Murutari ellujäämisega Piia Padariga kolm aastat koostatud raamat „12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ trükikotta, on sõbrahinnaga autorieksemplarid piknikele kaasa võtta.
Mis peamine – kirgastav korjandus kinnitas, kui palju me koos suudame – kordamööda üksteist püsti aidates oleme tugevad, rikkad ja ilusad ka veel. Aitäh olemas olemast – vastan alati samaga!

21. detsembri kui igaaastase toomapäeva puhuks koos õpilastega meie Toomastest teemateksti punuma asudes tundus esimesel hetkel: vanamoodne nimi, õieti polegi teisi. No andke andeks, tegelikult on nii- ja naapidi Toomaid-Tomme-Thomaseid-Tommysid pehmelt öeldes päris mitu.
Kirjanduse õpitoas meenus esimesena comme-il-faut August Gailiti „Toomas Nipernaadi“, kelle tõttu nimetatakse sooneutraalselt nipernaadideks kõiki, kes kevadel linnast lahkuvad ja sügisel enamvähem vabatahtlikult sunniviisil tagasi tsivilisatsiooni naasevad. Sangaste krahv von Bergi ristipoeg Gailit oli ilmselgelt iseenese prototüüp ning samas nukralt õpetlik hoiatus: ainuüksi vabatahtlik nipernaadindus on õnnestav – olude sunnil võõrsile emigreerumine teeb õnnetuks ning see väljendub kirjaniku puhul depressiivseks muutumises a la Koidula.
Toomas Hendrik Ilves kui ulgueestlaste poeg on läinud rahvuskehandi elulukku väliseestlusest justkui isamaale meie teenistusse tulnuna, ent tema legendaarne kikilips ei ole suutnud varjata pahatihti suus ringlevat nätsu ning vastupidiselt Eesti Vabariigi tänasele Presidendile Alar Karisele oli ta enamasti arrogantselt seljaga nii rahva kui poliitikute ja usujuhtide poole. Usk(u)matu Toomas…
„Samavõrd kui hr Karis on alati kohal, tavatses Ilves pirtsutada,“ nentis EELK Peapiiskop Urmas Viilma andes Kehtna KHK inimestele tänavusel advendiajal aulatunni, mille käigus tutvustas iseennast sooja ja siira suurmehena.
Toomas Uibo on kunagisest lapsfenomenist ammuilma suureks meheks kasvanud ning tutvustas end telesaates „Maskis laulja“ ka praeguse tämbri veetleva valdajana. Toomas ja Tarmo Urb, kes ühinesid aastate eest põlisameeriklastega, käivad Maarjamaal korraldamas indiaanilaagreid ja nende kontsertide kogejaid Algallikaga ühendamas – kes siis „Imelist aasa“, mis sõnade autor Jaan Krossil oli küll „laas“, ei teaks või rahvalauluks ei peaks.
Toomas Lunge aastakümneid lauldud ja meid suureks saatnud lugusid maa täitmisest lastega, kurbade naerule vastu hakkamisest ning sellest, mis meie sees on kaunist veel, teame une pealt peast.
Ennast ennatlikult Eurovision 2025 võitjaks krooninud Tommy Cash troonib oma kohvilaulukest lauldes aastavahetusel veel elutus-ilutus videolaadses tootes piimaga. Mingu tal sama hästi kui kordumatul Peeter Toomal, kelle talletatud „Viimse reliikvia“ filmilaulude valimik ja „Väiksed kastid linnaservas“ on väärisvaramu.
Toomas Lepp suubus ERR juhina rahvaluulesse kirgliku hispaaniaverd isiksusena, kes võis vastuhakkajatele rüperaaliga äsada. Kirjanik Toomas Vint omakorda on esimese elu- ja loomeperioodi alkoküllase saturnaali järel tõestanud, et pärast valikut ellu ärgata ja päriselt tunnetama ning vahendama asuda saab kaine alkohoolikuna paljudele saatusekaaslastele teene teha. Tema järgijatena on nii mõnigi kultuuritegelane asunud jälgima kaine kuu ja purjus päikese sisemist ilu ja valu.
Heljo Mänd oma teosega „Toomas linnupoeg“ on kujunenud ristiemaks kõigile õrnapoolsetele poisudele, keda aastakümneid linnupoegadeks tituleeritakse.
Kui Toomas Alatalu oli alles „linnupoeg“, õppis ta – nagu ka mainekaks moekunstnikuks tõusnud Toomas Volkmann – Pärnu 4. Keskkoolis, millest sai hiljem Pärnu Ülejõe Gümnaasium ning tollest jäi tänaseks järele ülejõe põhikool.
Toomas Lõhmuste andis linnupojana etenduse „Olen kolmeteistkümneaastane“ koos Andrus Vaariku ja Guido Kanguriga – neist kedagi ei ole vaja väga pikalt tutvustada, näitlejad ju.
Küll aga tasub teada ja meenutada, kes on Toomas Tool ja Toomas Annus: Eesti riigi rikaste edetabelis pikalt ja pidevalt esikohal troonivad suurettevõtjad – teadkem, keda kadestada, et õiged eestlased olla.
Toomas Vilosius ja Toomas Savi on mõlemad olnud arvestatavad arstid, kes on lisanud oma põhiportfellile ettevõtluse – Vilosius koos Suklesega, Savi Siim Kallase ja Neinar Seliga (raskejõustiklasest spordiideoloog ja eestimaise ettevõtluse raskekahurväelane).
Toomas ja Tõnu Tõniste on purjesportlastest kaksiklegendid ning Vilja (Laanaru, Savisaar) ja Taimo Toomast on samuti õnneliku paarina toomapäevanimelised, kes teavad, et veel ühe talvise pööripäeva kogemine ei ole iseenesestmõistetav.
Kui toomapäeva olulisim tava on olnud õlenuku meisterdamine ja salakesi naabri ukse taha viimine nii, et naaber jääb kogu aastaks Tuhka-Toomase aunimetust kandma, siis seoses Vana Toomasega – see on teatavasti tuulelipp Tallinna Raekoja torni tipus – on vastupidi. Teda pole keegi kellelegi ukse taha toomas – filmis „Varastati Vana Toomas“ pandi tema hoopis tuuri. Hiljem selgus, et ise ronis tornist alla armunuid kaitsma.
Ehkki baltisakslane Thomas von Wahl-Sievers on salaluurajana juba mõnda aega erus ning eestimaise Bondi kuulihaavad on ammu paranenud ja ta on ka siinse poliitika köögipoolega liigagi tuttavana valinud koos krüptokuningannast kaasaga Monacos resideerida – ikkagi ei taha tants ja tagaajamine tema ümber vaibuda.
Vooglaidude perenimega sama – mõni selle dünastia tegija on ikka seniidis – kes siis Varrot ei tea… Pedagoog ja purjetaja Toomas Vooglaid on SA Perekonna ja Traditsiooni eest juhina akadeemik Ülo 43 järglasest vanimaid ning on pühendunud peagi 90aastase maestro kaasa Kersti rajatud Vanalinna Hariduskolleegiumile.
Trubaduurid vagabondid nipernaadid Tom Valsberg ja Tommy Cash on mõlemad eksimatult oma stiiliga. Valsbergi bändid Indigolastest Manki Maindini ja Tane Mahutast Hanuman projectini on sama isikupärased kui tema raamatud „Kuidas rännata ilma hirmuta“, „Eluterve pohhuist“ ja „Intiimsuse atlas“.
Ennast juba Eurovisioni võitjaks kuulutanud Tommy Cashist me alles kuulda saame. Mine tea, ehk isegi nii kõrge lennukaarega kui Thomas Elliotti kirjutatud poeemi põhjal loodud muusikali „Kassid“ autor Andrew Lloyd Webberil: „Up, up, up past the Russell Hotel… to the Heaviside Layers…“
Ajastul, mil kaasaelamise ja äratundmise pisar pillati raamatuid lugedes – sealt edasi teatri- ja kinosaalis ning nüüd nuhvlis… – tundsime kaasa afrokaunishinge kurvale saatusele romaanis „Onu Tommi onnike“ (Harriet Beecher Stowe). Rõõmustasime selle üle, et Astrid Lindgren lasi Tommil ja Annikal sõbruneda Pipi Pikksukaga, sest tema Segasumma Suvilas oli alates pärdik Härra Nilssonist täpilise hobuseni see miski elav ja vaba, millest unistame nagu Kurrunurruvuti saarest, kus punaste patsidega tüdruku isa on afrotraibi kuningas – või kuidas seda korrektselt öeldagi.
Elu läheb alati edasi – pärast Aquino Thomase kehastamist Vanemuise möödunud sajandi lavastuses „Mõrv katedraalis“ jätkab hr Dvinjaninov koos Lunge Tommiga veel kümnendeid Kaunimate Aastate Vennaskonnaga publiku saba rõngas hoidmist.

Pildil on inimese ja hobuse peaaju – võrdluseks – kui suur ja kaunis organ peab inimese meelelahutusega toime tulema…
*
Koletulestikud

Austatud Eesti Vabariigi President, Peapiiskop, meie parlament, ministrid, valla- ja külavanemad ning kultuurijuhid!
Palume 2022. aasta jõulurahu pikendada õigeusu kalendri jõuludeni ning koletulestikud ära jätta. Ideaalis võiksime Maarjamaal igasuguste paugutajate müügi ja kasutamise lausa keelata, et lõpetada igaaastane tava tekitada jõuluõnnetusi, -tulekahjusid, – õmblemisi ja -matuseid.
Talupojamõistus arvutab taevast lõhestavad värvilised laengud arutult kulukaks.
Psühholoogiliselt ja emotsionaalselt tähendab saluut sõja ajal lisasõja kuulutamist lastele, vanuritele, sõjapõgenikele ning kodu- ja metsloomadele.
Pingul närvidega rahvad kogevad nagunii globaalsete sündmuste kajastusi meedias, ajujahti ja lageraiet.
Kannatlikud kodanikud sõidavad taevase tulistamise ajal autossepakitud koertega mööda seni veel puutumata ürgmaastikke. Pärismaalased palvetavad, et riivid-lukud ja ketid peaksid paanikas loomi ning otsivad uue aasta esimesel nädalal lihaveiseid ja vabapidamisel hobuseid, keda on heal juhul vaja lappida, sageli ka „utiliseerida“.
Inimesed, tule ase on koldes ja küünlas.
Küllalt surnud lindudega kaetud linnaväljakutest, millega „arenenud maailm tervitab“ algavat aastat.
Kõige haavatavamate veel ja veel hirmutamise asemel jagagem palun alles jääv raha paljulapselistele, väärikatele ja pagulastele jõululaua katmiseks ja praktilisteks kingitusteks kõige nõrgematele.
Kollektiivne laamendamine helladel aegadel on inerts: alati on nii tehtud. Ei ole, loodus on novembrist märtsini talveunes. Igal võimalikul moel karusid kodudest ilma jättes ja talveunest üles ajades ärgem pahandagem, et nad tulevad meie endi voodikesse ja pidulauda. Mesitaru või lammas – kõik sobib näärimaiuseks.
Allaandmise anatoomia otsib lohutusi ja kompromisse.
Elasid meie sõdanäinud vanavanemad sõja üle, elavad koletulestiku ka – jäid sõjapõgenikud Eestisse pääsemiseni ellu, jäävad uusaastaöisel pommitamisel ka.
Looduslik valik jätab terveks ja ellu need hobud-põdrad-kassid-ilvesed-koerad-hundid, kes kohanevad paukudega… Isegi Maša teab, et karu üles ajada ei ole hea.
Nur(s)ipalu raadatud metsade asemele kasvavad PÄRAST uued. Hävitatud talude kohale kerkivad uue hea ilma kodud.
Härrased, me pole kompromissides kümblevad allaandjad, oleme arukas rahvas!