Kutse EW 100 sünnipäevapeole või rahvusriigi matustele?

Sotsiaalmeedia netiavarustes ühinemist ootav aktsioon „Kutse Eesti Vabariik 100 sünnipäevapeole“ on meie üldiste mentaliteetide ja meeleoludega võrreldes hämmastavalt isetu ja äritu kodanikualgatus. Suhtekorraldusfirma Alfa-Omega Communications ei saa mingit kadestamisväärset kasu eestimaalaste fotode lükkimisest muusika taustale, juures päritolu-maakonnad ja sisuks muu maailma kutsumine meie rahvusriigi suurpäevale.

Nädala alguses oli Viive Aasma ja Mart Valneri algatatud ettevõtmisega ühinenud 2000 inimest, kolme tunni jagu voogavat näopildirida. Leidlikud loovurid tunnistasid, et eeldasid vähemalt 100 tuhande inimese ühinemist selle aatelise-emotsionaalse nägude loendusega, mis jääb pärast pidustusi netti ja saab kingituseks Eesti Rahva Muuseumile. Meil on aega veel – pühapäevani saab oma pildi sesse virtuaalsesse Balti keti erimisse lükkida.

Samal hetkel, kui mina seda kutsungit nägin, otsustasin ja liitusin. Stoilist tõugu kaasa nentis: „Oled nii eestlane, et sa ise ka ei saa aru, kui suur patrioot sa oled – kõiges osaled, kõigega kursis, tead kõiki, näitad ennast. Mis kahtlemata ongi kodanike ühiskonna funkamise eeldus…“

Viive ja Mart on algatuse avalioleku nädalalil teada saanud, et inimestele on suurim üllatus ja pidur id-kaardi või mobiiliga identimise kohustus. Sest me oleme kafkalikuks muutunud ilusal isamaal hirmunud ja umbusklikud. Jälgimiskartus on aatelise akti puhul tegelikult naljakas – meid jälgitakse teatavasti kõikjal ja kõiges. Telefone ja e-posti kuulatakse-puistatakse – teatakse meist igaühe suhtlusringkonda ja temaatikat – isegi FB testidel-robotmängudel läheb ju meie andmete analüüsiga mõnikümmend sekundit. Ja kui gmail-kirjakastist kirja saates kirjutame, et manuses on või manustasin, nõuab google-tark-mees-taskus: lubasid, aga ei pannud manust – pane, või ma ei saada su kirja ära!

Alfa-omegad selgitavad rahva rahustuseks, et pidukutse pilte sisestades identimata ei saaks olla kindel, et ennast lisanud isik on ikka tema. Nad ise võinuksid sel juhul õhtuti näputööd teha ja kõigi Facebookis leiduvate eestimaalaste profiilipilte ritta nügida. Mis ei tähenda, et need profid poleks reaalset tööd ja suhestumist sooritanud. FB profiilipiltide teemal isiklikult tutvusimegi – Viive juhtis mu saadetud pildi asjus tähelepanu, et resolutsioon on hõre, valis mu piltidest mõned sobivad ning me ühiselt otsustasime selle kasuks, mis sünnipäevakutses nüüd üleval on. Peipsi rääbise kui kuldkalakesega aegade lõpuni.

Kafkalik-kartlikud meeleolud, mis igasugust identimist-jälgimist pelgavad, on aga tingitud kuldkalakese jahist tänase valitsuse moodi. Laamendamine maksuraha juurde otsimise rindel toob igal õhtul meie kodudesse per-teler aukus silmadega või suisa plaasterdatud ninadega ministreid, kes nendivad, et alkoaktsiisiga pandi puusse – sest, ülla-ülla!, Läti on endiselt nii lähedal ja sealt on lihtne nii kraami kui kaasasid tuua. Ning autode maksustamisega sattuti kuu peale, sest need kanditi massiliselt firmadelt eraisikutele ära. Nurimõte restoarved sirgelt maksuametisse servida toovad vanad head kassaaparaadid tagasi moodi. Et meie juubilar-riigi kafkalikkust veidigi õgvendada.

Nüüd pelgab rahvasuu kliendikaarte pidi puistamiste lainet. Umbes nii, et kui pole palka, kuis siis ehitusmaterjale-raamatuid-pesu ostad, nagu kliendikaartide luuramine tuvastab? Pessimistid prognoosivad tagantjärel maksude ja viivistega lajatamist, kodude arestimist ja üha uute ahistatute välismaale plagamist. Optimistid muhelevad: mida prst, mul on juba ammu kogutud rutsid kilumannergus – püüdke tuult väljal!

Üks neist optimistidest, Harry Raudvere sõna otseses mõttes tuult väljal püüabki. Samal ajal monopolistide lõa otsas vingerdava riigiga sõdides püstitab tuulegenekaid Ida-Virusse ja Saarde. Ning veendus äsja Raikküla kui kärajate pealinna kogunemist jälgides, et tegelikult toimivat riiki meil poe. Anarhistid-autsaiderid räägivad end kusagil mõisavaremetes tühjaks, ilma et lahendust, toimivat juriidilist keha ja tulemust oleks või tuleks.

Tegelikult toimiva riigi, kuhu ka muul ajal kui pidustuste puhul oleks väärikas maailm imet kaema kutsuda, tekitaks üksnes puhas leht. Vanad-haiged endised ning laenude-liisingute lõksus noorpoliitikud ei sobi rahvajuhtideks. Tõelised juhid saavad olla vaid need, kes on ise suutnud. Ega ahnitese. Ega siple armetute hirmude koorma all. Nii Soomes kui Aafrikas toimivad edukate-usaldusväärsete klannide juhitud ühiskonnad. Kui kõik võimalik on saavutatud, pole vaja ahnitseda. Kui valitsev klann on auväärselt suuremeelne, ringleb raha nii õiglaselt, et kõigil 43 miljonil inimesel on päeva lõpuks toit ühes ja vaba šillling teises käes.

Puhas leht peaks ka meil looma riigi, kus vähemalt 1000 eurot kätte saavad eestlased maksaksid makse au ja rõõmuga ning väiketootjad oleksid au sees. Vastupidiselt praegusele hirmunud õhumüüjate kogumile, mis koosneb vahendajatest-tervendajatest-tarnijatest, mitte tootjatest. Ühtviisi paanikas kõik nad. Mis väljendub kasvõi hüperkadeduse sündroomis, kus uuema trendina mehed naisi kadestavad. Näiteks pooletoobised saatejuhid formaadist naabrist parem nimetavad tõeliselt võimsaid ja andekaid daame kriiskajateks. Sest mehikesed kardavad allajäämist suurilmalikul tasemel sopranitele nii väga, et hammustavad neid… kannast. Kadedusekrampides külarahva ette on nii Eurovisionil kui muudel konkurssidel riskantne astuda, kui massi hulka ei kuulu – välja kipub kukkuma mitte kuldkalakese püüdmine, vaid pärlid sigade ees.

Viive ja Mart oma peokutse avantüüriga kuldkala ei püüdnud. Alfa-Omega on sedavõrd teenekas ja tugev, kindla välispartnerite võrgustikuga agentuur, et kunstnikuharidusega saarlanna ja ajakirjanikudiplomiga noor pereisa Järvakandi-Kassisaba paralleelidelt ei pelga üleliigseks osutumist. Mis meie kitsukesel turul igas eluvaldkonnas väga hõlpsasti juhtub.

Kassisaba all hirmunult kössitama ja kannatama me teatavasti harjunud olemegi. Mida tuletab meelde Mart „multi“ Sanderi kirjutatud-lavastatud-helindatud teleseriaal „Litsid“ oma stiilipuhta-igihalja voogamisega. Analoogselt „Kabaree“-filmiga teevad katastroofipiirilised ühiskondlikud olud enne revolutsiooni või okupatsiooni meist kõigist litsid. Tsiteerides Stalinit. Meie juubeliks-valmistumist palistavad paatose asemel repliigid „emme, litsid algavad – issi, kas sina ka litse vaatad“… Kõlab küll õõvastav-naljakalt, ent annab samas kvaliteetaja kaasa tunnetada, kuis meist kõigist needsamusedki saanud on. Paaniliselt endale sobimatu või suisa vihatud töökoha küljes. Ennast ja oma perekondi lõhkudes.

Õilis enesemüümise kunst tähendab ju tegelikult kõigest oma oskuste-eelduste-hariduse rakendamist ning sellest tulenevat loomulik-loogilist-loovat raharinglust. Millele kontrastiks võime vaadata kuuuuriija-tüüpi räigete šaakalite galeriid – või vaatamata jätta. Et mitte sellest soovimatust hävinguenergiast määrduda ja sisemist harmooniat ega hingerahu kaotada.

Alfa-Omega muide – olgu teiste rahakottides tuhnijate rahustuseks öeldud – ei saanud ei kulkalt ega EV100 toimkonnalt oma algatuseks sentigi. EASi Turismiagentuurilt saadi projektile osaline rahastus, mis võimaldas kaasata Tartu entusiastlikud loovagentuurid gotoAndPlay ning Nope. Seega on missioon käinud suures osas vabatahtliku kodanikualgatuse korras. Tasuks panoraamne pilt meie sees ja meie suunas toimivatest hirmudest ja eelarvamustest.

Eelarvamusi pole kõigutanud ka briti poissmeeste populaarsed lõbureisid Tallinna. Kui Viive-Mart tegid Guinnessi rekordite rahvale ettepaneku ka meie tundidepikkune nägudejada rekordiks arvata, oletati, et id-kaardiga identimine tähendab seda, et eestlane seisab, id-kaart näpus, teeb endast sellise pildi, laeb üles – ja ongi idenditud…

Teeks õige nii, et me ei pea päris-Eestit tutvustades tunnistama, et tühjenev riigikassa viib läbi õpetajate-arstide palgarahade lõppemise pankrotini, et maksuameti ja riigikaitse mainimine paneb meid erinevatel asjaoludel, aga kindlalt võpatama. Teeks õige riigi. Kus peokutse pole kurblik liigsete-list. Alustuseks meenutagem, mis töid tegelikult teha tahame ja oskame, kui tõeliselt toimiv riik selleks ometi kord võimaluse annab. Kelleks tahad saada, Kersti? Mida oskad, Jüri? Aga sina?

MTÜ Ingli puudutus ja noortestuudio MINA OLEN aukoodeks

1. Armastan ja austan ennast.
2. Teadvustan, et elu on suurim kingitus – ega raiska seda.
3. Avastan, arendan ja kasutan oma andeid.
4. Olen enda ja teiste edusammude üle võrdselt õnnelik.
5. Ma ei suurusta – ega halvusta ei ennast ega teisi.
6. Meie ühises stuudios teen kõik endast oleneva, et õhkkond oleks parim võimalik.
7. Kui midagi on öelda, ütlen kohe ja asjaosalistele, mitte seljataga.
8. Olen nii avameelne kui vähegi võimalik – ja jätan teekaaslastele õiguse määrata nende avameelsuse piirid ise.
9. Oma isiklikke ja koduseid asju jagades arvestan sellega, et panen iga jagamisega teistele vastutuse koorma.
10. Omade seas jagatu on püha ega lähe stuudiost välja.
11. Stuudio siseasjadest räägin nii, et see teeks neile head ja ainult head.
12. Mina Olen võrdub suurel määral Kuusiku Altveski Loovuskosega – see lisab vastutust.
13. Altveski ajalugu on mulle tuttav – austan läbi selle ka isamaa ajalugu.
14. Altveski, veskitammi ja Südamesalu vahel tegutsedes suhtun ümbrusse ja ühiskonda samamoodi, nagu oma kodus.
15. Puhtus ja tasakaal Altveskil eeldab heakorda, asjatu müra vältimist ning üksteisele ja külalistele eeskuju näitamist nii mõtte, sõna kui teoga.
16. Teadvustan, et Altveski on osa Eestimaast ning siin tehtav rikastab kogu maailma.
17. Iga minu mõte, sõna ja tegu on osa tervikust – mõjutan otseselt iga teekaaslast, stuudiot ja seeläbi kogu maailma.
18. Vastutan otseselt maailma korrastamise ja kestmise eest.
19. Samameelsete vägede ühendamise nimel kutsun ka teisi noori meie stuudio treeningutele ja etendustele.
20. Oma jõu suurendamiseks õpin ka koolis võimalikult hästi, et omandada oma annete ja eelduste kasutamiseks haridus ja amet.
21. Ma pole veel valmis keegi, ma saan igal hetkel paremaks Kellekski ja millekski.

Püüan pühenduda. Tean, et pühendumise eelduseks on võime loobuda sellest, mis muidu aja ära sööb, aga tulemuseks MINA ISE – ja MINA OLEN.

Maestro Jüri Arrak elustab Kehtna mõisa Vana Testamendi legendidega.

25. septembrini on Kehtna mõisas iga päev kell 10-18 nauditav Jüri Arraku 16 graafilisest šedöövrist koosnev isikunäitus Vana Testamendi legendide teemadel. Näituse korraldas Kumma küla sädeväärikas Toomas Raud, kes on muu hulgas ka Kehtna Kaunite Kunstide Kooli kuraator.

16.septembril tõi Arraku-Raua vaimne tandem Kehtna mõisa kaunisse interjööri kokku meie koorekihi ja maasoola: maa-, valla- ja külavanemad, kunstide kooli ja kandlekoja rahvas, külaettevõtjad saekaatritest loomakasvatajateni, õpetajad ja aednikud Piiterist Mahtrani. Kujunes otsekui vägede koondamine kõrvuti üle mõisa lendavate kureparvedega. Märgiliseks faktiks eakate Siberisse küüditatud ja naasnud taluperenaiste põimumine lastega – kellega koos pildistamine oli Arrakule-Rauale eriti oluline.

Valtu teeneka koolijuhi poeg Toomas Raud on pärast Siberit-represseerimisi-tagastamisi Peterburi kõrghariduse pealt aastaid juhtinud kunstikombinaati ARS ning pühendunud nüüd Kumma külas esivanemate talu ülesehitamisele vähemasti sama kaunina kui see oli enne ajaloo karme ülerullumisi.

Praeguse suurnäitus korraldati läbi kahe sajandi kestnud sõpruse ja hingesuguluse pealt – mehed on läbi homo soveticuste labürindi toonud endisaegse härramehelikkuse, mis samas toetab mõtestatud töörügamist lisaks peale ja südamele ka kätega. Kuna mõisaseina ei tohtinud lüüa ainsatki naela, meisterdas härra Toomas (78) ise leidlikud stendid.

Kohilast pärit Meister Jürile (80) on seesinane 85. personaalnäitus. Avamisel, kus sõna otseses mõttes „terve vald oli kokku aetud, kihelkond kokku kutsutud“, väitis Arrak, et enam kui Piibli pühakirjalik aspekt paelus teda graafiliste Lugude sarja luues juutide ajalugu. Mõistagi pole ka pühalik taust talle tundmata – pastor Kalev Raave palvel maalis Arrak ju Halliste Halastava Kiriku altarimaali.

„Näen, et tänases maailmas valitseb veelgi suurem Paabeli segadus kui toona, mil rahvaste ja keelte kaos korraldati ja torn kummuli kukutati,“ kõneles suurvaim, kes kinnitas, et ei kavatsenud küll loengut pidada – ent jutustada meeldib talle väga. „Sama moodi kehtib ka praegu Taaveti ja Koljati suure ja väikese seadus. Kui nõukogude ajal polnud kuidagi teisiti kui läbi muinasjutu-võtmes lillede okupeeritud Eesti olukorda kirjeldada, siis nüüd võime sama pilti silmitsedes tõdeda, et oleme globaalsete suurmoodustiste ees samasugused väikesed vaprad Taavetid.“

Iseäranis soovitas maestro leegitseva mõõga pilti vaadates mõtiskleda, miks ikkagi juhtus nii, et inimesed aeti paradiisist välja – loomad aga jäid Eedenisse. Et alg-harmooniaga ühenduses olla, palus ta meil kõigil võimalikult palju looduse ja loomadega suhelda – loomrahvaste seas valitsevad taevariigi seadused on ka meile toeks ja õpetuseks.

Spontaanne loeng, millega meister oma loomingu siitkandi rahva ette asetas, oli Kingitus – publik sai värskendava kogemuse karismast ja elegantsist, täpsusest ja haritusest, suure pildi nägemisest ja seoste loomisest, headest maneeridest ja humoorikast inimlikkusest.

Jüri Arraku siin käimine ja loeng hõljub Kehtna mõisa kaunites saalides lootusrikkalt lühtreid ootavate alasti lambipirnide vahel. Minge püüdke meie seast suurimate sõnum sealt kinni ja saage vastus küsimusele sic transit gloria Mundi… ja ka kõigile teistele küsimustele, mille esitamisele vanad targad mehed teed näitavad.

Kati S.V. Murutar

Istun ja vaatan kuidas vapsik käib mu randmel. Tõmban varruka kõvemini kinni, et teine kaenlaauku ei poeks. Pole kõhedust ega tunnet, et minu ja vapsiku vahel midagi valesti on. Pole hirmu, on vaid kulgemine. Vapsik tüdineb minust ja lendab aknale. See on peenike klaasiriba tumedas seinas. Olen metsloomade vaatlemise ja pildistamise varjes.
Aitasin kellelgi fotograafil sättida oma pildistamis varje oma kodu lähedasele väljale. Nüüd siis käin ja vaatan loomi ja linde.

Tegelikult on mu pilk suunatud endasse. Meie sisemaailm on tohutu rikas. Vaatasin vapsikut, aga enamus mu pilgust ja tunnetest oli suunatud enesesse. Harjumus soovib vapsikust kohe vabaneda. Aga tunne ütleb muud. Naudi. Putuka õrnad jalad ja tundlad kombivad mu nahka. Lõdvestun, tunnen kuidas vapsik avab endas väeka kanali ja läbi tema hakkab minusse voolama ilmaruumi energia. Ta teeb mulle protseduuri. Nii nagu mina inimestele. Iga inimene ei julge tasakaalustajat, inimest, oma ruumi lubada, veel vähesemad julgevad sellist putukat oma kehale toimetama lasta.

Vajun rahusse, silmad sulguvad. Mõni päev tagasi tegin protseduuri noorele daamile. Õrnalt kätega näol siludes sulas ta mõne minutiga. Vajus une ja ärkvelolu vahelisse rahusse. Ilmaruumi vaikus jõudis temasse. Ka mina olen vaikuses. Näen värve suletud silmade ees, naudin hetke. Vapsik teeb head tööd. Silmad avanevad. Akna taga on rebane. Mõnus liivakarva blondiin. Riiete vahetus just pooleli. Nagu ei sobigi piiluda sellist pool alasti beibet. Mõnes kohas veel näha talvise kasuka tuuste. Vaatab üle, kas midagi söödavat on varje esisele puistatud ja kaob.

Panen käe kõhule ja tunnetan hingamist. Tajun kuidas rinda ja südamesse tekib avarus. Vapsik maandub mu näole. Tõmbun pingesse aga jätkan hingamist ja lõõgastun uuesti. Ka minul oleks justkui põhjust pabistada. Sain just kimalaselt sutsat, kui teda veepangest päästsin. Kõik siin maailmas sõltub, millise nurga alt sa seda vaata. Kas kardad, sest paljud, ka sina ise oled haiget saanud või mõtled, et oled esimene, kes selle proovi täiesti omal moel läbi teeb.

Keha võngub kergelt, lõõgastub ja muutub mõnusalt soojaks. Hele valgustunnel siseneb mulle peast. Hetke pärast olen üleni säravas valguses. Avan jälle silma. Vapsik on kadunud. Vaatan välja. Linnud on neile puistatud teri nokkima tulnud. Vindid ja siniraag. Näen ka rebast noorte mändide vahel neile ligi hiilimas. Teda märgatakse. Linnud lendavad oma teed. Ka Reinuvader kaob. Keskendun tuules kõikuvale kõrrele. See kõrs saab mu maailmaks. Varsti näen ta ümber helendust. Me kõik hakkame seda nägema kui lõõgastume, laseme vaate hajevile ja jõuame praegusse hetke.

Silmanurgast näen liikumist. Kenade sarvedega sokk tuleb vaatama, mida põnevat tema jaoks on söögiplatsil varuks. Mõne hetke pärast on kena kitseke temaga ühinenud. Nuusivad, mekivad veel üksikuid järele jäänud kapsalehti ja liiguvad oma teed.
Panen käe südamele. Tunnetan. Mõne aja pärast tunnen kogu keha tuksumist. Varsti hakkab keha vaikselt ette taha kiikuma. See on võimas tasakaalustumine, mis toimub.
Viimasel ajal ole inimesi tasakaalustades pannud nad samuti kõikuma. See on sisemine tervendav vägi, mis on meis kõigis ja paneb keha kiikuma. Enamusel ta kahjuks magab pingete koorma all.

Mingi aja pärast hakkab see kõikumine tugevnema ja ühel hetkel kukud pikali. Justkui kukud oma vanast kestast välja. Kaob energeetiline kontakt elu jooksul kogutud sõlmedega, mis kammitsevad. Kõik need ära tee, ole mõistlik, sa pead, nii ei tohi – meie energeetilised pidurid kaovad. Sa hakkad ise otsustama kus, mida ja millal sa teed. Saad ise valitsejaks oma elu üle. Senini olid juhitud nagu tõukoer – vile peale pikali ja kausi kõlina peale jooksis ila. Tubli tuli olla, muidu ei saanud kiita. Kõik see kaob. Otsustamine ja vastutus tulevad meie kätte.

Minu vaatevälja ilmub uus rebane. Ta on niiiiiii ilus. Kena läikiv karv katab kogu keha. Silma nurgas kenad pruunid lainerid. Justkui parima stilisti tõmmatud. Suu ümbrus pruunikas. Jalas moekad läikivpruunid kingad. Igas sammus on graatsia ja enesekindlus. Nagu modell laval. Mu pilk on tema kulge kleepunud. Vaatab ringi, tähistab omal moe piirkonna. Nüüd liigub ta otse varje suunas. Liigub mulle justkui sülle. Milline puhas ja särav pilk. Terane ja sügav. Näen teda meetri kauguselt. You made my day. Nii ütles mulle Türgis karusnahapoe omanik, kui olin ta tasakaalu viinud. You made my day – kulla reps. Mul on naeratus näol, imeline tunne kehas. See maailm on just paremaks muutunud. Mulle, meile kõigile.

Nüüd on aeg otsida endas. Kõik uus ja harukordne on meis olemas. Kui vaid oleks aega märgata. Lähen sügavuti endasse, siis on ka uut, mida jagada. Meie planeedi energiad soodustavad endasse vaatamist ja läbi selle maailma avastamist.Kui sukeldud sügavale endasse, näed ka välismaailma uuena. Muutume meie, muutub maailm.

Ettevõtmised

Plaanin minna matkama Saksi šveitsi 18.-24.07. See asub Saksamaal Dresdenist paarkümmend km lõunasse. Olen seal paar korda kambaga varem käinud. Täpselt pisku sellest Saksa ja Tsehhi aladel paiknevatest suurtest rahvusparkidest läbi jalutanud. Kuulanud hirvede pulmahüüdeid Elbe jõe luhal. Maganud metsas ja mäetipus, ka Dresdeni raudteejaama ees pargis. Kõik ööd lageda taeva all. Isegi ilma koormakatteta…
http://www.hagal.ee/matk-saksi-sveitsi-18-24-07/

Vikerkaart sinu teele,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Kaitseministeerium ründab taas…

Parim kaitse on rünnak ning kes peaksid olema strateegilistes küsimustes pädevamad kui kaitseministeeriumi ametnikud. Kahjuks ei ole rindejooneta sõjategevuse kavandajate poolt arvestatud tegelikku olukorda, mis viib lõppkokkuvõttes samasuguse katastroofilise kaotuseni, nagu ratsadiviisiga tankiarmee ründamine.

Väidetavalt lennutasid kaitseväelased Ida-Virumaal Aidu tuulepargi kohal drooni ning mõõtsid ühe vendade Sõnajalgade poolt rajatava tuulegeneraatori ehitise kõrgust. Selgus, et tuulegeneraatori torn on mõned meetrid lubatust kõrgem ja sellega segatakse nii Kellavere radari tegevust kui mõjutatakse ka raadioluuret Venemaa suunal. Kaitseministeerium olevat saatnud ka taotluse Ida-Virumaa maavanemale ehituslubade järelvalvemenetluse algatamiseks.

Rajatav Aidu tuulepark asub Ida-Virumaal endise põlevkivikarjääri territooriumil ning ühtlasi piirkonnas, kus kaitseministeerium on keelanud igasuguste tuuleparkide rajamise. Siit kerkibki kohe üles küsimus, kuidas siis Aidu Tuulepark sai üldse rohelise tule ning millised olid selle tuulepargi rajamise tagamaad?

Mõned head aastad tagasi kehtestati planeering Aidu karjääri maadele ning tollal kooskõlastas Kaitseministeerium tuulepargi rajamise tingimusteta. Kaitseministeeriumi selgituste kohaselt puudusid tollal igasugused andmed, et Aidu tuulepark võiks vähemalgi määral segada radarite tööd. Huvitaval kombel oli kaitseministeerium enne Aidu tuulepargile kooskõlastuse andmist keelanud lähikonnas kõikidel teistel arendajatel tegutsemise, tuues põhjuseks Kellavere radari töö segamise. Lähtudes õiguspärasest ootusest ja enne tuuleparkide keelusatmist tehtud suurtest investeeringutest, pöördusid teised tuuleparkide arendajad oma õiguste kaitseks riigi vastu kohtusse.

Erinevalt teistest eraõiguslikest tuuleparkide arendajatest, kes plaanisid oma tuuleparke rajada eramaadele, kuulus planeeritava Aidu tuulepargi maa riigile. Planeeringu käigus oli Aidu karjääris tuulegeneraatorite tarbeks välja mõõdetud eraldi katastriüksused. Selleks, et riigile kuuluvatele maadele saaks üldse tuulegeneraatoreid hakata rajama, tuli nimetatud katastriüksustele seada hoonestusõigused. Sellest lähtuvalt andiski Eesti Vabariigi valitus oma korraldusega 22. jaanuarist 2015 nõusoleku riigivara hoonestusõigusega koormamiseks. Vabariigi Valituse koosseisu kuulub ka kaitseminister, kes vaieldamatult teadis, et Ida-Virumaale on igasuguste tuuleparkide rajamine keelatud ja Kaitseministeerium osaleb selleteemalistes kohtuvaidlustes, kuid see ei takistanud valitsusel ega ka tollasel kaitseministril nimetatud otsust langetamast.

Kuni Vabariigi Valitsuse nõusolekuni oli Aidu tuulepargi rajamise võimalus teoreetiline, vaatamata seni tehtud eeltööle. Peale valitsuse korraldust sai Lüganuse vald volitused avaliku enampakkumise korralamiseks, et leida arendaja, kes oleks suuteline tuuleparki ehitama. Nagu me täna teame, võitis enampakkumise vendade Sõnajalgade äriühing. Kohe peale avaliku enampakkumise võitja väljakuulutamist esitas Eesti Energia protesti Lüganuse vallale ja palus enampakkumise tulemused tühistada, tuues põhjuseks ka soovi konkureerida Aidu tuulepargi rajamiseks. Lüganuse vald, olles veendunud, et nende tegevus on seaduslik ja õiguspärane, jättis Eesti Energia ettepaneku arvestamata. Koheselt peale eitava vastuse edastamist Eesti Energiale, ründas valda Keskkonnaministeerium, kelle ettepanekul algatati Ida- Virumaa maavanema poolt järelvalvemenetlus enampakkumise läbiviimise õiguspärasuse kontrollimiseks. Ootuspäraselt leidis Ida- Virumaa maavanem, et Lüganuse vald on rikkunud kõikvõimalikke seadusi ja menetlusnorme ning vald sai ettepaneku enampakkumise tulemus tühistada. Ka Keskkonnaministeerium keeldus hoonestusõiguste üleandmisest enampakkumise võitjale.

Nähes, kuidas käitub tänane Vabariigi Valitsus ja Eesti Energia planeeritava Tootsi tuulepargi maadega, mis on samuti kohtus vaidlustatud, on täiesti selge ja üheselt arusaadav, et Aidu tuulepargi arendus pidi hakkama kuuluma Eesti Energiale. Hoonestusõiguste omandamise eest pidid arendajad maksma riigile ja kohalikule omavalitsusele miljoneid eurosid, mis viitab otsesele asjaolule, et kui riik saab raha, siis ei arvestata mingite riigikaitse küsimustega.

Nii, nagu ka eelnevad kaitseministeeriumi ründed Eesti Energia võimalike konkurentide aadressil peegeldavad räpast kokkumängu poliitikute, ametnike ja Eesti Energia juhtkonna vahel. Täna on avalikkusele esitatud fakti, et Aidu tuulegeneraatorid segavad radari tööd ning isegi kahe meetriline kõrguse suurendamine seab ohtu riigi kaitsevõime.

Kui vaadata, millises ulatuses on Aidu tuulepark tegelikult Kellevere radari vaateväljas, ning selle taustal anda hinnang Vabariigi valituse otsusele ning kaitseministeeriumi tegevusele, ei ole kahtlustki, et Kaitseministeerium on saanud kas tahtlikult või tahtmatult poliitilise korruptsiooni tööriistaks. Lisame selguse mõttes oma eriala proffide poolt koostatud analüüsi Aidu tuulegeneraatoritele ning näeme, et 185 meetrilisest tuulegeneraatorist jääb radari eest varju ainul 65 meetrit. Kõrgem osa on otseselt radarile nähtav. Kas selles kontekstis on oluline, kas generaatorid on viis või kümme meetrit kõrgemad? Loomulikult mitte. Pigem ajendab rünnakut vendade Sõnajalgade tegevuse vastu asjaolu, et nad vaidlustasid kohtus ja informeerisid Euroopa Komisjoni riigi ebaseaduslikust tegevusest, mis pärsib ausat konkurentsi, eraldada seekord ilma enampakkumiseta riigile kuuluvad maad eraõiguslikule Eesti Energiale.

Kaitseministeeriumi poolt teostatavat Valituse ja Eesti Energia tellimustööd kinnitab ilmekalt hiljuti avalikkusele teatavaks saanud Varbla valla Tamba tuulepargi saaga. Nimelt: erinevalt planeeringust, milles lubati tuulegeneraatori tipukõrguseks 120 meetrit, püstitas arendaja tuulegeneraatorid tipukõrgusega 149,5 meetrit. Usutavasti ei oleks tuulegeneraatori kõrguste küsimus kunagi üles kerkinud, kui üks tarmukas kohalik elanik ei oleks esitanud kaebust paigaldatud tuulegeneraatorite müra osas. Kohtumenetluses selgus ebakõla reaalsuse ja planeeringu vahel ning vallale anti võimalus olukorra mõistusepäraseks lahendamiseks – seadustada uued kõrgused. Loomulikult kuulus seadustamise protsessi juurde ka Kaitseministeeriumi kooskõlastus uutele, juba olemasolevatele kõrgustele. Üllatuseks nii vallale kui ka arendajatele oli Kaitseministeeriumi seisukoht, millest võis lugeda: Kaitsevägi analüüsis vastavalt esitatud materjalidele elektrituulikute mõju õhuseireradari töövõimele. Analüüsi tulemusel selgus, et mõlemad Tamba elektrituulikud jäävad õhuseireradari lähialasse ning vähendavad radari töövõimet, mistõttu riigikaitselise ehitise töövõime tagamiseks ei saa elektrituulikute maksimaalne kõrgus antud elektrituulikute asukohtades ületada 40m olemasolevast maapinnast. Vastasel juhul väheneks kaitseministri 26.06.2015 määruse nr 16 “Riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid, piirangute ruumiline ulatus ja andmed riigikaitselise ehitise töövõimet mõjutavate ehitiste kohta” § 4 lõike 1 kohane radari töövõime. Sama määruse § 4 lõike 2 kohaselt ei tohi ehitis radari töövõimet vähendada. Seega Kaitseministeerium ei kooskõlasta esitatud ehitusprojekti ja kasutusluba, sealhulgas ajutist kasutusluba, sest nende realiseerimine toob kaasa radari töövõime vähenemise (ehitusseadustiku § 120 lg1).

Erinevalt Tamba tuulikutest, kus Kaitseministeerium lubab neljakümnemeetrilise tipukõrgusega tuulegeneraatoreid on tingimusteta kooskõlastuse saanud Eesti Energiale plaanitud Tootsi tuulepark, kus 250meertiline tuulegeneraatori tipukõrgus on igati aktsepteeritav ja ei sega radari tööd.

Kaitseministeeriumi vastus on trafaretne, ning kordab sõna-sõnalt paljudele arendajatele edastatud seiukohta. Huvitavaks teeb küsimuse asjaolu, et kui Tamba tuulepargis töötasid üle kolme aasta lubatust oluliselt kõrgemad generaatorid ning kui nüüd väidab Kaitseministeerium, et sellesse piirkonda ei tohigi paigaldada neljakümnest meetrist kõrgemaid generaatoreid, siis kuidas on võimalik, et Kaitseministerium ei tuvastanud radari pildis häireid ega ei tormanud häirivat tegurit tuvastama ega ka likvideerima? Sellest saab järeldada ainult üht – tuulegeneraatorid ei sega radareid töötamast, nagu kinnitavad ka radaritootjad ja põhjus, miks tuulegeneraatorite vastu võideldakse, ei tulene riigikaiste küsimustest vaid soovist elimineerida turult kõikvõimalikud Eesti Energia konkurendid.

Kaitseministeeriumi luhtunud rünnakuks võib lugeda ka Ida- Virumaa maakonna planeeringu blokeerimispüüdlusi. Planeeringu menetlemise käigus nõudis Kaitseministeeriumi esindaja Heddy Klasen jäärapäiselt, et planeeringust eemaldatakse juba kehtestatud tuuleparkide planeeringud, võttes sellega üldse võimaluse selles regioonis tuuleenergeetikat arendada. Tema nõudmised põrkusid vastu kohalike omavaliitsuste ja tuuleparkide arendajate ühisrinnet, kes vaatamata kõikvõimalikele manipulatsioonidele ning ebapädevatele demagoogilistele seisukohtadele üritas mõjutada Rahandusministeeriumi ametnikke mitte kiitma heaks Ida- Virumaa maakonna planeeringut.

Isikutele, kes ei ole läbi aastate olnud teemaga kursis ning ei tea Kaitseministeeriumi tegevuse nüansse võib tõesti jääda mulje, et tegemist on hoolitsusega riigi julgeoleku eest. Kõrvutades fakte ning hinnates tegelikku olukorda koorub õõvastav pilt meie ajastu suurimast poliitilisest korruptsioonist. Nii suurest, et isegi õiguskaitseorganid ei julge teemaga tegelda.

On aeg.
Ilmselt igas valdkonnas, maakonnas, linnkonnas ja kogukonnas on räägitud võimu ja vaimu võõrandumisest, liigse tarbijamentaliteedi vohamisest, rahast kui pea ainsast edukuse mõõdust ja tunnusmärgist ning materialistlike väärtuste domineerimisest. Üleolev ning vaid majanduslikele argumentidele tuginev ressursside tarbimine, väärtuspõhised konfliktid kogukondade ja võimu ning ärihuvide vahel on tingitud kriisist meie kõlblus- ja väärtussüsteemides ning maailmavaates. Järjest kõvenevad hääled igast Eestimaa nurgast, mis tunnevad muret meie looduse, meie elukeskkonna halvenemise pärast, millega kaasneb ka inimeste, loomade ja teiste elusolendite tervise ja heaolu halvenemine.
Hääli on saanud palju ja on aeg nende ühendamiseks. Killustumine, fragmentariseerumine on üks põhjustest, miks me ühiselt meie kõigi elu puudutavaid prioriteete ei suuda järgida. Oleme kokku tulnud, et ühisel häälel välja öelda, mis on meile olulised põhimõtted ning mida tuleks meie ühiskonna jätkusuutliku arengu eesmärgil kõikides valdkondades, kõikides otsustes arvestada. Oleme otsustanud koos, ühises info- ja mõtteruumis tegutsedes neid põhimõtteid igakülgselt toetada ning asume neid ellu viima, kutsudes liituma nendega kogu Eesti rahvast, kõiki neid, kes hoolivad inimeste ja kogu elava heaolust ja kestlikust tulevikust. Tugineme Eesti Ökoriigi visioonis ühiskonna jätkusuutlikust uurivate erinevate valdkondade teadlaste poolt sõnastatule ning selle kõrval ka aastatuhandete jooksul kontsentreeritud esivanemate tarkusele ning tähendustele, meie Eesti inimeste ja looduse tarkusele.
Ühiskonna ning keskkonna heaolu ja kestlikkuse taastamiseks on vajalik pööre jätkusuutlikkuse printsiipide ning tervikliku, ökoloogilise ühiskonnamudeli suunas. Me vaatame maailma kui terviklikku elusorganismi, mille osade vahelised seosed ja vastasmõjud on sageli olulisemad kui detailne üksikosade kirjeldamine. Terviksüsteemse mõtlemise abil on võimalik asuda kõikides valdkondades tegema vastutustundlikke, pika-ajaliste mõjudega arvestavaid otsuseid, kus argumentideks ei ole ainult majandus-poliitilised tegurid, vaid ka sotsiaalsed ning ökoloogilised tegurid. Majandusest peab taas saama vahend, mitte eesmärk omaette. Pidev, üha keerukamate kontrollimehhanismide, standardite ja indikaatorite kehtestamine peab asenduma professionaalsuse usaldamisega, isikliku ja kollektiivse vastutusega ning eelkõige – arusaamaga Inimese ja Looduse vastasmõjust ja –sõltuvusest.
Peame taastama, toetama, õpetama ja õppima terviklikku maailmavaadet, universaalseid väärtusi, mis ühendavad kogukondi ja rahvaid. Peame rakendama võrdsuse printsiipi nii generatsioonideüleselt ja –siseselt kui ka geograafiliselt ning liigiliselt (ehk teiste elusolendite õigus elada ja ennast kohaselt teostada). Integratsiooni ning dünaamilisuse printsiipidele toetudes mõistame, et kõikide otsuste tegemise juures tuleb arvestada nii erinevate valdkondade ja dimensioonidega kui ka asjaoluga, et kõik on pidevas muutumises ning inimesel ei ole võimalik ega ka vajalik pidevalt kõike kontrollida ja oma tahtele allutada.
Toome tagasi mõistmise, et kogu elava heaolu ning õitseng on väärtus iseenesest, sõltumata sellest, millise väärtuse annab sellele inimene. Mitmekesisus nii inimkultuurides kui looduses omab samuti iseväärtust, mida tuleb kõikide oluliste otsuste juures arvestada.
Kõiki neid printsiipe mõistes asume toetama jätkusuutlikkuse kompetentside arendamist. Jätkusuutlikkuse kompetentside all mõistame inimese teadlikkust, võimet, tahet ja oskust mõelda (ning ka vastavalt tegutseda) ajaüleselt (mõistes oma tegude tagajärgi ajalises mõõtmes), ruumiüleselt (mõistes oma tegude tagajärgi teistes asukohtades), generatsioonide üleselt (mõistes oma tegude tagajärgi tulevastele põlvedele ning omades sidet eelnevate põlvkondadega), kultuurideüleselt (aktsepteerides teiste kultuuride õigust isemääramisele ja –olemisele nende areaalis), valdkondade üleselt (inter- ja transdistsiplinaarsus, võime teha otsuseid erinevate valdkondade ühtsuses) ning liikideüleselt (võime näha maailma mitte ainult inimese, vaid ka teiste elusolendite seisukohalt). Selliste kompetentside arendamine peab muutuma meie haridussüsteemi integreeritud osaks (nii formaal kui ka mitteformaalhariduses).

Ühendame oma jõud, säilitades mitmekesisuse endi hulgas, nii isiksustena, professionaalidena, hingelis-vaimsete olenditena kui igapäevaelu rõõmude ja muredega toimetajatena. Sest meil on üks Eesti ja on aeg.

Töögrupp:
Organisatsioonid (esindajad)
OTT liikumine (Emil Rutiku)
OÜ Looduravi Kliinik (Kaspar Pae)
MTÜ Majakas (Jiří Krejčí)
MTÜ Elukas (Rea Sepping)
GreenTech Incubator OÜ (Roland Uuesoo)
Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus (Airi Vetemaa)
Ökoloogiliste Tehnoloogiate keskus (Merit Mikk)
SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus (Elen Peetsmann)
Integraloogia Instituut (Jakob Saks)
Statera Jätkusuutliku arengu Uurimis-ja Praktikakeskus; Humanistic Management Network, Eesti Chapter ReaRaus)
Noore Rohelised (Züleyxa Izmailova)
Eesti Roheline Erakond (Aleksander Laane)
Eraisikud
Rando Tooming
Toivo Aalja
Züleyxa Izmailova
Aveliina Helm
Mart Meriste
Mati Kose
Anne Luik
Kaupo Vipp
Ahto Kaasik
Imbi Paju

Jako Kull

Kati S.V. Murutar jt

Eesti Klubi, pidades silmas oma eesmärki kaasa aidata eestluse kestmisele ja edendamisele ning tundes kõrgeima riigivõimu kandja osana oma kantava koorma raskust, on sunnitud pöörduma rahva ning rahva palgatud otsustajate poole olukorras, kus vaikimine on muutumas kuriteoks.

Et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, siis on meie riigi ja rahva tuleviku üle otsustajad kohustatud arvestama rahva tahtega ja neil ei ole mingit õigust pugeda „ebapopulaarsete otsuste“ ning poliitilise „vastutuse“ taha.

Jutt on Rail Baltic’ ust, mille arendamiseks on antud suunised valitsuskabineti 22.09.2011. aasta otsusega, mis on 10.11.2011. aastal allkirjastatud Eesti, Läti ja Leedu peaministri ühisdeklaratsiooni ning Balti riikide transpordi eest vastutavate ministrite 7.12.2011. aasta kokkuleppega. Kõigil neil ministritel on ees- ja perekonnanimed ning jääb üle vaid küsida, kas nad olid naiivsed või ahnusest pimestatud. Täna on nende allkirjadest saanud kohustus.

Kohtustus Rail Baltic’u ehitamiseks Eesti territooriumile on Euroopa Komisjoni ees võetud CEF (Connecting Europe Facility) 2015. aasta rahastamisvooru (CEF I) esitatud taotluse alusel toetuslepingu (Grant Agreement) sõlmimisega. CEF I taotluse esitamine otsustati 02.02.2015 Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, CEF I GA allkirjastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler 11.11.2015. Korralduse allkirjastamiseks andis tollane peaminister Taavi Rõivas.

Nagu mõistame, on Rail Baltic’u projekti Eesti Vabariigis käivitanud väikese otsustajateringi võimalus saada raha ja seda ka eelarvest otse erafirmade kasumisse suunata, et mitte öelda välja varastada.

Rail Balticu tasuvusuuringu, mille alusel „valiti“ trassikoridor, viis teatavasti läbi AECOM Ltd, firma, mis on tuntud oma müüdavuse ja vabaltostatavusega, mille eest firma on kohtus korduvalt petturluses süüdi mõistetud või valuraha maksnud. Kellele oli vaja, et trass just sealt kulgeks?

Mitmed era- ning juriidilised isikud on korduvalt nõudnud ametkondadelt nende dokumentide väljastamist, mis näitaksid Rail Balticu vajalikkust meie kõrgeima riigivõimu kandjale. Neid dokumente pole olemas! Ilmselt on vaid samasugused tulujaotamise skeemid nagu omal ajal teatavas 10 miljoni dollari afääris. Kuna usutavat majanduslikku põhjendust ega veenvat äriplaani ei ole mitte ühelgi riigiametil esitada (jääb vaid küsida, millistele dokumentidele tuginedes tegi oma järeldused AECOM Ltd, ega ometi rohelises toonis väikeseformaadiliste sümboolikat täis paberite alusel, mille õiguskindlust kinnitab kiri „In God We Trust“?), siis lubame endale järeldada, et tegu on salastatud militaarehitusega, mis hakkab kujutama ka Euroopa Liidu kui kasvava militaarsusega unitaarriigi tegelikku piiri. Praegu viiakse selle piiri kindlustamisest tulevikutrassist ida poole juba nii palju meid kaitsvaid liitlasi, et see hakkab hiljukesi meenutama okupeerimist, mis kuidagi ei ole kaitseks meie sisemisele ja välisele rahule ega pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.

Eesti Klubi ei esita petitsiooni ega palu midagi neilt, kes seaduse järgi peavad tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, Eesti Klubi nõuab selle Eesti rahvuslikku julgeolekut hävitava agressiivse objekti, Rail Baltic’u, ehituse lõpetamist ning Eesti loodusele ja majandusele tänaseks tehtud kahju korvamist selle kahju otseselt või kautselt tekitanute töö ning vahenditega.

Kes ei taha lennata…

…mingu teatrisse või kontserdile. Nii Henrik Normanni uskumatud seiklused New-Yorgis kui Paul Neitsovi kummardus legendidele on sõna parimas mõttes rännak. Henriku reisilugu jätab tunde, justkui oleksid sõbral külas ja ta jutustab sulle, mis juhtus. Mõlemal pikal-sihvakal heledal-helgel mehel on ülisuured ja selged sinised silmad ja nad teevad meiega üldjoontes sama. Viivad kumbki oma vahenditega reisile, laevad sel retkel meid hea energiaga ning hoolitsevad selle eest, et meil läheks paremini. Kui me pärast Pauli kitarri paistel ümbermaailmareisi või Henriku nukralt naljakate jahmerdamiste kaasa elamist üldse tahame kuhugi minna. Rännakuks ei pea tingimata oma maist kere kuhugi tassima. Suur hulk raha jääb alles ja mõned valud kogemata.

Norman toob oma elegantselt ja maitsekalt naljaka, ausa ja Tuttava tugitooliteatri Pärnusse 11.detsembril ning ka Neitsov jätkab publiku tungival nõudmisel tuuri. Õnneks.

Eks me teadsime ju enne ka. Et võlurpoiss Paul on üks eestimaailma parimaid kitarriste. Aga see, KES see noor Maag tegelikult on… Võtab hinge kinni. Suured sinised silmad, sihvakad väga erilised jalad – see on muide oluline osis, päriselt ka! – ja südame kohal kitarr, millega sünnivad tõelised imed. Isegi kui ta selgitab, mida ja kuidas teeb… see pole võimalik.
Imede ja ajaloo sünni juures on alati olla nii… imelik ja ajalik Nad Henrikuga mõlemad on Maale justkui juhukombel ära eksinud haldjarahvas. Nad ei pane pahaks, et neile tehakse pidevalt haiget. Nad jutustavad ja loovad selle ümber. Ja näitavad avalalt ette, kuidas teevad – Paul jagab lahkesti nippe, kuidas üksinda kitarril terve bändina kõlada – Henrik esitab paroodiate paroodiaid. Näitab, kuidas ta seda teeb – ja kui nukralt näiline see kõik tegelikult on. Kes ostab Hawaiilt viis kuldketti päevas, kes esitab Bronxi mendis sketše. Kes kutsub Jacksoni ja Coheni vaimu kohale, nii et õhk helendab. Misjärel mõlemad hiilivad ujedalt naeratades koju hakklihakastet sööma. Kurgiga.

Nende meeste iga keharakk on fenomenaalne instrument, millega sõnumit edastada. Sõnumi rahvani toomine on nende jumalik kutsumus ja nad valdavad nii ennast kui teemat, huumorit ja pause, tehnikat ja pisiasju lihtsalt geniaalselt.

Me kõik tahame aegajalt Ära.

Lihtsaim variant on telekasse sukeldumine, õhtunaps näpus. Või teler napsita. Või naps telekata. Teatrisse ja kontserdile minek nõuab pisut enam panustamist, ent on ühtlasi ka tegelikum. Me näeme ja kuuleme seal iseennast. Uutes sätungites ja kõverpeeglis, mille peale ise ja üksi ei tuleks. Mustreid muudetakse koos – ühendväljas lähevad asjad liikvele. Nende heledate müstikute puhul läheb liikvele viljakas, veidi valulik optimism ja usk õnne võimalikkusse. Tükkis valmisolekuga haiget saada.

Maestro Ülo Vooglaid, kellel on valmimas inimeseks – sh eestlaseks! – olemise õpik, näeb tänase maailma üldisima haigetsaamise põhjusena kognitiivset dissonantsi ehk nihkes tunnetust: „Teleri ja interneti abil luuakse inimestele – eriti hapra haridusega, elukogemuseta noortele – illusioon, et neid oodatakse igal pool. Sinna igale poole kohale jõudes avastatakse, et nii mujal kui ka siinsamas vajalik olemise eelduseks olevad tegelikud oskused ja teadmised puuduvad. Koju tagasi hiilides toodavad murtud inimesed üha suuremat ekspluateerimist – mida rohkem töötavad, seda vaesemaks jäävad. See on võõrandunud inimeste absurdne sundseis.“

Neil, kes on omal alal väga andekad, on võimalus see võõrandumine vähemasti naljaks või Muusikaks pöörata. Henrik ütleb: „Tõeline nali pole naljaka asja üle irvitamine, vaid nukra nähtuse juures koomilise aspekti avastamine – ja eksistentsiaalse üksilduse peale sel moel pisara poetamine, et naljakas hakkab.“

Pärast Pauli ja Henriku puhastavate rännakute kaasa tegemist ei taha enam mõnda aega vassida ega laperdada. Jumal tänatud, et keegi need asjad ära sõnastas ja Armastavas tehnikas kingakarbi või kitarri kõlakasti peal kosmiliselt kõnetavat rütmi trummeldas, nii et süda resoneerib. Ja Maagide fenomenaalseid leidusid, maitsekat naeru ja sätungeid naudeldes tuleb mõte. Ülima enesevaldamiseni jõudmiseks on mõistlik kodus püsida, õppida midagi väga hästi tegema – ning süüa emavalmistatud hakklihakastet ja kurki.

—

Eesti Vabaõhumuuseumi Setu talus 2. detsembril kell 12 –17 toimuvatel NAISTE KÄRAJATEL II arutletakse naiskogemuse ja naise muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade.  Sel korral on teemaks „ADVENIO – saabumine, päralejõudmine ja ootamine naise elus“.

Tänavu augustis, kui Raikkülas tähistati mitme sündmusega muistsete kärajate esma­mainimise 800 aastapäeva, toimusid Paka mäel ka esimesed naiste kärajad.

Naiste kärajate eesmärk on saada kokku, vesta lugusid, kuulata ja arutleda naiseksolemise koge­muse ning muutunud rolli üle ühiskonnas läbi aegade. Luues sideme ajaloolise pärimusega, jagame ajastuteülest tarkust, kogemusi ja väge. Arutledes Eesti naise koha ja rollide üle ühiskonnas, aitame avardada ajalookäsitlust ja kujundada ühiskonnas võrdsemat soolist mentaliteeti.

Sel korral arutleme saabumise ja ootamise üle naise elus – on advendiaeg, advenio, ootusküllane aeg. Inimene ootab pidevalt midagi, ja naise elus on palju ootamist. Ootame aasta lõppu ja uue algust. Ootame talvist pööripäeva, mis tähistab looduses valguse võitu pimeduse üle. Kristlik traditsioon on lisanud Kristuse sünniootuse.

Maimu Berg on kirjutanud: „Olen palju oodanud. Aastaid. Aastakümneid. Vahel tundub, et elu ongi koosnenud ootustest ja mõningatest eksistentsiks hädavajalikest talitustest ootuste vahel. Ootuse jõud on vaid olnud erinev. Mõnikord on ootus lausa häirivalt intensiivne.“

Kõnelevad: Kauksi Ülle, Merili Metsvahi, Kristel Vilbaste, Annika Laats, Merike Kaunissaare.

Käravad: Liisa Pakosta, Tiina Jõgeda, … … …

Käramiste jutujärge hoiab Egge Kulbok-Lattik

Ajakava:

12.00 – 12.15 Kogunemine ja naiste kärajate avamine, musitseerib

12.15 – 12.45 Merili Metsvahi  “…”

12.45 – 13.15 Kauksi Ülle “…”

13.15 – 13.45 Kristel Vilbaste “…”

13.45 – 14.15 Paus (toit, kohv, muusika)

14.00 – 14.30 Annika Laats “…”

14.30 – 15.00 Merike Kaunissaare ”Naine meedias” ?

15.00 – 15.30 Aruteluring teemal: „…“

16.00 – 16.45 Ühisarutelu

17. 00 Naiste kärajate lõpetamine, muusika

Korraldajad jätavad endale õiguse teha programmis muudatusi.

Info: Egge Kulbok-Lattik (+ 372 58 180 723), Elo Lutsepp (+ 372 53 44 769)

Täname: Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Vabaõhumuuseumi!

Naiste kärajad kutsutakse kokku veendumusest, et inimühiskonna terviklikkus moodustub naistest-meestest ja nende mõtetest, teadmistest ning tegudest kokku. On asju, mida teevad ja teavad mehed loomuomaselt paremini – nii evolutsioonilise sättumuse kui ka kultuurilise traditsiooni tõttu. Aga on terve rida eluvaldkondi, mida just samadel põhjustel teavad ja tunnevad naised paremini.

Arheoloogid on kirjeldanud siinse kandi muistseid naisi vabade ja väärikatena, kes rääkisid ühiskonna asjus meestega kaasa. Kas muistsete naiste ühiskondlikust staatusest ja kogemustest on midagi vahetult meieni kandunud? Või on eesti naine vahepealsete eestkostesajandite jooksul ning praeguse üleilmastumise käigus võõrmõjusid vastu võttes kaotanud oma varasema tugeva positsiooni täielikult?

Tseremooniaid ja rituaale läheb vaja vaid siis,
kui inimesed on unustanud kõige suurema tseremoonia –
elu enda.
Mõjusaim tseremoonia, mida saad sooritada,
on elada päevast päeva pühal moel.

Tere hea kaaslane.

Paastumatk. Kulgeme Aegviidust Kakerdi raba suunas. Õhtu hiline. Väike peatus ja meenutus võimsa kuuse all. See kasvab Ahvena järve lõunakalda kõrgendikul. Iga kord kui Aegviitu jõuan külastan seda väekuuske. Esimese Eneseleidmise Erna ajal tegime selle ääres korraliku laadimise. Mõne aasta tagusel pööripäeva matkal kinnitasime siin oma väge.

Kas sa mäletad kui sinuga tegelesin selle puu all. Sul hakkas pea korralikult pööritama ja süda läks läikima. Ei mäleta. Mina mäletan. See on minu maailm. Ja need puud on mu vaiksed sõbrad.

Pool tunnikest kulub märkamatult. Sammume edasi. Väljas juba päris pime ja sätime end kõrgendikule laagrisse. Otsmiku lampide valgel meisterdame koormakatetest varjualused. Kas me täna veel teeme midagi. Ei, vaata endasse ja ole üks selle vaikusega metsa all.
Siiski tuleb tunne, et midagi teeks. Parmupill otsib ise mu huuli. Sumisen minus olevat väge ja soojust metsa all. Jagan kõigiga – puud, pohlad, matkalised, maapind saavad osa. Pill vaikib. Mõtisklen ja vajun rahusse.

Hommikul kõnnime edasi. Kõnnime, teeme peatusi. Vahepeal juturing. Mediteerime. Mägede liivakarjäär võtab meid päikesega vastu. Võtame alasti. Naised ja mehed sündsalt eraldi. Lasen päiksel katsuda oma lihaseid. Silitada silmi ja juukseid. Ujume ja laseme end kuumal liival praadida. Kas me teeme ka midagi või lesime niisama. See lesimine ongi tegemine. Päike tegi meiega oma tegemisi. Väga olulisi. Lase see tegemine endasse.
Ronime Valgehobusemäe torni. Hingame ning laseme rahu endasse. Mediteerime ja sisemine tasakaalustav jõud paneb meid kõikuma. Silmapiiril lööb mets helendama. See on aura, mis metsa kohal helgib.

Liigume läbi mudase raja ja soise tihniku kuni Väike kalajärv meie teele ette jääb. Nii palju on aega kui ei tee süüa. Vahepeal lihtsalt paned mõned pohlad lõugade vahel. Kui kiiret pole, siis õnnistad iga peotäit punavaid marju. Need löövad enne suhu jõudmist sätendama. Varsti sätendab terve metsa alune. Räägime toidu kiitmisest, tänust, õnnistamisest. Kui saadad kasvõi hetke tänu ja valgust oma toidule, muutub selle kvaliteet sekundiga. Toit muutub säravaks. Ta on seesama pohl või leib aga tegelikult on midagi temas täiesti teist. Kirikus öeldakse, et see on Kristuse veri ja liha. Kirikus ma seda ei tunne. Siin söön ma päikest, pilvi, kaugeid galaktikaid. Päike poetab end minu kõhtu.
See toit armastab mind ja on kehale hästi omastatav. Isegi vanaks läinud toit võtab uue jume.

Selle toiminguga muutud ise paremaks ja kiirgad armastust taimedele, mis on su juures. Sinu kiitus jõuab puudeni, mis võivad olla kasvõi tuhandete kilomeetrite kaugusel. Seal kaugel taime kodumaal lööb puude all isegi muld särama. Meie emake maa naeratab sulle. Sa oled muutnud meie planeedi paremaks paigaks kõigile elanikele.

Hommikul läheme Kakerdi rabasse. Vaikus ja rahu. Vestleme, mediteerime. Siis paar tundi lihtsalt olemist laudteel. Päike hellitab. Nägemused jooksevad silme ees. Kogu grupp on säravas valges energias. Kas mediteerime veel. Ei me lihtsalt oleme. Me ei sega päikest ja rabapinda. Nad teavad paremini kuidas meiega koos loodust nautida ja lasta meil selle osaks saada. Ka vaikimine ja mitte tegemine on meditatsioon.

Teeme laugaste vahel ringi. Mõni koht on õige pehme. Vahepeal vajub keegi jalgupidi mättast äbi. Soe vesi lirtsub varvaste vahel. Keha naudib. Öösel teeme tiiru metsas või rabas. Täitsa üksi oma mõtete ja tunnetega. Vaikuses. Natuke kohutab. Ega need oma mõtted alati rahu anna.

Päevad lähevad. Söömata 25-28 km päevas. Teine päev vaid kümmekond. Kas tõesti oleme nii tugevad, et peale mitmepäevast nälgimist sellised distantsid läbida. Kannatab käia rohkemgi. Kui on suund ja puhkepausid. Mõte kombib õigeid radu. Aga suund on oluline. Mitte rabajärv,Päikest või torn või mägi. Suund on sisemine rahu. Kui oled rahus, siis tajud üksolemist kogu ilmaruumiga. Kui oled üks kõigege, oled kõikjal. Kaob kiirustamine. Kõik on sinu ja sina oled kõigi oma.Oled kohal igal pool. See tähendab,et kuskile pole kiiret. Lihtsalt kulged. Iga samm, iga hetk on sinu ja sina oled hetkes. Kõik siin ilmas annab sulle väge.

Üksolemisest samm edasi on taju, et sel ilmaruumil on kese. Keskmes on miski väga püha. Eestlastele oli muistsel ajal see pühaduse kese Taara. Indiaanlastel oli oma Wakan Tanka. On ka palju teisi nimesi. Aga see on kese. Kvantfüüsikas on see Absoluut. Hiinas Tao.
Kui sa veel rohkem lõõgastud, rahu suunas liigud, taipad , et see kese pole vaid üks punkt. See kese on kõikjal. Minus, sinus, liblikas, kastepiisas, pohlas, liivateras. Igas mõttes, igas hetkes. Kui kulged seda taipamise rada ja teed seda õhinal, tuleb iga hetk jõudu ja väge juurde. See on nii mõnus.

Õhtul tuleb tunne, et vajame higitelki. Koormakattest, sarapuu ritvadest ja okstest saame telgi. Ehitus veel käib, istun üksi katuse all. Palun jõudu meie tseremooniale ja sellele kohale siin. Vägi tuleb siia maasse ja kupli alla. Kivid saavad tules väge. Räägime topsis olevale veele oma soovid ja valame ta hõõguvatele kividele. Aur silitab keha. Koos higiga lahkub miski kehast.

Kulgeme oma sisemaal ja metsateedel. Reedel lisanduvad uued matkajad. Mõnedega teeme suurema ringi Jüssi järvede oosidele, teised ootavad vanal polügoonil, või liiguvad omas tempos ööbimiskohta. Kõik klapib.

Öökull huikab, sookured tuututavad oma trompeteid. Ralf, täna on viimne öö. Tee midagi erilist. Teeme juturingi. Hommikul lasen järvel oma keha hellitada. Liigume metsast välja.
Ralf räägi veel midagi. Räägime elust ja surmast. Kui oskad elada, oskad ka surra. Peatus, meditasioon, tasakaalustamine. Tee veel midagi. Kui olin väike sain õhupalli. Puhusin selle täis. Jäi väikseks. Puhusin veel. Juba parem. Tahtsin suuremat, rohkem. Käis pauk.
Hästi oluline on aeg olla. Seedida, mõtiskleda. Mina sain seda viimasel matkal piisavalt. Ma ei räägi rohkem midagi. Aga ma olen iga hetk olemas päikese, tuule, vee ja maa jaoks. Kuskil ootavad mind puud ja jõgi. Kuskil ootad sina. Kuskil ootan mina.

ETTEVÕTMINE SEPTEMBRIS
22.09 kl 19.00 Pööripäeva matk

UUS PILDIGALERII KODULEHEL
Sügismatk Aegviidu ümbruses

Päikest,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Mida külvad…

Võib juhtuda, et laste tahtel kinnominek lennutab näiteks lihtsa, ent ülivõimsa Tarzani-filmi taktis mitmete eluvaldkondade pusletükid su teadvuses ühekorraga ja tänuväärselt oma kohtadele. Nii globaalsed kui pärnumaised kataklüsmid lendavad liaanitiivul tervikpildis oma kohtadele. Juhuseid pole.

Ühise kinotuhina ajel valitud legendaarse Tarzani-loo järg liigutas 14aastast poega eriti stseenidega, kus aafriklane ja Tarzan lepivad kunagise vastastikuse roima asjus ära ning ühendavad väed Kongo päästmiseks Belgia kiskjakolonistide käest.

10aastast tütart liigutasid ja lõbustasid aafriklannade pepuliputused Jane’i tite sündimise rõõmus. 50aastane mama Saara nägi korraga senisest veel panoraamsemalt, kuidas kõik tuleb tagasi. Mida teeme – selle saame. Ja ajaloolised sündmused aina korduvad – igal spiraalsel ringil aina kraad kangemana.

Briti büroodes ja Kongo džunglis rullub iseenesest lihtsakoeline lugu. Pankrotis Belgiale on hädasti vaja aafriklaste teemante, et palgasõjaväele palka maksta ning 20 tuhat kutselist tapjat Aafrikasse saata. Pärlid sigade ette ja kätte. Ahvide-kasvatatud lord Clayton ja aafriklaste-kasvatatud leedi Jane peibutatakse inglise kolonistide ehitatud koole-haiglaid-sildu-värke vaatama. Neid me ei näe. Kättemaksujanulise suguharupealiku meeleheaks lõksu meelitatud Tarzan ei näe neid koole-haiglaid samuti – kas ja kes teretulematu kultuuri ja tsivilisatsiooni Aafrikasse juuris, pole oluline. Oluline on võitlus ellujäämise ja vaba Kongo eest. Aus mees ühendab džungli väed ja õigus võidab. Aga.

Lordi laps kasvas ju sellepärast gorillade Tarzaniks, et tema vanemad olid kolonistid. Teadlased-kultuuriviijad küll – aga ikkagi võõral maal, kus valitsevad loodusseadused nad neelasid. Põlisrahvad pole maadevastajaid-teadlasi-õpetajaid oma aladele kroolima ega ruulima.

Tulemuseks on alati tagajärg – dr. George Washington Williams tunnistab kurbade mustade silmade vee kastmes, et Aafrikast Ameerikasse orjaks viidud mehena õppis ta palgasõduriks ja tappis… indiaanlasi. Hilisemad afro-orjad saadeti Vietnami põlisrahvaid killima.

Hipikuningast väemuusik Fantuzzi arutles oma hiljutiste Eesti-kontsertide ajal, kui jõuliselt Aafrika on üle kogu planeedi levinud. Tema on sellest parima noppinud – mängib musta muusika vägisemaid palasid nii, et saalitäitel põhjala inimestel on karvad seljas ingli puudutusest püsti. Ent tegelikult on üle planeedi levinud värviline massikultuur(itus), mis tõstab karvad püsti vastupidistel põhjustel.

Terroriaktid Belgias ja Prantsusmaal ei tulnud tühjalt kohalt. Enne läksid Tarzani vanemad ja monarhide õukonnas askeldavad aferistid mustade maid tühjendama ja rahvaid tapma. Siis olid Vietnami ja Iraagi sõjad. Misjärel õhtune Brüssel ja Pariis oli juba mõnda aega valgetest tühi. Mitu aastat tagasi hoiatasid nägelikud, et 21. sajandi Euroopa pealinnade õhtune tänavapilt koosneb hinnaliselt riietatud, hästi itiseadmetega varustatud mustadest noortest ülbetest meestest.

Eesti pole küll otseselt kõrberiike nafta pärast okupeerinud, üksnes EU ja NATO liikmena sinna kaasa jooksnud, nagu väikevend-ullike. Ent Pärnu Villa Medica emand Aili Lindmäe näeb asja kosmilisemast küljest: „Läbi aastate on eestlannad oma mehi kirunud – tõelisi mehi tahtnud – ja sealt nad nüüd meile siis värviliste hordidena vastavalt tellimusele saabuvadki…“

Sinna, kuhu olnuks tegijaid ja tarku vaja, me neid ei tellinud.

Tori hobusekasvandus peaks tänavu 160. sünnipäeva, kui tellinuksime.

Eelmise aasta lõpuks koostasid Marti Hääl ja Kalmer Visnapuu, kellel on kummalgi oma tall, lihaveise ja-või energeetikaäri, isiklike ambitsioonideta, neutraalse ja tulevikulise Tori hobumajanduskeskuse arengukava. Ent selle elluviijat maaeluministeeriumi eraldatud 3 miljoni eest ei tekkinud. EHS on jõuetuks jäänud, hobuinimesed oma intriigide ja vastandumistega halvaks naljanumbriks muteerunud – igale oma tõuraamat ja selts. Seega viidi augustiputšilike mustritega osa hobuseid, vankrid-reed-sadulad-jootjad lõpu algusena Ülenurme ja Kurgjale. Kuivõrd varjupaigaks mandunud kasvandus on Imre Samsilt tagasi riigistamisel, on juriidiliselt kena kõik – riik tõstab oma vara ühest taskust teise.

Ent Torist järgnes Ülenurme hobuste tulevasi pidamistingimusi kontrollima Jaanus Kallaste. Ta ise sai pärast kogu hinge andmist kasvandusele koos vend Andrusega seitse aastat tagasi kinga ning rajas oma Laane tallid. Seepärast ei võtnud vennad Kallastedki enam Tori-unistust uueks luua.

Kõik kordub ja tuleb tagasi. 1856.aastal rajasid baltisakslased Tori kasvanduse. Misjärel krahv von Bergi algatusel aretati tori tõug – ja rida teisi eestimaiseid vilja-taime-loomanimetusi. 1919.aasta reformi järel, mil baltisakslased valdustest ilma omariigistati, lahkusid nad solvunult – ning hiljem sai Eesti selle eest Molotov-Ribbentropi pakti.

Nõukogude okupatsiooni ajal tehti auväärt Mihkel Ilmjärvele julmalt ära nii, nagu lugeda Egon Ranneti tellimusteose „Seltsimehed Torist“ ridade vahelt. Hiljem lendasid madalal maa kohal Kavakud ja Kallasted ja teised tublid mehed, kes olid kasvandusele kinkinud ei rohkem ega vähem kui kogu oma elu ja armastuse.

Eesti Vabariigi taassünni ajal oli Heldur Petersonil oma ettevõtlusest 230 tuhat toonast raha välja võetud ja deposiiti pandud, et kasvandus erastada. Ent see läks traavli- ja totalisaatorimeelsetele Merko- ja Toyotameestele. Ärimees Samsist arenes aastate jooksul tubli hobusemees – võttis varssasid vastu, andis tallimeestele vabu päevi ning õppis Hobust kui isiksust ja imelist olendit austama. Küll aga juhtus midagi metsaga – juhtumata jäi maade-ringradade hooldamisega – ning ministeerium keeldus nende juhtumiste taustal oma iga-aastast investeeringut panustamast. Mispeale Sams panustas mitmeid aastaid riigiga kohtu käimisele. Ja ehkki nüüdne tagasiriigistamise summa on soliidne, jääb spirituaalsele teele suundunud So Hamile pärast advokaat Pilve tasude lunastamist tema sõnul võileivaraha.

Nende jamade ajal on märad paaritamata, hobuseid on õpetanud-liigutanud ning lastele ja harrastajatele trenne teinud entusiastid Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma. Praeguste hobuste ja varustuse tassimise ajal kirjeldab Maie just laste ehmatust ja kimbatust: mis meie trennidest saab? Ja meenutab, et ka Särevere kooli reformimise ajal, mil inimesed-hobused-varustus madalal maa kohal lendasid, kannatasid enim lapsed ja noored.

Hobuinimeste saamatuse tõttu kaduvikku voolav 160 aastat ajalugu, legende, sümbolit ja unistusi saab kardetavasti otsa. Lapsed ja noored võivad ajalugu, tervikpilti, seoseid ja seaduspärasusi vaadata kinos. Hea, kui vanemad lastega kaasa arutlevad, mis on kolonialism – ning analüüsivad Tarzani tugevaid külgi: sügavate juurtega legend, haridus ja oskused, eetika ja tegutsemisvalmidus.

Et meie meeste seast Tori hobusekasvanduse uueks loomisel sellist ahvidekasvatatud lordi ette ei astunud, siis lähevad universumi seaduste järgi käiku teised stsenaariumid. Näiteks rajatakse kasvandusehoonetesse pagulaste keskus ning rekultiveerimata koplite-heinamaade ja ringraja asemele tuleb maisiistandus. Mida külvad, seda… nutad ja lõikad.