Romaan Ingli puudutus
on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister
Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, Inglit ümbritsevast hämmastavate isiksuste galeriist – ning tõstab liigutaval-elulisel-nägelikul moel kogu toimuva ja toimiva erilise ajastu saba rõõmsalt rõngasse.
Neist laagritest on otseselt ja kaudselt sündinud elulaadi talud ja loodus-loovus-keskus, etendused ja kontserdid, lapsed ja varsad, kutsikad ja vasikad. uue ajastu inimesed ja tänastest hämmastavatest suletuse-aegadest millegi unistustest suurema visioneerijad-materialiseerijad.
Sul on õigus ja võimalus oma toodete-teenustega olla osaline selles imelise ja mõnevõrra prohvetliku joondumise kaskaadis – tere tulemast oma looga meie saaga sabažurnaali!
Kaasteeline saab Kati Saara Vatmannilt ja tema elulaaditalult
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused

Kati
www.aabramihobulausujad.ee
5107709

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
Light Foundation NGO
You The Tree NGO

Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat
on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv
mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend
400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab iga mõtte-sõna-teoga: MINA OLEN!

Pildirea moodustavad must-valged fotod eelmise sajandi algusest, nõukogude ajast Eesti riiki tuleku päevil kogukonna kätte kogunenud ning aastast 2017 toimunud talgute, etenduste, kontsertide, koolituste, laagrite, loodusega ühes loomise saaga.

Juturaamatuks on vormitud Altweskil nii noorte kui täiskasvanud laste jaoks kirjutatud-lavastatud-etendatud algupärandid Südamesalu salavägi, Mina olen!, Tervist, Aafrika!, Sammalsalatarid, Merehädalised, Põdrapulli lugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Luiged laiali, Fööniks ja Ükssarvik, Valged välja!, Koit ja Hämarik ning Hipiratoorium, millest valmib aastal 2021 ka mängufilm.

Selle raamatu juures on koosloomes olnud mitmete ajastute veskimehed ja sepad, põldurid ja hobumehed, Altweskil elanud koolijuht Kaleph Jõulu, heliloojad Lydia Auster ja Aram Hatšaturjan – balletid Tiina ja Kratt ning Mõõkade tants on muide Altweski turbiine ja saekaatrit, loodust ja paisjärve jälgides loodud.

Nii varemetest kultuurikeskuse loomisel kui etenduste ja kontsertide, laagrite ja koolituste juures on tegutsenud Terje „Vallatud kurvid“ Luik, Marje Berlokko, Evald Piirisild, Liina Meta Kuuskmann, Anu Pahka, Alar Krautman, Angelika Somelar, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Paul Neitsov, Imre Rammul, perekond Grand, Kersti Männik, Ele kõlar, Imre Odraks, Heli Vahing, Katrin Lehismets, Eero Spriit, Brigita Murutar, Regina Evert-Tammistu, Meeli Lass, Kristiina Liukanen, Kadi Niitenberg, Richard Murutar, Jaana Raja, Valerik Ahnefer, Luis Fantuzzi, Tom Valsberg, Aivo Rahuoja, perekonnad Tikas, Ehrpais ja Esnar jpt

Need muinasjutud jäävad tänu raamatule igaveseks alles ning kanduvad loova käepuudutuse ja jalajäljena läbi ajastute uude heasse ilma.
Meie lood on jutustanud õnnelike lõppude võimalikkusest kuitahes hulludel ja ootamatutel aegadel – seepärast kuulub see pildi- ja juturaamat juba enne trükist ilmumist klassikalisse väärtkirjandusse ja muinasjutulise dokumentalistika paremikku.

Sinu tooted ja teenused, hea kaasteeline, sobivad meie suurteose sabažurnaali täisväärtusliku osana ajaloo sündimisest siin ja praegu.

Väljaandja MTÜ Ingli puudutus
Light Foundation NGO
kultuurkapital ning Rapla vald on juba pisut panustanud ka – täname!
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Kui jagate hommikul kallitega Suliko-laulu ja veedate asise Pärnu-päeva keset uusi ärikeskusi ja inimtühjust, pontšik kummaski põses, on loogiline, et ellujäämiseks magistraalilt maha keerates leiate Uduvere külapoest ainsa joomiseks sobiliku veena… Suliko 😀 Ongi selline aeg.

Tänasest, 17. kuni 23. märtsini on nullkuu 13.tähtkuju aeg: https://www.youtube.com/watch?v=8f-CFlyNwLE
SODIAAGI ÜLEMINEK – KALAD JA JÄÄR
Me kõik sünnime teatud sodiaagi all, mis langeb kokku meie sünnikuupäevaga ja selle määrab ära see, millise tähtkuju tähed parasjagu päikest mõjutavad. Kuid on olemas selline vahepealne olek ehk üleminek, mis annab tegelikult ühele või teisele sodiaagile veidi erinevat iseloomujoont. Üleminek on see aeg, kus hakkab päikest mõjutama teise tähtkuju tähed ja seega hakkab looma uue sodiaagi algus. Üleminek kestab mitu päeva ja selle sama ülemineku ajal sündinud hinged kannavad endas veidi teistsugust energiat kui need, kes on sündinud sodiaagi täismõjutuse all.
KALAD JA JÄÄR 17. MÄRTS – 23. MÄRTS
Kui sa oled sündinud ajavahemikus 17. märts – 23. märts, siis sa kannad endaga kaasas teise sodiaagi mõjutusi. Kui sa oled sündinud enne 21. märtsi, siis sa oled Kalad Jäära mõjutustega. Kui sa oled sündinud peale 21. või peale seda, siis sa oled Jäär Kalade mõjutustega.
Ülemineku ajal sündides kannad sa enda sodiaagile iseloomulikke omadusi ja lisaks sellele ka üleminekul saadud omadusi. Seega kokkuvõtvalt võib öelda, et sa oled kas lisaväärtustega Kalad või Jäär.
Vahel võib üleminek toimuda ka paar päev varem või hiljem vastavalt sellele kuupäevale mil üleminek tavaliselt toimub. Seega, kui sa oled selle ajavahemiku lähedal sündinud ja tunned end selles artiklis ära, siis ka sina oled ülemineku perioodil sündinud ja kannad enda Auras sellele perioodile omast energiat.
Kalade ja Jäära üleminek on üks paras energiate kokku põrkamine. Ühelt poolt tuleb Kala enda intuitiivse meele, ülitundlikkusega, sügava sisemaailmaga, unistamise vajadusega ja põrkub kokku impulsiivse, jäärapäise, kindlameelse ning sõjaka Jääraga. See tähendab aga seda, et kui sina või keegi teine on sündinud selle ülemineku ajal, siis see toob endaga kaasa päris erilise iseloomu.
Kalad-Jäära mõjutuste kandjal on kahte sorti emotsionaalset seisu. Kui Kalad-Jäär on õnnelik ja enda eluga rahul, siis teda saadab täielik energiavoog. Meeletu tempo, mille ta ise endale loob. Pidev vajadus midagi teha, midagi luua, kusagile jõuda, midagi organiseerida ja meeletu toimetamise vajadus on täiesti tavaline. Kui Kalade ja Jäära üleminekul sündida, siis see annab võimsa energia, mis juhib selle kandjat tema positiivsel perioodil. Kui Kalad-Jäär on negatiivne, stressis ja kui ta on langenud depressiivsesse seisu, siis energia peatub ning tema elu seiskub. Mitte midagi ei liigu kuskile poole ja ennekõike ta ise ei liiguta end. Seega, kui sa oled nende kahe sodiaagi üleminekul sündinud, siis sul on hea ja lihtne end analüüsida. Analüüsida seda, kas sa oled täna positiivse energiaga kaetud või oled langenud stressi küüsi.
Kalad-Jäär võib tihtipeale olla väga enesekeskne – ma tean, et seda ei ole tore lugeda, kuid mõtle veidi kaasa. Kalade sodiaak annab kaasa eneseimetluse ja Jäära sodiaak toob endaga kaasa suhtumise: “Mul on lihtsalt õigus!”. Nende kahe omaduse kokkupõrkumisel loobki enesekesksus ja see väljendub selles, et KaladJäär lihtsalt teab, kuidas kõik asjad käivad ning on ka soov, et asjad käiksid tema nägemuse järgi. See omakorda vähendab võimalust teistel kompromisse teha, kuna Kalad-Jäär ei näe selleks lihtsalt vajadust. Kalad-Jääral on küll endal hea olla, kuna kõik on hästi ja teised ei peaks suurt probleemi tegema, et tema midagi ära otsustas. Küll aga tema lähedased näevad kurja vaeva sellega, et midagi tema teelt ümber lükata. Ühtepidi on selline suhtumine hea ja sihile viiv, kuid teistpidi võib see lähisuhetesse pingeid tekitada.
AMETÜST on Kalad-Jäära tasakaalustavaks kristalliks. Ametüst aitab Kalad-Jäära stressi madalal hoida ja ei lase tal kergelt ärrituda. Ametüst aitab KaladJäära positiivsel lainel hoida ja see aitab samas ka tal teistega kompromisse teha. Ametüst toob head õnne ja muudab Kalad-Jäära veelgi intuitiivsemaks.
Kalad-Jäär kannab endaga sünnist saati kaasas Kalade heatahtlikkust ja Jäära südikust ning ambitsioonikust. See tähendab aga seda, et Kalad-Jääral on olemas oskus edu nimel tööd teha. Lisaks sellele ka teisi tagant tõugata ja motiveerida. Kalad-Jäärale meeldib teistele kaasa elada, head nõu anda ja oma rõõmsameelsusega teisi inspireerida. Kalad-Jääral on olems eriline oskus teiste inimeste tuju tõsta ja ta on ideaalne terapeut. Seega, kui sul on Kalad-Jäärast sõber, siis leia vahel aega temaga koos aega veeta. Seda sellepärast, et tema lähedus on tervendava väega. Kalad-Jääral on oskus kuulata teise inimese probleeme ja nendele probleemidele väga praktilisi lahendusi välja pakkuda. Kalad-Jääras on kombineeritud Kalade sügavameelsus, mis annab oskuse inimest mõista ja Jäära sotsiaalsus, mis annab oskuse suhelda.
Kalad-Jäär ei ole ilma jäänud impulsiivsusest ja kannatamatusest. Need on kaks iseloomu omadust, millega saab Kalad-Jäär enda elus korralikult vaeva näha. Veidikene enda vaenlaseks olemine iseenda kärsituse tõttu on täiesti normaalne ja tavaline ühe ehtsa Kalad-Jäära puhul. Üheks elu õppetunniks on õppida kannatlik olema ja lisaks sellele ka vähem impulsiivseid samme teha. Kõik tuleks siiski rohkem läbi mõelda, enne kui suured otsused saavad langetatud. Kui aga Kalad-Jäär on ühel päeval need kaks poolt iseendas tasakaalu suutnud viia, siis on kõik palju lihtsam.
Teised võivad Kalad-Jäära tunda kui kiiret tegutsejat ja kiiret otsustajat. Vahel on raske temaga sammu pidada ja vahel on raske mõista, kus kohast sellised ideede välgatused ning muudetud tuule suund tuleb. Teistel tuleb lihtsalt aktsepteerida Kalad-Jäära kiireloomulist iseloomu.
MAGNETIIT on Kalade ja Jäära üleminekul sündinute külluse kristalliks. Kalad-Jäär on täis energiat, motivatsiooni, inspiratsiooni ja teotahet. Magnetiidi vägi muutub võimsamaks tänu inimese enda energiaväljale ja Kalad-Jäära energiaväljas on väga palju energiat. Magnetiit tõmbab ligi küllust, edu, rahavoolu ja häid võimalusi. Kalad-Jäär võiks külluse jaoks kindlasti seda kristalli endaga kanda.
Kalad-Jäär on ülitundlik ja väga emotsionaalne. Inimesed ja keskkond mõjutavad väga Kalad-Jäära tuju. Kui Kalad-Jäära ümbritseb miski või keegi, kes talle ei meeldi, siis see väljendub väga kiirelt ka tema näos. Ta ei oska lihtsalt varjata seda, et talle midagi ei sobi. Kui Kalad-Jäära ümbritsevad temale sobilikud asjad ja inimesed, siis ta näitab oma rõõmu väga suurejooneliselt välja. Ükski emotsioon ei tohiks sisse jääda, kõik ikka välja ja välja ning uuesti välja. Milleks varjata?
Kalad-Jäär kannab endaga sünnist saati kaasas kosmilisi mõjutusi, milleks on Kalade vajadus olla märgatud ja Jäära vajadus olla tunnustatud. Nende kahe vajaduse kokku liitmisel saab Kalad-Jäär endale omakorda vajaduse olla kiidetud ja üles tõstetud. Seda siis, kui Kalad-Jäär millegi imelisega hakkama saab. Siis seejärel võiks tulla suuremat sorti aplaus või vähemalt mõni ilus kiitev näoilme teiselt poolt. See on vägi, mis viib Kalad-Jäära edasi ja samas ka osav nipp, kui on vaja Kalad-Jäära enda poole peale saada. See on nagu salarelv, mis Kalad-Jäära puhul alati toimib. Tema lähedased – võtke õppust!

Mida Altweskil tehakse? Harmooniliselt 4×6 24/7.
Füüsilist 6 tundi – veed-puud-heinad-lumed-puhastused. Vaimset 6 tundi. Hingelist 6 tundi. Ja võimalikult tõhusat unetööd 6 tundi. Ja nii ongi 😉

Puhastagem veestiihiaga – olgu ta karge-kerge-jäine või padu-plärts – endaga koostöös olevad loomrahvad inimlooma armetutest hirmudest priiks. Otsekui oma olemasolu õigustamiseks – IBD, imitatsiya burnoi deyatelnosti – võetakse nüüd lemmikloomadelt vereproove – oled koos minuga välja suremas, nu? Ei ole. Oma pseudoga tapavad inimesed oma kaasatirivate torkimistega loomi selle asemel, et nendelt õppida.

Loomrahvad on meie sageduse tõstjad, puhastajad, ümber laadijad, maandajad ja kuundajad. Vanades mustrites võistlev ja võitlev inimloom viib oma hinnalised sporthobused mõnda valenciasse ka siis, kui on tulnud hoiatus, et seal on rino-pneumo-neuro viirus. Ja inimest tõstma tulnud Hobune, kes on lennutatud auhinnarahasid krattima ja oma järglaste hindu shiftima, sureb inimese pärast ja eest. Linnugripp ja seakatk – urraurra-uugapuuga – kõigile teekaaslastele projitseerime miski taudi. Kõrgemad tsivilisatsioonid on nende hirmufiltrite läbi samuti hirmuäratavad vallutajad. Emake Vesi – tõsta ja tervenda, halasta ja karasta!

Avesta kuninganna Kai Tamm: Päikese päeva märksõna on taevas ja tema valitseja on Asman, taevaste võtmete vardja ning see on kosmiline avatud uste päev. Püüa täna vaadata taevasse nii palju kui võimalik, sest sul on võimalik näha taevaseid märke, endeid või midagi veelgi huvitavamat. Puhasta oma mõtted risust, sest uued ja kasulikud ideed saavad tulla siis, kui selleks on piisavalt ruumi.
Kuutsükli 28.päev võib muuta selgeks kõik, mis varem oli selgusetu. Nähtavaks muutub asjade tuum ja inimene muutub enesekindlamaks. Hoia oma meeleolu kõrgel ja mõtle vaid häid mõtteid. See on täna kergem kui tavaliselt. Lihtne on loobuda asjadest, mis ei taha õnnestuda ja tänu sellele näha uusi võimalusi. Ei tohi koormata silmi ega aju.

Kuuloomise ja kevadise pöörijoone astro-avesta-maya-indiaani-juudi uue aasta eel on nii loomad kui kollaseks-ärganud ja prõginal pakatavate urvapungadega taimed eriliselt tõstetud. Iga nende rahutu pürgimine ja sirutuv eneseväljendus ühekaupa ja korraga kinnitab: me ei ole siin üksi – õhk ja paralleel-ilmad on toetavaid rahvaid tulvil – loomrahvad on nähtamatute abiliste vahendajad – kuulgem-nähkem-hingakem – igaühel meist on reaalselt vaid üks õppija-avaneja-tõusja – ta ise.
Valikute ja otsuste kese ise loob uut reaalsust koos samas vaibis joondujatega.
Uus normaalsus on rahvarohke ja kõnekas. Kuldajastu imedesse kellegi kaasa kangutamine on tema arengut peatav vägivald ning suleb suure osa sinu Minast imedele.
MINA OLEN!

Väike ingel: Inimene on loodud sensitiivseks, ehk teisisõnu saab iga inimene n.ö ennustada, sõltuvalt sellest, kas ta seda tahab ja kui palju tema meeled on häälestatud tunnetamisele.
Iga inimene sünnib eeldustega. Keegi on tugev füüsikas, keegi bioloogias, keegi keelte alal jne.
Me kujuneme elu jooksul vastavalt lastetoale ja sünniga kaasa saadud paketile.
Kellestki saab teadlane, kellestki keeleteadlane, kellestki tisler ja kellestki kokk. Mõnest kokast saab peakokk ja mõnest tislerist mööblitööstuse juht.
Ja siis on need inimesed, kellest ei saa suurt üht ega teist, neil on diplomid ja kraadid, nad on õppinud, aga nad ei ole mitte midagi omandanud. Elu on neist mööda, mitte läbi voolanud.
On neid, kes tahavad tiitlit, mitte tegusid ja on neid, kes tahavad ainult tegusid, tiitlitest kauge kaarega mööda minnes.
On neid teadlasi, kes armastavad teadust ja on neid, kes jumaldavad kuulda ja lugeda sellest, et neil on tiitel – see on olnud eesmärk number üks.
On neid spetsialiste, kes tahavad head tulemust ja on neid, kes tahavad, et teised annaksid tulemuse.
Tulles aga tagasi ennustamise juurde, siis sellega on lihtne – kõigil on tugev sisetunne, mis juhendab ja suunab meid elus. Meie hirmude ja usalduse tasakaalust sõltub see, kui palju keegi seda sisetunnet usaldab.
Kes ütleb kõhutunne, kes ütleb sisetunne, kes ütleb, et tajub, kes ütleb, et sai nägemuse.
Sõltub sellest, kui müstilise ja erilisena keegi end näidata tahab.
Nagu nende teadlastegagi, et kes tahab head tulemust ja kes tahab suurt tiitlit.
Meil on viimaste aastatega siginenud iga nurga peale võimsaid selgeltnägijaid, ennustajaid, müstikuid, maage, nõidu ja tervendajaid.
Igaüks väidab end olevat see kõige võimsam, tugevam, õigem ja mõjukaim.
Tiitlid, tiitlid, tiitlid.
Sellega on samasugune oht, nagu iga teiste tiitlitega – nendega kiputakse teiste inimeste elusid ära solkima.
Tiitliga ärimees kurnab oma töötajat, tiitlit armastav teadlane kahjustab kolleegide head tööd, tiitliga poliitik kuritarvitab maksumaksjat ja tiitlit armastav ametnik sõidab kodanikust üle.
Meil on Eestis maru palju vahtu ehk tiitleid, aga vähe sisu armastavaid ja tulemusele orienteeritud tegijaid.
Seega hea inimene, kes sa abi, lahendust, tuge või tulemust leida püüad, otsi seda nende juurest, kes on tagasihoidlikud, privaatsust armastavad ja teistele vastu nende enda tahtmist ennustama ei kipu.
See inimene, kes teise kohta ennustust-nägemust jagab, ilma, et seda ennustatav küsinud oleks, on lihtsalt tühipaljas nimi, kellel on raha vaja.
Ta püüab ennast iga hinna eest maha müüa, nagu odavat Hiina kodumasinat.
Hea abistaja leiad sa vaiksest kõrvaltänavast, inimese juurest, kellest kõik aukartusega räägivad, mitte selle juurest, kes endast kõlava, erutunud häälega räägib.
Kui aga otsid meelelahutust, siis vali igal juhul kõlav nimi, hea raha eest on alati tsirkust saanud!

Brigita 24. sünnipäeva keskpäeval küsisin, kuidas tütrele SEDA KÕIKE öelda – ning taevas heiskas 4 päikest ja halovikerkaare, vastates: vaata ja vaiki, jäädvusta ja näita, hinga ja mäleta!
https://www.facebook.com/katisaara/posts/4151194358243348?notif_id=1612872988336392&notif_t=feedback_reaction_generic&ref=notif

Meist paljude – iseäranis meeste – hingeosad on kadunud.
Šamanistlik nägemine ütleb – see on emade tehtu või mittetegemine.
Kadunud hingeosa kohas on must auk, kuhu võib energiat-aega-finantsi panustama jäädagi.
Mustast august saab märter-vaeses-teadvuses mõnnatav mugavustsoon.
Keegi peale kadunud osadega hinge ennast tegelikult kokku korjata ei saa.
Selleks oleme kodudesse ninutsi iseendaga kokku sätitud.
Taeva abiga pole me sel rajul rändel üksi:

Saale Kareda jagatud Fonte News kohustuslikku lugemist:

Kas viirus päästab või hukutab maailma?

*

Ema ja poeg

*

Mu süda on mu kodu ja vabadus on mu tee

Maestro Ülo Vooglaid:
https://l.facebook.com/l.php?u=https%3A%2F%2Ffonte.news%2Fuus-uhiskond%2Fulo-vooglaid-uue-uhiskonna-loomise-voimalikkusest%2F%3Ffbclid%3DIwAR0v2tklQ1GJbVWj9rNw8xadHKy3lzK3gbyA1lVpo20FiFmzVPzhj7tgPsY&h=AT3ysHuOk1TJVzAHTwsiYOjY0zYioncntXmWs0FX-cy-iOne1uJ4r5Q6auccFwwg7iL-6w_eUOijGF4dUI4h7aOElJZtVxVaG8cE9bCxoHiU70XYg-uHAOTxotQBvw0CTwS0H_17hZG3IRFn&__tn__=R]-R&c[0]=AT1HMq6wmyD6d5Lp2hsL7QJrh9BIK2xsiTqzSh2E2hY63nBSvVPBRT372e7ktXJY5rKzcqKux5_eVo43aMrgN7-vaNCy8O9o7nEeNtRv8LckYtPq_b-B8p6vqSvrRUtzQ0uDFGR2QyuZPo-0j-n_MP6AiiJlscAcCOksrbvajjc_PsUZJA-67ws5Fdzk87Aqf1HNZKk
*
Orion:

Ja Madre ise kirjutas täna sedasi:
Kalevipoeg kivi viskamas

Eestlaste rahvuseepose sangar Kalevipoeg kuulub ülemaailmsesse inimkonna loomis- ja saamisloo perekonda.
Hiiud ja pooljumalad on kõigi mandrite enamuse rahvaste globaalselt sarnastes legendides. Sageli kas taevast laskunud, taevasse pürgivad, kotkaste või tehistiibade abil lendavad üleinimlikult kaunid, tugevad ja arukad on nad.
Põlisrahvaste iidsetes asupaikades on tänini lahendamata mõistatus – teada olevate ja üha juurde leitavate püramiidide vöö on erinevate teadusharude ekspertide hinnangul kunagiste ja/või kõrgemate tsivilisatsioonide kosmilise navigeerimise orientiir.
Nomaadid – olgu need romarahvas Indiast või tänaseks üleilmne juutide diasporaa Juudamaalt – kannavad endaga kaasas legende heerostest, kelle sugulased on tuttavad ka mongolitele.
Ülemaailmsete riikide ja assimileerumise – mille kõrgem pilotaaž on USA – seisukohast on sarnase pärimuse baas soodustav, ühendav, ühismõistetav asjaolu.

Iidsed hiiud ja pooljumalad on pea kõigis legendides taevast laskunud. See on kooskõlas üha enam tõestust leidva, põhjalikemalt Zehria Zitchini teoses „Kosmiline kood“ analüüsitud anunnaki-hüpotees. Maa kaksikplaneedilt Nibiru – muinas-eestlastele tuntud nime all Tagapäikese maa – tuldi siia esmalt omal jõul kulda ja teisi vääris-maake kaevandama. Seejärel klooniti inimene – Aadam ees, Eeva järel – et planeedil oleks tööjõud, kes järgmise astmena ka ise paljuneks.
Egiptuse püramiididele kui teiste tsivilisatsioonide rajatud orientiirile lisaks kujustatud sfinksid-kentaurid on mitmete teadlaste sõnul untsus kloonimiste viljad.
Kreeka-Rooma heerosed eepostes Ilias ja Odysseia on päritolu ja pürgimuste poolest otseühenduses Taevaga. Samuti Islandi noorem ja vanem Edda ning skandinaavia Odini taevase perekonna hierarhia ning peegeldumine Maal.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal – nagu ülal, nii ka all – tuttavad väljendid.
Ka Eesti jumaluste perekondlik ülesehitus – elementidel ja stiihiatel on nii Isa kui Ema – ühendab läbi Ilmapuu taeva ja maa. Seejuures pole tänases infotulvas pealiskaudses pimeduses kobajatele üllatusena tulev nähtus Galaktiline Föderatsioon põlis-usuliste iidsetele teadmistele kaugeltki tundmata.
Veendumus, et keegi teab varjutatud aegadel Tõde, on põlvest põlve meid ka kõige süngemalt keelatud-salastatud aegadest toonud tänapäeva, mil igas eluvaldkonnas kõigis riikides tuleb korruptsioon ja valed, vägivald ja inetud saladused päevavalgele.
Püha Graal on Cathari kantsides alal hoitud ning taevane õiglus, usk-lootus-armastus võidule pääsemas. Mida valgem on valgus, seda pimedam on tema kõrval pimedus ning seda enam olnud aegade vassimisi paljastatakse.
Jumal, Algallikas on kõigis usundites ühine – eeldusel, et need religiooni-harud, sektid, konfessioonid pole manipulatsioonivahendiks monsterdatud. Jah, toodi küll pärisorjus tulega-mõõgaga – kaasas ümberkirjutatud Piibel ja moonutatud ajalugu. Päris kindlasti polnud selles „süüdi“ Jumal ega kehastunud Valgus, Jeesus. Vaevalt tahab Ashtar-traibi Poeg Jeesus tänapäeval üha ja üha ristil rippuda…
Loomisloost alates usume oma taevasesse päritolusse. Teame, et oleme aastatuhandeid kasutanud vaid piskut tegelikest võimetest. See aimdus on rakumälus.

Kuitahes pimedatel orjaaegadel või okupatsioonide all on rahvuskehandi sala-kuraasi hoidnud teadmine oma kõrgest ja piiritult väekast päritolult. Võin siin adra taga või seibi-konveieril küürutada jaa, aga tegelikult…
Arvult väikesed rahvad on hingelt suurena püsinud ka tallis peksa saades või sunnitöölaagrites, mõeldes lapsemeelselt elujõudu sisendavas laadis: muu suur vend tuleb ja annab ükspäev teisehomme teile kõigile peksa. Ja tädi on mul üldse poksikoolis koristaja!
Väikerahva väntsutustest on sajandite jooksul kujunenud nii enesehaletsus kui -õigustus – 700 aastat orjaaega, sellepärast meie ei saa ei oska ei-ei-ei. Märtri- ja orjamentaliteet ning vaesusteadvuse mugavustsoon saavad väga hõlpsasti elukutseks, elulaadiks, diagnoosiks.
Holocaust ja Kunglarahvas, kes neid suudaks lahuta? Nüüd, kus koonduslaagrite ja massimõrvade ohvrid ning represseeritud on oma maad ja rahad kätte ja tagasi saanud, on ammu aeg minna edasi.
On inim- ja etno-väärikuse taastamise ja puhastamise ajad ilma mööndusteta jah-aga.
Alustuseks on tarvis (taas)tekitada rahvuskultuuriline haridus.
Kui killustunud, isegi pihustunud teadmistega 21.sajandi inimene ei saa ega pea kõiki Ukusid-Tõnne vast pähe õppima – ehkki võiks… – olgu vähemasti moodne teada, kus leidub informatsioon, kes on lisaks teatrile Vanemuine… ja kesned teised nimed olidki.
Rääkimata eluliselt olulisest teadmisest, kus, mis ja miks on hiied. Ei nad ole suusamäed ega tarbepuude lageraie-tandrid – ega ole hiied ka hiiud. Hiiud on Suur Tõll ja Kalevipoeg.

Piiritult isane – suisa matšo, alfaisane Kalevipoeg on põldur, metsamees, ehitaja, viiking, võitlev võistleja, vägistaja, tapja ning selle eest oma võlgade lunastaja. Üleinimlikud on nii tema ramm, ülevus kui pahateod. Igaühes meist elab nii valge kui must hunt ning tänini on Kalevipoeg 50:50 hea-halva vaagimise eeskuju. Kui oma musti instinkte ja impulsse kontrolli alla ei saa, tuleb karmavõlga veel sajandeid ja millenniume väärikalt tasuda.

Hiiust pooljumala monumentide loomise varasemad püüded on päevavalgele toonud rahvuskehandi kahjustuse. Tunnuseks kadedus, vandenõuteooriad, pidurdav rivaliteet. Kes ei teaks anekdooti põrgukateldest, kus tavarahvaid valvas üks kurat, et üht välja pääsejat teised välja ei aitaks – juute suskis terve saatanate trobikond, sest kui üks sai välja, pääsesid tema abiga välja kõik teised – eestlaste katel puha valvur-sortsideta, sest iga välja pürgija tirisid rahvuskaaslased kindlapeale tagasi…
Kui Tauno Kangrol ja tema meelsuskaaslastel oli vägev idee paigutada laeva kandev Kalevipoeg merre, lämmatas rahvuskehandi kahjustus ilusa unistuse. Miks on eskiisil ärimehe – Kink vist oli nimi – nägu, miks Savisaar Kangrot ja ka Avatud Galeriid soosib, mida soomlased ütlevad, kui virolastel on vägilane Tallinna lahes…
Avatud Galeriid enam pole, Neeme Lall loob-lehvib pärast protesti-hipsterlust Hispaanias, Kangro loodud Suur Tõll seisab Pärnu jahisadamas – alusel rotariaanide nimed, Jüri Feofanovi oma kõige suurem teadagi-miks. Ning Kalevipoeg-kündja kõrgub Laitse Graniitvilla juures.
Maestro Kangrol on lisaks graniitvillale galerii Tallinnas, tellimused-õpilased-üritused – ühesõnaga elujõu ja hakkamasaamise tulevärk Laula mu laulu 24/7.
Ideega püstitada rahvuseepose sündmustikus näidatud toimumispaika – Saadjärve äärde Kalevipoeg kivi viskamas mindi loogilise lahendina Kangro juurde.
Tema stiil, varasemad tööd ning Kristjan Raua graafikaga tunnetuslikult lähedane käekiri soovitasid nii.
Võrdluseks – Jüri Arraku Kalevipoeg-Kilplased-altarimaalid on elitaarselt spirituaalsed, ent mitte kogu maailma ette mäe otsa vormimiseks.
Vastus küsimusele, miks jälle Tauno Kangro on lühike – sest Jaan Koort ja Amandus Adamson… praegu ei saa seda rahvaalgatuslikku suurtellimust täita.
Analoogselt Kalevipoja enesega ürgisane Tauno kannab ja kannatab välja ülemaailmse monumendijama – black-lives-matter ja Viljandi Joala-samba-rumba.
Monumentides on monumentaalne vägi – ning keskaegse imagoga Tauno Kangro on oma Meistri olemisega ka ise ka monumentaalne, aastakümneid kontrollitult ehtne ja jäljendamatu meistritöö.
Maastikuarhitektid ja kunstikriitikud on ta väljapoole konkurentsi ja kahtlust tõstnud.
Tsiteerides Puškinit – ausamba rajasin ma endal eluaegu.
Juhan Smuul tõdeb – pärast surma ma laeva ei vaja.
Kunsti ja haridust, eetikat kandvat esteetikat vajab inimkond täna. Kohe. Nüüd.
Isiksused, kes monumendi loomise algatasid ning koostööpartneritest-isikutest, kellest moodustuvad instantsid, saavad pronks-hiiust suurvormiga igavese osaduse.
Nende nimed kajastuvad alusel ja annaalides – igavene au neile!

Lisaks looduslikele suurvormidele igatsevad inimesed inimnäolisi gigante – Grand Canyon, USAsse rahva algatusel ja jõududega loodav hiiglaslik indiaanipealik kõnelevad üht: vajame inimnägu kui Oma – Stone Henge ja Domboshawa (Zimbabwe) on vägevad, aga…
Me sõidame sinna, kus on Inimese Nägu ja Tegu. Tänu globaalsele 21.sajandi infolevile on Maast saanud ülemaailmne küla. Karantiini ja lukustuse aegadel sõidame arvutihiire ja nuti-klikiga.
Ka siis, kui maailm pole lukus, on üha levinum ökonoomne rändamine ja virtuaalsed elamused ja haridus. Teadmine, mis-kus on kergem ja loomulikum kinnistuma, kui tegemist on suurte objektidega.
Sinna zuumitakse end satelliitidelt – nt google-street-programmiga. Ning Amandus Adamsoni loodud Russalka juures Pirital on lisaks ka skulptuuri lähedusse paigutatud virtuaalgiid, mis lihtsalt ja loogiliselt kõigest asjakohasest jutustab ning mille materjalid on satelliidilt – monument inspiratsiooniks ees, tekstid järel – kuhu-iganes zoomitav.

Kodanikualgatus – MTÜ Kalevipoeg kivi viskamas – viib kokku unistuse hiidudest kui monumentaalse ühenduse kõiksusega, esteetilise lahenduse vabaduse-väärikuse-väe põlistamiseks, Faehlmanni ja Kreutzwaldi võimsa soorituse rahvuseepose kokkukirjutamisel, Tauno Kangro talendi ja kogemuse, maailma ja Eesti loomis-loodus-loovusloo ning ajaloo ja kultuuriloo.
Vooremaa kujunemine jääaja laamade kokkukrousitud kurdudena on koos Jääaja keskusega jutustatav Lugu. Kalevipoja võistlus vendadega on järgmine Lugu – selle põlistajad on lisaks missioonitundele ka kogenud ja teenekad senior-arendajad.

Mitu miljonit eurot maksumaksja raha kulus hämmastava sümboolika loomiseks –
wel
comtoest
onia
Mis asi see on? Kus ta tänaseks on?
Kalevipoeg paistab kosmosesse igas mõttes. Maksimumprogrammina võiks igas rahvuseeposega seotud geograafilises-geoloogilises-antroposoofilises Maarjamaa paigas olla vähemalt 10 meetri kõrgune skulptuur – Google Earthi vahendusel moodustuks Eestist seega terviklik unikaalne skulptuuripark.
Eelmiste aegade Luxembourgi aed (Pariis) ja Wigelandi park (Oslo) saaksid väikese käepärase Eesti näol Uue Hea Ilma lahendi – Kalevipojad-Lindad-Saarepiigad kõikjal.
Saadjärve äärde loodav monument on hea algus selleks.
Ta peatab turistibussid topelt-sisukale piknikule, toob koolilapsed ja tudengid aktiivõppele, tõmbab kosmosest tähelepanu – nii virtuaalrändurite kui teiste tsivilisatsioonide tasandil – ja on siin 300 tuhat aastat pärast meid.

Aga mis siis, kui 21.12 midagi ÄKKI ei juhtugi?
Polegi KOHE kõik kuldne-helge-selge – õiglane-terviklik-terve – avanenud-ühenduses-lahenenud…
Siis tee sama, mida täna – luba endal OLLA.
Sa ei pea olema kramplikult positiivne – KÕIK olemised on õiged.
Kohustuslik lugemine on siin:
The world is set to change on December 21… and it’s literally written in the stars
*
On meie senise elu otsustavaimad ajad.
11.11. portaal on lahti 29. novembrini.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020 
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another 
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
Valguse Tempel on Sinu sees.
Sule silmad ja hinga, naerata ja armasta.
Valge ja kuldne, helesinine ja violetne Valgus valgub kõikjale.
Esimesel hetkel valgustab ta ehmatavat pimedust ja inetust.
Teisel hetkel paitab ja paistab kaugeimadki kollikoopad helgeks ja selgeks.
Kolmandal viivul adud: Sina ise oledki Jumal.
Tilgake ookeanist on ookean.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Sina oledki see, keda vanadest mustritest väsinud maailm ootas loodust ja loodut Uue Hea Ilma reeglite järgi tuhast tõstma.
Tere tulemast Valguse templisse – Sinusse endasse!

Helirännaku tõstev puhastus on enese-elamus, mida peab kogema.
See on aistingute-jada nutust orgasmini, naerust katarsiseni.
Veidi vapustav ja väga Püha.

Denis Vinogradov ja Lilia Märtmaa on Tervendavate Helide Keskuse kaasloojad.
Denis on 15 aastat musitseerinuna armastanud helide loomist looduses ja erilistes hoonetes. Ta on ülemhelide häälija, DJ, produtsent ja Saraswati Akadeemia osteopaat.
Lilia on muusik ning seminaride ja kontsertide korraldaja. Ta on muusikateraapia ja heliravi mitmete ühingute liige ning tema õpetajad on Leedust, Venemaalt, Tuvast, Indiast…
Mõlemad on Jonathan Goldsmiti õpilased.
Denis ja Lilia kasutavad gonge, tiibeti kausse, parmupille, flööte, trumme, tuulekandleid, didgeridood ja kirikukellasid.
Helide spaaks nimetatav teenimine ühendab häälejooga, helimeditatsiooni ja -massaaži, muusikateraapia.
Meistrite endi akadeemia asub Tallinnas Pärnu mnt 69.
Nad tulevad rõõmuga väepaiku ja omasid meie juurde teenima.

Saage rüütlimõisa Altweski on 400aastane vahemere-klassitsistlik katarsise-koda.
Ta rajati rüütlimõisa osana vasetööstuseks, kasvas Vigala jõe jõul töötavaks viljaveskiks ja saekaatriks oma sepikoja ja külalistalliga.
Kuna järjekorrad olid siin kahenädalased, oli see tegus ja väärikas paik ka isetekkeline kultuurikeskus – paljude inimeste mõtestatud koos-loome ongi ju kultuur.
Pärast okupatsiooniaja suletust ning tagastamisi-lagastamisi sai Altweskist 2012.aastal Roberti tõotatud maa.
2017.aastal alustas Kati sõpruskond talgute maratoniga loovuskeskuse rajamist. Sündis stuudio MINA OLEN, väepaik ja Kodu.
Robert on Siberisse-küüditatud ja Kivi-Vigala asemel Kuusiku-nimelisse moodustisse ümber juuritud eestlaste ning valgevene-kreeka-juutide järeltulija. Kaalutlev unistaja ja ülestõusnud Meister.
Kati on norra-rootsi-juudi-mustlasjuurne loomrahvaste ja haldjarügemendi Madre, kes ühendab-vahendab rahvaid ja väljendab end mõtte-sõna-tantsu-laulu-maali keeltes lavastuste ning pidevas Algallikaga ühenduses OLEMISEGA.

Sina oled tulnud läbi sadade kehastumiste.
Oled ka tänases kehastuses juba mitu elu elanud. Algab järgmine. Nüüd.
Oled läbi riigikordade ja rahvaste liitude tõusnud ja avanenud praeguseks Valguseks.
Sina oledki see kobamisi lootusrikkalt oodatud tulnukas, kes on siin selleks, et päästa Maa.
Oled see, keda vajab oma galaktilisse koju jõudev Päike, kellega koos portaalhaaval tõuseme. Iga hingetõmbega kõrgemas sageduses. 5D, 7…9…11D…
Sinu sees on Valguse Tempel.
Sina oled Valguse Tempel.
*
Palume vähemalt pool tundi enne rännakut kohal olla.
Kaasa matt ja pleed – rändame lamades.
Osaluspanus peab tasuma Meistrite väe ning ruumi loomise teelaua-elektri-gaasi-vetsu-jmt 😉
Oleme alko-narkovabad!!!!!!!
*

Jupiteri konjunktuur Saturn Veevalaja – uus kord
GENESIS, PAABELI TORN : „SHINARI MAALE TULEB ÜHT KEELT KÕNELEV ÜHENDATUD INIMRASS. SEAL NÕUSTUVAD NAD EHITAMA TAEVANI JÕUDMISEKS PIISAVALT KÕRGE TORNI. JUMAL, JÄLGIDES NENDE PLAANE, AJAB NENDE KÕNE SEGADUSSE, NII ET NAD EI SAA ÜKSTEISEST ENAM ARU, JA HAJUTAB NAD ÜLE MAAILMA ”.
21. detsembril 2020 oodatud Jupiteri-Saturni kooslus võib tuua meile Paabeli torni tänapäevase tõlgenduse.
Me ei pruugi seda veel näha, kuid kohe-kohe on käes uus tellimus.
Ja ei, see ei ole Kaljukitse poolt ülalt alla hierarhiliste struktuuride poolt viimase kümnendi jooksul hoolikalt välja töötatud Uus Maailmakord.

Kuna Jupiteri-Saturni ühendus esineb täpselt 0 ° Veevalaja juures , pole see uus kord midagi sellist, nagu me seda eeldame. See on tõeliselt „Veevalaja”: uuenduslik, inimestele orienteeritud, alt üles ja JAH, teistsugune.
ON PÕHJUS, MIKS JUMAL KATKESTAS PAABELI TORNIS INIMESTE TAEVASSE JÕUDMISE PLAANI: SEE PÕHJUS ON HUBRIS .
Keegi ega miski ei saa olla Jumal (või Universum või kuidas sa seda eelistad nimetada jumalikuks kujunduseks). Kui tahame olla sama võimsad kui Jumal (või Universum), kukume kokku nagu Paabeli torn.
On piir, kui palju top-down struktuur võib minna . Nii nagu iga suur impeerium või organisatsioon laguneb varem või hiljem, ületavad ülalt-alla struktuurid lõpuks oma eesmärgi ja rikutakse.
Tõde on see, et loodus on lihtsalt liiga keeruline, et seda saaks reguleerida kõigile sobiv struktuur.
Muidugi on teadvuse arengus aegu, kui vajame Kaljukitse reegleid ja korda. Kaljukits järgneb Amburile. Ambur paneb visiooni paika, kuid selle visiooni muutmiseks reaalsuseks pole tal ressursse ja distsipliini.
Ja siin on meil vaja Kaljukitse. Kaljukitsel on planeerimise, struktuuri ja loodusseaduste hea mõistmise kaudu jõud muuta Amburi nägemus tegelikkuseks.
Kuid see tuleb ajal, mil see Kaljukitse struktuur on muutunud liiga jäigaks, liiga vananenud ja lõpetab oma esialgse eesmärgi täitmise .
KUI SEE JUHTUB, PEAME SELLE UUESTI LÄBI MÕTLEMA, SELLE ÜMBER KONSTRUEERIMA JA KUI SEE ON REMONDITULT MÄDANENUD, ALUSTAME ASJU UUESTI.
Huvitav on see, et Jupiter on Saturni taga ajanud terve aasta, kuid pole suutnud sellele järele jõuda. Jupiteri ja Saturni Kaljukitse tegevuskava ei saa võimalust teostuda. Kaljukitses olles kohtusid nii Jupiter kui ka Saturn Pluutoga. Räägi plaanide muutmisest!
Kui planeedil – igal planeedil – on Pluutoga randez-vous, võite kihla vedada, et neil pole mingeid võimalusi Pluutot mõjutada.
See on täpselt vastupidi. Pluuto mõjutab neid – ja Pluuto on tuntud selle poolest, et eemaldab kõik, mis on nõrk, rikutud ja ei suuda enam elu säilitada.
Pluuto puhastustornist vabanenud Jupiter ja Saturn on nüüd valmis ehitama midagi, mis peegeldab nende parimaid omadusi – midagi, mis on tõeliselt jätkusuutlik.
Kui olete viimastel kuudel vaadanud öötaevasse, võisite näha Jupiteri ja Saturni üksteisele järjest lähemale jõudmas. Detsembris on nad üksteisest vähem kui 1 ° kaugusel.
Ja just siis, kui Jupiter on Saturni püüdmas, lahkub Saturn Kaljukitsest ja libiseb Veevalajase, 17. detsembril 2020 . Jupiter järgib eeskuju 2 päeva hiljem ja lõpuks 21. detsembril 2020 kohtuvad mõlemad ajajärgulises ühenduses 0 ° Veevalaja juures.
Kas Jupiteri konjunktuur Saturn toob kaasa olemasolevate struktuuride ümberkorraldamise või süsteemi täieliku lähtestamise?
Aeg näitab.
Ärge oodake, et 21. detsembril 2020 kõik silmapilkselt muutuks. Jupiter ja Saturn pole Uraan ega Pluuto. Nad ei keera meie elu pea peale (Uraan) ega pühi halastamatult kõike välja (Pluuto).
JUPITER JA SATURN – MEIE PÄIKESESÜSTEEMI ARHITEKTID
Jupiter ja Saturn on üsna “teie nägu”, “see, mida näete, on see, mida saate”, tüüpi mõju.
Jupiter tuleb visiooniga. Saturn koos teostusega. Nad on koos meie päikesesüsteemi arhitektid .
Ühendades jõud, loovad nad struktuuri, millel on sidusus (Jupiter) ja mis on ehitatud kestma (Saturn).
Ja kuigi Jupiter ja Saturn on suurepärased arhitektid … Veevalajal, ehitavad nad teist tüüpi struktuuri.
Kaljukits on kardinal, Maa märk. Kaljukits on seotud taeva kõrgeima punktiga Midheaven. Millise struktuuri ehitaksid Jupiter ja Saturn Kaljukitses koos? Paabeli torni sarnane ehitis.
Ja millise struktuuri ehitaksid Jupiter ja Saturn Veevalaja sisse? Sellele küsimusele vastamiseks meenutagem, mida Veevalaja tähistab.
VEEVALAJA – ÜLEMAAILMNE VEEB
Veevalaja glüüf on kaks elektromagnetlainet, mis on sümbol teabele, mis pärineb mitte meie endi (Kaksikud) ega teiste inimeste (Kaalud), vaid Universumi kõrgemast mõistusest .
Kui eelmine märk, Kaljukits, on seotud konkreetse, materiaalse plaani elluviimisega, on Veevalaja tulemas uus visioon, uus arhitektuur – midagi, mis ei põhine Kaljukitse materiaalsel reaalsusel, vaid on inspireeritud Universumist endast.
Veevalajat valitseb nii Saturn kui ka Uraan. Saturn ja Uraan ei saaks olla teistsugused ja selle paradoksi leiame Veevalaja aluseks olevast olemusest. Veevalaja on fikseeritud märk, mis armastab struktuuri.
Kuid Veevalaja on ka õhumärk, mis armastab inimesi ja ideid ühendada . Kui ühendame “Fixed” ja “Air”, saame nähtamatu sideme, mis on metafoor sõprusele ning tugevatele, kuid samas paindlikele sidemetele ja struktuuridele.
Internet ise või ülemaailmne veeb pole muud kui nähtamatu teabevõrk. Nii Internet kui ka sotsiaalmeedia on Veevalajaga seotud. Sotsiaalne (õhk) + meedia (uraan).
Saturn on Maa. Uraan on taevas. Uraani impulss tuleb taevast ja kuigi see võib tunduda äkiline, võib see küll tunduda saatuse toimimisena, kuid sellel on sama palju mõtet kui Saturni arusaamal, mis on juurdunud looduse intelligentsuses.
Uraani intelligentsuse ärakasutamiseks peame siiski kasutama oma intuitsiooni . Mõnikord on hädavajalik silmale nähtamatu.
Kui soovite mõista, kuidas Veevalaja struktuure ehitab, vaadake ämblikke. Erinevalt ülalt-alla püramiidsetest struktuuridest, mis täidavad etteantud eesmärki, areneb ämblikuvõrk orgaaniliselt ja võtab arvesse selle keskkonda.
Ämblik algab väikeste levikutega, ta otsib võimalusi ja leiab kõige loomulikuma viisi edasiliikumiseks. Tulemus? Orgaaniline, paindlik, kuid vastupidavad struktuuri .
JUPITERI KONJUNKTIIV SATURN VEEVALAJA JUURES – KAASLOOME UNIVERSUMIGA
Aastal Ajastu , top-down süsteemid ei saa nõustuda, kuna see ei ole, kuidas Veevalaja toimib.
Veevalaja tunnistab indiviidi ainulaadsust (Lõvi, vastupidine märk) ning koondab need ainulaadsed anded ja kingitused, et luua midagi, mis on suurem kui selle osade summa.
Lõpuks välja kujunev Veevalaja tegevuskava pole ühe inimese tulemus, vaid üksikisikute summa.
Veevalajaga ei saa meil olla ettemääratud eesmärke ega ülalt-alla tegevuskavasid; koos Veevalajaga väljub tulemus seestpoolt. Veevalaja tegevuskava areneb pidevalt, sest meie, inimesed, areneme pidevalt.
Veevalajaga ei tea me, mida tulevik toob, ja see on hea. Teadmine, mida tulevik toob, tähendab stagnatsiooni.
Täpselt nagu kaardimaja või Paabeli torn, on kõigel, mida manipuleeritakse ülevalt ja mis ei ole üles ehitatud ühisloome põhimõtetele, struktuurid nõrgad ja kukub lõpuks kokku.
Jupiteri-Saturni ühendus 21. detsembril 2020 on meie võimalus, aga ka kohustus kaasa lüüa ja luua parem tulevik nii endale kui ka tulevastele põlvkondadele. Võtke seda võimalust tõsiselt – see võib olla üks olulisemaid hetki meie elus.
https://www.facebook.com/events/281066256670500

On meie senise elu otsustavaimad ajad.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 14th/15th – Super New Moon in Scorpio – the last of 3 super moons. New moons are times to re set, re align and start a new
November 21st – Pleiades reaches highest point – work with with the energy from Pleiades for DNA shifts, heart mastery & a deeper connection to Mother Gaia for rejuvenation & universal connection
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
VÄES SAAVAD ELADA NEED, KES ELAVAD ARMASTUSES
Inimesed, kes ei armasta ennast ja elavad pooltõdedes, on sageli hädas, sest nad tunnevad ennast nõrga, väeti ja saamatuna. Armastus on kõige tugevam jõud. Energiavoog, mis pole armastusest kantud, on hirm. Meie valik inimestena on – kas elame armastuse voogudes ja kantuses või laseme hirmul end toita ja täita. Terviklikkuses elav inimene arvestab kõikide osapoolte parima saatuse võimalusega. Hirmus elav inimene ei vaata seda, mis kõigile parim on, vaid enamast katsub vaid iseennast kaitsta. Hirm väsitab, armastus annab jõudu.
Väsimus, kurnatus, ohvritunne, ärevus ja pinge on tegelikult aga mitte kellegi isiklik teema, vaid meie kollektiivne epideemia vastuseks loodusrütmidest väljas elamisele. Selline sunduslik eluviis, kus inimesed on end sundinud tegema asju, mida tegelikult teha ei taha, algab ju sageli lapsepõlvest peale. Introvertide jaoks on lasteaed kui piinakamber, samamoodi kohustuslik koolipingis tukkumine ja koolikiusamiste üleelamine. Lisaks kui on pereseisene vägivald ja “irooniline naljatamine”, mis võib kesta mõnede laste jaoks terve igaviku ehk siis kuni täisealiseks saamiseni, ongi toimunud juba varakult noorte inimeste emotsionaalne invaliidistamine.
*
Tegin pausil-olevates suhetes meediaga Naistelehele erandi. Sisetunne ütles, et kauane kaasteeline ja kolleeg Helina Piip tuleb Saage rüütlimõisa Altweskile päris sõnumi ja Loo järele. Nii oligi. Päev päikeseline – sünergia suurepärane – ja Robin Roots püüdis fotodele meie pere nähtamatud liikmed ka.
Kallim küsis: miks? Aga sellepärast, et praegustel aegadel on vaja kõnelda päris-asjadest mitte ainult maskita – katmata südamega. Musungu on afro-keeli nahata inimene. Valge. Ja see sai Helinal kirja, Robinil pildile ning toimetaja tundlikult käelt kena vormingu. Tänan ja naeratan!
Asjad pole sageli nii, nagu esmapilgul tunduvad.
Näe, ämbriga emand joodab noorukest percheroni-tõugu säluplikat.
Süvenemine näitab püüdlikult sihitud veeniresid, mis hobuselt taskusse voolavad – Diana de Beauvais joodab hoopis oma väikest mummit.
Ja nii ongi.
*
Madre Kati Saara uued sagedused
Tekst Helina Piip Fotod Robin Roots

Kati Saara Murutar on kindel, et miski ta elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Kati vaibumatu tegutsemine, mistõttu teised valgustöölised nimetavad teda tuumajaamaks, on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise.

Paisjärvest alla tuiskava Vigala jõe müha kostab iidsele kiviplatsile ära. Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid sama soojalt nagu tervitab peagi koske saabuvaid rippturbiine.
Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu olnud, mil ta esimest korda Altveski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. „Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,“ meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks. Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult paari mindi tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.

Kati raamatuveski
Hommikud siin on Kati päralt, sest 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante „brigadirina“. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. „Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ning paar aastat lendasid ekvaatori puuviljad sealt siia, kuni… Aga nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht on nii kodu lähedal,“ on Kati mehe otsusega rahul.
Naise enda päev algab nii: „Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.“ Hobused saabusid Altweskile koos Katiga senisest kodust Soone talust läbi metsade jalgsi, kuna Brigita trakeen Taya oli viimase vindi peal tiine – ja neid on kuus. Peagi saabub Papli talust koju ka Madre sülle sündinud mullikas Matilda.
Seejärel istub naine arvuti taha ning pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees, seinale on kinnitatud märkmepaberid töösuunistega. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel (Padari inglite lugu ning Eesti purilennunduse lugu), viies tõlkimisel (Püha Graal), Altweski album ja jutukogu, surmaga sõbrustamise Contra Mortem ning algaja loomakasvataja käsiraamat, filmistsenaarium „Hipiratoorium“ ootejärjekorras ja veel ja veel.
Kati tunnistab, et kukkus „kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti, sul pole sissetulekut, sa ei tea, kas keegi enam vajab raamatuid… Olin mõeldud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse… Kultuurikeskus oli karantiinis ja noortestuudio, mida vedasin, ei tohtinud ju siia tulla. Kuigi leidsin nad koju tulles ikkagi tihti siit. Maalisid-pildistasid-kirjutasid-filosofeerisid – nii palju siis hukas noortest…“

Kohavaimu teenistuses
Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ning varasematel aegadel maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud Kati sõnul õmbleb sellega Robert. „Näiteks nahast susse. Praegu aga oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata.“
Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil „ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.“ Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akudrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võibolla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.
Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, siis on maja korrastamisel omad ranged piirangud. Samas tähendab see nii kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida kui ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Töid, mis raha neelavad, on meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub senisest äkilisemalt, neli tulekahjut – viimne tänavu veebruaris olematute elektrijuhtmete tõttu – on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi saeveskit ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukaajal kõrvale, ent saali all kanalis laoti sel aastal paeseinad tagasi üles, nii et põrand pole enam õhus. Lisaks rippturbiinidele on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.
Koos mullikaga saabuvad piimajõed – lambaid-kanu-sigu, keda mitmendat põlve linnainimene eelmises talus pidama õppis, ta Altweskile siiski ei too. Need on sõpradel.

Pööripäeva sõnumid
Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et „kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt oma loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek – ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahjusid ei küta…“
Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, „sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,“ edastab varajase indigolapsena sündinud Kati.
„Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aegajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: valgus vä? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.“
21. detsembril tõstab Kati koos oma haldjarügemendiga, kes ka siin fotodel kenitlevad, Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse 1000ruutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades.

Kosmiline vägi
Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – see on kuusering, kus puud on kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib ta meid väepaika, mis on naise sõnul „Siiriuse ja Plejaadide ankur. Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.“
Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: „Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. On ju tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on… hobused ja tervik.“

Vaba vaim
Kati väidab, et maagiaga ta ei tegele. „Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.“
Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile sõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama ning see inspireeris ta raamatut „Contra Mortem“. „Ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kuitahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.“

Suur-suur pere
Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit Madre? „Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,“ vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. „Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.“
Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos oma isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos oma mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influenserid. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.

Sõnum Universumile
Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. „Mis siis ikka, küsisime,“ meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et „nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?“
Siiski nendib naine, et „Robertile oli minu otsa komistamine sügav šokkide jada. Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Tsentrifuugisime artistide ja õpetajatega teda meie jaoks tavalisel etenduste-kontsertide-karussellil, mis oli talle täiesti tundmatu teema – ja ta astus keskealise printsina lavale! Nüüd jälgib isaliku stoilisusega, kuidas oma ravimtaimede ja loomrahvastega askeldan ja ühes isikus Lumivalgekese ja 7 pöialpoisina maja ja 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!“

SIDEBAR
Kati tarkuseteri
Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamisega ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vaibi ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Kui oled üles ehitanud 3 100aastast talu, saad ülesandeks 400aastase palee elluäratamise katarsise – õnneks oos heatahtlike Abilistega, kes on Kuldajastul meile üha nähtavamad ja tajutavamad.
Piire nähtamatu ja nähtamatu ilma vahel enam ei ole – seega pole ka surma ega hirmu selle ees, mida pole. Palju õnne meile – tänan ja õnnistan!

Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.

Madre Kati Saara Murutar

Kohe kirjutab Kati 10 sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale.

Madre Kati Saara Murutar

Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud Lilliga.

Madre Kati Saara Murutar

Kui Kati tahaks, oleks hobustel automaatjootur – praegu on allikast neile vee valamine meditatiivne rituaal, hingamine ja sirutamine tubaste loovustundide vahel.

Madre Kati Saara Murutar

Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Nad, maismaa delfiinid, on ühtaegu nii maandajad kui kuundajad ning tema iga mõte-sõna-tegu sünnib koos nendega.

Madre Kati Saara Murutar

Kui Tayal sündis poeg VAU!, hüüdis vana must Marusja akna taga perenaise appi ning poni-Mann juhatas ta kõrge heina vahel just sündinud varssa ülimal hetkel lootekotist välja aitama – nüüd hoolitseb kari pimekurdi vana musta eest nii, et kõigil on hea.

Madre Kati Saara Murutar

Percheroni-tõugu raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana ning kohtleb perenaist nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega.

Madre Kati Saara Murutar

KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksa-välja põdrakanepi ja saialille, kummeli ja raudrohu, palderjani ja kuldvitsa, pune ja marana pärjas. Võtke heaks!

Madre Kati Saara Murutar

Minu Asser
Kati Saara Murutar
20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar

Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud…“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge’ rõiva’ – vana hüa süäme…“

„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“
Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.
Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.
Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“
Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.
Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.
Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki… oh… – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.
Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! – jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp…
Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad… Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.
Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada… Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.
Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.
Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi – ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena…
Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt… kirikus.
Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.
Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.
Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.
Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.
Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.
Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll’ helle ürg-joige.
Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell…“
Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.
Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.
Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“
Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.
Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.
Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku – ja toob ta seega kohale.
Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!
Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.
Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.
Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin…“
Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“
Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.
Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.
Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike… Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.
Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad – ning Vahuri sülem – kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal – siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.
Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud – ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud…
„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.
Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!

Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada… pärsia keeles.
„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.
Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale… Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.
Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.

Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.
Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“
Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! – kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.
Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.
Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.
Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.
Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“
Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult… kuidas nüüd öeldagi… ei, hästi on.
Margareta lisas H – Hei, hästi on!
See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“
*
Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre

Alo Asseri poeg Murutar

Asser ja Inga Murutari noorem poeg Alo on alates sellest, kui ta 1965. aastal sündis ja mäletab, seostanud oma isa tegevuse ja seiklustega. Samal ajal, kui suurem osa lapsevanemaid kasutab oma võsukeste väänamisel „ära“- meetodit, on Alo isa ise harrastanud ja ka oma lastele õpetanud lastega koos kasvamise meetodit. Järglastele võiks pakkuda tegevust, koos-loomist, ehitamist ja tuksi minemist. Siis pole nad rusuva massiga koos ebameeldivalt kaldu ehk röötsakil. Nagu Asser ise, nii keeravad paljud üht elu elades samal ajal veel ühe vindi peale.

Esimene teadlik pilt isast on mul harkisjalu seisvana väga kõikuvas mootorpaadis ning tangib seda käigu pealt nii, et ühtki kütusepiiska kuhugi ei pudenenud, mootor välja ei surnud ja meie ööseks kuhugi hulpima ei jäänud. Minule usaldati ikka rooli kah. Olin 8-9aastane. Eht-isalik nüanss oli siin pisiasi, et Emajõe ülemjooksu rappa marjule minna soovinud naistel piisanuks tegelikult 20 meetrit üle Pedja jõe minekust.
Isa võttis naiste soovi täitmise nimel ette tõsise soorituse, minu silmis kangelasteo – sõitsime Oiult Tartu kaudu Emajõe alamjooksule – liiter kütust kilomeetri kohta. Sest see oli vägev. Sest sellest ma räägin ikka kui mootorpaatidest juttu tuleb.
Ema hooleks oli tagala ja suuremad planeeritud ettevõtmised, isa kujundas kõik mitte-rutiinse. Ta hoidis sellega 2×2 meetrit tüüpe – minu ja Vahuri – pidevas tegevuses. Ülejäänud keskkoolinoored ja tudengid jõid kusagil erakaid-ühikaid-pidi. No eks meiegi veidi, aga muuhulgas treisin isa Leningradist ostetud multi-instrumendiga „umelõje ruki“ kõikidele viilidele varred. Ja ehitasime, laevu ja maju. Ja veel laevu. Renoveerisime vana mäda sõidukõlblikeks alusteks. Vahepeal muidugi käisin „Olavi juures õppimas“ (Vahur vist külastas samal ajal „patsidega Madist“)
Tihase tänava maja ehiti meie esivanemate poolt vanaisa Aleksise juhatusel. Mäletan seal sotsioloogide kirglikke õhtuid ja päevi, alumiiniumpotis Leningradist toodud rohelise tee briketist ülikanget rohelist teed vaaritades. Mingil talvel tuli majas sooja sees hoida ning Vahur käis igal päeval kütmas – kõva poiss… Mina liitusin alates põranda lakkimisest mingi rämeda termojadjernõi lakiga, mille kõrval nitro ja pentaftaal on poisikesed. Järgmiseks oli meie missioon kinnitada põrandaliistud – need eelnevalt tüübeldades ja siis kruvides. Tüütu – aga õpetlik. Ja siis kolisime sisse, Pälsoni tänava lutikate eest põgenedes.
Pärast, võrreldes laevaehitusega, siiski üsna kirvetöise majaehitusega möllamist oli tagasi laevade juurde pääsemine tõeline magustoit. Majadel on laiad seinad ja sirged katused – laevadel on erivajadused.
M-klassi 3-mehe svert-paatidel Meigas, Kiur, Kaur on olnud igaühel erinev hing ja selle kohtlemise võtted.
Isa büdžeti sellest osast, mida naine ei teadnud, neelasid lõviosa laevad. Ema kudus massiliselt salle, mille eest teenitud lisaga ta reisis. Kõigepealt sõbrannadega, siis ka isaga. Raha oli emal nii palga kui lisa teenimise mõttes alati rohkem, sest selles riigis siis hinnati ameteid ja tasusid niipidi.
Vaesed me mitte iial ei olnud – toit ja katus oli täiega olemas – aga vaba raha mitte kunagi.
Küllalt olen lapsena peete-või-mida-iganes kõblanud ja kaste kokku tagunud. Kui midagi eba-eluliselt-olulist oli vaja osta, tuli ise raha teenida.
Selleks, et osta elu esimene duubel-kassettmakk kõigi fänside lisadega, tegime Vahuriga Bruno Sauli suvilas Pühajärve ääres paar kuud tööd. Põhjus oli see, et isake olla eelmisel talvel oma toas istunud, mütsitutt tuuletõmbes lehvimas. Iga sent sellest tasust läks maki alla – aga näe, milline Lugu!
Nende Lugude sündimise ajal me veel suurt pilti ei näe ja päriselt ei adu, mis teoksil.

Minu sõbraks osutus mu vanemate laiast ringkonnast kõige sobivama teejuhina mu oma isa kõrval ja kannul Jaak Tamm. Psühholoogi haridusega Jaak oli algusest lõpuni sotsioloogialaboris – ja juhtus minu ja Vahuri kitarriõpetajaks. Tema oli sunnitud ära kuulama Vahuri „bändi“ musikaalsed katsetused teemal „Väike tüüüüdruk, väike tüüüüdruk, liialt noor veel oled sa…“ ja minu personaalsed undamised ligilähedasel viisil „Kaks laulejat, üks noor ja teine vana..“ Ta oli Mainori võtmeisiku ja ENSV esimese eraettevõtte „Kodamu“, direktorina mu ülikooliaegsete praktikate ja diplomitöö juhendaja. Tühja ma nii noorena Tartu Ülikoolis majandust õppides teadsin, kelleks saada tahan. Isa ja Jaak seadsid mulle leebe stardiraja – nuusutasin EPA Teaduse Rakendus Keskuses isand Ivaski juhtimisel tuuli, kuni saabus kutse Kadastikult „Edasist“ „Postimeheks“ – Eesti esimese era-ajalehe ülesehitamiseks. Sealt edasi rajasime oma kirjastuse Elmatar ning järgmise sammuna tänase Robots Muralisti.
Nii on.
Kasvõi see, kuidas ema meid enne Laulva Revoltusiooniga lõppenud IME-aega ja kunstlikult tekitatud defitsiiti poodi saatis: poes on kahte sorti suitsuvorsti, ärge seda odavat tooge! 5 aastat hiljem polnud peale „koera rõõmu“ üldse mingit vorsti – tulid talongid, fosforiidisõda ja… Eesti Vabariik. Raha teenisime Raul Mäesalu mustas malevas maju ehitades ja Katrin Kaasiku mahitusel konservikombinaadis hapukapsaid hõõrudes. Mõnikord vedas ja isa kutsus mind järjekordsel sotsioloogilisel küsitlusel intervjueerijaks.
Minule sündis koos Laulva Revolutsiooniga esimene poeg Richard ning augustiputši ajal oodatud esimene tütar Margareta tuli ilmale juba iseseisvas Eesti riigis.
Mäletan – nagu õpetas isa – ja imestan, kui püüdlikult paljud inimesed püüavad unustada.
Meie ehitasime ja korilesime, hoidistasime ja õmblesime poole oma ärkvel-ajast. Tänased maale ehk siis tegelikku ellu kolijad peavad end ainukordseteks kangelasteks, sest valikulist vaegmälu ei korrastata vana kooli meeste tarkusega.
Pean tunnistama, et olen koos vanematega ehitatud ja haritud Vehendi kodu põldu püüdnud pärast isa pidada üksnes austusest nende vastu. No ei ole mina mingi mullainimene! Olen teoreetiliselt küll jah seda meelt, et kui on rasked ajad, pea pigem kolme lammast kui kahte koera – aga praktiliselt niitsin meie tublide naabrite Essensonide-Reppode-Palgete hämminguks kogu tänavuse saagi maha… muruniidukiga. Ja need 12 kartulit said hakklihavormiks.
Varesed sõid herned, mügrid juurikad – pojad püüdsid kaastundlikult pöidlaotsa-suuruseid kartuleid noppida… Aga samas ei olnud ka isa mingi sündinud põldur.
Meie viimasel ühisel peenarde-tegemisel ütles ta mulle: kui sita seemne maha paned, ära head saaki taha. Igal aastal meenutas ta krahv von Bergi kuldseid sõnu: paneb see sitt ja küll tema kasvab – tahab see Jumal, või ei taha tema mette.
Et kartul omast käest võtta oleks, siis selle kasvatamine Viljandi maantee ringtee saviplingises pinnases nägi meil vanematega välja selline, et 100 kilo kartulit läks 6-de vakku, käis kange kollektiivne muldamine-haldamine ja… 10 kilo võtsime üles.
Nagu isa õde Vesta, nii ka mu isa olid oma vanemate jälgedes väga pühendunud mesinikud. Kui ameerika haudemädanik meie mesipered hävitas, oli see väga-väga suur tragöödia. Nüüd tapavad inimesed mürkidega ise mesilased maha – ning rohkem mina endale võõraste ja valusate aladega tegemist teha ei taha, kui et koduteel silo- ja sõnnikulõhna tundes järeldada, „seni me küla veel elab, elan mina kaaa“!
Pigem purjetan.
Kui isa märkas Võrtsjärvel ja pisut ka Saadjärvel, et poiss tahab roolimees olla, viis ta mu Säre juurde trenni. Praktika oli Ropka järvel. Päriselt ka! Olete te proovinud 100×100 meetril purjekaga taktikat ja strateegiat arendada?
„Vanad paksud“ ise askeldasid Volga pealt ära toodud M-klassi alustega.
Minule korjas isa Pirital prahi alt välja 420. Kõik, mis võimalik, oli ära varastatud, kuni selleni, et sverdikaev oli pooleks saetud ja pool tuuri pandud.
Tuunisime selle jäänuse kahekesi nii üles, et olin mitu aastat konkurentsitult parim – arvates, et mina ise olen. Paat oli.
Isa kasutas tema ehitamisel „Katera i Jahtõ“-s avaldatud väljaspioneeritud NASA valemit aero- ja hüdrodünaamika parima võimaliku profiili loomiseks. Nii täpne tilgakujulised rool ja svert said selle valemi järgi tehtud lekaalidega, et võisin sõita kasvõi ahter ees – ikka esimene. 5-8 kraadi sain teistest tihedamalt vastutuult sõita, ja kiiremini, sellepärast. Sest nad olid loodud minu isa meetodil: leiame lahenduse probleemile, mille kohta teised ei osanud veel küsimustki esitada.
Ainus abivahend oli eriti primitiivne eel-taskuarvuti, mille ema Soomest tõi.
Minu kui purjetaja 0-taseme reaalsus jõudis kohale, kui hakkasin suurte meestega meeskonnas sõitma – Jaak Tamm, isa, Hillar Valner, Uno Veismann… Uno pani mu rooli, ise oli soodis – ütlesin ju, et meeskond kasvatas! – uskumatu elamus.
Võrtsjärve haritlas-purjetajate telgikujuliste suvilate rivi, mille ühine harrastus Tamme poldri juurde ehitas, on tänini alles. Õim, Avaste, Kööbas, Eelsalu, Kübbar, Truus, Kukk. Pooled müüdud – pooled ikka purjetamise usku.
Võrtsjärve regati korraldamine kukkus isa hellal juhtimisel mulle sülle. Ta ongi igal elualal lisaks eeskujule õpetanud, kuidas õigel ajal loobuda ja teatepulk edasi anda.
Koorisime teises suvilas koos kartuleid, keetsime neid ühe auguga pliidil… Kaks aastat oli igal meeskonnal ja perel oma pajuk. Sealt edasi – tänini – on meil kokatädi ja organisatsioon.
Ja nüüd läks korraldamine sooja käega üle järgmistele. Tänu sellele on Võrtsu regatt nüüdseks kasvanud Murutaride suvemängudest kahe jahtklubi esindusürituseks. Pannkoogi- ja lõkkeõhtud olid algusest saadik – nüüd on lisandunud filmi- ja lauluõhtud, mille tulemusena oskavad ka meie lapselapsed – Loore-Lars-Lumi ja teised ka – Tamme Jaagu, Tõnis Tulbi, Jüri Karja, Asseri, Ülo ja teiste korüfeede repertuaari. Teises rütmis, aga ikkagi. Johan (John) Rannast pani Võrtsu Põhja-kaldale püsti sõprade abiga Meltemi Jahtklubi. Võrtsjärve äärde on koos noortega tulnud väga palju uusi ilusaid hingi ja 3 uut jahiklassi. Tsiteerides Leo Luksi – Asseri kuld-õpilast: see kukkus nüüd küll hästi välja, pühkida polnud vajagi.

Ülo Vooglaiu algatatud Muhu Väina Regatile läksin esmakordselt aastal 1999. Aastal 2000 tulime oma väikese „Krissuga“ Eesti meistriks! Minu eas… Nüüdseks on 20 korda oma laevadega Väinal käidud.
Teise viisaastaku sõitsime Uku Randmaalt ostetud jahtlaevaga „Temper“ , täna sõidab ja võidab temaga Pärnu purjetamisveteran ja laevaehitaja Harri Murd. Meie meeskond tõi Šotimaalt „Adventure“, et ei peaks valima, kes võib kaalu poolest pardal olla. Me valisime laeva, et ei peaks gabariitide järgi sõpru valima. Iga on juba selline.
Raamatute kirjutamine isal ei kukkunud hästi välja. Jutuks oli maasotsioloogia aabits ja Pühade Kolmapäevade kogumik… Selleks, et isa oma dissertatsiooni ära kirjutaks, panid tema sõbrad ta omal ajal luku taha ja andsid süüa iga 5 lehekülje tagant.
Asser Murutar polnud nii lõplik ja igav suurus, et ainsa ja viimse tõe raamatuga piirduda. Miski pole ei igavene ega lõplik. Õpilased kannavad kvaliteetset osa sellest vaimsusest edasi oma teostes.
Arvan, et isa nägi praeguse ajastu pööriseid ja pauke ette aga ta ei olnud see mees, kes oleks asjade kulgu ette teades lippudega mägedele tormanud. Tänases valguses on mitmed tema jutud arusaadavaks koorunud – mitmed veel arusaamatumad. Ma ikka imestan, et miks tema ja Ülo rääkisid auditooriumile tavaliselt viisil, et sellest oli keeruline aru saada. Protsesside võlu ongi selles, et tegelikkus koorub kui sibul kiht-kihilt. Ajab nutma, naerma ja kui ajusid on, siis arusaama.
Asser- Inga-Ülo-Jaak andsid ajast ees olles mulle isiklikult kätte nii isaks kui vanaisaks olemise õpiku. Selles seisab kirjas, et täiesti lubatud on liigutuspisarad, väikestele tüdrukutele patside punumine ja pannkookide küpsetamine – see on eriti kõvade meeste õigus. Ja keset kohalikku kauplust, telefon kõrva küljes, tütre kirjelduse järgi, on mul õigus valjuhäälselt õigeid hügieenisidemeid valida.
Hea, et isa sai Võrtsu regatil kõiki lapsi kukil kanda ja lohutada, et täna on järvel kuri ilm ja lapsed ootavad vanemaid tagasi.
Meie põlvkond elab ühes elus mitu Elu – nõukogude okupatsioon, oma riik, euroliit, post-corona ajastu. Aga sõjaveteranidena meid ei kohelda – maksame poekassas leiva eest kõigiga võrdväärset hinda. Me ise ka ei taha ega tohi endale allahindlusi teha – ei ole nii, nagu klassikokkutulekutel, kuhu jääd igavesti istuma.

Homme on Nõmme raadios Margus Lepal ja Harry Raudverel jutuks… üllatus-üllatus – Kroon-viirus. Illuminaadid-reptiloidid on taas maailma seisma panemas, et inimkonnast 5G abiga tagasi-edasi mööndusteta kuulekad orjad saaks:
Harry Raudvere: Arvestades, et praegu avaldatud andmete kohaselt on tegelikult COVIDI surnud viis korda vähem inimesi kui seda on püütud meile kogu aeg sisendada, ehk senine ametlik statistika, on sellel kirjutisel sügav mõte sees. Haakub otseselt meie tuleva teisipäeva NR saatega.
https://libertygalaxy.com/rockefeller-globalism-using-health
Rockefelleri Sihtasutus on organisatsioon, kes vastutab WHO (Maailma Terviseorganisatsiooni) prototüübi loomise eest. Seda kutsuti esialgselt Rahvusvaheliseks Terviseosakonnaks. Kõik, kes on tõsiselt uurinud maailma ajalugu, teavad, et Rockefellerite perekond on Rothschildide perekonna juhtimisvarras. David Rockefelleri raamat “Memuaarid” tunnistab salasepitsemist uue maailmakorra loomiseks.
Ja siin on veel üks tõend sellest, et see “pandeemia” oli ette planeeritud. Vaata ka infot Eesti kohta alates 1989. aastast: https://wits.worldbank.org/…/EST/nomen/h5/product/902780
WHO dokumendis https://apps.who.int/…/annua…/GPMB_annualreport_2019.pdf
leheküljel 10 on kirjas, et ÜRO (+ WHO) viib läbi vähemalt kaks kogu süsteemi hõlmavat koolitust ja SIMULATSIOONIHARJUTUST, millest üks puudutab TAHTLIKULT VALLAPÄÄSTETUD SURMAVA hingamisteede patogeeni keskkonda viimist (mille teine laine peab olema levimas 2020. aasta septembriks).
Selles 2019.a raportis on kirjas, et praeguseks on simulatsiooniharjutusest osa võtmas 103 riiki.
Leheküljel 26 saab lugeda, et valitsusjuhid peavad määrama riikliku kõrge tasemega koordinaatori, kellel on juhtiv autoriteet ja poliitiline vastutus valitsuse ja kogu ühiskonna suhtumise osas, et viia regulaarselt läbi mitut valdkonda hõlmavaid simulatsiooniharjutusi ja säilitada tõhus valmisolek.
Vaata ka World Economic Forumi tutvustust sellest, kuidas COVID-19 on kiirendanud Agenda 2030 ja New World Orderi elluviimist ning tehnokraatide superinimeste/küborgide loomist, millega saadakse ligipääs meie mõtetele ja emotsioonidele ning kontroll nende üle.
Kõik on juba valmis selleks globaalseks lähtestamiseks: kiibid, digivaluuta, digitaalne immuunsuspass, “koroonadetektiivid” jne. Ja see on ka see tegelik põhjus, milleks neil on vaja 5G-d.
„Rockefeller – Lock Step, 2010”
“Simuleeritud globaalne viirusepuhang, nõutavad sammud, erinevad faasid, üldine ajakava ja oodatavad tulemused” – Rockefeller – Lock Step, 2010.
Nende stsenaarium oli kirjutatud 2012. aasta kohta, aga väga suur osa sellest stsenaariumist on tegelikult ilmne just praegu, 2020. aastal ning järjest rohkem paistab just täpselt nii minevat.
Loe alates lk 17:
https://www.nommeraadio.ee/…/Rockefeller%20Foundation.pdf
Oluline küsimus on praegu see, et kas globalistid kasutavad oportunistlikult COVID-19 ümber levivaid hirme, et edendada ülalt alla suunatud sotsiaalse kontrolli „lukustatava sammu” ettekirjutisi, mis hõlmaks karmide piirangutega reisimist, võib-olla asendades sularaha sanitaarse elektroonilise sularahaga, kohustuslikku vaktsineerimist, piiramatut jälgimist ja isikuvabaduste piiramist, poliitiliste protestide keelamist, kontaktide jälgimist jne, mille abil saab tuvastada inimesi, kes keelduvad testimast ja vaktsineerimast?
Üks stsenaarium kannab intrigeerivat pealkirja “LOCK STEP: rangema ülalt alla suunatud valitsuse kontrolli ja autoritaarse juhtimisega, piiratud innovatsiooni ja kodanike kasvava vastuseisuga maailm.”
Eelnimetatud Schwartzi stsenaariumi kohaselt:
„2012. aastal tabas maailma lõpuks pandeemia, mida oldi aastaid ette näinud. Erinevalt 2009. aasta H1N1-st oli see uus äärmiselt virulentne ja surmav metsikute hanede päritolu gripitüvi. Isegi kõige enam pandeemiaks ettevalmistatud riigid olid kiiresti ülekoormatud, kui viirus levis üle kogu maailma, nakatades ligi 20 protsenti kogu maailma elanikkonnast ja tappes seitsme kuuga 8 miljonit inimest.
Pandeemia mõjutas majandust surmavalt: nii inimeste kui ka kaupade rahvusvaheline liikumine peatus, kurnates turismitööstusi ja purustades ülemaailmseid tarneahelaid. Isegi kohalikud poed ja büroohooned seisid kuude kaupa tühjana, kus polnud ei töötajaid ega kliente….”
See kõik kõlab praegu kuidagi kummituslikult tuttavalt.
Siis muutub aga stsenaarium veelgi huvitavamaks:
“Pandeemia ajal suurendasid riikide juhid kogu maailmas oma võimu ja kehtestasid kindlad reeglid ja piirangud, alates näomaskide kohustuslikust kandmisest kuni kehatemperatuuri kontrollimiseni ühiskondlikesse ruumidesse, nagu rongijaamad ja kaubanduskeskused, sissepääsude juures. Pärast pandeemiat selline autoritaarne kodanike tegevuste jälgimine ja kontroll jätkus ning isegi intensiivistus. Et kaitsta end üha enam ülemaailmselt levivate globaalsete probleemide eest nagu pandeemiad, riikidevaheline terrorism, keskkonnakriisid ja rahva kasvav vaesus, hoidsid riigijuhid kogu maailmas oma võimust veelgi kõvemini kinni.”
– Looge väga nakkav, kuid ülimadala suremusega viirus, et see sobiks vajaliku plaaniga (SARS/HIV hübriidsed uuringutüved, mis loodi Fort Detricki 4. klassi laboris aastatel 2008-2013 osana uurimisprojektist, et selgitada välja, miks koroonaviirus levib nahkhiirtel, kuid neil on äärmiselt raske inimesi nakatada).
– Looge palju kõrgema suremusega viiruse ohtlikum variant kui tagavaraplaan, mis on valmis vallapäästmiseks 3. faasis, kuid AINULT VAJADUSEL (SARS/HIV/MERS ohtlikum tribriidne tüvi, mis loodi Fort Detricki 4. klassi laboris 2015. aastal).
– Transportige uurimistüvi teise 4. klassi laborisse (Kanadas Winnipegi riiklik mikrobioloogia labor) ja laske see sihipäraselt Hiinasse (Shi Zhengli) smugeldada ning viia Hiina ainsasse 4. klassi laborisse (Wuhani viroloogiainstituut). (Esmane stsenaarium on see, et tegemist on loomuliku viirusega, varustsenaarium see, et Hiina lõi selle ja päästis kogemata valla.)
– Rahastage juba enne teadusliku viirustüve kavandatavat vallapäästmist kõiki sõnavõtjaid (Fauci, Birx, Tedros jt) ning organisatsioone (WHO, NIAID, CDC, ÜRO jt), kes on seotud pandeemiale reageerimisega, et neid kontrollida kogu operatsiooni vältel.
– Looge ja rahastage vaktsiinide arendamise ja kasutuselevõtu kava, nii et seda saaks kogu maailmas rakendada (Gates, „Vaktsiinide kümnend: Globaalne vaktsiinide tegevuskava, 2010–2020“).
– Looge ja rahastage vaktsineerimise kontrollimis- ja sertifitseerimisprotokolle („Digital ID“), et vaktsineerimisprogramm pärast kohustusliku rakendamise kehtestamist ellu viia (Gates, „ID2020“).
– Simuleerige “Lock Step” vahetult enne kavandatud uuringutüve vallapäästmist, et määrata eeldatav reageering, ajakava ja tulemused (Gates, „Event 201“, oktoober 2019).
– Päästke ise valla Wuhani viroloogiainstituudi teaduslik viirustüvi ja süüdistage neid loodusliku viirustüve vallapäästmisel, kuna see on soovitud põhistsenaarium (Wuhani turg, november 2019).
– Laske nakkusel levida nii kaua kui võimalik, et teaduslikud viirustüved saaksid globaalses mastaabis edasi kanduda, enne kui ükski riik saab esmase nakatumise vältimiseks reageerida.
– Kui riigis on nakkus paigas, peatage sissetulevad ja väljaminevad reisid, kuid hoidke levikut riigisiseselt üleval nii kaua kui võimalik.
– Kui riigis või piirkonnas on piisavalt inimesi nakatunud, kehtestage sellel alal kohustuslik karantiin või isolatsioon ja laiendage aja jooksul aeglaselt sulgemispiirkondi.
– Suurendage suremuse näitajaid, sidudes viirust surmadega, millel pole tegeliku viirusega vähimatki pistmist, et hoida hirm ja kontroll maksimaalsel tasemel.
CDC ametlikud juhtnöörid kogu maailmale (https://www.cdc.gov/nchs/data/nvss/vsrg/vsrg03-508.pdf) COVID-19-ga seotud surmade arvu määramiseks on järgmised: arvesse tuleb võtta kõik surmad, kus haigus põhjustas või arvatavasti põhjustas surma või võis surmale kuidagi kaasa aidata. Kinnitavaid laboriteste vaja ei ole. Nüüdseks on CDC kinnitanud (tabel 3), et koroona tõttu on surnud tegelikult ainult 6% nendest, kelle kohta öeldi, et suri koroonasse. Teised olid kõik kõrges vanuses keskmiselt 2,6 teise eluohtliku haigusega.
– Hoidke avalikkuse karantiini nii kaua kui võimalik, et hävitada piirkondade majandust, tekitada elanike seas rahutusi, lõhkuda tarneahelat ja tekitada massilist toidupuudust ning põhjustada inimeste immuunsüsteemi nõrgenemist, kuna puudub suhtlus teiste riikidega (kokkupuude teiste inimeste ja bakteritega ehk välismaailmaga, mis hoiavad meie immuunsüsteemi erksana ja aktiivsena).
– Vaadake läbi ja rünnake kõiki võimalikke “ravimeetodeid”, nt Hydroxychloroquine tsingiga, ja jätkake retoorikat, et ainult vaktsiin on selle viiruse vastu võitlemiseks elujõuline.
– Jätkake karantiini pikendamist (2-nädalase intervalliga), pannes üha enam inimesi lõpuks välja astuma ja selle vastu protesteerima.
– Lõpetage 1. faasi karantiin pärast seda, kui on tekkinud piisavalt avalikku vastuseisu (alates 15. mai kuni juuni 2020), ja teatage avalikult, et arvate endiselt, et on liiga vara isolatsiooni lõpetada, kuid kavatsete seda ikkagi teha.
– Kui üldsus naaseb normaalsesse eluollu, oodake mõni nädal ja jätkake siis viiruse suremusega liialdamist (umbes augustis – septembris 2020) ning ühendage see tavapärastesse haigustesse surevuse suurenemisega, mis on juba normaalsest kõrgem, kuna immuunsüsteem on kuudepikkuse isolatsiooni, maskide kandmise ja desinfitseerimise tõttu nõrgestatud – see aitab suremuse näitajat veelgi suurendada ja eelseisvat 2. faasi fikseerida.
– Kehtestage 2. faasi karantiin (umbes oktoobris – novembris 2020) veelgi äärmuslikumal tasemel ja süüdistage meeleavaldajaid (enamasti inimesed, kes enam ei usalda valitsust) hullema 2. laine põhjustamises („me rääkisime teile, et oli liiga vara…, see on kõik teie süü, sest teil oli vaja juuksurisse minna… , teie vabadustel on tagajärjed…“).
– Kehtestage 2. faasi karantiin palju äärmuslikumal tasemel, suurendades allumatute karistusi (asendage trahvid vangistustega), pidage IGASUGUST reisimist ebaolulisteks, suurendage kontrollpunkte (sealhulgas sõjaväelist kontrolli), suurendage elanikkonna kontaktide jälgimist (kohustuslikud rakendused), võtke üle kontroll toidu ja gaasi üle (suuremahuline puudus), et inimestel oleks juurdepääs olulistele toodetele ja teenustele ainult juhul, kui neil on ESMANE luba.
– Hoidke 2. faasi käimas palju pikema aja vältel, jätkates riikide sulgemist ja globaalse majanduse hävitamist, tarneahela jätkuvat halvendamist ja toidupuuduse suurendamist veelgi jms.
– Lõpetage äärmuslike toimingute või jõu abil igasugused avalikkuse meeleavaldused ning nimetage kõiki, kes ei allu, avalikkuse vaenlaseks nr 1 nende jaoks, kes on nõus alluma. Allujad tunneb ära maskikandjatena.
– Pärast üsna pikka 2. faasi kehtimist (rohkem kui 6 kuud) käivitage vaktsineerimise + vaktsiinisertifikaadi programm ja muutke see kõigile kohustuslikuks (andes eelisjuurdepääsu neile, kellel on see algusest peale olnud) ning laske neil, kes vaktsiine pooldavad, rünnata neid, kes on selle vastu, öeldes, et nemad on kõikide probleemide põhjustajad (“me ei saa minna tagasi normaalse elu juurde enne, kui igaüks laseb end vaktsineerida…“ „need inimesed, kes ei allu, ohustavad meie elu ja on seetõttu vaenlased”).
– Kui enamus inimesi allub ettekirjutustele, laske neil uues süsteemis oma eluga jätkata („uus normaalsus”), piirates samal ajal vähemust ja nende võimalusi koolis käia, töötada, reisida ja avalikel üritustel osaleda.
– Kui enamik inimesi ei kavatse ettekirjutusi täita, päästke 3. etapis valla palju ohtlikum SARSi/HIVi/MERSi viirus, mille suremus on 30%. Sellest peaks piisama, et ka mitte allujad tunneksid hirmu ja alluksid “uuele normaalsusele”. Kasutage väljendit “me ju ütlesime teile”.
– Käivitage uus majandusmudel ja sotsiaalkrediidi süsteem (Microsofti patent 060606 – krüptovaluutasüsteem), mis jälgib inimese käitumist, kasutades toitu, vett, eluaset ja muud eluks olulist uue majandussüsteemi jõustamise vahendina: „Tehke põhimõtteliselt seda, mida me tahame, ja me anname selle eest tasu (koguge krediiti või punkte ja saate rohkem juurdepääsu asjadele, mida ellujäämiseks vajate) või käituge vastupidiselt sellele, mida me tahame, ja saate karistada (kaotate krediiti või punkte ja juurdepääsu asjadele, mida ellujäämiseks vajate)“.
Selleks ajaks on maailm nii laastunud, et meie arvamuse järgi on vaktsiinisurmade, vägivalla, ainete kuritarvitamise, enesetappude, viiruse ja loodusõnnetuste tõttu maakeralt kadunud kaks kolmandikku rahvastikust.
Eesti 2017: 1,3 million inimest.
Ennustus 2025. aastaks: – 25.4% ehk 932 320 inimest.
http://www.deagel.com/country/Estonia_c0066.aspx
Kogu selle protseduuri lõpptähtaeg on 31. märts 2025.
Siis enam sularaha alles pole, ja inimesed maksavad kiibiga või oma näoga. Järgmise 5 aasta jooksul näeme kogu sotsiaalsüsteemi täielikku ümberkorraldamist, ja see toimub terves maailmas. Nad ütlevad, et pole ühtegi riiki, kes sellest pääseks. Surudes peale teist viiruselainet, tahetakse üha rohkemates riikides maske kohustuslikuks teha. Nad kinnitavad juba ette, et teise ​​lainega on kindlasti palju raskem hakkama saada kui esimene lainega, ja et see ei kao kuhugi! Teise lainega kasutatakse veelgi rangemaid meetmeid kui esimese lainega, ja riigid mitte ei lähe jälle ainult lukku, aga kõikide inimeste liikumist ja vabadust piiratakse veelgi rohkem kui varem. Inimesed kogu see aeg arvavad, et see on ajutine, aga tegelikult nemad plaanivad sellest kinni hoida kuniks kõik inimesed on vaktsineeritud. Nad kehtestavad kõiki piiranguid “meie endi turvalisuse nimel” ja teevad seda järk-järgult, et inimesed kõigega paremini kaasa läheksid.
Need kes näevad, mis tegelikult toimub, võivad muidugi häält tõsta ja vastu hakata, aga ainuke viis kuidas me globaalsest kommunismist pääseme on siis kui me äratame üles ka piisavalt teisi inimesi. Sest kui nemad edasi magavad, siis need massid tõmbavad meid oma passiivsusega sellesse kaasa.
Nüüd propageeritakse “kaitske oma naabreid”. Ja põhimõtteliselt sellega nad tahavad, et inimesed oma naabrite järgi nuhkima hakkaks, ja neid välja reedaks… Kas meil eestlastel ei tule praegu siin meie endi ajalugu meelde? “Kaitske oma naabreid, hoidke neil silm peal ja andke meile teada kui nad ei kanna maski, ei hoia sotsiaalset distantsi või ei vaktsineeri” Kuidas sellist propagandat nimetada? Kas kõik see on tõesti vajalik “nii ohtliku viiruse eest, et pead tegema testi et teada saada, kas sul on see on või mitte. Nii ohtliku viiruse eest, mis pole poole aasta jooksul kinnaste ja maskide jaoks vajanud ühtegi biohazard jäätmekotti!” ÄRGAKE ÜLES!
Mida rohkem inimesi testivad, seda rohkem tuleb ka positiivseid tulemusi. Aga positiivseid tulemusi annavad ka puuviljad, loomad, mootorõlid ja testid, millel pole isegi proovi peal. Testid testivad ainult RNA viirusi ja geneetilist materjali!
Teises laines muudavad nad testimised kohustuslikuks, mis loob rohkem positiivseid viirusenumbreid, kuni nad saavad piisavalt suure “pandeemia”, mida neil on vaja oma järgmise etapi elluviimiseks.
Nende eesmärk onmaailma majandussüsteemi täielikult krahhi viia. Nende plaani järgi see kõik läheb ainult hullemaks. Seda on vaja selleks, et kõik inimesed kardaksid ja seetõttu ka nõustuksid lasta end vaktsineerida ja kiibistada. Järgmisena tuleb mängu kohustuslik Covi-Pass (digitaalne tervisepass), millega kõik inimesd peavad tõestama, et nad pole nakatunud. Nad proovivad seda praegu Aafrikas, kutsudes seda “Trust Pass”iks (usalduse pass), et olla kindel, et inimene on vaktsineeritud, et ta saaks siis käia koolis, tööl, avalikel üritustel ja reisida.
31. märts 2025 on see tähtaeg, mil kogu see protseduur lõppenud ja kogu planeedi süsteemi kontrollib AI. Peale meie DNA muutmise läbi Covid-19 vaktsiini, and tahavad meid lisaks veel masinaga liita. On tekkimas süsteem, kus inimesed hakkavad igapäevaste toimingute tegemiseks täielikult AI-st sõltuma. Kõikjale, kuhu läheme, mida teeme, räägime ja ostame, logitakse süsteemi. Hüvasti privaatsus.
Praegused poliitikud vist ei saa aru tegelikult, ei näe suuremat pilti sellest, mida nad tegelikult teevad ja kuidas iga nende väike otsus panustab kõigepealt Euroopa Liitriigi, ja seejärel ühtse Globaalse Valitsuse loomisele. Neid kasutatakse lihtsalt ära… neile öeldakse Euroopa Liidu poolt, mida nad tegema peavad, ja kui tahavad raha, siis peavad sellega nõus olema. Kas see pole mitte altkäemaks riikide iseseisvuse ära ostmiseks?
2025 on see murdepunkt, kust tagasiminekut enam ei ole. On vaid loota, et enne seda piisavalt inimesi oma silmad lahti teevad. Aastal 2025, kui Internet saab iseseisvalt täiesti autonoomseks ja ta kontrollib kõike ise, muutub kogu maailm. Meie sõltuvused internetist ja elektroonilistest vahenditest selleks ajaks on nii suured, et praeguse pilguga paraku enamuk oleks isegi sellise tehnokraatilise eluga nõus… kaotades seejuures ära ühendus oma tõelise olemusega, Loodusega.
Kui me midagi ei muuda, siin ja praegu, siis järgmised viis aastat restruktureerib täielikult kogu meie sotsiaalsüsteemi. Just praegu oleme murdepunktis.
Loe ka “Koroonaviiruse sarnane pandeemia, mis saab politseiriigi kontrolli käivitajaks”.
Manuste ala
YouTube’i video The Great Reset Plan Revealed: How COVID Ushers In The New World Order eelvaade
The Great Reset Plan Revealed: How COVID Ushers In The New World Order
Üllar Kruustik:
Eks nende tunnetega on nagu on. Aga milleks meile tunded, kui tõesuse kontrollimiseks ei lähe enam viit aastatki. Me saame seda näha, aga mulle isiklikult tundub, et spekulatsioonid meie tüvirakkude geenide muutmise kohta vaktsiini abil ja orgaanilise ajutegevuse kontroll-liides anorgaanilise AI-maailmaga on veel, kui mitte mägede taga, siis kindlasti kordades kaugemal kui viis aastat. Miks ma seda nii kindlalt väidan? Sest me pole praegu veel ligilähedalegi neile asjadele jõudnud – kui jätta muidugi kõrvale Bill Gatesi salalaborid, kust praegu juba 5G-ga tinistatakse korraga kogu keha DNA-ahelaid lihtsalt möödaminnes kuulekate orjade väärilisteks. Või kas ikka tinistatakse? Kas me juba ammu pole? Lastes südamerahuga halbadel asjadel sündida (ja ma ei pea siinkohal mitte silmas 5G-d), ise hosiannat lauldes, et “Riik on halb peremees…”.
Andres Saukas:
Väga vajalik infoks ja on vaja rahvale teadvustada. Tõsiseid asju peab tundma. Näide nõuka kroonust. Väljas oli 30 kraadi sooja ja kummiülikonnad selga, gaasimaskid pähe ja polügoonil paar ringi ja lõpuks telgist läbi. Paha oli küll, aga sisetunne ütles seda, et ega see telk lihtsalt niisama püsti ei ole pandud.Enamus otsustas ignoreerida ja kruvis gaasimaski otsast söefiltri ära ja nad nutsid mitu päeva, sest telgis oli pisargaasibalooni kraan lahti. Nii ,et inimesed usaldage ikka omi tundeid ka, ei tohi apaatseks muutuda, seda nad ootavad ja loodavadki.
Paar mõtet ka: https://www.youtube.com/watch?v=wk4LOKU76BE
https://opengov.ideascale.com/…/David…/4007-4049

Saage rüütlimõisa Altweski on väepaik, kus jagatava loovuse järele tullakse siia, mitte Madre ei leegi siit ennast tükike-haaval ilmapidi laiali viima. Püsin kodus. Ja kõigil on minust rohkem kasu. Jutustas FB näidatud 3 aasta tagune pilt minust ettevõtjatele-raharahvale koostööpakkumist tegemas, kultuurikeskuse ja noortestuudio üles-rahastamisel tuge lootmas.
Mitu ministrit korraga siin jahumas saali ja katuste remonti ja õla alla panemist sisulises töös – ajalehes ja teles näidatud ja puha – misjärel üks minister lahkus ametist kohe, teine varsti 😀
Pilt, mille kallim tegi näiteks vee-ettevõtjate liidus, jutustab meie eludes toimuvatest tuhandetest kohtumistest, kus räägitakse olulistest asjadest, mis peaksid loogiliselt viima koostöö ja ühis-sooritusteni, aga… ei vii kuhugi. Need on olnud vaimustunud kohtumised, kust tullakse eufooria ja pilvini tõusva teotahtega, hakatakse õhinapõhiselt rööprähklema ja… ei midagi. Paukpadrun, näh. Armas aeg, kui palju tubateatri sit-down-etendusi me oleme andnud, ennast kui toodet esitlenud, oma tegeliku Tee kõndimise asemel rollinud ja raisanud. Ka oma eelmist talu müües andsin enne üleni ise toimiva maakler Diana tulekut kinnisvara-turistidele, uudishimulikele, kodu ostmisest unistavatele perepiknikerdistele kümmekond mitte-kuhugi-viivat etendust. Möödas. Aitäh koolitamast, härrased. Enam me nii ei tee – seilasime, teame – ja tehtud 😉

Eel-energias kroolimine koosneb küll sageli illusioonidest, ent pikkade protsesside läbimise järel koorub lõpuks päriselt See.

Pärast mitut näidenditele-lavastustele-performanssidele keskendumist on Kroon-viirus käivitanud 400aastases vesiveskis taas Madre raamatuveski. Töötab nii 2×2 kohtumistena – teose tellija tuleb päevaks või viieks siia koos-looma – kui video-messidena. Üks raamat läks trükki, kolm tuli asemele. Kassid ja koerad ligi, hobunad hingetõmbepauside kaaslasteks siinsamas – nii ja ainult nii saab päriselt luua.
Sõidame ükseise juurde ainult päris asjade pärast, ei õõtsu teise juurde tegema seda mitte-midagi, mida teha ei ole. Ja võimalusel tuleme koos-looma on-liinedena, ennast solgutamata ja naftat põletamata.
Viljandi Piia Gambia-Nuiamäe panoraamiga oleme kõva veerandi raamatust valmis 2×2-tanud. Kroon-viirus lisas teosele ootamatut volüümi. Plaanis oli Lugu Nuiamäe hobukeskuse ja Viljandi väikeloomakliiniku emand Vilust, kelle teine kodu on Gambias. Saab sedasi, et päikeseline loomrahvaste teenija pakub nüüd enesest hoolivatele teadlikele inimestele 0-coronoidset talve-varjupaika köhatalve asemel.
12 ingliga, turu- ja teenindustööst sotsiaaltöhe sukeldunud Piia Padariga alustasime just nüüd. Oleme varem ristunud tema õe ämma Lia Laatsi, Tartumaa mitmete ringkondade ja elulooliste sarnaste seikadega – ning püstunud mu vanima poja Richardi loodud rahvapaatide Cumulus promonaadil, kus Võrtsu-äärset turismitalu pidanud kaunitar etendas pereema pardal, olles samas üks esimesi Brigita laule-täis-taevakaare kuuljaid ja selle salvestusjärgsel koduteel kohvi pakkujaid.
Inglikaitse Margarita eluraamatute seeria esimene taies jõuab mu toimetaja-lauale lähiajal. Lugu algab enneaegse titaplika sünniga ja lõpeb tänini luigepaarina ustaval koosteel püsiva Eikiga abiellumisega.
Tänan ja teenin, õnnistan õnnelikuna!

Õnne valem võib olla väga lihtne ja ühtlasi üsna eriline.
Tuleb vaadata uusfilmi „Viimased“. Oma majapidamises seda üha seedida ja tõdeda, et oma kodus on iga päev uutmoodi hea. Ka siis, kui töödejada kõrgub üle pea. Siis eriti. Misjärel tuleb väga pika pausi järel välja mürama minna. Kuni Kroon-viirus veel lubab. Just apokalüpsik-vesterni vaatamise vapustuse valguses oli Libatse ralli järelpidu külaplatsil nii lõpmata ehe ja armas. Boogie company ja palju ilusaid inimesi. Täiskuu silmsidemes tuleringiga. PS Troika ja asja juurde käivad külatolade-tädimaalide kaklused laste kilgete saatel… Täname kutsumast, ralliäss Herlend – õnnitleme 3. koha puhul, Heli Künnapas 🙂
Sayonara!
Märjamaal selle filmi vaatamise järel kummitab see jaapanikeelne hüvasti-sõna.

Sayonara, munad peterselli ja külma dušiga!
Veiko Õunpuu ja Pääru Oja tähelennu ristumiskoht „Viimased“ on filmi formaadis Lugu ajatu-kohatu ringi sulgumisest läbi tundra tagasi Aadamaks-Eevaks. Esimestest on saanud viimased – ja nii jäänudki.
See lõplik tühermaa võib sama hästi kui Lapis olla ka Alaskal või põualiivapööristesse ja metsatulekahjudesse mähkunud Doni kasakate maa – vahet pole, kus peale viimaste rohkem kedagi ei ole. Ega tule.
Veiko Õunpuu apokalüpsik-vesterni Eeva põlgab, mitte ei austa ega ihalda Pääru Oja kehastatavat Aadamat. Esimene Eeva ei pruukinud samas ju viimasest rohkem seda ainsat võimalikku Aadamat tahta – me ei tea (veel), mis tunne on, kui valikut üldse pole.
Võim ja loovus on seksikad – isegi autosuvila haagiste ja romulate linnaku kongis ja kasutamata kujul. Ent illusioonidel on üldine omadus hajuda. Tommi Korpela kehastatud kaevanduse juhi õpetus pealiku pojale: petersell ja külm dušš tõstab testosterooni taset – on igasuguse väljundita soovitus. Keda kepime – peale iseenese ja kitsukese lähiringi ajude? Tundra spliinis pole mune vaja ühelgi mehel.
Kui lõksus ja maa all hormoonid möllavad, tuleb neid igal õhtul alko ja teiste ainetega tasa lülitada, loomulikke heebleid maha tõmmata ning kirja- ja sõnaoskamatuteks töllideks manduda.
Ainus mentaalsete munadega mees on pealik – vaikib ja Teab. Ei anna järele meeleheitlikus kullapalavikus nõmedalt eluga riskivatele puuri-hiirtele, kes vingerdavad reptiloidide katseloomakestena pidevate paukude ja pahede käes, mis tõukavad hiinlastele sülle.
Uue Hea Ilma ootuse variant Õunpuu moodi – see on imeilu ja romulate piiril TÜHJUS. Mida muud tegema kui jooma, spiidima ja üksteist lõhkuma nad seal oma konservikarpides elades õhtuti peaksidki. Loomingu asemel karaoke. Igas mõttes. Iseenda eest peitu ja mällarisse. Igal õhtul. Kui üldse on õnne ahnusest ohtlikuks läinud kaevanduses õhtuni elada. Igaüks neist olemuselt ilus ja kena inimene – aga enda ja üksteise hakkimised sellises apokalüptilises ei-kusagil-ei-millekski-maal lihtsalt juhtuvad.
2 tundi 20minutilise rännaku asemel, mis võiks olla „Viimaste“ säästuvariant, mille pealiskaudsem publik ehk alla neelaks ja välja kannataks – on sisekosmose kaeblik kaemus – ei ole võimalik, kuis see kõik on… vägagi võimalik, mina siin ju ka…
Unistused versus enese kasutamata jätmine on kõigil ajastutel kaasa toonud meistrid mudas püherdamas. Egod sandistavad üksteist – kinnijooksnud IQ hävitab emotsionaalse intelligentsuse ning järele kõnevõimetu vitutamine – versus elegantne sõnade tulv mingigi sädemega partneri puhul. Viimastel aegadel seegi illusioon.
Edulugude lootus on jõuetum kui madala sageduse kustutuskumm, valitaksegi meelemürgid tulest-veest-vasktorudest läbi tulemise asemel.
Tean oma nabale väga lähedalt, kui lihtne on tegeliku elu asemel kujuteldavatele kaevandus-miljonitele keskenduda. Tundra võib olla ka näiliselt paradiislik Uganda… Aga seal kurvastavate mäemeeste naised-lapsed elavad ja hingavad ju samal ajal sünnimaal. Püsi kodus! Maali-vooli-musitseeri… Kasvõi püüa kala ja korile. Ela!
Püsi-kodus tulem on samas ka Kroon-viiruse kartuses tühi kinosaal. Mistõttu kinolinal näitab end selles resonantsis ka post-coronoidne globaalia. Kõik. Läinud. Viimased.
Näe, viimane laplane, indiaanipealiku patsiga tipi ees, joiu asemel rootsi-usa-musa ning rahupiibu asemel dünamiidi-salami – paki selliseid olid lahkuvad tiblad ka Altweskile peitnud, leidsima ta varemetest loovuskeskuse rajamise alguses – kutsusime päästekeskuse demineerijad ja puha.
Jaapanikeelne Sayonara! – pealiku viimane sõna – jäigi mulle seda Lugu tähistama. Sound-track ka – arvutimuusika Sven Grünbergi poolt muu müraga kokku punutuna, ortodoksi koraalid ja kosmika on võimas helipildiline panoraam.
Tõestus, et pidev helitaust võib olla orgaaniline ja ülikõva – vastupidiselt ulmeliselt kõleda teleseriaali „Reetur“ painavale psühhedeeliale, mille õnneks puldiga kinni saab. Et ei peaks nägema, kuidas mullina üles kiidetud seriaal, kuhu on kutsutud ja seatud megategijad nii produktsiooni kui näitlejate poolelt – on hirmutavamaski vaakumis kui tundra, sest et nööri ei ole ja süüde on vale.
Ja nüüd küsigem: mis siis, kui ses ajatus-kohatus tundrus käib viimne pauk, elektrit ega mobiililevi ei ole, paadiga spiidi keegi tooma ei tule – ainult 5000 hääbuvat verbaalset väeta vittu kaigub kokkuvarisenud tsivilisatsiooni rusude all?
Nagu „Tenetis“, nii ka siin on Juhan Ulfsak ja Taavi Eelmaa saanud sõnatud rollid – tänu sellele alalis-ropendamiseta, aga see-eest riistaga. Lihunikunuga ja isiklik fallistiline rakett. Kuna Eelmaa näitas seda üle-eelmises omamaises filmis eriti suures plaanis, siis tema vaktsineeris publiku juba ülisuures plaanis m…i peale ehmumise vastu ära.
Paari suve eest tehtud helge ja kirgas koostöö Tommi Korpelaga Taska-Mattila-Annila „Igitee“ loomisel neutraliseerib „Viimaste“ linaloo puhul seinasuurusena esitletava kobeda maskuliin-komplekti, millega eelviimased läbi tõmmati.
Viimased inimesed kõnnivad minema 2×2 – teineteisele lähemale ei tule, sest ei taha.
Sayonara, inimkond! Enam teid palju ei saa – seega jumalaga…

Nii minu kui samas energias kaasteeliste palvetele on vastatud.
Ime-haaval sünnib minu Uue Hea Ilma sageduses sõnatervendus.
Gambia olustiku-reisi-kiri on selle žanri teeviit.
„12 inglit“ on mu next-level ilukirjandus, mida luues saab lady Padar ühtlasi oma erapraksise saatusekaaslastest naiste juhendamiseks.
„Meistritar Margarita“ – nagu sealpoolne Raissa, on ka tema tsaari järeltulija – teenimine ja tuunimine on mulle au ja katarsis.

Saage Saaratooriumi sõnameisterlikkuse 7 sammu listika osakondSõnatervendus Saage Saaratooriumis
1 Sõnatervendus

Alguses oli sõna. Inimesele on antud sõna kasutamise võime selleks, et seda pruukida. Kui ei tarvita, saame karistada – pettumustest koguneb kurbus, millest kasvavad haigused.
Sõbrannatamise asemel päeviku pidamine on (ala)teadlik enese tervendamine.
Valude ja hirmude põhjani aus läbitöötamine lahustab sedagi tõsiasja, et meil on justkui 1001 eesti keelt – lähedasedki ei mõista üksteist esimesel katsel.
Samas tuntakse üdini ausalt kirja pandu puhul raamatutes ja päevikutes iseennast ära.
Seega on sõnatervendavast päevaraamatust ilukirjanduseni üks samm.
Saage Saare 70 raamatut ja 21 näidendit ei tähenda, et vanas vaibis saaks lõpuni kroolida.
Sind õpetades õpin koos Sinuga.
1.Õpime päris asju tegelikult sõnastama – peegli ees, minule, koerale-hobusele.
2.Kirjutame ennast käsitsi kirjutamise krambist üle ja läbi.
3.Kuulame, kuidas kirjapandud tekst teise inimese poolt ette loetuna kõlab – tubateater, avita!
4.Toetame sõnatervenemist maali-trummi-tantsu-rännakuga.
5.Ühendame kirjaliku sõna Looks.
6.Kui tahame, mängime seda Lugu.
7.Lugude jadast võib saada raamat või stsenaarium.
Sel meetodil on sündinud minu teosed „Naisena sündinud“, „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“, „Abitu“, „Viimnekuu“, „Eedeni aed“ ja „Talv Eedenis“, „Projektilaps Pärnust“, „Tuusik teisele kaldale“ ning „Anita ja UFO“.
Alati ja igal juhul trükki minema ei pea – Lugude vestmine tiigrile-konnale-kutsikahännale on igal juhul hea.
Paber-pliiats-pintsel-peni-poni on minu poolt.

2 Tellitud teemaraamatute kirjutamine

Senised tööd kui tellija visiitkaart ning sõnumi jagaja, kokkuvõtja ja kuulutaja: „Vigursaetud puitskulptuurid“, „90 kammi – kammivabrik ESTIKO 90“, „Õnne hääl“, „10 neegrit Katjuušaga“, „Marika Mikelsaar“, „Prof. Mart Kull – Hingake!“, „Hele Everaus – Üdini tungimine“, „Ärge lööge mind enam – Tiia Järvpõld“, „Marju Lauristin“, „Asser Murutar“, „Hando Kruuv – Tartu da Vinci“jt

3 Reisikirjade ja kroonikate koostamine

Tulen kaasa või vahendan Seal käinu kogemusi.
Kaasa tulemine seisneb põhiliselt Seal käinu kanalisse suubumises tema loal.
Senised: „Džungliseaduste vangid – tele-reality Malaisias“, „Egiptuse Eha – vana tsivilisatsiooni lõpp“, „Mustlasena sündinud ja Gotlandi kirjanike-pansionaat“.

4 Näidendid ja stsenaariumid, lavastused ja linastused
Nimetage teema ja kanal – teeme ära.
Tehtud on „Õnne 13“, „Marlene“, „Mina, naine!“, „Ja siis tuli Prints“, „Eestlaste 4 kuningat“, „Täisring“, „Tuudur, Plutt ja Magdaleena“, „Mustrimuutjad“, „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“, „Tervist, Aafrika!“, „Sammalsalatarid“, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“, „Luiged laiali“ jt

5 Tekstide toimetamine

Suurimad tööd ligi 100 korrastatud raamatuteksti esireas on „Mina, eestlane!“ ja „Pahapilli pahalased“.

6 Tõlkimine

Sõna toomine vene ja inglise keelest eesti keelde, vajadusel ka vastupidi – ning vene-inglise omavaheline ringliiklus.
Tänase tasemeni jõudmiseks on tõlgitud mitmeid näidendeid, rohkesti ilukirjandust, Püha Graal, professionaalset erialakirjandust (nt intensiivravi õpikud) ning laulusõnu.

7 Kirjastamine, lavastamine, produtseerimine kõrgeimas võimalikus sageduses.

Meil on selleks Light Foundation NGO.

Hinnakiri on kirjas meie tänases reaalias.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses.
Minu muinasmaal tuleb tänuga osta toit ja sööt, kütus ja küte, elekter ja telenetiteenus, rõivad ja riistad, kino-teater-kontsert-väljasõidud koos kallitega.
Mina ja Sina tahame üht ja sama: elada-edeneda-ehitada iseennast, ümbrust ja tulevikku.
Õiglane energiaringlus lähtub faktist, et minu ühe kuu kulud on üks tuhat eurot.
Edasi arvutame juba koos.

Ja kussse Usssikuningriigi kuninganna issse oma küpsevate kuldajastu-munadega oo?
Filmistsenaarium Hipiratoorium, Loomad-lausujad, Contra Mortem, Altweski pildialbum ja siin sündinud näidenditest juttude kogu, Püha Graali tõlge ja eesti purilennunduse Lugu on siin tuuli nuusutades omasoodu joondumas.

Rahvad paluvad VÄGA tõsiselt teadvustada fakti, et Marss on uue aastani Jääras. Nii plejaadid kui ashtar – Jeesuse traib – nii Krayon kui peainglid hoiatavad: algav nädal määrab sinu tulevased kuud – õieti kogu edasise maise matka – agressiivsemalt ja otsustavamalt kui venitama-vassima mugandunud argus harjunud.
Kes jätab selle nädalaga otsad sõlmimata, vanades mustrites tehingud lõpetamata – see kogeb põrguliku Pandora laeka sisemust.
Kes laseb ustel sulguda ja võimalustel käest libiseda, jääb hirmuäratavalt pikaks ajaks lõksu.
Protsessid hanguvad ja pöörduvad kõverpeeglisse, kui sel nädalal jõuliselt ei tegutse.
Marss läheb järgmisel pühapäeval retrograadi.
See on nagu haige hamba triitimine – sa tead, et surev hammas tapab läbi vere loksutatavate laibamürkide kogu organismi – süda ja neerud, liigesed ja… Ikkagi venitad haige hamba parandamise või eemaldamisega viimse võimaluseni: aga ta on ju aastaid juba selline olnud…
On muidugi. Ja kuhu sa selle mürgimiini otsas jõudnud oled?
Lepingud on looritatud? Vassimis-partnerid surevad, nende pärijaid varjutatud lepingud ei huvita – nemad koorivad kuhjaga sinu, kõhkleva jorutaja, kanni – ja kõik muu ka.
Tahad luua ja arendada, küllust kogeda ja Uue Hea Ilma mustrites ehitada, maalida-voolida?
Siis vabasta end julgelt. Kohe. Päästa ennast iseenese kokkujamatud kammitsatest.
Sul ei lasta enam hall-klaasjas-kleepjaid ämblikke orjata. Võrgust välja! Nüüd!!!
Meie käes on kujuteldamatud võimalused.
Suuremad kui unistus.
Kui me nüüd KOHE ei tegutse, võime endale ise mulla peale kraapida.

Volksaki-volksaki talapatab su kannul vaheldumisi öiste luupainajatega enesehaletsus sinu korduva, aga see-eest pideva kuritarvitamise pärast.
Andrease mäel kõnelesime pärast üht rabi Benjamini teenistust õde Liliani ja pastor Vinogradoviga sellest, kui kanapimedalt me telekast ja arvutist endale madalas vaibis võõrad väed tuppa laseme. Väravast tulijad ning aknast kostjad hoiatavad ette. Meedia-monsterid laseme ise. Selleks, et teada, mida rahvas toodab ja tarbib, piilume – ise tehtud, hästi tehtud. Šokk lahtiimevatest kärna-ernadest saab võimas ja võigas – me püüdleme ja loome ning oletame, et teised ka… See võõras-võigas iniseb siinsamas. Beebi-hingede paljusus ehmatab – inimeseks kehastumise uustulnukate valjuhäälne ja nõudlik nürimeelsus meenutab: meil kõigil on valida.
Kas väsides-loobudes surra ja uuesti tulla.
Või aralt senistesse mustritesse üha ja üha tagasi roomata.
Või tõusta ja särad Uue Hea Ilma kiristall-eredates sagedustes.
Ja sa näed, kuis su kallid teavad, aga ei tee.
Julge joondumise asemel prokrastineerivad ja pede… ee… torpedeerivad ka sinu püüdlusi.
Tulevikku-tõusu ja loovuse asemel toidame mineviku-taaka. Unistame 5D küllusest-loovusest ja… teenindame vassimisse takerdunud kalleid ja nende sleppe.
Meil on sajanditevanused hingelepingud. Põgeneda ega loobuda ei saa.
Seega tuleb oma enese volksaki-volksaki enesehaletsus kuritarvitamise ja kammitsemise pärast tänulikuks TARVITAMISEKS tervitada.
Altweski alla kanalisse loodud Altari väes.
Saagu-saagu-saagu tulevikuline tervenemine, terviklik sageduse tõus ja selginemine!

Olen otsustanud mitte kedagi ega mitte midagi mitte mingitel asjaoludel karta – iseennast mitte petta, et ma ei karda, vaid reaalselt: ma ei karda – ma otsustasin nii.

Me oskame võluda.
Soone talus võlusime lastega pööningul piknikku pidades kõigepealt sinna toad – seejärel rajasime vikerkaaresilla sealt Altweskile – sai nõnda kandev, et tulime sedapidi päriselt siia.
Nüüd võlusime pööningupiknikul miniMurutaridega lagesid ja ahjusid, tube ja lube – oli õnnelik tund hulga turnimise ja miksitamisega, mille käigus Mummi pistis salakesi ühe pingui nahka
Mida suuremad on unistused, seda kiiremini nad täituvad – seilasime, teame!

Meie Muinastuli kogunes pärast jaanipäeva ja taasiseseisvumise päeva, pööningupiknikuks valmistudes ja Märke märgates nii muinasvägiseks kui olla saab. Temaks sai ürgvana õunapuu kolmandik ning 400aastase Saage rüütlimõisa Altweski pööningult välja puhastatud hallide aegade aines.
Koos olnud elude ja olendite valude ja valedega.
See Tuli tahtis kõnelda valede-aja lõppemisest ja julgusest viimne saast’n’taak lagedale-valla-minna lasta.
Kui poja tahtel koos tema lastega Tule süütasin, pidin end peaaegu põlema panema.
Altweskile alles tulles, talgute-jada esimest Suurt Puhastustuld süüdates juhtus muide sama – pauhh!
Tänan ja õnnistan. Ja mõnes mõttes panin ka. Põlema.
Kõnelesime Tulega tõsiasjast, et igas eluvaldkonnas on vassimine ja viivitus võimatu. Uus Hea Ilm on siin ja praegu, kohe ja kategooriliselt, läbipaistev ja kristalne.
Poliitika ja äri, abielu ja sõprus – kõik on aus ja aval. Jäägitult ja piiritult.
Viimsete vassimiste lõpetamisel peljatakse: mis saab, kui saadakse teada, et ma olen vassinud – kui ma peangi päriselt ja põhjani vastutuse võtma – kui kõik on uus on uus on uus…

Uus hommik meelitas kohendusringiga Tule taas põlema. Leppisime pojapojaga kokku, et siis, kui lõke õhtuse aseme kokkusilitamise järel ei sütti, toome… Mida iganes – süttis.
Inimeste ümber hingasivad ja koos-loosivad Vigala jõe mõlema kalda hobused, nähtamatud Omad ja külakoerad, lastele end nüüd kaunisti esitlenud rästikud. Ja Tuli kõneles: küllus eeldab tundlikku pühendumist ja pädevat pruukimist.
Rohke saagi all lookas õunapuud ei pea lokkamisele vastu – murduvad või mädandavad ja pillavad viljad, kui küllust ei väestata. Kui iga päev koos laste ja hobustega puid puudutad, pudeneb kandam neile jõukohaseks ja kõik osasaajad hällivad tervendavas külluses.
Seisev energia läheb pahaks. Sama on ihnelt ja kartlikult kiivutatud pangakontodega.
Elava ja särava õunapuu-tule väes teab iga riitusest osa saanu, et KÕIK on meie käes. Täidame aastatuhandete vanuseid hingelepinguid, käivitame ja abistame ja oleme üksteise peeglid, luubid, katalüsaatorid.
Tänan ja õnnistan hirmunud vassimist, kes põles puhtaks aususeks.

Vananenud mustrite ja lepingute, eelarvamuste ja blokeeringute tõttu arvame, et kui kellast kellani sunnitööd rammides ei piinle, ega siis see, mida armastame ja millega päevad täidame, ometi mingi töö ei ole. Aga just on! Ainult seda, milleks loodud oleme, tegema peamegi! Kartmata vabas loovuses tiksuda, nagu pensionärid muiste. Miks nõuka ajal nii väga pensioniiga oodati – aga vot selle pärast! Nüüd on nii – mida ei taha, seda ei tohi. Mida tunned teha, see ongi sinu Töö.
Aina lükkame olulisimaid teemasid ja toiminguid edasi, et mitte kedagi riivata ega eksitada. Aga nende olulisimate peal seisab kogu pealisehitus, harmoonia ja arendus. Let’s rock!
*
Mina ka.
Ikka veel püüan kirjutada ja asju sõnastada kellegi teise jaoks.
Tõestamiseks ja tasumiseks, millegi ebatõelise teenimiseks ja oma olemasolu õigustamiseks.
Sina ka.
Alustame Altweskil sõnatervenduse kohtumisi, et saada sõna vägi ja fookused õigesse, meid ennast teenivasse vinklisse.
Ette tänades ja naeratades Madre
Alguses oli sõna.
Inimesele on antud sõna kasutamise võime selleks, et seda pruukida.
Kui ei tarvita, saame karistada – pettumustest koguneb kurbus, millest kasvavad haigused.
Sõbrannatamise asemel päeviku pidamine on (ala)teadlik enese tervendamine.
Valude ja hirmude põhjani aus läbitöötamine lahustab sedagi tõsiasja, et meil on justkui 1001 eesti keelt – lähedasedki ei mõista üksteist esimesel katsel.
Samas tuntakse üdini ausalt kirja pandu puhul raamatutes ja päevikutes iseennast ära.
Seega on sõnatervendavast päevaraamatust ilukirjanduseni üks samm.
Saage Saare 70 raamatut ja 21 näidendit ei tähenda, et vanas vaibis saaks lõpuni kroolida.
Sind õpetades õpin koos Sinuga.
1.Õpime päris asju tegelikult sõnastama – peegli ees, minule, koerale-hobusele.
2.Kirjutame ennast käsitsi kirjutamise krambist üle ja läbi.
3.Kuulame, kuidas kirjapandud tekst teise inimese poolt ette loetuna kõlab – tubateater, avita!
4.Toetame sõnatervenemist maali-trummi-tantsu-rännakuga.
5.Ühendame kirjaliku sõna Looks.
6.Kui tahame, mängime seda Lugu.
7.Lugude jadast võib saada raamat või stsenaarium.
Aga ei pea – Lugude vestmine tiigrile-konnale-kutsikahännale on igal juhul hea.
Paber-pliiats-pintsel-peni-poni on minu poolt.
Potitäis suppi ja pirukas ka – kokku ehk 43 eurooparaha esimesel korral selle päevatee eest saaks…
Muutume krooniliseks – sõnatervendusi saab terve seeria ning personaal-privaatia võimalus on samuti. Saab ehk veel eriti hea.
Sõnamiseni Saage Saaratooriumis!

Makita klippide lingid

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity

Maša annab aru

Maša suunab saatusi

Maša ja karu Luigel külas

Vallatud kurvid Mašaga

Brigita jt. Murutaridega Maša tiktoki filmimise filmimine

Tiktoki harjutamine

Maša ja Sireli Loore Murutar

Maša ja Altweski mansa Rapla kirikus Lepnurme pinki teenimas – täisring!

Jaaniriitus

21. sajandi vikatimees Valerik Ahnefer Mašaga Rapla kalmistul

Su hooleks end annan ja truuks sulle jään

Maalipäeva spirituaal Mašaga 4 keeles

7. ring täis – uueks eluks valmis

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud

Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

*

Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card
 

 
Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
 
Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”

 

 

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

*

*
Who’s dat band 1

Who’s dat band 1

Omajämm

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Ükssarvikust fööniksiks suubumine

Kui tahan, siis loon

Mina-X

Härrastega töönõupidamine

Hea ja kurja tundmise puu vilja lõpuni seedimise kingitus maikuistel ristipäevadel

Omade Eva polka

Vajatakse rahvajuhte!

Valged välja!

Koit ja Hämarik

Lauri Vasar Pajusis
https://www.youtube.com/watch?v=h8fPa02re-E

https://www.youtube.com/watch?v=AdfQ9F4zjek

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Uue elu lubadus Maša Makitaga

Ütle üks sõna – ja vallavoolavatest mäluvoogudest rullub Raamat.
Soone talu lõplikuks üleandmiseks sõjamehele ja meistritarile Sulevile ja Jaanikale ütlen VIGURSAETUD PUITSKULPTUURID.
7 aastat tagasi said Soonele Teeme-ära-talgute perepäeva vormis Heiki Hanso ja Maire Põldma juhendamisel vigursaetud koprad – autoriks Karksi-Nuia sädepere Tammarud. Neil on minukasvatatud kollane koer Leopold – ja sealt hargneb mitu raamatut. Soonel sündinud-kasvanud kutsikad-talled-varsad – üha juurde tekkivad sugulased – ja hargnevad suundumused.
Seenekobara saagisid Mitid ja Mikud – haritlas-Mitid on nüüd rajanud intellektuaalide asumeid ja Mikud on positiivse migratsiooni võrdkujud.
Nurgapealne saetis on mu noorema poja ja vanema väimehe ühistöö – Kantpead Sass ja Miku. Minu 5 + 5 – lapsed ja lapselapsed – oma tegemistega on riiulitäis raamatuid.
Maire Põldma kahe poolega suurtöö on Soonel ja maestra ise sisaldub vigursaagimise raamatus – nagu ka kammivabrik ja teised väga suured raamatud – väidetavalt minu kirjutatud. Nagu ka hobusekasvatuse teemaliste tekstide kaskaad. Imre Sams vigursaagis Soonele püramiidi-kujulise päikesekella – elab pärast hämmastavaid hüppeid ise endiselt Toris EHSi majas ja spiritiritab… täna teistmoodi. Nagu me kõik.
Arboristide lipulaev Hanso saagis üliruttu-täpselt lille emadusele – tema suguvõsaga tutvusin Londonis, Tondi maneežis, Türgis – ja kasvatasin sinna perre varsa.
Põõsaskükitava taadi saagis Karekas – kelle kaudu tuli Soonele Evald Kotkasulg, said ehitatud higitelgid, Päikesevärav – koos Täisringi ja Mustrimuutjate etendustega, püstkoda koos Kõue mõisa Krosside, Anude ja Elena Kandaga.
Keldi risti autor on palgasõdur Rao – tema sai Soonelt oma elu esimese koera – Plix nimeks. Kasvatab Pööraveres vähkisid ja Elab. Nagu loodetavasti ka sõjamees Šohirev, kelle kaudu pisikese hüdrotsefaalia-diagnoosiga Soonele saabunud Janely korraldas meie elusid nii leidlikult ja osavalt, nagu ei keegi teine me eludes.
Elas kord Pöialliisi.
Pöialliisi sündides pakuti tema elueaks 7 tundi, siis 7 päeva, nädalat, kuud…
Vesipeaga tüdruk elas 7 aastat ning tegi oma 7kilogrammist keha trotsides imesid. Enamgi veel. Liigutas ja valitses vägesid ning tema leidlikud kangelasteod kujundasid meist paljude käekäigu igaveseks. Ning läks kooli asemel Isa juurde, taevas tulvil valgeid õhupalle ja linde.
Enne tuhana merre minekut tõi ema ta urniga poni-Manni juurde ja Päikeseväravale. Seal kohtus viimased aastad tütrekese – väga pehmelt öeldes – erivajadusele pühendunud emakene esmakordselt oma peatselt sündiva pojaga. Tema teismeliste laste jaoks oli sellega möödas see osa lapsepõlvest, kus emal oli paratamatult aega vaid Pöialliisile ning meelte rahustamiseks kodu kaunistamisele. Vanem tütar on nüüd ka ise ema – leidis oma seni-lünkliku läheduse ja päris oma inimese sel kombel. Lõpuks on kõik hästi – kui pole hästi, siis pole veel lõpp ka.
Iga kohtumine siin ilmas – ka pilguvahetus rongis või silmside läbi ekraani – on enne kehastumist kokku lepitud. Mõni neist sõnatuist koos-loomistest annab piiritu usu-lootuse-armastuse – ja usalduse. Kõik on tõepoolest alati täpselt nii, nagu peab.
Viis aastat tagasi oli üks eriti sõge segasumma hetk Soone talus Kumma külas – ühes Maarjamaa vanimas. Indiaanimeelne näitleja Karekas saabus autoga Belgiast endale eriti erilist kaasat toomast. Neil on nüüd väike poeg. Algasid lavastuse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ proovid. Kohal oli väga väikest kasvu Suur Mees Alo, Lauljatar-Virtin – aga ka Raja talu miniloomatalu peremees Teemant oma täna-tähtede-taguse Heliga ning lilleprints Alari. Ahjaa, lambapügajad olid ka…
Ning siis tuli telefonikõne.
Üks väike tüdruk tuleb meie poni juurde oma sünnipäeva pidama.
Poni enese sünnipäevaks oli just uus tall valmis saanud – 6boksiline vahekäiguta vestern, automaatjooturiga ja saja pääsukesega. Ning õu oli täis meie suure kollase koera kutsikaid.
Pöialliisi saabudes algas uus lehekülg. Kõigile ja kõiges. Selgus mõistagi hiljem.
Poni seljas lebades veetis laps oma elu ainsad mitte-spastilised, valuta, naeratusega, õnnelikud hetked.
Tema isa palgasõduri-elujärgu sõber ja relvavend oma Meistritarist kaasaga tuli samuti imet vaatama. Ja ehitas peagi koos meiega lauda peale koll-katuse asemel terrassi.
Omade-ringiga ühinenud pere oli esimene, kes ööbis Allika äärde ehitatud onnis higitelgi ja pühakoja vahel. Ja tõi kaasa lastelaagrid. Sest Meistritar on kunstnik Marje, spiritiri-Meeli, waldorf-keraamik Kristiina ja teiste jadamisi saabunute sõber.
7.1.17 – kolmekuningapäeval tulid 3 Kukke. Minu tänane kaasa, tütretütar ja tema isa. Ning viimane lastelaager Pöialliisi juhitud Soonel teenis juba Saage rüütlimõisa Altweski loovuskose esimest etendust „Südamesalu salavägi“. Heli-Regina-Marge õpetasid lapsi, kellest kujunes stuudio MINA OLEN. Oleme tänini.
Soonel elades ja loomi pidades ning Altweskil kultuurikeskust ja stuudiot vedades rebestasin end läbipõlenud kriminaaliks, kelle tuunis aasta hingede hoidmise tööd kalmistul tänaseks minuks. Ja tõi meie koju tänased ülesehitustööd – ning viis Soone müüki.
Mõni nädal enne uue pere pesastumist hakkas minu noorim tütar pidevalt rääkima Pöialliisi poolt meile juhatatud sõdalase ja meistritari teismelisest tütrest, kes oli meil üsna palju külas, kuna armastab hobuseid.
Minu küsitud ja selle pere võimalustega sobiv Soone talu hind olid selleks hetkeks kohtunud. Ilma, et ma ammu enam virisenuks – nääääh, ainult pool minu enese makstud hinnast – ja ometi ma nii puhastasin ja rügasin, ehitasin ja rabasin… Tore ju – sedasi ehitatakse tänast Mina! Et olla puhas leht ja praegune Tegija.
Kusjuures teadmisega, miks just väike haldjas-vesipea oli teejuht ja Õpetaja.
Esimesel silmast silma kohtumisel õeke Anu Pahkaga käisime Mai-Agate Väljataga juhendatud rännakul. Mina oli 1960ndate aastate Soome väikelinnas ridaelamu juures mändide all lapsevankris 10kuine vesipeaga poiss. Mu vanemad olid mind väga tahtnud. Soovisin neid pidevat pea painet ületades rõõmustada. Mu ainus tegu tookord oli enese kõhuli keeramine hiidpea küljes. Ära lämbusin seepeale. Et Pöialliisil oleks asjade seisu mõistev ja Üleval sõlmitud lepinguid täitev teekaaslane.
Kord teise maailmasõja ajal, kui saksa ohvitserina tedretähnilise polgupoja vene tanki alla jääda lasin, siis mu pilgus kisendava palve peale vene tankist mu maha lasi. See oli Anu. Ja toonane polgupoeg on mu tänane abikaasa.
Hingedel on hunnitud rollimängud…
Tänu Pöialliisile oleme kõik täna Fööniksitena tuhast tõusnud. Uuele tasemele, puhtale lehele, tänasesse tegelikkusse ja teadlikkusse. Tänan ja õnnistan!
Rängad Vatmanni 10 aastat Soonel on olnud hulk etendusi ja nii raju võitlus elu eest, et seda ei soovita kellelgi kodus järele teha.
Puhastasime ja tegime, puhastasime – ja tegime ümber, puhastasime ja tegime veel.
Rajasime Soonele talli ja lauda, talli peale ruumi lastelaagriteks, aita sigala – võtsime võsa, ehitasime koplid, võtsime veel võsa ja ehitasime veel kopleid, ehitasime välja kõik toad, mis juba eelmisel pererahval plaanis, likvideerisime prügimäed, veel võsa ja kopleid, veel prügimägesid – ja siis likvideerisime kõrvalhoone, et ma ei saaks enam sigu pidada, viisime sauna üle elumajja, ehitasime uue talli, püramiidi, päikesevärava – no ja veel võsa, prügimägesid – püstkoja – uus katus ja need va puitskulptuurid.
Sündis kümneid kutsikaid, sadu lambatallesid, mõned varsad – ja tuhandeid rotte-rebaseid-metsalinde. Elu…
Altweski oli 2017-2019 meile töökoht ja Soone püsis koduna. Sinna on sündinud mitu mu lapselast ja noort peret, tundus tark koera saba sentimeeter-haaval raiuda 😀 Tegelikult tähendab teine teisel pool Raplat kodu ja töö lahus hoidmine 90 km päevas, kahte laari küttepuid, elektriarveid, koristamisi.
Uues Heas Ilmas on totaalne täispakettide aeg. Õige kaasaga õiges nimes õiges kodus.
Killustumise aeg on läbi – kellel ladusalt, kellel corona abiga.
Inseneriharidusega ja panga tipptegija taustaga kinnisvara maakler Diana Allik on kehastunud täispakett. Peaauhind nii kinnisvara müüjale ja-või ostjale kui Sõbra vajajale.
Tema välimusega võiks ta olla miljoka beib-proua, Miss Estonia, kes-iganes Missiis – ta on valinud väga teisiti. Pühendumise ja arenemise, keskendumise ja distsipliini võrdkuju on temakene.
Üha õpib ja õpetab – ning kui ta parasjagu kinnisvaraga ei tegele, on maal vanemate juures abiks. Kinnisvara kohta ütleb, et mitte kinnisvara, vaid inimesed vajavad teda. Võtab seda, kui teda maakleriks palutakse, auasjana. Peab kodusid pühaks. Ja on reaalselt ööpäevaringselt kuuldel. Professionaalne pihiema – nagu nutupadi ja tühjendus-higitelk kõik-ühes. Mis sinna sajab, see sinna jääb. Kusjuures tema enese Lugu võimaldaks tal enesel nutulind olla – nii palju on juhtunud… Seda võimalust ta ei kasuta. On nagu karge amatsoon, kelle pojal saab tulevikus olema pehmelt öeldes keeruline emaväärilist kaasat leida.
Kui Soonelt koduotsingut alustanud ja lõpeks Soonele jõudnud Sulev ja Jaanika kuu aega Eesti riigi poolt endale määratud õigusi kasutada püüdes kutsungile „maale elama“ järgnesid, mõtlesin tegelikult põhjalikult jutustada, kuidas pangad kodulaenu küsijatele näkku panevad. Ent sedalaadi s…a paljundamine ei muuda midagi.
Lühidalt – skandinaavia pank, kellele sõdalane Sulev püüdis truu olla, kulutas meie kõigi aega ja närve tõendeid-projekte nõudes moel, mis kippus mulle kontrolle kaela laskma, tekitas kulusid ja kahju rohkem kui rubla eest. Skandinaavia pank, kellele ma – hoiukassast-hansapangest saadik – olen püüdnud truu olla, kutsus kindlas veendumuses teenelise küpse paari koolijütsidena nõustamisele: ostke linna korter, siis saate kodulaenu… Diana rahustas ja julgustas, rahustas ja maandas, rahustas ja kuulas meie kõigi hilisõhtused halamised ära 😀
Õekene Anu teadis ohvitserina, et pangad peavad riigi seaduste järgi sõdalastele Kredexi käendusel minimaal-omaosalusega kodulaenu andma, aga leiavad 1001 vingerdust, nõnda et ainus lootus on pere, kes korteri müüb ja reaalse raha letti lööb.
Mind tabas tiivustav meeleheide – kõik kõrbes, kaotada polnud midagi – ja ma pöördusin nii coop-panga kui kredexi poole. Kaasa ja Diana ei lubanud – ma möllasin ikkagi. Tutvustasin tänaseid soonelisi – teadlikud tegijad, mitte corona-pagulased, aastaid osalenud-panustanud…
Mulle meeldib uskuda, et see tulenes minu tulistest kõnedest, et saime müstilise coop-intressi ja taevaliku kredex-tagatise 😉
Lisaks osutusid meiega tegelnud notarid kristalseteks valgustöölisteks. Selle suve sooritused Erki Põdraga on mu elu tähetunnid. Lihtsalt ja päriselt.
Ja iga hetk kohati üsna üleinimliku lennukaarega Dianaga ka. Olen nüüd väga lähedalt näinud, kuidas ta juhib üha uue ja uue ümbermängimise juga – kõik justkui sujub – ja otsast peale. Tema aja ja une arvel tegelikult – aga sealt poolt ei tule mitte üks kiun ega piuks. Tema teeb. Teeb ümber. Teeb uuesti. Iga diil on lõpeks looming, heas mõttes hasartmäng, otste sõlmimine ja patsi punumine.
Ta on endast nii Inimese, Naise, Ema kui Tütrena toote kujundanud. Sotsiaalmeedias voogab tema aus ja aval energia ilma mis-nüüd-mina jurata. Mida oskab ja naudib, seda jagab.
Temaga sageli tööl kaasas pojast on kujunemas raamatutegelane-mantlipärija – ema on lahtiste kaartidega rõõmus oma töövõitude ja arengute üle – ja kui on pehmelt öeldes tõrkeid, ei hala. Vastupidi, julgustab ja lohutab, toetab ja väestab oma kliente ka siis, kui ise on väsimusest minestuse äärel.
Korrektne ja kaunis, väärika lugemusega ja parimas mõttes endisaegses stiilis kaunitar sisendab usku, et inimesed ongi tegelikult ilusad ja head.
Andku need sõnad talle järgmisteks saavutusteks jõudu – neist moodustub samuti kord raamat. Diana ise kirjutab, ma tean.
Edasi on sedasi, et Soone talu sündmused ja Altweski ajaraamat on sarnased:
Me ei vaheta midagi peenrahaks – ei riputa angervaksa-põdrakanepi bukette tee otsa „peatuge ja ostke viieka eest, mispeale tõmbame teid nõidamise seansile viiekümne eest…“ 😀 😀 😀
Me kulgeme usaldavas voolamises:
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
Tänan ja õnnistan.
Madre Kati S. Murutar