Kui mina oleksin seaduste looja Rene Rande Kehtna KHK 12A

On üks vana ja kulunud fraas: „Rasked ajad loovad tugevad mehed, tugevad mehed loovad kerged ajad, kerged ajad loovad nõrgad mehed, nõrgad mehed loovad rasked ajad.“ Tsiviliseeritud massi mõtteviis tarvitseks siiski olla soov sõdasid ja hädasid minimaliseerida, eeldades, et nood ei ole agressorid… nähtavalt on seda palju paluda.
Idanaabrite vägivaldsus on mõistatuslik ja ebavõrdne õigusriigiga, õnneks ei ole konflikt jõudnud Baltimaadesse, ent nagu hallitus puuviljal, on see oma käe ulatanud veebiruumi suunas – propaganda, ajupesu, tehisintellekti spontaanne areng ei aita sugugi kaasa.
Enam ei saa arugi, kas räägid päris – funktsionaalse – inimesega või nullide ja ühtede jadaga.
Nagu iga häda ajal, on kerkimas veepinnale aina radikaalsemad vaated – printsiibid, mis ei pruugi olla sugugi purustavad, kuid käivad käsikäes propagandaliku jauramisega. Aga internet ju sellepärast loodigi: tšätiruumid, blogid, otsingumootorid – kõik peopesal.
Kõigi armastatud TikTok – pilk veebi prügimäele, kaeva piisavalt ja võibolla leiad isegi midagi huvitavat, ent algoritm, tammi luugid pärani, piserdab sirvija üle populistliku teabetulvaga. Putinistid sõja propagandaga – aga seda antakse mõlemalt poolt – meditsiini tõttu poole kehaga hauas õõtsuvad vasakpoolsed, rassistid, pääsu neist ei olekski. Kui tegu oleks ajakirjanduse või kooliga, krabataks isik, kahtlustatuna riigireetmises, tõenäoliselt ülekuulamisele. Ei, mitte internetis, kõik peab olema anonüümne.
Hiina ja mu enese valitsus näppavad mu andmeid – sõnavabadus eksisteerib vaid olukordades, kus midagi ülbet säutsud.
Fundamentaalselt ei ole sellel mingisugust vahet muu sotsiaalmeediaga, sarnast pettust harrastatakse ka mujal: Youtube, Twitter, aga tunda on, et siledate roiskunud ajudega kasutajaskond just sinna kontsentreeritud on. Ka mind on seesamuses sogases vees räsitud – ekstreemsete ideaalidega. Rämps võiks minu kui seaduse looja poolest haihtuda.
Kuid siis kannataksid ka ülejäänud – normaalsed kasutajad. Seetõttu jääb üle vaid piirangute kehtestamine, mis muudaks kogu tehnoloogia tasandi unarusse jäetuks.
Lisaks ei ole normaalne, et igaüks on võimeline avaldama oma arvamust teemadel, mida too isegi ei valda – noh, ega ei pea olema bioloog, et teada, mida toiduahel tähendab – hoopis hüpatakse esimesele populist-rongile, mis mitme targa välja oksendatud mantratest kokku lapitakse – seesuguseid Frankensteini koletisi sibab ringi palju, sigivad nagu jänesed.
Infot on aga küllaga, kraba või mõlema käega, mugav on seejärel väita, et ülejäänu on satiir ja vale.
Alaealised sobituvad pusle sisse eriti mugavalt – emme ja issi annavad iPadi kätte ilma jälgimata, mida nooruk seal omandab, korda saadab. Kasutajatingimustes on küll minimaalne vanus määratud, kuid kes seda ikka lugeda viitsib.
Sidumine identiteet-aliasega oleks tõhus meede, puuduks siis humoorikas pilt, mille taha peituda kui plaan vastu taevast lendab, see eemaldaks osaliselt ka ebainimesed-botid. Mängi täiskasvanute mänge, silmitse täiskasvanute tagajärgi.
Mis märgata metameedias, seab kahtluse alla seaduvuse, kas need ATHst tilkuvad isikud üldse hääleõiguslikud on. Vanusepiirang on sätestatud kooskõlas printsiibiga, et kodaniku kaasamiseks peaks tal olema piisav kognitiivne võimekus – võimekus, mis näib tänapäeval puuduvat.
Arusaadavalt on hea, kui kõik hääletaksid selle mu seaduse poolt, kuid kui see on efektiivselt degradeerunud hasartmänguks, kus hääletatakse uisapäisa, teadmata globaal- ja kohalikpoliitikast mõhkugi. Panna püsti kiire teadmiste kontroll – ei oleks sugugi keeruline ning näeks, keda tegelikult riigi ja rahva heaolu huvitab. Orwell, hoides näpus raamatut „1984“, kergitaks kindlasti kulmu, et on maagiliselt andnud täitsa demokraatlikule riigile totalitaarse-autoritaarse alatooni. Ei usu, et taoline oleks mingil moel võrreldav tsensuuriga, lõppude lõpuks ei võtnud ma ühiskonnalt ära ühtegi vabadust, mis oleks oluline.
„Aga minu õigused, minu privaatsust on rikutud!“
Kui isik käitub kooskõlas ühiskonna jalgealust õõnestavate väärtustega, mis juba praegu tundub võnkuvat, ei tohiks tal neid minu poolest üldse olla. Privileeg eksisteerib neil, kes mängivad kohaselt reeglitele.

Tervist, Eesti Vabariigi President Alar Karis!
1. Kuskohas väike Alar 1958. aasta 26. märtsil sündis?
2. Miks Te loomaarstiks saada soovisite?
3. Kuidas sündis otsus spetsialiseeruda molekulaargeneetikuks-arengubioloogiks?
4. Millisel kaalutlusel valisite töökohaks Loomakasvatuse-veterinaaria instituudi?
5. Mida õpetas Eesti Teaduste Akadeemia biokeskuse juhatamine?
6. Kuidas pääsetakse Hamburgi, Londoni ja Rotterdami kõrgkoolidesse?
7. Tartu Ülikooli teadurina loodud ettevõte Visgenyx meenutab mõnevõrra prof Metspalu ja Ustavi tähelendu – kui oluline on sellel teekonnal äriline aspekt?
8. Millest oli tingitud kannapööre diplomaatiasse ja Tšiili Vabariigi aukonsuliks saamine – kus ja mida selleks ja sel ajal juurde õppisite?
9. Riigikontrolöri ametisse tõusmine näitas, et olete sündinud juht ja isakuju?
10. Kuidas täienes Teie isiklik kompetents Eesti Rahva Muuseumi direktorina?
11. Mida teeb Eesti Maaülikooli nõukogu esimees tegelikult?
12. Kui oluline on Teile kuulumine Eesti Üliõpilaste Seltsi – mille taastajad eesotsas Mart Laariga moodustasid meie taasiseseisvumisaegse esimese valitsuse? Erinevalt Teist on põllumajandus vendadele võõras…
13. Kas aimasite, kui karm ametikoht riigipea kui vabariigi visiitkaart olema saab?
14. Meie meespere küsib Teilt legendaarse Urmas Oti vaimus: kui palju maksumaksjale Presidendi institutsioon maksma läheb?
15. Naispere küsimus puudutab Teie üleinimliku-lähedast vastupidavust – kas selle taga on üksnes proua Sirje Karis või keegi veel, nt psühholoogid?
16. Kes kirjutab Teie kõned ja postituste tekstid?
Kuidas tulete toime pisut pädematult nõudliku rahva pidevate soovidega, et päästaksite lastekodust lapsi, peataksite kliima soojenemise jne?
17. Kuna Teid esindusfiguurina teatakse, saate kriitikat ka peaminister Kristen Michali meeskonna tehtu ja tegematajätmiste eest, sest paradoksaalsel kombel neid ei teata – rahvas oli harjunud Kaja Kallast patsist sikutama, nii jäänudki…
Michali tundmatus kasvab ja reiting langeb – kuidas sujub Teie koostöö temaga? Eelistaksite peaministriks nt Urmas Reinsalu või EKREt?
18. Me kõik teame, et Ukraina on Eesti kaitsekilp ning oleme enamvähem turvatud, kuni Ukraina peab vastu – kas me sekkudes seejuures siiski liialt sõjakalt Venemaaga ei ärple ja ise kurja karja ei kutsu?
19. On ikka väikeriigile jõukohane ja mõistlik keskendada oma majandus sõjatööstusele – ehk oleksime pigem loojad-rajajad?
20. Kas Rail Balticat pidi hakkate sõitma Teie ja meie – või relvad ja fosforiit?
Kuidas suhtute fosforiidi kaevandamisse?
21. Millise Eesti(maailma) jätame riigi tänasel kursil oma lastele ja lapselastele?

Igaühel meist on lisaks mitmete kultuuride ühisele kadripäevale oma Kadri või keegi oluline, kelle nimi on tuletis Püha Katharina nimest. Meie kultuuriruumis on arvukalt vägagi tegijaid kadrilaadseid – Katrin-Kati-Kadi-Karin-Katriin-Catherine-jne – neid nimesid kohtame igas eluvaldkonnas rahvusooperi Karismast Brüsseli pr Simsonini.
Tublide lastena oleme lugenud Silvia Rannamaa tõsielulist melodramaatilist kaheosalist lastekoduromaani „Kadri. Kasuema“. Selle liigutavalt tegeliku teose ainetel on sündinud režissöör Leida Laiuse film „Naerata ometi!“ ning see linateos andis artistitiivad nii Siiri Sisaskile kui Hendrik Toompere juniorile, aga ka tõstis aegsasti avalikkuse ette eduka psühholoogi-koolitaja Tauri Tallermaa.
Rahvusvaheliselt tuntuim on orkestrijuht Kadri Tali, kes on meie rahvusorkestri ERSO peadirigent ning kellel on kaksikõde Anuga kahasse Põhjamaade Sümfooniaorkester. Teine rahvusvaheline muusika-Kadri on mõistagi prl Voorand.
Kuigi fenomenaalne muusik on ennast tõestanud paljude riikide jazz-lavadel, on ta meie rahvuskehandi teadvusesse kinnistunud loomulikult telesaadetes: „Laula mu laulu“ ja „Su nägu kõlab tuttavalt“, kus Oskar Seeman tegi Kadrile teene tema tutvustamisega rahvakihtidele, kes teisiti ei teaks midagi ansamblist Estonian Voices.
Varasemate generatsioonide Kadri oli „Entel-tentel-trika-trei“ aegade pisike Hunt. Temast kujunes helilooja ja koorijuht, kelle teosed „Ema, mu armas ja hea“ ning „Üksteist peab hoidma“ on olnud korduvalt meie laulupidude repertuaaris. Ühtlasi on tegemist sügavalt religioosse ja eetilise ühiskonnategelasega, kes peab vajalikuks talumatult valusatel teemadel kaasa rääkida.
Perekond Vilbaste ja Sarv on kadripäevaga seoses mitmekihiliselt meenutamisväärsed, kuna botaanik Gustavi järglaste hulgas on nii allikahaldjas Mikk Sarve lesk Kristel kui noor sädepiiga Kadri. Just ansamblid Hellero ja Hortus Musicus on põlistanud meie jaoks erinevate ajastute pärimuse ja juurtetunnetuse.
Kirjanduse ja mõtteloo klassitoas on keskseim kangelanna Kadri Kõusaar. Tema romaanid „Ego“, „Alfa“ ja „Vaba tõus“ said tänu sellele õnnelikult helge lendstardi, et Kadri töötas samal ajal ajalehe Eesti Ekspress kultuuritoimetuses. Talle olid romantiliselt valla reklaampinnad nii ajalehes kui tänavatel ning Pärnust Vaeste patuste alevist pärit kaunitar kasutas seda enese üles töötamise võimalust väärikalt, ei jäänud trofeenaisena pehmetele loorberitele lebama.
Kadri Kõusaar on läbi tule, vee ja vasktorude, Alaska ja kõigi teiste mandrite tõusnud hinnatud filmimeistritariks, kelle sensatsioonilism film on seni olnud „Magnus“. Tõsieluainelise loo peategelane sooritas enesetapu, ehkki prototüübi isa Vatsla Vanapagan Heino M. Laisk (üldsusele tuttav „Selgeltnägijate tuleproovist“) oli ise filmi loomise juures, keelas tsensuur selle suitsiiditragöödia avaliku näitamise. Mida teravamad teemad ja valulikumad ajad, seda lihtsamini kipuvad ülereageerimised tulema.
„Kadri toob karjaõnne,“ ütleb vanarahvas läbi meie geneetilise mälu.
Me läheme kadrilaupäeval, valged rõivad üll naabritele külla, et Põhjala inimestele omane depressiivne suitsidaalsus lauldes ja tantsides seljatada. Meie rahvakalendris on just pimedamail ja süngeimail perioodil ridamisi mardi-kadri-toomapäevi, mis annavad põhjuse urust välja ronida, et kevadeni ellu jääda.
Kas mina olen valmis oma töökoormuse, tõsiduse, kroonilise väsimuse, hinnatõusude, sõjahirmu, epideemiate kartuse kiuste leidma üles oma sisemise lapse, meenutama mõnd helgemat Kadri-laulu ja minema küla peale karjaõnne nõiduma – isegi kui see „küla“ on 21-korruselise maja viimasel korrusel vaatega kargele „kui-on-meri-hülgehallile“… Jah, olen küll ning seepärast püsin kodus.

Ja me avame töövihiku leheküljelt 1 234 567… Teeme kontrolltöö ära – ja edasi?
Möödas on ajad, mil paljud õpetajad olid pigem kooli häälepaelad kui südamed.
Ja me jääme palvesse, et keegigi klassist midagigi ka hiljem mäletaks.
Mäletab siis, kui koolis pakutav on tegeliku eluga otseselt seotud. Meie elu ongi töövihik. Toimub pidev valikute ja lahenduste leidmise pillerkaar, mille käimas olekust me sageli arugi ei saa, sest see juhtub iseeneslikult, nagu hingamine.
Tänane õppur, õpilane, õppija – Jaan Krossi aegadel öeldi muide härrased ning Juri Lotmanni koolkond nimetas oma juhendatavaid kollegideks – on selles mõttes siiras, et kui asi teda üldse ei puuduta, libiseb tema nägusid tegemata ja pugemata sul käest ära. Nuhvlisse ja unemaale.

Olin enne õpetajaks küpsemist mitukümmend aastat eraettevõtjast süstik-nägija-ajakirjanik. Erinevalt linnakontorite kolleegidest, kes tegid intervjuud telefoni- ja kirjateel, sõitsin igale poole kohale ning uurisin sõna otseses mõttes elu. Valisin vabakutselise ebakindla töökorralduse, et ühendada rahateenimine ja eneseteostus, lastesaamine ja talupidamine, mida tuli pehmelt öeldes nullist õppida.
Balletistuudio-kunstikooli-olümpiaadide taustalt pidi talusid taastades nii ehituskunst kui kui koduloomade pidamine liikhaaval ikka väga katse-eksituse meetodil omandama. Samas on linnapreili künnivaol ja sõnnikuveol oluliselt uudishimulikum ja üllatunum võrreldes selle elu teenimise kui enesestmõistetava tüütuse keskel sündinu ja kasvanuga.
Töölaual ootavad üsna kaugele valmis kirjutatud nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad lausujad“ ja veel mõned toorikud – kuna õpilased on mu parimas mõttes üleni ja südameüdini endale saanud, ei suru nende raamatute valmimist tagant ka. Täna näen kogu maailma uudistest sotsiaalmeediani läbi koolipreili silmade – oi, kui äge tekst nii emakeele kui mõtlemise õpetamiseks on Võrnol, näe – Raudvere vastne kirjutis nagu kuldmuna, oi, kui laheda laulusõnadest koosneva kutsungi rabamatkale on loonud spordijuht Aleksejev! Nii käibki – iga asi on täna sedapidi südameluubi all.

Kolmandat aastat koolis inimesi teenides olen õppinud tundma kergendust, et ei pea raamatutest ära elama, sest sotsiaalmeedia kostitab meid iga päev Bookdaddy.AI ja Amazoni reklaamidega – telli robotilt raamat ja saa see ühe päevaga kirjastatuna kätte ka veel. Tule taevas appi, kellele neid raamatuid vaja on? Inimeseta aiaiai.
Tuleb tunnistada, et isegi kohustluslikku kirjandust ei suudeta ei lugeda ega lugema sundida. Lahendus on anarhia. Kooliprogrammist peame küll kinni, aga inimeste peksmisest tolmunud köidetega on oluliselt lihtsam ja leebem, inimlikum ja huvitavam koostada õppematerjalid, mis mõtestavad seda sindrima kohustuslikku ja ühendavad selle tänapäeva ning siin ja praegu elavate ja hingavate ilusate hingedega.

Seda, kui loominguline protsess on õpetamine ning kui põnev pidev põlemine on oma metoodika väljatöötamine, enne õpetajakstulekut ei tea. Tuleme nii otse kõrgkoolist kui elu ja loo slepiga kooli teades, et õpetajate palk on… Palk ON. Notarid ja näitlejad üllatuvad alles nüüd, et palk koos hindadega ei tõuse.
Koolis liigutatakse sind sellega, et šokolaadišoki puhul toovad noorhärrad sulle šoksi – päriselt ka! Ongi põhjus kogukonna projektide kirjutamise tunnis arutleda, kuidas aktsiisi-käibe-kaitse-automaksu ralli rahvuskehandit raputab. Lugege mu huulilt…

Pisut kahestunud on need, kes koolis elavad ja säravad – ühendatud on igavene lapsemeel ja elukogemus. Aina õpid ja üllatud ning oled samas haavatud tervendaja: suudad noore silmist lugeda ärkava ärevushäire ja deprekadraakoni tiivalöögid, sest oled ise neist läbi tulnud ning ulatad mõistva teed juhatava käe ja südame.
„Naiss ja bänger fäšionista,“ ütlevad nad. Jajah, ainult kodustatud toorlaenudest koosneb see lause, aga me pole ei tsaaririigi ega nõuka okupatsiooni all venestunud ning ei amerikaniseeru pärapõhjani ka praegu.
Oluline on, et hakkad enda üle muiates välja kandma kaltsukate ja Temu rõivakollektsioone ning oled naikimere keskel iga päev isemoodi ja eriline saareke.

„Minu suur õde. Pigem sõber. Awsam mega energiaga,“ kirjutavad nad, kui aduvad matsu, et jäädki neid päriselt austuse ja armastusega kohtlema ning see pole kustuv poos. „Sa ei saagi kohe aru, kui palju ta sulle tegelt õpetab. Autfit-julgusega õpetab ka. Ägedalt huvitav. Super-isiksus. Moodne ja nakkavalt elus karakter.“
Narr on õukonna kõige targem mees, teate küll. Ja need repliigid on meie õpilastelt pärinev meeliülendav moos.
Aegadel, mil põlvkonnad enamasti enam koos ei ole, peamegi haridustemplites näitama, et Vanad Targad on „cool ja teadlikult naljakas – sõber noh – aina üllatav, põnev ja kõnetav“ kaader – kenasti klassitubadesse infiltreerunud.
Meie haritlastel on aastakümneid oma suvilaid, eramuid ja talusid nädalavahetuste ja puhkuste ajal kõhu kõrvalt astutud taidlus-ehitajana ämber igasse jalga. Tänu sellele teame, mida ja kuidas uue aja elukutselistele ehitajatele ametikoolis räägime.
Automehaanikuid elementaarse kirjakeele juurde juhatades on meie koolipreilid kõike muud kui võhikud eluhellikud – näh, mu truu suur sinine ei saanud roosteaukude tõttu kolmandal aastal esimesel ringil ülevaatusest läbi – ja juttu jätkub tulevaste professionaalidega kauemaks.

Meil, elu enese küpsetatud kokkadel, kes me tulevasi köögifakiire õpetame, võib enesel küll olla suitsuandur kogu külale teataja, kui toit on valmis – ent seda selgem on, et kutsekoolid on Maarjamaa ainumõeldav lahendus. Mida varem ja teadlikumalt noored teavad, kelleks tahavad saada – oh õnne! – seda keskendunumalt fookuses nad on. Aeglaselt rulluv haridusreformi reform õnneks ei lase spetsialiseerumisega liiga kitsaks, teise äärmusse minna.
Ametikoolide inimesed on kontrast puhtakadeemilise eliidi ummikutes istumisele. Igas mõttes. Kohe mitte ei ole me teise sordi inimesed, kes linnaummikutesse ei mahtunud. Eriti ei ole meie inimesed, kes töö ja pere, elu ja loo kõrvalt tagasi kooli tulevad, mingisugune sekondhänd. Pigem händ püsti ja ülikoolidesse siit edasi!
Meie, maasool saame IT-spetsialistidega ühest küljest küll kogemusi jagada – oi, häkiti, ai, arvutil on viirus – aga meid ennast tõstab viirustest lobedamalt välja tagasi sadulasse värske õhk ja lumelükkamine.

Mitte ainult Särevere kooli loomakohtlejatele – ka meie maajuursetele inimestele on nii lapsikus kui eksistentsiaalselt küpses võtmes lihtne selgitada, mida mõtles Rebane sellega, kui ütles Väikesele Printsile: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Ainult kogu pühendatud aja ja väega saad endale sõpruse – mitte mingi rahasumma eest.“
„Minu kõige vägevam sõber. Tšill ja norm oma komadega,“ ütlevad õpilased just hetkel, mil kipud meeleheidet kui rahvussporti harrastama ja kartma, et sinu komatamisest ja kokkulahkutamisest hakatakse tüdinema.
Imetlen õpetajaid, kes on ülikoolist kohe kooli tulnud ja selle ülikarmi vastutusega ameti oma enese laste saamise ja sirgutamisega ühitanud. Mõne meist siin on õpetatavatele pühendumine sedavõrd neelanud, et liialdamata öeldes mõtlen uutele õppematerjalidele ja oma inimestele 24/7 nii kasse kallistades kui külaskäikudest loobudes – kõrvadevahe on non-stop oma inimestel külas.
„Ulme, kui rahulik! Ultra äge ja eepiline,“ ütlevad nemakesed.
Haadihaahaa, kui nad teaksid, et oma lastega oli mõni meist, nimesid nimetamata, kõike muud kui rahulik. Selle imetleva kannatlikkuse õpetasid noortestuudio lapsed, kelle diagnoose ja keerulisi kodusid trotsides kirjutasime viis aastat kõik näidendid koos ning kandsime need koos mööda Eestit tuuritades ka ette – publikul ei olnud aimugi, mis kombo ATHsid ja düsgraafe meie hulgas rokkis.
„Tal on peas kogu maailma raamaturiiulid,“ on noored nentinud.
Oluline on teada, et karupoeg Puhhi raamatus on just see siltide ja võõrsõnaliste hinnangute kataloog, millega me süvenevalt autistlikus maailmas peame tuttavaks saama ja sammhaaval sildid eemaldama. Harry Potteri emme J.K. Rowling ja Elon Musk on oma spektritest kõneldes selle uue normi vastuvõtmise lihtsamaks teinud.

Don’t rush in, where the angels do toed.
Vastutus ja aukartus elu ees ei olene sellest, kas teame Albert Schweitzeri nime, vaid sellest, et julgeme lubada.
Las eriline inimene – ja me kõik olemegi erilised – mõnel päeval joonistab oma paberile, küll ta järgmisel kohtumisel pihib end kirjalikult avali.
„Tavaliselt mind miski ei huvita, tema ON iga kord huvitav,“ arutleb noor, kes iseeneselegi üllatuseks igasuguse sunduseta nuhvli käest paneb. Jah, selles lubamises on mõningane vastuhakk käskudele ja keeldudele – oma õpilastega koos, mitte vastu.
„Ülilaia silmaringiga ständ-ap komedista“ ise armastab tsitaati Charlie Chaplinilt – naljatada saab see, kes on õppinud oma valuga mängima.
Just siin kutsehariduse ausse tõstjate kogunemisel söandan arvata, et õpetajal peaks olema mõne teise ala kogemus – nagu ka Riigikogu liikmetel. Kui oled metsa istutanud ja lambaid kasvatanud, tead, mis on puude taga. Näed seda, mida kabinettides ei näe, sest sinul on jalg väärikalt mudas ja pilk pilvedes.

Vist tean. Nipp on selles, et IGALE HINGELE tuleb anda võimalus. Suure valimikuga eliitkoolides on kiusatus – lihtne ju ka – panustada andekaimatele.
Meil sinuga on õigus ja võimalus puhuda südamesooja KÕIGI tiibade alla – tärkavaid eneseavaldusi võimalikult vähe parandades ja punastades. Vastutasuks saad leevenduse, et oma elu jamad lülituvad koolis välja – ah, mis abielukriisid, ülekoormus ja vaimsed korratused igas põlvkonnas…
Tulemus on müstiliselt ulmeline „täiesti tavaliste“ noorte tähelend, mille kõrval püüdkem seista mitte piitsa, vaid inglipuudutusena.
Kui kirjutasime fenomenaalse Tartu da Vinci, leidur Hando Kruuviga raamatut, kinnitas maestro korduvalt: „Kõige tähtsam eestikeelne sõna on MIKS.“
On jah. Õpetajal peab olema huvitav – ja see sünnib energiaringluses, noori ahmides.
Tänaste sõdade tõlgendamisel tuleb õpetajale kasuks, et temakirjutatud muusikal „Marlene Dietrich“ oli mitmeid aastaid Vanemuise laval – muide, kas see teater on veel lahti või läheb teiste teatrite ja koolide järel sõjatööstuse täitmatusse kurku?
Mitte koltunud raamatud, vaid elu ise selgitab, miks Hemingway ja Remarque sõjast mitte kunagi ei toibunudki. Kaunishinged lootsid võita inimkonna viimse sõja, aga… Nõnda siis laskis üks ennast maha, teine uppus calvadosesse ning Gerald Durrell, kelle rajatud loomaaiad jäid sõjamasina alla, ei olnud eluõhtul kibestununa kaugeltki minu-pere-ja-muud-loomad poisike Gerry.
Seda teades ongi järjest enamates koolides ja kontorites tõsist tööd tegemas teraapia-keskendumis-lugemiskoerad. Klassitoa 204 abiõpetaja, koolis üles kasvanud buldog Delfiini ees on looduslikku soojust vajades pool kooli põlvili ja südameli.

Miksidele vastust otsides olen täna siin märgilisena Puuluubi soojendustüdruk – nende eurolaul oli tõeline teadasaamiste kogupauk. Esteedid lõpliku tõe teadjad nimetasid härraste antroposoofide-kunstnike sooritust palaganiks. Meie Kehtnas küsisime, MIKS ja mida tähendab ükski rida ses loos „Neist narkootikumidest ei tea meie küll midagi“.
Läksime oma õppevideoga viraalseks. Tänu sellele kasutavad nüüd rõõmustavalt paljud kaasteelised sadade õppematerjalide videotunde nii õppimiseks, õpetamiseks kui lasevad lihtsalt Murutari väidetavalt teraapilisel põrinal taustamuusikana meie keele eriliselt keerulisi liiklusmärke kinnistada.

HOIA ENESELE JÄRGNEJATE EES UST LAHTI!
Jumal ise lükkab ette parimaid võimalikke tekste, mille abil oma inimesi õpetada.
Kooliprogramm annab ette teosed ja autorid, mida tänapäevaga põimida ja lõimida. Igapäevane tekstide loomine hoiab ärkvel ja märkvel. Ühtlasi tuleb koolis luua pesa, kuhu ise ka tahad läbi pimeda, pori ja libeda tulla. Sinu klass, kuhu tullakse ja jäädakse võiks ideaalis olla VALGE VARJUPAIK.
Uue ajastu inimesed elavad Donald Trumpi ja Elon Muski üle – kui nad konveieri hammasrataste vahelt saabuvad, tuleb nad taastada ja nende tiivad porist tõsta.
Õpetajal enesel peab omasid kõrgkoolidesse innustades ka huvitav olema. Düs-kes-iganes pole senini oma mõtteid avaldada julgenud, sest tähed juhtuvad valesse järjekorda – aga see ju ei tähenda, et mõtted ei kõlba. Kui ta usaldama soojeneb, selgub, et tal on nii palju öelda.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – see selgub igal hetkel eriti klaarilt klassis, õppeköögis ja remonditöökojas – igaüks neist on meie elutöö.
Kutsun appi sõjalendur Exupéry, kes kirjutas paar päeva enne viimset lennukiga merre kukkumist oma PALVE.
Paneme puuduvad kirjavahemärgid ja ühendame liitsõnad.
Armas Jumal ma ei palu sinult imesid ega nägemusi vaid tugevust igasse oma päeva. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Tee mind tähele panelikuks ja leidlikuks nii et saaksin iga päeva elu sagimistes nende avastuste ja kogemuste juurde mis mind omal ajal erutasid. Õpeta mind aega õigesti juhtima. Anna mulle peent tunnetust et teha vahet esma tähtsal ja teise järgulisel. Palun jõudu hoiduda ja ära öelda asjadest mis panevad mind elus laperdama ja elust läbi libisema ja palun abi nõusid mis aitaksid mul oma päeva targalt kavandada nii et näen selle tipp hetki ja leiaksin vähemalt aeg ajalt mahti nautida kunste. Aita mul mõista et unistamine siin ei aita ei mineviku ega tuleviku unistused. Aita mul olla siin ja praegu ja pidada kõige olulisemaks praegust hetke.
Päästa mind naiivsest veendumusest et elus peab alati kõik laabuma ja sujuma. Anna mulle selge teadmine et raskused lüüa saamised langused ja eba õnnestumised on vaid loomulik osa elust tänu millele me kasvame ja küpseme.
Tuleta mulle meelde et süda vaidleb sageli mõistusega. Saada mulle õigel ajal keegi kellel on julgust öelda mulle välja tõde aga teha seda armastavalt! Ma tean et paljud probleemid leiavad lahenduse ilma et peaksin midagi tegema nii et anna mulle kannatlikkust!
Tead ju küll kui palju vajame sõprust. Luba mul olla selle saatuse kõige ilusama ja õrnema kingituse vääriline. Anna mulle rikkalikult kujutlus võimet et saaksin õigel ajal õiges kohas kas vaikselt või välja öeldes anda kellelegi vaja minevat soojust. Tee minust inimene kes teab kuidas jõuda nendeni kes on omadega täiesti „põhjas“. Päästa mind ära hirmust et mul jääb elus midagi vajaka. Ära anna mulle seda mida endale soovin vaid seda mida tegelikult vajan. Õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti.
Ja nüüd kirjuta üles oma palve.
Väike spikker – kui näiteks mina ei tea, mida teha, helistan õpetajate Õpetaja Ülo Vooglaiule või mõtlen Asser Murutarile. Nad ütlevad, et kõik vastused on su õpilaste silmades – vaata ja sa näed, et sa tead ning oskad aidata õppidatahtja õppima. Nii on.
Koolist koju jõudmisel küsivad hobused: „Mida sa täna tegid?“
Andsin südame ja sain sadu südameid vastu – iga päev. Milline au! Mitmemilline.
Truudus. Fookus. Distsipliin. Rahu.
Ja veel kord: ÕPETA MULLE VÄIKESTE SAMMUDE ASTUMISE KUNSTI.

1. Leia tekstis vähemalt 10 autori teesi.
2. Leia släng ja toorlaenud ja selgita, mida need väljendid tähendavad.
3. Leia tekstis nimetatud ja tsiteeritud korüfeed – mida nad öelnud on?
4. Korrasta Exupéry palve kirjavahemärgid ja kokkulahkutamised.
5. Kirjuta oma palve.
6. Kirjuta oma ideed kooli tõeliseks kaasajastamiseks.

Annetustalgute teksti analüüsisid ja täiustasid IT-spetsialistid kogukonnaprojektide kirjutamise koolitusel.
Palun abi Diana ravi kulude maksmisel. See on mul esimene see sugune loom katse ise endaga.
Hingede inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abi palumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaas teelisi sarnases olu korras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000 eurolist jada looma arstide arveid mille tõi kaasa Diana suvine ränk jala trauma.
Noor raske veo hobune on minu hinge loom ja pensioni sammas. Tema taga jalg jäi tüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südame sõpra kõige pealt kodus. Röntgen pildid-ravimid-veterinaarid… See järel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobu kliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonidele.
Just siis kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magama panek algas paranemine nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega.
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ette arvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga ka laste ootamatused ja auto korrastamine üle vaatuseks jne ning tõmbavad hinge kinni. Öö päevas ei ole nii palju tunde et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks Diana ja Taya teised on minu juures hoiul. Viie aastane Diana tuli minu juurde kuue kuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase kooli preili iga ilmaga mitu korda päevas õue kus juures suurt kasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiu ala ainu mõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnu liikidel on pesitsus paik.
Ma ei tea tänasel päeval kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on seega ei oska kellegi poole personaalseid põlve jälgi teha. Nii siis kõnetan kõiki korraga.
Kolme tonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine.
Suure pärased tohtrid on oma töö õnneks tulemusliku! teinud.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasa pisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesus teadvuse puudus energiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu pidada õpetaja ametit pidada ning kirjutada nii õppe materjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin sest mul on kogenud koolitaja ja laagrite korraldajana midagi sellist vastu pakkuda mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Pere puhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keele õpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel tundmisel ja enese väljendusel.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses Kati Saara Murutar EE272200001103755044

Palun abi Diana ravikulude maksmisel. See on mu esimene seesugune loomkatse iseendaga.
Hingede, inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abipalumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaasteelisi sarnases olukorras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000eurolist jada loomaarstide arveid, mille tõi kaasa Diana suvine ränk jalatrauma.
Noor raskeveohobune on minu hingeloom ja pensionisammas. Ta on ülimalt rahulik, tasakaalukas, leebe ja koostööaldis, nii et talle võib vabalt turjale usaldada väikesed lapsed, erivajadustega inimesed ja täiesti algajad ratsutajad närvikava tasakaalustamiseks ja loodusega ühenduse saavutamiseks. Loodetavasti toob imelise välimikuga mära ilmale ka mõned endaväärsed järglased. Tema isa on hinnaline percheron Dudule de Bauvais.
Tema tagajalg jäi puutüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii, et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südamesõpra kõigepealt kodus. Röntgenpildid-ravimid-veterinaarid… Seejärel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobukliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonid.
Just siis, kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magamapanek, algas paranemine, nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega. Aga uskumatult karm šokk sai ära kogetud – nii lihtsalt võid kaotada võrratu isiksuse, kellega loodad koos kulgeda paarkümmend aastat veel…
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ettearvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga – ka laste ootamatused ja auto korrastamine ülevaatuseks jne – ning tõmbavad hinge kinni. Ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida, milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks – Diana ja Taya – teised on minu juures hoiul. Viieaastane Diana tuli minu juurde kuuekuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan, elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase koolipreili iga ilmaga mitu korda päevas õue, kusjuures suurtkasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiuala ainumõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnuliikidel on pesitsuspaik.
Ma ei tea tänasel päeval, kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on, seega ei oska kellegi poole personaalseid põlvejälgi teha. Niisiis kõnetan kõiki korraga.
Kolmetonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine. Suurepärased tohtrid on oma töö – õnneks tulemusliku! – teinud. Kusjuures arved on osutunud kardetust madalamaks.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasapisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesusteadvuse puudusenergiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu arendada, õpetajaametit pidada ning kirjutada nii õppematerjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin, sest mul on kogenud koolitaja ja laagritekorraldajana
midagi sellist vastu pakkuda, mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Perepuhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keeleõpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel, tundmisel ja eneseväljendusel. Praegusel aastaajal võin tulla ka sinu perekonda või sõpruskonda õpetama, vestlusõhtule, koos kirjutama ja unistama. Praegune annetus on igal juhul ettemaks, mille vastutasuks õpetan ja teenin teid talvel teie juures, koos Dianaga suvel.
Kui annetusi koguneb rohkem kui 3000, toetan omakorda teisi abivajajaid – nii on õiglane.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses
KATI SAARA MURUTAR
EE272200001103755044

Rahvast rohkem kui inimesi – nii tajub maailma iga inimene, kes paneb lindude söögimajja teri või märkab uudiseid jälgides, kui palju loomi ja üldse loodust hukub inimviiruse peetavates sõdades.
Hingehoidjad ja -soojendajad on nii hamster kui elevant, kassi nurrumine viib meid märkamatult meditatsiooni ilma, et peaksime selle eest ühelegi šamaanile midagi maksma. Olenemata suurusest vajab iga koer hoolitsust ning viib peremehe õue liikuma, samuti on penid ja ponid sobimatute kosilaste peletajad, nende süda teab armunud perenaisest paremini, keda majapidamisse on vaja.
Meid liigutavad legendid kangelaslikest ebamaiselt arukatest loomadest. Mõdriku mõisa täkusammas sai rajatud sellepärast, et elas kord mõisnik, kellel oli täkk. Algas sõda, mis paiskas kogu ilu ja harmoonia paigast ning mõisahärra ratsutas Poolamaale lahingusse. Kui ta rängalt haavata sai, visati oletatav surnukeha üle täku sadula ja saadeti lahinguväljalt minema. Hobune tõi isanda koju – eluvaim puhuti mehele sisse ning tänutäheks ratsule rajaski ta obeliski.
Poetame pisara, lugedes Eric Knighti raamatut ja vaadates filmi „Lassie tuleb ikka koju“. Teoses „Kass, kes kõndis omapead“ tunneme ära nii iseenda kui oma kassi ning sooviksime alatihti elada koos loomadega, nagu Rudyard Kiplingi tähtteoses „Mowgli“ või Edgar Rice Burroughsi Tarzan.
Nii Aisopos kui ka Krõlov eelistasid oma valmides anda loomadele inimlikud omadused, et paha saaks paraja palga ilma, et keegi solvuks.
Kõigi maailmajagude perede kõik liikmed käivad ühiselt vaatamas liigutavaid tragikoomilisi animafilme „Jääaeg“ ja „Ratatuille“. Isegi „Rio“-sari koos vihmametsade eest peetava võitlusega on erinevalt „Avatarist“ ja tegelikust ilmaelust õnneliku lõpuga.
Gerald Durrelli kui legendaarseima loomaaedade rajaja reaalne elu ja arvukad raamatud kirjeldavad, mida teevad sõjad zooparkidega – ja ikkagi peavad järgmised põlvkonnad veel ja veel katsetama, kas inimeste julm ahnus toob kaasa samasugused tagajärjed.
Ka Ernest S. Thompsoni ja Jack Londoni melodraamad kirjeldavad ilustamata, mida tähendab erinevate loomaliikide kõrval oma alatuid asju ajav inimene.
Meie, ilusad hinged, aga vajame loomade pakutavat teraapiat – nii füüsilist, vaimset kui hingelist. Kodustame ja õpetame nii koerad kui hobused ennast teenima, treenitud lemmikloomad teenindavad lisaks pererahvale ka kõiki külgnevaid abivajajaid ning seega kaasneb loomade ja nende omanikega teenimine igas mõttes.
Mida on meile õpetanud hiina astroloogilistest loomaaastatest esimese, Draakoni sabalöögid ja tulepurskamine? Me oleme kogu praeguse aasta olnud uue väe voolus. See tuleb tuhinal turja nii neile, kes teavad kui neile, kes aimavad – ja neile, kes midagi ei mõika. Seda võib nimetada lihtsalt Päikese üliaktiivsuseks. Aga õnneks näitavad ka mõõteriistad neile, kes jumaldavad mantrat „teadlased on kindlaks teinud…“ sageduse tõusu ja meie hõrenemist süsinikupõhisest kristalsele olemisele. Loomadega toimub sama ning mõistagi on see protsess eakamatele lemmikutele raske.
Meie „lemmikloomad“ on meie kõrval selleks, et meid aidata siis, kui oma egosse takerdume, kui mahajääjad end meie tiibade külge riputavad ja kogu oma vähese väe meie tagasitirimisele pühendavad. Mida rohkem meid rünnatakse ja hirmupõhistesse mängudesse mässitakse, seda isetumalt meie hobud-koerad-kassid meid kasivad ja kaitsevad.
Miks sai siinkirjutaja suur hingehobu kolm kuud painanud jalatrauma ning koeral tekkis jõuline allergiasööst, mida saab põhjendada küll kassitoidu, chem-traili ja õrna tõuga, aga tegelikkus on sile ja selge nagu allikas – loomad neutraliseerivad inimesele kaela tulnud energeetilisi atakke. Kassid on seejuures kõvemad tegijad ega saa enamasti oma braidi hooldades viga – nurruvad pererahva puhtaks ja lähevad püüavad seejärel mõne matsaka roti.
Iga haigur ja ilves, kes peab vajalikuks end näidata, on meiega ühises energiaringis territooriumi klaarija ja uute energiate ankurdaja. Maksame teoreetilise soojamaareisi raha loomaarstidele seni, kuni matsu ei jaga – aga selle eest püsime kenasti siin, kus on meie koht ja kohus. Nii lihtne ongi.
Loomadega koos jääme ellu, loomadele pühendudes saame Inimeseks ning loomadelt õpime, kuis loomulik loodus toimib tegelikult omamata, austuse ja armastusega ja tõutunnistusteta.

Meie Mardid

Igal põlvkonnal on oma Mart, Märt, Martin või Märten, kelle kohta ta võib öelda „meie Mart“. Päeval, mil Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, meenub meie värvikaim, 75aastane ambitsioonikas Mart Helme.
Suure Mardi poeg Martin Helme on väga teise stiiliga ja püüab isa seatud lati alt mitte läbi joosta. Omaaegne peaminister, kes juhtis taasiseseisvunud Eesti esimest valitsust oli Mart Laar, kes kirjutas meie rahvusliku ajaloo nii sõna otseses kui kaudses mõttes ümber.
Samal ajal tegi Mart Kadastik ajalehest Edasi taas vana hea Postimehe. 1990ndatel juhtis Mart Siimann samas Eesti Televisiooni e rahvusringhäälingut.
Meelelahutustegelased Mart Juur ja Mart Sander ei vaja tutvustamist, sest televiisor teeb inimesed automaatselt kuulsaks või kurikuulsaks.
Eesti Teaduste Akadeemia uus president Mart Saarma vajab küll meelde tuletamist, sest ta on meditsiiniteadlase ja -praktikuna palju aastaid Soomes ennast teostanud.
Väepealik Martin Herem osutus nii karismaatiliseks ja unustamatuks militaariks, et tema järel ametisse määratud uus vägede ülemjuhataja ei tule paljudele meist meelde.
Sotsiaalmeedia on taevakehade ja -nähtuste pildistajana meistri seisusesse tõstnud Martin Välliku. Märt Avandi puhul on küsitav, kas tema kuulsus põhineb tänasel tööl Pärnu teatris Endla, tõsiasjal, et ta on Tõnis Mägi väimees, saadete juhtumisel, „Su nägu kõlab tuttavalt“ žüriis osalemisel, „Eesti Laulu“ vahesketšide loomisel või nukra taustaga Pardiralli algatamisel – jätkem Avandi isiklikud pihtimused kõrvale ning mingem kindlasti vaatama mängufilmi „Tulnukas“.
Mart Mardisalu tuleb veel napilt meelde meloodiaga „uuauuapambambeeo – ma pole mingi varumees su lauasahtlis“, sest rahvas tahab artistidelt kogu aeg uut toodangut. Nii peaks ka Mart Müürisepp „Suure komöödiaõhtu“ menu värskendama, sest teatrist ei tõusta pahatihti kuigi tuntuks.
Mart Mikk on Rahvusooperis Estonia oma isa Arne mantlipärija ja produtsent. Märt Sepper tervendab inimesi access bars meetodil ning Mart Poom on teatavasti üks Eesti ajaloo edukamaid jalgpallureid.
Mart Haber on lilleseade legend, kes läks kollasevõitu ajalukku omasoolise armastatuga abiellumisega ning neil on peres ka adopteeritud lapsed.
Mart Maastik tõusis Saaremaa suurkujust Riigikokku ning teeb au oma väärikatele tartlastest vanematele.
Rääkigem ka kirjandusest: tuntuim Mardi nimega seotud teos on Jaan Krossi „Mardileib“, mis jutustab tõestisündinud loo sellest, kuidas keskaegses Tallinnas leiutati martsipan.
Meie kultuuriruumis on olulisim nimi Martin Luther, kes reformis kiriku ning kelle elutöö tulemusel on ka suurem osa meie kirikuid luteri kirikud, mida ühendab Eesti Evangeelne Luterikirik kui katusorganisatsioon.
Mis peamine – 10. novembril on taas ja taas mardipäev, millega koos Ameerika poole vaatav eestlane on viimastel aastakümnetel tähistanud ka isadepäeva. Erinevalt Halloweenist eeldab mardijooks laulude oskamist, lihtsalt niisama kommi ei anta ning pommidest juttu ei tehta. Mardid toovad viljaõnne, mida soovimegi kogu Eestile ja maailmale – tulgu uus hooaeg põldudel igas mõttes viljakas.

Meid on nii lihtne sõjaga hirmutada vaatamata sellele, et me ei ole sõda kogenud. Meie vanaemad on eelmise ilmasõja ajal mehed kaotanud, Siberist tagasi tulnud, kõigest hoolimata lapsi saanud ja nad üksinda üles kasvatanud. Kui me pole esiemade mälestusi ka ära kuulanud, siis sõja ja Stalini lõhutud elud ja lood on need inimesed nii ära lõhkunud, et nad on omakorda katkiseid põlvkondi kasvatanud.
Millenniumid sõdu kui inimkonna elulugu on meie keharakkudes ja ihujuppides nii sügavalt sees, et ka sünniaasta hiljem kui 1945 ei muuda tõsiasja, et meie DNAs peituv ühisväljaline mälu teab, kuidas on olla vägistatud ja piinatud, vangistatud ja tapetud ning heitub. Seda ju poliitiline ärivaist ihkabki – võtta ka sealt, kust surmalgi enam midagi võtta ei ole.
Filmidega „1944“ ja „Igitee“ hoiavad Nükanen ja Taska alal võimetut viha ja abitut hirmu. Serbohorvaadi ja kaukaasia hilisemad tragöödiad on õõva volüüminuppu sõdahaaval peale keeranud. Mart Sander on nii teleseriaali kui täispikka filmi „Litsid“ publiku ette laotades lisanud uusi košmaarirakursse, et ei ununeks. Tänu mäletamisele on lihtne meilt riigikaitsemaksu ja kaudselt kaitsevõimet putitavaid kulutusi sisse kasseerida – iseasi, keda kaitseb mahavõetud põlismetsade asemel laiutav polügoon droonide ja rakettidega peetavate sõdade ajastul.
Meid on õpetatud rahvusromantiliseks pidama A.H.Tammsaare riiulipikkust mitmeköitelist romaani „Tõde ja õigus“ – meile võib tunduda lausa nunnu ja naljakas Vargamäe Andrese pidev sõda obsessiivse psühhopaadi ja draamatekitajast egomaniaki Pearuga. Tegelikult võeti siinsetest taludest neil aegadel nekruteid ja soldateid vene impeeriumi sõdatesse ning heal juhul saadi surnukehad tagasi. Geopoliitilise asendi tõttu oleme nii Põhjasõja kui praeguse Ukraina vabadussõja päevil olnud nö võõraste sõdade transiit – rootsi-vene rannajoonetüli järel jäi lisandunud katku ja ikalduse tõttu poolest miljonist järel 30 tuhat eestlast.
Nii Jaan Krossi „Wikmani poisid“ kui ka Mihkel „Kätemaksukontor“ Ulmani, Ain Prosa ja Raivo Suviste ühistöö „Tuulepealne maa“ hoiavad ikka ja jälle eetrisse saadetuna või Jupiteri filmiriiulil saadavana meid toredasti häires, nii et meil pole jõudu tänastest sõdadest tuleneva hinnatõusu vastu vaielda – üha rohkem on tarvis tööd teha, et kogu koletiste ball kinni maksta.
Tolstoi „Sõda ja rahu“ – või „rahvas“ – näitab sedasama, mida Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ Atlanta-ümbruse Põhja-Ameerika kodusõja peeglis – aristokraatide hakkamasaamist või -saamatust tegelikku ellu prantsatamise puhul. Loomulikult pagetakse põlevatest linnadest maale, mis on samuti sõdade käigus kelleltki loendamatute elude hinnaga ära võetud.
Indiaanijuttude ränkräige rajuraske kokkuvõte on Michael Punke „Mees, kes jäi ellu“, mille filmiversiooni peaosas näitab Leonardo di Caprio, et igas sõjas kaotavad eranditult kõik. Mõistagi peale tšõuzenvannide, kes sõja, surma, haiguste ja tragöödiate pealt ohjeldamatult teenivad.
Sõda on äri, mille pealt teenivad poliitikud ja nö preestrid, sõja- ja farmaatsiatööstus ning kõik neid varustavad tootmisharud. Et rahvas selle taltsalt kinni maksaks, hoitaksegi üleval sõjahirmu – see õnnestub eriti hästi juhul, kui militaarset ajuudu asuvad laotama naised. Meestekülvatav hirm on aastatuhandeid rahvamassi liikvel hoidnud enamvähem normaalsus.
Kui leinavad naised tsiviilis asu ei leia, lähevad nemadki rindele. Kui sõdadest tsentrifuugitud planeet ei paku tegelikke töökohti, „hakkavad“ pidetud pädematud nõidadeks. Kui trügimine nõiaturul sunnib temakesi leivakannika eest võitlema, rakendavad naissoost arvamusliidrid samuti hirmutamise oma ärivankri ette ning see on loomuvastane. Naisenergia ülesanne on nii kodus, koolis kui kirikus rahu(stamine) ning naiseliku armastuse väes tasakaalustamine toetugu usule, et naabrid aitavad, lootusele, et Emake Gaia raputab ise oma põrutavate protsessidega end puhtaks ja annab meestele pehmelt öeldes muud tegevust. Usk, lootus ja armastus, teame ju küll…
Amatsoonid on kõigi aegade kardetuimad sõdalased, sest nende alateadlik kirg on järglaste kaitsmine, kuitahes teisemad ambitsioonid on fassaadil. Kilbiga või kilbil – iidne väljend – on toonud kilbiga karjääri militaarspetsialist Rainer Saksale, kuude- ja öödekaupa sõjauudiste edastamine viis Igor Taro Riigikogusse.
Eerik N. Kross on toonud nüüdis-Bondide meetodite hulka militaarrände: „Kolm päeva olin Iisraelis Euroopa riikide parlamendisaadikute delegatsioonis Eesti Riigikogu esindajana. Intensiivne ja informaatiivne.
Rahvas on sõjast väsinud, keskendunum, tõsine, aga vähem šokis ja otsustavama hoiakuga kui kevadel, mil seal viimati pikemalt käisin. Hiljutised edukad operatsioonid Hizbollah vastu ja
Iraani äsjane rünnak 180 ballistilise raketiga, mis kõik Iisraeli õhutõrje ja liitlaste poolt kahjutuks tehti, on üldist meeleolu parandanud. Aga pinge on muidugi õhus ja tulevik tõotab pikka sõda.
Enam kui saja ikka vel Hamasi käes oleva pantvangi saatus muserdab kõiki.
Kuulasime mitut briifingut välisministeeriumis. Räägiti Iraani-ohust, üha rohkem rõhutatkse Iraani, Venemaa ja Hiina liidu ohtu kõigile demokraatiaile. Solidaarsus Ukrainaga kasvab ühiskonnas kiiremini kui valitsus sellele järele tuleb ja otsest relvaabi Ukrainale takistab venelaste õhutõrje ja võime Süüriast Iisraeli ohustada. Küll aga rõhutati, et Iisrael on sõjas, sageli varjatult, Ukrainat abistanud rohkem kui ükskõik millist teist riiki ajaloos.
Mõni päev hiljem esinesin Future Resilience Forumil Londonis ühe keynote kõnelejana. Nagu ikka soovitusega mitte vene ohu pärast muretseda, vaid selle vastu tõhusalt tegutseda. RFR on Theresa May kantseleiülem Fiona Hilli eelmisel aastal algatatud päris esinduslik foorum. 2023. aastal avas selle Rishi Sunak. Seekord rääkisid ka Eric Schmidt, endine Prantsuse peaminister Bernard Cazeneuve, FBI endine asedirektor Dale Killinger, BBC pealik Tim Davie jne. Tujurikkujaid oli esialgu ette nähtud kaks, lisaks mulle ka Zaluzhnyi, aga kindral jäi haigeks, nii et minul tuli siis NATO idatiiva kaitsmisega hakkama saada.“
Kelle sõda tegelikult peetakse ja miks see sünnib, et Põhja-Korea vene poolel ning Lõuna-Korea Ukrainas sõdivad? Esitame selle küsimuse peaministri pooltunnis Kristen Michalile ning kui vastust ei saa, kutsume ta oma kooli ilmsi ja silmsi kõike sõnastama. Selge on, et rändromantikute mehisuse mõõt on Ukrainas käimised ning autosid ja abi viiv sõjaturism.
Meie siin põrnitseme uuema aja vägevaima Vargamäe Andrese Priit Loogi mitmikrolli kriisiksvalmistumise reklaamis ning küsime meelekindlust mitte endale külge haakida sõjahirmulainet, mida ka see hoomamatult suurte summade eest ehitatud reklaam telekast meile tuppa saadab. Toiduvaru-vesi-akud-tikud on loogiline paar-sammu-ees olemisviis, mille korterirahvas on unustanud, aga projektirahade või maksumaksja vere-higi-pisarate eest meie pidev hirmul hoidmine on taotluslik värk. See toimub risti läbi Eesti ladestuva fosforiidi ning juhuslikult samal trajektooril kerkivate reil baltika taristute-laristutega paralleelselt. Lõuad pidada ja…

Oleme tänavuse Eurovisioni poiste seelikud ja sukkpüksid ära naernud ning sealsele kostüümidraamale pürgivale Eesti Laulule on taas sadu uusi muusikapalu saadetud. Ühtlasi ärritus abiturient üsna tõsiselt, kui leidis tekstist väljendi „mõlemasooline“ – sood on 2025. aasta lävel mitmesugused. Vanamoodse poisid-tüdrukud-teksti autor saatis küsimuse legendaarsele dr Imre Rammulile, kes vastas mitmekümnest erimist koosneva mittetäieliku nimekirjaga. Google.translate jäi listi tõlkimisega demi-, trans- ja bi-hätta, nii et meil on võimalus sobivaid termineid leida.
Esmased terminid on meile pärandanud poeet Sapho Lesbose saarelt ning gei Wilde loodud Dorian Gray, kelle geniaalset nihestumist või nihkes geniaalsust on põhjust meenutada mitmetes rakurssides.
Olenemata meie hinnangutest ja võõrastamisest võõrustab europaraad taas ja taas mastaapset meelelahutusäri ning ristub ja põikub meditsiinilise peateega vaid siis, kui on vaja ekspertiisi enne soovahetuslõikust. Friedebert Tuglase loos „Androgüüni päev“ transformeerub hommikul neitsina sündinu õhtupoolikul tiiraseks isasisendiks.
„Gooti kirjanduses tähendab androgüünne olemine mitte olla spetsiifiliselt mehelik ega naiselik, luues seega ebamäärase seksuaalse orientatsiooniga amorfse tegelase. Mõned autorid kombineerivad oma tegelaste iseloomustamisel androgüünsuse bioloogilisi ja sotsiaalseid määratlusi,“ seab teatmeteos meie Tukla gooti meistrite kõrvale.
https://epublications.marquette.edu/gothic_androgyny/#:~:text=In%20Gothic%20literature%2C%20to%20be,the%20characterization%20of%20their%20characters.
Kirjanik Virginia Woolf, kes tõi stooritellingu moodsa meetodina kirjandusse teadvusvood, kujunes King’s College Londonis õppides naistele hariduse ja õiguste nõudjaks ning enam kui 50 keelde tõlgitud teoseid kirjastasid nad abikaasaga oma kirjastuses Hogarth Press. Põhjus, miks geenius kui sugude risttee ja meelekorratuste bukett end 1941. aastal uputas, oli ilmselt muu hulgas ka teise maailmasõja puhkemine loodetud harmoonilise elukorralduse saabumise asemel.
Eesti tuntuimal transseksuaalil Kristel R. Sitzil on lastus üsna rahulikult elada, abielus olla ja briti saatkonnas töötada, sest mõttekaaslane Caroline Cossey tegi oma raamatuga avaliku arvamuse sättimise eeltöö ning sisehäälest lähtuvaid kehakorrigeerijaid on nii palju juurde tulnud, et sünniomase soo muutmisest on saanud norm.
Igaühel, keda erutab sugudevaheline slaalom sügavuti, võib internetist soetada Tracy Hargreavese teose „Androgyny in Modern Literature“ (Springer 2004) – 212 lehekülge ja 55 dollarit. Tasuta pauerpoint on samuti allalaetav.
Lugemise kõrvale võib lobedasti vaadata nt Piret Milderi intervjuud Tai Kuningriigi ladyboy’dega või kuulata mõnd Conchitat või Dana Internationali – sammhaaval muutub inimeste elu sisu õnneks ja õnnistuseks suunas, kus on oluline, mida inimene teeb ja loob, mitte tema isiklik asi, kas ja kellega ta magab.
Dr Imre Rammul aga saatis nimistu koos retseptiga: „Vaata ja imesta! Ja seegi ei ole veel kõik.“

Toimeta robottõlge eestikeelseks.

Sooidentiteetid

Agender 
Soo puudumine või sooga samastumine. Nad võivad kirjeldada end sooneutraalsena või
sootu.  
Bigender 
Inimene, kes kõigub traditsiooniliselt “meeste” ja “naiste” soopõhise käitumise ja
identiteedid. 
Cisgender 
Isik, kelle sünnihetkel määratud sooidentiteet ja bioloogiline sugu on samad. Näiteks need olid
sündinud bioloogiliselt mehena ja väljendada oma sugu meessoost.  
Sooline vedelik
Poisi ja tüdruku segu. Sooliselt muutuv inimene võib alati tunda end kahe traditsioonilise seguna
soost, kuid võib mõnel päeval tunda end rohkem mehena ja mõnel päeval rohkem naisena.
Genderqueer
Soolise identiteedi märgis, mida sageli kasutavad inimesed, kes ei samasta end meheks või naiseks olemisega katustermin paljude sooliselt mittevastavate või mittebinaarsete identiteetide jaoks. 
Interseksuaal
Inimene, kes on sündinud reproduktiivse või seksuaalse anatoomiaga, mis ei näi sobivat tüüpiliste määratlustega naine või mees. Näiteks võib inimene sündida väliselt naisena, kuid tal on
enamasti meestele tüüpiline anatoomia seestpoolt. 
Soovariant
Keegi, kes oma olemuselt või valikuliselt ei vasta ühiskonna soopõhistele ootustele  
Mx.
Kas tiitel (nt härra, proua jne), mis on sooneutraalne. Hääldatudmiks (sarnaselt ms-ga) on sageli võimalus valik inimestele, kes ei tunne end cisseksina.
Kolmas sugu
Mõiste isiku kohta, kes ei samastu ei mehe ega naisega, vaid samastub teise sooga.
Seda sookategooriat kasutavad ühiskonnad, mis tunnustavad kolme või enamat sugu, nii kaasaegset kui ka ajalooline ja on ka kontseptuaalne termin, mis tähendab erinevatele seda kasutavatele inimestele erinevaid asju. 
Transsooline
Isik, kes elab sünnijärgse soo alusel eeldatavast erinevast soost. 
Kahe Vaimuga
See on katustermin, mida põlisameeriklased traditsiooniliselt kasutavad valdavate isikute äratundmiseks mõlema soo omadused 
Ze / Hir 
Alternatiivsed asesõnad, mis on sooneutraalsed. Hääldatud /zee/ ja /siin/ asendavad need “tema” ja “ta” ja vastavalt “tema” ja “tema”. Teise võimalusena mõned inimesed, kes ei tunne end mugavalt/ei võta teda omaks kasutage sooneutraalse ainsuse asesõnana mitmuse asesõna “need/nemad”.
Novigend
Sooidentiteet, mida kasutavad inimesed, kellel on olemasolev sugu, mida ei saa kirjeldada
keel selle keerulise ja ainulaadse olemuse tõttu.
Aliagender
Mittebinaarne sooidentiteet, mis ei sobi olemasolevate sooskeemide või konstruktsioonidega.
Aporagender
Nii katustermin kui ka mittebinaarne sooline identiteet, mis kirjeldab spetsiifilise omamise kogemust
sugu, mis erineb meessoost, naisest või nende kahe kombinatsioonist.
Boi
Termin, mida kasutatakse peamiselt LGBTQIA+ kogukondades ja mis tavaliselt kirjeldab kedagi, kellel on esitlus, seksuaalsus või sugu, mida peetakse poisilikuks.
Demipoiss
See mittebinaarne sooidentiteet kirjeldab kedagi, kes identifitseerib end osaliselt poisi, mehe või mehelikuna.
Mõiste demipoiss räägib meile kellegi soolisest identiteedist, kuid ei edasta mingit teavet
sugu või kellelegi sündides määratud sugu.
Demipoiss võib end tuvastada kui tsissoolist või transiiti.
Demigender
See katustermin hõlmab tavaliselt mittebinaarseid sooidentiteete ja kasutab eesliidet “demi-” tähistamaks
teatud sooga osalise samastumise või seotuse kogemus.
See võib hõlmata järgmist:
 pooltüdruk
 demipoiss
 demienby
 demitrans
Pooltüdruk
See mittebinaarne sooidentiteet kirjeldab kedagi, kes identifitseerib end osaliselt tüdruku, naise, naise või naisena.
naiselik.
Mõiste demigirl räägib meile kellegi soolisest identiteedist, kuid ei edasta mingit teavet
sugu või kellelegi sündides määratud sugu.
Demigirl võib end tuvastada ka tsisseks või transiks.
Düaadiline
See kirjeldab inimesi, kellel on sugutunnused, nagu kromosoomid, hormoonid, siseorganid või
anatoomia – mida saab hõlpsasti liigitada mehe või naise binaarsesse sooraamistikku.
Dyadic edastab teavet kellegi sooomaduste kohta, kuid ei näita midagi tema kohta
sugu.
Keskelt naiselik
See kirjeldab inimesi, kes peavad oma sugu naiselikuks või naiselikuks.
Mõned keskse naiselikkusega inimesed samastuvad ka sõnaga naine, kuid teised mitte.
Mõiste naiselik-keskne räägib teile kellegi soolise identiteedi kohta, kuid ei edasta mingit teavet
neile sündides määratud soo või soo kohta.
Naiselik esitlemine
See kirjeldab inimesi, kellel on sooline väljendus või esitus, mida nemad või teised liigitavad
naiselik.
Naiselik esitus on termin, mis hõlmab seda osa kellegi soost, mida näidatakse väljastpoolt
nende stiili, välimuse, füüsiliste omaduste, maneeride või kehakeele aspektide kaudu.
See termin ei näita tingimata midagi selle kohta, kuidas keegi oma sugu või sugu tuvastab
või neile sündides määratud sugu.
Femme
See on soolise identiteedi või väljenduse silt, mis kirjeldab kedagi, kelle sugu on kalduvus
naiselikkuse poole.
Mõned naised tunnevad end ka naistena, samas kui paljud teised seda ei tee.
Femme näitab, kuidas keegi oma sugu kogeb või väljendab, ja ei anna seda
teave neile sünnihetkel määratud soo või soo kohta.
Sooliselt apaatne
See termin kirjeldab kedagi, kes ei identifitseeri end tugevalt ühegi soo või soomärgisega.
Mõned sooliselt apaatsed inimesed kasutavad ka termineid, mis näitavad nende suhet määratud soo või sooga
neile sündides – näiteks cis-apaatsed või transapaatilised –, samas kui teised seda ei tee.
Üldiselt näitavad sooliselt apaatsed inimesed paindlikku, avatust ja “mitte hoolivat” suhtumist.
selle kohta, kuidas teised sooidentiteeti või esitusviisi tajuvad ja märgistavad.
Sooneutraalsed asesõnad
Need asesõnad ei ole stereotüüpselt ega kultuuriliselt liigitatud mees- või naissoost, mehelikuks või naiselikuks,
või meestele või naistele.
Sooneutraalseid asesõnu kasutavad nii cis- kui ka transsoolised isikud, et kinnitada ja
edastada olulist teavet selle kohta, kes nad on ja kuidas nad soovivad, et neile viidataks.
Näited:
 nemad/nemad/nende omad
 ze/hir/hirs
 ze/zir/zirs
 xe/xem/xyrs
Genderfuck
Sarnaselt terminiga sooline moonutaja hõlmab genderfuck sooga võitlemist või selle lammutamist.
binaarsed ja stereotüübid soolise identiteedi, väljenduse või esituse kaudu, mis seab väljakutse olemasolevatele normidele
ja ootused antud kultuurikontekstis.
Graygender
Sootermin, mis kirjeldab kedagi, kes kogeb soolise identiteedi või soolise väljenduse suhtes ambivalentsust,
ja ei samastu täielikult binaarse sooga, mis on eranditult mees või naine.
Maverique
See mittebinaarne sooidentiteet rõhutab soo sisemist kogemust.
See kirjeldab neid, kes kogevad sugu või kellel on olemasolevast sõltumatu sooline identiteet
sookategooriad ja määratlused, nagu mees või naine, mees või naine, mehelik või naiselik, ja
androgüünne või neutraalne.
Mitmesooline
Seda katusterminit kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kellel on rohkem kui üks sooline identiteet.
Muud soomärgised, mis kuuluvad mitme soo katusvarju alla, on järgmised:
 bigender
 kolmik
 pangender
 mitmesooline
Mõnel juhul võib selle vihmavarju alla kuuluda ka “genderfluid”.
Neutrois
Seda mittebinaarset identiteeti ja katusterminit kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kellel on muu sugu
eranditult mees või naine.
Neutrois võib olla laiem mõiste, mis hõlmab muid sooidentiteete, nagu mittebinaarne, sugu,
genderfluid ehk sootu.
Trigender
See sooline identiteet kirjeldab kolme soolise identiteedi kogemust, kas samaaegselt või üle
aega.
See termin tähistab soolise identiteedi arvu, mida keegi kogeb, kuid ei näita tingimata
millised sood sisalduvad antud isiku kolmikidentiteedis.

Sina ju ei ole tähistaevasse vaadates üks miljonitest, kes näeb Universumit tapeedina – oh, virmalised, ah, täht langes, soovime – ja head ööd! Oled pigem see, kes tunneb Siriust silmitsedes koduigatsust ning võibolla käib une ajal seal puhkamas ja mängimas. Oled võibolla üks neist vähestest, kes mäletab – ehkki Traversi selgelt läbinägelikus teoses „Mary Poppins“ väidavad linnud, et pärast hammaste lõikumist ja kõnelema õppimist unustavad kõik inimesed kõik – ja ongi kõik. Sa tead, et esoteerikaks ja spirituaalsuseks nimetatu võib olla täiesti tavaline olemise viis.
Oled kogenud komponeerimist ja kirjutamist, maalimist ja tantsimist – seega tead, et väljamõtlemine tähendab tegelikult väljas olemasoleva siiatoomist ja tekstiks või lauluks loomist. Sa tead, et sa tead, et inspiratsioon on ühtlasi missioon – ärakäimine ja mentaalne mammutijaht varjude vastu, valgustuse poolt.
Selleks, et 1% inimkonnast hoiaks enda käes 90% planeedi küllusest, on meid hoolega juhmistatud, et me ei teaks, näeks ega mäletaks. Akasha ja Avesta aegadest alates jäädvustatud pühakiri on mannetuks moonutatud – tõelise Loo asemel saame vastu pead ja südant hirmutamise ja ähvardamisega, mis ei ole tegelikult ei Piibli ega 10 käsu mõte.
Ühest küljest on teiste tsivilisatsioonide maamärgid – püramiidid jmt – ning pooljumalate ja nn mütoloogiliste olendite joonised kõigil kontinentidel. Teisalt ilmuvad järkjärgult liustike ja merede alt Atlantise väravad jt ulmevaldkonda arvatud maad ja rahvad.
Samal ajal, kui Nikola Tesla oli analoogselt Elon Muskiga ühenduses Andromeeda ja Plejaadidega ning tõi sealt nn futuristlikud teadmised ja leiutised, kirjutas meiemaine Matthias Johann Eisen hämmastavalt tegeliku teose „Tallinn aastal 2000“. Illuminaatide võimu säilitamiseks näljutati Ameerikas galaktikatevaheliste teadmiste Maale-tooja Tesla sisuliselt surnuks samal ajal, mil geniaalne keeleuuendaja Johannes Aavik tõlkis Edgar Alan Poe kolekirjandust, et me teaksime varjumaailma olemasolust.
Eurooplased Friedebert Tuglas, H.G. Welles, August Gailit, Jules Verne ja Juhan Jaik justkui fantaseerisid end kirjandusklassikuteks, ent nüüd ilmneb alailma, et nad kirjeldasid tegelikkust.
Vana Testamendi loomislugu räägib Aadamast ja Eevast, kelle taust näib olevat kõike muud kui ahvist arenemine: klooniti erinevaid võimalikke monatoomse kulla kaevajaid, et mitte Gaia kaksikplaneedi Nibiru vahet pidevalt edasi-tagasi lennata. Sobivaimaks osutus praegune inimkuju, kes pärast kvaliteedikontrolli läbimist sätiti sigivaks – Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja kõik see küljeluu jutt. Sealt edasi oleme olnud sigivad orjad, keda on koheldud kuuleka haljasmassina. Läbi millenniumide kestab küsimus: kes on need NEMAD, kes homo sapiensi nii edukalt homo habilise tasemel ketis hoiavad…
Anunnakide sotsiaalmeediagrupi profiilil meenutatakse: „1976. aastal ilmunud raamatu „The Twelfth Planet“ autor vene-ameerika geenius Zecharia Sitchin väitis, et anunnakid olid sellal tegelikult avastamata planeedilt Nibiru pärit maaväliste olendite rass, kes tuli Maale umbes 500 000 aastat tagasi kulda kaevandama.
Sitchini sõnul kujundasid anunnakid geneetiliselt muundatud homo erectuse, et luua kaasaegsed inimesed oma orjadeks. Sitchin väitis, et anunnakid olid sunnitud Maalt lahkuma, kui Antarktika liustikud sulasid, põhjustades Noa-aegse üleujutuse, mis hävitas ka anunnakide baasid Maal. Need tuli uuesti üles ehitada ja nefilimid, kes vajasid selle tohutu jõupingutuse jaoks rohkem inimesi, õpetasid neile põllumajandust.
Ronald H. Fritze kirjutab, et Sitchini sõnul ehitasid anunnakid üle maailma püramiide ​​ja kõiki teisi monumentaalseid ehitisi, mida muistsed ja praegusedki astroteoreetikud peavad võimatuks ehitada ilma kõrgetasemeliste tehnoloogiateta. Inimese ja tulnuka hübriididest ehk pooljumalatest osa võib veel tänapäevalgi elus olla, teadmata oma tulnukatest esivanematest. Sitchin laiendas seda mütoloogiat hilisemates töödes, sealhulgas „The Stairway to Heaven“ (1980) ja „The Wars of Gods and Men“ (1985). Teoses „The End of Days: Armageddon and the Prophecy of the Return“ (2007) ennustas Sitchin, et anunnakid naasevad maa peale, võibolla juba 2012. aastal, mis vastab Mesoameerika pika loendamise kalendri lõpule.“
Ei ole välistatud, et need naasmised on toimunud keharöövidena: vaadake nt Putini silmi… Täheseemnete-valgustööliste võrgustik 144K on samal ajal aktiveerunud, üksteist üles leidnud ning teenib sageduse tõusu teabe levitamisega. Need sõnumid toimivad nagu kivile tilgutamine: tulime eluga läbi nõukogude aja, jõuavad tilkhaaval pärale ka selgitused inglite, pooljumalate, hübriidide,
delfiinide, ükssarvikute ja pegasuste ning lõviinimeste kohta.
Lugesime nõukaajal A.C. Doyle’i varamut ning Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ ja „Insener Garini hüperboloidi“, Ivan Jefimovi „Andromeda udukogu“ja vendi Strugatskeid. Ka Boris Kabur, Rein Sepp, Artur Alliksaar ja H.K. Hellat on hõlmatud fantastikute nimistusse.
Enne wikisse seestumist ole hoiatatud – võidki jääda sinna uitama.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_fictional_galactic_communities
Kõigi ajastute ja kontinenteide samu pilte-kujusid-teadmisi on eesti rujaks vorminud Karl Ristikivi, Juhan Paju, Nikolai Baturin, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Leo Kunnas, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Olev Remsu. UFOd – maakeeli TLOd – ja jutuks ei ole telod! – annavad pidevat tööd utoopia ja ulme, ruja ja fantaasia tänastele tähtedele nagu Jüri Kallas, Eva Luts ja Krista Kaer.
Me teame, et peaingel Michael kaitseb, Uriel tasakaalustab ja Rafael tervendab ning just ajal, mil pilk langeb David Weberi raamatule „Excalibur“, pojapoeg meisterdab selle. Mõtiskleme võimaluse üle, et peainglid kui Jumala kehastused on Jeshuaga kõrvuti ka Buddha, Muhamed, Krishna…
Tunneme end koduselt sõnamaastikel a la Isaac Asimovi „The Hazing“, Yoshiki Tanaka „Legend of Galactic Heroes“ või Pierre Barbet’ sõnamaalingud ning küsime üha nõudlikumalt: „Kuhu ma kuulun?“
Minu hing on valinud selle keha ning pere ja kodu, rahva ja riigi. Kodanikuna olen justkui valinud kuuluda Euroopa Liitu ning NATO-ta 2025. aasta künnisel üldse ei saa. Miks me siis laseme manipulaatoritel biorobotite dresseerijatel ajuudutada, et Galaktiline Föderatsioon on uhhuu ning koostöö ja kohalolek Linnutee naabritga on hihii. Oleme üles kasvanud, padja all Eno Raua poliitkorrektselt ridade vahele peidetud tegelikkuse teadvustamisega „Lugu lendavate taldrikutega“. Nüüd tulevad järjest päevavalgele aastakümneid salatud kohtumised kaugelnurga naabrimeestega ja nende õhusõidukite kräšid.
Teadmatuses hoidmine aitab pisendada, tühistada ja hirmutada – nagu ka väidetavad inimröövid ja nende käigus paigaldatud kiibid, millega inimesekest ühtaegu nii uurida kui programmeerida.
Kuningas, partei, imperaator on ülim… Neist sõltuvuse-katkisuse-abituse vastu on mitmed põlvkonnad end vaktsineerinud filmidega „Tähesõjad“, „Startreck“, „Extra Terristial“. Püramiidideküla Margus Aru filmil „Nora“ on eelkäija „Hukkunud alpinisti hotell“, milles kirjeldatu teostubki.
Sinu oma perekonna iga liikme kodu võib olla erinevas tsivilisatsioonis – appi, hurraa! Ah, tühja kah, Universumist välja ikka ei saa, kuni „teadlased on kindlaks teinud, et…“

Sa võid elada peadpidi kõrvaklappides ja silmini nuhvlis, aga moel või teisel jõuab kasvõi sinu alateadvusesse iga päev mitmeid kordi Maarja nimi. Vanaema räägib rästikuid talveunele keelitavast ussimaarjapäevast ja väidab, et maarja sõnajalad sobivad ainult kalmistule, sest seonduvad kaduvikuga nagu dinosaurusteajastu saadikud. Paelusside väljaajamiseks viime tänapäeval medikamente ostes oma raha apteegi kaudu farmaatsiatööstusele, ehkki kõigi tõbede vastu on abi su koduukse ees olemas.
Sinu uks ja kodu asuvad Maarja nimesse pühitsetud maal, mille puhul sul on vabadus valida, kas tajud seda Jumalaema neitsi Maarja või armastatu Maarja Magdaleena nimena. Peapiiskop nimetab Jeesuse tütre ema Johannese kõrval apostlite apostliks ning Rapla kahetorniline kirik on temanimeline – see on omamoodi julgustükk, kuivõrd kõikvõimalikud sildistajad on seda naist langenuks ja paheliseks põlastanud.
Suhtumised settivad ja teisenevad: Maarjamäe memoriaal justkui ei saa olla rahule pühendatud obelisk kui niisugune, nagu nõukogudeaegsed inimesed ei igatsenuks õigust ja õiglust maapealses paradiisis, mille saabumine ikka veel viibib.
Loetlegem tänaseid Maarja-nimelisi: Kangro, Kaplinski, Ilus, Lõhmus, Jakobson.
Maarja Kangro on Eesti Kirjanike Liidu esi… kes? Esinaine ei ole just päris tiitel, olgu siis juhtijanna, juhitar. Daam, kelle ema on Leelo Tungal ja isa helilooja Raimo Kangro, kirjutas äsja: „Che fai tu, luna, in ciel? Kirjanike Liiduga on täna ühendust võtnud juba mitu hullu, mõni ka ukse taga käinud…“
Maarja Kaplinski on Jaan Kaplinski tütar, kes õppis Rootsis Moreno instituudis psühhodraamat ning on vabakutseline digisisu autor, mida iganes see tähendab.
Maarja-Liis Ilus kõlab rahvuskehandi kõrvus kaelakee häälena ning on läbi erinevate telesaadete jaganud nii võistleja kui žüriiliikmena lootust, et klassikaline elegants ja intelligentne ilu jääb.
Maarja Lõhmuseid on lausa kaks – Tartu Ülikoolis töötav kaunis raadiohääl, Aivo Lõhmuse lesk ning Lea Maarja, kes oli Eesti ettevõtluse algusaegadel suurima skooriga alustaja ja täna tegeleb vabastava hingamise jm tervendusega.
Maarja Jakobson on üldtuntuim seriaalist „Õnne 13“, ent kõnetavaima ja mitmekihilisima rolli lõi filmis „Stiilipidu“ kuritarvitatud tütarlapsest kostüümilaenutajaks, kes end Sossi mäel tõestab. Olgu muude klassikokkutulekute ja sügisballidega nii kõrini kui just on – suurima teene on andekas kaunitar meie rahvale teinud nelja lapse emana.
Mis puutub Maarjamaasse enesesse, siis temaga on sama nagu lähedase inimesega – kaugelt paistab paremini. Mine kasvõi mõneks tunniks võõrsile – ei saa me läbi Lätita, Soome käib mõistagi kah. Tunned ka emakeelsete isamaa teeviitadeta, et oled kohal. Oled siin, kuhu seekord sündida otsustasid ning see ei ole nõrkadele.

Kui mina oleksin seaduselooja
Kati Murutar – eesti keele ja meele õpetaja
Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Maraton ulatati meile teatepulgana kui küsimus: mida enda ja Maaga edasi teed, inimene?
Ivo Känd
66aastane maratoonar
Mitte enesekiituseks, vaid kauaste sõprade soovil jutustan maratoonariks olemisest ning kahe ja poole tuhande aastasest tavast, mille esimene „harrastaja“ jooksis end Ateena ja Pärsia vahelise sõja ajal sõnumitoojana paraku surnuks. Minu sõnum on sulle, 21. sajandi noor, kes sa nii sõnumite kui iseenese haldamisel üksnes pöidlalihaseid valdad.
Esiteks kujuta palun ette, mis juhtub, kui elekter ja seega levi kaob. Praegu oled ähmis sellepärast, et hariduspoliitikute töölaual on koolide nutivabaks käskimise seadus. Mis siis, kui kõike peabki oma käte ja jalgade abiga tegema, ehitama, kasvatama ja kohale toimetama?
Mina, vanamees-kuuskümmend kuus – nagu vemmalvärsis – teen oma kodus kapitaalremonti sellepärast viiendat aastat, et ma treenin nii jooksu-, suusa- kui jalgrattamaratonideks pidevalt ja teadlikult, et mitte antiik-kreeka sõjaväljade kangelase kombel jalalt kukkuda.

Tehke sporti, mitte sõda!
Inimkonna ajalugu on olnud üleüldine sõdade jada. 3300 aastat toimunud Trooja sõjast, kus vastane „kingitud hobuse“ sees oma linna lasti ja hukkuti, õpiti. Ateena ja Sparta tugevad linnriigid – umbes sama suured kui Eesti, muide… – said tänu 777 eKr alanud Olümpiamängude traditsioonile jagu väga suure ülekaaluga pärslastest. Sportlike kreeklaste vabadussõda panigi aluse klassikalise Kreeka tsivilisatsioonile.
Viimastel aegadel on rahvast nõrgestatud atleetika eraldamisega teistest eluvaldkondadest. Ennemuiste öeldi, et terves kehas on terve vaim ning teati, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Nüüd on kehakultuur terviklikust inimesest otsekui eraldatud ning tugitoolisportlastele on huvitavam tsirkus ümber uue ROK-i presidendi valimise kui sport ise.
Sport ei ela maailmas oma reeglite järgi, nii professionaalsel kui harrastusspordil on ühiskonnas oma sotsiaalne roll. Iga hea treener ja tippsportlane on ühtlasi avaliku elu tegelane oma eeskujuga.
Olenevalt sellest, kas 21. sajandi mugavustsooni inimene spordib pöialdega ekraanidel, tugitoolis või päriselt, on olümpiamedalistide-tipptegijate ja rahvasportlaste vahel veel seltskond tulemusele orienteeritud harrastajad, keda igapäevase treeningu järel raja lihtsalt läbimine ei rahulda. Mina olen üks neist ega aja taga kuulsust, vaid tahan koos teiste startitulijatega nii endale kui lähedastele näidata eeskuju ja tõestada elu võimalikkust surmani.

Surmani sadulas
Meie, erinevaid ameteid pidavad veteranid, liigutame ennast iga päev ka korteris elades ja kontoris töötades: jõusaalis, jalgratta seljas, jooksurajal, palliplatsil ja ujulas – kusjuures mitte spaa mõttes. Selleks, et maratonil piinlikul kombel mitte maha surra – siis oleks ju eeskuju asemel tahtmatu hoiatus – meie, väärikad tippude tempoga kaasa ei lähe.
Samas on elupõlised tegijad tõelised endurod, nagu meie riigi President. Tema seisab iga päev tunde jalul, kätleb ja vestleb ning annab intervjuusid. Samasugused dye hard kuuekümnesed haaravad võistlusrajal kiiruga jõujoogi ilma suuremat hoogu kaotamata ja kütavad finiši poole. Minu kogemuse põhjal kohtuvad rajal sarnase suhtumisega persoonid. Alati iga ilmaga olemas.
Vahel juhtub, mis seal pattu salata, et piisavalt ei ole harjutatud ja ettevalmistus on eraelu uperpallide tõttu nigel, aga maratonil tekib mõnikord üsna üleinimlik jonnakus edasi rühkida. Veri ninast väljas koha nimel maratonirajal neljandas või viiendas sajas… Miks küll?
Aastakümneid sporti teinuna julgen väita, et eduelamus ja eneseteostuslik võidurõõm kaalub nii vaimsed kui füüsilised vigastused üles. Julgen lisada, et eakamatele sportlike eluviiside harrastajatele on tähtis mängu ilu ja mõõdukus ning tervena elatud aastad. Sportimisega kaasneb vahva võistlusvaim ja kamraadlus, mis kannab endas energiat, milles isiklik ego asendub ühtsustundega. Selline toetus ja isetu heasoovlikkus võiks eksisteerida ka meie igapäevases elus-olus.
Mitte kõik meist ei ole loodud juhipositsioonile, enamik meist ei saaks hakkama presidendi ametiga, kuid see ei takista meil suurel tervikpildil teistele toeks olla. See peaks pigem aitama rõõmu tunda oma tuttavate ja kaasmaalaste saavutuste üle – see annab võimaluse tunda end osalisena kollektiivses võidus. Peaks tekkima sünergia, jõud, mis ületab osade summa, sest koostööga saavutatakse rohkem kui eriosade üksi töötamisega: tekib efekt 2+2 = 5!
Julgen ümber lükata müüdi „tippsport on tervisele kahjulik ja eluohtlik!“ Mitmete riikide uuringutest selgub, et olümpiasportlased elavad tavainimestest keskmiselt 5 aastat kauem, neil on ka väiksem vähirisk ning maletajatest mõttesportlased saavad harvem Alzheimeri tõve.
Riigijuhtimine ja spordipoliitika kui maraton
Inimkond on olnud pideval teekonnal 1000aastase rahuriigi poole ning selle utoopilise maratoni finišijoon veel ei paista. Rahuriigi ühe loomuliku osa – spordielu korraldamine algab päriselt toimivast riigist, kus poliitikutel on terviklik mõistmine, mida ei pärsi vaesus.
Edukal omariikluse maratonil ei saa nii olla, et kooliprogrammi on lisatud vähe kehalist kasvatust – kurb on vaadata, et koolide kõrval asuvad spordihooned on sageli pooltühjad. Endine EOK juht Urmas Sõõrumaa on korduvalt küsinud riigilt spordile 10 miljonit. Laskemoonale 1,5 miljardit – keegi ei vaidle vastu. Rail Balticale kui sajandi laristule või lausa pettusele 400 miljonit – peab saama. Kuid kuhu jääb sulguvate koolide ja teatrite kiiluvees Eesti rahva tervisliku eluviisi toetus?
Eesti Olümpiakomitee uus president Kersti Kaljulaid – suhtumised uutesse tuultesse on mõistagi vastandlikud – tähendab EOK-le selget suunamuutust. Kadrioru lossis karastununa ja pisut puhanuna tuli inimene, kes ütles ja võitis. Tema oluline ülesanne on EOK liikmete, alaliitude lahknevused ja kaotajaks jäänud kandidaatide toetajate eriarvamused siluda reaalsete tegudega.
Väikeriikidel nagu Eesti läheb olümpiamedalite võitmine aina raskemaks, sest paratamatute kulude toel on vaja kokku viia suur talent ja töökus. Meie medalilootus on mitte-massialadel – näiteks kümnevõistlus ja epeevehklemine. Juba lähiajal hakkab sporditeadus ja tehisintellekt sporti mõjutama, muutub sportlaste brändimine, senisest olulisem on fännide pühendumus. Spordifilosoofia hakkab kiiremini arenema ja/või antiigis tuntud hästi unustatud vana meelde tuletama, sest ilma suure ideeta jääb areng poolikuks. Tõuseb ka spordieetika tähendus.
Olen jälginud aastaid meie päevapoliitikat kui kompromissikunsti piiratud ressursside tingimustes, kus reaalsed võimalused ratsionaalseks otsustamiseks ja vastavaks tegutsemiseks on piiratud ning see tekitab stressi igal elualal. Ühiskond ei vaja marginaalseid tühikargajaid, kellele maksmine meid pankrotti ajab, vaid otsustusjulgust, mille tagab kompetents.
Millise Maa põidlapõlvkonnale pärandame?
Ei hakka suisa ökoradikaalset kihutuskõnet pidama ega torisema, et motovärk, mis nii nagu taevas, nõnda ka maa peal naftat põletab, ei ole tegelikult üldse sport. Triibuline taevas, raskemetallidest võimendatud virmalised ja looduskatastroofid räägivad ise enda eest – meie planeet ei kannata rohkem ületarbimist ja saastamist välja.
Olemegi tagasi sportlikkuse juures – alanud apokalüpsisest ujub välja see, kes valdab oma keha ja elementaarseid tööoskusi. Võimalik, et loodus ise lõpetab sõjad, võitlused ja võistlused. Ellujääjatel tuleb luua uus tsivilisatsioon.
Ehk juba vähemalt prooviks enne ilmselgelt saabuvat krahhi nii töö- kui eraelus leppida tõsiasjaga, et kadedus ja võrdlemine ei vii meid lähedalegi sellele, kuhu toetus ja heasüdamlikkus viib. Kui õige kiirgaks juba täna rohkem abivalmidust ja koostööd ning tunneks siirast rõõmu nende üle, kes julgeid samme astudes vägevaid asju korda saadavad.
Võtkem rahvajuhte valides ja toimivat riiki luues eeskuju spordist ja prooviks rohkem mõista, et teise inimese individuaalne eesmärk ei saa meie erakordsust pärssida – toetagem ja tunnustagem ligimest, sest nii toetame samapalju iseennast.
Ei salga, pigem kinnitan, et hoian end vormis selleks, et süvenevalt hulludel aegadel ellu jääda – sama soovitan ka sulle, kes sa seda teksti netilehel pöidlaid libistades skrollid. Kui tuluke hakkas vilkuma, viska pilk saidile sportos.eu – sealt näed tulevasi võistlusi. Enese mõistlikuks ettevalmistuseks vaata nõu maratonimees.ee, jooks.ee, jooksja.ee, jooksujonn.wordpress.com – suusamaratoni asjus sirvi skiwax.ee ning atleetliku koosmeele saavutamisel aitab sportpartner.com.

Lumivalgekese kiri jõuluvanale

Elas kord Lumivalgeke. Ta oli vendade Jacob ja Wilhelm Grimmi kirjutatud muinasloo kangelanna koos seitsme pöialpoisiga. Ta oli nii kaunis, et peeglikeselt seina peal vastu vahtimist saanud kuri võõrasema sängitas ta mürgiõunaga surmaunele printsi suudluseni. Läks õnneks, et temani surivoodini jõudis oma ning Okasroosikese klaaskirstuni tema õige prints.
Charles Perraut, kes on Okasroosikese autor, kirjutas 1697. aastal ka Tuhkatriinu loo ning tänu sellele, et oli mõlema metafoorse ohvri looja, vähemasti teadis kummalegi oma printsi kirjutada. Vennad Grimmid nimetasid Lumivalgekese kallima üldse vapraks kuningapojaks. On küll teadmata, kes ja millal näärivana kõrvale preili Lumehelbekese leiutas – üks, mis kindel – Snegurotška ei ole näärivana naine ja näärivana ei ole jõuluvana.
2017. aastal mängis noortestuudio MINA OLEN Südamesalu õunaaias mõttega, mis saab keskealisest Pinocchiost, kliimaksis Punamütsikesest, Hollywoodist Südamesallu sattunud Fionast ilma Shrekita ja lõpuks ometi „printsi“ kohanud Lumivalgekesest.
Peeglike-peeglike seina peal purunes nii mängupaika korrastades kui stuudiot käivitades talgute käigus korduvalt ning ebausumanatud seitse aastat õnnetut armastust tuli ära. Printsimänginu oli hoopis viinakuradit orjav sillaalune Dickensi lugudest, kes on tänini hea näitleja ning kõrgstiilist unistav prügikastikass a la James Elliotti „Kassid“ või sirtakit imiteeriv zombi-Zorbas.
Kasse ja kõiki teisi loomi-linde ju Lumivalgeke mõistab ja armastab keskealisena ja vanuigi ka, aga kellekski teiseks ükski muinasjututegelane aastate jooksul ei saa ning erinevate muinasjuttude tegelastest paare ei moodustu. Keskeakriisis Lumivalgeke ei ole Kunsmoor ei ole kunagi olnud Rapuntsel ega Vaprake.
Südamesalu salavägi on endiselt armastus, mida tõestas Lumivalgekese ja libaprintsi fopaa. Üle seitsme maa ja mere elab ja särab endiselt Haldjate kuninganna kui hõrk versioon vana tarka naist, Väike Merineitsi ja Pinocchio, Fiona ja Metsavana, Punamütsike ja Hunt on igaüks oma muinasmaa loonud ja õigete kaaslastega õnnelikuks saanud.
Lisaks sellele, et printsid on igas muinasjutus erinevad, ühendavad Lumivalgekest ja Snegurotškat seitse pöialpoissi. Kes need päkapikud on? Inimloomuse aspektid, härjapõlvlased, lapsed, mehed?
„Kallis Jõuluvana!
Mina, peagi 60aastane Lumivalgeke tean väga hästi, et oled lähenevate jõulude tõttu juba tänagi sama hõivatud kui Jumal isegi. Mõtlesin läbipõlenuna viimastele aegadele tagasi, et elu saaks arukamana minna edasi. Läbipõlemise tunnused olid kahekümnendates kogetud paanikahäired koos by-the-book oimetuse ja lennuvõimetusega.
Jaajaa, 7 aasta eest kujunesid Südamesalu lavastused ja lastelaagrid noortestuudioks ja kultuurikeskuseks, mille hüpertöömahukuseks andis tiivad võimetepiiril arvukas loomade lähedus.
Pandeemia ja noortepesakonna suurekskasvamine viis riigimetsa istutma ning otse hobusekoplist õpetajaks.
Lumivalgekese enese lapsed on toiminud kui käivitavad pöialpoisid – nendega koos sündinud visioonid on realiseerudes toonud tohutud ehitus-pinnase-võsatööd, mida sooritades on Lumivalgeke olnud vaimustunult kombo ema+isa+neeger. Aijaa, ei Astrid Lindgren, Agatha Christie ega me siin ei tohi sedasi väljenduda.
Seitse majakest kogukonnale, seitse valmimisootel teost töölaual, seitse korda seitse igapäevast sooritust on seitsme kodu loomisel, talude taastamisel või nullist rajamisel olnud nii inimvõimeteülesed, et vennad Grimmid, H. C. Andersen ja Walt Disney midagi sellist välja ei mõelnud. Nagu ka koos noorima päkapiku 18aastaseks saamisega 70tonniseks kosunud laenukoorma kandmist 3kordse õpetajamissiooniga.
Sõja vari pani Lumivalgekese äraminekumängu mängima ja paralleelselt ülirajude võsatöödega hispaaniate kinnisvarakataloogi koostama, koos hobuse jalatraumaga lõppes see mäng ja asendus süstalde, spreide, tablettidega pluss tavapärane trimmer-käru-akudrell-pintsel. August augusti poeg august tõi kaasa nii paljudele lausa epideemiliselt tuttava paanika ja elu esimesed antidepressandid.
Farmakoloogiline ja eks ka platseeboefekt setitas teadvustamise: lapsi ilmale tuues kohtuvad emad iga päksi sünniga uute erinevate dimensioonide ja galaktikatega – kõik meie lapsed on erinevate lugude kangelased. Ühtlasi on nii 7- kui 70aastastel uue ajastu inimestel töös ja hoos pidev kutsevalik ja identiteedi kataklüsmid.
Oh, Jõuluvana – ma ju tean, et teises-kolmandas nooruses Lumivalgekest läbi põletava identiteedikriisi võimendus on olnud võõra muinasjutu säästuprintsi tappev lähedus. Mürgiaurude ja ajuudu käest päästab füüsiline töö – ballett traktoriga ja tantsupartneriteks sang-kang-hang-pang.
Sabaandnud immuunsust toetas hobusega koos konsumeeritud penicillum – koos sellega sai manustatud teadmine, et ükski teisest muinasjutust pärit päka ei ole sõber ega pihiisa ega -ema.
Üksi. Paanika. Üksi. Ärevus. Üksi. Hobused-koer-kassid vastasid Sinu asemel, Jõuluvana, elukaare teises pooles naiste ühisele küsimusele, kas ma olen veel elus? Ilus?
Sa tead mu lapsepõlveunistust, houhouhou – 7 last ja palju loomi. Oskamatu manifesteerimise tulemus on tagajärg – 7 vale meest. Barbiele kohane Ken on vahele jäänud… vist.
Aino Pervik, Edgar Valter, Lehte Hainsalu, Ellen Niit ja Leelo Tungal on eluterves lapsemeelsuses tõeliselt teadnud, et Figaro ei ole kuningas ning Lumivalgeke ei ole Kunksmoor ka 100aastasena.
AliBaba ei ole Pahatari paariline, Saabastega kass ei kuulu Bremeni linna moosekantide bändi.
Jõuluvana, kallis, kui haigeks peab selleks jääma, et päkapikkude tublidus esile kutsuda ja armastus ära teenida?“
Kirja lõpetades kinnitas keskeakriisist iseendaks kasvanud Lumivalgeke endale: Kunksmoori kaksikleek Kapten Trumm ei sobi eakale Lumivalgekesele. Kordamine on tarkuse ema. Küsimus on vaid, kas ja kes ja kus on eakas Kuningapoeg – juba Kuningas või ikka veel poeg, kuningakutsikas?

1. Milliseid muinasjutte oled lugenud – kes ja kuidas luges, mis sulle hinge puges?
2. Milleks meile muinasjutud – nii lastena kui täiskasvanutena?
3. Milline on sinu jaoks muinasjuttude puhul raamatute ja (multi)filmide vahekord – pigem loed või vaatad filmina?
4. Kuidas muinasjuttude lugemist-vaatamist – aga ka nende juurdeloomist alles hoida?
5. Missugune muinasjututegelane oled sina ise – millisest muinasjutust, millise missiooniga?

Vanad targad
Kati Murutar
Peagi 60aastane
Ootootoot! Niiviisi ütlesin endale, kui Heili Tammaru – nimi nagu Kitzbergi „Libahundi“ valgetverd talurahval, välimus-olemus täiega Tiina muide! – pakkus testimiseks omaloodud näotoonikut ja juuksetuunijat. Selle ootootooti järel tegin MINA ISE oma esimese tootetutvustuse, olles kõigepealt enesestmõistetavalt eeldanud, et õlid-toonikud on tütarde ja miniate kui influentserite eakohane rida. Ah, mis nüüd mina!? Peagi 60aastase peagi vajab hoolitsust – temal eriti. Ning tema kui suunamudija – mida sõna! – jälgijaskond, nö kadunud keskealised naised on iseäranis arvukas ja tegelikult täiesti elus rahvakiht.
Küpsed inimesed lakkavad kenitlemast ja edvistamast, paarilised on püütud ja peetud, lapsed on suureks kasvatatud ning elusatel-ilusatel emandatel on teised huvid. See ei tähenda, et nad oma kõigi osiste – ihu, hing ja vaim – eest hoolt ei kanna: suured tüdrukud ei tee sotsiaalmeedias pardinägusid, nemad kütivad mammutit. Õpilastelegi sisendan holistilist enesekohtlemist: õue, liikuma, hingama – sealt kõige mõttemad mõtted saab ja tuul kõige vägevamad sõnastamised toob.
Märgilised händmeid-seerumid sain kätte väikelinna modernse taaraautomaadi juures, kuhu valatakse kogu killadikolladikoorem ühe korraga sisse, mitte ei pisteta taarat tund aega auku, mõnda purki mitu korda. Kleeps ja õudus, teate küll. Läksime koos tütrega 21. sajandi imet vaatama ning peagi kuuekümnene jättis sinna juurde muistsete taarakastide jutu jauramata – küllalt heietatud „aga vanasti oli kettaga telefon seina küljes ja kaugekõne telliti keskjaamast, arvutit terve tuba täis…“
Uuemale põlvkonnale ei ütle enam midagi makulatuur ega selle eest saadud bestsellerite ostmise talongid, kuigi Ita Everi „Evergreen show“ on sageli korduses. Meie, 50+ jaoks – siseringinaljad teisenevad koos iga 7 aasta tagant peale sündivate generatsioonidega keda meie, õpetajad koolis selgeks õpime. Põnev ja noorendav!
Keel kui elusolend häälestab-meelestab ja paljastab kuuluvuse – ka ealise. Kusjuures praegu on kõik põlvkonnad teismelistest kaheksakümnesteni tuvastamatult eatud – just keelekasutus ja insaidnaljad aitavad päritolukümnendi tuvastada.
Ootootoot-kogemus on siinarutlejal juba enne instagramlikku tootetutvustusse sukeldumist tegelikult turjal ka. Minu esimene tätokas sündis Pärnus Beach Grindi salongides. Mitte keskeakriisi märgina, vaid – nagu töö käigus selgus – Vana Targa Naise staatusesse tõusmisena. Kolm korda hiilisin kõnetanud kujundist mööda, lõpuks kõndisin pihta ning tänaseks on kunstnik Anee tikkinud mu teenekale torsole 21 tätoveerigut nii, et ma ise neid ei näe ega tüdine.
Tissi- ja taguotsanaljad aina pikemaks venivatest tätoveeritud nägudest on siinkohal sama kohatud kui vanaema vastus lapselapse küsimusele, kas memme tissidega mängida tohib: „Mängi-mängi, lapsukene, ära ainult liiga kaugele mine!“
Arukad valivad õiged piirkonnad ning proteesid ja täitesüstid esinevad teise sihtgrupi telesaadetes ja mitte-minu-seltskondades – üksnes aegajalt küsime, mis neist siis saab, kui on (eba)õnne vanaks elada? Vanade Tarkade hulgas on ilmselt siiski ka iluideaalide ohvrid – inimene ei sünni ja ei kõnni, vigadest õpitakse ning täna teadlike organismis ringleb samuti ilusakstegev keemia lisaks haarpi chemtrailile-põllumürkidele-toidulisanditele. Meie, nõukogude koolkonnas küpsenud oleme õnneks pääsenud heaoluühiskonna õdede õheneva-rabeneva naha all punnitavast Mendelejevi tabelist – sorry, vanakooli keemiaharidus on elementide perioodilisuse tabelile selle nime jätnud.
Identifitseerimata iseennast parim-enne-möödas kaadrina mängisime sõpradega koos stuudionoortega mõne aja eest läbi variandid, kuidas ajaloo prügikasti kadumata vananeda. Oli ootootoot-etendus Südamesalu õunaaias, kus leidsime õnnelikud taaskasutuslahendused: keskeakriisis Punamütsike laskis Hundi ketist lahti ja läks temaga paari, vanaema Lumivalgeke kohtus lõpuks kohtumiseks valmis Printsiga, Ameerikast siia sattunud Fiona lahendas lost-seisu Metsavanaga ühinedes ning Väike Merineitsi ja Pinocchio sättusid harmooniasse.
7 aastat hiljem vanema-targemana tuleb tunnistada, et seesugused sekondhänd-õnne kombineerimised olid säästulahendused – ja kui nad surnud ei ole… saavad muinasjututegelased korduvalt teada, et prints oli teisest muinasjutust ning meiekandi kuningannad lähevad üldse enne jumalannasid rikki ja hauda.
Seda vägevam on fakt, et oleme noorusekultusest ja valede paariliste kurjadest kõverpeeglitest puhtalt mööda tulnud – me ei vanane. Meeste ja naiste erinev eluiga on põhjustanud Maarjamaal mitu kuningata kuningannade põlvkonda. Me ei ole kadunud, vaid üha terviklikuma ja rahulolevamana oma asja ajanud teades: kuni iseennast tervikuks ei küpse, on hirm üksinduse ja üksilduse ees. Seda on meile koos teiste pseudodega massimeedia ja kibestunud eksid sisendanud, aga olles paremas vormis kui kolmekümnestena oleme immuunsed ka mahakandmispüüete suhtes.
„Sa oled ju vana!“ möriseb mahakäinud mehikeste refrään lahutuste eel ja järel. Kes- sind-enam-tahab rammib epideemiliselt peale tekkivate nartsissistide sihikindel lammutustöö, kui tegijad temakesed end lödipükstest lahti raputavad.
Keelel ei ole luud, aga murrab selgroo ja südame. Kui vana sa oled? Kolm aastat vana… Nii laksab keel ka naise kohta: eit, mutt, moor, memm, vanatädi, mõrd, krõõp, kõõm, sammalp…s. Mees on papi, taat, vaar, känd, toi, kõbi, näss, vana peer.
Sõnaline tühistamine on meil alateadvuses, aga eatult küpseteks tõustes kogeme: Vanad Targad on terviklikud ja vabad. Iidsetes kultuurides troonisid elatanud naised koos meestega lõkke ümber püha tubaka piipu ringi saatmas, meelisklemas, mõtisklemas, lastele tähistaevast saatust vaatamas – jagamas, edasi andmas.
Ei ole enam kodus lapselapselapsi hoidvate gerontide ajad – oleme surmani sadulas.
Roosad kleidid, lilled-liblikad, pitsid-suled ei ole uuemal ajal naeruväärsed – neis kõneleb pidev rõõmus töö iseendaga. Koos Maa sageduse tõusuga transformeerume ka meie – olid, näe, enne ümbervormumist tugevad jalad ja peenike talje – nüüd on tutske talje ja peenenevad jalad. Mis ei kanna meid kaduvikku, vaid tegudele.
„Kuhu kaovad avalikkuse eest aastates naised?“ küsis kaunis kolleeg.
Alles on ju – no kuulge, Leelo Tungal, Katri Raik, Maimu Berg, Marina Kaljurand…
Samal ajal püüti vastandada Anu Saagim versus BSH – soovitud intriigi ei tulnud. Küps naine oma eatuses on isiksus kui kaubamärk ja toode – ta ei häbene auga teenitud kortse ega varise pensionile ning ei ründa noorust, mis teda justkui ohustaks.
Oscar Wilde oleks otsekui eesti klassikat lugenud enne, kui kirjutas „Dorian Gray portree“ – Tammsaare, Kitzberg jpt on kirjutanud vanaduse nii hirmuäratavaks, et sellega tuleb midagi ette võtta, ümber teha, edasi lükata, ära kaotada.
Tegelikult pole aastates daamidel – nojaa, härradel ka, kui mõni elus on – aega ega põhjust eputada – nad teostavad ennast – kusjuures võrreldes esimese noorusega sageli uuel alal. Mehed on erus või suisa surnud – kadununa tunduvad naised elavad-säravad tihti hoopis võõrsil. Võibolla sellepärast ka, et nooremad paarilised on seal norm – me siin küsime: millest aiapäkapikkudega rääkida, lapsendame oma lastele mängukaaslase? Eha on Aafrikas, Merike Türgis, Piia Tenerifel, Seija Hispaanias…
Traditsioonilisi lehma ja põrsaga memmekesi, kelle juurde lapsed maale hoiule viia on järjest vähem – nagu ka endisaegsel kombel koos tööjaotuses elavad generatsioonid. Aastates Aunaste ja Past töötavad-korraldavad-reisivad asja pärast. Lapsi kohates rõõmustame – ja kütame edasi.
Faktiline pensionipiir üha tõuseb – riiklikul tasandil sellepärast, et liiga vara pensionimaksmise raha ei ole – inimesed ise aga tegelikult õieti pinsile minna ei tahagi. Elu lõpuni elus olemine ongi igavese nooruse eliksiir. Testimiseks saadud eksklusiivne kosmeetika ei pea imesid tegema – eeldamine on juba eos pettumine.
Ma ei nõua Heili õlilt-toonikult võimatut – nt taimetarka äkknoorenemist – rõõmus meel ja uus hingamine teevad seda niikuinii. Hooldusvahendid on iseenese olemasolu meeldetuletajad – pai iseendale – tänulik kvaliteethetk peegliga.
Ootootoot – kuhu ma nad paningi…