Kirbuotsijate listeriik ehk s..t jõuluvana kingikotis

Kati S.V. Murutar

Meie „riik“ on nagu peremeheta ketikoer. Kui peni tea, mida teha, istub ta maha ja hakkab olematut kirpu otsima. Reformib apteeke ja kehtestab automakse. Teadmatus ja oskamatus – ta ei oska mitte midagi, milleks koera tegelikult toidul peetakse! – tekitab kutsul kui hundikarja kammertooniga olendil siis, kui peremeest pole. Või too on loll, ebaeetiline ja-või haige. Meie rahvas on nii haige, et ei teagi, et ta on parlamendi ja valitsuse ja seeläbi kogu ametnikerduse peremees.

Jäljeajamise-valvamise-teenistumise asemel olematut kirpu otsiv koer võib otssa saada – nälja, stressi ja targema pealikuga huntide-rebaste-šaakalite läbi.

Aga keegi oli veel, kes pani kaks vaest peni ühe keti otsa.

Ja nad jäävad sinna seni, kuni üks saab otsa. Selline laul.

Võimalik, et selles perversses potis hulbivad tõelised rahvajuhid. Kuna supipaja ühes nurgas praadi vaaritada ei saa – nurkagi pole! – on katlas kroolijad ära raisatud. Krõlovi valmi luige-haugi-vähi LHV ainus sikutamise siht on praegu suure pildi loomise, terviku tagamise ja rahvuskehandi ühendamise-väestamise asemel oma pee päästmine.

Abinõust on saanud eesmärk, valitsus ja parlament 24/7 põhikohaga ametis võimu säilitamise ja toolil püsimisega. Kirbuotsimine – see on venekeeli IBD, imitatsija burnoi dejateljnosti – töö käib, töö käib…

Läheb vend Vitjuk-Veterok mõne Helmega vestlema – ja üldsus-ullike saab ebaeetiliselt harimatult meedialt paljudeks päevadeks kondi hambu. Mida järame – keegi ei tea. Näritud kont!? Närimata kont!? Stressis-kadedad-hirmunud hingeksed mõtlevad: Sõnajalad on kindlasti krdi rikkad, maksavad Helmetele, rsk, ma-vaene jään veel vaesemaks…

Tegelikult on tuuleenergiasse panustanud uskumatult isetud Don Quijoted. Cervantese oma võitles tuuleveskitega – tänased võitlevad tuulikute eest. Investeerivad ja leiutavad, ehitavad ja püstitavad, riskivad ja ronivad. Igas mõttes.

Kirpu otsival kehandil on kena kadestada. Mida või keda? Arendamise asemel aastaid anaali.

Finantsiliselt ja faktiliselt, eneseteostuslikult ja energeetiliselt. Peata pööblile jääb sellest pime kahjurõõm. Sõna otseses mõttes pime.

Piisab ülejõe-naabril meie peale tõsiselt pahaseks saada, rubilnikut raksata – ja ja täieline eesti on täieliselt kotis.

Ohtlikult ammu pole kuulnud suure pildi sõnu – energeetiline julgeolek ja iseseisvus.

Millal ometi hakatakse hülgemölast üle möirgama: jutuks on meie energeetiline julgeolek ja iseseisvus!?!?!? Privet, gorod Narva – eta žizn, eta karma… Koolinooredki tuleks kohustuslikus korras vaatama viia, kuis suure naabri paha tuju puhul piisab ühest rubilniku liigutusest ja määgiv listeriik on pime. Infomüras kümblev mass on unustanud, milleks on taastuv energia, milles seisneb tegeliku oma riigi juhtimine. Koolikiusamise laadne meedia ei märka sedagi, et ta ise ka töötab… elektriga… Siin aitab ainult puhta lehe poliitika. Aga seda kardetakse. Sest kostümeeritud pintsak-broilerid ei oska mitte midagi. Null ja mull.

Eestile kuluks suure pildi ja tähtsusjärjekordade taastamiseks ära, et Narva jõe taga rubilnik maha tõmmataks. Vaikuses-pimeduses on hea järele mõelda, misse-kesse-kusse. Ämber, labidas, tikud… Praegu on siinne „riigijuhtimine“ nagu reklaamipauside jada ilma filmi eneseta. Fragmentaarne kirbuotsimine, aga tegelikku riiki, mis vastutustundeliselt tervikpilti hõlmaks, pole olemas – režissöör läks vaesuse ümber jagamise rallil kaduma.

Tuli-vesi-õhk-maa ehk päikese, hüdro ja tuuleenergia otsustavad meie tuleviku, kui fossiilne maavara otsa saab ning töötud kaevurid maa alt välja ronivad. Kuhu? Nad peaksid koos koletisliku ametnike-limamassi ümber õppima näiteks päikesepaneele, hüdroturbiine ja tuulikuid tootvate omamaiste tehaste töölisteks.

Tööstuse asemel laseb kirbuotsijate listeriik õhku igasuguseid ettevõtluse ilmingud. Kellelegi kusagil on kasulik, et katk võttis seakasvatuse ja bakteri-farss isamaise perefirma kalatööstuse. Tööta jääb rohkem peretoitjaid kui läheks uue, elusa ja tegusa riigikogu ja valitsuse moodustamiseks.

Taskupiljardisse eksinud listeriik ei häiru pisiasjast, et ka haritud ja teadlikud kodanikud ei jõua järge hoida, kesse-misse minister. Õhukeses riigis pole sel tähtsust. Igaüks nohiseb ümber oma naba – ent seda on tasapisi biorelvaks muundunud toit taband. Ei pruugi kõigi pakendite peale kirjutatud tähenumbri-krüptikat lugeda, et kogeda – oma särk on kõige ligedam. Nisu ja piimaga, rafineeritud suhkru, libašokolaadi ja keemiaga glasuuritud puuviljadega mürgitatud. Mõne aastaga on toiduga juhtunud salajane, aga see-eest kiire katastroof – üks suur pannkook – ja puhitunud sooled on kolm päeva sõlmes nagu kohe plahvatav keemiavabrik.

Ka see, kes seni kõike sõi ja seedis, saab nüüd ühe saiakesega spasmid, makaronidest maokatarri ja mumifitseerunud piimast psühhoosi. Päriselt ka. Rahvas rasvub, ajud on välja lülitatud – tegeliku rahvusriigi tegelike teemade asemel valatakse säilitusainetega peitsitud-untsitud ajukäärude vahele veel ja veel massimeediat.

Kui riik ei toimi ja inimeste peades kesks kirbuotsimise infomüra enam miskit ei toimu, tarbime seriaale.

Kniks ja kraaps Kassikulla Algusele-Ergole – #Pind oli 1001kihiline pärl. Miski polnud nii, nagu tundus – poliit-äritõbraste õnnetud võsud, elujõuetu-abitu põlvkon, nutisõltuvus ja influentserluse influentsa – tore, seilasime-teame! Ent finaalis selgus, et midagi ei olnud. Poiiss, kelle ema oli tõsielukatelt pöördumatult haiget saanud, tegi produtsentidele nende enda relvadega ära. Onu mõisas olematu raha ja ratsmetega kogu sellele pseudo-para-psühhoterrorile vesi peale. Kusjuures tõsielukad neelavad ka päriselt enda tegijad alla. Neil tekib sültuvus, vaimuhäired ja päriseluvõimetus.

Kui üks telepereema oma rabedahingelist kaasat järjekordses riigis asendus-elus ei tuulita, siis perepea taas ja taas depreka ja arbosööstud saab. Saatanlik sõltuvus, mis pole enam mäng.

Mäng iseenesest on ju ilus. Nii poliitikas ja riigijuhtimises kui ettevõtluses ja loovuses peab olema mängulisust ja kirglikku õhinat. Elus asi on kõige parem asi. Kehtib kooselu ja perevõlu kohta ka. Õlg õla kõrval teleka ees krõpsude näkku ja makku lükkamine pole abiELU, vaid ABIelu.

Mida ürtsitatakse pseudoprobleemide, sihitu viha ja libarõõmudega õnne asemel.

Nagu riigil, nii ka perel ja inimesel peab olema suur pilt, unistused ja elujõuline arengutarve. Loodus tühja kohta ei talu – reptiilne-must ajupesu tuleb asemele. Sageduse tõus lootusetut vegeteerimist ei aktstepteeri – biomass koristatakse ära.

Mida teha? Mängida! Mängigem siin listeriigis võimalikult tihti seda mängu, et võtame luubi alla iseenda: kes olen, kuhu kulgen? – oma pere – kas kõigi anded-eeldused on edenemises? – ja oma koha suurel pildil.

Püsigem sadulas, kuni sünnib ime või revolutsioon ning rahvuskehandi väljenduseks saab kutsutud-seatud ja töökorras eluloom.

Meie listeriik hakkab lähiajal kinni maksma rahvusriigi huvides enamvähem elu hinnaga tegutsenud ettevõtjatele tekitatud kahjusid, feil baltiku ehitamata jäämist, pereettevõtete sihilikku pankrotti ajamist – optimist ütleb: seejuures enam 200 tuhandet sitta raiuvat ametnikku me palgal pidada ei saa – ups ja sorry. Pessimist ütleb – nad ei oska mitte midagi peale direktiividega onamise, kohvimasina nupu ja kiirtoidu pakendi haldamise – “tööta” jäädes on riigimajas ohtlikupoolne paanikajaanika. Realist ütleb – tööle tuleb saata raisad. Kalatööstusse ja kaevandusse, plastiku granuleerijateks ja kanakitkujateks. Äkki tänu lähenevale kriisi põhjale toob uus aasta tegeliku riigi? Ehk et – eesti on surnud, elagu Eesti!

Unicornid ja unicorpsid

Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?

Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…

Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.

40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?

Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!

Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.

60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.

Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.

Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.

Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…

Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!

Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.

Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!

Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.

„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.

Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.

Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.

Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.

 

Mina ei ole seepi keetnud ega küünlaid valanud. Mitmed minu kallid kaasteelised on. Mõni on koos oma magistrikraadiga saanudki õnnelikult pühendunud Meistriks sel alal. Teised vahevariante otsinud kingivad eluloolise teivasjaama toodangut tänagi sõpradele. Ka ise üllatudes: kas see, kes pärast kõrgkooli-õpitud erialatööd uskumatutesse kohtadesse cv-sid saatis, olin samuti mina?

Õnneks ei uskunud ka universum neid postiljoni-naftamüüja-muuseumidire töökohtadele taotlemisi. Mängi-mängi, muigas kõigevägevam. Iga kord, kui eelmine eluetapp ammendus, sai mõnikümmend cv-d väga veidrate variantide nuusutamiseks teele saadetud. Enamasti variandid vastu ei nuusutanud. Kas ei vastatud üldse – või harvadel puhkudel vastati täname-ja-naeratame-ja-jätkame-matka. Muidugi jätkame – ja need mõne aasta tagant korduvad mängud on nunnud. Kes mängib dragonit, kes rollimänge, kes viikingite või keskaega. Kes mängib end mõneks minutiks ministeeriumitöötajaks. Ja pärast tänab taevast, et too meie tegelikke vajadusi teab ja totraid tahtmisi ei kuula.

Mina olen selles kehastuses olnud teismelisena sanitar ja aednik, ajalehetoimetuste töötajatele suve- või lapsepuhkuse pakkuja, mitmekümnesaateliste projektidena tele- ja raadiosaadete tegija nii saatejuhi kui toimetajana.

Olid ajad, mil ma-ei-mäleta-mitmendaks võimuks nimetatava ajakirjandusega oli võimalik teenida nii palju, et ehitasin oma palgaga üles kõigepealt mõned Tartu majapidamised, siis Raeküla nõiamaja, seejärel Jausa talu Liu majaka all ja Soone talu koos päikeseväravaga. Nimekaks tõusnud tegija oli iseäranis kenasti makstud kodulehekülgi luues-täites-toimetades. Ühtlasi töötasid hästi nähtused, mida nimetasin sabažurnaalideks.

Aegadel, mil raamat oli veel austatud-loetud nähtus, sai sabažurnaaliks punutud edurahva sõnumit kandvate tekstide eest kirjastada nii teose kui järgmise teoseni arved tasuda. Tühja sest logorahest, mis ilukirjanduse tagakaanetas. Toredad firmad, vajalik sõnum – kõik rahul.

Saage rüütlimõisa Altweskisse kultuurikeskust looma asudes olid prügimäe ja varemete taltsutamisel kõigepealt abiks need samad inimesed, kelle sõnum on mu raamatute sabadesse raiutud. Sõbrad.

Seejärel tuli projektimaastik. Mis on tegelikult miiniväli.

Õppisin kop-küsk-kulka-leader-archimedes-projekte küll niimoodi kirjutama, et saimegi kultuurikeskusele kliimaseadme ja sõudepaadid, õpetajate palgad ja tegelusvahendid. Ent kindlamat vaimset-vibratsioonilist sandistajat, loovuse kohitsejat ja igakülgset alandajat kui projektide muljumine pole olemas. Täpsemalt – projektid muljuvad kirjutajat.

Oma romaanide ja näidendite asemel kirjutad kantseliitlikku kaali, eluvõõra madalvibralise büroorahva meeleheaks ajad bürokraatlikku brüsseli kapsast. Annad oma kultuurikeskust kohtvaatlevatele ametnikele objekti olulisust tõestavaid etendusi – ja reptiilenergia plaksutab rõõmsalt lülisid. Mille vahel pihustud.

Vihised paremusjärjestuste karussellil, võrdlemise missivõistlustel, kus võrdlejad on võrreldavatest palju korruseid madalamal. Sa ei saagi neile meeldida. Ei pea ega tohigi. Ja lõpeks raha ka ei saa. Õnneks. Sest kui saad, pead manipuleerivate illuminaatide meeleheaks veel aastaid end sandistama – muidu küsitakse juba makstud toetused tagasi. Neid tagasi maksta sa ei saa, sest senised mustrid ei tööta, olnud skeemide orjamiseks kõlblikku sind ennast ka enam ei ole.

Kui olin loonud teistele töökohti – ja teada saanud, et kindel palk noori beebihingi tegelikult ei motiveeri, näkku panevad – ja ise üha peale maksnud, tabelites ja abikõlbulikus värdkeeles kroolinud – kuulutasin välja isikliku brexiti.

Mitte ühtki projekti enam.

Ja kui seda lubadust murdsin ja ikka veel inertssest tähtaegade-ikkest kaasa lohistatuna ühe pidemetäie kulka-taotlusi tulistasin, sain kriminaaliks. Uues heas ilmas käivad asjad kohe ja üheselt. Nagu lubasid – nii tee. Kui tahad orjastavatest matrixitest Kuldajastusse jõuda, ära kiru ega kirjuta veel ja veel orja-ahelaid.

Mismoodi ma pärast viimse, lubadust murdvalt lubamatu taotluste seeria ärasaatmise järel end kriminaaliks sõitsin ja puhusin, ei tea ega mäleta. Tore. Nüüd olen kohal.

Et 1000ruutmeetrine 300aastane vesiveski, mille ühes tiivas hetkel ka ise elan ja mille juures oleval tosinal hektaril oma hobuseid pean, end ka ise pisutki majandaks, ühinesime airbnb.com-iga. Ancient-natural-spiritual happy-nest oleme seal 🙂

Teiste seas saabus oma tuttavaid majutama Edu Tehase ja Blessix-ilutööstuse juht Sigrid Keskküla.

Selge, et juba esimesel kohtumisel rääkisime uue ajastu krüptomajandamisest ja kiirelt kogunevate nullidega uue ajastu finantsvärgist. Mul oli Sigridi enese vussis valleti loole lisada ühe oma kosilase juhtum. Sell oli pärast edukat iti-tööd juba päris õnnelikul bitcoini kasvu teel – soetas 13 protsessorit, kaevandas ja hõiskas ja… kaotas kõik. Oli see kuulus ülelaskmise juhtum, mis paljud meist asjatult krüpto-skeptikuteks koinis.

Krüptokaevur-kosilane tahtis mu tallu paar protsessorit tuua – maja kütteks – sest ta enese maja uksed-aknad olid keset talve ööd-päevad pärani. Et mitte urisevas häärberis higistada, uisutas ja tantsis rahvatantsu. Päriselt ka.

Tänu sellele koom-keissile oli mul huvitav Sigridi selgitusi kuulata ja üles kirjutada. Teen seda ka edaspidi. Endal huvitav. Teil ka.

Meie perekonna vesiveski saab kujuneda rahvusvaheliseks loovpansionaadiks. Majutuse ja muu ja määga. Seda siis, kui endal on pisut eemal hobukarjamaa veerel privaatne majakene ning koerte ja põtrade asjus turvaline tara kogu Kodu ümber.

Et arendusteks raha teenida, võttis peremees kümnendi jooksul katse-eksituse meetodil omandatud geoloogiaoskused Aafrika mägedes uuesti üles. Ent ka arenduse teenindamise arendus eeldab aega ja raha.

Minu kirjutatud tekstid maksavad tänased arved. Aga päikese- ja hüdro-elektrijaam? Ning turvatunne ja kodurahu, kus enam tõestamatut ei tõestata, tehakse, milleks sünniti – mida kõrgem mina ei taha, seda ei tohi. Lammutab.

Et kõik minu arendused poleks toetatud kulutamise ja ei-tea-mille-ootuse-lootuse peale, ühinesin Edu Tehasega. Mitte minu OÜ ega MTÜ – mina ise.

Nojaa, mitte päris.

Tegime seda Sigridiga koos. Kasutades www.successfactory.com kampaaniat.

Kuna praegune ülijõuliste puhangutena toimuv transformatsioon – vibratsiooni tõus – mõjub nii intellektile kui füüsisele, nii (inim)loomadele kui elektroonikale, oli see liitumine tõeline kobistamine jah.

Unustasin oma e-posti parooli, et mitte-oma-arvutis kinnitus-link vastu võtta – mispeale Sigrid unustas ka enda oma ega pääsenud iseenese postkasti tagasi kah 😀 Kodus jooksis läpakas kokku. Paari päeva pärast kohtusime – päikeseplahvaatuste-kuuvarjutuse-mega-transformatsiooni uus energia oli kinnistunud ja me saime täitsa hakkama – kinnituskoodide-sünnikuupäevade-postiindeksitega ja puha 😀

Liitusin Keskkülade meeskonnaga. Läbipaistvad-teada-isikute-juhitud dagcoinid kogunevad kontol ka siis, kui ma midagi ei tee. Et ei plahvataks 😀 Harjun ja kohanen. Ja üsna tõenäoliselt hakkan pärast kohanemise aega ka ise rahvast juurde kutsuma. Mida rohkem dage, seda enam coine – loog!

See pole keeruline – minu jaoks on raha alati olnud virtuaalne. Ja kunagi pole tal olnud nii palju tarvilisi nulle kui krüpto-tulevikulisel pildil.

See on keeruline – iga päev tund või paar tutvuskonnas edutehnilist juttu tuututada… Pigem toetan Sikit oma oskustega. Kirjutan.

Minu tulevane krüpto-loominguline pansionaat, kus loodav on nähtav-müüdav keskkondades www.digitally.com ja www.media.productions ei ole Kirby tolmuimeja ega Zinzino kohvimasin. Ma ei pea inimestele selleks mingit kodutehnikat ega amway-olmekraami pähe tõmbama, et ise külluses kümmelda. Tõsi, mitmed mu kauased kaasteelised on selles hämmastavalt edukad.

Meenutan: mida ei taha, seda ei tohi!

Mina tahan koos oma hobustega Altweski taga Saage Saaratooriumis turvalise tara embuses luua ja harmoonias pulseerida.

Mina tahan koos meeskonnaga käitada rahvusvahelist loovpansionaati – produkt internetis, päikese- ja hüdroenergia katusel ja põranda all.

Mina tahan mõelda ja tunda külluses – mida ma selles kehastuses veel ei ole kogenud. On aeg!

Meeste tegelikud tahtmised olgu naistele seaduseks!

Kati S.V. Murutar

See ei ole teater. See on Elu. Etendus, mis on kokku punutud päris lugudest ja meenutab neid näitemänge, mida mängime ka ilmsi ja silmsi üksteisega oma juhtumisi jagades. Merle Karusoo sotsioloogilist teatrit meenutab ka. „Olen 13aastane“ punutisest sündis Pirgu koolkond – Jesper Parve „Mees“-raamatutest sünnib üha veel ja uuesti ja taas täiustuv Lugu, mida mängitakse kõikjal Eestis. Võõrsil ka – mehed on teatavasti asustanud kogu Maa.

Etenduses improviseeritakse lisaks valmistekstidele ka värskeimate teemadega – Eero Spriidi sõnul on umbes veerand alati uus. Ja publikule teadmata jääb samas tunnijagu materjali teiseks korraks – mehed valivad episoode vastavalt rahvale, kes saalis kaasa kõlab.

Valik ja tervik sünnib tänu super-sünergiale – jääb mulje, justkui kõik juhtukski siin ja praegu. Teatris see tegelikult ju nii ongi – nii et sellevõrra on meeste-tahtmiste-saaga siiski teater ka.

Meile esitletakse kolme erinevast tüpaažist hurmurit: sportlane, trubaduur ja näitleja. Samas on nad ka toitlustusketi omanik, pühendunud isa ja raamatute autor. Kultuurisündmuste korraldaja ja südamete vallutaja, et mitte öelda murdja – mida leebe Margus Vaher kindlasti olla ei tahaks. Ning 70aastane igas mõttes vaba mees, kes peagi ERRist lahkudes oma projektide juhiks, ettevõtjaks ja igihalja „Õnne 13“ Margnaks jääb ikka.

Kõigil neil on emotsioonid ja ambitsioonid – mehed! – eeldusel, et naine innustab. Naine peab lihtsalt OLEMA, mitte tugevama poolega võidu mammutit küttima. Temake peab armastama ja tunnustama – ka siis, kui mehel on mast maas. Siis eriti. Muidu ei tõusegi.

Mida targem-tugevam-tegijam naine, seda keerulisem. Mehed ju tajuvad, kui armastus-austus-imetlus pole päris – nad, primitiivseteks peetud, pole ju tegelikult primaadid. Pigem suured lapsed, kellele ei tohi oma manitsustega ema meenutada. Ainult Oidipusele ja Nerole kippus see sobima…

Kuitahes tark-tugev-tegija on mees – mälu on tal naistest ikkagi erinev. Mida ei taha, ei mäleta. Mida ei mäleta, pole olnud. Kusjuures päriselt ka ei mäleta!

Naised veavad järel pikki-raskeid mälusleppe. Iga situatsioon kaevab üles kunagised analoogid. Ja nii me, sabaga tähed, üha oma klaarimiste saagi meestele mõistetamatul moel käima tõmbamegi. Ilma et kallim kaasa saeks – no mida sa enam ümber 7 tundi-päeva-nädalat-aastat tagasi toimunu ketrad.

Sellepärast on ka suurem osa spirituaalsest tööst naiste õlul – lisaks raku- ja eludemälule on neil otseühendus kosmosega. Mida jõulisema nais-algega mees, seda spirituaalsem ning seda julgem oma üles-tulevatele tunnetele otsa vaatama, puhastama ja vabastama. Üha uuesti.

Naiste kohta kehtib eriti see reegel, et nunnana erakluses tiksudes settib kõik hingeilu süvavoogudesse ja ilmaelu kätte sattudes lendaks kõik see s… ühe korraga ventilaatorisse, oi valu.

Millegipärast on vaimsusega nii – nagu näiteks ratsaspordiski – kogu maailmas on harrastajad tüdrukud ja naised – tipud aga mehed. Kustkohast nemad tulevad, ei tea.

Igatahes mitte materdav-võimukate emade rusika alt, mis alfa-isased beetadeks tümitab – valesti-valesti-valesti…

Pekstud päikesepoissi jäädki tagasi alfa-kuningaks armastama ja tunnustama. Lõhutud poisslapsed on nagu Augeiase tallid, mis lõpmatuseni sama äkaga täituvad. Et aga meil on oma kaasteelistega hingedevahelised lepingud, siis muudkui teenigem.

Peaasi, et isasele alpinsti instinktile jääks tema mängumaa – seda Dr. Noormanni, Tõnu Otsa õpetust kirjutas kogu nõukogude Eesti nais-seltsimeeskond hardalt tema loengutes kaustikutesse. Peaasi, et mehike saaks ikka kangelaseks tõstetud ka siis, kui teed ise talvepuud, ehitad-finantseerid – ning jälgi, et ranne oleks nõtke, puus painduv ja kutsuv nõks ei kaoks torso taljejoonest.

Samal ajal, kui naised positsioneerivad, on mehed oma õlleringides jutukamad ja detailsemad – on selles etenduses muide ka. Ise vajavad seejuures tundeid ja silmsidet – siis nemad kanaldavad ja nutavad nagu noored või vanad jumalad. Paluvad soovide otse ütlemist ning ausalt ja keerutamata rääkimist, sest oletada nemad kohe tõesti ei oska.

Tahame, et oleks 10 ühes – sõdur, kuningas, trubaduur, armastaja, poisike, pätt, ehitaja, juht, leiutaja, pihiisa – ent vastu pakume ju samuti 10 ühes. Mängeldes. Ja solvume, kui mees meie multifunk-supernaisust ei näe, sest see on norm. Nii peabki.

Peabki olema ka nii, et näen mina – ja näeb iga vaatajanna – etenduse igas episoodis oma enese meest. Oh kullake, ma ei teadnud, anna andeks, nüüd tean. Ja otse loomulikult on iga laval lahatav naine mõneti mina – aitäh peegli ja õpetuse eest!

Tulevastele osasaajatele teadmiseks – mikrofon ringleb pidevalt ka publiku seas, et saaksite tantra ja häälitsemiste, tööjaotuse ja õige armastusekeele valimise asjus kaasa kõnelda. Misjärel Eero tantsiskleb teile head seksi versus seksuaalne andetus, Margus hoiatab eluliste näidetega apsude eest – seejuures hämmastavalt ladusalt enda üle naerdes.

Olulisim uniseks iva tuli minu jaoks Jesperilt: tänitades ja arvustades ankurdame selle, mida ei soovi – nii, nagu muretsedes palvetame selle eest, et juhtuks see, mida me ei taha.

Laulgem pigem Havaii-tarkade laulukest Ho’o’ponopono: ma armastan sind, anna mulle andeks, tänan sind. See on suurepärane vahend nii siganaabri pehmitamiseks kui jonnaka lapse rahustamiseks. Ka siis, kui see laps on su oma mees. Siis eriti.

Pärast seda vaba vormi hõngulist õhtut saad teada: nii palju on veel õppida – üha uueneva enda kohta ka – kõik on alles ees – kuniks elu(sid).

Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu Altmets on mõlemad endised militaaritarid.

Naisohvitser Pahka kõrval üha kindlama ja mitmekesisema assistendina tiibu tõstev endine kaitsejõudude haldusjuht Altmets kuulutas oma panustamise avatuks 8.8.2018 ning eriti töö- ja ilmastikukindla tandemina toimivate naiste puhul pole vahet, kumb räägib – nad mõtlevad-ütlevad-teevad väga sarnaselt. Ja erinevalt. Anu I tõmbab tervenejaid ligi, Anu II mõõdab ja soojendab, Anu I vabastab blokeeringud, Anu II mõõdab ja analüüsib uuesti.

 

Näiliselt Nähtamatu

Kui vanglamaja kolmanda korruse ühes Anubise nõiakatla pooles, Pahka energeetilises ruumis on nii altar kui kogu ruumikujundus külluslik ja lopsakalt värviline, siis Altmetsa mõõtmise ja soojendamise pool üle koridori on lakooniline ja täpne – kohviveski-kesksest altarist alates ja tema poja maalidega ehitud seintega lõpetades. Sama kehtib väljasõidu-vastuvõttude puhul.

Ülimalt konkreetne, mõõdetud ja täpne on ka Väikese Anu töö. Ta kasutab inimese seisundi ja tüübi üksipulgi-mõõdistamiseks tehnoloogiat, mis arvutab kompuutrisse tiksutatud pulsi järgi kõigi organite ja elundkondade seisundi – misjärel inimest turgutatakse nano-tasandini peenikese kristallipuruga vooderdatud voodis – ja mõõdetakse uuesti. Ei mingit müstikat – kõik on silmaga nähtav ja käega katsutav. Ka Pahka-poolel – tema teeb pärast kristallvoodit ja enne teist mõõtmist tegeliku blokeeringute vabastamise ja tervenemisele avamise töö.

Küll aga ei olnud algsetel demilitariseerumise aegadel nähtav Altmets ise. Tema avanemise perioodi indiaaninimi võinuks olla Näiliselt Nähtamatu. Väheldane naisetükk oli esialgu Anu I kõrval tasase heleda assistendina üsna märkamatu Anu II. Nii rännakutel kui tseremooniatel oli Anu I tänu telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ võidule kõigi spirituaaliahuviliste ja uudishimulike tähelepanu keskpunktis, Anu II teenis ja õppis, avanes ja täiustus.

Eraeluliste küsimuste kohta vastavad temakesed, et on paaris oma missiooni ja teineteisega. Põlisrahvastel on olnud võimete ilmnemise ja teadjanaiseks saamise eeldus, et kliimaks on möödas ja „karjäär“ naisena lõpetatud. Naised, kes on emana ülesande täitnud, võivad tubakat suitsetama ja nõidama hakata. See on eriline bingovõit, kui inimene leiab täiendaja, kellega koos kujuneb harmoonia-sünergia a la Castaneda raamatutes kätkev.

 

Hele laks

Ei või olla! Selline ohhetus tuli, kui üks südameüdini lähedalseisev neiu sai Suure Anu blokeeringute-vabastuse seansile viidud. Tervendusruumist kostusid heledad laksud ja ohvitseri-emanda jõulised käsud. Ai! Tütarlapse Anubise käest tagasi õhetava ja õnnelikuna sain… palja jalu lumehangest, karm kamm pihku pigistatud.

„Mida hangunumad energiate blokeeringud nii sellest kui eelmistest eludest, seda äkilisemalt kõiki inimest moodustavaid kehasid raputada ja vapustada tuleb,“ selgitas Anu, kui ma ise „proovi mõttes“ – tegelikult tungivast vajadusest – tema matil kõhutasin. „Me ei pääse raku ja aatomi tasandini ega valguskeha tumestavate sajanditevanuste plekkideni teisiti kui tervenejat täiega kohale kutsudes.“

Sissejuhatuseks sain veenva piitsaga üle turja minagi.

Arvukate ühiste riituste ajal nii leebe ja emalik, toetav ja südamesüles tassiv Õde põrutas inglitiibade vahele kogutud koorma laiali ning võttis seejärel osava ragistamise saatel ette pideva andmise ja kogu maailma kukil tassimise vastu protestivad liigesed ning mulle mitte mõeldud teekonna-haakidest pärinevate seedimiste pärast tõrkuva sisikonna.

Tehniliselt on legendaarne Pahka õppinud Alar Krautmanni massaažikoolis, peale selle Näeb naine, kas terveneja töötab kaasa. Kui teisiti ei mõika, siis ei kehti reegel, et maaslamajat ei lööda – ning järgneb hele laks.

Nagu Anude tseremooniatel, järgneb ka hääle vabastamine. Nuta! Oiga! Naera! Hinga! Kui inimesel puudub enese armastus-usaldus-austus-teostus, on tal raskusi ka hääle tegemisega. Hambad ristis – kuni tervendaja ei lase rohkem vaikida.

„Meie keha on meie parim sõber, tõlk ja tööriist,“ kinnitab naine, kes kõnetab jõuliselt nii musta kui valget hunti, kes meis mõlemas elavad – õilmitseb see, kumba toidame. „Tervenduse ajal ei saada ma inimesi meelerännakule, vaid toon nad meel- ja organhaaval siin-ja-praegu kohale.“

 

Libahundid nukutoas

Meelerännakuid – olenevalt tseremooniatele kogunenute valmisolekust 3-5 ühe riituse jooksul – saab kogeda Anubise teenitud ja Väikese Anu assisteeritud nõidamiste ajal, mis näevad välja nagu suurte tüdrukute mängud. Mängukaaslasteks tassid-küünlad-lõngad-joonistusvahendid-munad-leivad – ja tema enese rikkalik altar.

Valud silitatakse munasse ja heidetakse… kes osaleb, see saab teada, kuhu.

Taotluste paberile kirjutamine ja loitsude etteütlused aitavad keskenduda, et seejärel kõigile elementidele-ilmakaartele-vägistele kingitusi tehes ühisvälja väes uskuda-loota-armastada. Osaduses olijad avastavad ennast teises, kaotavad jagamises valehäbi ning jõuavad turvalise tänutundeni. Enesestmõistetava soolisuseni samuti. Ihu-hing-vaim, mis paljudel 21.sajandi müramaadlejatel on üksteist kaotanud, kohtuvad ja ühinevad taas – ja edasi ei saa miski valesti minna.

„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik,“ tsiteerib Anu Clarissa Pinkola Estése raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“. „Nisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isiksustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.

Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“

 

Raamidest Rusumata

„Me oleme töötud. Enamus meiesugustest on erinevatel põhjustel ka kriminaalid. Ja kodutud,“ naeravad Anud. „Mitte üksnes meie, Anud – enamus neist, kes loobuvad turvaliselt, aga see-eest rusuvalt raamistatud töökohtadest ja loovad endale ise teenistuse, on sisuliselt töötud. Raamistatud maailmas on teatavasti teenuste-asjade-hüvede vahetamine rahaliigutamise asemel taunitud. Raamistatud maailm kardab taimi, mida iidsed on aastatuhandeid tervendamiseks kasutanud.

Lisaks eeldab raamistatud maailm, et inimene tahab omada. Korterit ja autot ja teist inimest läbi selle, et omab asju ja on atraktiivne.

Kui inimene peab enda arvates omama – ja selle arvamuse on talle mõistagi massimeelsus ja pimestav pahalaste tahe pähe ajupesnud – võtab ta laene-liisinguid ja kirjutab taotlusi. Miskaudu ta satub üha rusuvamate raamidega vangi. Hirm asjade kaotamise tõttu inimestest ja armastusest ilma jääda paneb töökoha külge klammerduma. Hirmunud töötaja teeb lollusi – kui mitte lausa kurja – ning jääb tasapisi või pauguga haigeks.

Alati on lahendus. Kui tegemist pole jäigaraamilise asutusega. Vabalt loov loomade vahendaja võib ennast lahkesti hobulausujaks nimetada – ja nii ongi. Erinevaid tervendamise mooduseid õppivad ja rakendavad inimesed saavad päeva lõpuks õnneks litsentsid, mida naelutada oma nõiaköökide seintele raamide eest kaitseks – ehkki näiliselt raamidele alludes.

Kuni me alles õpime, laulame oma mittetulundusühingu abi pakkudes kuulekalt laulukest: ma olen alles teel, minu klient võtab ise vastutuse selle ja tolle eest ja on teadlik, et ma olen alles õpilane… Justkui keegi meist kunagi valmis saaks…“ naeravad Anud.

Et end sel paradoksaalsel moel EU-normatiividele ja nõiaturu tarbijakaitsele allutades mitte raamistuda, käivad vabad Anud nii palju, kui töö ja tunne lubab ja käsib, võimalikult palju mööda Vene-Leedu-Inglise-Iiri- ja muid maid väepaiku pidi rändamas.

„Meil hakkas riigiametis selle mugavuse tõttu igav – ja meile ei sobi sugugi elu keset 9-17 tiksuva tööpäeva eeskirju. Mille tõlgendamiseks töötatakse targu välja üha uusi eeskirju. Ja eeskirjade tõlgendamise tõlgendamise eeskirju,“ selgitavad Anud, miks nad ei ole ühed neist, kes alustavad ja lõpetavad päeva mõne linna liiklusummikutes. „Nendes ummikutes kuhjumine on nagu sümbol. Seal ummikutes võimendatakse hirme, põletatakse koos kütusega elurõõmu ja -jõudu. Pigem lendame RändAnudena veel ja veel Venemaale – kust tõime ka energiakapsli kasutamise väljaõppe, vahendid ja tehnoloogia. Ja õpime näiteks Alar Krautmanni massaažikoolis paremaks ja paremaks.“

 

Tilisev Tuul

Tehnoloogilisest küljest on Väikese Anu töövahendiks, millega ta Suurt Anu assisteerib, 3 arvutiprogrammi, mida ta klientide süvauuringuteks kasutatakse. Eestis on kasutusel mitmeid tarku inimesi-skänneerivaid programme – Rakvere Biores ja teistegi tegijate käes bioresonants-aparatuur, Madis Altroffil Time Waver süsteem. Muide, perekonnanimi Altmets oli enne eestindamist samuti Altroff – sugulased nad pole, aga midagi juhuslikku siin ilmas samuti pole!

Kui mõnede meetodite puhul asetatakse inimese – või muu looma! – arvutisse skännimiseks tema käsi või käpp andurplaadile, siis Anude aparatuuril on randmetele kinnitatavad klamberandurid. Pulss loetakse kvantfüüsikaga sarnanevasse töötlusse ja ülitäppis-arvutustesse.

Sisseseade mõttes on raviruumis nanoosakeste tasandil toimivate peenkristallidega – Emakese Maa iidsete osakestega – täidetud magamiskott ja padi. Sellesse pakitavale inimesele pannakse pähe ka raviliivaga täidetud müts ja prillid.

Maskeraadi prillide laadne kate ette – ja maskiball võib alata. Saateks vibratsiooniliselt sobiv ja vastav muusika, viiruki- ja õliaroomid, teelesaatja tasaselt vestev hääl – ja tilisev tuul. Sõna otseses mõttes. Tervendatava näo kohal heljub mahe tuuleke – millega kaasneb haldjalik tilin. Mis ja kuidas seda lummust loob, Anud ei räägi. Las jääb – peaasi, et hea saab.

„Meie tandem toimib paarisrakendina. Kui olen teinud esimese mõõtmise ja magamiskoti-seansi, läheb tervendatav Anubise tuuningule – ning seejärel tuleb uus mõõtmine ja tšakrate mõjuväljade kaupa organsüsteemide mõõtmine alt üles,“ kirjeldab Väike Anu, kes mõõtmise ajal inimesega ei räägi. Anubis ja arvutiprogrammi hoolde loetud andmed räägivad ise.

Mina lasen Anudel end kompuutrisse lugeda pärast 6 nädalat lakkamatuid lastelaagreid Kuusiku Altweski loovuskosel. Meie stuudio MINA OLEN! on saanud suvega mu sedavõrd endale, et mina enam ei ole. Kõik elundkonnad on keskmiselt 60%-lises töökorras. Üksnes biorütmid teevad edevat rõõmu – need on 32aastasele omased.

Nanokristallide vahele magamiskotti pakituna kogen täpselt seda, mida Anu leebed laused maskitagusest maailmast loitsuvad – sipelgad ja pakitsused, kuum ja külm vaheldumisi. Sääretorud hakkavad valutama, nagu viimati lapseeas marulise kasvamise ajal – ja tuikavad muide pärast nädal aega jutti. Magusalt.

Ovulatsiooniaegseid spasme meenutavad munasarjad jutustavad nii vaagnapiirkonnale kui tervik-minule, et naine on naine ka siis, kui ta enam munarakke ei eralda ja lapsi ei sünnita. Kokkutõmbunud ja hirmukrambis süda laieneb, ehkki mõistus väidab, et kõik lapsed sinna mahtuda ei saa. Saavad küll. Sest mõistus vaikib, kui külalised tulevad.

Kõigepealt saabub mu vägalähedusse magamiskoti embusse minu mees – üsna kohe, kui pärdik peas on peatunud. Ta jääbki minuga – ja mul on ütlemata turvaline ja teadev kohtuda kõigi oma hobuste, koerte ja lammastega, kes minuga kõnelemas käivad. Kassid ja kanad miskipärast ei tule.

Kui loomrahvad on mulle oma sõnumid toonud – nii mulle teada kui täiesti uued teated – asume mind uuesti arvutisse laadides analüüsima. Näen ka ise arvuti monitorilt, kui jäägitult rahunenud ja roheline olen olnud kristallkookonis. Andurid randmetel, võtan läbi kõik oma lapsed ja loomad, taluelu ja kultuurikeskuse olu ning unistuse Aafrika haljastest aasadest.

Anud näitavad monitoril, mil moel süda ja aju, saba ja seedimine ühele või teisele vestlusteemale reageerib. Me oleme sündinud selleks, et oma Teel toimida nii, nagu hing ihaldab. Infomüra ja hirmud ei lase pahatihti tunda ega teada, milliseid valikuid hing tegelikult toetab. Tema tukseid ja tõmblusi niimoodi monitoril nähes on võimalus iseendaga tagasi-edasi ühendusse saada.

Tehnika ja meetod, mis on toeks avanemas hingedele, oleks minu jaoks umbes samasugune kiusatus nagu taro- või inglikaartide kodus pidamine. Aina küsiks ja skänniks, selle asemel, et iseendaga intuitiivset sõprust pidada.

„Sellepärast ongi sedalaadi aparatuur ja moodus väljaõppinud terapeutide kätte usaldatud, et seda ei saaks ummispäi kodus järele teha,“ muhelevad Anud, kelle seanssidele tuleb üsna pikalt ette mõelda ja möllida, kuna RändAnud on keskmisest sagedamini rännakutel.

Kusagil peale Facebooki eks-militaarlannad ennast ei reklaami, sest ausaim on suust suhu liikuv kuuldus kui soovitus. Skeptikutele lohutuseks – kuiva veeteraapia, kompuuter-skänningu ja massaaži ühend-metoodikas pole midagi müstilist, käegakatsutav-mõõdetav kõik puha. Spirituaalidele julgustuseks – miljardite aastate vanusesse nanoliiva ei jää päris kindlasti eelneva pikutaja valud ega võlud – kahe laagerduja vahelisel ajal puhastatakse magamiskott ülipõhjalikult.

Mis puutub endale koha broneerimisse, siis vabad Anud tulevad sagedastelt sõitudelt alati koju tagasi. Sest siia on nemad sündinud ja siin neid vajatakse.

 

Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

 

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

 

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

 

*

 

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

 

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

 

*

Meie aja tõde ja õigus

 

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

 

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

 

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

 

*

 

Kuidas taltsutada Lohet?

 

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!

Mittetulundusühingu Ingli Puudutus põhikiri
I ÜLDSÄTTED
1.1 Mittetulundusühing Ingli Puudutus (edaspidi ühing) on avalikes huvides tegutsev
organisatsioon, mille asukohaks on Kehtna vald (omavalitsuse nimi).
1.2 Ühingu eesmärgiks on lavakunsti looming, mille saavutamiseks teostatakse muuhulgas
järgmisi tegevusi:
1.2.1 lavakunstitekstide kirjutamine;
1.2.3 teatrietenduste korraldamine;
1.2.4 piletite müük;
II LIIKMETE ÕIGUSED JA KOHUSTUSED
2.1 Ühingu liikmeks olla iga füüsiline või juriidiline isik, kes on valmis aktiivselt kaasa lööma
ühingu eesmärkide elluviimisel ja täidab põhikirja nõudeid. Liikmeks vastuvõtmise ja
väljaarvamise korraldab ühingu juhatus.
2.2 Ühingu liikmel on kõik seadusest tulenevad õigused ja õigus saada juhtorganitelt
igakülgset teavet ühingu tegevuse kohta.
2.3 Ühingu sisseastumis- ja liikmemaksu suurused kinnitab üldkoosolek.
2.4 Ühingu liige võidakse ühingust välja arvata lisaks seaduses sätestatud juhtudele, kui ta:
2.4.1 ei tasu kindlaksmääratud ajaks ettenähtud liikmemaksu või sisseastumismaksu;
2.4.2 on esitanud ühingusse vastuvõtmisel teadlikult ebaõigeid andmeid, mille tõttu tema
vastuvõtmine ühingu liikmeks ei olnud õiguspärane.
2.5 Ühing ei jaga oma vara või tulu ega anna materiaalset abi või rahaliselt hinnatavaid
soodustusi oma asutajale, liikmele, juhtimis- või kontrollorgani liikmele, temale annetusi
teinud isikule või sellise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikmele ega nimetatud isikutega
seotud isikutele.
III JUHTIMINE
3.1 Ühingu kõrgeimaks organiks on liikmete üldkoosolek vastavalt seadusele, kus võivad
osaleda kõik ühingu liikmed.
3.2 Üldkoosoleku kokkukutsumisel ja otsuste vastuvõtmisel lähtutakse seadusest.
Üldkoosolek on otsustusvõimeline sõltumata osalejate arvust.
3.3 Ühingu juhatus valitakse kolmeks aastaks ja sinna võib kuuluda üks kuni kolm liiget, kelle
määrab üldkoosolek.
3.4 Üldkoosolek võib määrata revisjoni või audiitorkontrolli juhatuse ametiajaks.
IV MAJANDUSTEGEVUS JA VARA JAOTUS
4.1 Ühing lõpetatakse vastavalt seaduses ettenähtud korrale.
4.2 Ühingu tegevuse lõpetamise korral antakse järelejäänud vara üle
tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste ja usuliste ühenduste
nimekirja liikmeks olevale sarnase eesmärgiga organisatsioonile või avalik-õiguslikule
juriidilise isikule
*
MTÜ Ingli puudutus juhatuses on Kati Saara Vatmann ja Margot Torn
*
MAJANDUSAASTA ARUANNE
aruandeaasta algus: 01.01.2016
aruandeaasta lõpp: 31.12.2016
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2016 31.12.2015
Varad
Käibevarad
Raha 826 257
Nõuded ja ettemaksed 359 359
Kokku käibevarad 1 185 616
Kokku varad 1 185 616
Kohustised ja netovara
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 616 0
Aruandeaasta tulem 569 616
Kokku netovara 1 185 616
Kokku kohustised ja netovara 1 185 616
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Tulud
Tulu ettevõtlusest 578 5 987
Kokku tulud 578 5 987
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -9 -5 371
Kokku kulud -9 -5 371
Põhitegevuse tulem 569 616
Aruandeaasta tulem 569 616
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2016 04.06.2015 –
31.12.2015
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem 569 616
Kokku rahavood põhitegevusest 569 616
Rahavood investeerimistegevusest
Antud laenud 0 -359
Kokku rahavood investeerimistegevusest 0 -359
Kokku rahavood 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 257 0
Raha ja raha ekvivalentide muutus 569 257
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 826 257
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
Aruandeaasta tulem 616 616
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2016. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2016
Majandusaasta lõpp: 31.12.2016
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2016. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2016 31.12.2015
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 01.06.2017
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2016 – 31.12.2016 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 18.07.2017
*
MAJANDUSAASTA ARUANNE
aruandeaasta algus: 01.01.2017
aruandeaasta lõpp: 31.12.2017
nimi: MTÜ INGLI PUUDUTUS
registrikood: 80386479
tänava/talu nimi,
maja ja korteri number:
Soone talu
küla: Kumma küla
vald: Kehtna vald
maakond: Rapla maakond
postisihtnumber: 79523
telefon: +372 5107709
e-posti aadress: hobulausujad@gmail.com
2
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Sisukord
Tegevusaruanne 3
Raamatupidamise aastaaruanne 4
Bilanss 4
Tulemiaruanne 5
Rahavoogude aruanne 6
Netovara muutuste aruanne 7
Raamatupidamise aastaaruande lisad 8
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted 8
Lisa 2 Seotud osapooled 8
Aruande allkirjad 9
3
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Tegevusaruanne
MTÜ Ingli Puudutus on alustav mittetulundusühing. Peamine tegevusala on meelelahutustegevus, teatri- ja tantsuetenduste
lavastamine ja esitamine. Noorsootöö.
4
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruanne
Bilanss
(eurodes)
31.12.2017 31.12.2016
Varad
Käibevarad
Raha 392 826
Finantsinvesteeringud 400 0
Nõuded ja ettemaksed 323 359
Varud 200 0
Kokku käibevarad 1 315 1 185
Põhivarad
Materiaalsed põhivarad 2 850 0
Kokku põhivarad 2 850 0
Kokku varad 4 165 1 185
Kohustised ja netovara
Kohustised
Pikaajalised kohustised
Laenukohustised 5 739 0
Kokku pikaajalised kohustised 5 739 0
Kokku kohustised 5 739 0
Netovara
Eelmiste perioodide akumuleeritud tulem 1 185 616
Aruandeaasta tulem -2 759 569
Kokku netovara -1 574 1 185
Kokku kohustised ja netovara 4 165 1 185
5
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Tulemiaruanne
(eurodes)
2017 2016
Tulud
Annetused ja toetused 6 160 0
Tulu ettevõtlusest 14 122 578
Kokku tulud 20 282 578
Kulud
Mitmesugused tegevuskulud -23 041 -9
Kokku kulud -23 041 -9
Põhitegevuse tulem -2 759 569
Aruandeaasta tulem -2 759 569
6
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Rahavoogude aruanne
(eurodes)
2017 2016
Rahavood põhitegevusest
Põhitegevuse tulem -2 759 569
Põhitegevusega seotud nõuete ja ettemaksete muutus 36 0
Varude muutus -200 0
Kokku rahavood põhitegevusest -2 923 569
Rahavood investeerimistegevusest
Tasutud materiaalsete ja immateriaalsete põhivarade
soetamisel
-2 850 0
Tasutud muude finantsinvesteeringute soetamisel -400 0
Kokku rahavood investeerimistegevusest -3 250 0
Rahavood finantseerimistegevusest
Saadud laenud 12 863 0
Saadud laenude tagasimaksed -7 124 0
Kokku rahavood finantseerimistegevusest 5 739 0
Kokku rahavood -434 569
Raha ja raha ekvivalendid perioodi alguses 826 257
Raha ja raha ekvivalentide muutus -434 569
Raha ja raha ekvivalendid perioodi lõpus 392 826
7
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Netovara muutuste aruanne
(eurodes)
Kokku netovara
Akumuleeritud tulem
31.12.2015 616 616
Aruandeaasta tulem 569 569
31.12.2016 1 185 1 185
Aruandeaasta tulem -2 759 -2 759
31.12.2017 -1 574 -1 574
8
MTÜ INGLI PUUDUTUS 2017. a. majandusaasta aruanne
Raamatupidamise aastaaruande lisad
Lisa 1 Arvestuspõhimõtted
Üldine informatsioon
Ärinimi: MTÜ Ingli Puudutus
Äriregistri kood: 80386479
Aadress: Soone talu, Kumma küla, Kehtna vald, Raplamaa
Majandusaasta algus: 01.01.2017
Majandusaasta lõpp: 31.12.2017
Aruanne on koostatud eurodes.
OÜ Ingli Puudutus 2017. aasta raamatupidamise aastaaruanne on koostatud kooskõlas Eesti hea raamatupidamise tavaga, mis tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele. Hea raamatupidamise tava põhinõuded on kehtestatud
Raamatupidamise seadusega ning seda täiendavad Raamatupidamise Toimkonna poolt väljaantavad juhendid.
OÜ Ingli Puudutus kasumiaruanne on koostatud Raamatupidamise seaduse lisas 2 toodud kasumiaruande skeemi nr 2 alusel
Lisa 2 Seotud osapooled
(eurodes)
Liikmete arv majandusaasta lõpu seisuga
31.12.2017 31.12.2016
Füüsilisest isikust liikmete arv 20 20
Saldod seotud osapooltega rühmade lõikes
31.12.2017
Kohustised
Asutajad ja liikmed 3 150
Aruande digitaalallkirjad
Aruande lõpetamise kuupäev on: 17.01.2018
MTÜ INGLI PUUDUTUS (registrikood: 80386479) 01.01.2017 – 31.12.2017 majandusaasta aruande andmete õigsust on elektrooniliselt
kinnitanud:
Allkirjastaja nimi Allkirjastaja roll Allkirja andmise aeg
KATI SAARA VATMANN Juhatuse liige 21.01.2018
Resolutsioon: Kontrollitud ja heaks kiidetud.

Kuusiku Altveski noortestuudio MINA OLEN tänab!

 

Täname helde ja helge toetuse eest Kehtna ja Rapla valda ning Kohaliku Omaalgatuse Programmi – tänu jõuliselt asisele seljatagusele veetsid mitmed siitkandi andekad ja tublid lapsed selle suve Kuusiku Altveski kultuurikeskuse noortestuudio lastelaagrites.

Algselt kavandasime laagreid 4 nädalaks, ent laste soovil korraldasime neid 6. Mitukümmend last sõna otseses mõttes Elas kogu suve Kuusiku paisjärve veerel – ka seepärast, et tänu RAEKile on meil kogukonna teenistuses 4 sõudepaati ning ilmad olid taevalikud.

Alaliselt tegelesid noortega Kati Saara Vatmann, Regina Evert-Tammistu, Robert Borodin, Kristiina Liukanen ja Jaana Raja. Külalisõpetajad olid Jüri Jaanson, Helen Link, Alar Tool, Stella Kuusemets, Triin Tartu, Piia Kõverik, Terje Luik, Marje Berlokko, Erik Perlin, Aivo Rahuoja, Jüri ja Liivi Ehrpais, Kaider Zopp, Urmas Utsa, Brigita Murutar, Elizabeth Arand, Paul Neitsov, Alo Murutar, Meeli Lass ja Marge Järvi.

Mitmed suvel laagrites õpetamas käinud professionaalid kutsutakse noorte soovil noortestuudiosse õpetama ka sügis-talv-kevadel.

Sel suvel õpitud tantsudest-tekstidest lavastati Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdade ning Tallinna laste osalusel etendus „Merehädalised“:

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

Kõigist õppepäevadest-tegelustest jäädvustati ohtrasti foto- ja videomaterjale, mis on vaadeldavad Facebooki profiilidel Kuusiku Altveski Loovuskosk ja Noortestuudio MINA OLEN.

Ühiselt kirjutatud-koostatud tekstidest luuakse sügise jooksul etendus „Tervist, Aafrika!“, talvel „Sammalsalatarid“ ja tuleval suvel „Vihmaussi laul“.

Ülitiheda suvetöö tulemusel täienes meeskond noortestuudio managessi Kristiina Liukaneni ja mitmete uute õpetajate võrra. Lisaks senistele loovsuundadele lisanduvad sellest sügisest iganädalased terviselaupäevakud, kuhu palume koolitajateks Marge Järvi, Helen Linki, dr. Imre Rammuli, Meeli Lassi, Anu Pahka ja Anu Altmetsa ning Piia Kõveriku.

See kõik on olnud ja saab olema võimalik tänu Kehtna, Rapla ja Märjamaa valdadele ning RAEKile. Täname kuu peale ja tagasi – õnnelike loovate-tervistavate kohtumisteni!

 

Kati S.V. Murutar

 

Sügis 2018 tõi Kuusiku Altweski loovuskose noortestuudiosse MINA OLEN! 12 uut noort – neist enamus teismelised poisid. Nüüd on meid 34 – pered-sõbrad-õpetajad lisaks – ja me pole enam kaugeltki tüdrukute traib, kes tegeleb tantsides-näideldes-maalides üksnes pehme loovusega.

MTÜ Ingli puudutus on Altveskil kultuurijuga juhtinud poolteist aastat. Oleme ühisloomena välja toonud 3 lavastust – „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“. Juhendajateks-autoriteks Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik, Marje Berlokko ja Robert Borodin. Nimilugu näitasime kõikjal Eesti koolides-rahvamajades 21 korda.

Sel suvel tõime KOP-projekti abiga kogukonna teenistusse 4 sõudepaati. Pärast esimest koolitust maestro Jüri Jaansoniga kogunes paisjärvele mitukümmend poissi, kes sisuliselt Elasid läbi suve Altveskil. Kavandatud 4 noortelaagrist 6ks kasvanud suvemaratoni käigus liitusid noormehed Alo Murutari vetelpäästeõppustega, Meeli Laasi hääle- ja massaažikooliga ning Paul Neitsovi pilliharjutustega juba nii tihedalt, et on nüüd alaliselt ja üleni noortestuudio liikmed.

Pererahvale ja õpetajatele tähendas mitmekümne noore pidev elamine iidse vesiveski ees ja sees alalist hoolt ja valvet ning noorte toitmist-juhendamist-plaasterdamist-turvamist ka laagrivabadel päevadel. Aga see-eest said kõik teismelised õpetatud tantsima-mängima-ratsutama-tekste looma-ujuma-sõudma-vetelpäästma ja iseendast teadlikud olema.

Noortestuudiole tekkis noorte soovil kehakultuuri ja terviseteadlikkuse suund, mida edendame Dr. Imre Rammuli, Marge Järvi, Helen Lingi, Anu Pahka, Liis-Katrin Avandi, Stella Kuusemetsa, Alo ja Brigita Murutari jpt toel Märjamaa valla abiga igal laupäeval.

Kuna töös on multidistsiplinaarne lavalugu „Tervist, Aafrika!“, tantsutunnid sagenesid ja nn hajaõpetajate – keda kutsume vajadusel – arv suurenes, on Kuusiku Altweski loovuskosk valla igal õhtupoolikul.

Kuulutasime välja ka järjeleaitamise õppe – meie hulgas on omavahel öeldes arvukalt õpiraskusi, erivajadusi ja raamidesse mahtumatusi. Aitame noori järjele inglise, vene ja eesti keeles, õpetame soovijatele hispaania ja rootsi keelt. Meie kompetentsis on matemaatika-füüsika-keemia, aga ka bioloogia ja ühiskonnaõpetus, ajalugu ja geograafia – igaks õppeaineks on pädeja.

Ühtlasi teavad meie noored, kus on maja võti – nüüdsest kütavad-koristavad nemad. Samuti käivad küpsemad noored Erasmus+ projektikirjutamise koolitustel, et kogukonna noortele selgeks õpetada, mismoodi toimib vald ja riik ning kuidas valijad saavad mõjutada valituid meie kui kodanike tahet täitma.

Meie tahe on puhastatud-hooldatud paisjärv. Lehkav ja kinnikasvav järv on ohtlik nii elule kui tervisele. Pole järve, pole ka tõmbsoont, millest lisaks Altveskile elab ja hingab ka Kuusiku mõis, tall, lennuväli ning kõik ümber järve tegutsevad pered ja ettevõtjad. Pole tõmbsoont, ei ole motivatsiooni ehitada külalistele tube, mida aga vajavad nii meie noortelaagrid kui kavandatava noorte rahvusvahelise koostöö ja vahetuse suur pilt. Ka Kuusiku mõis ja lennuklubid ootavad Altveskile loodavat külaliste majutamise võimalust oma partnerite tarvis.

Kuna oleme hõlmatud Rapla valla arengukava prioriteetide hulka, püüame läbi murda EUs ainult Eestile omasest jäikusest. Erinevalt naaberriikide paindlikest lahenditest saab meil Brüsseli toetustega arendada kas kõike või mitte midagi. Teistes riikides on võimalik näiteks renoveerida tegelussaal koos wc ja ülakorruse külalistubadega. Järgmises etapis vahetada kogu 1000 ruutmeetrit kattev paljunäinud katus. Siis muinsuskaitsega kooskõlas töökorda kohendada kontsertsaal ja teatrisaal. Meil siin saab kas kõik korraga – mis on kulukuse tõttu üle igasuguste piirmäärade – või mitte midagi.

Kindlasti leiame lahendused. Seni pusime omal jõul, riske ja koormisi võttes tegelussaali elektrisüsteemi ja küttekeha, põranda toestuse ja soojustuse ning turvakaamerad ja videovalve. 34 last ja noort kohustab meid jätkusuutma.

Noortel on võtmed, vastutus ja usalduslik tööjaotus. Ent kõik noored pole VEEL meiega ühinenud – ja ka ühinenud vajavad valvet ja MINA OLEN! noorte aukoodeksile allutamist. Õnneks on meie uue managessi Kristiina Liukaneni kõrval selles töös noor politseinik Talis Lisakov.

Kuna me oleme kahel viimasel aastal panustanud noorsootöösse 24/7 kogu oma aja-jõu-raha-oskused-teadmised ning Brigita Murutar ja Margareta Babtšenko astusid nii noorsootöö kui kultuurikorralduse alal Viljandi Kultuuriakadeemiasse, on saavutatud täpselt see, mille poole pürib justiits- ja siseministeeriumide moodustatav valitsuskomisjon. Meie noortegängid hängivad Altveskil.

Senised kogemused näitavad, et igas gängis peab olema oma Frank Sinatra, kes on annete arendamise tõttu jõudnud suurtele lavadele. Tema eeskuju tõestab, et laval ja sadulas, roolis ja tüüris on lahe. Teda kuulatakse ja järgitakse.

Just selliseid Sinatraid, kes on juhtumisi koolis istuma jäänud ega sobi süsteemi, on meie hulgas hulgi. Kaunid ja andekad, nagu noored jumalad – masinavärgi silmis praak, meie jaoks aga suur saak.

Kirjutame sügisel 2018 nende talendikate sädenoortega kokku globaalse turuloo „Tervist, Aafrika!“, kus teismelised ise arutavad, milleks sündisid, mida õppida, kuidas panustada ja jagada selleks, et mahtuda 8 miljardit inimest kandval planeedil turule. Ennast armastades ja arendades, iseendaks saades ja jäädes.

Jõuluaegu oleme valmis selle Loo publiku ette tantsima ja lausuma. See innustab ka teisi noori nutiseadmetest-bussipaviljonidest-kaubanduskeskustest Altveskile tulema. Ja mujale Eestisse analoogseid positiivse hängimise gänge moodustama.

Kuivõrd tiimi sõnul on kiiresti ja jõuliselt saavutatud sünergia ja harmoonia võti Kati S.V. Murutari haritud-empaatiline-vilunud-hinnangutevaba karisma, on Altveski emand, 5 lapse ja 5 lapselapse Mummi valmis tulema kõikjale Eestisse nõu ja sädet andma.

Siis, kui praegu avatud 7 meedet järjekordseteks projektideks punutud, uued näidendid noortele lavalugudeks loodud, senistest näidenditest juturaamat põimitud, Altweski fotoalbum koostatud ning lastelaagritest alguse saanud noortestuudio Lugu „Ingli puudutuse“ raamatuks jutustatud.

Meie senised sooritused „Südamesalu salavägi“, „Mina olen!“ ja „Merehädalised“ on Youtubeis:

https://www.youtube.com/watch?v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh

 

https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk

 

https://www.youtube.com/watch?v=aJ_FJ9I_EWw&t=82s

 

Vaadake, süttige – ja tulge meie sekka!

MINA OLEN!

Kolm küsimust

Kati S.V. Murutar

Tuhanded külad, tuhanded talud on Eestimaal laiali nii, et enamus neist ei jõua telerisse ning keegi ei küsi endisaegsel moel võimalikult kõike kasvatavalt talurahvalt, kas ja mis muretab. Tallinna-välisest Eestist jõuavad telerisse idüllilised nišileidurid. Linlikule eluviisile üle läinud, maad maha müünud või rentinud maakodudest pole midagi näidata ega rääkida. Tervikliku väiketootmisüksuse alalhoidmine on üsnagi kangelaslik missioon. Vastuvoolu-ujujate probleemid on sarnased. Neist rääkimine oma nime all aga toob üsna kindlasti ebameeldivusi. Kuna nii meesteta pilt, lünklik tootmistervik kui sõltuvus virtuaalmaailmast on üldine ja ühine, las nimed jäävad – pigem vasta sinagi neile kolmele küsimusele: kuhu küll kõik mehed jäid, mis teil viga on ning kus su keha on?

 

Kuhu küll kõik mehed jäid?

„Endisaegne või?“ imestab 54aastane talutütar Eestimaa südamest lõputute rabade vahelt. „Ma pole selle peale mõelnud. Olen alati niimoodi elanud. Nii on õige ja ainuvõimalik. Mina olen aegajalt siit talust ikka palgatööl ka käinud – kui mõne kilomeetri kaugusele reilbaltik rappa lõigatakse, võin kasvõi Berliini raha teenima sõita, eks? Ema pole mitte kunagi tööl käinud, ehkki tal on zootehniline keskeriharidus täitsa olemas. Kasutab seda talus.

Kui mina liiga palju oma ja talu tulevikule mõtlema hakkaksin, läheksin hulluks. Talitamisest ja põllust vabadel hetkedel teen käsitööd ja vaatan telekat. Põhiliselt seriaale – need tõmbavad mõtted kõige kindlamalt kaasa. Nojah, põgenen oma mõtete eest jah!“

Sellises eas naist tuleb kestvalt tütreks nimetada sel lihtsal põhjusel, et ta on vanapiiga. Sellepärast kuulub tema kodutalu pigem nende jäänukite – või just tulevikuliste ellujäämise oaaside! – hulka, mida täna (veel?) naeruvääristatakse. Neid, kel lapsed-jätkusuutlik elujõud-nišš, idealiseeritakse. Ent visasid talusid, kes metsde vahel oma viimaseid aegu tiksuvad, on rohkem, kui teede peale paistvaid maalilisi.

Naeruvääristatakse suletud tootmisringi pärast: hihii, nad peavad lehma selleks, et toita siga, et siga ära süüa, et jaksata lehma pidada! Ring on üsna kinni tõesti, kui talu millelegi ei spetsialiseeru ja midagi-kedagi väravast välja ei müü. Vilja kasvatatakse ja heina tehakse loomadele. Vähesel määral vilja koduleivaks mõistagi ka. Veistelt saadav piim läheb sigadele-kanadele. Munade ja liha saamiseks, teadagi. Sead koos peetide ja muude kodupõllujuurikatega lähevad potti. Lammastelt saadav vill kedratakse lõngaks – seda siiski enamasti villaveskites, mitte vokiga. Lõng kootakse telekat vaadates kampsuniteks-sokkideks. Need pannakse selga-jalga, et oleks kabedam lauta minna. Laudast ja põllult kobitakse esiisade-moodi sauna – ja sealt teise-ringi-riietesse, mida ääremaadel tohutute kottide ja tonnidena liikvel on. Secondhänd selga – ja laadale. Mis on kinniringirahva üks põhilisi kodust väljas käimise kohti. Teatrisse-kontserdile väga ei pääse, sest just sel ajal on õhtuse lüpsi ja talituse aeg. Laadalt toodud pott läheb üha nõudlikumalt parandamist vajavale pliidile. Siga potti… Ongi ring kinni. Või lõks.

Tagastatud, oma kätega taastatud talu söögilauas istub vaid kolmeliikmeline pere. Igaks õhtuks läbi nagu läti latt, sest nii kelder kui küün, laut kui töökoda tahaks parandamist-uuendamist. Väsinud on nii voodrilauad kui lüpsimasin, nii sigade aedik kui köögikraan – ent kogu aeg ja jõud kulub talitamise ja koriluse nõiaringile, mida sa siin parandad või uuendad.

„Mul on kaks õde ja kaks venda. Kaks on linnas, üks Floridas ja üks Austrias,“ loetleb küpses eas piiga. „Floridat tean seriaalidest, Austria vaatamiseks klõpsin aegajalt filmiriiulilt „Heliseva muusika“. Kuidas ma ilmsi seal käia oleksin saanud – loomad ju! Ma arvan, et ära käies poleks pärast enam võimalik mõtlemata olla ka,“ tunnistab naine, et ei suuda kujutleda oma kodu muutumist üheks mahajäetud-väljasurnud onniks, millelaadseid ümberkaudsed hääbunud külad on täis. „Vanemad on juba eakad. Tervised mõlemal praegu õnneks raudsed. Õed-vennad ei kavatse keegi siia pommiauku tagasi tulla. Mina ei ole mehele läinud sellepärast, et ümberringi on ainsad veel elus mehed kas joodikud või veidrikud. Võimalik, et oleksin aegsasti abielludes neist kellegi õigele teele kamandanud. Aga mul polnud õigel ajal õiget aega – õed-vennad läksid kodust ära, mina asusin isa kõrval traktorirooli ja nagu… ununesin koos emaga teleka ette käsitööd tegema.

Siia tullakse ainult asja pärast – isa töökotta või midagi. See midagi on peaparandus. Meie ei joo, aga kärakas on kodus ikka. Sellepärast ongi, et me ei joo seda nahka. Pood on ligi 10 kilomeetri kaugusel – me siis oleme viimastele ellujäänutele nagu apteek. Selliste kundede peale talu edasi pidamisel loota või? Võeh!

Kes upub kraavi, kes külmub koduteed otsides… Tühjaks jäävad põlistalud saavad heal juhul kellegi suvilateks. Oleme vanematega siin arutanud, et teeks talust õige pagulaste varjupaiga… Aga tühjus-igavus-pimedus neid ju ei tõmba. Meie moodi pommiauk sobiks näiteks võõrutuseks… Ei taha linnast jotasid ega narkareid siia juurde tassida. Lastekodu pidamise jaoks pole meil piisavalt eurotingimusi – ja nett jupsib ka. Vanadekodu oleks vist ainus lahendus. Ükspäev teisehomme. Oeh, ma ju ütlesin, et ei taha mõelda! Kus telekapult on? Isa, ma tahan, et pult on minu käes! Ema, sa istud puldi peal!!!“

 

Eestlased, mis teil viga on?

„Meie talu kohta olen ümberkaudsete villade snoobide suust kuulnud, et see olevat keset eliit-eeslinna, nagu m… keset nägu,“ muigab kahe kõrghariduse ja soliidse enne-talupidamist-karjääriga 30aastane peremees, samal ajal kui temast mõni aasta vanem, samuti kõrgharitud perenaine hooldab koeri ja puhastab nende aedikuid. „Jah, me asume linnast 10 kilomeetri kaugusel. Jah, meie kümmekond hektarit on peagi elamumaana ülihinnas. Jah, meie peame siin lambaid, aretame koeri ja kujutame ette, et see elulaaditalu on ümberkaudsete eduinimeste lastele eeskuju, õpetus, lapsepõlve mängumaa. Lisaks on esiisade talu pidamine taluna justkui missioon ka. Samal ajal, kui linnast oluliselt kaugemalgi asuvad tuhanded-külad-tuhanded-talud on suures osas tootmise lõpetanud ja maad välja rentinud või maha müünud.

Kui pealevajuv linn juba väidab, et selles paigas ammu enne neid olnud talu oma tavapärase olme ja endisaegse välimusega on see va emm, siis oleme täiega. Võtsime endale sadakond lammast ka. Kusjuures mitte trotsist ega kiusust – voh, määgime teie häärberite akende all! – vaid asjalikel kaalutlustel.“

Noorpaar istus saunas. Naine arutles, et nende väga suurt tõugu koerte söötmine oleks oluliselt soodsam, kui liha oleks omast käest. Kuivõrd nüüdsel ajal täidetakse kosmoses meie soovid juba mõtetenagi hetkega, pakuti neile järgmisel päeval tervet karja. Täpselt sobilikku nii oma penide kui linnarestoranide varustamiseks. Lihtsa loogika alusel – jäärad ja vanemad uted lihaks, iga järgmise aasta noortelt uttedelt talled, siis valik – jäärad ja vanemad lihaks… Ja nii edasi. Peenem liha restorani ja poodi, ülejäänu koertele.

„Meil tekkis juba seal saunalaval küsimus, kuidas on võimalik, et nii rohkete linnastumata maadega, nagu Eesti, on lambaliha defitsiit. Lammast on ju ometi ülilihtne pidada – kõik puisniidud ja söötis maad saaks neid täis „külvata“. Kui teiste talumeestega asja arutasime, sain teada, miks defka on: seda veetakse rongitäite kaupa Euroopa moslemitele – nad ei tohi ju muud liha süüa, ainult määd,“ muigab mees. „Ja allergikuid tekib muudkui juurde. Samuti lambaliha-dieedil – nagu südame- ja veresoontehaigedki.

Lisaks on teised riigid nii linnastunud, et toitu pole kusagil kasvatada. Sisse veetakse nii liha kui vili. Aga ka hein ja silo neisse riikidesse, kus rahval on mõistust loomi kasvatada, aga sööda jaoks maid ei piisa, sest kari on peal – Poola näiteks.“

Koerte juurest saabuv perenaine jätkab teemat: „Talude juurest välja renditud või maha müüdud maa on siin Eestis puha rapsi all. Kuus korda suve jooksul mürgitatakse, neoonkollane ja haisev õlitaim, teate küll. Mesilased tapab päris ära, inimesed saavad lihtsalt kopsuvähid-astmad…

Ongi siis nii, et hein veetakse välja, lambad veetakse välja – kedagi-midagi ei jää, sest ka inimesed rändavad teatavasti järjest välja. Tõsi, ma pole päris sobiv iriseja – ka minu kasvatatud koerakutsikatest kaks kolmandikku ostetakse võõrsile.“

Trotslikult tegus noorpaar seal uusrajooni keskel oma lammaste ja koertega võttis selle karja üle skandinaavlaselt, kellel sai küllalt. Pidas päris palju aastaid koos naise ja tütrega Läänemaal mitutsadat lammast, kanu ja hobuseid ja… väsis ära. Skandinaavias tegelikult väsis enne – sellepärast Eestisse asuski.

Nüüd siitmailt lahkuv viiking on farmeri poeg, kellele isa kinkis kümmekond lammast, kui ta oli 10aastane – ning kes tuli koos naise ja noorima lapsega Eestisse siinsete soodsate maastiku- ja põllumajanduspoliitiliste tingimuste tõttu. Mis ajab enamuse eestlasi mõistagi muigama, sest me oleme harjunud nii mulla kui ministri üle virisema. Eestit kiitev viiking ise aga enam ei muiga. Naine läks ära. Linna – et korteriaknast merd ja silmapiiri näha.

Skandinaavlane ise on tänaseks kimbatuses – ühest aknast vaade maanteele, teisest lambakoplisse ei inspireerinud juba mõnda aega tedagi, seda enam, et sulaseta elu ei lasknud ka reisima – ent teismeline tütar on nii talusse kui elulaadisse kiindunud ja keeldub lahkumast ja hobustest loobumast. Isa aga tahab Kreekasse või Rumeeniasse – mägesid-vaadet-soojust! Nagu ta lambakarja üle võtnud noorpaarile sõnastas: rusuv kliima ja pikk pimedus võttis hinge välja.

„Võta või väsinud farmeri Pipi-moodi tütar kah koos lammastega endale,“ naeravad elulaadi-oaasi pidajad nukralt. „Suur osa eliit-eeslinna lapsi loomade läheduse tõttu nagunii juba meil pooleldi elabki. Aga miks nende vanemad ei ela nii, nagu lapsed tahaksid ja meil kõigil geenides olev talupojaloogika käsib? Eestlased, mis teil viga on?

Meil on siin Põhjala inimtühjas väikeriigis olemas kõik eeldused loovalt ja loogiliselt toimivaks eeskujuks arenemiseks. Kujutlege: rannakarjamaad ja niidud on kõik veiste ja lammaste hooldatud, põllud annavad kõik inimeste ja loomade toiduks ja söödaks vajaliku, tuul-vesi-päike toodavad elektri – üleliigselt ei lennutata ei toitu ega inimesi. Kui liha ja juurikad kasvatatakse siin, ei pea ka inimesed võõrsil selleks raha teenima, et importfrukte kinni maksta… Nii ilus või? Ja nii saavutatav, kui rahvas ometi nõnda lihtsalt mutant-mustritesse ei eksiks.

Talumaadele häärberite ja rapsi külvamise asemel on ülim – et mitte öelda viimane – aeg Maarjamaa taas-asustada ja loogilise ringlusena toimima edendada-taastada. Telesaated näitavad niši- ja elulaaditalusid nagu imeasju, justkui viimseid mohikaanlasi. Arukalt ja kliimale kohaselt funkav talu kui üldtuntud mudel peaks olema reegel, mitte erand!

Igatahes meie oma oaasis paneme edasi.“

 

Kus sinu keha on?

„Minu teismeline laps on teoreetiliselt talulaps,“ jutustab 43aastane kitsekasvatustalu perenaine oma 14aastasest tütrest. „Teoreetiliselt tähendab seda, et me elame 70 kilomeetri kaugusel linnast. Sisuliselt metsas. Meil on mitukümmend kitse, paar hobust, kanad-pardid-haned… Mul. Mitte meil. Selles mõttes mu preili teoreetiliselt talulaps ongi. Ta on füüsiliselt justkui siin talus – aga tegelikult mitte.“

Hullupööra töökas emand, kes jagab end õpetajatöö ja kitselüpsi, mesinduse ja rahvatantsu vahel, kirjeldab, kuidas tema teismeline sirutab hommikul ärgates veel enne silmade avamist käe ja haarab padja kõrvalt telefoni, sest ainult nuti-ekraan on neiu arvates vaatamisväärne ja ärkama innustav objekt.

„Olen mitu korda küsinud, kas talutütrekene ei kaaluks varianti enne käe sirutamist telefoni järele, silmad avada. Siis näeks ta enda kohal lage, mille minu esivanemad ehitasid 100 aastat tagasi. Eesti riigi sünni järel kohe järgmisel aastal. Selle lae peale olid meie kodumaja järjestikused uued omanikud ladunud kõigi ajastute materjale. Päris Siberisse meid ei küüditatud, aga ümber asustati küll. Agulikorterisse.

Kodu lagi ja seinad kaeti okupantide stiilis vineeriga. Pärast Stalinit kinnitasid järjekordsed asukad, kolhoosi töölised, uued katted – Hruštšovi stiilis lipid, reikad. Ja nende peal Brežnevi-aegsed saepuruplaadid.

Kui isade tare tagasi saime ja selle lipp-lipi-peal ajaloo kajastuse laiali harutasime, võtsime üles ka mullale rajatud põranda lauad, nende peale kõmmutatud püssi plaadi, mis oli mäletatavasti tänase laminaadi eelkäija – ainult et mürgine. Otsustasime esialgse talu olemuse ja hingamise taastada, mitte euroremondi teed minna. Ehkki meie külas on umbes pooled kodud just seda küproki-ajastu teed läinud.

Lihtne hooldada. Ja seda, kui väga need eurostiilsed võtted talumaja hingusega ei sobi, need küproki-inimesed ei tunneta. Tunnetamiseks pole aega ega põhjust, nad on linnas tööl või suisa võõrsil. Oma korteri-elulaadiga tarre sattudes panevad puldist teleka – ja kliimaseadmele kraade juurde – ega kohtu koduhaldjaga,“ kirjeldab õpetajanna. „Suvel kappavad murutraktorite seljas hektarite kaupa viljakaid maid golfiväljakuteks – selle asemel, et seal peal söödavaid loomi pidada või naabrite loomadele heina teha. Nii palju siis isade maa kodutalude ajaloolisest mälust ja tajust…

Minu printsess aga ei ela meie algupäraseks taastatud talus isegi mitte korteri elu. Ta ei ela üldse siin-, vaid sealpool ekraani.

Mis mesitarud ja lindudele hommikujahu ja vee tassimine!? Instagramm! Snäpptšätt! Feissar!

Ausalt, ma pole mingi dinosaurus, kes vingub progressi pärast. Mul on ka Facebookis profiil. Isegi kaks. Talu oma ka – selle kaudu müün kitsepiima ja pardimune ja mett. Et oma tütre soove täita. Aina suuremate summade eest.

Ah, kellele ma räägin – kõik lapsevanemad teavad, mis maksavad need telefonid ja arvutid, moekad riided samuti – ma ju tean õpetajana, et „õigete“ riieteta ei tule kodust välja ei koolilapsed ega noorima põlvkonna õpetajad. Aga õiged riided, soengud, käitumised määrab omakorda kogu see maastik, millel nutifoni uppunud põlvkond uitab.“

Ema tunnistab, et oli veendunud: kui ta loob lapsele muinasmaa, suudab ta teda virtuaal-abitusest, ekraanide-sõltuvusest ja pealiskaudsest trende pidi plõksimisest säästa. Tegelikult sellest maapealsest paradiisist ja eluküllusest vastuvoolu ujumiseks piisanud ei ole. Tüdruk ei näe tema valikul võetud koera – mõnel hommikul patsutab, enamasti astub kuutõbisena temast üle, silmad-meeled puutetundlikule peotäiele kleepunud. Kassid ei püüa temaga juba ammu ühendust võtta – null-reaktsioon ju.

„Kui veel mõne aasta eest oli laps väga palju meie kahe hobuse juures, siis nüüd külastab ta neid vaid selleks, et instasse-snäppi ennast koos nendega pildistada. Kooliteel autos on nutipluti meie vahel, nagu müür – juba kuid, lausa sajandeid, olen tütrelt ühesilbilisi vastuseid saanud, mis iganes teemat üles tirida püüan. Kui teda trenni viin – sama. Kusjuures alad, mida mu maast-lahti-laps harrastab, vahelduvad üha kiiremini. Klikk-klikk-klikk! Laulult kergejõustikku, tantsust ratsutamisse, pillimängu asemel ujuma. Klikk!

Esmalt tekib hasart, nagu instagrammi postitus oleks rekord-laigid saanud. Ja loidumine järgneb aina rutem. Ilus ja andekas – aga justkui liigagi andekas igal alal, nii et mitte miski ei paelu pikalt. Seda enam, et iga trenn hoiab ju telost liiga kaua eemal,“ tõdeb pedagoog, et oma enese last ta järjekindlale keskendumisele ja pühendumisele suunata ei suuda. „Kui mulle on tundunud, et taluelu läheb noorele daamile rutiinseks, viin ta tuulduma. Tema keha õieti tuulutan. Nii läbi Eestimaa sõites kui välisreisidel on ta nutineeduses. Kui mõnes kohas pole levi, on ta väljakannatamatult tige, tujutu, ärev – tõelised ärajäämanähud.

Vanasti ei saanud lapsi õuest tuppa. Mäletate, meid ei saanud ka raamatutest välja… Ja nüüd siis selline üleüldine sõltuvus, mistõttu taludel pole pärijaid…

Ma tean, et see on kõigil ja kõikjal nii. Sõbrad tulevad külla – ja kõik on koos telefonis. Kellegagi messatakse rohkem ja vallatumalt kui teistega – ja kohe ollakse „suhtes“. Kusjuures subjektiga silmast silma kohtudes ei osata vesteldagi. Pettumuse peale valitakse järgmine virtuaalpartner.

Järgmine telefon ka. Need purunevad füüsiliselt ja vananevad sisuliselt. Mitu telefoni aastas. Ma ei hakka ütlemagi, et minu vanamoodne telefon, mis on mõeldud helistamiseks, mitte elamise aseaineks, on mind juba neli aastat teeninud.

Talulapsele, kes elab kosmoses, mitte kodus, olen püüdnud jutustada, et üsna hiljuti saadi kodudesse lauatelefonid pika järjekorra alusel. Olid kaugekõnede keskjaamad ja taksofonid. Mobiiltelefonid olid esmalt kohvri, siis telliskivi suurused. Eksklusiivne klapikas läks üle puutetundlikuks ja… ongi katastroof. Aga ma ei saa ei seda ega midagi muud rääkida – tilks! ütleb tema nuti – ja ta ei kuula enam. Õhtuti päevast kokkuvõtet tehes õngitsen vägisi tema pilku – gling! – ja ma näen kalapilku, mis näitab, et ta tahab dresseeritud loomakesena otsekohe näha, kes messas või laikis.“

Naine teab, et üleaedsel poisil on juba nii tõsised unehäired, et temaga on korduvalt psühhiaatri juures käidud, kuna ta ei suuda õhtuti eba-maailmast väljuda. Magamatusest tulenevad õpiraskused ja sealt edasi hariduse ja ameti puudumine.

„See on nii linnades kui külades samamoodi – uue põlvkonna peale on lasunud saatan. Pole mõtet küsidagi, kes keda teenib – itimaailm noort või noor netikuradit. Inimene jääb teatavasti tehnoloogia üle peremeheks, kui on iseenese peremees. Ise – see on ihu-hing-vaim ühendus. Vaim saab vaevatud, kui tal pole ühendust kehaga. Keha kogetakse siin ja praegu,“ arutleb ema, kes ise tavatseb kitsesid lüpstes ja mesilasi hooldades mediteerida. „Kallis laps, kus sinu keha on? Tahaksin temalt küsida, kui ta nagu transis teel tualetti ära eksib, sest kaela kõveraks keerav pihupõrguline eksitab. Keha on kodutalus. Keset loomi, kellega puudub silmside…

Pane silmad kinni, see olen mina – sinu emme. Tee suu lahti… Ampsti! Pannkook meega ja kohupiimakreemiga jah. Lapsepõlve maitse. Kui meeldivalt üllatunult silmad avad, oled hetkeks SIIN. Oo, hetk, sa viibi…

Tänu sellele hetkele, mil lapse pilk oli siinsamas, kus kehagi, tõotasin: ma pean vastu – tõukan meie talu seni, kuni tütar käib koolid läbi, näeb maailma ja mõistab, kui erilist ja imelist elulaadi lapsepõlvekodu talle pakkus. Palvetan, et ta tuleks pärast kosmoselendusid ja koole tagasi koju. Päriselt ja päriseks.“

Uganda taluviljade poe lugusid

Koostööpartner FreshGo jaoks

Kui Robert Borodin ja Kati S.V. Murutar kolmekuningapäeval 2017 koosteed alustasid, oli 10 aastat Ugandas töötanud Robertil Telliskivi loomelinnaku tühjas ruumis paar euroalust, puuviljakastid peal – ei mingit erilist turundust, sest poissmees ei vajanud kuigi palju.

Ka talle kuuluvas Kuusiku Altveskis oli elatavaks ehitatud vaid paar ruumi, ülejäänud 1000 ruutmeetrit olid sisustatud ja kaetud ligi kolme sajandi risu ja sogaga.

Ja siis läks kõik ühe korraga käima.

Naise Facebooki profiili külge loodi uus lehekülg koos vastsündinud kaubamärgiga Tervist, Aafrika! See mitmekordistas kõigepealt Kalamaja, läbi lisandunud e-poe www.tervistaafrika.ee kogu Eesti klientuuri ja tekitas korrapärase Uganda taludest kogutud puuviljade voo Maarjamaa perede toidulauale.

Tervikpildil on märgiline, et samal ajal toimusid sõpruskonna paarikümne inimese abiga järjestikused puhastustalgud vesiveskis rööbiti kauplusearendusega. Selleks, et Kuusiku Altveskile loodud kultuurikeskuses esimene suvelavastus välja tuua, oli vaja näitlejad ja etenduses osalevad lapsed prooviperioodiks majutada. Mis tähendas Soone talu, kus perekond elab, teisele korrusele ruumide rajamist koos katusevahetusega.

Suveks 2017 oli Uganda taluviljade kauplus esialgsel kujul rajatud ja esimesi kontserte-maalipäevi-koolitusi pakkuv kultuurikeskus Altveskil käivitatud.

 

Seejärel õppetunnid alles algasid. Ehkki Robert oli 10 Uganda-aastaga õppinud sealseid mahedaid-lahedaid vilju sööma ja armastama, tähendas tõsiseltvõetav maaletoomine ja klientuuri loomine vägagi keskendunud süvenemistööd.

Algas iga puuvilja omaduste ja hoiutingimuste, kasutamisvõimaluste ja turu uurimine. Nii netiavaruste allikate kui katse-eksituse meetodil. Eksitused on aga väike-ettevõtjast entusiastide jaoks paratamatult üsna kõrge hinnaga. Kliimavahetus tingis esimestel kuudel vigu ja kadusid ja nendest omakorda olid tingitud laenud. Eks pettumused ka – teate küll, kuidas need algusaega pingutused käivad ja välja näevad.

Lohutuseks olidki esimesed kontserdid ja maalilaagrid, suvelavastused ja koolitused Altveskil, millest kasvas välja tänane noortestuudio MINA OLEN.

 

Suvelavastuseks kogunenud noored keeldusid laiali minemast ja õpivad nüüd Altveski stuudios tantsimist-maalimist-esinemist – ja tuuritavad mööda Eestit stuudio nimilavastusega.

Samal ajal on meie kodutalus käinud kaupluse arenduseks tootmisnõupidamised, kus joonistame tapeedirullile skeeme ja arengukavasid ning palvetame Soone Päikeseväraval ja Altveski Südamesalus.

Nii mõnedki toonased kaasamõtlejad müüvad täna mitmetel laatadel-üritustel Tervist, Aafrika!vilju.

 

Kuna ekvatoriaal-Aafrika paradiislikus kliimas koduaedades kasvanud viljadest on kujunenud kindel ja armastatud kaubamärk – siis Uganda tippametnike hiljutisel Eesti visiidil kiitsid nii paljud inimesed, Evelin Ilves kaasa arvatud, Uganda ajakirjanikele meie kauplust, et nood mahutasid oma ülitihedas päevakavas meid parlamendi ja ministrite vahele ja räägivad nüüd Kampalas, kui tõsise suhtumise ja pühendumisega perefirma meil on.

 

Perefirma telg on ülimalt keskenduv-kaalutlev-analüüsiv-loogiline Robert oma tabelitega – ta on üksiti ka piksevarras, kes maandab oma Murumuna, kellel alati on vaja… et juba eile oleks olnud.

Tegelikult on kogu tervikpildi arendamine toimunud ju vaid pisut üle aasta.

Ülesehitatud koduse ja stiilse poe seintele tulnud maalid Altveski kultuurikeskuse maestralt Marje Berlokkolt.

Samuti on meie noor müüjapoiss Virgo Juurik sädenooruk meie noortestuudiost MINA OLEN.

Kõik on kõige ja kõigiga seotud.

Elu meie väikesel kaunil koduplaneedil ongi ilusate kohtumiste ja suhtumiste jada ja ristpiste.

Kui jõuluaegu Ugandas käisime, kohtusime rahvuspargis elevandibeebiga, keda tema vanemad pidasid vajalikuks meile esitleda ning silmside uhke elevandimammaga kinnitas: maailm toimub.

Silmside teeäärsete mangomüüjate letialuste vabade-südamlike lastega õpetas tõelist heatahtlikkust.

Igal inimesel ja puuviljal on nimi ja pilk – kohtleme oma-toodavaid puuvilju isiksustena ja jälgime iga päev kasthaaval, kuidas keegi bataatidest-jamssidest-ananassidest ennast täna tunneb.

Uganda õpetab eestlastele perekonna olemust sügavamalt – õlg õla kõrval päevast päeva – ühiselt tehtav lõputu käsitsi töö – rõõmuga ja abivalmilt.

 

Ja meie kodus aina katsetatakse ja guugeldatakse.

Oleme välja uurinud ja klientidele õpetanud, kuidas teha papaya salatit, mismoodi käib järelvalmiva avokaado hooldamine.

Matooke – keedubanaani – valmistamist õppides saime hakkama naljaka fopaaga: proovisime teda ilma koort avamata praeahju panna ja ühel hetkel käis kume plöts! Laiali lendas 🙂

Samas tuleb Robertil erinevatest pipardest ködi paremini välja kui kellelgi teisel.

Kakaoubade röstimise kunsti õppides saime teada, et kõige õigem on neid 80 kraadi juures 15 minutit praeahjus hoida.

Järelvalmivate õunbanaanide kastmine pritsiga tagab, et koor ei jää kuivalt nende külge kinni.

Ja kui papa Robert tõi koju kolm sutsukene ülevalminud ananassi, tegime noortestuudio lastega nendest maisimannanassivahtu: mikserdatud ananassid lisasime mõõdukalt keedetud maisimannakördile, maitsestasime suhkruroosuhkruga – ja see oli meie noorkaardiväe seni parim õhtusöömaaeg.

Jah, tööd on meie tervikpildil ohtrasti. Aga mõttestatult pühendudes on iga päev püha päev.

Seltsimees laps – tagamaad meie kõigi DNAs

Kati S.V. Murutar

Kui sõna on teele saadetud, püüavad inimesed selle kinni ka enne filmini jõudmist ja teavad nii massiivselt kinodesse tungida, et Leelo Tungla lapsepõlve-teemaliste raamatute ainel valminud filmi „Seltsimees laps“ vaatas juba esimesel nädalavahetusel 17 tuhat inimest. Esilinastusel polnud kinosaalis teismelistest tüdrukutest eakate härrasmeesteni ainsatki vaatajat, kes poleks nutnud. Järelikult on tagakiusamise ja hirmutamise, jälitamise ja ohustatuse valu läbi meie jõudnud DNA ja rakumälu kaudu ka noorima põlvkonna eestlastesse. Nad pole Stalini aega ega okupatsioonide pitsitusi kogenud, aga teavad ja tajuvad südameüdini, millest kõnelevad väikest Leelot mängiva Hanna silmad suures plaanis.

Me pole juurelnud selle üle, miks Leelo – pea poolte tänaste lastelaulude sõnade autor – pani endaloodud ja veetud lasteajakirja nimeks „Hea laps“. Hea laps pälvib turvalise lapsepõlve, tema ema ei viida läbi Patarei vangla Siberisse. Hea lapse vanemad tänapäevase kaootiliste suhete ja garanteeritud ebastabiilsuse mõttes sellepärast ei lahuta ja erinevatesse ilmaotstesse laiali ei laperda, nagu halva lapse ema ja isa.

21.sajandi Maarjamaal õpitakse kõikvõimalikel koolitustel ja tekstide vahendusel, kuidas mitte sildistada. Hea-paha, õige-vale – nüüdseks on need sildid muutunud suhteliseks ja soovimatuks. On, nagu on. Stalini ajal oli enesestmõistetav norm, et tohib klišeerida.

Ja Leelo koolijuhist ema vangisattumine oli Eesti esipoetessi – näoga üleni laste poole – teadvusesse nii ränk jälg, et tema jaoks on olnud püha ja ainuõige elada just Ruilas, kus see kõik juhtus. See hirmude-valude kaskaad jõuab meieni vaatamata sellele – või tänu sellele – et väike Hanna, kes Leelot kehastab, mängib leebelt ja rahulikult, vaatlevalt ja leplikult, vara-vanalt ja kõikenägevalt. See just publiku nutma ajabki.

Ja nii me teada saamegi, miks on Suure Tungla lasteluule ja -laulud meile nii omad, et need on otsekui rahvaluule. Meie pulsis ja hingamises. See on olemuslik osa rahvuskehandi ühismälust. Ning hämmastaval kombel on sellised mäluvood mõistetavad ka noorimatele, kes siin maal elavad ja hingavad.

Meie teame faktiliselt, tänased lapsed tunnetuslikult, millised karistused järgnesid riigilipu kodushoidmise ja koolilastele hümni õpetamise eest. Ehkki isa spordisaavutuste eest saadud medalid lendasid jõkke, sai ema ikkagi 25+5.

Leelo ütleb, et teda häiris ja pelutas, et Juhan Ulfsak kutsuti mängima pahatahtlikku ja halastamatut kurjamit. Hästi mängib. Ja jätab õhku paradoksi, vastuseta küsimuse: miks Eva Kolditsi kehastatud emasse lootusetult armunud pahalane ei koristanud jalust ära Tambet Tuisu taasloodud isa. Saatnuks karm karistaja Siberisse isa, jäänuks ema ju talle pihku. Järelikult püüdis punapätt karistada naist, kes ta ära põlgas. Paraku jättis Stalini surm karistuse kasinamaks kui saatuse sõrmena rammiv tegelinski lootnuks.

Nõukogude okupatsioon koristas mõistagi juba iseenesest Seltsimees lapse isa pjedestaalidelt, kuhu ta kergejõustiklasena kuulunuks. Käed-jalad-käima-nõnda-peab-jooksma mees pääsenuks olümpiale, kui oleks nii paha poiss poleks. Tohtis vaid juuksekarva otsas hapral piiril kehalise kasvatuse õpetaja olla – ja määramata aja oma naist Siberist koju oodata. Lapse eest varjates, kui kaugele ema tegelikult saadeti.

Laps läks ilma õpetajannast emata kooli kodust ja külatänavalt, mille lõhnad ja kulumisjäljed on enamusele meist rakuteadvuslikult tuttavad. Tunneme kinosaalis lõhnu ja teame, mis tunne on karta, et Must Mees tuleb.

Oleme unustanud, miks meid on nii lihtne hirmutada. Kardame maksuametit ja politseid, euroametnikke ja revidente. Kes kõik on iseseisvas riigis justkui meie teenistuses, aga ikka kardame, sest rakumälu soovitab nii.

Režissöör Moonika Siimets ja produtsent Riina Sildos on koosloonud sügavalt raputava teose, mis tekitab küsimuse, kas kunsti eesmärk on saalitäite kaupa publikut nutma panna. Kas see film on üldse kunst, kui ta on samas nii väga elu ise? Samas on linalugu tõestus tõsiasjale, et just elu kajastamine ongi eriti kunst.

Meil pole enam aega raamatuid lugema – teenime raha, mitte raha ei teeni meid, kirjutame projekte ja kahtleme, kas meid on üldse vaja. Nõnda me häbi tundmata kinos nutamegi. Mehed ka. Nemad eriti – sest nad on läbi Eesti ajaloo olnud abitud, kui naistele ja lastele liiga tehakse. Ja seda ajalugu ümber teha ei saa. Jääb tänulik olla, kui üks ajalookild nii põrutavalt peeglina meie ette seatakse.

 

Ajakirjanik Evelin Kivimaa koostatud „Ma enam iialgi ei joo!“ (Menu Meedia 2018) on julgete inimeste raamat, mille väekaim lause on tagakaanel – elu jooksul palju purjus olnud inimese jaoks on kainus kõige mõnusam aine.

Vastupidiselt autori eelkartusele on see tagurpidi-klaasiga pehmekaaneline uskumatult naljakas lugemine – ja samas tükati talumatult kaastundlikke haigusnähte tekitav. Mis omakorda kinnitab, et pihtimuste ja nõuannete seeria on vägagi osavalt kirja pandud.

Evelin Kivimaa meistriteosega kohtumine on siinkõnelejale aga müstika algusest otsani. Mitte sellepärast, et pooled raamatus pihtivad inimesed on tuttavad. Selles tõigas pole miskit müstikat: varasematel aegadel mäletatavasti olid loovus-boheemlus ja alko elumerelainetel surfajate jaoks enesestmõistetavalt ühendatud harjad.

Uus Hea Ilm ei soovita end kuldajastu saabudes ühegi vanade mustrite ainega lõhkuda – ai alko-tubakas-kohv ega must tee ei sobi enam. Paradoks on siinkohal, et vibratsiooni tõustes on vererõhk maas – aju käib uute energiate installimise hetkil mustades aukudes ja transformatsiooni vaevuste aegu tekib kiusatus kohkunud keret ja mulli sattunud teadvust turgutada.

Tegelikult saavutame tõesti – nagu teadjad-õpetajad hoiatavad – nii kohvi kui tõmmu teega vaid füüsilise võdina – aju aga magab ennast kaitstes veelgi sügavamalt. Alkohol aga on tänastes vibe’ides nii out-substants, et ka teadmatud-ärkamatud-avanematud hoiduvad – ellujäämisinstikt soovitab!

Evelin laseb kõigil intervjueeritavatel kirjeldada nii alkovõdinaid ja toksikoosi, deliiriumi ja psühhoosi kui teekonda sõltuvuseni ja sealt välja nii kaasahaaravalt, et lugeja ongi lugude sees. Õnneks või õnnetuseks on andekate inimeste joomaseiklused tõeliselt naljakad ning neile järgnevad õpetused abstinentsis ellu jäämiseks teretulnud – nagu ka tugirühmade-saitide list.

Kuna üha järgmised JÄÄJAD valivad kainuse, vajavad nad ka eeskuju ja tuge. Surmavaks muutuva aine ohvrite jutustuste sünguse hoiab ära Evelini eluterve sõnameisterlikkus – Gaute joogised autosõidud, Rehepapi kellapark läbipaistvates sukkpükstes… Sketšide sari suisa!

Raamatuga kohtumise müsteerium aga algas matusega. Õieti kremeerimisega. Lahkus nimi-muudetud-epileptik ning ärasaatmisel oli üks neist, kellega kadunuke oma tervise kotti jõi – varasema eluperioodi krooniline pubikaaslane kogu kauni süümekate-pillerkaariga.

Oli pikk nais-solidaarne kallistus Evelini raamatu epileptiku lesega krematooriumis. Kõneles taktitundeline ja sõna parimas mõttes õilis super-preester. Langetatud-päi põdes ennast süüdistav sõber, kes avastas just seal kössitades hea väljendi: ripun oma selgroo küljes.

Endale üllatuseks kogesin end kadunukese tütrega kõnelemas… lahkunu vahendajana.

Lesega lubasime teineteisele, et kohtume – ning asjad lähevad Uues Heas Ilmas täpselt nii, nagu otsustame. Maagilist riburada soovitud suunas. Kui määrasime laste keskendumisraskusi ületava ühenduse Vaikuseminutid juhi Nelli Jungiga Viru keskuse Rahva Raamatus vestluse, möödusin esitluseks virnastatud Evelini-raamatutest, sisetunne tõstis karvad seljas püsti – Menu Meedia pani raamatu tutvustuseks teele – ja see jõudis pärale täpselt samal ajal, kui raamatus epileptikuks nimetatu lesk koos meiega Tervist, Aafrika! poes asjatas – et oleks mõtteid mujale viivat tegevust.

Minult läksid talle koju kaasa minukirjutatud raamatud õhtulugemiseks – tema surnud mehe kirjakoht aga tuli minu kodus huupi raamatut avades esimesena lahti – otse loomulikult. Nii need asjad käivad.

Intelligentne, kena, erinevate ainetega maksa ja aju hävitanud mees oli Eveliniga vesteldes alustanud uut elu – nautis naise 5 lapselast – õppis tolerantsi enda ja kogu maailma suhtes – ning kõik oli hästi. Ta oli olnud 9 kuud puhas – ent organismile tuli loobumine hilja. Mis seal enam vahet, oli see nüüd insult või aneurüsm, mis alla 50aastase mehe puhkama viis. Külastage meid jälle! – tavatsevad öelda need, kes on veendunud üha uuesti ja uuesti reinkarneerumises.

Sama parve linnud põimuvad kehastumiste ajal siin maisel matkal – vastavalt sealpoolsetele lepingutele kohtuvad-lahknevad. Mida valusam treff, seda ustavam-õpetlikum lepingu täitmine.

Süümekates sõber eksis pärast matust pudelisse – otsekui proovides, kuidas oleks kui ka teda poleks. Täna, nende mõtete reastamise päeval on mu kauni pinginaabri sünniaastapäev. Meie kooli kauneim piiga jäi 36aastaseks…

Meil aga on võimalus elada 100+, näha oma järeltulijaid suurusjärgus 30+ – kogeda inimkonna uskumatut progressi või maailmalõppu. Eeldusel, et me tapvate ainetega ise endale armagedoni ei korralda. Tükkis purgatooriumiga.

Evelini raamatu mehed manitsevad: ärge küsige, miks ma ei joo, vaid – miks te ise joote – veel!?

Naised soovitavad: joomasööstu kihvatamise korral uuri enne alistumist ennast, äkki oled hoopis näljane ja väsinud – muidugi oled ning söönuna tuttu kobides ei kihvata muud kui värvilised unenäod.

Üks, mis kindel – mitte pidamine, vaid tahtmine on see, mis aitab kainena helgete horisontide poole. Pidamine tekitab trotsi. Tahtmine teeb tugevaks – ja tänulikuks. Mis on müstiliselt tähtis, sest taevariigi seaduste järgi kehtib reegel: see, mille eest tänulik ei mõista olla, võetakse sinult ära.