Aabrami hobulausujad: Nemad teevad…

Nemad teevad…
25. juuli 2020

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Shithappenslifegoeson ;)
03. juuli 2020

https://www.robotmuralist.com/blog/robotsforhumanity-amp-albert-amp-leonardo-amp-richard-murutar?fbclid=IwAR3Aa18dNS5o8dJVC5fhw_pBsnqad9Rhq0sZ0gLvrkNlpgNuhasswQ339CI RobotsForHumanity & Albert & Leonardo & Richard Murutar Written By Richart Lõvisüda #SHITHAPPENSMISSIONGOESON Light Universe Magic Illumination (LUMI) Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS) Homeless Off Layed-on-heart Dark-stONe ( H O L D ON ) …

Light Universe Magic Illumination (LUMI)

Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)

Homeless Off Layed-on-heart Dark-stONe ( H O L D ON )

hand2_3-2.jpg
Leonardo for every co-creative hand and home!

Robots for Humanity and Robot Muralist are ready to deliver 1000 brand-new Leonardos to their 21. century customers’ hands and homes to cover the World with public art. Leonardos are small climbing printers, printing onto the walls or canvas exactly The Thing, customer has imagined, painted, photo-shot and -shopped – or found from the catalogue Robots for Humanity, supported by special app.

700 clients have subscribed their Leonardos already – 300 are available. 500 customers have experienced the 1st generation Sprayprinter’s benefits – full service! Company helps to choise and realise the masterpiece for your wall or canvas. Also the fresh owner of muralist-printer is helped to start earning money, being active creative member of worldwife network. Ethical, estethical, economical shift is quaranteed.

Leonardos of the new generation are technologically and ergonomically almost perfect. All the parts of them are exchangeable and quality of pixels and accuracy nearly ideal.

The little climber prooved itself last year in Croatia in collaboration with Mindvalley and Vishen Lakhiani – the Godfather of Robots for Humanity.

Before that the Team leaded by Richard Murutar won competitions Tech-chill, Build-it chill ang got the contract with Jason Calaganis to become his company’s student and protegee.

hand2_3-2.jpg
On the large picture Leonardo is ready to fly behind up to the stars together with the big brother, climber Albert after the Corona-time. The big muralist Albert is already covering the walls, pipes and other large spaces with art all around the World – according to the former patterns „decorated“ with advertisings as icons of over-consuming and therefore dying World.

The day before winning the Globe as a whole in USA… there was an accident. Fire in firm’s manufacturing plant. Out of 4 burned-down-Alberts 1 was built up – ugly, but still working! The Poenix was born to fly… and then there came the Corona-time.

The winner of Estonian incubative startups’ competition Ajujaht (Brainstorm) – Sprayprinter – was followed by Robots for Humanity and Robot Muralist. They’re founders of global public art-gallery and magically eager and able to pitch and fight themselves on international events’ stages and screens.

They’re kind of lord Müncchausens – celebrating his 300th birthday this year – who pulled himself out of the swamp by his hair. If it didn’t work, they pulled themselves out by their legs. Too heavy? Lets’s try to carry a friend on your shoulders – and pull yourself – is is easier then!

Leonardos and Albert creating the tradition of public art in 52 countries are handmade masterpieces – made in small factory at Tartu Spark-centre.

To make themselves mentioned and accepted, they’ve spraied portraits of chief organizers, lawyers-investors, Discovery Channel’s editors and Vishen Lakhiani at the main doors of the international incubatorial-unicorn-events. It has worked! The team has broken himself always through.

hand2_3-2.jpg
„When having experience of fire – 4 Alberts burned down – in 2018 – and isolation and lonelyness at Silicon Valley before that – I went through the lessons whitch Humanity as a whole is having now, during the Corona-time. This is collaps of personal and business plans and patterns,“ explains Richard Murutar. „Its followed by meditative heeling, shift to the new quality through taff catharsis. Composing my music, photo- and video-art, I’m aware – one has to feel lonely far away, stone on his hart, then THE THING happens. Rising like Phoenix from ashes, we’re in new condition – ready to create from top down. In co-creatin with the source the solutions for since unknown problems are brought. If Henry Ford wasn’t manifesting top down but ground up – the quicker horses, not the cars were founded. Just like the government of New York discussed in 1920, what will be the most complicated problem in 2020: the horses’ manure in such large amount for what there is no place – such an active traffic!

IN THE MIDST OF A TRUE FOUNDER STORY

21 SEPT 2015

4 FOUNDERS OF SPRAYPRINTER ENTERED BUILDIT AND CO-FOUNDED THE COMPANY THAT CREATES ART-DELIVERY ROBOTS.

NOW WE KNOW THIS VENTURE AS ROBOT MURALIST#ROBOTSFORHUMANITY.

IT HAS BECOME A MOVEMENT OF THE GLOBAL ART.

ROBOT MURALIST TECHNOLOGY HAS BEEN KNOWINGLY USED TO DELIVER ART IN APROX. 50 COUNTRIES FOR DIFFERENT REASONS – BRINGING TOGETHER ARTISTS, COMMUNITIES, FELLOW-CITIZENS, FRIENDS, GOVERNMENTS, CITY-COUNCILS, BILLIONAIRES AND PEOPLE WHO DON’T HAVE MONEY FOR FOOD.

TO CELEBRATE ART AND CULTURE, CREATING SMILES AND CONCERSATIONS ALBERT-ROBOT-MURALIST HAS PARTNERED WITH HUMANITY AND GLOBAL COMPANIES: MINDVALLEY, BOSCH, PAYPAL, NISSAN – AND CO-CREATED BIG PUBLIC ART WITH LONGLASTING POSITIVE IPACT FOR THE ARTIST, AUDIENCE AND THE GUYS, WHO… PAY THE BILL.

TOGETHER WE HAVE PULLED OFF EVENTS WITH THOUSANDS PARTICIPANS IN SAN-FRANCISCO, TALLINN AND PULA.

WE HAVE RUN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGNS AND GROWN TO UNPRECEDENTED REACH, ENGAGEMENT AND IMPACT BY MAKING OUR WORKS SPOKEN OF THROUGH ALL KNOWN MEDIA IN LOS ANGELES, NARVA AND KUALA LUMPUR.

WE HAVE HELPED LOCAL ARTISTS TO EXECUTE MASSIVE CITY-BEAUTIFICATION INITIATIVES IN AUBURN, NEW JERSEY, TARTU AND KAUNAS.

ALL ARTWORKS BY ROBOT MURALIST HAVE BEEN CREATED TOGETHER WITH LOCAL ARTISTS, COMMUNITIES AND GLOBAL ARTCALLS.

SO WE ALWAYS MAKE SURE THAT WE BRING VALUE WITH ALL WE DO.

LEONARDO ROBOT MURALIST IS A HANDHELD APPLICATION OF THE SAME SPRAYPRINTING TECHNOLOGY.

IT COMES WITH CAMERA-MODULE FOR TRACKING AND IT WORKS WITH YOUR SMARTPHONE.

LEONARDO HAS TENS OF INTERACTIONS AND 2 GLOBAL GROUNDFUNDING CAMPAIGNS AT INDIGOGO AND KICKSTARTER.

FOR INDIGOGO WE HANDMADE AND SHIPPED TO 46 COUNTRIES 500 UNITS OF LEONARDO.

MIKIMINI – NAMED AFTER MIHKEL, THE INVENTOR-COFOUNDER.

BASED ON THIS EXPERIENCE WE HAVE REDESIGNED AND ENGINEERED THE WHOLE USER’S INTERFACE.

WE HAVE SHIPPED OUT TENS OF ITERATIONS TO OUR KICKSTARTER-BACKERS AND PARTNERS AROUND THE WORLD.

AFTER YEARS OF HARD WORK WE’RE FINALLY APROACHING THE MOMENT OF ASSEMBLYING 1000 UNITS OF LEONARDO ROBOT MURALIST WITH CLEAR FUN AND PROFESSIONAL FACEING, MODULAR HARDWARE WITH REPLACEMENTS AND UPGRADES, ADJUSTABLE PANEL-SHAPE AND SIZE, DYNAMIC PRINT SPEED.

FROM THESE 1000 UNITS WE HAVE BOOKED 700 LEONARDOS FOR SUBSCRIBERS FROM KICKSTARTER.

OUR AIM IS TO PUT NOW 300 LEONARDOS INTO HANDS OF ARTISTS-ENTHUSIASTS-BROS, WHO WANT TO BECOME LEONARDO-ART-DELIVERY-PROMOTERS AND TO EARN MONEY.

IN THAT WAY WE MAKE SURE ROBOT MURALIST CREATES NEW ECONOMIC OPORTUNITIES FOR PEOPLE AROUND THE WORLD.

70% OF OUR SUBSCRIBERS HAVE SAID THEY WOULD LOVE TO LEARN TO BECOME PROFESSIONAL NINJAS.

WE HAVE SUBSCRIBERS FROM 52 COUNTRIES – AND SO NINJA-HOOD IS GETTING VIRAL.

OUR MISSION IS TO PROVIDE MAXIMUM SUPPORT FOR THE BEST LEONARDO-EXPERIENCE, SUPPORTIV COMMUNITY, ART-MURAL TECHNOLOGY AND SOLUTIONS.

WE ARE IN THE PROCESS OF COMPLETING THE LAST STEPS IN DEVELOPMENT AND PREPARATION FOR PROMOTION.

SOMETHING HAPPENED TO ROBOT MURALIST IN 2018.

WE WERE KNOWN AS SPRAYPRINTER THEN.

EARLY AUGUST. A YEAR AFTER KICKSTARTER-CAMPAIGN.

THE FIRST MILLION INVESTORS – ESTONIA, GERMANY AND SILICON VALLEY…

THE TEAM – 28 PEOPLE.

OPERATING IN USA AND ESTONIA.

RISING PRODUCTION AND DEVELOPMENT.

4 ALBERTS READY TO TAKE TO USA.

AFTER 3 YEARS OF VISIONING, PRESENTING, PLANNING, PREPARATIONS OUR SALES TEAM HAD SIGNED 20+ ALBERT MURAL PRINTING PROJECTS FOR 300K DOLLARS…

WE WERE READY TO SERVE CUSTOMERS AND UNIVERSE AND…

ON THE 8TH OF AUGUST 2018 OUR LAB, ALL THE ROBOTS, TOOLS AND DEVELOPMETS BURNED DOWN.

ASHES TO ASHES.

DUST TO DUST.

WE LOST MORE THAN ROBOTS IN THE FIRE.

INCOMING REVENUE WAS CRUCIAL.

CUSTOMERS GONE, THE TEAM HALF-DEAD, NO US SALES-TEAM ANY MORE…

THE RISE AND FALL AT THE SAME TIME.

WE MANAGED TO ASSEMBLE 1 SEMI-OPERATIONAL ALBERT AND PRINTED THE BEE IN TARTU FOR TEST-RUN.

IN SEPTEMBER WE COULD SEND THE TEAM TO COMPLETE REMAINING CUSTOMERS IN AUBURN LA AND ACROSS NEY JERSEY AREA.

OUT OF MORE THAN 800K DOLLARS WE MANAGED TO COMPLETE FOR 70K – WITH 2 MONTH DELAY.

AND WE HAD NO MAN-POWER TO KEEP UP THE SALES. FROM THE INERTIA WE MANAGED TO SECURE A COUPLE OF NEW CUSTOMERS – AND WE SERVED THEM WITH OUR SEMI-ROBOT, SAVED FROM THE FIRE.

IN NOVEMBER OF 2018 WE RAN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGN FOR NISSAN IN LA, COMPLETED PROJECTS IN CROATIA TOGETHER WITH MINDVALLEY AND SOUTH-EAST ASIA WITH THE BOSCH.

ALL OF THEM WITH THE FIRE-ALBERT.

IN JANUARY 2019 I RESIGNED TO BE THE CEO.

I WAS BURNED OUT.

NO I WAS A GUY WITH NO TITLE.

COFOUNDER HENRY TOOK THE ROLE OF CEO.

IN DESEMBER 2019 I RETURNED.

SO DID KRISTINA – THE HEAD OF SALES OPERATIONS.

OUR KEY TASK AT HAND WAS TO BRNG THE COMPANY OUT OF LIMBO, RE-ACTIVATE THE SALES AND DELIVER ALL OUR PROMISES.

IN MARCH 2020 WE HAD SIGNED SEVERAL PROMISING PARTNERSHIPS IN THE USA, GERMANY AND ESTONIA. WE HAD LINED UP PROJECTS WORTH OF 500K DOLLARS AND ESTABLISHED DAUGHTER-UNIT IN SWEDEN AND…

CORONA.

SHOCK. DISASTER.

AND NEW BEGINNING.

WE HAVE MUCH EXPERIENCE.

WE SET UP LAB IN TARTU SCIENCE PARK.

ALBERT AND LEONARDO BOTH WILL SURVIVE.

ALL IMPORTANT PARTENRS ARE STILL WITH US.

SALES TEAM IS EXPANDING.

WE CONTINUE IN USA, SWEDEN, GERMANY, MALTA, SPAIN, RUSSIA ETC

WE ARE ROWDY AND READY TO TAKE THE MARKET WITH THE STORM 😉

2 years ago in Silicon Valley

hand2_3-2.jpg
„I like the holy trinity defined by my mentor Jason Calacanis as the key of breakthrough: focus, passion, resilience. They rule today’s reality instead of former 3K-s – kinder-kirche-küche.

When our little brave team reached Silicon Valley 2 years ago, I had been fucked up once, we 2 together also once – and now we three were ready to hear the investors-supporters NO again… Exactlier – we were NOT ready to listen to the word used too often. And we didn’t!

We broke ourselves through to the Californian greatest event in quite desperate way – it was kind of magic, even miracle. And there we climbed on the wall at the main entrance, printing the portrait of CO – that kind of trick has become our style,“ Richard smiles.

So the team has risen to the stage where they were not welcome – three times already – by printing the face of the VIP in the right time at the right place.

I guy with mobile-phone glanced their big painting-job.

The guy happened to be Gregory Miller from lawyers’-bureau WSGR – keeping 80% VC-s and more than 3000 startups. Miller took these hot Estonian men under his wings and… anything was postponed. Again postponed. One more time posponed.

Richard was ready to spend the rest of his life under the bridge in sleeping bag toghether with similar insane knights… But then his daughter Lumi (the Snow) came and brought her Light Universe Magic Illumination (LUMI) to her father and lifted him up the new frequency.

It takes at least 5000 dollars to survive over there – you’ll have all the needed money, if you’re able to switch on the magic by rising your vibe.

„We got invesors’ promised 1,2 million dollars already – just some steps to go and…“

The Fire-Albert Super-Star

bee_3-2.jpg

And then the fire took place.

„We had the Alberts, ready-to-release Leonardos – the small murals.

We were ready to fly to USA from our factory, situated near Raadi cemetery. 4 Alberts, 300 more subscribers needed for 1000 first Leonardos… Everything burned down.

So we are ready to fullfill our dreams and promises… NOW.

2 years ago we almost burned down emotionally-morally ourselves. Still we managed to construct one Albert out of remainings of 4. This Fire-Albert was black and ugly – but he was Super-Star – we completed 40 subscriptions with him! He works and rocks today as well.

The Fire-Albert took us to the billionaire’s gallery, Nissan campaigne in Hollywood and the printings by him sold out performance „Nightingales of The Cremlin“ in one day.

Moreover – he lifted us on the next level.

Our team had big pic and internet-envir Media Art now. Different fields and media were gathered into Mixed Media. We had subscribers for a half of million dollars and full solution.

The global consumer – hundreds-thousands of beautiful people – could buy the small robot with complete help and knowhow, art-catalogues and possibility to start money-earning as muralist-ninja with his own Leonardo and…

Corona came.

Lock-out. Hibernation. Stand-by without any income. Subscription somewhere in the air…

Our team is already used to such kind of disasters – we have worked a year without money 24/7, 16 hours a day.“

The Jockers’ narrative

The jockers are the cleaverest persons of the courts. They are allowed to act like intuition demands and tell the truth.

„We won this adventure in USA in Riga – and almost killed ourselves for it,“ Richard remembers. „The victory came together and dispite the nuclear hangover. I had tickets for performance „Lotte“ in Estonia – and Riga’s Tech-Chill at the same time. We went to the theatry with my daughter – and then I drove to Latvia. Well-well, what a hell do we have? Prototype of Leonardo – but zero-concept.

While Henry was pitching us to the final, I walked from box to box and drank anything they offered. So there happened to be kind of panicland in the next morning. I had to go on the stage, but was still hugging the toilet bowl… As I told – the holy trinity is focus-passion-resilience…

We were on the stage – thank God, the right portrait on the right wall helped us – where 10 teams were welcome – and we, the 11th team, won!

The main award was flight to USA and 2 weeks in the Hacker-House. There we are – in San Francisco! And we printed again. This time we printed on the IBM Top 10 Challenge the portrait of our guru to be, Jason Calacanis, on the facade – thats the Jockers’ style!

The brand of Calacanis is named Launch. We were in its’ 6th group. In the 1st there was Uber of Travis, supported by Jason and Cyan Bannister.

6 of supported by Jason hard-ware startups have become Unicorns.

And that was the beginning of the legend of Leonardo – our double-Phoenix, who is flying out of the ashes after corona-pause to 52 states, to bring to it’s new customers new lifestyle.

Heavenly and terrestrial Cumulus

Cumulus is the cloud of good weather.

Richard Lionheart got his nickname from his grandfather – the great philosopher Asser Murutar.

Ricku’s childhood was spent in the pontone of the trimarane. The M-boats – yahts for 3-men teams – were brought from the Volga river, repaired and renovated. Professor Murutar loved the team-work on those yaht – versus selfish egotrip – and took his doddler-grandson with him as junga.

Grandfather invented and built the floating platforms, to sail safely with kids. It was comfortable to close the little boy in the side-bridge and let him sleep and rise in there.

When the boy started building the folkboats himself, those boats were named Cumulus. It is real folk-boat.

„The 1st Cumulus was hand-made in an hangar out of a barrel of EPO-resin. In 4 years we had our factory, subscriptions, experience, reputation. We were almost THERE, but the power leaked out. No more. There is the rule: if You don’t want – You must not. So we organised 5 years ago on the Tondisaar – the Ghoast Island in the middle of Võrtsjärv great last party for our Boatart company,“ story-tells Richard, who is used to survive. „At that party there was 7 Cumulus-boats and other yahts. There was engineer-inventor Kalev Essenson, my partner-today Mihkel – and as we discovered later – Sprayprinter was founded then.

To start with this brand, I had to found myself at first.

Mother of my kids Kaisa Kopliste helped me to find myself again – and start the Sprayprinter.

It took a year to gather myself. This year made of me champion of MMA in Estonia, master of Brazilian jujidzu and judo, international licence of big yahts…

Now I was ready… or not. I didn’t know all the trials I’ve to stand, before-hands – thank God.

Buildit and Ahhaa

It was a nice day – the 21th of September 2015 – and kind of ubnormal brotherhood came together – to spray the pictures by the robots on the walls and to create the new lives of their own.

Richard came from total athletics-year, meant to rehab the burned-out condition.

Father Alo Murutar came from bancrupt of his publishing house.

One co-founder came from Australia, the other from carrieer with chapters named Magister, important figure at Siemens…

„Good team to fail better together with them than alone – thank God, it doesn’t happen. Almost desperately we fight for the chance to have working-place at Tartu Centre for Sience, to get startup-money 25K and creazy amount of mentors – 60 of them during 3 months. We „just“ had to find additional 25K euros.

All the supporters had said NO in the last minute – but still we had 73K-s in December.

I had negotiations with the key-figure of Buildit, Aleksander Tõnisson.

Mihkel succeeded with the leader of the Centre, Toomas Noorem.

And we won. Won. Won again!

We were taken to the Buildit, Design Boom and Discovery Channel. We took the awards from Prototron, Brainstorm and Tech Chil.

We got the new mentor Jason Calaganis from the Launch. Our victorys’ names were Mikimini, Einstein print scaleing Leonardo, prototype of Albert, confirming our concept – and Chimny print, our cick-start.

Our full concept was born, when Sirla joined us. We reached Discovery Channel. On the Design Boom we demonstrated our mural printing the portraits of two TV-presenters on the wall. This happening followed actually to 13 hours of shooting in the basement of Ahhaa-centre. We made up the illusion, showed something that didn’t exist jet. And it was born – behave, as if…“

What You sow You reap it

In 2017 the week that lead him from March to April, was canonade of transitions.

His best friend, grandfather and The Teacher Asser Murutar passed away behind the heavenly Cumulus. The day after his buryal deaply mourning Richard left to USA.

„I’m absolutely sure that grandpa is with me – especially now: after burnigs-corona-etc its reaping time,“ believes founder Richard. „After so many shithappens-rounds the holy shit has became the fertilizer for today’s blossoms as told our President Lennart Meri.

We are ready to convert the traffic of followers now into reality – lets make mural ninjas out of those hundreds thousands, lets give them product, full solution, concept and business.

Our Albert’s main ninja is Mikk Mait Kivi, Leonardo’s Uku Pira, we have profile Ninja Muralist – so all the Leonardo-consumers can be ninjas.

Those 300 handmade Leonardos ready for delivery will be 300 new Stories. Each user will be suporter of global art movement.

We have shown the new global after-pandemic moral mural ethics-estethics in Manila, Kuala Lumpur, USA, Kaunas, Croatia and even Estonia – both Albert and Leonardo connect creativity and nature.

I’m proud and happy with our The Bee, The Owl and The Garbage Whale. Especially the last one – jumping out of the trash and becoming The Whale again… Me myself I have picked the trash out of the ocean in Malta – both alone and with brothers-Cathars. Yeas I’m the creasy knight.“

The Magic Wand

Its so easy to chose, if there is no choice.

Humanity will finish insane consuming, burning oil and oxygen, destroying the forests, pollution – or humanity will be finished.

Did You mention, how quickly Mother Nature recovered from our ecological footprint during quaranteen…

„Our magic wand in this process of rehabilitation is bringing the art to public space instead of advertisings – and also to give the background for really deep conversations so badly needed in society.

The mural climbs and prints. The crowd stops and admires. The picture is apearing. Conversation makes connection. And then The Thing was born,“ RichArt believes. There is no time to be vasted on empty smalltalk. No time nor energy neighter.

The process of working-climbing-printing is art itself. The content of the pictures multiplies the message all over the Earth. The network creates and keeps high vibration and helps pass the great transition. Little Leonardo suports big Albert – who has seen Albert on the street desires Leonardo.

During lockout the art was printed on canvas – the traditional solution. Canvas, frame and screw – and You have traditional masterpiece in Your room.

The older murals demanded the artist himself to be present – now the master may stay in Brazils or Alaska and follow the game online.

Me too!

If You want to begin big, You have to coordinate Your dream with the owner of the house, local government and experts.

Its easier to buy Leonardo first and print Your favourite pic on the canvas or wall at Your home.

To have the best possible catalogue the art-calls are going on permanently and world-wide fresh art is in our portfolio. The biggest event took place in Croatia together with Mindvalley and the community – the muralists printed 4 masterpieces on the walls then.

People decided, which-ones.

In Pula town there are one Piccasso, one local artist’s painting and 2 new designes created specially.

Collaboration of experts, community and leaders avoids the small tricks on very big formate. No way to make electional campaigne or burger-advert as nature mort.

Art is art and it is recognised in a second.

If You’ll buy Leonardo and become the ninja of the global mission, Your creature will be in our portfolio also – some nice person from Island or Japan may absolutely print it as his favourite on the wall of his home or office.

And so anything and anybody is connected to everybody and everything.

Vishen, Jason and The Holy Grail

Richard isn’t kind of man, stepping on one place waiting his Teacher reaching him. When he realised that the creator of Mindvalley, mentor Vishen Lakhiani is his Master, he followed him to 6 states before getting his partner, friend and co-creator.

„Vishen is my investor and advisor, customer – his office in Tallinn is designed buy us – and the man who knows that there exists The Thing besides material world we see and touch. He has obviously the very best relations with our Lord – and he has been burned down several times – just like me myself,“ explains Richard. „In Croatia where I want – kids and Leonardos with me – I printed Vishen on canvas and got really enthusiastic reseption.

In the same way our friendship and collaboration with Jason Calacanis started.

We printed him on the wall also. His personal rise began during the era of Dot Com on the Silicon Alley in New York. Then he ran publishing house Weblogs Inc and entered technological startups, connecting his psychological education with knowledge of reporter. Today he is angel-investor, mega-businessman, blogger nad podcaster.

He provides permanent news-flow of the startups and is with Mark Cuban and Elon Musk angel-investor on the level of Uber, Superhuman and Trello – totally against Mark Zuckerberg bytheway.

When getting united with the brotherhood of The Holy Grail I went to the Cathar Castles, read the most important books of John Bogomil and try to hold this powerful universal heavenly cultural message on in every single area of my life.“

The Unicorn… to be continued

„Yes, I’m one of the prototypes for Rain Rannu’s movie „The Unicorn“. Not as much as person – the stories. I’ve studied from Alan Watts, how to flow along with universal vibrations in harmony – instead of getting hurt in struggle-tremble rythm, in arythmia with new frequences and channels.

Its smart to enjoy the rain – otherwise You’re just wet. I experienced during my Palo Alto time the same as whole humanity now during corona-lockout. Away, alone, out of money, with no family…

But – as the main award – I was in the RV house, when the events took place in front of it.

I learned to believe that its not hard to grow 13 and 30 million dollars out of 3. It didn’t matter that my passport with visas was stolen – it was The Sign.

The most important content of Jason Calacanis and Rannu theories is: think from top down – then You’ll find the solutions to the problems not known today. And do it using as few words as possible. From down to top solutions come from definitely different channel – 180 degrees -, not from The Source.

I composed the Songs when being away and heart was in pain…“

Undiluted ocean

Richard’s songs are written mostly to his children – inspired by them as his Teatchers. He sings them with his sisters and other Ours.

Mr. Murutar told entering fatherhood, that he’ll never be very many time together with his kids – but he promised that every single moment and adventure together will be valuable and genuinly bright present.

When mother-father are at home all the time, not mixed-media-climbing on the walls and robot-muraling the global art network, the time spent together happens to be diluted. There seems to be unlimited ocean. Taking a glass out of it we often even doen’t mention it- there is more of it!

„As a result of today’s transformations the quality instead of quantity matters in every field. Corona-time has shown to us, that its not wise to base Your plans on the others – You can trust only yourself. We must make choises – only the things we manage to do ourselves survive.

We have to choose again – then re-choose, over-choose. The most important thing to remember is breathing: I AM. Only this way Your children can be sure: what ever their father does – its made badass well. Father is always online-there. And father is studying from his kids so many things – for example being here and now.

You had some mess? Okay, it was. We had lesson – we let the mess go – here and now everything is new and nice. This way we don’t sink The Thing in rubbish.“

The Thing

„The Thing“ is the name of the song composed to his sister’s daughter Loore.

„Our flight has to be light. Its criterion. If You have to force something or somebody, You never catch The Thing.

When my son Lars was born, I dedicated to him the song „I want and create“.

Before the crashes our team was grown till 28 people – 2 teams in Estonia, one in USA. Those people lived a year without any money – I don’t know, how we all managed to survide…

Today we have the same team and the circle of Ours. Nobady has constant contract – we are scalated lights.

I’m sure for several thousand per cents, that everybody will get his salary and awards one day. Very soon. Time to be happy. Everything we manifest, realises in 7 seconds, not 7 weeks-months-years. If it takes a little bit more, soon we’ll see, why this delay was good, better, the best. Always.

I’ve been tha warrier and fighter.

Its time to sing and dance. On the walls with Ours.“

Next
Launching a war on boring walls!

Koit ja Hämarik
23. juuni 2020

Koit ja Hämarik Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN jaanilaupäeval 2020 Saage rüütlimõisa Altweskil Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von …

Koit ja Hämarik

Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval 2020
Saage rüütlimõisa Altweskil

Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas – neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi- ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise, rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud, Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.

Valu! Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused! Vananemine! Valu, valu, valu…
Varjutatud aegadel õpetati – murti ja dresseeriti – meid piinarikkasse mustrisse.
Piin vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka varjutus.
Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja tantsib.
Tema näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub, vananeb…
Sest me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja pitseeritud.
Kuni tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik. Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid ja piiranguid täis.
Ei ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis – nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi juhtub.
Koit ja Hämarik

Autor:
Faehlmann, Friedrich Robert
Esimene lause:
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte:
See on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit kokku – ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad:
Hämarik
Koit
päike
öö
Vanataat (Vanaisa,Vanajumal)
muistendid

Folklore.ee – Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:
Koit ja Hämarik.
Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

Mathias Johann Eisen:
Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.

1981.aastal lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari tantsis Ülle Toming.

1992.aastal luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu arhiivi.

Mayade ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal 2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:

Loomine :
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.

Emajõe sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.

Vanemuise laul :
Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.

Vanemuise kosjaskäik :
Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.

Koit ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Endla tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.

Vanemusie lahkumine :
Lugu räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus. Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda näinud.

2017. aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta igavesest kordumisest.
Aasta 2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu “Saaremaa valss”.
Selle viimane salm algab lausega: “Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe.”
Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud “Kalevipoja”.
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!

KOIT JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, – ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.” Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: “Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

Meenutagem viimast korda, kuidas oli enne tänast.

Valu… Kannatus… Ootus… Valmistumine… Pettumine… Valu, valu, valu…
Alates tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu Jumal on loonud.
Elu eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare iga osa on kerge-helge-selge.
Surma ei ole.
Maailmalõppu ei tule.
Sünni ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud ja teadlikud taastulekud.
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad ja inglid.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid – nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti…
Kullakallis vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme oma galaktilises perekonnas tagasi.

Altweski ajaraamat 107
10. juuni 2020

Saage rüütlimõisa Altweski preili Maria Indira Murutar 14. Valged välja! Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja… Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori. Kuidas tundub mõisa tallis …

Saage rüütlimõisa Altweski preili Maria Indira Murutar 14.

Valged välja!

Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…

Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori.
Kuidas tundub mõisa tallis rahvuskaaslasest kupja käest piitsa saanud turi.
Või rahvuskaaslase koppkoppkoputuse peale Siberisse viidud orjapõli…
Mina ei tea, sest olen mööda planeeti lennutatud nomaadide ristand.
Minu esivanemad on norra ja rootsi viikingid, poola ja laiuse juudid – mu laste esivanemad on lisaks vene, saksa ja pärsia verd. Mu venna õe poja isa on nigeerlane, nii et meie perepilt on poliitiliselt korrektne.
Mis on globaalse kaksikmoraali juures natuke naljakas ka. Hispaaniakeelset värvus-sõna negro-negra – mitmuses negri – enam kasutada ei tohi.

Kusagil teisel poolkeral tapeti must.
Hall jäi järele. 50 halli varjundit.
Sedasi lõppes siis mitu sajandit hõõgumist. Aafrikast Ameerikasse veetud orjade Lugu ei lahvatanud Fööniksina tuleõide, vaid värvis kogu inimkonna tahmaseks. Scarlett O’Hara tuulest-viidu-aegade kodusõjast alates. George’i juhtumiga lõpetades. Ja ma ei räägi George Washingtonist ega Bushist, Abahost – kes on üks mu kallimaid Sõpru Ugandas – ega Otsast, Georg Otsast.
Hiilime võltsvagaduse jabural jääl, nagu mustavalgekirjud lehmad.
Ma ei saa ju ka seda öelda, et lehm on mu lemmikloom – nii daamilik, leebe ja vaimukas maismaa delfiin. Lehm on lüpsmiseks ja tema koht on laudas.
Kui teda õpetada ja temaga suhelda ning teda inimliigile vahendada, on ta ju Lehm.

Sama on iga liigiga. Haridus annab võimaluse ning avab ukse tippude tekkimiseks.
Igal liigil oma alad. Intelligentselt leidlikku ja lahedat lammast ei õpetata ujujaks, kassi võrgukudujaks ega ämblikku ooperilauljaks. Lasteraamatuski koob sea elu päästmiseks võrku ikkagi ämblik.
Liigid saavad suurepäraselt sünkiva karja moodustada, kui neil on juhiks vana tark hunt Akela nagu vana koolkonna Mowgli loos või nüüdisaja Jääaegade saagas.
Mida me oleme õppinud selest taagast?

Indiaanlane: „See on minu kodu – mitte mingi usa!“
Ahhaa.
Jaajaa!
„Kus sinu kodu on, tsezhin?“ küsib näiteks navajo-indi omakeeli.
„Tsezhin? Ahjaa, nyeusi – in swahili, kõigi afrorahvaste ühiskeeli…“
Liberia, Nigeria, Namibia, Senegal, Gambia, Kongo

Alžeeria
2 381 740 km²
32 531 853 (2005)
Alžiir
5. juuli 1962
Angola
1 246 700 km²
10 978 552 (2004)
Luanda
11. november 1975
Benin
112 620 km²
7 513 946 (2006)
Porto-Novo, Cotonou(1)
1. august 1960
Botswana
600 370 km²
1 573 267 (2003)
Gaborone
30. september 1966
Burkina Faso
274 200 km²
13 228 460 (2003)
Ouagadougou
5. august 1960
Burundi
27 830 km km²
6 054 714 (2003)
Bujumbura
1. juuli 1962
Djibouti
23 000 km²
460 700 (2000)
Djibouti
27. juuni 1977
Egiptus
1 001 450 km²
74 718 797 (2003)
Kairo
28. veebruar 1922
Ekvatoriaal-Guinea
28 051 km²
523 051 (2004)
Malabo
12. oktoober 1968
Elevandiluurannik
322 460 km²
17 298 040 (2005)
Yamoussoukro(2), Abidjan(3)
7. august 1960
Eritrea
121 320 km²
4 298 269 (2002)
Asmara
24. mai 1993(4)
Etioopia
1 127 127 km²
104 957 438 (2017)
Addis Ababa
vanimaid riike Aafrikas
Gabon
267 667 km²
1 355 246 (2004)
Libreville
17. august 1960
Gambia
10 380 km²
1 367 124 (2000)
Banjul
18. veebruar 1965
Ghana
239 460 km²
20 467 747 (2003)
Accra
6. märts 1957
Guinea
245 857 km²
9 467 866 (2005)
Conakry
2. oktoober 1958
Guinea-Bissau
36 120 km²
1 345 479 (2002)
Bissau
24. september 1973
Kamerun
475 440 km²
15 746 179 (2003)
Yaoundé
1. jaanuar 1960
Keenia
582 650 km²
31 639 091 (2003)
Nairobi
12. detsember 1963
Kesk-Aafrika Vabariik
622 984 km²
3 683 538 (2003)
Bangui
13. august 1960
Komoorid
2 170 km²
596 202 (2002)
Moroni
6. juuli 1975
Kongo Vabariik
342 000 km²
2 954 258 (2003)
Brazzaville
15. august 1960
Kongo Demokraatlik Vabariik
2 345 410 km²
58 317 930 (2004)
Kinshasa
30. juuni 1960
Lesotho
30 355 km²
1 861 959 (2003)
Maseru
4. oktoober 1966
Libeeria
96 320 km²
3 482 211 (2005)
Monrovia
26. juuli 1847
Liibüa
1 759 540 km²
5 499 074 (2004)
Tripoli
24. detsember 1951
Lõuna-Aafrika Vabariik
1 219 912 km²
42 768 678 (2003)
Pretoria
31. mai 1910
Lõuna-Sudaan
619 745 km²
8 260 490 (vaidlustatud)
Juba
9. juuli 2011
Madagaskar
587 040 km²
17 501 871 (2004)
Antananarivo
26. juuni 1960
Malawi
118 480 km²
10 385 849 (2000)
Lilongwe
6. juuli 1964
Mali
1 240 000 km²
11 340 480 (2002)
Bamako
22. september 1960
Maroko
446 550 km²
31 689 267 (2003)
Rabat
2. märts 1956
Mauritaania
1 030 700 km²
3 086 859 (2005)
Nouakchott
28. november 1960
Mauritius
1 860 km²
1 189825 (2002)
Port Louis
12. märts 1968
Mosambiik
801 590 km²
19 104 696 (2000)
Maputo
25. juuni 1975
Namiibia
825 418 km²
1 820 916 (2002)
Windhoek
21. märts 1990
Niger
1 267 000 km²
11 665 937 (2005)
Niamey
3. august 1960
Nigeeria
923 768 km²
133 881 703 (2003)
Abuja
1. oktoober 1960
Roheneemesaared
4 033 km²
401 343 (2001)
Praia
5. juuli 1975
Rwanda
26 338 km²
7 954 013 (2004)
Kigali
1. juuli 1962
Sambia
752 614 km²
10 462 436 (2004)
Lusaka
24. oktoober 1964
São Tomé ja Príncipe
1001 km²
175 883 (2003)
São Tomé
12. juuli 1975
Senegal
196 190 km²
10 284 929 (2002)
Dakar
20. august 1960
Seišellid
455 km²
81 188 (2005)
Victoria
29. juuni 1976
Sierra Leone
71 740 km²
5 426 618 (2000)
Freetown
27. aprill 1961
Somaalia
637 657 km²
8 591 629 (2005)
Muqdisho
1. juuli 1960
Sudaan
1 886 068 km²
30 894 000 (vaidlustatud)
Hartum
1. jaanuar 1956
Svaasimaa
17 363 km²
1 173 900 (2001)
Mbabane(5), Lobamba(6)
6. september 1968
Zimbabwe
390 580²
12 576 742 (2003)
Harare
18. aprill 1980(7)
Tansaania
945 090 km²
36 588,225
Dodoma
9. detsember 1961(8]
Togo
56 785 km²
5 556 812 (2002)
Lomé
27. aprill 1960
Tšaad
1 284 000 km²
9 253 493 (2003)
N’Djamena
11. august 1960
Tuneesia
163 610 km²
10 074 951 (2005)
Tunis
20. märts 1956
Uganda
236 040 km²
25 632 794 (2003)
Kampala
9. oktoober 1962

„Kus sinu hobune on?“ küsib kunagine aafriklane tänaselt indiaanlaselt.
„Aga sinu oma?“
„Sama jabur kui indiaanlane hobuseta, on neeger hobusega – või suuskadega.“
Ei tea paljud 21.sajandi valged, kus nad elavad – et Minnessotta, Missouri, Indiana ammugi – on indiaanikeelsed kohanimed.

Alabama
AL
Montgomery
Birmingham
Dec 14, 1819
4,903,185
52,420
135,767
50,645
131,171
1,775
4,597
7
Alaska
AK
Juneau
Anchorage
Jan 3, 1959
731,545
665,384
1,723,337
570,641
1,477,953
94,743
245,384
1
Arizona
AZ
Phoenix
Feb 14, 1912
7,278,717
113,990
295,234
113,594
294,207
396
1,026
9
Arkansas
AR
Little Rock
Jun 15, 1836
3,017,804
53,179
137,732
52,035
134,771
1,143
2,961
4
California
CA
Sacramento
Los Angeles
Sep 9, 1850
39,512,223
163,695
423,967
155,779
403,466
7,916
20,501
53
Colorado
CO
Denver
Aug 1, 1876
5,758,736
104,094
269,601
103,642
268,431
452
1,170
7
Connecticut
CT
Hartford
Bridgeport
Jan 9, 1788
3,565,278
5,543
14,357
4,842
12,542
701
1,816
5
Delaware
DE
Dover
Wilmington
Dec 7, 1787
973,764
2,489
6,446
1,949
5,047
540
1,399
1
Florida
FL
Tallahassee
Jacksonville
Mar 3, 1845
21,477,737
65,758
170,312
53,625
138,887
12,133
31,424
27
Georgia
GA
Atlanta
Jan 2, 1788
10,617,423
59,425
153,910
57,513
148,959
1,912
4,951
14
Hawaii
HI
Honolulu
Aug 21, 1959
1,415,872
10,932
28,313
6,423
16,635
4,509
11,678
2
Idaho
ID
Boise
Jul 3, 1890
1,787,065
83,569
216,443
82,643
214,045
926
2,398
2
Illinois
IL
Springfield
Chicago
Dec 3, 1818
12,671,821
57,914
149,995
55,519
143,793
2,395
6,202
18
Indiana
IN
Indianapolis
Dec 11, 1816
6,732,219
36,420
94,326
35,826
92,789
593
1,537
9
Iowa
IA
Des Moines
Dec 28, 1846
3,155,070
56,273
145,746
55,857
144,669
416
1,077
4
Kansas
KS
Topeka
Wichita
Jan 29, 1861
2,913,314
82,278
213,100
81,759
211,754
520
1,346
4
Kentucky[E]
KY
Frankfort
Louisville
Jun 1, 1792
4,467,673
40,408
104,656
39,486
102,269
921
2,387
6
Louisiana
LA
Baton Rouge
New Orleans
Apr 30, 1812
4,648,794
52,378
135,659
43,204
111,898
9,174
23,761
6
Maine
ME
Augusta
Portland
Mar 15, 1820
1,344,212
35,380
91,633
30,843
79,883
4,537
11,750
2
Maryland
MD
Annapolis
Baltimore
Apr 28, 1788
6,045,680
12,406
32,131
9,707
25,142
2,699
6,990
8
Massachusetts[E]
MA
Boston
Feb 6, 1788
6,892,503
10,554
27,336
7,800
20,202
2,754
7,134
9
Michigan
MI
Lansing
Detroit
Jan 26, 1837
9,986,857
96,714
250,487
56,539
146,435
40,175
104,052
14
Minnesota
MN
St. Paul
Minneapolis
May 11, 1858
5,639,632
86,936
225,163
79,627
206,232
7,309
18,930
8
Mississippi
MS
Jackson
Dec 10, 1817
2,976,149
48,432
125,438
46,923
121,531
1,508
3,907
4
Missouri
MO
Jefferson City
Kansas City
Aug 10, 1821
6,137,428
69,707
180,540
68,742
178,040
965
2,501
8
Montana
MT
Helena
Billings
Nov 8, 1889
1,068,778
147,040
380,831
145,546
376,962
1,494
3,869
1
Nebraska
NE
Lincoln
Omaha
Mar 1, 1867
1,934,408
77,348
200,330
76,824
198,974
524
1,356
3
Nevada
NV
Carson City
Las Vegas
Oct 31, 1864
3,080,156
110,572
286,380
109,781
284,332
791
2,048
4
New Hampshire
NH
Concord
Manchester
Jun 21, 1788
1,359,711
9,349
24,214
8,953
23,187
397
1,027
2
New Jersey
NJ
Trenton
Newark
Dec 18, 1787
8,882,190
8,723
22,591
7,354
19,047
1,368
3,544
12
New Mexico
NM
Santa Fe
Albuquerque
Jan 6, 1912
2,096,829
121,590
314,917
121,298
314,161
292
757
3
New York
NY
Albany
New York
Jul 26, 1788
19,453,561
54,555
141,297
47,126
122,057
7,429
19,240
27
North Carolina
NC
Raleigh
Charlotte
Nov 21, 1789
10,488,084
53,819
139,391
48,618
125,920
5,201
13,471
13
North Dakota
ND
Bismarck
Fargo
Nov 2, 1889
762,062
70,698
183,108
69,001
178,711
1,698
4,397
1
Ohio
OH
Columbus
Mar 1, 1803
11,689,100
44,826
116,098
40,861
105,829
3,965
10,269
16
Oklahoma
OK
Oklahoma City
Nov 16, 1907
3,956,971
69,899
181,037
68,595
177,660
1,304
3,377
5
Oregon
OR
Salem
Portland
Feb 14, 1859
4,217,737
98,379
254,799
95,988
248,608
2,391
6,191
5
Pennsylvania[E]
PA
Harrisburg
Philadelphia
Dec 12, 1787
12,801,989
46,054
119,280
44,743
115,883
1,312
3,397
18
Rhode Island[F]
RI
Providence
May 29, 1790
1,059,361
1,545
4,001
1,034
2,678
511
1,324
2
South Carolina
SC
Columbia
Charleston
May 23, 1788
5,148,714
32,020
82,933
30,061
77,857
1,960
5,076
7
South Dakota
SD
Pierre
Sioux Falls
Nov 2, 1889
884,659
77,116
199,729
75,811
196,350
1,305
3,379
1
Tennessee
TN
Nashville
Jun 1, 1796
6,829,174
42,144
109,153
41,235
106,798
909
2,355
9
Texas
TX
Austin
Houston
Dec 29, 1845
28,995,881
268,596
695,662
261,232
676,587
7,365
19,075
36
Utah
UT
Salt Lake City
Jan 4, 1896
3,205,958
84,897
219,882
82,170
212,818
2,727
7,064
4
Vermont
VT
Montpelier
Burlington
Mar 4, 1791
623,989
9,616
24,906
9,217
23,871
400
1,035
1
Virginia[E]
VA
Richmond
Virginia Beach
Jun 25, 1788
8,535,519
42,775
110,787
39,490
102,279
3,285
8,508
11
Washington
WA
Olympia
Seattle
Nov 11, 1889
7,614,893
71,298
184,661
66,456
172,119
4,842
12,542
10
West Virginia
WV
Charleston
Jun 20, 1863
1,792,147
24,230
62,756
24,038
62,259
192
497
3
Wisconsin
WI
Madison
Milwaukee
May 29, 1848
5,822,434
65,496
169,635
54,158
140,268
11,339
29,367
8
Wyoming
WY
Cheyenne
Jul 10, 1890
578,759
97,813
253,335
97,093
251,470
720
1,864

Näe, seal see valge – alba, gringo, gadjo, musungu – nüüd oma puldi-telo-kõrvaklappidega peremehitseb ja valitseb…
Kas ta mäletab, kustkohast tema esivanemad tulid? Teab ta, kuskohas asub Iirimaa – miks tuldi, mis ajaloo ja perekonna Looga juhtus?
Ei.
Kuidas ta tänasesse moodustisse United Kingdom suhtub? Ee… nojaa…
On ta sellele mõelnud, et nii nagu Eesti sakslastele, oli Ameerika ja koloniaalmaad pahade poiste pansionaadid – kolooniad.
No mitte just tihti. Kui üldse. Need koloniaal-mõtted…
Eurooplased tulid – ja toodi, ega valged sunnitöölised ka ei tahtnud tulla – ja tapsid.
10 taala skalbi eest – miljonid inimesed pealkirjaga „native americans“ – teibasse, reservaatidesse. Kuna neil rahvail puudub etanooli lõhustamiseks ensüüm, on edasine olnud alkoholi ning igas mõttes ja tasandil vägistamise vormistada.

Mina olin lapsena Häädemeeste-kandi metsades indiaanlane Wanda.
Kajakasuled peas ja rannakarjamaade lehmad piisoniteks.
Tunne oli selline. Seda enam, et rahvusooperis lavastunud „Rose-Mary’s“, kus aimdunud indi-romantika läks mulle rohkem rakumäluni kui Cooperi hirvekütid ja Winnetoud, mängis minu papa oma viimase Estonia-rolli – Metsik Hermann.
Hipikuningas Fantuzzi on kontserdi andnud nii Soone talus kui Saage rüütlimõisa Altweskil.
Hopi prophecy – mis mängib meil siin sageli – has been fullfilled. Nagu ka Kryoni, peainglite, prohveteerijate ja kanaldajate edastatu. Lubatud ajad on nüüd – kõik on teostunud.

Me pole seda planeeti oma vanematelt pärinud – me laename Maad oma lastelt.
Igal meie rahva segaverelisel lapsel on erinev identiteet – need halli 50 varjundit…
Lapsepõlve reisid, varasemad elud ja tänased rollimängud on meie minapildi loonud.
Elujõuetuks kängunud anastajad, okupandid, ülbed röövrahvad on kunagise indiaanlaste Ameerika aafriklasi täis toonud – getostanud ja hariduseta jätnud, nagu lüpsilehmade miljardipäise karja.
Sierra-Leone rahvas on nurkasurutuna tigedaks treenitud oma okupeeritud kodus – ja krimmi kängitsetud võõrsil slummides-favelades-agulites.
Millise iganes rahva – elevandi või šaakali – tema kodust vägisi ära võtad ja hätta jätad – koletise saad.
Nüüd mängime nii, et iga roju oma koju – nagu ütles meie üle-jõe-hõimlane coronoid-ajastu alates: näe, kui kena – ongi rahvad oma maadele sorteeritud.
Korterites 2 kuud 2×2 kügeledes said inimesed aru pidada, kas nad ikka on omal maal, kodus, rajal.
Tõsi, hirmuäratavalt paljud pole harituse ja hariduse olematuse tõttu miski aru keskid pidajad. Pult on, ekraan on, külmkapp on – mis krdi aru, kus pidu, onja…

Olid vist jah mingid albano-alutaguse juured – ei tea ega taha kolonistid-koonduslaagerdajad teada.
Halloo, kus mu sugulased oooo?
Ei taha nood juurtejuursed enam kuuldagi „ameeriklastest“, kes ei ole miljonärid.
Kuhu tagasi? Milleks? Mida tegema?
Enam ei mahu!
Ei riiki ega tuppa.
Kas kõik maailma juudid peaksid praegu veel Jeruusalemma mahtuma?
Viimne kui oma rahva esindaja oma maale?
Mingi alleaa-we?

Valged on lootnud sellele, et indiaanlased ja afrod ei saa ka omavahel läbi.
Nüüd, kui nad seljad kokku panevad ja valged tagasi päritolumaadele saadavad, on ehk lõppenud ka see pisi-tõsiasi, et mitte keegi rahvastest ei tahtnud seda, mis välja tuli.
Kui koos Ameerikast välja saadetud valgetega tulevad ka kõik eestijuursed koju, mis siis?
Kuis lauldigi – maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega…
21.sajandi pindpinev haridus on jätnud ameeriklased juur-rahvusest olenemata rahvuseta. Kui nad nüüd tulevad, siis… kas maa oleks täidetud oma enda lastega?

Valged on kaduv rass. Pole ju mingi üllatus, et nii eostamine kui sünnitus nõuab aina enam meditsiinilist sekkumist katseklaasist skalpellini. Valged lapsed kasvavad alates lasteaeda minekust vanematest lahus. Oleme põlvkondade kaupa loodusest väljas. Sellepärast tuligi ju coronts-maiäss – vaadake, mida te endaga ja planeediga teinud olete!
„Kuhu me siis läheme, kui keegi päritolumaadele ei taha ja enam ei mahu – pudenemegi Maa pealt maha?“
„Kolige Aafrikasse,“ soovitavad sealt pärinejad, kes on otsustanud Ameerikas koos sealsete rahvastega oma asja edasi ajada. „Aafrikas on hea kliima, lahke rahvas, inimeseks õpetav loodus.
Siin olete tegelikult abituna kuhjuv pidetu liha – corona ja teised tõved niidavad neid, kes on sisevägise koduta, loomad-linnudki on hakkama saavamad kui igasuguste oskusteta äpud 37.korruselt või 516ndast risti-rästi-tänavast.
„Õigus!“ on põlis-ameeriklased nõus. „Valged punti ja heldesse loodusse tagasi!“

Valik on sinu, inimene.
Looduslik valik.
Proovi nüüd, kuidas see omal nahal on, sina – looduse kroon…
Loodus on vali.
Vali loodus – oled loodu!
Mitte miskit, mida ikka veel eitad ei saa enam peita.
A’how!
Namaste!
Mungu akubariki – God bless You – in swahili 😉

Valged välja!
10. juuni 2020

Valged välja! Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja… Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori. Kuidas tundub mõisa tallis rahvuskaaslasest kupja käest piitsa saanud turi. Või rahvuskaaslase …

Valged välja!

Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN

Minu Makita
28. mai 2020

Minu Makita Kati S.V. Murutar Mul on olnud üks salajane hirm. Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, …

Minu Makita
Kati S.V. Murutar

Mul on olnud üks salajane hirm.
Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!

Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid.
Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂

Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal!
300aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!

Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule!
Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2Kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀

Maša Makita tuligi koju.
Olin teda, nagu kadunud või sündimata last mitu aastat oodanud ja tema arenemist eemalt jälginud. Igasugused bensiiniga räusk-riistad tükkis Emakese Maa põuest musta auku põletatava naftaga jälgid ju.
Seni lasin haldamist vajava halja džungliks – palkasin viimaks töömehe või painasin oma lapsi ja meest. Aga eemaltki oli piretõre vaadata, kuidas pereliikmed haisupilves piinlesid. Ja lindudelt mitu tundi jutti mitte üks piiks.
Ja tuligi Mašake koju!
Koorus karbi seest, laadijad-akud-kettad-katted-rihmad kaasavaraks. Ja sai hetkega pereliikmeks.
Meil on kõigil autodel ja kodumasinatel nimed. Mašakene astus Juula, Teodori, Twiggy-Piggy-Hipsteri, Kärna Ärni ja Klaara kõrvale.
Tere, kullake!

Jagasin juba Christopher Semjonovi muheda demopäeva järel vaimustust heast masinast kallite kaasteelistega. Nii olemus kui amet mul sellised.
Vaikse, kerge, mugavalt beebina puusal istuva kauakestvate akudega Maša Makita ma oma tööd tehes endale ju teenisingi.
Skeptikud jaurama: aku-krt kestab veerand tundi-rsk, laeb tunni – istud temaga karjakopli tagumises otsas – särtsu pole, putkede ega võsaga toime ei tule, trmaivõi!
Mehed! Mašal on nii metallist ketas kui lend-teradega imevigur, 2 akut korraga tagapalgeteks – akud laevad tunni, töötavad oluliselt üle tunni – ja pangas on teine vahetus kaasas.
Jätaksin pigem meenutamata hetked bensukanistri ja võpsikusse lennanud poldiga pärakarjamaal – pane ennast põlema! – või katkise vikativarre ja kadunud luisuga võsas sääskede käes. Aitäh!!!
Kuna üks tubli perenaine veedab tunde trimmeri, tolmuimeja ja teiste majasõpradega, on rivaliteedi kiivaste emotsioonide ennetuseks mõistlik uusi vaimustajaid aegsasti armsamale tutvustada 😉

Iga mees teab: naist ja riista ei laenata!
Mina, naine, tean ka. Kogesin juba esimestel päevadel Maša Makitaga, et ei taha teda kellegi teise kätte anda – kdunt ära lubamisest rääkimata. Pereliige. Kehaosa. Tahte pikendus. Visiooni teostaja.
Mitte ühegi kõrvalise kätepaariga oma partnerit ei reostata.
Omadega jagatakse kahtlemata – ilusad tütred nõtke Mašaga on minu enese 20, 30 ja 40 aastat nooremad variandid – päriselt ka!
Ning kogukas karvane kallim moodustab kelmika koduabilisega tandemi MAŠA & KARU.

Nime väesse pühitsemine – oh sina püha ristivägi! – tõi väe kohale ja saatis sõna laiali.
Rääkisin Makita õukonnale, et lähen uut pereliiget Terje „Vallatud kurvid“ Luigele Mahtrasse tema imede aeda tutvustama – ja maestra oli esimene, kes sotsiaalmeedias tema peale ohhootas. Kuna näen Emil Rutikut oma tulevase filmi „Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ meespeaosas, kujutlesin end talle käsikirja tutvustamise ja võtete alustamise kõrval siin Saage rüütlimõisa Altweskil Maša Makitat tutvustamas… ja juba ta küsis: said ka soodsalt?
Soodne ja moodne muidugi! Me veel loome ja laulame, võrgutusvõimlemiseks rock’n’trim.
Saagu-saagu-saagu see film siin Mašaga silitatud muinasmaal!
Koos trimmeriga tulevad majja väärika pika seeliku ajad. Kuidas sa ka ei püüa – paraku ikka kivikesi ja tigusid, rebaseäkat ja konnafileed mõnevõrra lendab. No ei ole seksikas miniseelikus kenitledes koivad sellise seguga katta. Põll ette, prouad!
Püksid? Need olgu majas mehe jalas!

Samavõrd, kui hobud-lehmad-lambad on koos metsalindudega rahul, et õue-olmlemine aku-trimmeriga on vaikne nagu mesilaste tolmlemine, tuleb koertele-kassidele-kanadele selgeks teha: ta niidab, rahvas!
Siingi kehtib püha kaksainsuse reegel 2×2 – 2 meetrit ja 2 tegijat – emand ja Maša Makita!
Lapsemeel, eluteel püsi veel – laulis mu papa Harry Vasar ning ma ise ka laulan igal võimalusel sama laulukest. On mõjunud.
Papa on Sealpool, ma siin nii lapsemeelik kui üldse võimalik. Usume imedesse ja võluväesse. Võlume kevadet ja sooja.
Näe, Päike – meil on õuemööbel lehtlas ja metsmaasikmaatrium, pesud ja jalgrattad õus – paista! Kallis soojus, palun aita lehed-pungad avali – praegu on lokkamisväge vaid nõgesel ja naadil, võilillel ja konnatatral.
Las tulla parmud ja sääsed – palume sooja hapnikku. Las vohab ka seal, kus ei pea – meil on tutikas trimmer Makita hea 😉
Sooja-sooja-sooja palume, hea Looja!

Kui mina olin 14, nagu mu noorim tütar täna, töötasin Pärnu sanatooriumis Estonia sanitarina.
Hiljem igal suvel lisaks palatite kasimisele aednikuna ka. See oli norm. Kui nüüd maaelu minister täiesti arukalt ütles, et koolilapsed peaksid coronts-maivõi järel põllumeestele appi minema, hoopis hüüti appi. 21. sajandi lapsed nõuavad äppi ja pappi, mitte päris tööd. Ometi olid meie kooli- ja tudengiaegsed kolhoosi- ja malevaajad parimad.
Kuni tänase 14aastasega jutuks lapp ja mopp, pole ma oma indigote seas majapidamise tööjaotuse jutuga olnud just ülearu popp. Võin rääkida, et füüsiline töö nii tallis kui kuuris on meditatsioon – teismeliste meelest ikka ropp.
Ja siis tuli Maša Makita. Displeiga, mitte luisuga, nagu mõni vikat. Vana hea Mark Twaini Tom Sawyeri nipp töötab siiski! Perepea õpetas ühele tüdrukule töö selgeks – ja teised tahtsid ka. Nagu Tom peibutas muiste kogu tänava kutid planku värvima 😀
54. aastat käiv laps – ma – jäänud mööda maastikku eemalduvatele plikadele järele vaatama…
Mis siis ikka – puhata ja mängida!!!

Mesilane vaatas, kuidas tüdrukud elus esimest korda trimmerdavad.
Niidavad – ning tasast surinal sujuvat, kerget ja haisuta masinat kiidavad. Ning avastavad: justkui polegi töö.
Mesilane küsib hääletult: mida mina nüüd söön?
Kui hoogu lähete, kõik kiilaks kütate…
Pidage piiri väheke!
Just!
Me trimmime nii, et oleks ilus ja loomulik. Et rästikud näeksid meid – ja meie neid. Möödukalt kaldaid, pervi ja teid – metsikuks kippuvaid naate ja nõgeseid…
Aga kuivalt kollaseks kõrbeks või pori-kiilakaks – mida just taevas annab – oma kodu meie ei tee.
Maarjamaale ja planeedile piisab lageraietest.
Mõistlikult ja tundega. Loovalt ja südametunnistusega.
Mätaste-pokude-kivide rütme jälgiv maastiku soeng las võimalikult ehe ja loomulik saab!
Ja Maša Makita naeratab 😉 😀 🙂

Kas teie perepoeg või -isa oskab kerge käepärase akutrimmeriga ninja kombel vägesid valitseda?
On aeg õppida. Uue Hea Ilma – UHI-tööd ja riistad on ainult puhtad, keskkonda ning inimeste ja teiste loomade meeli säästvad, taastuval energial põhinevad ja positiivset vaibi loovad.
Et nendega hullamine ei olekski nagu töö.
Richard Murutar võib teile õpetada, kuidas elust tõeliselt sportlikku ja turvalist rõõmu tunda. Ta on judo ja vabavõitluse MMA, Brasilija jujidzu ja purjetamise alal sama Tegija kui Ajujahi võitjana Sprayprinterite ja ronirobotite kultuuri kogu maailma viija.
Robots for Humanity ristiisa on Mindvalley võtmeisik Vishen Lakhiani. Suured muralid – Albertid – ja väikesed Leonardod kannavad professionaalide loodud, ekspertide heaks kiidetud ning Richard Lõvisüdame juhitud ettevõtte pakutava terviklahenduse kataloogist leitavad. Aga ka teie enda poolt sinna lisatavad, kui te ise olete end ülemaailmsesse avaliku ruumi kunstilise kujundamise võrgustikku lisanud.
Kunst kuulub rahvale nii suurtel kui mõõdukatel pindadel. Nii vabrikukorstendel kui kodusel lõuendil. Nii büroohoonetel kui korterelamutel. Tarbima-raiskama ahvatlevate reklaamide asemel kannavad roni-robotid ehk muralid avalikku ruumi Tartus ja Malaisias, Horvaatias ja San-Franciscos, Miamis ja Pärnus kunsti, mille valik on äpi abil avanevas kataloogis.
Kes väikese Leonardo soetab – neid on hetkel Tartu Ülikooli Teaduskeskuses valmimas 300 – see saab ninjaks. Kunstipiserdaja valdaja õpetatakse välja ning ta saab ise hakata muralistina teenima ja Teenima.
Kui teie 0-tarbimisega majapidamine toimib tuule-hüdro-päikeseenergial, ei kuluta te akutööriistadega tegutsedes samuti sentigi oma raha ega Emakese Maa ressurssi. Soetamine on ainus kulu – edasi tuleb ainult tulu. Kunst ja esteetika, olmekultuur ja eetika sinu ümber puhub, voolab ja paistab. Tuul-vesi-päike ju! Toidavad nii tööriistu kui autosid, soojust kui valgust.
Sina saad mõtestatud, tarku lihaseid treeniva liigutamise ja rütmilise hingamisega treeningu.
Sedasi ju lausa peab õnnelik olema – isegi kui sa eestlase kombel nii Makitasid kui Leonardosid muretsed, mitte ei rõõmusta 😉

Ja siit meie lugu jätkub – täna-homme lähen esimesele 2kilomeetrilisele koplilintide aluse niiduringile – misjärel läheme Maša Makitaga külla Terje „Vallatud kurvid“ Luige imedeaeda – ja siis tuleb Brigita Murutar Mašaga duetti laulma, kuni liitub Emil Rutiku…

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity

Altweski ajaraamat 96
08. mai 2020

Emakese Maa peal pulseerib kella 5 klubi. Me tõuseme sellepärast Päikese ja Kuu kohtumise ajal, et see on hetk, mil kurjus magab. Keegi ei helista ega messi ka – absoluutselt! 😉 Kes alustab värsket vastsündinud päeva mõtluse, kes võimluse, kes loomrahvaste tervitamisega. Lindude koori saatel lahvatab kristallkarge loovus. Helged ja selged meeled avastavad, et planetaarses eriolukorras on isegi lennuk lind. Inglid kõnnivad kikivarvul ja hommikust meelerännakut kassisteerijad annavad veel viivu asuaega hiirtele-rottidelegi. Linnuristi täiskuu kinnitab: iga päev on PÜHA PÄEV.
Mul on olnud üks salajane hirm. Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!
Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid. Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂
Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal! 300Aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!
Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule! Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀
Praegu ongi ainus probleem, et tahaks korraga kõike puhastada-uuendada-värskendada – alustan iga hommikut maandava pöördumisega püha sünkrooni poole – see aitab toimetamised vabasse sabasse sättuda – ise ei tohi sekkuda – ainult tänada ja õnnistada
Taevalik poni Silbersee’s Madonna on meist kõigist kõige enam oodanud karantiini lõppemist – tema 11. sünnipäeval 17. mail saabki päriselt nii! Mummi lapselaste jaoks on ponikool juba avatud. Indi ja Manni 10 aasta eest alustatud ühine nikerdamine ja nokitsemine leiab taas rakendust – ning lapsi teenima sündinud Mann on südameüdini õnnelik. Tema tütar Shiva pakub end percheroni-varsa Dianaga võidu valjaste vahele ja sadula alla. Ja Mummi süda lihtsalt… laulab. Tänantänantänan – oh kui nii väga tänan ja õnnistan!
Omade bändi Eva polka sündis Murutaride pusakonnal tänu sellele, et pojalapsed pääsesid Saarelt maha.

Vestlesin äsja 2,5 tundi per telefon vanima poja enesega. Talle paaris keeles paari teksti loomiseks.
Tööjutt hulga eksistentsiaalsete, eluliste, energeetiliste ja eetiliste haakidega.
Kogu tegelikult-töise vestluse ajal toimus samas see, mis ENNE oli rännak. Pildirida. Lõhnad. Otsekui kõrgemate Minade videokõne – mida Richard Lõvisüda rääkis, Madre Murutar kohe nägi, haistis, tundis ja koges. Ja nii ongi…
Praegustel aegadel muutuvad seni hallid-pruunid toonid hämmastavalt värviliseks, kui vaatad kõiki ja kõike armastuse energias. Kuna Südamesalu salavägi on armastus, siis enam ei imesta, et naine maalib toas treppi ja peekrit täpselt samas koloriidis, nagu mees õues suitsuahju loob. Ja kuna Jumal teadis meie sälgude VAU! ja Diana loomisel, et nad tulevad Südamesalu teenima, on poisil süda otsaees, piigal – nagu talvise titekarva maha koorudes selgus – mõlema kanni peal 😀 Kõik on täpselt nii, nagu peab! Diku koorub aeglaselt – iga villatuusti lahkudes selgub, et ka teised täpid kehal-kaelal-jalgadel on südamekujulised!
Maailma pusle kukkus kevadpuhastuse käigus algosadeks. Eesti ja Euroopa pusled kukkusid samuti maha, aga jäid kokku – maailmakaardist jäi terveks ainult Austraalia ja Uus-Meremaa nurk. Järgmisel hetkel leidsin õunapuu alt ime-viledaks ajahambunud VÕTME. Siin ma nüüd siis äsjasaadud Sõnumit tõlgendan…
Mispeale nägin kogemata ERR-is “president” kekat. Kuna olen viimastel kuudel üsna palju maalinud, nägin teda läbi kuldlõike ja proportsioonide prisma – kuulata sealt nagunii midagi ei ole ega tule – kus laup on? Inimese näokolju jagavad silmad pooleks – otsmik ja nägu on üsna ühekõrgused. Tal on laup veerand ja ülejäänud nägu kolmveerand. Isiklikuks minemata – selline neandertaallase kolju on siinkandis ja siin-rassis tõeline haruldus. Palju õnne meile, et sel usinalt sportlikul tütarlapsel pole juuksurit, kes selle unikaalse konstruktsiooni osava soenguga ära maskeeriks… Testisin, kuidas seda tähelepanekut tõlgendatakse. Mina juhtisin tähelepanu, et toidame oma maksurahaga reptiilenergia teenistuses fossiil-mittemiskit. Vastu võeti nii see hoiatus – kui poliitiline tasand: õnnetu sõdur ei saanud käsust keelduda – kui madalsageduslik „aga naise välimust ja riietust ei kritiseerita“. Millise naise? Nii institutsioon kui persoon töötab kogu raha eest meie rahva vastu. Aga sellega on jah nii, et kes peab, see teab – kes ei saa sõnumit kätte, keerab mulle endale pange pähe – mis sa, Saara, sajatad 😀
Me kõik oleme üksteisele sõnumitoojad. Teadmata, millise sõnumi tegelikult ligimesele talle koju kätte toome. Kalastussportlane Tarmo käib aegajalt meil Altweskil särgede peal oma prof-oskusi lihvimas. Saabus taas, kevadekuulutajana – nagu ikka, terve linnakene kaasas. Istus ja treenis 😉 Peilis siis õnge otsa kinnitatud kajaloodi abiga läbi mobla-äpi välja, kus kalaparv asub – keset järve.
Ei võtnud paati ega sõitnud sinna, kus kalad on. Mitte sellepärast, et ühes pisikeses vanas paadis on meil ürdipeenar, kass’n’koer kärneriks – paate on veel. Aga sportlane nii ei tee. Tema istub seal, kus on tema etteantud positsioon – ja meelitab teadlaste-tembitud söödaga kalu sealt, kuhu loodus kalad kutsus, sinna, kuhu tema kutsub…
Nagu idamaine mõistujutt, maivõi 😀
Viimastel andmetel 4 särge päevatööna sai – meist ta oma linnakesega sinna jäi 😀 😀 😀
Alexis kirjeldab maske kui suukorve, sõnavabaduse ja isikupära surma. Just! Sellepärast ma kodust väljas ei käigi. Mitte ainult corona-time – kogu mu isikliku elu time-line tahab olla avali, siiras ja vaba. Valesti-kantud valest materjalist valesid varjav maskiball pole kohe üldse mitte mulle – mask, millega armsam võõrsilt viimse lennuga koju pääses, on seni ainus kogetu – lendas tulle – ja me püsime kodus. Ka praeguse ja järgmise pandeemia vahel, kui korterites kobardujad vasikatena valla trallavad – meie oleme ikka kodus – ilma maskita.
Ja rändame hea ja kurja tundmise puu Pühaks ilmapuuks ilma duaalsusesta.
Loobudes loomade ja putukate, lindude ja ilmastikuolude sildistamiseks heaks ja halvaks saame tohutult uusi sõpru. Nagu laulab Brigita Richardi kirjutatud loomise-laulus: naudi vihma, muidu oled lihtsalt märg 😉

Hea ja kurja tundmise puu viljad on söödud ja seeditud:

Oleme oma kõrkuses nii harjunud vastavalt hea ja kurja tundmise puu varjutusele jagama loodu halvaks ja heaks – peet on hea, aga naat on paha, kiisu on nunnu, aga hunt on hirmus, rott võeh ja madu uih… Selle kevade eraldumine loodusest õpetas õhku-vett-maad igatsema – vaja veel ületada musta-valge/hea-halva lõhe ja lõks. Rännakult naased nõnda, et KÕIK siin maa peal ja vee all on Sinu päralt, üks ja ühenduses. Palju õnne – Sulle kingiti just kogu maa ja ilm!!!
Edita Pjecha – Velikanõ i gnomõ

Iga kirja, sõnumi ja kõne vastuvõtmine on esimesel hetkel “kõhedusttekitav”. Sedasi nimetab TV3 ka Lõuna-Eesti metsa tekkinud pedantset heksagrammi.
Avades saab hea.
Tõnu Aru selgitab, et Mer Ka Ba heksagrammi nimetatakse kosmiliseks õhusõidukiks, mille näitamine Maarjamaal kui planeedi käbinäärme paigas on täiesti teretulnud ja loogiline 🙂
Laskis Jumal oma poja juudi kuningaks sündida ja pärast mõrvamist Üles tõusta – on loogiline, et maikuistel ristipäevadel enne suvistepüha sealt ülevalt ka kiri tuleb. Shalom!

Altweski ajaraamat 88
12. aprill 2020

Fööniksi suubumine ükssarvikusse Kati S.V. Murutar Vikerkaarevärvid Mul on 5000 euro eest maksmata arveid ja 300aastasesse vesiveskisse loodud stuudiol pole põrandat – aga see-eest on paar katust iga hetk minema sõitmas. Meil on olnud väga …

Fööniksi suubumine ükssarvikusse

Kati S.V. Murutar

Vikerkaarevärvid

Mul on 5000 euro eest maksmata arveid ja 300aastasesse vesiveskisse loodud stuudiol pole põrandat – aga see-eest on paar katust iga hetk minema sõitmas.
Meil on olnud väga kaunid mustrid, mis tänases ei kehti. Need tuleb uueks luua, igas hetkes valides.
Vaadakem ülemisi ja vaadakem alumisi. Mis on mille peale loodud.
Mul nagu ka sul, oli kõik paigas, õigesti planeeritud – ja siis juhtuski see, et kui palju mina ka ei teeks, sisse ei tule midagi peale koostööpartnerite meeldetuletuskirjade – võlgnete meile nii ja naa palju…
Mina kirjutasin ka. Meeldetuletuskirja.
*
Austatud omavalitsus, töötukassa, kultuurkapital ja ettevõtluse arendamise keskus!
Pöördun teie kõigi poole mõnevõrra erijuhtumina. Britid alustasid eilsest self-employerite toetamist – mina kuulun kultuuri-noorsoo-hobuteenindajana sellesse gildi või kilda… Raplas.
Võiksin otse töötukassas end töötuna arvele võtta – ent reaalselt töötan Kuusiku Altveskil mitme inimese eest.
Meil on küll kultuurikeskus-noortestuudio-ponikool töö peatanud – aga ma teen iga päev pehmelt öeldes mitmeid tunde tööd, et loovuskosk ja looduskeskus läbi kriisi viia.
Hobused kui teraapia-rekreatsiooni kaaslased, ponid kui laste rõõm vajavad iga päev hoolt ja koolitust ka siis, kui kõik on suletud – siis eriti.
Käsil on saali põranda taastamise avariitööd, mida jõuliselt assisteerin.
Teoksil on helgesse sügisesse suubumise nimel puudetegu, maastikuhooldus, võsavõtt, tormimurru klaarimine. Õnneks on elukaaslane praegu erialatöölt selle koorma vedamisel võõrsilt kodus – mõistagi palgata „puhkusel“…
Ja ka lugude loomine – mitu raamatut on töölaual – nende kirjutamiseks majapidamise ja läbi kriisi vedamise tegelikult aega ega motivatsiooni pole. Seniseid rahastajaid-koostööpartnereid samuti mitte. Eks nemadki on töölaual – ja nõuavad praegu ise riigilt abi.
Seega ei saaks ma töötukassa etteantud töökohti vastu võtta – mul on neid siin Altveskil nagunii 7. Peete kõplama ja maasikaid rohima kindlasti läheksin.
Eelmise vallavalitsusega oli juttu, et mulle kui kogukonda teeniva muistis-muinasmaa emandale tuleb töökoht moodustada – ent selle idee autor Piret Minn suri ja tema mees-naiskond saadeti laiali – seega kordan jutuks-olnut. Toona oli teemaks mu tasustamine noorte teenijana – nüüd selle üldolulise paiga vedajana aega, mil taas teenida saab.
Peatasin eluasemelaenu-arenduskrediidi tagasimaksed – tänan krediidiasutusi vastutuleku eest – et elekter-telefonid-nett-toit-kütus kriisi lõpuni olemas oleks, palun miinimumpalga ulatuses riigi ja kohaliku omavalitsuse abi.
Püsin kodus jaa – ent töötan selle nimel oma väga erilises „kodukontoris“ 24/7, et hobu-loodus-loovus-noortekeskkond saaks PÄRAST täies väes rahvast teenida – pärast karantiini-kriisi on meie pakutav tervendus-tuulutus-loovus eriti vajatud.
Olen harjunud olema erijuhtum. Loodan ametnikelt loovust.
Pärast karantiini õpetan ja tuulutan 🙂
Kati
Millele lootsin, kui oma muinasmaale arved kogusin? Iseendale.
Olen nii kaua, kui mäletan – ja tähti tunnen – kirjutanud sellist raamatut:

Loomad-lausujad

Sinuga juhtub nüüd sama, mis minuga juba aastate eest.
Asud maale Elama ning hakkad linnainimesena katse-eksituse meetodil erinevat liiki loomi pidama.
See on loomulik ja loogiline, õige ja… naljakas.
Luban Sul minu vigu naerda ja ämbreid vältida.
Tänaseks minuks saamisel on mu kaaslasteks olnud koerad ja kassid, hobused-ponid-eeslid, lehmad-lambad-kitsed, viirpapagoid-kanad-pardid-haned – rebased-rotid-kullid-karud-ilvesed-põdrad serviti-ääritiveeriti ikka ka.
Aukartus elu ees ja vastutus selle eest, kelle oled taltsutanud hõlmab kogu kodulooma elukaart paaritusest sünni, kasvamisest kastrulini. Nii on.
Maarahva jaoks on loomandamine enesestmõistetav. Uustulnukas nagu Sina näeb Asju.
Jagan 5.põlve linnainimesena omandatud kogemusi loomrahvaste olemusest ja vajadustest, sõnumist ja tervikpildist, mis kujuneb, kui kodus on lastetoaga kõrvuti laut, kabinetiga võrdväärne kanala, elutoaga sama tähtis hobusetall ja köögiga rööbiti toimivad karjakoplid. Koerad hoovis ja Sinu voodis, kassid pööningul ja põues niikuinii.
Uus Hea Ilm vajab varasemast ajast enamgi nii rohusööjate kui kiskjate sööta ja varustust, kuute ja tarastust, veterinaarteenust ja koolitust.
Nende lobedaks leidmiseks on selles raamatus kena käepärane kataloog.
Tere tulemast ühiste kaante vahele, sööda ja varustuse tootjad ja maaletoojad, koerte- ja ratsakoolid, kuutide-aedikute pakkujad – koos saab hea!

Tundus väga hea ja toimiv plaan – niimoodi ma elanud olengi. Loomaaia direktorina, kes oma idealismis toimis nagu mama-traktor ja oli lastele isa, mitte ema.
Pool tööpäevast kirjutamise, pool loomade teenindamise päralt.
Aga… Kas ja mida keegi üldse enam vajab?
Loomade pidamine eeldab finantsi ja entusiasmi, et mitte öelda fanatismi. Minu sissetulekutest väga suure osa on endale saanud nii kiskjad kui rohusööjad mu braidis. Nüüd…
Raamatud olid need, mida luues ja müües seni loomadele vajaliku soetasin. Kas ja kes ja miks tulevikus veel raamatuid loob ja loeb?
Koos kevadega tuli minu juurde kauane teekaaslane, loomaarst ja ettevõtjatar Piia Vilu. Oleme hingesugulased, sarnaste muinasjuttude tegelased, üsna ühesuguse unistuse elajad, seega sai tema raamatu sissejuhatus ja jutujada väga sujuvalt ritta.

Viljandi Piia Gambia raamat algab niimoodi:

„Pruukis mul Aafrikas Banjuli piirkonna valgete elanike lemmikloomi nõustades mõtiskleda: mis oleks, kui teeksingi oma Gambia kodumaja ühte tiiba oma kliiniku… Ja samal päeval sain teada, et lähikonnas on ühel arstil kodukliinikus värviline kompuutertomograaf ka! Märgid ja tellimus on ilmselgelt õhus,“ arutleb kolm aastat kahe kodu vahel lennanud loomaarst-hobusekasvataja Piia Vilu.
Esmakordselt Aafrika läänerannikule lennates küsis ta väljakutse esitanud sõbranna: misssasja, Kambjasse me puhkama läheme… oeh… Oli kliima ja eluliste rusutiste kogupaugu tõttu end läbi põletanud ja tühjaks köhinud. Ei suutnud esmalt loomaomanikele, siis juba ka loomadele endile naeratada. Ja see oli päris tõsine ohumärk, sest habras haldja tüüpi Piia on südameüdini loomainimene. Kuitahes piredad penid tervitavad teda kui Oma.
Et rõõm oma kliinikust ja patsientidest, Nuiamäe ratsakeskusest ja hobustest, kallitest ja üldse kõigest lakkas olemast, läks naine pimesi sõbranna kannul ei-tea-kuhu – ja on nüüd viimastel aastatel elanud rütmis kaks kuud seal, üks siin.
Niimoodi saavad teda lapsed, sõbrad ja loomad siin – reisihuvilised seal – ja tal endal on rütmiliselt uus ja huvitav.
Piia on juba kolm aastat olnud rõõmsalt üllatunud olekus, kuidas ikka asjad siinilmas sättuvad. Universum korraldab su valikukohad ja pöörangud ülileidlikult, et taipaksid öelda JAA väljakutsetele, mille olemasolust sul taevaste sekkumiseta aimugi poleks.
Piia ei usu enam ammu ühtegi legendi metsikust afrorahvast. Ta on kogenud ainult ülimat sõbralikkust ja hoolimist. Alguses tekitas igaõhtune hi-ring temas segadust. Paar kuni mitu kohalikku saadavad messengeri või mobiili lihtsalt HI! Või how-are-You – see on 21.sajandi tamtam – tagamõtteta kontrolliring, kas kõik on korras.
„Malaaria tablettidega ennast alaliselt mitte mürgitada olen kindlalt otsustanud. Tuleb sääsk ja nakkus – siis tuleb ka õiges koguses löökdoos ravimit. Või brittide kasutatud džinn toonikuga – selles sisalduv hiniin teatavasti malaaria tõhusaim tõrjuja ongi,“ manitseb tohter mitte paanitsema. „Korona põhiline oht levib meedias. Olen aru saanud, et ta on gripiga võrdväärne haigus, mis sobiva sümptomaatilise ravi ja antibiootikumide abiga võetakse üsna kenasti kontrolli alla.
Aafriklane loodab võrdselt nii arstidele kui nõidadele.
Mis puutub mustadesse nõidadesse, siis ma olen reaalselt kogenud, et nad loevad mõtteid ja mõjutavad oma väljaga tervendatavate väljasid. Samas – inimesed ongi uues heas ilmas telepaatilises ühenduses omavahel ja loomadega – nii et minu meelest oleme kõik maagid ja müstikud.
Olen teada saanud, et tõepoolest – usaldus ja intuitsioon loob õnneliku voolamise ja sünkrooni ning see, mis minuga viimasel 3 aastal juhus- ja kokkusattumus-haaval taeva tahtel on sündinud, ongi see harmooniline avanemine, millest kõik räägivad – aga mina lihtsalt kogen.“

Ja nüüd on Piia Eestis lõksus – loodetud arendused Gambias karantiini taga.
Nagu on ka meie pere arendused ekvaatoril servi seismas. Me teame, kuidas ja mida seal teha. Lisaks senistele veel kümneid ja sadu töökohti luua – pehmed ja jõulised ettevõtmised kõrvuti…
Loomulikult on see tõlgendamise küsimus – kas oleme lõksus või kodus.
Raha saab ühtviisi otsa nii lõksus kui kodus, kui mitte ainsatki su oskust osta ei suudeta – ehkki vajatakse rohkem kui kunagi varem.
Materialistliku ajastu lõpp – ütlevad valgustöölised üksmeelses kooris. Ka mina ütlen, kui kanaldan. Kanalist väljudes üllatun ka ise, kui palju teada sain. Sama kehtib järgmise töölaual oleva raamatu kohta.

Contra Mortem corona müsteeriumi õnneliku lõpu tähistamiseks ja surma pühitsuseks
Pea ees kalmistule
Kati S.V. Murutar

Inimene on iseenda kõige kallim kingitus.
Kui ennast mõõdutundetult põletame, saame karistada – kuitahes õilsal eesmärgil end ka piitsutame – kes liialdab, jääb haigeks või lahkub oma seekordsest maisest kehast.
Surm on ainus elukaare osa, mis jääb teadusest-tehnikast torkimata –
sigitamine võib üleni katseklaasi kolida, ka eutanaasia tulemusel saabuv surm jääb ikka temaks endaks. Ja väsinud keha tuleb ka sajandite-millenniumide möödudes matta või tuhastada.
Matusetalitused ja hauakivid jäävad igavesti olema ja tulema. See raamat pühitseb surma, julgustab ning teadvustab ja teavitab, mis ja kus ja miks.
Mina piitsutasin ja põletasin ennast kalmistule… tööle.
Vedasin ja pidasin paar aastat rööbiti 100aastast elulaaditalu ja 300aastast vesiveskit. Ühes hobud-lambad-kanad – teises kultuurikeskus-noortestuudio.
Palju sai.
Kodu ja hobuste Altweskile kolimisega justkui tiba hiljaks jäin – või ei jäänud.
Kui poleks nii läinud, poleks kõike uskumatult head ja helget olnud ega seda raamatut tulnud.
Ei tule pikka pihtimust, kuidas ja miks loovisiksus tühjaks saades end täis joob ja kriminaaliks saab – seda enam, et ma ei mäleta sellest sõidust mitte midagi…
Sain aastajao ühiskondliku töö tunde – ning 420 tundi EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse veetud kalmistul-kabelis-kiriklas oli mu senise elu üks õnnelikumaid aegu.
Kuidagi teisiti ei saanud kõigeväeline Looja mind ühendusse iseenda ja olnute-olevate-tulevatega tõsta, et saaksin Uude Heasse Ilma kesta.
Varasematel aegadel aina mööda linnu ja riike ringi lennanud, rüganud ja planeerinud – nagu mees muiste, olin nüüd kohal. Nagu naine.
Pastorid ja parunid, admiralid ja poeedid, ammed ja kupjad, vanad mehed, noored naised ja lapsed võtsid mu kalmistul Omade ringi palju laiemalt kui Raplamaa – Maa.
Laulsin koos Tiesenhausenitega, mediteerisin Malmi ja Masinguga, tõin tänastele tegijatele nende esivanematelt sõnumeid – need on nüüd siin raamatuski.
Linnuke siristas ja hiireke sosistas.
Aastaring algas saabunud lindudega, kulges nende pesitsemisega kirikutornis-kabeliseinas-põlispuudes – sujus läbi talvevaikuse uude ärkamisse-tärkamisse-märkamisse ning sõlmis südamesõpruse hauakaevajaga.
Igal sambla eemaldamise, aedade hooldamise, hauasammaste puhastamise ja uute platside ettevalmistamise päeval tänasin rõõmsa üllatusega oma oskusi. Kogume end üld- ja huviharidusega – tantsides ja lauldes, maalides ja voolides – tänaseks endaks, kes suhestub iidsete kalmudega nii teadmisi tuulutades kui lihaseid kasutades.
Kalmistul veeresid oodatult ootamatud vestlused Päris asjadest tuntud inimestega, kes käisid seal Lugusid loomas, olnud omaste haudadel mõtisklemas, kedagi uut Eestimaa mulda toomas – või kehatuna mind külastades ja kõneldes, mis värk oli, et rongi ette sõideti…
Olin emand, kes trööstis üksildasi tädisid, kuulas kurbi poegi, pidas erinevas eas lastega kalmistul-kabelis-kiriklas piknikke. Puhastasin ja pühitsesin, tänasin ja õnnistasin. Kohtusin vaiksete olnute ning iseenese sadade kehastustega, kelles peitusid vastused tänaseks.
Keset matusetalitusi ja muusikat vaikselt rohides-harjates oli helge ja hea. Hingede-hoiu ja tervendamise töö neelas mu nõnda, et tahtsingi kalmistule jääda ja alaliseks teenijaks saada. Korraldasin kabelis Contra Mortem sarja kontserte ning tahtsin veel ja veel ja… Tulid uued ajad nii kalmistuhalduses, Eesti valduses kui kogu Maal.
Mind, Saage rüütlimõisa Altweski madret on nüüd vaja kodustes saalides ja koplites oma peret ja muid loomi teenima ning tervenemisel-tõusul abi vajajaid toetama.
Seda ülesannet täidavad corona mysteri aegadel ka siinsed jutud ja kataloog.
Lahustame surmahirmu, kinnitame usku-lootust-armastust ning usaldame end igaveses elus Looja hoolde.
Ühtlasi teame, kustkohast leiame oma kallitele kirstu ja haua, risti ja pärja, hauakivi ja matusetalituse – see on siin raamatus lahkesti kirjas.
Süda saab selle raamatu abiga kerge ja rahulik.

Juutidel on õigus – surisärgil pole taskuid – seda olen nüüdseks juba 7 teoses korranud. Ja see tõdemus aitab uskuda, et ükski projekt ega arvemaksmine pole tegelikult servi seisma jäänud.

Valge lina

Olen uskunud. Tean südameüdini, Kuu peale ja tagasi, et Jumal on üks. Igasse oma Loosse olen kirjutanud tekste nii endale, lastele kui lugejatele lausumiseks sel teemal, et juutide, moslemite, hindude ja siitkandirahvaste Looja on sama. Ta saadab inglid, haldjad, päkapikud, et endast märku anda.
Ma arvan, et üks lähedasimaid seisundeid minu hingele ja ihule kannab võõrsõna Zen budism – on tõesti lähedasim, aga meie kliimasse sobimatu.
Meie kliimasse sobib Põhja-Ameerika rahvaste usaldav ja töötav, tegus ja väekas kulgemine.
Püha Graali legend tuli minu ellu seoses mu vanima pojaga. Ma tean, et see kõik, mis on kirjas John Bogomili suurteoses Püha Graal, kehtib. Olen ülikoolis ju neid legende õppinud, pähegi mõned neist jäänud.
See legend on ka meie ajas järgijatele teostatav – meist paljud on seda teinud. Õppides ja tajudes. Ka meie oleme püha Graali ideaale teostanud, ise seda vaevalt aimates. Mul ei olnud varem seda suurteost kodus – ja ma ei teadnud enne tema tõlkimist, kui palju kattuvat on neis lugudes ja meie praeguses legendis.
Palju ohverdusi ja eneseületust.
Kõige enam on pidanud ohverdama Jeesus.
Temast on olnud kõige rohkem varjutatud legende.
Minule on antud teada nii.
Mooses sõlmis ülemistega lepingu. Ta tegi oma parima võimaliku, et seda lepingut täita. Tema rahvas täitis Vana Testamendi sõdadega. Ja temast jäid meie teadvusesse sarved ja habe, mida me ühest loost teise lohistame. Nukitsamehed, vanapaganad…
Mooses ei olnud süüdi, et ta rohkem ei suutnud.
Ashtari rahvas nägi, et inimesed on kõrbes hädas. Kaua sa ikka läbi mere kõndida jõuad ja taevamannat ootad. Jeesus oli kuningas. Tal oli kõik inimlikuks õnneks vajalik olemas.
Legendid jutustavad Jeesusest kui kehvikust. Kes ta ei olnud.
Et ema Maria ta sõime asetas, oli teadlik valik, mitte häda ega õnnetus.
Tema jüngrid ei saanud päriselt aru, mida troonilt laskunud kuningas inimkonnale öelda tahtis. Iga jünger tajus mingit osa Sõnumist. Ja Pontius Pilatus tajus konkurenti.
Muudab vee veiniks ja kõnnib vee peal? Ta on ohtlik.
Ta on täpselt sama ohtlik kui sina ja mina – Jumala näo järgi loodud.
Ta ei saanud hingeski ette kujutada, kui ränk on kõrbes rändamine – veel enam – täiesti üksi jäämine pärast näilist tunnustust ja tundunud toetust. Tema, ashtari rahva poeg oli Maale kuningaks tulnult lootnud, et…
Nagu me kõik.
Kas kujutate ette, kui valus oli sel hingel nii ihuliselt kui vaimselt?
Kas sina oled ristil rippunud???
Kas sinu jalgu on armastav kaasa oma pisaratega pesnud???????
Piisab väikesest pettumusest, plaanide mitte-täitumisest ja edasilükkumisest – juba kirud ja süüdistad.
Tema palus Loojal inimestele andeks anda.
Tema andis kustudes oma hinge tagasi sinna, kust ta tuli.
Ja nüüd on ta üles tõusnud – on tõesti üles tõusnud.
Nii lihtne ongi.
Meie naabrimees ülejõelt arutles, kui küsisin, kas see on tõesti võimalik, et Jeesus vettpidi kõndis: see kõik, mis oleks minu majapidamises võinud sündida eile, võttis aega 20 aastat – ja minagi oma hingerahus olen lõpuks õnnistegija.
Teine mees siitpoolt jõekallast arutles: olid Atlantis ja Lemuuria – kui vanad tsivilisatsioonid olid Jeesuse imetegemiste taga – küll ta siis mööda vett käis, substantse muutis ja inimestele lootust jagas.
Jeesus täitis Moosese lepingu. Ta ei teadnud, et kõigist taevalikest hüvedest loobumine tähendab kõrbe ja jüngreid, kes ei uskunud ühtki teadmist, vaid isikut – kes kandis nii neid kui risti kolgata mäele.
Nii palju siis vabadusest, võrdsusest ja vendlusest.
Me keegi ei tea tegelikult ette, kui valus on nõmedalt hukkuda.
Tema ei kogenud samas vähki, südamehaigust, igapäevast ränka õhtussekandumise koormat – ta oli kõigest 33aastane.
See oli nii lühike aeg tema paljudest eludest.
Ometi sai temast tänini kummardatav, kardetav ja mõistatatav Kangelane Buddha, Mohammedi, Krishna ja kõigi teiste kehastunud Jumala-poegade seas.
Temas oli midagi üle aegade kestvat.
Kristus on üles tõusnud – ta on tõesti üles tõusnud.

Must lina

Kui ma sain aru, et ei suuda tõesti maksta arveid, mis olid varem jõukohased, saatsin kirjad võimalikele loodetavatele toetajatele – 7…
Nad vastasid vaiksel nohinal, et nende taskutes meedia poolt sobratud sendid võrduvad tegelikult nende võlgadega. Kuni seisavad ärikeskused, hotellid, siis kui senine maailm ei seisa, neil… ei seisa.
Mitte miski.
Kes praegu meile telekas õnnelikke molle virtuaalserveerivad? Ametnikud.
Nad ei oska nüüd ei enda, ega ennast toitnud kätega midagi peale hakata.
Kas ametnik teab, miks on sel talveta aastal kevadeta kevad, mil me ikka veel rohelist libletki loomadele anda ei saa. Samas on ametnik ainus maktsud ja kammitud olend – ja meil on neid 200 tuhat…
Lükkan kell 4 luugid lahti, avan arvuti – ja keegi räägib mulle minu raha eest, mida ma tegema pean. Niigi tean. Sang-kang-pang-hang… Tänan ja õnnistan.

Valge kasukas

Tegin vanima poja soovitusel mullu siin natukene pansionaaditööd. Airbnb tuules käisid puhkamas mitmed loovisiksused erinevatest maadest. Nad kõik ütlesid üpris ühesuguses sõnastuses, et Altweski on suurepärane võttepaik filmide loomiseks.
Rain Rannule näitasin ette kaks lugu, mis omavahel põimuvad.
Hipiratoorium ja teekond tviidülikonnani sündisid üsna ühel ajal ning Ükssarviku-mees Rain Rannu ütles lühidalt: kirjutab stsenaarium – vaatab, teeb, siis rahvas vaatab.

Hipiratoorium

Muusikaline lavalugu naistest, keda võib nimetada hipideks.

Osades soovituslikult Heli Vahing, Meeli Lass ja Brigita Murutar
Väike tantsijatar

Esimene vaatus

Väike tantsijatar ühtaegu nii tantsib kui maalib – andeka ja tubli lapse kehastus.
Kollased juuksed, rohekas kleidike – Entel-tentel-trikatrei…
Kogeb ootamatut koolivägivalda ja põlgust selle eest, et on teistest erinev – teda tõugatakse, tema loomingut lõhutakse ja ta aetakse kenade keskmiste hulgast minema.

Sellest maailm ehk paremaks saab…
Üksindus ja nutt.

Tansania ballaad Malaika – laul kaitseinglist.
Väike tantsijatar asendub Brüneti naisega, kes kohtub Blondi naisega. Äratundmine – nad saavad teineteisele toeks olla. Neil on kalgist koolisüsteemist ja lastemassi julmusest sarnased kahjustused.
Meenutavad puudumisi – sest ei suutnud kooli minna – isolatsiooni ja üksilduse valusid.

Seisan ja ootan viimases jaamas
Teemaks kutsevalik, kohustuslik karjääritegemine ja rahateenimine – abiellumine, sest nii on kombeks – ja lahutamine koos ühiskondliku hukkamõistuga – Aga see pole see, pole see…

Brünett pöördub hingepideme leidmiseks spirituaalsusse, Blond kristlusse.
Tuline vaidlus, kumb Tee on õigem. Konflikti lahenemisel jõuavad arusaamisele, et Jumal on üks ja nad ajavad hinges tegelikult sama asja.
Fantuzzi Keep on keeping on.

Blond otsustab keset ei-kuskit asuvat esivanemate talu taastama hakata. Brünett läheb appi.
Tühi Eesti küla, kaks sõgedaks-peetud naist tulises tööhoos teineteist julgustamas.
Istse aga maailma veerekese pääle – ja mullu mina muidu karjas käisin.

Võtavad Blondi talus pärast ränka päevatööd napsi.
Väike tantsijatar ilmutab end tantsides-maalides.
Enesehaletsus ja nostalgia.
Mülleri Sassi Kohtumised iseendaga.

Brünett kogub hommikuvalguses kuraasi täielikuks kannapöördeks ja elumuutuseks.
Konventsionaalses ühiskonnas pole õnn lubatud. Ta otsustab õhku astuda, palgatööst loobuda, oma tegeliku Mina inimkonna teenistusse anda.
Gary Moore Over the hills.

Blond katab sulni söömaaja. Arutlevad, mille eest neid aastate jooksul on materdatud, kui palju neid on sisetunde järgi elamise eest risti löödud.
Meenutavad, mida kõike nad on õppinud – ja see kõik on abielus ja palgatöös triivitud aastate jooksul varjusurmas olnud ja laagerdanud.
On aeg tegeliku iseendana ennast kasutusse võtta.
Orbison Everything You want

Teine vaatus

Naised uurivad vaimustunult tööturgu – nii palju vakantse, nii huvitavaid tööpakkumisi – postikana, bensukajuhataja, restorani direktriss, loodusmuuseumi direktor, rahvaloendaja.
Saadavad ühe CV teise järel. Kuna nad on senistest ametitest ära tulnud, tühjenevad kontod kiiresti.
Ja äraütlemised hakkavad sama kiiresti saabuma – neid ei vajata mitte kuhugi.
Cash – The ring of fire.

Keskeakriisi teadvustamine. Armukadedus noorte naiste vastu. Ahastus tühjaks jääva Eestimaa ja üleliigsete inimeste paradoksi pärast. Kõik koonduvad linnadesse, kuhu nemad ei kuulu.
Ära siit! Otsustavad võõrsile plagada. India ašramisse näiteks – või Ugandasse ennast avastama 😉
On the road again – ja Young at heart

Veel ja veel äraütlemisi töökohtadele kandideerimisele – õpetajaks ei sobi, turvameheks ei taheta…
Sügav vaikus.
Blond palvetab, Brünett võtab napsi.
Loevad oma viimase raha kokku – sellest ei piisa ei Balile ega puu taha sõiduks. Täitsa pekkis.
Belafonte An island in the sun.

Pärast laulu, mis jutustab isa loodud muinasmaast, saabub Tütar laulmast naiste juurde.
Brünetile – nüüd tuleb kaineks saada ja siinsamas Eestimaal oma hipiratoorium ehitada, mitte ašramitesse kibeleda. On fondid ja võimalused nii ehituseks kui sisuliseks tööks raha saada.
Blond protesteerib võõrsõnade ja brüsselivärgi vastu – meie esivanemad, meie põhimõtted, meie…
Tütar tuletab meelde, et täna on uued põhimõtted ja võimalused – ilma nendeta Blondi esivanemate talu uueks ehitada ei saa – ja Brünett eneseteostust ja teenistust uues heas ilmas ei leiaks.
Naistel võtab selle faktiga kohanemine aega – mõlemad on löödud.
Simon ja Garfunkel Sild üle vaevavete

Rajavad esivanemate tallu hipiratooriumi (kogukonna, nagu neid Eestis üha juurde tekib)
Ehitavad, kaevavad, veavad kärusid.
Sing my sister, sing!
Olen taevane vägi…

Pingutused kannavad vilja, hipiratooriumisse üha tullakse – tervenema, alaliselt elama.
Tütar annab teada, et nende kogukonna esimene beebi on sündimas. Ah? Palju õnne, vanaemad! 😀
Marlene Dietrich The World of our’s

Kati S.V. Murutari viimaste aastate tööd koostöös Brigita Murutari, Heli Vahingu ja Meeli Lassiga:
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

Noortestuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true

Teekond tviidülikonnani on lugu, mis on sündimas Altweski tänase peremehe elutee muinasjutuna – tal on unistus olla elutöö tulemusel kord nii jõukas, et jalutab hommikul terrassile, tviidülikond seljas, viskiklaas käes ning annab sebodele-njäbudele töökäsud kätte – misjärel mõtiskleb ja naudiskleb ja… mida iganes.
Seda tegelast kehastamas näen Emil Rutikut, kes oli meil Südamesalu loos Hunt.
Saage rüütlimõisa Altweski külge ketti pandud senine vaba ja loomulik loom.

Teekond tviidülikonnani

1
Mees keset ahervaret – kuhu edasi – enda ja lagunenud mõisa elulugu

2
Lapsepõlv – trepi all ja puu küljes

3
Nii nagu peab – kõrgkool ja äri

4
Maailm toimub läbi tehnika – motikad ja autod

5
Ööklubist nopitud doonor

6
Kiskjamentaliteediga küllus ja kismad

7
Üksikisa ja kuulid villa seinas

8
Korduvad väikesed putkamised ja lõplik põgenemine

9
Vastutus ja vaesus Aafrika auhinnaks

10
Palee kui lohutusauhind

11
Väike poiss suures lossis

12
Üksinda ristteel

13
Hajasuhte lõpetamine

14
Kohtumine

15
Tõrksa taltsutamine

16
Iseenesega kohtumine

17
Vastuhakk ja ameerika mäed

18
Armastusse sujumine

19
Elu multifilmitegelase ja tööhobusega

20
Vastutuse võtmine

21
Tviidülikond

Ükssarvik

Ma tahan väga seda teha – nii, nagu olen kogu südamest tahtnud teha senist.
7 üles ehitatud majapidamist, milles igaüks pärast selle üleandmist on õnnelik.
5 last, kellele olen olnud isa – minu esiemad pidasid vajalikuks õpetada, kuidas hoitakse käes vardaid. Mina olen oma tütardele õpetanud kivide tassimist, laudade värvimist – ja nende soetamist.
Akudrell ja sitahark on olnud minu tütarde pärisosa. Aina üks soetamine ja toetamine…
Nende lapsed, kellele olen Mummi, ei saa õnneks karantiini aegadel, mil meile on pealestatud 2X2, teada, et mul on endiselt sang-pang-hang, mitte vardad ega õmblusmasin, vaid õng.
On senised 70 – ja kipitavad 7 uut raamatut.
27 näidendit on mul ette näidata rahvale, kes… neid vist enam ei vaja.
Vajatud on mitukümmend kutsikat ja sadakond lambatalle, tosin kitsetalle, mõned vasikad ja kümmekond varssa. Kavatsesin kaks poni paaritusse viia, aga kuidas sa seda teed, kui kaks meetrit peab vahet olema…

Suubumine

See on lepitus ja leppimine.
Anna meile andeks meie võlad nii, nagu meie anname andeks oma võlglastele.
Mu töölaual on samasugune maksmata arvete nimekiri, nagu ilmselt täna paljudel ja homme veel rohkematel.
Puidufirma ja metsamees. Autoteenindus ja raamatupidaja. Tööriistarent ja kindlustus, mobiilsideteenus ja seadmete järelmaks, elekter ja prügi.
Kuna meid, sissetulekuta jäänuid on iga päevaga aina rohkem, võib loota, et päris kohe meil kõigil elektrit-telefone-netti välja ei lülitata.
Kui tuleb leppimine, siis kaob ka paanika – küll kuidagi ikka saab. Alati tuleb lahendus – on ju aina tulnud, küll tuleb nüüd seekord ka…

Fööniks
Tuhast tõusev tulilind on see müstiline ja mütoloogiline olend, kellest praegu iga päev räägitakse.
Planeet tervikuna tõuseb fööniksina uuele elule, sest inimreostus on karantiinis.
Ümber sinu, tuhas ootvel rümba on teised samasugused. Katkutud suled, servi seisma jäänud jäänud unistused, tõdemus, et ükski senine skeem ja süsteem nüüd enam ei kehti.
Järelikult tulevad uued süsteemid ja skeemid.
Tuleb uus tuhast tõusmine. Võimsam kui kunagi varem.
Tõuse ja sära!

Altweski ajaraamat 86
07. aprill 2020

Marju Lauristin 80
Päevadel, mil me oleksime tahtnud mittesöödava lillekimbuga seista inimese ees, kelles me tegelikult piinlikkust põhjustada ei soovi, öelgem – me ei pea üksteise armastust ära teenima selleks, et öelda. Usaldasin Sinu kätte end, kui ema mu pesast lahti lasi. Ja iga hetk neist koos oldud hetkedest Sinu põleva pilgu ja jaburate pintsakutega on olnud VÄÄRT. Ups, ja mis mul endal siis nüüd seljas on? Palun jätkuvalt sellist vaimustunud pilku iga tühjatähja peale, nagu Sinul, mama Kratt ;:)
Minu Marjustin
on muinasjututegelane.
Me kõik oleme. Rollide ja lugude jada. Nii näeme end ise kui esitleme teistele.
Marju Lauristin pole mitte lihtsalt lugude, vaid Legendide kogum. Olnud, olevaste ja tulevaste muinasjuttude risttee.
Kui tegin Akadeemia Peegelianasse sisseastumiseksameid, serveeris mu ema tema esimese mütoloogilise pusletüki. Ille, Marju – ja ka Tiiu Randviir, olid klassiõed.
Kuna inimestel on kombeks arvata ja hinnanguid anda, silte jagada ja eelarvata, on meie Marjustin läbi elu pidanud toime tulema legendide-kogumiga, mis kaasnevad sellega, et ta on Olga ja Johannes Lauristini laps.
Trotsides tõsiasja, et meie kätte nuheldakse 7 põlve vanemate patte, on ta väärikalt oma vanemate perekonnanime kandnud.
Olen Marjustini vanemate fotosid vaadates näinud väga kaunist daami ja elegantset härrat. Ning kordi ja kordi, kui minu intervjueeritavad või lihtsalt vestluspartnerid siunavad kommareid ning Eesti maa ja rahva äraandjaid – ikka nimeliselt, kuidas teisiti! – olen küsinud: hea inimene, kas sa ei arva, et nad on tahtnud parimat, nagu sinagi…
Kusjuures parimat on muinasjututegelased tegelikult teinud ka.
Ülioluline legendide osa on, et nii professor kui tema kaasa Peeter Vihalemm on olnud terve pika ajastu Asser Murutari sõbrad. Mu laste vanaisa armastas oma kolleege-ühiskonnatehnikuid kutsuda mütoloogiliste nimedega Kratt ja Kolumats.
Kujuteldamatutel aegadel said nemad ja maestro Ülo Vooglaid hakkama millegi nii epohhiloova, võimsa ja erilisega nagu Sotsioloogia labor. Legendid räägivad nii sellest, kui keelatud ja seega loovust eeldav kõik oli – kui suure toa täit rauda kujutas endast tollane kompuuter…
Ja et Marjustin viis äsjasoetatud maakodusse kõigepealt kirjutuslaua ja raamatukastid – alles päeva lõpus tuli talle meelde, et voodit ei olegi.
Ta ongi üleni pühendunud ja asja sees. Parimas mõttes lapselikul, uskuval-lootval-armstaval moel. Ka siis, kui lugude pealkirjadeks on Parlament, sotsiaalminister Marjustin, sotsiaaldemokraat, sotsialist – ikka on tema pürgimustes mingi eriliselt vitaalne värskus.
Tänu sellele, et ta on missionäär-visionäär, on ta väärika rahuga – mitte tuimuse, vaid tõsise ja teadliku läbitulemise oskusega – toime tulnud väga valusate peatükkidega. Ema ja Vanaema eriti suure algustähega.
Ilus ja tõene muinasjutt on seegi, et Marjustin on väga suure osa tänase vaimse eliidi vaimne ema. Luiged-Pruuli&co kogunesid õhinal tema juurde – tema kodus taassündis Eesti Üliõpilasselts ja seega ka taassündinud Eesti Vabariigi esimene valitsus.
Võltsimatu vaimustus on see, mistõttu meie poisid tema ümber kogunesid.
Tal on võrratu anne 1001 korda Maslow’ püramiidist ja muudest erialateooriatest rääkida sellise õhinaga, nagu need oleksid just praegu loodud ja tema tund aega tagasi neist esimesena kuulnud. Särasilmne jagamise kunstnik, kellesugust ükski kuitahes lennukas looja peale Looja enese poleks suurde Saagade kogusse nii eriliselt mitmekihilisena kujustada suutnud.
Õnne meile, et oleme tema lugudest osa saanud.
Õnne talle, et ta mistahes meediakanalit avades-sirvides saab igal hetkel nentida: minu õpilane.

Saage Saara kanaldused
17. märts 2020

Vaesusehirm külluseks https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw Põgenemine võitlemiseks Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres Lõhna taltsutamine rooibosega Sõnakuulikindlalt aastasse 2020 Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine Uude Heasse Ilma sündmatu …

Vaesusehirm külluseks
https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw

Põgenemine võitlemiseks

Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga

Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres

Lõhna taltsutamine rooibosega

Sõnakuulikindlalt aastasse 2020

Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks

Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine

Uude Heasse Ilma sündmatu Sinise kannatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Kollase eraldatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Musta kõrkuse vabastamine

Saage rüütlimõisa Altweski lavastused ja laulud
17. märts 2020

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017 https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN …

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud

Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card

Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

*
Who’s dat band 1

Who’s dat band 1

Omajämm

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Altweski ajaraamat 77
14. märts 2020

Ootasime nii väga praegust vanade mustrite ja maatriksi, pankade võimu ja reptiloid-impeeriumide kokku kukkumist – olgem siis ometi tänulikud-usaldavad-õnnelikud – sünnib uus inimkond ja uus Mina!!!!!!
Nüüd kohe!
Enne, kui üldse midagi muud süüa-juua, peenekshakitud küüslauguküüs nagu tablett sooja vett peale juues makku – hommikune küüslauk on antibiootikum ja toitepomm.
Kogu päev käigu soe vesi teena või lihtsalt veena läbi suu ja seedimise. CO ei armasta sooja veega pesemist.
Õhtuks – aga kodus püsides kasvõi pidevalt päeva jooksul – ka suuõõnde desinfitseeriv CO-killiv küüslaugu-foon närida.
CO – erinevalt gin-toonikus leiduvat hiniini pelgavast malaariast – alkoholi ei karda, pigem rõõmustab, kui inimene sellega oma organismi ja immuunsusele keskendumist nõrgestab.
CO tunnus on kuiv köha. Nohu ei ole. Heina-tolmu-loomakarva tekitatud kuiv köha võib küll segadust külvata – ent küllap igaüks ennast tundes ära jagab, mis või kes.
Viiruslik kopsunakkus ei tapa. Hirm ja teadmatus küll. Küüslaugul kui vintskel vennal on seegi hea omadus, et tema tugev aroom tekitab rahu ja turvatunde. Mu vanaema, kes elas 97aastaseks, oli tõeline daam ja… lõhnas alati küüslaugu järele 🙂
Inimkond köhib end puhtaks.
Kopsud on vabaduse organ – ning köha tähendab tegelikke, rääkimata jutte.
Inimkond on oma kodudesse sunnitud, sest ringilendav infosseuppunud rahvas ei taipa ise olla.
Inimkond terveneb.

Väljas on veebruar täna…
27. veebruar 2020

Hästi sihitud lahtiste juustega veebruar muutis hoiuruumis meie kenad kuivad küttepuud lumiseks liumäeks. Mida võis võtta hea naljana – luud ja lahendus ja ei hullu kedagist. Ent kuidagi tänu sellele tõlkisin väljas-on-veebruar-laulu inglise ja vene keelde. Aitäh lubamast, Alender ja Randpere 😉
Eestikeelne versioon on mäletatavasti selline:
Väljas on veebruar täna
ja orgudes ruskavad pajud.
Ennast su südames näen:
nõnda rahu mu meeltesse vajub.

Mõtlen: kui üksik ja valge
jäi lapsepõlv maamajja maha.
Surnute korjatud köömneid
ja tumedat meekärjevaha

otsekui hõnguks sealt nüüdki
ja otsekui oleks mu pihud
mustlepa verega võitud
ja vislapuuvaiguga ihu.

Niikaua taevasse vaata,
kui lumed on sadanud alla.
Lumed on vaiksed ja kerged
ja lumede juuksed jäid valla

paljaste võrade kohal,
kus õõtsuvad hõõguvad tähed.
Niikaua lumesse vaata,
kui aupaiste vajub su pähe.

Hirme on maailma kohal
ja kesköiti avardub tuba.
Mis keeles ma paluma pean,
sest surm on meid silmanud juba?

Niikaua lehitse aastaid,
kui haljus on sadanud alla.
Väljas on veebruar täna
ja lumede juuksed jäid valla.

Kuhugi minna ei ole,
sest aja sõnad on valjud
otsekui iilingud lauskmaal
ning nende eest pagevad paljud.

Kannatus tuleb ja läheb
näoga, mis võõras ja tuttav.
Kannatust suudlen su otsaees.
Ma ei häbene nutta.

Minu ingliskeelne loovtõlge sai mõnuga mängeldes selline:

Winter is kissing the Planet
and valleys are purple with willows.
My minds are calmed by snowflakes –
Your heart is my favourite mirror.

Remember, how lonely and snow-white
is lost in the memories childhood.
Boiled in the herbs of ancients
with the honey from darkest wild-woods.

Catching their scents I am right now
feeling, my palms are still purple,
coloured with desperate willows,
powdered by blossoms of linden.

Look up to heavenly skies till
the snow is falling on your face.
The lightest and quietest snow will
open its comforting calm hair.

Dancing around and up-on trees
the stars waiting for your crown
to fall fron the clouds on your forhead,
to become holy part of your own.

Fears fly around our spirits,
they wrap our souls after midnight.
Now pray in every language
to escape from terrifing insights.

Counting your lifetime and praying
until you’ll be able to see, that
winter is kissing the planet
and opens it’s comforting calm hair.

Nowhere to run, little angel.
The times are hard, but you keep on
standing cruel storms over valley –
You’ll be not one of the dead-ones.

Faces of pain are so different.
Strange, dark and still familiar.
Let me kiss each your pain away
and bless with my tears every fear.

Winter is kissing the Planet
and valleys are purple with willows.
My minds are calmed by snowflakes –
Your heart is my favourite mirror.

Näitasin seda õhtuse päevasündmuste jagamise käigus oma kalmistu-kolleeg Valerikule.
Tema laskis google-translate’il selle loovtulemuse kõigepealt tagasi eesti keelde tõlkida.
Robot tegi nii:

Talv suudleb Planeeti orud on pajuga lillad. Lumehelbed rahustavad mu meelt – Teie süda on minu lemmikpeegel. Pidage meeles, kui üksildane ja lumivalge on lapsepõlves mälestustest kadunud. Keedetud iidsete ürtides kõige tumedamate metsade meega. Nende lõhnade püüdmine on mul praegu käes tunne, mu peopesad on endiselt lillad, värvitud meeleheitel pajudega, pulbrina pärnaõied. Vaadake kuni taevasteni lumi langeb su näole. Kõige kergem ja vaikseim lumi saab avage oma lohutavad rahulikud juuksed. Tantsitakse puude ümber ja üles tähed, kes ootavad su krooni langeda pilve ette, saada enda pühaks osaks. Hirmud lendavad meie meeleolu ümber, nad mässivad meie hinge pärast südaööd. Nüüd palvetage igas keeles põgeneda kohutavate arusaamade eest. Arvestades oma elu ja palvetades kuni näete, seda talv suudleb planeeti ja avab oma lohutavad rahulikud juuksed. Kusagil joosta, väike ingel. Ajad on rasked, kuid hoiate edasi seisab julm torm oru kohal – Sa ei kuulu surnute hulka. Valu näod on nii erinevad. Kummaline, tume ja ikkagi tuttav. Las ma suudan iga su valu ära ja õnnista oma pisaratega iga hirmu. Talv suudleb Planeeti orud on pajuga lillad. Lumehelbed rahustavad mu meelt – Teie süda on minu lemmikpeegel.

Ja sealt nügis sõber Ahnefer teksti omakorda otse vene keelde – abiks ikka 😀

Зима целует планету и долины пурпурные с ивами. Мой разум успокаивается снежинками – Твое сердце – мое любимое зеркало. Вспомни, как одиноко и белоснежно теряется в воспоминаниях детства. Отваренный в травах древних с мёдом из самых темных диких лесов. Ловя их ароматы я щас чувствуя, что мои ладони все еще фиолетовые, окрашенный отчаянными ивами, напудренный цветами липы. Смотреть на небесное небо до снег падает на твоё лицо. Самый легкий и тихий снег открой успокаивающие спокойные волосы. Танцы вокруг и на деревьях звезды ждут твоей короны упасть с облаков на лоб, стать святой частью своего. Страхи летят вокруг нашего духа, они окутывают наши души после полуночи. Теперь молись на каждом языке убежать от ужасающей идеи. Считая свою жизнь и молясь пока вы не сможете увидеть, что зима целует планету и открывает успокаивающие спокойные волосы. Некуда бежать, маленький ангел. Время трудное, но вы продолжаете Жестокие штормы над долиной Ты не будешь одним из мертвецов. Лица боли такие разные. Странно, темно и все еще знакомо. Позволь мне поцеловать каждую твою боль прочь и благослови моими слезами каждый страх. Зима целует планету и долины пурпурные с ивами. Мой разум успокаивается снежинками – Твое сердце – мое любимое зеркало.

Mina hakkasin neist tulemustest lõbustatuna mängu ilu nautima ja küsisin google.translate’ilt, kuidas tema eestikeelsetest päris-sõnadest ingliskeelse laulu loob. Lõi ikka, miks ei lõi:

It’s February today and willows in the valleys. I see in your heart: so peace shall sink in my mind. I mean: how lonely and white childhood was left behind in a country house. Cumin from the dead and dark honeycomb as if from now on and as if my hands were anthrax blood and a body with a honeysuckle resin. As long as heaven look, when the snow has fallen down. The snow is quiet and light and the hair of the snow fell loose over bare canes, where swirling glowing stars. As long as you see the snow, as the dawn sinks into your head. Fears are over the world and at midnight the room expands. What language do I have to ask, because death has struck us already? As long as you browse for years, when the rain has fallen down. It’s February today and the hair of the snow fell loose. There is nowhere to go, for the words of the time are loud like sprigs on a flat ground and many will flee for them. Suffering comes and goes with a face that is unfamiliar and familiar. I kiss your forehead with patience. I’m not ashamed to cry.

Oi… Aga kuidas masin eestikeelsed sõnad vene keelde viiks?

Сегодня февраль
и ивы в долинах.
Я вижу в вашем сердце:
так что мир погрузится в мой разум.

Я имею в виду: как одинокий и белый
детство осталось в загородном доме.
Тмин из мертвых
и темные соты

как будто с этого момента
и как будто мои руки были
кровь сибирской язвы
и тело со смолой жимолости.

Пока небеса смотрят,
когда выпал снег.
Снег тихий и легкий
и волосы снега выпали

за голые трости,
где кружатся светящиеся звезды.
Пока ты видишь снег,
как рассвет погружается в твою голову.

Страхи над миром
и в полночь комната расширяется.
На каком языке я должен спросить,
потому что смерть уже поразила нас?

Пока вы просматриваете в течение многих лет,
когда пошел дождь
Сегодня февраль
и волосы снега выпали.

Некуда идти,
слова того времени громки
как веточки на ровной поверхности
и многие побегут за ними.

Страдание приходит и уходит
с лицом, которое незнакомо и знакомо.
Я целую тебя в лоб с терпением.
Мне не стыдно плакать.

Aitäh – piiksviiks, jummala eest 😀 – isegi lugeda aitab transkribeerides:

Segodnya fevral’
i ivy v dolinakh.
YA vizhu v vashem serdtse:
tak chto mir pogruzitsya v moy razum.

YA imeyu v vidu: kak odinokiy i belyy
detstvo ostalos’ v zagorodnom dome.
Tmin iz mertvykh
i temnyye soty

kak budto s etogo momenta
i kak budto moi ruki byli
krov’ sibirskoy yazvy
i telo so smoloy zhimolosti.

Poka nebesa smotryat,
kogda vypal sneg.
Sneg tikhiy i legkiy
i volosy snega vypali

za golyye trosti,
gde kruzhatsya svetyashchiyesya zvezdy.
Poka ty vidish’ sneg,
kak rassvet pogruzhayetsya v tvoyu golovu.

Strakhi nad mirom
i v polnoch’ komnata rasshiryayetsya.
Na kakom yazyke ya dolzhen sprosit’,
potomu chto smert’ uzhe porazila nas?

Poka vy prosmatrivayete v techeniye mnogikh let,
kogda poshel dozhd’
Segodnya fevral’
i volosy snega vypali.

Nekuda idti,
slova togo vremeni gromki
kak vetochki na rovnoy poverkhnosti
i mnogiye pobegut za nimi.

Stradaniye prikhodit i ukhodit
s litsom, kotoroye neznakomo i znakomo.
YA tseluyu tebya v lob s terpeniyem.
Mne ne stydno plakat’.

Toda et… Aitäh abi ja lõuatäie naeru eest. Venekeelse Laulu loon ikkagi ise 😀 😀 😀

Edasi on sedasi
21. jaanuar 2020

Täname kogukonda, kes juhtis tähelepanu, et Saage rüütlimõisa Altweski platsivalgustuse lamp-haaval ise-süttimine-kustumine suvalisel kellaajal viitab lühisele. Ühendasime kaablid seintelt-postidelt lahti ning seejärel saime teada, et lühistuv kaabel oli kõigest labida sügavusel munakivisillutises, kuna tema paigaldamisel ei arvestatud, et talve ei tule ja looduslikku kaitset ei ole.
Pehmes pinnases tekkinud rattarööpad – paiguti 15 cm – muljusid isolatsiooni katki ning saavutatud „vahelduvvool“ tekitas „valgusmuusika“. Me ise liigume õues kummikutega – penid ja ponid ning maa seest välja ilmunud katkise isolatsiooniga kaabel mudaloigus… Tänan veel kord, et jäime ellu ja terveks.
Kaevasime asendatud kaabli eeskirjade järgi 40-50 cm sügavusele – kui tegemist olnuks teega, pidanuks kaevama 90 cm – platsinurgale piisas poolest meetrist – toestasime kividega ja katsime mullaga.
Liigkaablid seintelt-postidelt on likvideeritud, ohusõlmed uutes karpides ning eraldi kaitse paigaldatud.
Edasine tegevus kiviplatsil näeb ette min 4×12 – võimalik, et ka 5-15 meetrise eluruumide ja varsatalli vahelise lõigu ülesvõtu, täitmise ja tagasiladumise kooskõlas muinsuskaitseametiga – mõistagi kevadel, ehkki kured ja kuldnokad on kohal ja põõsastel avanevad lehepungad…
Ülimahuka käsitööna laotame praegu iga päev hobuste allapanu käsitsi tallitagusele platsile, kus see kiiresti huumuseks muutub. Eelnevalt on sealt käsitsi ära korjatud klaasikillud-metall-plastik ning sedamööda, kuidas ta maa alt tagasi pinnale kerkib, korjame veel ja veel ja veel.
Kevadel pinnase kuivenedes rekultiveerime selle maa-ala ning külvame sinna ristõieliste-vaba Nurmesegu nr. 4 – orashein-timut-lõikehein – ning senisest putkepõllust saab meie praeguse visa käsitöö tulemusel kultuur-rohumaa.
Rekultiveeritud maa peab seejärel kaks kuud olema hobustele suletud – seega viime hobused suvekarjamaale, massiivselt liikvel olevate huntide-karude eest turvatud ööbimisega praeguses tallis – kuni kavandatava kergtalli valmimiseni Südamesalu ja peahoone vahel trenniplatsi juures.
Kiviplatsilt võtame selleks perioodiks kivid üles – karjamaa ja talli vahel käies tallavad-tasandavad hobused traditsioonilisel meetodil platsi, mille peale saab suvel kivid kenasti tagasi laduda – aga kindlasti mitte edasi-tagasi traalivate võõrautode jaoks, kuna traditsiooniline käsi- ja hobutöine pind on arhailine nii loome- kui käitamisprotsessil. Või siis modernne.
Edaspidi haldame kõiki Altweski maid hobustega – selleks tarbeks on aretatud ja soetatud kaks hobust, tori+trakeen ning ER+percheron. Etteõpetamisel ja töösserakendamisel juhendavad meid Eero Esnar ja Boris Razumov.
Analoogselt toimivad tänaseks üha arvukamad öko-kogukonnad ja nulltarbimisega külad kõikjal Maal – hüdro- ja päikeseenergia, hobused ja tuul – mitte nafta, roomikud ega kullahinnaliseks muutunud puud.
Neid istutame ning maailmamerd puhastame You The Tree NGO rahvusvahelise tööna, partneriteks Malta noored ja National Geographic.
Täname Eesti Energiat, kelle spetsialist Artjom leidis uutes kliima- ja pinnaseoludes, et ühiselt kavandatud päikeseenergia jaam ei saa olla maa peal – selles kohas on praegu senise lõkkeplatsi kohas natukene tiik… Katuselahenduse teed tuleb minna.
Ja täname metsamehi, kes panid meie jaoks metsakuivad küttepuud nüüd nädalaks kuivatisse, märjad on meil eneselgi…
Ning eriti täname hõimlast-naabrimeest Kallet, kes meid just sel hetkel külastas, kui tundus – kõike on liiga palju, ei jaksa… Vaatas koos meistritega kõigi 7 vajumise tõsiduse üle. Ütles, et enam ei kehti varasem väide – seisis 300 aastat, seisab teise veel – meistrid kaalusid kiireimate-tõhusaimate-jõukohaseimate toetuste variante otsmises saalis ja puukuuris ning leidsid: saame hakkama. Ühtsuses peitub jõud – kohe täitsa päriselt.
*
Kuivõrd muinsuskaitse avariitöödena päästetav peahoone on hetkel saalita, töötame noortega eluruumides ja õues, õpilaste ja õpetajate kodudes ning kultuuriasutustes.
Ka oma lastel on keelatud minna nii tegelus- kui otsmisse saali ja samuti puukuuri.
Seda suurem on rõõm õigusest ja võimalusest kinnitada:
21.märtsil 2020 kell 12.21 esitame ja salvestame Saage rüütlimõisa Altweskil loodavas spiraallabürindis rahvaste legendide põhjal veebruarist märtsini loodud Lugu „Ussikuningriik“ ehk Reekviem Rästikule.
*
9.mail 2020 korraldavad EELK Rapla kogudus, MTÜd Ingli puudutus, Light Foundation ja You the Tree Rapla kalmistul üle-eestiliste talgute Teeme ära! talgud – korrastame kalmistu haruteed ja haldame võsa, puhastame aiataguse ja hooldame Silma allika parki, tegeleme ohtlike puudega ning mõtestame ja pühitseme haudadeta kallite memoriaali, esitleme raamatut Contra Mortem ning laulame ühise pikniku saateks.

Kirbuotsijate listeriik
08. detsember 2019

Kirbuotsijate listeriik ehk s..t jõuluvana kingikotis Kati S.V. Murutar Meie „riik“ on nagu peremeheta ketikoer. Kui peni tea, mida teha, istub ta maha ja hakkab olematut kirpu otsima. Reformib apteeke ja kehtestab automakse. Teadmatus ja …

Kirbuotsijate listeriik ehk s..t jõuluvana kingikotis

Kati S.V. Murutar

Meie „riik“ on nagu peremeheta ketikoer. Kui peni tea, mida teha, istub ta maha ja hakkab olematut kirpu otsima. Reformib apteeke ja kehtestab automakse. Teadmatus ja oskamatus – ta ei oska mitte midagi, milleks koera tegelikult toidul peetakse! – tekitab kutsul kui hundikarja kammertooniga olendil siis, kui peremeest pole. Või too on loll, ebaeetiline ja-või haige. Meie rahvas on nii haige, et ei teagi, et ta on parlamendi ja valitsuse ja seeläbi kogu ametnikerduse peremees.

Jäljeajamise-valvamise-teenistumise asemel olematut kirpu otsiv koer võib otssa saada – nälja, stressi ja targema pealikuga huntide-rebaste-šaakalite läbi.

Aga keegi oli veel, kes pani kaks vaest peni ühe keti otsa.

Ja nad jäävad sinna seni, kuni üks saab otsa. Selline laul.

Võimalik, et selles perversses potis hulbivad tõelised rahvajuhid. Kuna supipaja ühes nurgas praadi vaaritada ei saa – nurkagi pole! – on katlas kroolijad ära raisatud. Krõlovi valmi luige-haugi-vähi LHV ainus sikutamise siht on praegu suure pildi loomise, terviku tagamise ja rahvuskehandi ühendamise-väestamise asemel oma pee päästmine.

Abinõust on saanud eesmärk, valitsus ja parlament 24/7 põhikohaga ametis võimu säilitamise ja toolil püsimisega. Kirbuotsimine – see on venekeeli IBD, imitatsija burnoi dejateljnosti – töö käib, töö käib…

Läheb vend Vitjuk-Veterok mõne Helmega vestlema – ja üldsus-ullike saab ebaeetiliselt harimatult meedialt paljudeks päevadeks kondi hambu. Mida järame – keegi ei tea. Näritud kont!? Närimata kont!? Stressis-kadedad-hirmunud hingeksed mõtlevad: Sõnajalad on kindlasti krdi rikkad, maksavad Helmetele, rsk, ma-vaene jään veel vaesemaks…

Tegelikult on tuuleenergiasse panustanud uskumatult isetud Don Quijoted. Cervantese oma võitles tuuleveskitega – tänased võitlevad tuulikute eest. Investeerivad ja leiutavad, ehitavad ja püstitavad, riskivad ja ronivad. Igas mõttes.

Kirpu otsival kehandil on kena kadestada. Mida või keda? Arendamise asemel aastaid anaali.

Finantsiliselt ja faktiliselt, eneseteostuslikult ja energeetiliselt. Peata pööblile jääb sellest pime kahjurõõm. Sõna otseses mõttes pime.

Piisab ülejõe-naabril meie peale tõsiselt pahaseks saada, rubilnikut raksata – ja ja täieline eesti on täieliselt kotis.

Ohtlikult ammu pole kuulnud suure pildi sõnu – energeetiline julgeolek ja iseseisvus.

Millal ometi hakatakse hülgemölast üle möirgama: jutuks on meie energeetiline julgeolek ja iseseisvus!?!?!? Privet, gorod Narva – eta žizn, eta karma… Koolinooredki tuleks kohustuslikus korras vaatama viia, kuis suure naabri paha tuju puhul piisab ühest rubilniku liigutusest ja määgiv listeriik on pime. Infomüras kümblev mass on unustanud, milleks on taastuv energia, milles seisneb tegeliku oma riigi juhtimine. Koolikiusamise laadne meedia ei märka sedagi, et ta ise ka töötab… elektriga… Siin aitab ainult puhta lehe poliitika. Aga seda kardetakse. Sest kostümeeritud pintsak-broilerid ei oska mitte midagi. Null ja mull.

Eestile kuluks suure pildi ja tähtsusjärjekordade taastamiseks ära, et Narva jõe taga rubilnik maha tõmmataks. Vaikuses-pimeduses on hea järele mõelda, misse-kesse-kusse. Ämber, labidas, tikud… Praegu on siinne „riigijuhtimine“ nagu reklaamipauside jada ilma filmi eneseta. Fragmentaarne kirbuotsimine, aga tegelikku riiki, mis vastutustundeliselt tervikpilti hõlmaks, pole olemas – režissöör läks vaesuse ümber jagamise rallil kaduma.

Tuli-vesi-õhk-maa ehk päikese, hüdro ja tuuleenergia otsustavad meie tuleviku, kui fossiilne maavara otsa saab ning töötud kaevurid maa alt välja ronivad. Kuhu? Nad peaksid koos koletisliku ametnike-limamassi ümber õppima näiteks päikesepaneele, hüdroturbiine ja tuulikuid tootvate omamaiste tehaste töölisteks.

Tööstuse asemel laseb kirbuotsijate listeriik õhku igasuguseid ettevõtluse ilmingud. Kellelegi kusagil on kasulik, et katk võttis seakasvatuse ja bakteri-farss isamaise perefirma kalatööstuse. Tööta jääb rohkem peretoitjaid kui läheks uue, elusa ja tegusa riigikogu ja valitsuse moodustamiseks.

Taskupiljardisse eksinud listeriik ei häiru pisiasjast, et ka haritud ja teadlikud kodanikud ei jõua järge hoida, kesse-misse minister. Õhukeses riigis pole sel tähtsust. Igaüks nohiseb ümber oma naba – ent seda on tasapisi biorelvaks muundunud toit taband. Ei pruugi kõigi pakendite peale kirjutatud tähenumbri-krüptikat lugeda, et kogeda – oma särk on kõige ligedam. Nisu ja piimaga, rafineeritud suhkru, libašokolaadi ja keemiaga glasuuritud puuviljadega mürgitatud. Mõne aastaga on toiduga juhtunud salajane, aga see-eest kiire katastroof – üks suur pannkook – ja puhitunud sooled on kolm päeva sõlmes nagu kohe plahvatav keemiavabrik.

Ka see, kes seni kõike sõi ja seedis, saab nüüd ühe saiakesega spasmid, makaronidest maokatarri ja mumifitseerunud piimast psühhoosi. Päriselt ka. Rahvas rasvub, ajud on välja lülitatud – tegeliku rahvusriigi tegelike teemade asemel valatakse säilitusainetega peitsitud-untsitud ajukäärude vahele veel ja veel massimeediat.

Kui riik ei toimi ja inimeste peades kesks kirbuotsimise infomüra enam miskit ei toimu, tarbime seriaale.

Kniks ja kraaps Kassikulla Algusele-Ergole – #Pind oli 1001kihiline pärl. Miski polnud nii, nagu tundus – poliit-äritõbraste õnnetud võsud, elujõuetu-abitu põlvkon, nutisõltuvus ja influentserluse influentsa – tore, seilasime-teame! Ent finaalis selgus, et midagi ei olnud. Poiiss, kelle ema oli tõsielukatelt pöördumatult haiget saanud, tegi produtsentidele nende enda relvadega ära. Onu mõisas olematu raha ja ratsmetega kogu sellele pseudo-para-psühhoterrorile vesi peale. Kusjuures tõsielukad neelavad ka päriselt enda tegijad alla. Neil tekib sültuvus, vaimuhäired ja päriseluvõimetus.

Kui üks telepereema oma rabedahingelist kaasat järjekordses riigis asendus-elus ei tuulita, siis perepea taas ja taas depreka ja arbosööstud saab. Saatanlik sõltuvus, mis pole enam mäng.

Mäng iseenesest on ju ilus. Nii poliitikas ja riigijuhtimises kui ettevõtluses ja loovuses peab olema mängulisust ja kirglikku õhinat. Elus asi on kõige parem asi. Kehtib kooselu ja perevõlu kohta ka. Õlg õla kõrval teleka ees krõpsude näkku ja makku lükkamine pole abiELU, vaid ABIelu.

Mida ürtsitatakse pseudoprobleemide, sihitu viha ja libarõõmudega õnne asemel.

Nagu riigil, nii ka perel ja inimesel peab olema suur pilt, unistused ja elujõuline arengutarve. Loodus tühja kohta ei talu – reptiilne-must ajupesu tuleb asemele. Sageduse tõus lootusetut vegeteerimist ei aktstepteeri – biomass koristatakse ära.

Mida teha? Mängida! Mängigem siin listeriigis võimalikult tihti seda mängu, et võtame luubi alla iseenda: kes olen, kuhu kulgen? – oma pere – kas kõigi anded-eeldused on edenemises? – ja oma koha suurel pildil.

Püsigem sadulas, kuni sünnib ime või revolutsioon ning rahvuskehandi väljenduseks saab kutsutud-seatud ja töökorras eluloom.

Meie listeriik hakkab lähiajal kinni maksma rahvusriigi huvides enamvähem elu hinnaga tegutsenud ettevõtjatele tekitatud kahjusid, feil baltiku ehitamata jäämist, pereettevõtete sihilikku pankrotti ajamist – optimist ütleb: seejuures enam 200 tuhandet sitta raiuvat ametnikku me palgal pidada ei saa – ups ja sorry. Pessimist ütleb – nad ei oska mitte midagi peale direktiividega onamise, kohvimasina nupu ja kiirtoidu pakendi haldamise – “tööta” jäädes on riigimajas ohtlikupoolne paanikajaanika. Realist ütleb – tööle tuleb saata raisad. Kalatööstusse ja kaevandusse, plastiku granuleerijateks ja kanakitkujateks. Äkki tänu lähenevale kriisi põhjale toob uus aasta tegeliku riigi? Ehk et – eesti on surnud, elagu Eesti!

← Vanemad postitused

Uuemad postitused →