Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Me oleme Tallinnast ja maksame

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee edukultuse ja rahamaania teemal.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Teravad olid oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koristamise ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kui ka kultuuriteadmiste kaotamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ nind dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõikvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks, siis koges ta, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles, kui…

Rummu Jüri viimse reliikviaga
1. Kati Murutari teksti võib kasutada etteütlusena.
2. Määra lauseliikmed – alus, öeldis, sihitis, määrus – põhjenda kirjavahemärkide kasutamist.
3. Kirjuta essee oma teadmistest rahvuseepose, Bornhöhe-ainelise „Viimse reliikvia“ ja „Rummu Jüri“ kohta – mil moel need juurteosed sind kõnetavad.
Väikerahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pooljumalate legendidega. Meie rahvuseepose hiid Kalevipoeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose-väidetud poolesaja Kalevi-pere jäljega. Mis siis, et Kalevipoeg tappis, röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis, et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst, kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi, mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kasvõi tule ja vere hinnaga. Kalevipoeg oli töömees ja ehitaja, ent sellest meie alaväärsustunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end, et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas – reliikvia missugune!
Paraku on varandusejagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad, saksad surevad. Mõisad olid baltisakslaste poolt Maarjamaale rajatud arhitektuuriväärtused. Vanalinnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdutundetult pommitatud ja viljahoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik läänenaaber kui tsaariaegne idanaaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmisahelga väike maailm. Mõtlejad peletati, kultuur põletati ja majandus taandarendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viinaköökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taasiseseisvumise ajal juhtunud ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uusriikliku põllumajanduse üles ehitamise asemel tagastati, lammutati ja unustati. Lenin ees, Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste, vangistamiste ja massimõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme, kuidas silmitu Putin täna Ukrainas vennatapusõda peab. Naised, lapsed ja kahurilihaks taandatud ukraina mehed on 21. sajandil ebareaalsel kombel tappes. Vahime abitult, rusikas taskus ega saa pealiskaudses infotulvas aru, kes-kellega-miks sõdib. Peaasi, et meile endile jälle kallale ei tuldaks – NATO ja EU appi!
Unistame Kuldajastust ja lunastajast, kelle taastulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevipoeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümberjagamiseks, kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii peremeeste kui pärisorjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal-meistrid kogu maailmaturu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine, Pöögelmann ja ekskavaatoritehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügikastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstutäis konte, vaid kaunis naine. Agnes, aga ka Saarepiiga või Kalevipoja ema on meie porispõlvitav varandus. Meie varemete-vabariigi tulevik oleneb jumalannadest, kes tiivad mudast tõstavad, et oma mehed rahvajuhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab, loob, hoolib, arendab, rajab – tapmine ja tagaajamine pole enam moes. Kättemaks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene, vaba laps! Maatriksist välja.

Nipernaadi, Gailit ja teised hipid

Sangaste poiss, krahv von Bergi naabrimees ja ristipoeg August Gailit oli oma rändurikirega trubaduur, kellesugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on rändrüütlielu vabatahtlikkus.
Vaid vabatahtlikus aastaaegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon, mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunniviisil inimlooma mööda planeeti, saab kaasavoolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla, et talvel kirjutada, mida suvel koges.
Sarnaselt „Nipernaadi“ autoriga kulgeb soojade-külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg, raamatute „Kuidas rännata ilma hirmuta“ ning „Eluterve pohhuist“ autor. 21.sajandi hipid saavad koju tulla, nõukogude režiimi poolt kahte lehte peletatud sädeinimesed olid võõrsil südameüdini õnnetud.
Siberisse-saadetud võitlesid elu eest ning pahatihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud väljarändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid, hinges igatsus.
Eestis elurõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema iseenese surnuks kujutlemine kirjasõnas nii karm kui see, mis sündis samal ajal Eestimaal.
Filmi „Toomas Nipernaadi“ esimeste episoodide tegevuskoht on Eesti-Vene-Läti kohtumisnurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esiisade talu. Küla küüditati tookord tühjaks, hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti omariiklikku talupidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoositallist asemele – sedagi mitukümmend aastat hiljem.
Aastakümneid pärast filmivõtteid on Gailiti-aineline linateos ka selles mõttes tänuväärne dokument, et Jaan Rekkorist, Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vandersell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meeleseisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vagabondid ja lillelapsed ei talu tundeid, mille põhjustab sundus, vägivald ja psühhoterror.
Iseendana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahjutunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide, et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuurihuviline: „Kuidas uus film oli?“ Vastab teine kultuurisõber: „Ikka Karguga.“
Meie kääname karku perekonnanimena „Kargiga“.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainumõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja rändrüütel on mõlemad otsekui valged mustlased. Nipernaadi on psühhoanalüütik ja preester, kes elab hetkes – niisiis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane, armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab iseenese süüdatud tulekahjusid, nagu rahvajuhid ikka.
Stooriteller muudab maharadža tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla, Tralla, Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe eneseteadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nimelooming on omaette kunstiharu: Toora Jookus, Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otsekui mitmetes maitseainetes veeretatud kompvekid. Iseennast meremeheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja, kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole – katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laevaehitaja olla küll, aga osutub mitmekülgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi töödejuhataja positsioon, nagu tänastelegi mitte-millegi-oskajatele. Sellele on omane 0-vastutuse, aga ka 0-pahelisuse veregrupp.
Ilma jalgrattata, mis talle poole filmi pealt tekib, lahkub kuldkäivitaja talust, kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maatükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa, kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö, suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud, poleks meil võimalik arutleda, kui osavad naiste sebijad, kosjasobitajad ja rollimängurid olid nende tegelased. Ulgueestlased hoidsid piiritaga alal endisaegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud, osavamate autorite tööd andsid kordustrükke, lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri- ja meelelahutustööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eestikeelsetele unistajatele on meil põhjust pere-, sõprus- ja meeskonnaga kinno ja teatrisse eesti-keeles-elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses, et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!

Kellele annan oma väe – vennad Mefistofeles ja Lucifer?

Koopajooniste aegadest on inimesed suure saagi nimel mistahes jõududele puud ja maad kokku lubanud – ning ennast ohverdanud. Pälvides kolme tilga vere eest rikkuse ja isegi ilusa naise armastuse laadse toote, jääb inimesekene – homunculus – maise matka lõpuni muretsema: kellele annan oma väe?
Tüütule tööle, sobimatule partnerile, ebasõpradele niikuinii. Saatanale ka siis?
Kas ja kes on minu vampiir? Või äkki olen ma ise suletud taevaväravate taga nende väe ja vere imeja, kellel on ühendus Algallikaga? Toidan iga päev ebausku, millele olen Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsusse ristimist trotsides ohverdanud raha, asjade ja libaarmastuse eest ohverdatud piisad ja pisarad.
Pilapoest lapsele – või iseenese sisemisele lapsele – vampiirihambaid ostes ei pruugi me midagi teada Londoni Lytseumi teatri juhist Bram Stokkerist. 1897. aastal kirjutatud Dracula loo peategelase nimi tähendab rumeenia keeles saatanat. Transilvaania hertsog saabub oma gooti stiiliga kenitledes Inglismaale, kus pärast klassikalist hea ja kurja vahelist võitlust Abraham von Helsing ta võidab… ja tapab.
Pahelisuse pillerkaar on tulvil tumedat seksuaalsust ja rassismi – juudi vereimejad, juudi hais ja süüfilis on kirjalikul teel levivad haigused, mis pälvivad tuleriida.
Tulles vastu draakoneid ja draculaid, nahkhiiri ja sisalikke rakutasandil pelgava publiku nõudmisele taasluuakse seda lugu üha uuesti. Disney-stuudio elegantsele leebusele omaselt ka nunnus „Deniscu Draculescu“ naljatamise võtmes.
Kui Alfred Hitchcooki õudus-geniaalsus vajutas vampiiride ja lindude foobia pedaali põhja, tuli 21. sajandi uus tase.
Stephenie Meyeri algatatud ja mõttekaaslaste jätkatud „Videviku saaga“ on nii ulmeliste raamatute kui põneviku žanris filmidena saanud miljonid noored vampiiride romantikat neelama. Nii „Videviku“ kui Batmani maagiamaailmas kroolides ollakse otseselt ja kaudselt Alice in Wonderland sündroomi kütkes.
Selle sündroomiga kaasneb nihkes mina-pilt. Kuni end kõveriti kujustades vale suurusega rõivad valitakse, on petlikkus süütu. Kui petlikus luulutamises on lisaks juures LSD või mõni noortele kättesaadavam aine, on tulemuseks tagajärg. Ma lendan! Ja järgmised kriminullid lisavad tapmise ja tagaajamise altarile uued nullid.
1865. aastal „Alice Imedemaal“ ja hiljem „Alice peeglitagusel maal“ kirjutanud Lewis Carroll ei osanud ettegi kujutada, millest hakkab koosnema 21. sajandi noorte enesetapu põhjuste statistika. Liiga vähe raha ja rõõme, liiga palju pettumusi ja pettekujutlusi. Jonathan Swifti „Gulliveri reiside“ lugemise asemel minnakse ainete abiga ise Gulliveriks kätte ära. Meri põlvini – ja nägemist!
Daniel Defoe „Robinson Crusoe“ eeskujul rännakule saadetud Lemueli nimi meenutab Lemuuriat. Hiiglaste ja kääbuste maal kulgeb ta pooljumal Kalevipoja ja kilplaste analoogina. Lendava saare lugu paneb küsima: kas tõesti kohtumine tundmatuga? Tarkade hobuste motiiv sarnaneb Ükssarvikute tõese muinasjutuga ning haakub tõsiasjaga, et Swift pani oma briti-kriitilise teosega aluse iirlaste rahvuslikule eneseteadvusele.
Britid alates kuninganna Victoriast kuni Oscar Wilde’ini omakorda vaimustusid Alice’ist ning lubavad tänini lahkesti enese üle naerda. Kasvõi jaburas teelaudkonnas. Briti absurdi tähtteose kirjutas muide tuntud matemaatik. Ligi 200 keelde ja 20 filmiks viidud teksti on neli korda eestindatud. Teiste seas tõlkis Jaan Kross selle loo Oxfordi Ülikooli dekaani tütrest, tema perest ja muudest loomadest.
Imeliselt aasalt küülikuurgu kukkunud ning raamatu teises osas peeglitagusesse ilma ilmunud – või ärganud! – tüdruku seiklused on inspireerinud John Lennonit, Marilyn Mansonit ja Salvador Dalid.
Väga erinevas eas lastele 7ndast kuni 70nda eluaastani sobivad sümbolistlikud sündmused sünnivad mängukaartide, toiduainete ja loomadega. Irvik-kiisu on neist märgilisim. Tema haihtudes jääb naeratus õhku hõljuma. Samuti on Gulliveri Lemuuria-lendude olulisimaid loomrahva esindajaid kass. Ja – üllatus-üllatus! – Bulgakovi täht-kass Peemot on kasside klass omaette. Tema käes on Püha Graal ning ta tuleb hukata.
„Meistri ja Margarita“ narratiiv tõstab taevalikult targa kassi õukonna kõige arukamaks tegelaseks – narriks. Narridel on õigus rääkida, mis on Tõde.
Sõltumatud sarmikad saatanlikud kassid vastanduvad Bulgakovil koertele. Enne faktilisi elundite ja näärmete siirdamisis kirjeldab vene geenius, milline lupard penist inimese südamega saab. Joob, suitsetab ja ropendab.
1928. aastal alustas Bulgakov 12 aastat kestnud, neli korda ümber kirjutatud ning 60 aastat hiljem tsnseerituna ilmunud „Meistri ja Margarita“ kirjutamist. 20. sajandi parimaks teoseks tituleeritud romaani konarlik, ent kauamängiv võidukäik on nõukogude režiimi eest hoiatav fantaasia. Ühiskonnakriitiline allegooria juhatab kõigi ajastute inimesi märkama, kellele ja mille nimel me anname oma väe. Nagu Lev Tolstoi jäädvustatud ning aegade lõpuni rongi alla viskuma määratud Anna Karenina, on ka Meistrisse armunud Margarita abielunaine.
Nagu tsenseeritud ja varjutatud Piiblis, nõnda ka kultus-koledikus võimutseb julm Pontius Pilatus oma peniga, must maag ja varietee-teatraalid, poeedid ja psühhiaatrid.
Nagu Orwellil ja Wassermannil, pälvib ka Bulgakovil vabamõtlemine vaimuhaigla.
Patune naine kümbleb end verevannis vastupandamatuks ning transformatsioonide segadikus kaovad inimesed, telefonid ei tööta ning Jumala pojale jäetakse kaks võimalust. Ta on kas kurjategija – või pole teda üldse olemas.
Vastupidiselt tänasele loodab Kiievist pärit tubli tädimees endale Moskvas valdusi pärida – tükkis korteriühistuga ja puha. Peaasi, et kõik mustad kassid tapetakse.
Õnneks ei ole nii antisovieetlikku taiest koos muu vene kultuuriga eestlastele ära keelatud. 21 aastat tagasi dramatiseeris Mati Unt selle Eesti lavale ning praegu mängitakse seda taas Tallinnas. Publiku ees on ka Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ Anton Hansen Tammsaare tõlgituna.
Ka siis, kui inimesed enam üldse midagi ei loe, on hoiatavate süvatekstide vägi universumi Youtube’is ikkagi olemas. Kasvõi kirjavigadest kubisevate sisukokkuvõtetena internetis. Paremal juhul jõuavad valede vaibide energeetilise toitmise lood ka maisesse Netflixi.
„Luciferi“ seriaali vaatamise tunnid ja nädalad imevad arvutud teismelised piigad endasse. Hurmavalt seksikas mees, mis sa teed! Vähemalt iseendale turvaliselt ekraani ees õhkavad tüdrukud ühegi vamp-väe toitmisega liiga ei tee.
Saatana seriaali sigitajad Neil Gaiman, Samuel Keith ja Mike Dringenberg oma rahvusomaste perenimedega võimaldaksid avada juutide vandenõuteooria sarja järjekordse holokaustiku.
Jätkem see võimalus kasutamata ning nautigem näitleja Tom Ellise lummavat hõrk-matšolikku vastupandamatust.
Vastupandamatust maatriksi-moonutuste maailmast aitavad meid võimalikult väikeste valude ja kaotustega väljuda Sadhguru, David Icke’i, dr Joe Dispenza ja Gregg Bradeni loengud. Tasub meeles pidada, et miski pole see, millena paistab. Ei draakonid ega vampiirid taha, et näeksime hologrammide ja metaversioonide taha.
Piirangutest vabanedes tõuseme urban-fantaasia langenud ingliga sarnaselt tuhast. Tuli põrguvürst pärast 10 miljardit aastat Valgusetoojaks, saame meie ehk oma enese kehas hakkama ilma kellegi teise kena korpust kaaperdamata.
Jumala suurele plaanile vastu hakkamata, oma tõelisse väesse tulles on igaüks meist selgelt nägija-kuulja-tundja – ajarändur samal ajal sajas kohas, surematu ja lennuvõimeline, tuldpurskav ning eluks sobimatuidki haavu ja haigusi tervendav.
Erinevalt oma tiivad varna pannud Morningstarist suudame meie jumalanäolistena luua ei millestki kõike.
Kui me vaid oma väge ikka ja jälle vasakule ära ei ohverda. Oma tormi ja tungi laineharjal surfates alustas Johann Wolfgang Goethe 1808. aastal „Fausti“ kirjutamist. Alustas Jumala ja Mefistofelese kihlveoga, jätkas Fausti meelitamisega tema tegelikult teelt maapealsesse põrgusse. Puudlina – ei armasta klassikud koeri! – korraldas Kurat läbi volbriöö Margareta ematapjaks. Inglid viisid süütu neiu taevasse, Faustil aga oli ees antiikmütoloogiasse kehastumine – seejuures Ilusa Helena mehena poeg Ikarose kaotamise – ning keisri teenistusse jõudmine. Pärast hirmude täispaketi kättesaamist ületab ta hirmude hirmu: kartuse igavese elu ees. Tõuseb armastuse võidukäigul taevasse ja ühineb Margaretaga. Oli siis kõike seda jubedat enne vaja?!
Selleks, et noorte eestlaste haridus ühtaegu nii religioosse kui paganliku pärimusega ühendada, tegi Eno Raud Vanapagana teemaga sama, mida Kalevipojaga. Kirjutas oma poegadele Reinule ja Mihklile proosalise essentsi, mis asetub Tammsaare Põrgupõhja uue Vanapagana kõrvale. Õndsaks saama tulevad mõlemad – ja Juula ka.
Kui vaid Kaval-Ants kui kiusaja Vanapaganat oma hingerahu ja südameverega puuki toitma ei eksitaks.
Teeb eestlane endale Krati ega saa temast enam surmani lahti. Nii Evald Tubina kui stuudio Tallifornia loodud Kratid sakivad sajaga. Igavesti. Imevad ja nõuavad: anna tööd!
1943. aastal esmakordselt lavastatud, hiljem Ülo Vilimaa tantsitud kolekoomiline õudusunenägu „Kratt“ jääb meie rahvuskehandit puukima, kuni me oma arast ahnusest ei vabane.
Rumalale lodevusele kõrtsist leevendust otsides jäämegi endal kaval-antsusid koju tantsima ja tassima. Usume, et nad veavad meiega koos, meie asemel sõnnikut, viskavad nuia või villast ja kannavad hobuseid seljas. Imetame neid. Nemad aga magavad sortside ja deemonite maapealsete kehastajatena aidaust „valvates“ selle peal. Ait aga muudkui tühjeneb – nii nagu Augeiase tallid mustmaagiliselt täituvad…
On üks anekdoot. Põrgus valvab esimest katelt allilmatäis kuradeid, teist vaid üks saatan, kolmandat mitte keegi. Otsekui seal sees keegi ei keegi. Esimeses on juudid: saab üks välja, aitab kõik teised ka välja. Teises on venelased. Ühe välja pääsemisele aitavad kaasa kõik teised. Hakkab kolmandas katlas hauduvatest eestlastest üks välja ronima, tõmbavad teised tema tagasi. Kellele annan oma väe? Sõrme või lausa käe?
Külarahva arvamusele, kuratlikele ärakasutajatele ja maksuametile – selge see!

Hannes Võrno: “Van Goghi muuseum Amsterdamis ei ole kunstiasutus.
See on raskekujuline ajupesumeka muuseumikristluse hullunud kummardajatele. Seal ei olda kunsti pärast. Seal ei olda isegi Van Goghi pärast. Seal ollakse rituaali pärast – kinnituse pärast, et ollakse õigel poolel, õigel ajal, õiges kohas. Pilet on indulgents. See tuleb varakult soetada, et mitte petuka otsa sattuda ja rahast ilma jääda. Äri…
Inimesed pildistavad. Mitte maale, vaid reproduktsioone. 3D-prinditud pindu. Ekraane. Ruumikujundaja visiooni järgi ümber mõõdetud, ümber toonitud ja ümber formaaditud Vincenti. Originaal on vaid ettekääne. Tegelik objekt on kogemus, mis on ette ära kirjutatud ja turvaliselt steriliseeritud. Midagi ei tohi juhtuda vaataja ja pildi vahel. Mingit riski ei ole. Mingit vahetut kokkupuudet ei lubata.
Autoportreede saal oli murdepunkt. Mitte seepärast, et need tööd oleksid pettumus – vastupidi. Vaid seepärast, et giidi loeng, mis seal kui avariikorgita tuubist voolas, tappis viimasegi võimaluse vaikuseks. Vincenti nägu räägib ise. Ta ei vaja jutlustajat. Aga muuseum ei talu vaikust, sest vaikus jätab inimese üksi mõttega. Ja mõte võib minna vales suunas.
Kogu see ettevõtmine on oma kommertsiaalsuses isegi jäledam kui austerlaste Mozarteum. Seal on vähemalt ausus: Mozart on bränd ja keegi ei teeskle, et see oleks midagi muud. Van Goghi puhul mängitakse kaasaegset vagadust. Pseudoempaatiat. Ohvriesteetikat. Turvalist hullust, mis ei ähvarda kedagi.
Aga Vincenti sõnum ei ole turvaline. See ei ole lohutav. Seal on kuulutus ja hoiatus. Seal on katkine pilk, mis näeb maailma liiga selgelt. Seal on valu, mis ei küsi luba, ja ausus, mis ei sobi ühegi institutsionaalse narratiiviga. Just seepärast tuleb see sõnum ära lahjendada, kontekstualiseerida, teadusustada ja lõpuks ära tappa.
Seda ei anta kellelegi mõista. Sest see oleks arusaamatus. Ja arusaamatus on ohtlik neile, kes usuvad, et kõik peab olema seletatav, juhitav ja mõõdetav. Teadususklik ei talu müsteeriumi. Ta talub ainult seletust. Ja kui seletus on olemas, siis pole enam midagi kuulata.
Van Gogh muuseumis ei ole Vincentit. Seal on tema keha ümber ehitatud pühamu, kus kummardatakse mitte kunstnikku, vaid süsteemi, mis on suutnud temast teha ohutu toote. Puhastatud kannataja. Plakatipühak.
Ja selles mõttes on see muuseum täiuslikult kooskõlas ülejäänud Amsterdamiga. Linnaga, mis jutustab vana Hollandi lugu, aga ei usu sellesse ise. Linnaga, kus ideed on tähtsamad kui inimesed ja vorm tähtsam kui sisu.
See ei ole enam kunst. See on usund.
Ja nagu iga usund, kardab seegi kõige rohkem ausat pilku.”

Raamatud kui kodu kujunduse ja soojustuse materjal
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Kirjuta oma suhetest raamatutega
Kujutlege end tundide kaupa raamatu kaupluse ukse taga järje korras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokku ostu tassimas et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja öö päevi nädalaid ja õigu poolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nuti seadmed teid info koske televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elu juhtumiks olid raamatud neisse investeeriti suur osa oma palgast neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodu kujunduse ja soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatu kogude eri fondidesse suletud raamatuid levitati ka masin kirjalise sala kaubana. Suur osa oli inglise hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigi vastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katla kütjate ja öö vahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüp majad sarnanesid üks teisega lisaks ühe sugusele mööblile ka selle poolest et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust pärliteks uudis kirjandus ja vabanemise eel järjest ema keelde tulnud ava
maailma kirja sõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartuli koori ja räimi et korterist oma koju pääseda. Iga verd higi pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujundus element olid raamatud. Seina täite kaupa.
Elu etappide vaheldudes linnast maale või maalt linna mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades tassisid eestlased oma suurimat varandust raamatuid nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustus materjalina kanname oma köidete ridu kaasas tänini.
Mats Traat Arvo Valton Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 25 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodu soojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav valged Europeiad pruun rida Seiklus jutte maalt ja merelt kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodu soojustusele ja kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see mida sööd. Tiksud selles energias mille keskel elad ja hingad töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ette vaatlik kindla peale mineja valib laste raamatud ja muinas jutud.
Erinevas eas lastele loodud muinas juttudes on kogu inimlik ja jumalik nähtav ja nähtamatu taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinas juttude keeles nii raamatute kui Disney impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppe kavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie kodu seinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Uue ajastu reegel on mida ei taha seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis kui oleme selleks valmis. Seniks meele olu muusikat.

1. Miks oli nõukogude ajal lugemine nii populaarne, et inimesed investeerisid raamatutesse kogu oma vaba raha ja aja?
2. Mispärast oli osa raamatuid keelatud?
3. Kellena töötasid dissidendid, riigivastased intelligendid, kes muu hulgas keelatud kirjandust paljundasid?
4. Kuhu on kadunud lugemise aeg, motivatsioon ja harjumus?
5. Kirjelda raamatu kui füüsilise nähtuse esteetilisi ja ergonoomilisi omadusi.
6. Mida tähendab väide „oled see mida sööd“ ja-või „oled see, mida loed“?

Alexis Varnum: Jaanuar on hea aeg tempo maha võtmiseks. See pole „seisak”, vaid teadlik paus: taastumine, tasakaalu leidmine ja enda sisse vaatamine enne, kui aasta jooksul hoog loomulikult kasvab. Kui tunned, et miski liigub aeglaselt, võib see olla märk, et su süsteem vajab ümberhäälestust ja prioriteetide selginemist.
Viimasel ajal on räägitud ka päikese aktiivsuse (nt päikesepursked) suurenemisest. Inimesed kogevad seda väga erinevalt ja individuaalselt. Mõned võimalikud märgid, mida inimesed enda puhul kirjeldavad:
väsimus ja unehäired (sh ärkamised öösel, erksad unenäod)
„udune” pea, keskendumisraskus, rohkem emotsionaalsust
surve- või pingetunne peas, silmade väsimus
suurem tundlikkus seedimisele või kehale üldisemalt
hetkeline pearinglus või seletamatud „emotsioonilained”
Oluline on meeles pidada: need aistingud võivad tekkida ka stressi, üleväsimuse, hooaja- ja elutempo muutuste tõttu. Kui sümptomid on tugevad või püsivad, tasub kindlasti konsulteerida spetsialistiga.
Mis aitab sellel perioodil kõige rohkem?
uni ja rütm (magamaminek/ärkamine võimalikult stabiilselt)
lihtne, toitev toit ja piisav vesi
päevased pausid: vaikusehetk, hingamine, jalutuskäik
selge plaan: 1–3 realistlikku fookust nädalaks, mitte kümme korraga
keha kuulamine: vähem sundi, rohkem järjepidevust
Mõni tunneb sel ajal vajadust rohkem puhata ja üksi olla, teine kogeb loovuse tõusu või ootamatut selgust järgmiste sammude osas. Mõlemad on okei. See, mida sa praegu vaikselt ja sisemiselt üles ehitad, hakkab hiljem väliselt kuju võtma.

144K
Tahad vabadust?
Me peame selle kätte saama.
Tahad kiiremini?
Ma näitan sulle, kuidas.
Ma selgitan lähemalt, mida Vastupanuliikumise agendi ‘Cobra’ reedel avaldatud luureandmed tegelikult tähendavad… Selles olukorra värskenduses annab Cobra meile teada, et see aeg, mille nimel oleme töötanud peaaegu 14 aastat … ehk … Kokkusurumise Läbimurre… kus ülalt ja alt tulev valgus koonduvad selle planeedi pinnal Lõpliku Vabanemise jaoks, on nüüd käes.
Võin kinnitada, et Sedonas – mille Cobra on tuvastanud ühe planeedi kolmest Ülestõusmispöörisest – oleme näinud selle lahingu intensiivsuse suurenemist – eriti uusaastaööl, nagu Cobra mainis.
Cobra ütleb: ” Kuna Valgusjõud suurendavad energiaid planeedi pinna lõpliku puhastamise saavutamiseks, ägeneb võitlus planeedi ajajoone pärast. ”
Paljud valgustöötajad teatavad „ mitte millestki mitte, õnnetustest” või „hirmu- või õudustundest” … mis kõik viitavad lahingu tõsisele ägenemisele nüüd, kui see on jõudnud L0-ni (planeedi pinnale).
Cobra kommenteeris lisaks, et uusaasta oli see hetk, mil lahing nähtavaks sai – isegi peavoolule…
Mida siis valgustöötajad sellisel ajal … sellisel kriitilisel hetkel teevad?
Nagu ma varem mainisin, oleme kurnatud … umbes nagu Washingtoni räbal armee Delaware’i jõge ületades.
Aga nagu Washingtoni armee, usume ka meie millessegi . Me teame oma südames , et elu peaks olema palju parem kui see – kõigile planeedil. Me teame , et on olemas heatahtlikke olendeid, kes meid aitavad – meie galaktilised vennad ja õed – ning et see sõda võidetakse peagi meie jaoks. Valgus .

Milline on siis meie roll? Mida meie galaktilised perekonnad meilt praegu ootavad?
Me peame valgust hoidma.
Me oleme nende füüsilised ankrud selles valdkonnas. Me peame hoidma kinni oma usust. Me peame hoidma kinni oma sidemest nendega. Et nad saaksid sisse tulla ja seda olukorda muuta.
Sellest meie 144 000 massimeditatsioonid tegelikult räägivadki.
Ja sellepärast sind vajataksegi.
Näeme 90 minuti pärast, kallis…
Kui te kohale ilmute – ja oma spetsialiseerunud valgustöötaja võimetega sellesse 144k massimeditatsiooni panustate – , on tulemas veel häid uudiseid…
… et tagada üha enam Allikajumalanna Valguse pinnale naasmist – meie 144K psüühilise kirurgia tüüpi massmeditatsiooni abiga.
Teie teenistuses …
Tundmatu valgussõdalane
ps. Cobra korraldab kahe nädala pärast Pheonixis Arizonas olulise võrgu aktiveerimise , kuhu ma julgustan teid võimalusel minema, kuna see aitab samuti vabanemisprotsessile kaasa.
_ …
Noorkuu Kaljukitses
144K massimeditatsioon
Kuupäev: 18. jaanuar 2026
Aeg: 14:00 EST
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144K teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

Alexis Varnum: Peatu korraks. Tee üks sügav sissehingamine. Lase väljahingamisel olla pehme ja lõdvestunud. Tuleta endale meelde: „Sel hetkel on mu südames kõik hästi.”Hinga veel kord. Iga sinu sissehingamine toidab nii keha kui ka hinge. Keha saab hapnikku, mis jõuab justkui armastusega igasse rakku. Sinu sisemine olemus saab pideva elujõu voo. Sisse hingates sa võtad vastu. Välja hingates lased oma vibratsioonil levida väljapoole ja seguneda ümbritseva maailmaga. Sisse hingates püüa võtta endasse kõike head, ilusat ja tõest oma elus. Võta vastu need „sagedused”, mis sind julgustavad, inspireerivad ja toetavad. Välja hingates jaga maailmaga oma armastust — oma häid kavatsusi, palveid, lootusi ja unistusi.
See on õnnistus sulle endale ja samal ajal ka panus maailma, mida sa enda ümber näed.Sinu Maal toimub väga palju head. Kaos, mida näed uudistes, on vaid väike osa sellest, mis elab enamiku inimeste südames. Armastus on palju levinum kui vihkamine. Headust kohtab palju sagedamini kui vägivalda.
Noor inimene, kes toidab oma tagahoovis metsikut kassipoega, ei jõua kunagi uudistesse. Üksikema, kes ühendab töö ja laste kasvatamise, ei satu seltskonnakroonikasse. Head inimesed, kes käivad eakatel naabritel külas, ei tundu meediale „piisavalt põnevad” — nagu ka lugematud inimesed, kes iga päev püüavad elada hoolivalt, kaastundlikult ja ausalt.
See, mida näidatakse uudistes ja sotsiaalmeedias, on vaid väike killuke elust sellel imelisel planeedil. Hinga sisse. Ima endasse armastust. Hinga välja. Jaga seda. On tõsi, et inimesed on leidnud kujuteldamatuid viise, kuidas maskeerida oma hirmu ja ebakindlust — ülemvõimu, vägivalla ja vihkamise kaudu. Kuid veel rohkem on neid, kes on leidnud säravaid viise armastuse väljendamiseks. Iga hetk toidetakse üksteist, päästetakse loomi ja lapsi, õpetatakse, ravitakse, palvetatakse, mediteeritakse, tehakse sporti, ollakse looduses, mängitakse pilli, keedetakse teed ja soovitakse tähti vaadates midagi head. Me võiksime kirjutada terveid köiteid sellest heast, mida on näha iga päev.
Seepärast, kui pimedus tuleb su ette — uudistes, sotsiaalmeedias või kasvõi poes kellegi vaidlust nähes — hinga. Hinga sisse armastust. Välja hingates jaga armastust, sest need, kes elavad vihas, raevus ja hirmus, on sageli kurvad ja kannatavad hinged, kes vajavad väga tervendavat armastuse vibratsiooni. Ainult armastus suudab neid haavatud südameid rahustada ja lohutada.
See armastus on jumalik. See ei ole pelgalt inimlik romantika või mööduv külgetõmme koos sooja hellusega. See on armastus, mis näeb hinge tõde, ükskõik milline see parasjagu on. See on armastus, mis ütleb vaikse, mõistva pilguga: „Ma tean, kes sa tegelikult oled, isegi kui sa oled selle unustanud.” See armastus hoiab endas teed ja võimalust hingele, kes on oma tõelisest armastavast olemusest kõrvale kaldunud.
Iga sissehingamine toob sinuni selle jumaliku armastuse. Iga väljahingamine kiirgab selle välja. Just sinu valgus, kallid, võib olla see muutus. Sinu valmisolek uskuda, et igas hinges on valgus — olgu see kui tahes peidetud — ja sinu soov elada võimalikult palju armastusest lähtuvalt loovad maailma, kus austatakse armastust, mitte vihkamist, vägivalda või hirmu.
Sinu maailm ei ole veel täielikult seal. Aga sinna on võimalik jõuda. Sa saad valida armastuse. Sa saad hingata. Sa saad olla see headus, see armastus ja see rahu, mida sa soovid maailmas näha. Nii jääd sa truuks oma olemusele, tõused kõrgemale kaosest ning toitud ja juhitud oled armu voogudest.

Käesolevad transformatsiooni sümptomid: Paljud sümptomid tekivad energiavälja ja -süsteemide ümberhäälestumise, ning mitmemõõtmelise sensoorse teadlikkuse aktiveerumise tõttu. Meie jumalik algne plaan on praegu täielikult aktiveerunud, mis võib väljenduda raskustes mäluga, unustamises või hiljutiste sündmuste meenutamisel. Samuti võib toimuda „kolmanda silma” ja käbinäärme ärkamine, ning eluenergia aktiveerumine.
Muutused seedimises: Seedeelundkonnaga seotud muutused, nagu puhitused ning kehakaalu langus või tõus, on üsna tavalised, kuna keha kohandub kõrgemate sagedustega. See toob sageli kaasa muutused toitumisvajadustes. Isegi kui senine toitumine on olnud tervislik, võivad sinu areneva vibratsioonilise seisundi toetamiseks olla vajalikud täiendavad muudatused selles, mida sa sööd ja jood, luba endale seda muuta.
Sisemine transformatsioon: Ülestõusmise teekonna jooksul toimuvad sügavad sisemised muutused. Pidev minevikust vabanemine on vajalik isiklikuks kasvuks ja enesekehtestamiseks. Kui vanad mustrid lahustuvad, tekib ruum kõrgemaks kooskõlaks ja teadlikuks laienemiseks. Selle aasta energiateema keskendub sisemise jõu taastamisele, reaalsuse aktsepteerimisele sellisena, nagu see on, juurdunud hirmust vabanemisele, uute muutustega Maal kohanemisele, ning võimaluste kasutamisele usalduses, et Universum juhib ja toetab.Tänu neile kõrgematele aktivatsioonidele läbib energeetiline „plaan” muutumise, toetades üleminekut uuele tasandile, eneseteostust ja kõrgema teadvuse kehastamist.

Raamatud kui kodukujunduse ja -soojustuse materjal
Murutari tekst on kasutatav etteütluseks ja väitlusmaterjalina.
Kujutlege end tundide kaupa raamatukaupluse ukse taga järjekorras seismas. Nii oli.
Kujutlege end makulatuuri kokkuostu tassimas, et saada menuki ostmiseks talong. Oligi nii.
Kujutlege end tunde ja ööpäevi, nädalaid ja õigupoolest aastaidki raamatuid lugemas.
Neil aegadel ei uputanud nutiseadmed teid infokoske, televiisor ei peibutanud filmide ja seriaalidega. Igaks elujuhtumiks olid raamatud – neisse investeeriti suur osa oma palgast, neist parem osa oli keelatud ning tänaseks on neist saanud hinnaline kodukujunduse ja -soojustuse materjal.
Keelatud vili on magus. Suuremate linnade raamatukogude erifondidesse suletud raamatuid levitati ka masinkirjalise salakaubana. Suur osa oli inglise, hispaania ja vene keelest nõukogude ajal veel tõlkimata. Riigivastase tegevuse eest kas kinni istuvad või katlakütjate ja öövahtidena töötanud inimesed tõlkisid ja paljundasid.
Rohi oli vanasti rohelisem ja taevas sinisem ning kodud intellektuaalsemad siiski ka faktiliselt ja päriselt. Korterid ja tüüpmajad sarnanesid üksteisega lisaks ühesugusele mööblile ka selle poolest, et inimesed soetasid endale sarjade kaupa kirjandust, pärliteks uudiskirjandus ja vabanemise eel järjest emakeelde tulnud avamaailma kirjasõna paremik.
Koos okupatsiooni surutisest pääsemisega kõik see mees aina ehitas. Oldi nõus sööma kartulikoori ja räimi, et korterist oma koju pääseda. Iga verd-higi-pisaraid tehnikas ehitatud eramu olulisim kujunduselement olid raamatud. Seinatäite kaupa.
Eluetappide vaheldudes linnast maale või maalt linna, mööda Eestit või erinevate riikide vahet kolides ja järjest uusi kodusid rajades kolisid tassisid eestlased oma suurimat varandust – raamatuid – nagu kass poegi kõikjale kaasa.
Ehitamine ja kolimine ei jätnud juba mõne aja eest paljudele meist lugemiseks aega, nostalgilise varanduse ja parima võimaliku soojustusmaterjaline kanname oma köideteridu kaasas tänini.
Mats Traat, Arvo Valton, Karl Ristikivi ja Mati Unt on koos sobivas mõõdus riiulitega 15 kuni 255 sentimeetrit paks kvaliteetsest paberist kodusoojus. Värvide kaupa kenasti sobitatav: valged „Europeiad“, pruun rida „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kollased ja punased sarjad…
Peale esteetika ja ergonoomika pakuvad raamatud kodusoojustusele ja -kujundusele lisaks ka esoteerilist energeetikat. Oled see, mida sööd. Tiksud selles energias, mille keskel elad ja hingad, töötad ja magad. Arukas inimene kümbleb Paulo Coelho ja Carlos Castaneda väes. Ettevaatlik kindla peale mineja valib lasteraamatud ja muinasjutud.
Erinevas eas lastele loodud muinasjuttudes on kogu inimlik ja jumalik, nähtav ja nähtamatu, taevane ja maine tegelikkus puhates ja mängides kirjas. Nii naljatades kui muinasjuttude keeles, nii raamatute kui Disney-impeeriumi filmidena räägitakse kõige tegelikumast ja olulisemast.
Õppekavade kohustusliku kirjanduse nimistu koostajad on samuti reastanud meie koduseinu katvast olulisima. Kohustuslik paraku kohutab. Uue ajastu reegel on: mida ei taha, seda ei tohi. Iga inimene ja raamat jõuab meieni siis, kui oleme selleks valmis. Seniks meeleolumuusikat.

Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgem pilotaaž
* Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ** Leia ja selgita võõrsõnad *** Kirjuta essee
Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema omaenese oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

Antiikbutiik kui haritud inimese visiitkaart

Ka parimal võimalikul moel üles ehitatud haridus on fragmentaalne. See pusle saab lollikindlam, kui ta moodustub tervikliku panoraamina: antiikajalugu, kirjandus, kunst ja muusika tervikpildina. Siiski on võimalik ka hüpliku pinnapealse haridussüsteemi kiuste leida kaosest ivasid, mis kehtivad tänapäevalgi.
Antiikaeg ja -kirjandus jaguneb neljaks perioodiks: arhailine 8.-5. sajandini eKr, atika 5.-4. miinussajandini, hellenism 4.-1. ning Rooma aeg ja kirjandus 6. sajandini meie ajaarvamise järgi.
Papüürusel ja kivitahvlitel talletatu jätab otsad lahti, kas 2800 aastat tagasi võibolla loonud ja lehvinud inimene päriselt elas ja eeposed kirjutas. Paarkümmend sajandit hiljem tegutsenud Shakespeare võib olla samamoodi kollektiivi koondkuju.
Homeros, kes kirjutas arvatavasti nii eeposed kui hümnid, oli 8. sajandil eKr elanud ja tegutsenud pime poeet. Trooja sõda, mis tema elu ajal toimus, kujundas nii tema elu kui inimkonna kirjanduse alustekstid.
Üks on Jumalal, Homerosel ja Shakespeare’il ühine: nad on sümpaatsed hambemega usaldusväärsed isakujud. Turvalised taadid, keda üha uuesti lavastada ning kelle loomingust inspireerituna ka teiste rahvaste eeposed rahvalauludest kokku punuda.
Joonia maakond, kus poeet oletatavasti elas, ei ole ioon ega joonija – ja võrreldes nende aegadega pole inimkond mitte midagi õppinud. Vana Testament, Toora ja Koraan ees, Uus Testament ja tänased taiesed järel – ikka kirjutame tuhandeid nimesid hauakividele ning ajame sadu ohvreid vennashaudadesse.
Oletatavasti lootis Oidipus, et eeposed saavad hoiatavaks materjaliks, mis võtab kokku viimse sõja koledused. Eepos „Ilias“ jutustab Trooja sõja 10. aastast. Achilleuselt röövitakse orjatarist armuke, tapetakse tema sõber Patroklos ning ta ise tapab Hektori. Parise noolest surnud heerose enese säilmed aga leiti tänase Dnipropetrovski aladelt Nikopolisest.
See on Ukrainas muuseas… Kõige muu seas, mida inimkond ikka veel õppima peab.
„Odüsseia“, millest pärineb eksirännakute kohta käiv „odüsseia“-sõna, kõneleb Odysseuse rännakutest pärast Trooja sõda. 24 laulu räägivad lisaks arvukaid nimesid ja lugusid sisaldavate ekslemiste ajal teda truult ootavast ja kosilasi tõrjudes oma sümboolset kangast kudunud Penelopest.
Püüdes samasooliste abielusid moodsalt legaliseerida pole inimkond tänini vanamoodsast polügaamiast välja kasvanud. Raamatud ja filmid kirjeldavad üht ja sama jalgratast aina uuesti leiutades, millist kaost külvab mitmenaisepidamine. Psühholoogid jutustavad õpetlikke lugusid sellest, kuidas uue aja haiged – nartsissistid, kelle levik Maal on pandeemiline – olemuselt truudusetutena isegi kangelaslikult punnitatud truudusest oma ohvri orjastamise relva teevad. Kuni lõbujanu pääseb valla ning massilised meelehaiged peavad järgmised ohvrid leidma.
Teater sündis inimeste esinemise ja lõbutsemise soovist. Viinamarja ja veini jumalale Dionysosele pühendatud pidustuste ajal viidi rahva kogunemised, rongkäigud ja mängud mõistlikult mäenõlvale ning sealt saadigi inspiratsioon teatri rajamiseks.
Colosseum ja Londoni muusikaliteatrid on nii sisult kui vormilt üsna samasugused nähtused.
Kõrvuti Homerose teenete ja teatri sünniga kirjutas Hesiodos õpetlikke eeposeid.
Eestlasi õpetasid samal moel 2 sajandi eest kirikuõpetajad ja hiljem poeet-poliitikud.
Tegelik täiskasvanute kool oli teater. Ilmast ja inimestest jutustavad etendused kestsid kolm päeva. Me siin kiidame end vapruse eest „Tõde ja õigust“ või „Avatari“ vaadates kinos kolm ja pool tundi vastu pidada.
Neisse vaatemängudesse sekkuv Jumal saabus reeglina mehhaanilisel tõstukil. Deus ex machina tähendab ka tänapäeval sama, mida „välk selgest taevast“, „klaver põõsas“ või UFO. 21. sajandi etendusi ega filme enam ulmeta ette ei kujuta.
Antiiklüürika – sõna „lüürika“ pärineb lüüra-nimelisest muusikariistast, mille saatel luuletuste autor need isiklikult ette kandis – jaguneb: eleegia, jamb ja monoodiline meelika. Haritud inimesele võiksid nende autoritena meelde jääda võlusõnad Tyrtaios ja Solon, Archilochos ja Semonides ning Alkaios ja Sappho.
Koorilüürika kaasas värsse koos laulma rahvahulgad – mis on eestlastele kui laulupidude rahvale vägagi tuttav koosloomise ja -kogemise moodus.
Teater kasutab ka tänapäeval žanre tragöödia ja komöödia. Antiigis kirjutas komöödiaid Aristophanes ning tragöödiaid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Amfiteatrites mängisid näitlejad lugusid piltlikult öeldes augus – astmetena kerkivate publikuistmete keskel. Lava kujundati maalitud kardinate ja dekoratsioonidega, näitlejatel olid pikkuse lisamiseks jalas koturnid ning nende emotsionaalsed maskid maaliti liialdatud värvide ja värvingutega. Sedasi loodi nn suure plaani illusioon.
Varajane proosa jagunes ajalooliseks ja filosoofiliseks. Autorid Xenophon, Demosthenes, Platon ja Aristoteles olid ühtlasi oraatorid, kes oma kirjatööd ise ka tänulikele kuulajatele ette kandsid.
Tänapäeval loevad autorid või artistid raamatuid kuulderaamatuteks või videoteks.
Hellenistlik kultuur täiustas luulet – lisandusid eleegia ja epigramm. Ka uuttüüpi komöödiates, nagu ka luuletustes, hakati aina enam kirjeldama inimolemust ja -tundeid. Tundus, et rahvad on sõdadest ja nende kirjeldustest väsinud…
Rooma aeg tõi antiikkultuuri ja -kirjandusse seiklused ja armastuse, ajaloost jutustavaid teoseid huvitas pigem kunsti- ja kultuurilugu kui lõputud sõjakäigud.
Arvasime, et II maailmasõda kujutades lõpetame selle teema… Arvakem uuesti!
Jumalate nimesid neist aegadest teame tänapäeval nii tänu planeetide nimedele kui sellele, et maausuliste jumaluste süsteem on ka siinmail vanakreeka-rooma taevase hierarhiaga sarnane.
Zeus (Jupiter) kui peajumal on taeva, vihma ja äikese tooja ning jumalate kuningas. Tal on oma naise Heraga – kes on ühtlasi tema õde… neli last. Abieluvälised järglased on kuulsamad: Hermes, Herakles, Artemis ja Dionysos.
Poseidon (Neptun) – jõe- ja merejumal, meremeeste, loomade ja hobuste kaitsja – aga ka maavärinate, tormide ja üleujutuste põhjustaja.
Hades (Pluto) – surnute, allilma ja jõukuse jumal – Zeusi ja Poseidoni vend.
Demeter (Ceres) – põllumajanduse jumal.
Hera (Juno) – perekonna, abielu ja sünnitajate kaitsjanna.
Hestia (Vesta) – neitsilik koldejumalanna – Kronose ja Rhea tütar.
Ares (Mars) – sõjajumal – sõjakoleduste sümboliseerija – möök, kilp ja kiiver.
Athena (Minerva) – tarkuse ja sõja õilsama poole sümbol – alaks kunstid ja tarkus.
Apollon (Apollo) – muusika, kunstide ja Päikese jumal – kehastab noorust ja ilu, sümboliteks harf, loorber ja madu.
Aphrodite (Venus) – ilu ja armastuse jumalanna, madruste ja prostituutide kaitsja, sümboliteks delfiin, tuvi, roos ja merikarp. Tema kuulsaim laps on abieluvälisest suhtest Aresega sündinud Eros.
Hermes (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse – aga ka varaste ja kerjuste jumal, kelle tema isa Zeus sigitas nümf Maiaga ning kes on tuntud tiibadega sandaalide poolest.
Artemis (Diana) – jahi, looduse ja vooruse jumalanna, Apolloni kaksikõde, kelle varustuseks on Kuu, kits ja vibu.
Hephaistos (Vulcanos) – tule, metallurgia ja käsitöö jumal – kole ja lombakas sepp, kes sepistas relvi ja raudrüüsid ning keda sümboliseerivad loomulikult haamer ja alasi.
Achilleuse kanda teame „Iliasest“ – ambrosia ja nektar pidid ta surematuks tegema, ent ema hoidis teda nende sees vannitades kannast ning see sümboliseerib ainsat nõrka kohta.
Sisyphose töö on antiigis hiiglasliku kivi mäkke tassimise – ja selle pideva tagasi alla veeremisega võrreldav ränk, aga see-eest mõttetu töö.
Penelope kangas on „Odüsseia“ rännakute ajal meest koju oodanud truu naise kootud lõpmatu-katkematu ustavuse sümbol.
Ariadne lõng aga tähendab praegusel ajal juhtnööri, mida järgides eksida ei saa.
Prokrustese säng on inimesele piinavalt kitsa ja sobimatu koha sümbol.
Augeiase tallid, mis üha sõnnikuga täituvad, on igale rutiinse töö tegijale tuttav teema.
Tantalose piin ootab Robin Hoodiga analoogselt rikkuste ümberjagajat. Surelikuna jumalate lauas einestanud ja sealt inimestele toitu varastanu ei saa nüüd igavesti näljase-janusena iialgi oma nina ees ahvatlevat toitu ega vett kätte.
Gordioni sõlm ühendas sõjavankri nahkrihmade keeruka sõlmega hobuste taha – oraakel ennustas sõlme harutajale kogu maavalduse – Alexander Suur raius sõlme mõõgaga läbi ja sõjad kestavad tänaseni – sõlm ise sümboliseerib räpakaid lahendusi.
Tüliõun tähendas algselt ilu pärast kakelnud naiste tüli põhjustanud õuna – praegu kaklevad õuna ümber nii naised kui mehed – kujundlik väljend sobib kõigile.
Oidipuse kompleks tähendab poja armukadedust isa peale, kui see ületab normpiirid ning poeg ei piirdu emaga sarnaneva naise kosimisega…
Trooja hobune on kuulus koletislik kingitus – kingituse saaja veeretas hiigelhobuse sisse peitunud sõdalased kergeusklikult ise oma linna ja kaotas sõja, lollike.
Olenemata sellest, kelle rahvas valib ja kes koalitsiooni moodustab, leiab järele jääv opositsioon ka Eesti Vabariigis 2023. aasta varakevadel, et Trooja hobune ruulib.
Ei midagi uut siin päikese all. Koopajoonistest Koguja raamatuni – ikka sama jama.

Hiina astroloogia jätab valikuvõimaluse, kas uus loomaaasta on jänese või kassi väes. Teine väeloom, kelle vastuvõtmine jätab vabad käed, on lammas või kits. Kui need kaks on mõlemad rohusööjad, siis jänes on vegan ja kass karnivoor. Saakloomal on ohu korral kaks kiiret valikut: põgene-võitle! Kiskja saab suurusest olenevalt lisaks juurelda, kas ehk hoopis suhelda või suisa sõbrustada.
Kirjandusteostes on jäneseid vaid paar: raamatus „Karupoeg Puhh“ askeldab hüperkontrolli vajadusega pedant Jänes, kelle urgu ülesöönud Puhh kinni jääb. Alice satub imedemaale, kui unenäos küülikuurgu kukub ning seiklus algab. Küülik ja jänes pole muide sünonüümid, vaid sugulased. Ka „Nu pogodi!“ Sojuzmultfilmide Zajets pole Krolik.
Vanim kass kultuuris on egiptlaste jumalanna Bastet. Olend, kelle turistid tänapäeval araablaste meisterdatud kujukestena koju toovad, kaitseb eelkõige naisi ja lapsi haiguste, kurjade vaimude ja vägivalla eest ning ta on Ptahi – arhitektuuri ja käsitöö jumala – naine, Anubise õde.
Vastupidiselt iidsete tsivilisatsioonide kassiaustusele, isegi kultusele, kartis keskaegne paavst neid müstilise pilguga isiksusi. Ta käskis Rooma ja Vatikani hiirekuningatest ja koldekaitsjatest tühjaks tappa. Tagajärjeks oli katku levitavate rottide paljunemine, tulemuseks Camus’ teos „Katk“.
Bulgakov taaselustas kassitapu motiivi romaanis „Meister ja Margarita“: pahaendeline rahvavaenlane must kass Peemot tingib Pontius Pilatuse käsu igaks juhuks kõik kassid maha nottida. Ebauskliku kassikartuse musternäidise irvitus jääb õhku püsima, kui kass ise hajub. Sama kujund leidub Lewis Carrolli Alice’i muinasjutu Irvikkiisu tegelaskujus.
Kiisu on muide emane ja kõuts isane isend ning kassitapp on sootuks taim, millesse takerduv koduloom pole kaugeltki nii lustlikus olukorras kui roosa panter. Zooloog Aleksei Turovski kirjeldustele vastupidiselt on kodukassid meid austavad ja armastavad delikaatsed ja intelligentsed braidi liikmed.
Ka sarianima „Jääaeg“ mõõkhambuline tiiger Diego on ülimalt ustava sõpruse ja karjaeetikaga kangelane kasvõi elu hinnaga.
Loodusseaduste rikkumise tagajärgi loeme lastena või oma lastele ette Eno Raua raamatust „Naksitrallid“. Hulkuvate kassidega hädas tädikese juurest meelitatakse seal toituma harjunud loomad naksitrallide furgooni järel järvesaarele. Sinna pääsemiseks keedetakse järv taevasse, kust ta vihmana tagasi sajab. Kui saar on kõigest elavast paljaks söödud, otsekui kormoranid oleksid liikide kooslusest üle käinud, tuuakse metskassideks sobimatud triibikud inimeste hulka tagasi.
Thomas S. Elioti poeem „Old Possum’s Book of Practical Cats“ inspireeris Andrew Lloyd Webberit ja Tim Rice’i looma selle looma karakteritepaljusust kirjeldavat muusikali, mida lauldakse tantsides kogu Gaia parimais teatreis, aga ka filmiversioonides.
Inimestele pakub kasside mõnulev lähedus turvatunnet, nende nurrumine tervendab ning suurema osa ööpäevast süütundeta magajad õpetavad ka töödikud enda eest veidigi hedonistlikumalt hoolitsema.
Kiplingi „Mowgli“ džunglilapse eest ürgnaiselikul moel hoolitseja pärast seda, kui emahunt oli imetamise lõpetanud, oli must panter Bagheera. Hundikarja kasvandiku kasuvanemad olid hundid, ent õpetuse andsid kaslane ja karu Baloo.
Hollywoodi taies „Lõvikuningas“ puudutab meid sügavalt mitte vaid loomade kuninga elukaare kirjeldusega, vaid sellega, kui täpselt loomrahvaste vahendusel inimest kirjeldatakse. Kuna inimesekene on ennast-armetukest looduse krooniks tituleerides Gaia rüvetanud, tuli kroonviirus inimsugu kui kahjurit taltsutama. Teadlikud hinged võtavad loomrahvaste usaldavat lähedust sarnaselt Lumivalgekese ja Väikese Printsiga komplimendina. Sellel, keda ei peeta inimeseks, on õigus ja võimalus kanapimedat inimkujulist biomassi valgustada. Me oleme üht verd ja kuulume ühte – karjas ju niimoodi tehakse.
Loodetavasti ei jää praeguseks 8 miljardit inimisendit siin planeedil viimase generatsiooni katsejänesteks.

Mina olen probleem 25PHR Kati Murutar

Oled kindlapeale kuulnud väljendit „mul ei ole probleeme, mina olen probleem“. Mina kui probleem tahan kaasteelisi tingimusteta armastada ja seda nii mõtte, sõna kui teoga väljendada. See ei ole põhjamaa rahvastele, ei ugrimugri ega põlisameerika inimestele omane, meie häbeneme tundeid.
Armastus on enam kui tunne – see on minu süvaolemus. Mina olengi üleni armastus ja ütlen enamasti enamusele kaasteelistest: „Kallis oled. Kallimusipai. Ma armastan sind.“
Sissepoole pööratud sõber või sõbratar võib minu armastusavaldust tõlgendada vastavalt sellele, mis toimub tema sisekosmoses. Arvab, et tahan teda endale armsamaks või tema kallimat endale, oh häda!
Kui on vaja seletada, siis ei ole tarvis seletada: kes teab, see teab ning eesti keelt eestikeelseks lahtiühendamiseks tõlkima ei pea. Me ei ole rahatähed, mis meeldivad kõigile: igaühel meist on oma hingeperekond.
Kohtame eluteel, loodetavasti pika elukaare ja kõrge lennu jooksul paratamatult rohkem neid, kes on teise parve linnud või teise seina naelad. Meie missioon on õppida kõrvuti elama üksteist haavamata ja lõhkumata – keerukaim ülesanne on võõrastest vibratsioonidest heitumata neist tundmatutest tõeliselt hoolida.
Minu väge sinu tasand ei kõiguta, evolutsiooni käigus ei kukutanud madalalaubalised arenenumaid, vaid arenesid inimeseks – olgu Darwin tunnistajaks!
Mina kui tingimatu armastus ja probleem olen see, kes „hoiab kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed“. Tagore 😉

Uute laensõnade kasutamine tekstis – lingvistiline mantš ja maindset

Positiivne programm nagu tõrksa taltsutamine

1) Pane kirjavahemärgid 2) põhjenda tekstis leiduva 7 liitsõna puhul, miks need on kokku kirjutatud 3) koosta oma tekst, mis koosneb võimalikult ainult toorlaenudest

Globaalne disaster toimib kui puhastustuli. Tõde tõuseb vale vajub maskid langevad uued majad ja ühiskonnakord kerkivad. Inimkond tuleb kriipi skeeri ja šeim seisust välja värskes vaibis. Monster oma gruupidega skoorib viimse feimi kräpp feilib koos luuseriga ning kopiraiterid tõstavad selle kontendi äraolnud õppetundide folderisse.

Stooritellerid ja ständap-satiirikud tšätivad veel kaua kuidas feik-uudiste kopipeist kosest end läbi skännisime ja tegelikkuseni zuumisime.
Lahendame praeguse feilimiste listi nagu tõrksa taltsutamise. Positiivne programm lingib nii pandeemia energiakriisi kui kolmanda maailmasõja häpide lahendite skriptiks. Lõpeb hirm et meid koos planeediga killitakse. Tuleb aeg taas lahedas gruuvis djuudidega pleissides hängida trendikas autfit üll. Inimesed rahvad ja riigid saavad triiditud ja uus tatš haibitud.

Pandeemiast buustib meid välja kevad ning loodus ise pikib oma paueri ja õigesti stikitud valikutega meid piirangutest välja.
On aeg uus majandus zen-põhimõttel käima tõmmata kogemused minevikuks skrollida ning edasised viirused skippida.

Energiakriisist toob meid välja tuule vee ja päikese pauer. Uus tatš näeb pointi arutu tarbimise lõpetamises. Fäänssi on kräpi kokku šoppamise asemel olla bliss ja tšill. Mõistliku majandamise juurde haibib meid sõda mille eest pagejatega õpime oma staffi šeerima. Ei piisa isikliku tatšita sniikimisest.
Globaalne kohus jagab killerite miljardid lõhutu taastamiseks. Distroierid jäävad kõigest ilma sest see on feer-plei-geim.
Enam ei ignota fakti et planeedist pole mitte ühegi skämmiga midagi välja pigistada.
Sõjaaegsed häkkerid tõestavad et inimkond on siiski smart uusi lahendusi leidma ja multitaskingu linkima kreisi kaose ära svaipimiseks.

Oleme kräššiva maatriksi folloverid.
Täna veel lost inimkonna memosse jääb praegune skriinšott. Ugri, inuiti ja slaavi traibid tõusevad vastses vaibis. Peagi kogeme full blissi kus skoorib rahu rahvaste vahel. Lingvistiline mantš ja maindset avarduvad ja arenevad ning armastus teeb imesid.

Lapsevanema lõpukirjand

1. Kirjuta Murutari pihtimusest inspireerituna oma lastele.
2. Kirjuta oma vanematele.
3. Kirjuta 18-aastasele iseendale.
Olen tänulik paaripäevasele vanakooli nohule, et ta tuli ja näitas, kuidas asjad päriselt on. Kui külmetuse pärast tekiks nohu, siis oleks külmetusel nohu. Loomrahvaid austav ja armastav inimene saab nohu kurbusest, mille põhjustab ühtaegu lapselik trots – ja samas lõpunipõdemise lein selle pärast, et ma ei saa õpetajana töötades endale lemmikloom lehma lubada.
Veel enam sõnnikut – kusjuures piima joojaid pole ollagi, sigu pidada ei tohi… Niigi sähvavad võsutarid: „Sa ei oska ju käituda! Iga sinuga suhtlemise järel tuleb pasarahe.“
Meil on igal hetkel võimalik valida, milline risttee, missugune paralleelmaailm hetkel aktiveerida. Loomainimene, sõnameister, laulja-tantsija-maalikunstnik, ehitav looja või ema, sõber ja naine.
Otsekui ettevalmistuseks Südamesalu suvistele loovus-loodus- rehabilitatsiooni laagritele tõi sõber Nohu luubi alla fakti, et loomkatsed iseendaga lõpevad ära. Loomade lähedus ei tähenda nende orjamist, emadus ei tähenda laste rikki hellitamist, kuninga kogemiseks oma elus ei pea mõnd järjekordset kasutamata, aga see-eest üleni rikutud potentsiaali püüdma kunniks armastada-dresseerida-ülendada. Korraga ja kordamööda ülemäära mitme rolli mängimine tingib soome vaimukate väljendatud soorituse „multipasking“. Üle vajutatud rollipüüdlikkus tekitab hellitatud laste, potitatud meeste ja emmetud koduloomade vastastikuse armukadeda konkureerimise. Seejuures pole mahti märgata, kui väga laps hoopis teiste asjade pärast muretseb. Subjektiivsete hindajate teenena ähmitseb pärast esimest pettumust ka teised lõpueksamid puu taha, nii et väljub raamidest, etteantud kastidest – suurelt väljendudes maatriksist.
Seejuures jääb pärijanna siiski sõbrataride mustrisse: tal on olemasolemiseks vaja neidsamu reise, breketeid, kontserte, mida võimaldavad sõpsidele nende isad või ema ja isa koostöös. Supermama maksab kõik kinni-ära-välja, et üksikema silmateral oleks olemas kõik, mis laseb kuuluda… kasvõi lõhki laenab end emake-hellake.
Paaripäevane rivist väljas olemine näitas, kuidas asjad on, kui ei ole. Emast pikem, targem, tugevam laps läheb siis sinna, kus on lõbus. Vähese raha ja rohke nohuga ema ei ole huvitav. Igaks õhtuks ja ööks mõne sõbra juurde minna on toredam. Lapsele ei tule hetkekski mõtet, et ema võib ehk majapidamise ja hoolealustega hädas olla, sest tema on oma lapsepõlvest välja, õhku astumise pärast mures. Ta tuleb siis tagasi, kui ema on taas terve ja taltsas, kodu ja koda, tall ja trimmerirada kontrolli all. Siis võib taas endale rajatud toas voodis ja filmides elada. Pesud lähevad ise kappi, tolmuimeja tegutseb iseväel, temale soetatud kasside liiv vahetub ning jumaldatud lapse jaoks kasvatatud noor hobune on võluväel hooldatud. Laps ära kuulatud ka? Millal, lubage küsida…
Siinkohal ongi piir, mis meenutab, mida sõnastas Antoine de Saint Exupery: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kuuletumist ja usaldust osta ei saa. Selle kingib pühendatud aeg.“
Kehtib nii teismelise lapse kui murdeeas hobuse kohta. Käsitsemata noorhobuse susse seppa ära tapmata värkida ei saa. Noh, ja edasi? Ema jätkab võimeka ratsahobuse heinte-kaerte-sõnniku-ussirohu rallit ilma tegelemise ja väljundita – sest laps rõõmustas pisarateni, kui talle varss kingiti – nii või? Ei ole nii. Uued pisarate põhjused nii heas kui halvas rulluvad üha peale. Tere tulemast tegelikku maailma – teda ennast tsiteerides: „Sitt lugu, lilleke!“
Hobune väärib tegelemist ja eelduste väljatoomist. Laps ka. Kuni ema korvab kasuisa külvatud kaost ja kahjuisana kogu pere ja kodu kõigi õiguste ja hüvede enesele ahnitsemist, jätkab ema seda korvates tegelikult teismelisele karuteene osutamist ja emotsionaalset näljutamist.
Samal ajal, kui sõbrad on harjunud koduste tormide eest meie väiksesse helgesse paigas vaibidega koju varjuma, süüdistab printsess ema oma esimese trimestri halbades hinnetes. Meil on ometi aina rahu ja koolid, puhtus ja heinad, loomine ja sõnnik, ehitamine ja veel kord koolid.
On aeg. Koguja Raamat jutlustab: aeg antud kive koguda, aeg antud…
Nüüd tuleb maatriksist väljuda ja akadeemilise gümnaasiumi asemel ametikooli minna. Või nn õhtukasse. Et saaks tööl käia ning oma hinnalisi vajadusi ise teenindada. Meil pole õigete jala- ja ihuvarjude nimel tõesti tarvis veel mõnd järgmist üksildast lootusetut kommionu – ammugi mitte järgmist võõrasisa! – välja kannatada. Suur inimene teenib ise oma tahtmised. Ema tagab oma õpetajapalgaga kodu, toidu, elektri ja kütuse. Märad ostavad tellitud varssade sünnitamisega järgmiste talvede sööda.
Lõpukirjand lapsevanemale lõppegu nõuetekohase kokkuvõttega pärast sissejuhatust ning teemaarendust tsitaatidega ja näidetega elust. Nohu õpetas keskmesse tulema, oma laiali lubatud hingeosi tagasi kutsuma ja usaldamist usaldama. Truudus iseendale ning minust sõltujatele käsib talviti teenida koolides ning suviti pidada Südamekooli kui ettevalmistust Steiner-holistiliseks kogukonnakooli loomiseks…
Oleme õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks. Ennäe, mida kõike üks vana hea nohu õpetas.