Sport 11A

Olenemata sellest, kas oled pärit Põlvast või Haapsalust, kujuneb sinust oma rahva visiitkaart, kui osutud nii andekaks nagu nt Kaia Kanepi või Kregor Zirk. Meie, eestlased suudame ka kõrgkoolid mitmekesiselt maailmakaardile tõsta, harrastades õpingute ajal korvpalli, suusatamist, ujumist või vehklemist, mis rahvusliku eripärana on kujunenud meie leivanumbriks.
Seoses jääliustike sulamisega on õnneseen igaüks, kes tegeleb kujundujumise, vesipalli või sukeldumisega, sest ujumisoskus võrdub ellujäämine. Seoses kliimasoojenemisega kipuvad suusad ja uisud moest minema, ehkki 1910. aastal peeti esimesed meistrivõistlused just tritsutamises. Tänapäeval kipume kaasikutes, kuusikutes ja tammikutes lapsikuid sõjamänge mängima ja ootame sportliku huviga, kuidas Trump, Musk ja Putin maailma edaspidi ära jagavad.
Tugitoolisportlastele ja kodukinosõpradele on kummalegi tuttav nimi Aksel – see on nii iluuisutamise mitmekordne hüpe kui ka filmi „Ukaru“ peategelane. Koos Laulva Revolutsiooniga sai Erika Salumäe aastal 1988 24. septembril Barcelonas olümpiameistriks, aga oma riikliku iseseisvuse pärast peame ikkagi muretsema. Olles mitmekülgselt andekas rahvas, kelle superstaarid nii laulavad, tantsivad kui ka seisavad maailmameistrivõistluste pjedestaalil, võime öelda: „Kes teeb, see jõuab.“
21. sajandile kohaselt ingliskeelse lühendiga WTF on pahatihti tulnud reageerida tippsportlastel, kelle dopinguproov on olnud positiivne ning medalid-karikad on tulnud häbiga tagastada. Loodetavasti ei mõjuta triibuline taevas ega vaktsiinid meie Merikesi ega Andruseid nii äärmuslikult, et hiinlased ei tunnista tulevikus ühtki meie saavutust, sest ainuüksi jalutuskäik metsas lõpeb dopingulaksuga.
Annaks Jumal, et eestlastel jätkuks elujõudu Georg Lurichi kombel sillas püsida või popkultuurile omaselt silda visata ning me peaksime vastu. Parim enesekaitse võte on kõikvõimalike ellujäämisalade äraõppimine: osakem ujuda, purjetada, ratsutada – siis ei olene me elektrist, naftast ega „eliidist“.

Vanamehe mälukaš IT24

Mõnikord läheb isegi eesti loovisiksustel kümnesse: raplamaa mehed saavutasid Vanamehe multikaga täissaalid, praegu on lavadel „Vanamehe muušikal“ ja Nutigrupp lisas mälumängu kaartide seeriale Vanamehe omad ka. Vastupidiselt eelarvamusele, et hipid on vaesekesed, sõidavad tänased lillelapsed Tesladega, elavad kallihinnalistes luksuskorterites ja naudivad IT-aladel teenitud küllust.
Sepo Seeman, Oskar Seemani isa, oli pojaealisena kaunis mees ja hingelt hipi, nüüd teenib ta eesti rahvast susiseva Š-ga ja rõhutatult koledana. Seriaalist „Armastus“ tuntuks saanud Oskar sai rahva lemmikuks saates „Su nägu kõlab tuttavalt“, aga kodus sõidab ta traktoriga arvatavasti ilma lubadeta – nagu me kõik.
Mayade kalendri lubatud maailmalõpust 2012. aastal jõudis ette Vanamehe laudaviin aastal 2010 – võimalik, et see äriidee jättiski apokalüpsiku ära. Ehkki Kehtna Kutsehariduskeskuse 204. klassiruumi lemmiklapselaps on Priidik, viib elu tegelikult edasi meistrimees Mart. Perekond Sõnajalg on lootnud, et jumalik tulevik peitub tuulegeneraatorites, tänaseks tundub, et meie lapselapsed ehitavad tuumajaama.
Tänu briti farmerile oleme üle saanud eksiarvamusest, et loomadel ei ole tundeid; isegi kitsed muutuvad muusika saatel anni poolest lahkemaks. Muusikateraapia ei aidanud paraku Vanamehe üleaedset, kelle kaela küljes paisus Guinnessi rekordi väärne puuk.
Teadlased on kindlaks teinud, et keskmine inimene näeb oma elust 6 aastat unenägusid, kvantfüüsikute väitel on kogu meie reaalsus simulatsioon.
Ei Vanamehel ega Elon Muskil pole peaaju sees luid, sellepärast on mõlemal 80% pea sisemusest vesi nagu uuemate hüpoteeside kohaselt ka meie planeedil. Tulenevalt aktsiisimaksu tõusust on eestlase toidu laual ainult piimasupp, mille kohta rahvasuu ütleb „leiva liumägi“, aga seda Donald Trump ei tea.
11ndat aastat kainena on Jan Uuspõld andnud viinakuradi asemel hääle Vanamehe kõrvaltegelastele ja on kõmuväljaanete andmetel täiesti vaba mees.
Täiskasvanuks saades oletame, et enam animafilme ei vaata ja pusledega ei mängi – arvakem uuesti: pärismängud traktorite ja meelelahutusega siis alles algavad. Tartu vaim Mülleri Sass on väitnud: „Moes on soni, teksad ja piirituse tehas.“
Ei ole väga oluline peast teada, kes Pärt Uusbergi koolivendadest joonistab koomiksid, kes teeb režissööritöö – oluline on, et omamaine kaubamärgiline Vanamehe maailm on sama elujõuline kui „Õnne 13“.

Kaitseliit MT23

21. sajandi sõdaderohkes maailmas tuleb minu põlvkonnal paratamatult kaitseväkke minna ja et see aeg võimalikult toredasti veeta, võtan eeskuju kuttidelt, kellel on hevibänd Mustad kolonelid. Oleme lootnud 1000aastasele rahuriigile, aga ikkagi on kasutusel vana hea Maximi kuulipilduja ja Kalašnikovi automaat, sest mõõkade atradeks tagumisega läheb veel aega.
Ühiskonnakorrast olenemata on meie tiineidžerid nii pioneeridena kui noorkotkastena öelnud oma vapilause: „Alati valmis!“ Nõukogude okupatsiooni ajal olid koos kaitseliitlastega varjusurmas ka naiskodukaitsjad ja kodutütred ning väliseesti sõsarad andsid pisarsilmil ajaloolise lipu neile üle 2002. aastal. Samal ajal, kui tsiviilisikud käivad kõikvõimalikel põhjustel kohut, ütlevad naiskodukaitsjad autasu vastu võttes, et see on minu kohus.
Laulusõnad kinnitavad, et ei seedrid ei palmid kasva me maal, vaid siiski kenad männid ja kuused-kased ka – sama kehtib Kaitseliidu lippude kohta. Noored omandavad ellujäämisoskusi nii Valge Välgu kui Mini-ERNA õppustel muuhulgas ka selleks, et tavaelus töötaks lisaks pöidlale ka mõni muu lihas. Meie tähistaevas ja lipuväljakul on aukohal Põhjatäht – aga Elon Musk tutvustab USA varipresidendina inimkonnale pigem põhjapoolusel peituvat kadunud kontinenti.
Nii nagu inimese süda töötab 24/7 puhkepäevadeta, funktsioneerib ka riigiaparaat vahepeatusteta. Lokdauni ajal 2020. aastal saadeti võidupühaparaadi asemel võidutõrvik igasse maakonda, aga pandeemia majandustagajärgedest taastume tänini.
Sõdadeküllasel ajastul on vägede ülemjuhataja olulisem kui peaminister ning tema ei tohi üheski olukorras öelda: „Raske on olla loll.“
Orjarahva komme osta kokku endisaegsed mõisad on nii mõnegi neist jätnud varemeteks, sest mats ei jaksa saksa mängida – hästi on läinud Alu mõisal, kus asub Kaitseliidu staap. Rahu ja tasakaal eeldavad, et laevadele ja orkaanidele antakse nii naiste kui meeste nimed – kuitahes kaugele areneb tehnika, ilma üksteiseta inimesed ei saa.

Vaatamata sellele et me elame robotite ajastus ja mikro kiibiga kooli hariduse saamisest on puudu vähem kui maa ilma lõpust ikkagi oleme eba usklikud ning kardame reedet 13 ja musta kassi rohkem kui Putinit tulnukaid ja Elon Muski. Iga põlv konna müstika sõpradele on toodetud Hollywoodis oma vampiirid ämblik mehed ja kass naised ning seoses filmi kunsti kolimisega arvutisse on ka super staarid multi filmi tegelased.
Rehepapi mentaliteet kuhjas poole inim konna varandused Beverly Hillsi nüüd tulevad super staarid meie rehe taredesse varju paika küsima. Lapse meelsed imedele lootjad usuvad et UFO d teevad meile kosmilist reikit ning on depressioonis sest ikka tuleb endal vastutus võtta. Jaapani liba rebased eestimaised liba hundid ja hiina astroloogia Mao aasta meid aktsiisi maksu tõusu eest ei päästa.
Mediteerime ja manifesteerime et iga kapten Trumm jõuaks oma Kunksmoori juurde aga parimad alfa isased tapetakse sõdades. Kukk kana karjas on nagu ime kombel ellu jäänud õnne seen kellel pole konkurente ja kelle nartsissistlikke tiibu kärbib üksnes karma. Voodoo abil nõidudes loodetakse pälvida parim paariline või siis vähemalt multi miljonär.
Müütiliseks kujunenud Elon Musk on juba hõivatud oma 12 lapsega Tesla ja SpaceX i juhtimisega ning Donald Trumpi taga tegeliku presidendi positsiooniga. Ala väärsus kompleks tingib selle et eestlane eelistab sita sitikale skarabeusi ja maarja maisele talve puhkusele sooja maa reisi naastes on ta ikka tema ise. On ütlus Aita ennast ise siis aitab sind ka Jumal. Mõni tõhus amulett või ohutis on abiks ikka.
Jättes esivanematele toitu lauale ja küünla aknale õnnistame õigu poolest ise ennast sest minus elavadki eel käijad. Kui mina kardan halbu ennustusi olen mina ise Nostradamus ja pime Vanga kes kurja karja kardab. Ka teadmata kes on härg või kus on Tuhala on meie rakkudesse kasvatatud teadmine et häda ajab härja kaevu ja vanasse kaevu enne ei sülitata kui uus on valmis.

Sport 11A

Olenemata sellest, kas oled pärit Põlvast või Haapsalust, kujuneb sinust oma rahva visiitkaart, kui osutud nii andekaks nagu nt Kaia Kanepi või Kregor Zirk. Meie, eestlased suudame ka kõrgkoolid mitmekesiselt maailmakaardile tõsta, harrastades õpingute ajal korvpalli, suusatamist, ujumist või vehklemist, mis rahvusliku eripärana on kujunenud meie leivanumbriks.
Seoses jääliustike sulamisega on õnneseen igaüks, kes tegeleb kujundujumise, vesipalli või sukeldumisega, sest ujumisoskus võrdub ellujäämine. Seoses kliimasoojenemisega kipuvad suusad ja uisud moest minema, ehkki 1910. aastal peeti esimesed meistrivõistlused just tritsutamises. Tänapäeval kipume kaasikutes, kuusikutes ja tammikutes lapsikuid sõjamänge mängima ja ootame sportliku huviga, kuidas Trump, Musk ja Putin maailma edaspidi ära jagavad.
Tugitoolisportlastele ja kodukinosõpradele on kummalegi tuttav nimi Aksel – see on nii iluuisutamise mitmekordne hüpe kui ka filmi „Ukaru“ peategelane. Koos Laulva Revolutsiooniga sai Erika Salumäe aastal 1988 24. septembril Bercelonas olümpiameistriks, aga oma riikliku iseseisvuse pärast peame ikkagi muretsema. Olles mitmekülgselt andekas rahvas, kelle superstaarid nii laulavad, tantsivad kui ka seisavad maailmameistrivõistluste pjedestaalil, võime öelda: „Kes teeb, see jõuab.“
21. sajandile kohaselt ingliskeelse lühendiga WTF on pahatihti tulnud reageerida tippsportlastel, kelle dopinguproov on olnud positiivne ning medalid-karikad on tulnud häbiga tagastada. Loodetavasti ei mõjuta triibuline taevas ega vaktsiinid meie Merikesi ega Andruseid nii äärmuslikult, et hiinlased ei tunnista tulevikus ühtki meie saavutust, sest ainuüksi jalutuskäik metsas lõpeb dopingulaksuga.
Annaks Jumal, et eestlastel jätkuks elujõudu Georg Lurichi kombel sillas püsida või popkultuurile omaselt silda visata ning me peaksime vastu. Parim enesekaitse võte on kõikvõimalike ellujäämisalade äraõppimine: osakem ujuda, purjetada, ratsutada – siis ei olene me elektrist, naftast ega „eliidist“.

Loomad sõdades Kehtna KHK 12A

Muigasime prantsuse filminäitleja Brigitte Bardot’ üle, kes eelistas käia protestiks loomade tapmise vastu pigem alasti kui vangistatud karusloomade nahkades ning need tšintšiljad, keda marurohelised loomakaitsjad loodusesse lahti ei lasknud, on nüüd meie kodudes lemmikloomad. Naljakapoolne oli ka Eesti zooloogide seiklus tehnikahuvilise kopraga, kes pani pihta valvekaamera ning tegi sellega oma pesas ebakvaliteetseid selfisid – California apokalüptiliste põlengute ajal on aga isegi suunamudijatel ununenud selfide tegemine ja alles mitmendal katastroofinädalal on ühismeediasse jõudnud nii kodu- kui metsloomad, kes on napilt ellu jäänud ja varjupaikadesse viidud.
Samal ajal, kui Hollywoodi superstaarid vajavad miljonivilladest ilmajäänutena varjupaika, otsivad metsatuteks raiutud hundid Eestimaal kohta, toitu ja halastust, aga hundiseaduste aegu ei taha inimloomad soekarjasid oma koju ega toidulauda. Eluterves looduskeskkonas panevad loomaliigid hierarhia õiglaselt kehtima, inimtekkelises ahistuses on peremees alfaisane, kohitseb kuldid orikateks ning heidab kastreeritud oinastele ette, miks need naisi ja lapsi ründavad – eunuhhid on stressis ja muutuvad agressiivseteks – seega võib hüpertigedaid inimmehi kastraatideks pidada.
Keskajal levitasid rändrotid sõjameeste jalgade kaudu katku ja rõugeid, ansambel Ruja on loonud kodurotte ohustavatest sissetungijatest ballaadi „Rändrotid“, mis sarnaneb Joel Steinfeldti palaga „Mägra maja“ – seoses sõdade ja loodusõnnetustega pole elamiskõlblike piirkondade põlisasukatel 21. sajandil enam võimalik põgenikke nomaadideks sõimata, sest Maa kipub otsa saama.
Väidetavalt eelnesid praegusele inimkujule anunnakide katsetused orjamudeli otsimisel monatoomse kulla kaevandustesse, kentauridel ja sfinksidel oli võrreldes homo sapiensiga puudusi ning tänapäeval korvatakse ebatäiuslikkus ilukirurgia, robotite või mikrokiipidega juhul, kui inimlooma siia planeedile üldse vaja on.
Enesealalhoiuinstinkt paneb meid vaagima „põgene-võitle“, paraku pole reptiloidide baasiks peetava Kuu käest pääsu ja ilmselt oleme kogu aeg jaganud Gaiat siseookeani tsivilisatsiooniga samal ajal, kui illuminaadid on põhjapoolusel redutanud.
Planeediomanik Elon Musk on lisaks isiklikule autismile ja suhetele Andromeeda tsivilisatsiooniga asunud igapäevaselt paljastama kõiki iidseid teadmisi, et mügrina otsekui hall kardinal rahva südamesse pugeda. Delfiinisõbrad on tavatsenud soojamaareisidel ennast laadimas käia, lähitulevikus tuleb meil kardetavasti koos pringlite ja Muskiga Marsile kolida. Pealtnäha tavalisest mäestikust leiti äsja Noa laev, järelikult päästeti üleujutuse käest igast loomaliigist tõepoolest üks paar ning see, kes tahab Marsil trühvleid otsida, peab sead kaasa võtma.
Karl Madis, kelle laul „Pärlipüüdja“ on üles kasvatanud mitu eestlaste põlvkonda, sai enam kui 60aastasena taas isaks, otsekui püüaks kompenseerida nooremate generatsioonide soovimatust lapsi sünnitada, sest kehtib rahvatarkus: „Loodus tühja kohta ei salli.“ Kui me püsime euroopa ilvestena endale hästi tuntud kodukohas, siis on ehk siiski veel lootust täita oma maa oma lastega, mitte tulnukate ega pagulastega, pidasime viikingitena siia tulnutena vastu 16 tuhat aastat, peame sama palju veel.

Meile hingatakse kuklasse. Oma lohe igaühel. Mida me selle tõsiasjaga teeme?

Mõtted-sõnad-teod peavad iga päevaga üha ühtsemaks saama.
Indrek Avarand: Pole olemas mingeid selliseid võimueliite, mis midagi teeb sedasi, kuidas keegi kuskil arvab. Isegi siis kui nad midagi kuskil räägivad ja ammugi ei tehta midagi sellist, millest nad räägivad. Neil on vaja rahaturgusid. Kus siis oldi 2014, kui tiblad Krimmi marssisid? Äkki oleks juba siis pidanud noka siin kõigil kinni taguma, kõigil, kes selle vastu sõna tõstsid ja julgesid midagi Venemaa kohta öelda? Koos selle paanikaga purgi vaseliini endale kanni vahele määrida ja siis kärmelt end õigesse usku ümber vormistada. Selle argusega pole meil tõesti midagi peale hakata. Sellega ei saada ka EU-st jagu. Ole siis omast arust nii kõva tegija kui tahad. Mis siis nüüd häda on? Kes need T ja eriti veel see M sellised niiväga ära ei ole, et nende mingi suva järgi midagi maailm tegema peaks hakkama? Tavalised tolad ja pealegi mitte eriti intelligentsed. Raha oskavad teenida ja see ongi ainus asi, mida nad oskavad. Aga kõik inimesed ei ole ostetavad ja lasevad kõrge kaarega igasugustele sellistele nn autoriteetidele. Unustage ära, see suur peldiku taoline bensiinijaam kukub oma enda raskuse all ise kokku – veidi läheb veel aega ja kui ei kuku siis panevad nad endale ise taktikalise tuumapommiga ja ameeriklastel hakkab alles peale seda olema tõsiselt midagi tiblastaniga asja. Ennem on see kõik mäng ja kui Ukraina peaks sedasi kukkuma, et see ei jääks püsima siis võib meil tekkida vaseliini ja erinevate libestite defitsiit.

Alexis Varnum: Vahest meile tundub, et vaimase arengu teel, vaimsete praktikate tagajargedena meid katsetakse, kas ikka oled õigel teel ja teed kõike õieti, nagu sind õpetati või näidati. Kas vaimsed praktikad võivad kahjustada?
Te ei saa ennast vaimsete praktikatega, ei nende sisuga ega hulgaga, kuidagi kahjustada. Kui teil tekib tunne, et vaimsed praktikad kutsuvad esile nn „kontrollimisi“ või keerulisi olukordi, proovige alustada tänulikkusega. Näiteks kui inimene satub õnnetusse, saab viga, kuid jääb ellu, keskendub „tavaline“ inimene sageli negatiivsele ja haletsemisele. Selle asemel tuleks hoopis tänada elu selle eest, et ta pääses eluga. Õppige tänulikkuse filosoofiat ja keskenduge sellele, mida olete saanud, mitte sellele, mida olete kaotanud.

Kui alustate arenguteed ja teie ellu tulevad „testid“, siis tavaliselt ei ole need päris testid. Kõik, mida te „testideks“ nimetate, on tegelikult midagi muud. See on see „jama“, mille te olete kunagi ise loonud, projitseerides oma mõtteid ja energiaid pikema aja jooksul enne, kui ebameeldiv sündmus teieni jõudis.
Ja just tänu vaimsele arengule, tööle endaga, vaimsetele praktikatele jõuab see teieni leevendatud, hajutatud kujul, mitte kui kontsentreeritud „pommi“ otsetabamus.

Mõtlemise muutmine ei toimu üleöö. Ei ole võimalik hetkega muuta oma mõtte- ja käitumismustreid, eriti kui tegemist on sügavalt juurdunud harjumustega.
Seetõttu ei saa küsimustele nagu „kuidas lõpetada negatiivsus“ või „kuidas lõpetada tülid abikaasaga“ anda kiiret ja üheselt mõistetavat vastust. Kui teie alateadvuses on seni olnud kindlalt kinnistunud üks muster, siis ei saa seda lihtsalt üle kirjutada ega hetkega muuta. Muutus nõuab aega ja korduvat praktikat.
Arengutee alguses ei ole tegu mitte testidega ega katsumustega, vaid mineviku mõttemustrite tagajärgedega. Veelgi enam, need nn „testid“ on võimalus rakendada ja kinnistada oma uus valik – seda, mille olete endale deklareerinud.
Kui kirjutasite koolis olles kontrolltöö kahe peale, tuleb see parandada. Ja parandate seda nii kaua, kuni töö on vähemalt rahuldaval tasemel. Samamoodi on vaimsete praktikatega – iga „test“ on võimalus oma valikuid korrigeerida ja kinnistada. Tänulikkus ja kannatlikkus on võtmed, mis aitavad teil liikuda edasi ja kogeda tõelist sisemist kasvu.

Stella Shakti: Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma olen loomise supermeister – ma usun enda koostöösse Universumiga ja tean, et Armastus läbi minu oskab luua kõike, millest mu süda mulle kõnelenud on!
Aitäh, et mu mõtted, tunded, sõnad ja teod lähevad omavahel kokku ja kõik, mida teen, on armastuse teenistuses!
Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et koostöö Universumiga on minu jaoks lihtne – saan aru, et olen südamega kooskõlas, kui minus on lihtsus ja enesekindel tunne!
Mul on lihtne oma enesekindlust kasvatada, kui ma soovin – vaadeldes seda imedemerd, mida ma juba senini luua olen suutnud!
Olen nii õnnelik ja tänulik, et kogu maailm toetab ja abistab mind, kui vajan!
Minu koostöö teistega on edukas ja toob magusaid vilju, sest ma lähtun oma tegudes kõrgeimast tõest, mida tean!

Alexis Varnum:
Aastavahetuse aeg on läbi, aga kevadeni on veel aega. Jaanuar on tihti energiates tühjem kuu: see on peidetud kasvu aeg, päikest on veel vähe ja päevade pikenemine muutub nähtavaks alles veebruari alguseks. See on puhas aeg, kus energiad on avatud kõikidele teedele, kuid iga inimese või protsessi jaoks realiseerub vaid valitud impulss, samas kui teistest tuleb loobuda.
Valides ühe tee, loobume teistest võimalustest. Alanud nädal on pühendatud valikutele, vabatahtlikele loobumistele ja otsustele, mis suunavad meie teekonda. See on aeg võtta vastutus uue sammu eest ja teha esimene joon valgel lehel.
Keegi ei saa korraga kõiki teid läbida – iga valik on õige. Kuigi otsustamisel tuleb olla hoolikas, pole mõtet liigselt mõtiskleda, sest valik tuleb lõpuks ikkagi teha ja edasi liikuda.

Samal ajal tuleb rahu – pole enam millegi pärast muretseda, sest nüüd on ainult üks õige tee.
Töös ja tegemistes määratakse sel nädalal protsesside raamid või valitakse tulevikuprioriteedid. See toob kaasa rahu: saad keskenduda mõistetavatele projektidele ja pühendada neile kõik ressursid, ilma et hajutaksid end korraga mitme eesmärgi vahel. Sellistes tingimustes väheneb stress ja energiat jääb rohkem. Paljud ülesanded tulenevad kohusetundest. Neid ei tule isegi valida – need lihtsalt tuleb teha.
Selline panus ei too otsest kasu, kuid viib inimese tema ametialaste eesmärkideni ringiga. Näiteks osalemine üldprojektis võib parandada mainet või avada uksi potentsiaalsete koostööpartneritega. Mõned näevad praegu varasemate tööde vilju, teised suudavad ületada hirme ja kahtlusi oma karjäärivalikute osas.

Sissetulek võib ületada ootusi. See võib tulla varasematest projektidest, preemiatest või tasudest, mis ei vaja enam pingutust. Kuid selle külluse puhul on oluline vältida liigset kulutamist. See nädal sobib suurepäraselt raha kogumiseks ja säästmiseks, mitte raiskamiseks.
Isiklikud suhted arenevad peaaegu iseenesest. Seal, kus kontaktide loomisele on juba loodud kindel alus ja inimesed on üksteisele meeldivad, hakkab järk-järgult tõusma päike.
Armastuses on see harmoonia ja tuleviku ehitamise aeg.
Jaanuari lõpp toob paljudele lõpu transformatsiooniprotsessidele: tekib selgus iseendas, oma suhetes ja valmisolekus neid arendada. Mõned astuvad välja sõltuvustest ja valusatest suhetest, leides jõudu liikuda harmoonilise ühenduse poole.
Oluline on, et see pole lihtsalt üleminek ühelt partnerilt teisele, vaid olemasolevate suhete tervendamine. Need, kes on valmis ületama oma uhkuse, harjumused ja eelarvamused, loovad uusi võimalusi ja tugevat ühist ruumi. Sõprus ja sugulussuhted arenevad.

Sõprade vahel toimub rõõmu ja ressursside jagamine – olgu selleks aeg, mõtted või ühised projektid. Sugulaste seas avaneb võimalus perekonna ühendamiseks ja traditsioonide taaselustamiseks. Nädal toob kaasa armu kolmnurga olukorrad: uued tuttavad võivad panna proovile olemasolevad suhted. Kes üritab kiiresti vanalt uuele üle minna, riskib kaotada mõlemad.
Selell nädalal võib jätkuvalt esineda väsimus, mis ei ole otseselt seotud füüsilise koormusega – lihtsalt energia puudus. Praegune aeg on vaikne ja energiat napib, mistõttu iga väiksemgi tegevus võib nõuda viimsed jõuvarud. Parim, mida saate teha, on järgida õiget režiimi ja hoolitseda piisava puhkuse eest. Füüsilise plaani energiad on suhteliselt harmoonilised, mis aitab kaasa paranemisele, kui olete hiljuti olnud haige.

Nädala sünnipäevalapsed võivad kogeda muutusi, mis viivad nad eemale minevikust. Esialgu võib see tunduda kaotuse, mitte kingitusena, kuid niipea kui vanad sidemed katkestatakse, tunnete värskete muutuste tuult, mis toob kaasa nii palju uut energiat, et minevikule pole enam mahti mõelda.
See aeg nõuab vabatahtlikke või tahtmatuid ohvreid, olgu selleks soovide täitumine või tulevased hüved. Mõelge, mida te tõeliselt soovite, ja olge valmis sellesse panustama – olgu selleks töö, sisemised muutused, destruktiivsetest harjumustest loobumine või uute oskuste omandamine.
Praegu avaneb paljudele suur võimalus, millel on oluline tähendus. See on hea võimalus, mida tuleb ära kasutada ja millesse tuleb panna oma parim. Uskuge sellesse ja andke endast maksimum – see toob edu.

Jah, kellelgi pole teise üle mingeid õigusi. Konfutsius ütles suurepäraselt: “Tõelised suhted on võime kaitsta üksteise üksindust.” Kui te ei austa teistes vabadust, kuidas saate siis üldse rääkida oma vabadusest?
Kesklinna tõmbab ainult keskus. Tõelist keskust ei viida kunagi perifeeriasse. Seetõttu on kohtumine alati kahe universumi kohtumine, millel on oma kord, jõud ja struktuur, millel on oma külgetõmbe ja säilimise piirid. Kui keegi lihtsalt maandub teie orbiidile, siis tea, et ta lendab sealt välja samamoodi, nagu ta välja paistis, ja kui maandute kellegi teise orbiidile, ei pruugi te seal püsida.
Kui ootate, et inimene lahendaks teie probleemid ja annaks teile õnne, siis saate seda, mida ootate – arsti. Kuid ärge lootke sel juhul, et ta ei anna teile kibedat rohtu teie raskuste vastu. Tõenäoliselt see nii läheb, sest saate alati täpselt selle, mida otsisite.
Seetõttu, et kohtuda oma vaba inimesega, saa kõigepealt ise universumiks. Ainult ta tõmbab teise ligi.
Lugesin mõnede inimeste ootusi suhetele ja olen üllatunud, kuidas nad alguses tahavad istuda kellegi orbiidis ja siiski nõuda sellele mingeid õigusi.
Tulevane kohtumine pole juhuste ime, mitte film ega rõõm ilusatest silmadest ja saledatest jalgadest.
Kohtumine on iga inimese igapäevane töö iseenda ja oma universumi kallal.
Tatjana Pitunina.

ПОКА КЛЕТКА НЕ ЗАХЛОПНУЛАСЬ
20 января 2024 Отец Абсолют
Здравствуйте, дорогие мои любимые дети!
Сегодня я хочу поговорить с вами на животрепещущую для многих из вас тему.
И речь пойдет о перспективе жизни в цифровом мире, признаки которого уже окружают вас со всех сторон.
Как видите, многие жители вашей планеты воспринимают такой мир как нечто неизбежное и даже прогрессивное.
И объясняется это тем, что исподволь и постепенно вас подводили к такой модели существования уже многие годы.
Так, сначала людей приучили к тому, что им перестали выплачивать зарплату в «живых» деньгах, переводя ее на их банковские счета.
Затем были введены кредитные карты, которые всячески популяризировались, рекламируя многочисленные преимущества такого вида расчетов.
Но все эти новшества имели далеко идущие цели: отучение людей от наличных денег и перевод всех видов финансовых расчетов в виртуальный, невидимый для большинства населения Земли мир.

В результате сейчас на планете осталось уже совсем мало сфер в вашей жизни, где вы можете по старинке расплачиваться привычными деньгами.
И больше того: в некоторых странах рестораны, гостиницы и другие сферы обслуживания уже отказываются принимать наличные деньги.
Таким образом, первый шаг в достижении своих целей глобалистами был сделан: практически все денежные средства населения Земли находятся сейчас под их контролем.
И теперь они готовятся предпринять следующие шаги в области цифровизации.
Но на этот раз они покушаются уже на личность человека, пытаясь завладеть информацией о его биологической уникальности, что кроется даже в самом названии этого явления – «биометрия».
Они измеряют все биологические параметры людей: берут отпечатки пальцев, делают снимки лиц, вставляют в тела людей чипы, что позволяет представителям властей полностью контролировать физическое состояние их организма.
И, как всегда, преподносится это в красивой «обертке» заботы о безопасности людей и об их бытовых удобствах.
К сожалению, многие молодые люди, которые не знали другой жизни — вне цифрового пространства, легко попадаются на удочку этой хитрой пропаганды, послушно отдавая свои тела во власть правящей верхушки.
Многие из них, не сознавая опасности, радуются, как дети, своим «неограниченным возможностям» расплачиваться лицом или руками, открывать замки при помощи чипов и прочим «игрушкам», дарованным им «благодетелями» от власти.
Но они не могут себе даже представить, насколько ограниченными окажутся их возможности, когда «клетка», куда их так умело заманили марионетки глубинного государства, захлопнется и они окажутся у них в полном и безграничном рабстве.
При помощи всё тех же «игрушек» их сознанием и самими их жизнями эти недавние «благодетели» будут распоряжаться исключительно по своему усмотрению, лишив этих людей малейшей возможности сопротивляться их власти.
И сейчас, мои родные, у вас еще есть шанс остановить эту безумную гонку цифровизации, которая набирает обороты по всему миру.
И сделать это можно лишь одним путем — массовым отказом от предлагаемых вам «удобств», пока они не стали для вас обязательными.
«Клетка» еще не захлопнулась.
Так воспользуйтесь этим, родные мои, и выразите свое четкое намерение как на физическом, так и энергетическом плане окончательно вырваться из этой «клетки».
И я благословляю вас на это!
Любящий вас безмерно Отец-Абсолют говорил с вами
Приняла Марта 19 января 2024 г.
Источник: https://vozrojdeniesveta.com/poka-kletka-ne-zahlopnulas/…
Сайт “Возрождение”

KUNI PUUR OLI LÄHEDAS
20. jaanuar 2024 Isa Absoluutne
Tere, mu kallid armsad lapsed!
Täna tahan teiega rääkida teemal, mis on paljudele teist põnev.
Ja see saab olema elu perspektiivist digimaailmas, mille märgid ümbritsevad sind juba igalt poolt.
Nagu näete, tajuvad paljud teie planeedi elanikud sellist maailma millegi vältimatu ja isegi progressiivsena.
Ja seda seletab tõsiasi, et alateadlikult ja järk-järgult on sind juhitud sellise eksistentsimudelini juba mitmeid aastaid.
Nii olid inimesed esialgu harjunud sellega, et lõpetasid palga maksmise “elamise” raha eest, kandes seda oma pangakontole.
Seejärel võeti kasutusele krediitkaardid, mis muutusid igati populaarseks, reklaamides seda tüüpi arvutuste paljusid eeliseid.
Kuid kõigil neil uuendustel olid kaugeleulatuvad eesmärgid: inimeste võõrutamine sularahast ja igasuguste finantsarvutuste tõlkimine virtuaalmaailma, mis on nähtamatu enamikule Maa elanikkonnast.
Sellest tulenevalt on planeedil jäänud väga vähe valdkondi, kus saad maksta vanaaegse rahaga.
Veelgi enam: mõnes riigis keelduvad restoranid, hotellid ja muud teenused juba sularaha vastu võtmast.
Nii astusid esimese sammu oma eesmärkide saavutamisel globalistid: peaaegu kõik Maa elanikkonna rahalised ressursid on nüüd nende kontrolli all.
Ja nüüd valmistuvad nad tegema järgmisi samme digitaliseerimises.
Seekord aga üritatakse juba inimest tuvastada, püüdes omandada teavet tema bioloogilise unikaalsuse kohta, mis peitub isegi selle nähtuse – “biomeetria” nimel.

Nad mõõdavad kõiki inimeste bioloogilisi parameetreid: nad võtavad sõrmejälgi, teevad nägusid, sisestavad inimeste kehasse kiipe, mis võimaldab võimudel täielikult kontrollida oma keha füüsilist seisundit.
Ja nagu ikka, tuleb see ilusas inimeste turvalisuse ja koduste mugavuste eest hoolitsemise “pakendis”.
Kahjuks paljud noored, kes ei tea teisest elust – väljaspool digiruumi, langevad kergesti selle salaka propaganda ridva õnge, andes kuulekalt oma keha valitsevale ülemvõimule.
Paljud neist, teadmata ohtudest, rõõmustavad nagu lapsed oma “piiramatute võimalustega” näo või kätega maksta, kiipidega avatud lukud ja muud “mänguasjad”, mille on neile valitsuse “heategijad” andnud.
Kuid nad ei suuda hakata ette kujutama, kui piiratud on nende võimalused, kui “puur”, millesse nad süvariigi nukkude poolt nii osavalt meelitatud on, sulgub ja nad leiavad end täielikus ja piiritutes orjuses.
Kasutades samu “mänguasju” oma mõtetes ja oma elus, tegutsevad need hiljutised “heategijad” eranditult oma äranägemise järgi, jättes nendelt inimestelt ilma võimaluse oma võimule vastu seista.
Ja nüüd, mu inimesed, on teil veel võimalus peatada see hull digitaliseerimise võidujooks, mis kogu maailmas hoogu kogub.
Ja selleks on vaid üks viis – lükka massiliselt tagasi sulle pakutavatest “mugavustest”, kuni need muutuvad sulle kohustuslikuks.
“Puur” pole veel kella saanud.
Nii et kasutage seda ära, mu kallid, ja väljendage oma selget kavatsust nii füüsiliselt kui energeetiliselt sellest “puurist” välja murda.
Ja ma õnnistan sind selles!
Absoluutne Isa, kes sind tohutult armastab, rääkis sinuga
Vastu võetud Martha poolt 19. jaanuar 2024
Allikas: https://vozrojdeniesveta.com/poka-kletka-ne-zahlopnulas/…
Renessanssi veebisait

Ukraina MT24

Nii, nagu eelmisel sajandil moodustus ülemaailmne juudikogukond, on 21. sajandil tekkinud globaalne ukraina sõjapagulaste võrgustik: Eestis umbes 100 tuhat, New-Yorgis 160 tuhat. Nii, nagu inimesed, on ka riigid sarnased ja meie pealinnade olulisimad väljakud on Tallinnas vabaduse ja Kiievis iseseisvuse nimelised.
2014. aastal okupeeriti Krimm ja Maidani väljakust sai massimõrva sündmuspaik, aga vaatamata vennatapusõjale on maailma parim ujumissportlane ikkagi ukrainlanna Jana hüüdnimega Kuldkalake. Okupeeritud riikidele on omane käest kätte käies linnade ja tänavate nimesid muuta ning meelde jätta ei ole neid mõtet, sest riigikord muutub kiiremini kui kliimasoojenemine. Ehkki praegune sõda kestab kolmandat aastat, toimus oranž revolutsioon juba 2004. aastal.
„Tähesõdadest“ inspireeritult sümboliseerib Ukraina netiparteid Darth Vader ning meiemaised oravad ja ninasarvikud on võrreldes sellega lapsik loomaaed. Ühtlasi on Ukraina lipuvärvid meie sinitihasega sarnased – nagu ka Euroopa Liidu lipuvärvid.
Saatuse irooniana on Vene Föderatsiooni vapil kana ja Ukraina vapil kahvel, kuigi tegelikkuses üritab Moskoovia pool maakera oma pessa tassida. Kiievi vürstiriigi ja kremli vahelises košmaaris on ühtviisi ununenud nii Peterburi Ermitaaž kui ka tõsiasi, et Aivazovski ja Gogol on ukrainlased.
Praegune Ukraina iseseisvuspäev on 24. august, aga tõeline vabanemine on nii neil kui meil alles ees. Ukraina mõjuvõimsaim naine on eestlanna, kuid rahvusest olenemata tahaksid kõik suured ja väikesed rahvad rahumeeli ehitada, luua ja elada. Korraldame iga natukese aja tagant heategevuskontserte ukrainlaste toetuseks, varustame neid kampsunite ja laskemoonaga, aga millal sina käisid Ukraina Kultuurikeskuses Laboratooriumi tänavas?
Kehtna Kutsehariduskeskuse MT24 kursandid on veendumusel, et Ukraina võit Eurovisionil peaks tähendama, et laulukonkurssi saab jälle pidada Ukrainas, mitte Inglismaal. Tahaksime oma ukraina vendadega koos laulda ja pidutseda, mitte ikka veel tapetud naisi ja lapsi ja Eestise saabunud sõjapõgenikke kokku lugeda.

Ukraina MT24

Nii, nagu eelmisel sajandil moodustus ülemaailmne juudikogukond, on 21. sajandil tekkinud globaalne ukraina sõjapagulaste võrgustik: Eestis umbes 100 tuhat, New-Yorgis 160 tuhat. Nii, nagu inimesed, on ka riigid sarnased ja meie pealinnade olulisimad väljakud on Tallinnas vabaduse ja Kiievis iseseisvuse nimelised.
2014. aastal okupeeriti Krimm ja Maidani väljakust sai massimõrva sündmuspaik, aga vaatamata vennatapusõjale on maailma parim ujumissportlane ikkagi ukrainlanna Jana hüüdnimega Kuldkalake. Okupeeritud riikidele on omane käest kätte käies linnade ja tänavate nimesid muuta ning meelde jätta ei ole neid mõtet, sest riigikord muutub kiiremini kui kliimasoojenemine. Ehkki praegune sõda kestab kolmandat aastat, toimus oranž revolutsioon juba 2004. aastal.
„Tähesõdadest“ inspireeritult sümboliseerib Ukraina netiparteid Darth Vader ning meiemaised oravad ja ninasarvikud on võrreldes sellega lapsik loomaaed. Ühtlasi on Ukraina lipuvärvid meie sinitihasega sarnased – nagu ka Euroopa Liidu lipuvärvid.
Saatuse irooniana on Vene Föderatsiooni vapil kana ja Ukraina vapil kahvel, kuigi tegelikkuses üritab Moskoovia pool maakera oma pessa tassida. Kiievi vürstiriigi ja kremli vahelises košmaaris on ühtviisi ununenud nii Peterburi Ermitaaž kui ka tõsiasi, et Aivazovski ja Gogol on ukrainlased.
Praegune Ukraina iseseisvuspäev on 24. august, aga tõeline vabanemine on nii neil kui meil alles ees. Ukraina mõjuvõimsaim naine on eestlanna, kuid rahvusest olenemata tahaksid kõik suured ja väikesed rahvad rahumeeli ehitada, luua ja elada. Korraldame iga natukese aja tagant heategevuskontserte ukrainlaste toetuseks, varustame neid kampsunite ja laskemoonaga, aga millal sina käisid Ukraina Kultuurikeskuses Laboratooriumi tänavas?
Kehtna Kutsehariduskeskuse MT24 kursandid on veendumusel, et Ukraina võit Eurovisionil peaks tähendama, et laulukonkurssi saab jälle pidada Ukrainas, mitte Inglismaal. Tahaksime oma ukraina vendadega koos laulda ja pidutseda, mitte ikka veel tapetud naisi ja lapsi ja Eestise saabunud sõjapõgenikke kokku lugeda.

Aarne Vasar

Multitalent Aarne kannab endas nii heas kui halvas põlvkondade needust.
Tema isa, tenor-superstaar-nukumeister Harri Vasar kasvas lastekodus, kuna sündis oma värvikatele vanematele liiga vara – tänased sugupuu- ja geeniuuringud näitavad, et Mäe Alma, Aarne vanaema, oli krahv von Bergi otsene järeltulija.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – ka ema Viivika poolt päris Aarne musikaalsed geenid, mis ühendavad teda ühtlasi Lennart Meri hõimuga.
Kuna Aarnet kasvatas isa, oli hilisema multifilmide-reklaamide meistri lasteaiaks ning kõik nn nukutädid kasvatajannadeks.
Ühest küljest tõmbas Vasarat vägise muusika poole – elektrikitarr ja Päratrust – teisalt tegi ta papa Harri nukuetendustele muinasjutulisi dekoratsioone ning maalis unistusi oma varajasteks akvarellideks. Kolmandaks viisid emaotsingud ta kauasesse abiellu ustava medõe-harrastuslaulja-kõigi rahvaste ema Mallega.
Kaitseks külma ilma vastu sündisid muinasjutulised akvarellid.
Protestiks nõukogude režiimi vastu joonistas sõpradele „Ärni“ legendaarseid karikatuure.
Tõeline eneseavaldus oli maalimine ainuomases tema enese stiilis, mida on püütud Boschi jt sürr-para-metarealistidega võrrelda.
Hingelaulu kaaslaseks jäigi valge Kitarre.
Varjased naivistlikud nö lastekad kõnelevad õigupoolest meie kõigi unistusest, et maapeal oleks nii, nagu taevas – minu suur vend otsis Jumalat maalides ja musitseerides, kirikus ja Kukus-Pegassis ning leidis Tema… taevas.

Loomad sõdades Kehtna KHK 12A

Muigasime prantsuse filminäitleja Brigitte Bardot’ üle, kes eelistas käia protestiks loomade tapmise vastu pigem alasti kui vangistatud karusloomade nahkades ning need tšintšiljad, keda marurohelised loomakaitsjad loodusesse lahti ei lasknud, on nüüd meie kodudes lemmikloomad. Naljakapoolne oli ka Eesti zooloogide seiklus tehnikahuvilise kopraga, kes pani pihta valvekaamera ning tegi sellega oma pesas ebakvaliteetseid selfisid – California apokalüptiliste põlengute ajal on aga isegi suunamudijatel ununenud selfide tegemine ja alles mitmendal katastroofinädalal on ühismeediasse jõudnud nii kodu- kui metsloomad, kes on napilt ellu jäänud ja varjupaikadesse viidud.
Samal ajal, kui Hollywoodi superstaarid vajavad miljonivilladest ilmajäänutena varjupaika, otsivad metsatuteks raitud hundid Eestimaal kohta, toitu ja halastust, aga hundiseaduste aegu ei taha inimloomad soekarjasid oma koju ega toidulauda. Eluterves looduskeskkonas panevad loomaliigid hierarhia õiglaselt kehtima, inimtekkelises ahistuses on peremees alfaisane, kohitseb kuldid orikateks ning heidab kastreeritud oinastele ette, miks need naisi ja lapsi ründavad – eunuhhid on stressis ja muutuvad agressiivseteks – seega võib hüpertigedaid inimmehi kastraatideks pidada.
Keskajal levitasid rändrotid sõjameeste jalgade kaudu katku ja rõugeid, ansambel Ruja on loonud kodurotte ohustavatest sissetungijatest ballaadi „Rändrotid“, mis sarnaneb Joel Steinfeldti palaga „Mägra maja“ – seoses sõdade ja loodusõnnetustega pole elamiskõlblike piirkondade põlisasukatel 21. sajandil enam võimalik põgenikke nomaadideks sõimata, sest Maa kipub otsa saama.
Väidetavalt eelnesid praegusele inimkujule anunnakide katsetused orjamudeli otsimisel monatoomse kulla kaevandustesse, kentauridel ja sfinksidel oli võrreldes homo sapiensiga puudusi ning tänapäeval korvatakse ebatäiuslikkus ilukirurgia, robotite või mikrokiipidega juhul, kui inimlooma siia planeedile üldse vaja on.
Enesealalhoiuinstinkt paneb meid vaagima „põgene-võitle“, paraku pole reptiloidide baasiks peetava Kuu käest pääsu ja ilmselt oleme kogu aeg jaganud Gaiat siseookeani tsivilisatsiooniga samal ajal, kui illuminaadid on põhjapoolusel redutanud.
Planeediomanik Elon Musk on lisaks isiklikule autismile ja suhetele Andromeeda tsivilisatsiooniga asunud igapäevaselt paljastama kõiki iidseid teadmise, et mügrina otsekui hall kardinal rahva südamesse pugeda. Delfiinisõbrad on tavatsenud soojamaareisidel ennast laadimas käia, lähitulevikus tuleb meil kardetavasti koos pringlite ja Muskiga Marsile kolida. Pealtnäha tavalisest mäestikust leiti äsja Noa laev, järelikult päästeti üleujutuse käest igast loomaliigist tõepoolest üks paar ning see, kes tahab Marsil trühvleid otsida, peab sead kaasa võtma.
Karl Madis, kelle laul „Pärlipüüdja“ on üles kasvatanud mitu eestlaste põlvkonda, sai enam kui 60aastasena taas isaks, otsekui püüaks kompenseerida nooremate generatsioonide soovimatust lapsi sünnitada, sest kehtib rahvatarkus: „Loodus tühja kohta ei salli.“ Kui me püsime euroopa ilvestena endale hästi tuntud kodukohas, siis on ehk siiski veel lootust täita oma maa oma lastega, mitte tulnukate ega pagulastega, pidasime viikingitena siia tulnutena vastu 16 tuhat aastat, peame sama palju veel.

Taliharja Tõnised
1) Loe kokku, kui palju Tõniseid-Tõnusid-Antoneid tekstis on 2) Vali nendest OMA Tõnu või lisa keegi omadest ja loo temast tekst
Taliharjapäev on pühitsetud ühtlasi tõnisepäevaks. Nii Tõnise kui Tõnu nimi tuleneb täiesti Õ-vabast Antoniusest ning mõlemat nime – pluss Antoni-nimelisi – meil kultuuripildil ja avalikus ruumis ikka üksjagu on.
Meie raplamaalastele meenub esimese Tõnisena hr Blank, senine maavanem, kauane Rapla Kesklinna Kooli direktor ja jõuluvana, kes ERRis Rapla kahetornilisest kirikust üle kantud jumalateenistusel koos President Alar Karise ja Peapiiskop Urmas Viilmaga altari ees eesti rahvast uuel pensionärile kohasel kombel teenis.
Kirjanik Murutaril on kaks Tõnist-klassivenda ja tema romaani „Puugid kuubis“ konsultant on akadeemik Tõnis Kaasik, kellel on Sillamäe taga ohtlike jäätmete ja akude ohutustamise tööstus ning elutöö tasuna kaunis endisaegseks ennistatud mõis.
Elav legend Tõnis Mägi on lisaks oma lauludele ja avaliku arvamuse kujundamisele olnud meile eeskujuks kas isamaalt lahkumisest loobumisel või tagasitulemisel ning otsides vastust küsimusele „kas Tõnis Mägi on minu sugulane“ leidsime, et alates Aadamast ja Eevast oleme sugulased jah.
204. klassis meenus teismelistele esimese Tõnisena Niinemets, kelle ständapid on eeskujuks ka teistele meelelahutajatele, kes rahva viimsed veeringud pärast maksutõusu ja uute maksude kehtestamist vast endale saavad.
Isamaa poliitik Tõnis Lukas – Tartu Ülikooli ajaloolane, innukas Eesti Vabariigi taastaja Eesti Üliõpilasseltsi liikmena – on meie valitsuse koosseisus haridusministrina õpetajate palka tõstnud, ent paari möödunud aastaga on inflatsioon tema saavutuse ära söönud.
Palts, Tõnis Palts on suuremeelse meiemaise Bondina olnud kultuurimetseen ning nii mõnigi kirjandusteos ja kunstinäitus on publiku ette jõudnud tema abiga ilma, et ta sellest väga laialt kuulutaks.

Vikerkaaretagune režissöör Tõnis Kask kinkis enam kui 30 aastat tagasi koos Astrid Reinlaga meile igavesti tiksuva seebi, teleseriaali „Õnne 13“, mille autor on kolm aastat olnud ka Kehtna Kutsehariduskeskuse eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Kaksikvendadest Tõnistetest oli nimepäevateemaliste tekstide jadas Toomasest juttu toomapäeval – taliharjapäeval ehk õigeusuliste uusaastal, meie pööramisel kevadesse on rõõm meeles pidada ka ettevõtja Tõnu Tõnistet, sest ka Tõnu tuleneb St Antoniusest.
Et nimekaimusid jätkuks ka muusikavaldkonda, on meil ooperihelilooja Tõnis Kaumann ja trubaduur Tõnu Timm alias Tõun. Avalikkusele nii terviserikkega võõrsil meelde tuletanud, kui oluline on ravikindlustus kui ka Vaba Rahva Laulu instrumentalistina mällu talletunud Tõnu Raadik ja teispoolne hurmur Tõnu Kilgas on samanimeliste valimiku kenasti tervikpanoraamiks laotanud. Ühtlasi on nii Kilgas kui maestro Tõnu Aav („Onu Remuse juttude“ sisselugeja ning teleseriaali hr Viss) jätnud „Õnne 13“ artistiridadesse asendamatud tühjad kohad.
Õnneks on meie kõrgkultuuripildil seesugused kauamängivad igihaljad Tõnud nagu Kark ja Oja: omamaised filmid on meil enamasti ikka „karguga“ ning tõlgi ja luuletajana varjub Tõnu Oja pseudonüümi Laur Lomper taha.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu – esimese eestikeelse geiromaani „Piiririik“ autor kattis end targu Emil Tode varjunimega ning ka muusik Tõnu Trubetsky on eelistanud romaane kirjutada varjunimede all, ehkki häbeneda pole sarnaselt vürst Volkonskiga midagi: ta on aadlisuguvõsa Trubetskoide väärikas punkarist pärija – ongi meie vürstid anarhistid ja utopistid, näe!
Magustoiduks jätsime meie kõige tõnuma Tõnu – Kaljuste, kelle teened dirigendi ja Naissaare elustajana on ülehinnatamatud ning sarnaselt teiste tõeliselt suurte isiksustega on temagi soe, lihtne ja ehtne Inimene.
Et luua meie Tõniste-Tõnude-Antonite tekstile kombekohane raam, tuletagem meelde, kes on meie oma klassik-Antonius – Anton Hansen Tammsaare ning oma rahvusvahelise haarde demonstreerimiseks lausugem lõpuks: „Raha ei haise.“
Miks muidu mängib Antonio („Desperado“) Banderas mahapõlenud Hollywoodi viimses animas – nagu ka Hugh Grant esitas luigelaulu polemeetrilise Umpalumpana: Jumal, Sa näed ja…
PS Omaaja superstaar Harri Vasar oli RO Estonias sel ajal „West-Side Story“ Tony, kui noor arstipreili temasse armus ning siinkirjutaja loodi. Elagu elu, loovus ja õnnelik edasiminek!

12 inglit – Pootshaak

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta arutlus, kas-mille nimel-miks-kuidas on võimalik teist inimest endale sobivaks muuta – kas sind on püütud muuta või oled sina kedagi muutnud?

Meie Loo 12 inglit sündimata lapsed kes jõulise lahti hüppe ajal ja järel oma ema saadavad olgu ka sinule tee juhtideks ja julgustajateks hea lugeja-kogeja. Et mitte kellelegi ka endale mitte asjatult haiget teha rändame läbi Piia elu ilu kirjandusliku Loona.
Jah kõik kokku sattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud sinu elus on ehmatavalt sama sugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed. Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abi elu vara ja töö lepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab kui jääd töö võimetuks või lahkud sellest koos elust? No vot. Vaba tahtlikult panustasid armastusest miljonid teisele teenisid jumalaga! Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast pere vägi valda sinulgi on psühho terrori tõttu paanika hood ja ärevus häired ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse meie konveier ongi selline. Kuni üksi ja ühes koos üks teist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abi käsi vägi valda ja petmist enese salgamist ja aborte vägistamisi ja materiaalset ära kasutamist depressiooni ja alkoholismi nii seest poolt kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu. See on minu lugu. See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda ja sirutub sinu poole ilus hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli meie kolme aastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse,sest puukide ligi tõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel päriselt kadunud. Tänu sellele Loole mille pean aususe huvides ära rääkima olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima varasem mina olnuks afektis ja küsinuks üha kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb inimene küsib Jumal vastab.
Selleks et teha Piiaga osalus vaatlus kaasa ehitasin ka endale paari tutvumis portaali profiilid miski dateamoremi-… kolmas oli veel tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik nii läbi põlenud taadud kui kodutud kutid õngitsesid emmejat laadijat. Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed ainult et kusagil kaugetes ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas. Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma profiilid juba sulgenud kui mulle lähenes Meta messengeris mees kellele mõtlesin hüüdnimeks panna Tünn aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval mil koostasin oma õpilastele õppematerjali Inetust pardipojast Kunksmooriks. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu elu õhtuks enese kindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast maabuvast kapten Trummist oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin et tema ta ongi.
Kuu aega kirja vahetust enne kohtumist tulenes mu töö koormusest mitme kooli ja era õpilaste vahel polnud füüsilist pea linna sattumise aega. Kirja vahetus oli soe ja sulnis kirja vigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama Sinu mees ja Su Trumm.
Leidnuks Kunksmoor kes ma päriselt olengi töö kuhja alt varem kohtumise hetke adunuks tema suur nina õhust et alati pole tore kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne et ühitasin kohtumised üritustega kuhu ma nagu nii oleksin läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fifty sixty võrdsed. No hard feelings.
Mõne õnneliku nädala tunnike messe hommikul tunnike õhtul järel Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus et tal polnud kogemusi video kõnede võimalusega ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan sõnastada me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime teda erinevalt olla laskvastära kuulavast minust asus meespool aegsasti tegelikku mind ümber kujundama et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minu muutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta asus aeglasel õhinal mu elu lugu ümber kirjutama. Märgiline väljend asuski päriselt ka! Selleks et kesk ea kriisis mitme kihilises ummikus mitte oma prestiižikas piirkonnas villat müüa otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis et linna preilist tänaseks minuks õppimine on tähendanud inim võimete piiril tööd ihulist-hingelist-vaimset mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda et selles villas on Tünn Pootshaak juba neli koos elu sellesse samasse kohta keeranud kuhu näib kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümber kirjutatavaks täpselt sama suguse isendi nagu eelmine või isegi eelmised brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale et Lõuna Eesti sügavustest pärit kena mees inimene ei salli loomi run Forest run ütlesid sõbrad pikema jututa ta ei tea järelikult hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime tehnika ülikoolis Robotexil mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise lapsega suhestudes ise ennast kõrvalt jälgida. Ehkki laste rikkal isal oli enamusega täis kasvanud pesakonnast null-suhe teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid lubasin tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni sohi laps kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid kohtus minu pesa munaga kiir toidu restoranis kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest silmitsesid teine teist üks kõikselt. Mu vilunud haldja piiga adus sellest ei tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega kes minu sõbrad tegelikult on tõestamisega et looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainu õige et jätsin tühi trummi põrinale vastamata kui sulle tundub nii äge et su eelmine naine oma teismelised välja tõstis miks sa siis nii kurb ja katki oled et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiili peol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades varustuse millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsi asja et kõik vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi järelikult võivadki korduv kasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda kui ei allu võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat ööd tema kui võistlus tantsijaga džaivides sain vale sammude eest korduvalt putsi saadetud. Keset vestlust harva kohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale käsule Voodisse naine!
Püüdes ise tegelikult aru saades et asi on lootusetult mäda ikka tõestada näidata kutsusin kõmiseva õõnes anuma päevasele külas käigule vaata! Näe siin on vaja tormi murd ja lääpas võsa korrastada ühe toa tahan juurde ehitada turba põhisest öko peldikust on kõrini…
Tema ohkas et seda tööd on nii kohutavalt palju et minu Südamesalu tuleb maha müüa. Põrnitses kuidas ring käigu ajal kaduma jäänud kassi otsides muretsesin ning urises mu kahe aastaste kiisu kaksikute ja nende viie aastase kuninganna kohta et neid kassi raipeid ongi jõle palju hea kui mõni auto alla jääb. Vanused kirjutasin siia sihilikult nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu perekond. Raiped?
Saate aru ma olin selleks ajaks kolm 3!!!!!!! aastat seda raamatut kirjutanud kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud kirjutanud kaasa kogenud. Olin enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin et Tünn Pootshaak kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elu merede mets kapteniks.
Pesa muna nägi tühjusest oma kollase kaksik pilguga läbi ega pidanud tüüpi enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin et see mees viib meid sõja siia rulludes üle mere pakkisin soojad riidedki valmis et ennast tütart ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline et va õõnes rehkendas töö loomast eit müüb lisaks tema villa ülal pidamisele oma muinas maa ära ostab Atlandi serva pesa kuhu tore poiss toob oma laeva millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad motikad on in hobused raisad krdi bulad täiesti aut. Kulud ja eba mugavused müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas et eba Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik sest õhtuti endiselt kirglikke kirju kirjutav Tünn oli kesk päeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“ erinevaid sõidukeid müüv üli edu mees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka kliendi teeninduse ajal lennu jaamas magama jäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagala plaani nimel ikka veel vaja oma „elu õhtu õnn“ kiriku kontserdile viia et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda joodik ju võtad järgmise lemmik looma?
Varieteesse viisin ikka ka et näha kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta imeline kurtis üha kui kole on kui naised on liiga aktiivsed eeldas ta väsinu ometi et talle pärast tema ja ainult tema eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta poots haaki õieti mitut tööd rügava killustunud Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Oot oot ma kirjutan tema jaoks sinu elu loo ümber sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie ühise tuttavaga asju ajada imelik hipi? Ma võib olla… aa ise said. Su asjad pole olulised ühegi sinu lapse nime ma nagu nii meelde ei jäta iga kord küsin uuesti.
Su lähi ringis on probleemid vee sõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama aru ei saa või see on käsk naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade filmi esi linastusele nad nägid ja sõnasid sama mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesa muna ära olekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte nii õpetamisele õpilastele kui õpetajale toksis arvuti taga minu inimeste peade kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
Kui algas õpetaja preili kooli vahe aeg ning tormi murdu ja lääpas võsa haldama saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida andis Kunksmoor tollele imelisele veel ühe võimaluse näitas pilte mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või miskit korraldas nädalaid hilinenult messi et oma tiksumist suur ette võtja taga toas õigustada ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada käratas ta metsa töö kevad maratoni piltide peale et ma lõpetaksin oma jama pritsimise marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole raske. Ja tema värki ei müra ka.
24 veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult vastandlikud elamused sõja väe paraadile rivistunud masinate diisli vines kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga õlga kui Jaan Krossi skulptuuriga padu vihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsi pommitamise taller maal tuttavaid lipsasin Jaani kiriku juurde ja sain OMA üleni oma elamuse. Tegime viimse ühise käigu Tammsaare uus käsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin teda raamatu kaupluses mu pojaga video kõnet pidamas mis järel ta vaatas
raamatu külluses põlglikult ringi näh sinu vaesekese omi ei olegi.
Mina vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga mis peale kuulsin et olen nagu joodik keda pudeli juurest minema ei saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna läbi vana linna rongile koos läbi ligunenud kasukast nõrguva laus padu veega jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad soovitused kogu see jama maha müüa laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maa mehele kes linnas miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis oma pärit olu ja ennast häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päeva pikkust metsa tööd saag ja kirves igas käes endale Pärnu tagant Eassalust buldogi kutsika. Pusle tükkide paika libisemise joovastava sahina sekka sain kirja mis elukaga sa piltidel poseerid? enne kui hea kaas teelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning sel samal bloki viivul tundsin Olge õnnistatud toredad poisid!

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0 -ga 07.01.25

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema ränkraskel teemal – ühiskonna funktsioneerimise, muutumise, arengu, stagneerumise ja siis ka degradeerumise ning huku üle. Neist kõigist on ääri-veeri räägitud-kirjutatud, aga omaette, lahus, eraldiseisvalt. Ometi peaks olema kõne all protsess kui tervik. Vastasel juhul ei ole võimalik märgata kausaalsete ja funktsionaalsete seoste toimeid ega aru saasa selle protsessi siseloogikast. Kas me saame õigesti aru, et need nimetused käivad selle protsessi eri etappide kohta? Mingis faasis tehtud vead ei pruugi ilmneda samas faasis, vaid järgmistes.

Tere, härra Vooglaid!
Teil on täiesti õigus, et ühiskonna (või mis tahes sotsiaalse süsteemi) käekäiku – tema funktsioneerimist, muutumist, arengut, stagneerumist, degradeerumist ja võimalikku hukku – tuleb käsitleda ühtse protsessina. Kui vaadata neid faase eraldiseisvalt, ilma tervikliku ja sidusa pildita, jäävad paljud põhjus-tagajärg seosed märkamata ning eksitakse ka üldise protsessi siseloogika mõistmisel. Selles, et ühes faasis tehtud vead avalduvad sageli alles järgmistes etappides, peegeldub hästi seesama sisemine seoste ahel, mis läbib kogu ühiskonna arenguringi.
Alljärgnevalt mõned mõtted ja rõhuasetused, kuidas seda protsessi tervikuna käsitleda.

1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.
Adaptiivsus tähendab, et ühiskond püüab pidevalt keskkonna- ja sisemistele muutustele reageerida: kohaneda, uuendusi luua või vajadusel enda toimimist restruktureerida.
Komplekssus viitab, et ühe tasandi probleemid (nt haridussüsteemi puudujäägid) võivad omakorda avaldada mõju teistel tasanditel (nt majandusarengule, regionaalpoliitikale, kultuurielule), kuid samal ajal võivad need mõjud olla pika vinnaga ning kõige selgemini avalduda alles hilisemates etappides.
Kui vaadata ühiskonna arenguid ilma kompleksse tervikpildi printsiibita, näib see justkui seeria eraldiseisvaid etappe, kus mingid muutused toimuvad isoleeritult. Tegelikult on tegu peenekoelise, omavahel läbipõimunud süsteemiga, mis talletab nii positiivseid kui ka negatiivseid arengutendentse pikal ajaskaalal.

2. Funktsioneerimine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk
Neid faase võib tõepoolest vaadata terve ühe protsessi loogiliste etappidena. Tähistused – „funktsioneerimine“, „areng“, „stagnatsioon“, „degradeerumine“, „hukk“ – paigutuvad ajateljele või protsessi tsüklisse. Kindla raami andmine (et X on „funktsioneerimise faas“, Y on „stagnatsioon“ jne) on muidugi lihtsustus, ent mõtteline raamistamine aitab paremini seletada seda, et ühes faasis tehtud vead (või õnnestumised) kannavad vilju alles järgmises.
Funktsioneerimise faasis on fookus igapäevatasakaalu hoidmisel. Oluline on, et institutsioonid täidaksid neile pandud funktsioone nii ühiskonna sees kui ka suhetes välismaailmaga.
Muutumise (või „arengu“) faasis ilmnevad uuendused, innovatsioon, kiired ümberkorraldused – ühiskond püüab leida uusi lahendusi või tõsta efektiivsust, sageli ka vastuseks keskkonnast (sh teistest ühiskondadest) tulenevatele ootustele või väljakutsetele.
Stagneerumise faas tekib, kui kohanemis- ja uuendusvõime raugeb. Just siin hakkavad ka varem tehtud vead selgemalt avalduma – näiteks kui investeeringud haridusse on olnud aastaid puudulikud, jõuab selle negatiivne mõju kohale viivitusega.
Degradeerumine tähendab seda, et ühiskonna toimimise võimekus laguneb: kasvab sisemine vastuolu, püsiva koostöö asemele tekivad konfliktid, institutsioonide töökindlus väheneb, inimeste usaldus ametkondade vastu langeb.
Hukk saabub, kui kriitilised ressursid (sh inimlikud ressursid, moraalne kooshoid, põhistruktuurid) on sisuliselt otsakorral, ning süsteem ei suuda enam taastada endist tasakaalu ega luua uut stabiliseerivat struktuuri.
Need faasid võivad ajaloolises plaanis esineda kord lühemate, kord pikemate perioodidena; mõnikord ei ole üleminekud järsud, vaid pigem hiilivad.

3. Varjatud põhjused ja hilinenud tagajärjed
Nagu mainitud, ei avaldu paljud protsessid kohe. Väga tihti on nii, et ühes etapis külvatud seemned tärkavad alles järgnevas – heas või halvas mõttes. Näiteks võib tuua:
Haridussüsteemi puudujäägid (õppekavad, õpetajate ettevalmistus, rahastus) võivad küpseda aastaid, enne kui kasvab peale põlvkond, kes ei ole saanud piisavat ettevalmistust ühiskonnaelus või majanduses hakkama saamiseks.
Majanduse struktuurne sõltuvus (näiteks odavtööjõust või mõnest ühest tooraineallikast) ei pruugi varases „arengufaasis“ tagasilööke põhjustada, kuid kriisiolukorras võib see muutuda eksistentsiaalseks ohuks.
Demokraatlike institutsioonide mandumine (kui muututakse formaalseks, kaotatakse osalusmehhanismid, lubatakse korruptsioonil levida) võib esmalt näida ohutu või isegi kasulik lühikeses perspektiivis, kuid pikas vaates õõnestab see kogu ühiskonna toimimise alustarade – usalduse, legitiimsuse ja vastutustunde – vundamenti.
Seetõttu on tervikpildi hoidmine ülioluline: kui tervikut ei nähta, on oht, et „tulekahjusid kustutatakse“ vales kohas või valel ajal ning süsteem tervikuna liigub vaikselt õõnestumise ja degradeerumise suunas.

4. Tsükliline või lineaarselt kulgev protsess?
Eri ühiskonnateoreetikud ja ajaloolased (nt Arnold Toynbee, Oswald Spengler, Pitirim Sorokin jt) on toonud välja, et ühiskondade elutsüklid võivad sarnaneda kord tsükliliste, kord spiraalsete mustritega. Näiteks ilmneb ajaloos sageli, et mõningane jõukuse ja edu tase viib mugandumise, enesekindluse (ja vahel ka arrogantsuseni), mis omakorda vähendab valvsust ning muudab ühiskonna tõrjutuks uute ohtude ja väljakutsete suhtes. See loob eeldused stagneerumiseks, mis võib tipneda kriisi või isegi hukuga. Teisalt võib aga samasugune kriis avada uue arengu-, uuendus- ja tõusufaasi.
Spiraalne nägemus tähendab, et need tõusud ja mõõnad ei ole täpselt samasugused kordused, vaid iga tsükli jooksul on mõningane kvalitatiivne muutus (tehnoloogiline, institutsionaalne, väärtuste tasandil jne). Tsükli mõte peegeldab tunnet, et on olemas teatav sisemine faaside vaheldumine – tõus, kõrgaeg, langus, kriis ja siis uuesti tõus. Kuid nagu te märgite, oluline on pidada meeles, et iga etapi käigus tehtud vead või õnnestumised kannavad endas tagasilöögi- või edulavviivutust tulevikufaasis.

5. Mida silmas pidada?
1. Süsteemsuse tunnistamine: vaja on näha ühiskonda kui mitmekihilist tervikut, mille osade vahel on pidev infovahetus ja vastastikmõju.
2. Pikaajaline vaade: kõige tähtsamad struktuursed vead või tugevused ilmnevad sageli alles mitme aastakümne jooksul, seepärast ei saa hinnata olukorda lühikese, näiteks ühe valimisperioodi, alusel.
3. Varjatud mõjude tuvastamine: poliitiliste otsuste ja majandusreformide juures tuleb eristada lühiajalisi ja pikaajalisi tagajärgi ning arvestada, et ühes lühiajalises faasis pealtnäha edukas samm võib hiljem osutuda ohtlikuks.
4. Institutsionaalne mälu: paljud ühiskonna stabiilsust tagavad funktsioonid sõltuvad sellest, kui hästi ja sügavalt on institutsioonid oma praktilisi õppetunde läbi seedinud ja kogemustena talletanud (nii ametkondlikus mälus kui ka kultuurilises teadvuses).
5. Ühiskondlik refleksiivsus: võime kriitiliselt iseennast kõrvalt vaadata – nii üksikisikute kui ka institutsioonide tasandil. Just refleksiivsus aitab õigeaegselt märgata vigu, mille kumulatiivne mõju võib avalduda alles tulevases faasis.

Kokkuvõtteks
Need nimetused – funktsioneerimine, muutumine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk – kirjeldavad tõesti ühe ja sama protsessi erinevaid etappe või seisundeid. Kui neid käsitleda teineteisest lahus, kipuvad märkamata jääma nn edasi kanduvad põhjused ja kumuleeruvad tagajärjed. Laiemat pilti silmas pidades saame paremini aru, miks varem tehtud (või jäetud tegemata) otsused end just hiljem valusalt kätte maksavad. Samuti aitab see mõista, et ühiskondlik areng pole ei ühetaoline lineaarne õitseng ega ka lihtsalt pidev allakäik, vaid pigem lainetena või spiraalina kulgev protsess, mille igas faasis on oma siseloogika, riskid ja võimalused.
Seda tervikpiltlikku lähenemist võiksid ühiskonna kujundamisel silmas pidada nii riigi institutsioonid, organisatsioonid kui ka kogu üldsus – just sel moel saab püüda vältida neid „faasilükkeid“, kus tagantjärele tõdetakse, et kriisi juured olid ammu teada, ent jäid omal ajal tähelepanuta.
Seega, jah – kõik loetletud nimetused kirjeldavad ühiskonna arengutsüklis sisuliselt sama protsessi erinevaid faase. Ja ühest faasist teise liikudes avalduvad alles need vead või õnnestumised, mis külvati eelnevates etappides. Nii kujunebki tervikpilt.
Sa selgitasid väga põhjalikult. Aitäh! Me jätsime süsteemi tekke- ja kasvufaasi käsitamata. See ei pruugi olla suur viga, sest need faasid on enesestmõistetavad. Inimese sünnile eelneb embrüonaalne faas, milles inimene elab, aga veel mitte iseseisvalt. Uued ühiskonnad kujunevad samuti mingi teiste süsteemide sees seni, kuni saavutavad vajaliku küpsuse ja virguvad iseseisvalt funktsioneerima, muutuma ja arenema. Jätame kauged ajad siin praegu kõrvale. Üritame keskenduda meie ajal aktuaalsetele protsessidele. Need ühiskonnad, mille rüppes uued võrsuvad, on enamasti üdini korrumpeerunud, kõlbmatuks vananenud, kapseldunud ajast-arust läinud dogmadesse, kohmakad ja nii bürokratiseerunud, et nn juhykond ei ole võimeline formaalsete reeglite taha nägema. Kõigega, mida sa kirjutasid, olen igati nõus, välja arvatud üks koht. Arutame seda veidi põhjalikumalt!
Sa kirjutad: “1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.”
Kas sa tahad, et ma täpsustaksin, mis osas meie käsitused lahknevad?

Loomulikult! Oleksin väga tänulik, kui täpsustaksite, milles näete meie käsitluste lahknemist. Just tänu sellistele erinevustele avaneb võimalus teemat veel sügavamalt lahti mõtestada. Palun jagage oma arusaamist ja vaatame üheskoos, kuidas meie lähenemised üksteist täiendavad või miks nad mõnes kohas lahknevad.

Me püüame, ehkki teame, et alati ei pruugi see laitmatult õnnestuda, käsitada SÜSTEEME süsteemselt ja kompleksselt. Käsituse süsteemsusaste algab osadest (süsteemi tükkidest). Teiseks alasüsteemid. siis elemendid (mis teatavasti kannavad infot kogu selle süsteemi kohta, mille element see element on. Seejärel leiame metasüsteemid, sest teame, et iga süsteemi töhendus kujuneb kontekstis (metasüsteemis). Rahuldavaks saame pidada käsituse süsteemsusastet sel juhul kui suudame süsteemi vaadelda metasüsteemide süsteemis, ehk supersüsteemis. Kõik süsteemid me jaotame esmalt isereguleeruvateks, reguleeritavateks ja sellisteks, mis on isereguleeruvad, ent mingil määral ka reguleeritavad. Elanikud on ühiskonna (reguleeritava, formaalse süsteem) liikmed ja kultuuri (isereguleeruva, mitteformaalse sstemi) esindajad. Ühiskonna esindamiseks on vaja vastavaid volitusi. Ühiskonna esindamine on presidendi, peaministri ja välisministri prerogatiiv. Teiseks näiteks võtame inimese organismi, mis on isereguleeruv süsteem, aga inimesed on loonud sadu võimalusi mõjutada selle süsteemi funktsioneerimist, muutumist ja arengut. Kriitilisele teele ja siis ka kriisi saab meie meelest sattuda vaid isereguleeruv süsteem, kui selle energeetiline potentsiaal on ammendunud ja ei ole enam võimalik endisena funktsioneerida. Kriisis süsteem kas hukkub, või saab allakäigu põhjustest jagu ja tärkab uuesti senisest täiuslikumana, fööniksina uuenenuna. See oleks areng. Seega võib öelda, et ka areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid ja kriis on arengu üks eeldus. Meil oleks vaja teada, milliseid eeldusi on eri süsteemide arenguks, lisaks kriisile, veel vaja. Mis puutub komplekssusse, siis meie meelest on käsitus kompleksne sel määral, mil suudetakse süsteemi vaadelda eri (küllalt paljudest) aspektidest ja aduda dialektiliste, trialektiliste, või n-mõõtmeliste seoste tähendust (näiteks; informatiivne ei ole ei majanduse ega sootsiumi kohta kogutud andmed, vaid majandusliku ja sotsiaalse ühtsus (tasakaal). Samamoodi oleks vajalik õigusliku (stabiliseeriva jõu) ja poliitika (labiliseeriva jõu) ühtsus (tasakaal), tehnoloogia ja ökoloogia ühtsus (tasakaal), tehnika (millega) ja energeetika (potentsiaali) ühtsus, aja, ruumi (loe: aegruumi) ja valguse (valgustatuse) ühtsus jne. Meie käsituses on ühiskonnas sihi- ja eesmärgipäraste protsesside kulgemiseks vaja silmas pidada 24 aspekti (12+12, sh x ja y, mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks…). Jah, igal juhul ja alati on veel midagi, mida me tegelikult ehk loodame ja usume, või kardame, aga ei tea.

Te kirjeldate väga põhjalikult ning näidete varal täpsustate seda, kuidas käsitada süsteeme (sh ühiskonda) sügavalt süsteemselt ja kompleksselt. Toon allpool välja mõned aspektid, mis teie käsitluses eriti silma paistavad, ning püüan siduda neid üldiste süsteemiteooria põhiprintsiipidega. Samuti viitan võimalikele erinevustele levinud (simplifitseeritud) käsitluste ja teie esitatud (märksa nõudlikuma) lähenemise vahel.

1. Mitmetasandiline vaade: elemendid, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid
Te rõhutate, et rahuldavaks süsteemsuse astmeks saab käsitlust pidada alles siis, kui suudetakse eristada:
1. Osad (süsteemi tükid, komponendid).
2. Alasüsteemid (ka nt funktsionaalsed üksused).
3. Elemendid, mis kannavad infot terve süsteemi kohta.
4. Metasüsteemid, mis moodustavad süsteemi konteksti (n-ö raamistik, milles süsteem toimib).
5. Supersüsteem ehk mitme metasüsteemi „võrk“, mille osaks käsitletav süsteem on.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Levinud arusaam „ühiskonnast kui kompleksest süsteemist“ piirdub tihti vaid sellega, et ühiskond on paljudest alasüsteemidest koosnev – majandus, poliitika, kultuur, haridus jms. Vähem pööratakse aga tähelepanu sellele, kuidas need alasüsteemid ise metatasandil kontekstualiseeruvad (nt regionaalse kultuuri, rahvusvahelise õiguskeskkonna, globaalsete ideoloogiliste suundumuste jms kaudu) ja kuidas üksik element (nt inimene, organisatsioon, institutsioon) kannab endas infot kogu süsteemi kohta. Teie käsituses on seega sügavam sissevaade, mis nõuab teadlikult meta- ja supersüsteemide rolli arvestamist.

2. Isereguleeruvad, reguleeritavad ja „segatüüpi“ süsteemid
Teie vaates on eriti oluline, kas süsteem:
1. on põhiliselt isereguleeruv (nagu elusorganism, ökosüsteem, kultuuriline kooslus),
2. on pigem väljastpoolt reguleeritav (nt formaalne, tehniline, administratiivne süsteem),
3. või kuulub „segatüüpi“ – üldraamilt isereguleeruv, kuid teatud määral ka välise mõjutusega (nt inimorganismi on võimalik meditsiiniliselt mõjutada, ühiskonda saab institutsionaalselt juhtida jne).
Kuidas see erineb tavapärasest?
Sageli aetakse segi ühiskond „kui kultuuriline kooslus“ ja riik „kui ametkondlik, formaalne reguleeriv süsteem“. Teie rõhutate, et elanikud on ühiskonna (kui isereguleeruva süsteemi) esindajad ning samal ajal ka riigi (formaalse, õiguslikult reguleeritava süsteemi) liikmed. Selline „topeltstaatus“ loob pidevaid pingeid ja nõuab mõistmist, et ühiskonna sisemine eneseregulatsioon (sh tavade, väärtuste, eetika kaudu) ja riiklik regulatsioon (seaduste, täidesaatva võimu kaudu) ei ole üks ja sama asi. Just see eristus jääb avalikus arutelus sageli poolikuks.

3. Kriis ja areng – miks ainult isereguleeruv süsteem saab päriselt areneda?
Te osutate, et:
Kriisi satub eeskätt isereguleeruv süsteem, sest see ammendab oma senise energeetilise potentsiaali ja ei suuda end vanal kujul elus hoida.
Kriis on arengu eeldus: süsteem kas hukkub või kohaneb ja sünnib „fööniksina“ senisest täiustatumal moel.
Ka areneda (laiemas, kvalitatiivses mõttes) saavad ainult isereguleeruvad süsteemid, sest areng eeldab sisemist (autonoomset) ümberkujundamisvõimet.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Paljud lähenemised nimetavad „arenguks“ igasugust muutust, kaasa arvatud riiklikult peale surutud reforme. Teie rõhutate, et tõeline areng (n-ö sisuline, olemuslik) saab toimuda siis, kui süsteem on suuteline omaenda sisemiste mehhanismide abil uuesti tasakaalu leidma ja uuel tasemel funktsioneerima. Üksnes väliste käskude-keeldude läbiviimine võib küll tuua formaalse muutuse, ent mitte tingimata arengulist kvaliteedihüpet.

4. Kriis kui vajalik „raputus“ versus juhitamatu lagunemine
Sageli kardetakse kriise ja püütakse igal juhul neid vältida. Teie käsitluses on kriisil nii hävitav kui ka potentsiaalselt uuendav mõju:
1. Kui põhjused, mis kriisi tekitasid, suudetakse läbi töötada ja ületada, toimub areng (fööniksina tõus).
2. Kui neid põhjusi ei suudeta kõrvaldada, läheb süsteem allakäiku ja hukkub – või degradeerub mõneks teiseks tasandilt madalamaks isereguleerivaks süsteemiks.
See haakub nii bioloogilise evolutsiooni kui ka paljude sotsiaalteoreetiliste (nt Toynbee, Spengler) vaadetega, kus kriis on uut loov murdepunkt, samas ka ohustav ja riske täis üleminekuhetk.

5. „Komplekssus“ kui võime eristada mitut mõõdet ja nende koostoimet
Teie sõnul on käsitlus kompleksne sel määral, mil suudetakse:
1. Süsteemi vaadata erinevatest (piisavalt paljudest) aspektidest.
2. Mõista eri komponentide vahelisi n-mõõtmelisi seoseid (mitte pelgalt lineaarselt „A mõjutab B-d“, vaid nt dialektiliselt, trialektiliselt, ringmõjuste ja tagasisideahelate kaudu).
Te toote näiteid tasakaalu- või ühtsuspaaridest:
majandus ja sootsium,
õigus (stabiliseeriv jõud) ja poliitika (labiliseeriv, uuendust toov jõud),
tehnoloogia ja ökoloogia,
tehnika ja energeetika,
aeg, ruum ja „valgus“ (valgustus ehk teadvustatud, mõtestatud tegutsemine),
ning kokku lausa 24 aspekti (12+12).
Ühtlasi meenutate, et alati jääb veel midagi tundmatut (ehk x ja y), mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks jne.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Tavapärane „komplekssuse“ rõhutamine piirdub tihti väitega, et ühiskond on mitmekesine või keerukas. Teie käsitlus aga nõuab detailset lahtikirjutamist, kuidas (ja millistest) konkreetsetest aspektidest see keerukus koosneb, kuidas need omavahel tasakaalustuvad ning milline on teadlikkuse (valgustuse) roll nende seoste märkamisel.

6. Mida veel esile tuua?
Süsteemne tervikmõtlemine nõuab nii analüütilist lahtiharutamist (osad, seosed, kontekst) kui ka sünteetilist (kuidas need kõik kokku toimivad). Teie lähenemine näib olevat selgelt mõlemat hõlmav.
Areng vs reform: areng eeldab sisemist eneseregulatsiooni ja kriisisituatsioonist väljakasvamist, reform võib olla ka väliselt kehtestatud muutus, mis ei pruugi süsteemi olemust täiustada.
Elav diskussioon: ühiskonna ja riigi eristamine on paljudes kohtades (sh poliitikas) endiselt hägune, mistõttu on oluline teie rõhutatud nüanss, et kodanikud on üheaegselt nii formaalse (riik) kui ka mitteformaalse (kultuuriline, sotsiaalne kooslus) süsteemi subjektid (või manipuleerimise objektid).

Kokkuvõtteks
Teie käsitlus toob välja, et ühiskonna kui süsteemi nägemine „lihtsalt keerulise“ kooslusena ei ole piisav. Vaja on:
1. Mitmetasandilist (osad, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid) käsitlust,
2. Eristada selgelt isereguleeruvad, reguleeritavad ja segatüüpi süsteemid,
3. Mõista, et tõeline areng (ning seega ka kriisi ületamine) on võimalik vaid isereguleeruval süsteemil,
4. Pidada silmas mitut (vähemalt 24) aspekti, mis peavad omavahel tasakaalus olema,
5. Teadvustada, et süsteemis on alati midagi tundmatut (x või y), mida ei saa täielikult kontrollida ega ette näha.
Nii saab selgemaks, et kriis kui „raputus“ võib vabastada energiat ja tuua kaasa uuenemise, kuid seejuures peab süsteem ise olema suuteline ennast uuesti üles ehitama. Seepärast on oluline hoida silmas nii kultuuri (isereguleeruvat põhikomponenti) kui ka riiklikku (formaalse, reguleeritava) tasandit – ilma sisemise elu- ja arenguvõimeta ei teki ka tegelikku kvaliteedihüpet.
Teie rõhuasetus on märksa rangem ja sügavam kui lihtsustatud väide „ühiskond on lihtsalt kompleksne süsteem“. Just tänu sellistele nüanssidele (alasüsteemide, meta- ja supersüsteemide arvestamine, isereguleeruvuse esiletõstmine, mitme aspekti tasakaal) lähenete te sellele, mida võiks nimetada tõeliselt „kompleksselt süsteemseks“ käsitluseks.

Aitäh nende täpsustuste eest! Ootan huviga, kuidas see jutt edasi läheb ja kuhu süvenemine meid veel viib. Palun jätkake, kui teil on lisaküsimusi või uusi nüansse, mida koos läbi arutada.
Tänan, et süvenesid ja nii põhjalikult analüüsisid. Kui me nüüd võtame arvesse, et ühiskond on “kihiline” ja igal tasandil, alates indiviidist, perkonnast, sõpruskonnast ja kogukonnast ning lõpetades riikliku, riikidevahelise ja ülemaailmse regulatsiooniga, peaksime märkama ja arvestama, et igal tasandil on ome eripära, oma võimalused ja piirangud, oma tähtsus ja tähendus.

Absoluutselt – ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku.
Alljärgnevalt mõni märgiline nüanss, mida kihilisuse juures tähele panna:

1. Igal kihil on iseregulatsiooni potentsiaal… aga ka välised mõjutajad
Indiviid on paljuski isereguleeruv, ent sõltub ümbritsevast keskkonnast (perekonna väärtused, sõpruskonna normid, töökoht jms).
Perekond, sõpruskond, kogukond – need on ühtaegu isereguleeruvad (tekitavad oma sisemised normid, kokkulepped, väärtused), aga ka reguleeritavad, sest riiklikud seadused ja poliitilised otsused seavad nendele mingid raamid (nt abieluseadused, kohalikud maksud, reeglid ühisruumis).
Riik on suuresti reguleeriv ja reguleeritav süsteem, millel on selged õiguslikud ja ametkondlikud mehhanismid (seadused, eelarved, institutsioonid). Samas sõltub riik omakorda rahvusvahelisest õigusest, lepetest, julgeolekukokkulepetest jms.
Riikidevahelised ühendused (EL, WTO, NATO, regionaalsed blokid) kujutavad endast kokkuleppelisi formaalseid süsteeme, mille alus on lepingud, reeglid, regulatsioonid – aga neilgi on sisemine dünaamika, väärtusruum, „kultuur“, mis kujuneb liikmesriikide omavahelistes suhetes.
Ülemaailmne tasand (globaalne majandus, kliimaprobleemid, rahvusvaheline õigus) eeldab kõigil eelnevatel tasanditel toimuva kooskõlastamist. Samas on sellel tasandil reguleerimisvõime piiratum, sest pole ühtset keskset maailmavalitsust, vaid on pigem lepped, konventsioonid, vabatahtlik kokkulepe ning suur hulk mõjutajaid (sh suurriigid, rahvusvahelised korporatsioonid jm).
Igal tasandil tekib sisemine eneseregulatsioon (kasvõi perekondlikud kokkulepped, kogukonna traditsioonid, professionaalsed standardid vmt) ning väline reguleerimine (seadused, reeglid, rahvusvahelised standardid). Tõeline areng või kriisi ületamine eeldab, et need kaks – sisemine eneseregulatsioon ja väline regulatsioon – suudavad omavahel mingil määral tasakaalus olla.

2. Erinevad võimalused ja piirangud
Indiviidi tasand: siit saavad alguse loovus, vaba tahe, isiklik vastutus, moraalne otsus. Samas piirab indiviidi valikuid perekondlik, majanduslik ja sotsiaalne raamistik (nt töökeskkond, sissetulekud, perekondlik toetus või piirangud jne).
Kogukonna tasand: kogukond võib olla väga elastne sotsiaalne kooslus, kus kujuneb autonoomne kultuur, väärtusruum, traditsioonid. Samas on kogukond sageli haavatav (nt kui regionaalpoliitika ei toeta maapiirkondi või kui ettevõtted lahkuvad).
Riigi tasand: eeliseks on formaalne autoriteet (seadused, riigiasutused), võime teha suuri investeeringuid (taristu, haridus, tervishoid) ning ametlik esindus rahvusvahelisel areenil. Piiranguks võivad olla bürokraatia, korruptsioon, politiseeritus või majanduslik kitsikus.
Rahvusvaheline / Ülemaailmne tasand: võib pakkuda suurt võrgustiku potentsiaali (koostöö teaduses, kaubanduses, julgeolekugarantiid), ent samas jäävad valitsemise mehhanismid sageli hajusaks ja puudub üksmeel (näide: kliimaleppeid pole piisavalt jõuliselt rakendatud, sest riikide huvid on väga erinevad).
Seega on igal tasandil nii teatud ainulaadne tegutsemisvabadus kui ka kokkupuude teiste tasandite regulatsioonide ja mõjutustega.

3. Iga tasandi tähtsus ja tähendus on erinev, kuid omavahel seotud
Kui perekonna tasand ei toimi (nt katkised inimsuhted, vähe hoolt laste kasvatamise eest), tekivad probleemid indiviidi tasandil (nt väärtushinnangute segadus, sotsiaalsed riskid).
Kui kogukonna tasand on nõrk, ei pääse mõjule kohalik innovatsioon, kohalikud traditsioonid ja sidusus. See mõjub omakorda riigi tasandil: regionaalne tasakaal on ohus, ääremaastumine süveneb.
Kui riigi tasand ei tegutse adekvaatselt (seadused on mannetud, korruptsioon laialdane, haridussüsteem kidub), mõjuvad need suured negatiivsed lained nii kohalikele kogukondadele kui ka indiviididele. Samuti ei saa riik esineda usaldusväärse partnerina rahvusvahelisel areenil.
Kui rahvusvaheline tasand jätab suured probleemid (kliima, julgeolek, inimõigused) lahendamata, saavad kannatada nii riigid, kogukonnad kui ka indiviidid.
Seega moodustub vertikaalne telg, kus kihid on hierarhiliselt üksteise peal, ja horisontaalne telg, kus igal tasandil toimub sisemine eneseregulatsioon. Tõeliselt süsteemne vaade nõuab nende omavaheliste seoste terviklikku märkamist.

4. Kriisid, areng ja kihilisus
Nagu varasemates aruteludes mainitud, võib kriis tabada nii indiviidi (isiklik kriis), perekonda, kogukonda kui ka riiki või isegi rahvusvahelist tasandit (globaalne kriis). Põhjused võivad kumuleeruda eri tasanditel:
Isiklik kriis (nt vaimse tervise mured) võib viia pere lagunemiseni, mis kandub omakorda üle kogukonna toetusvõrgustikku.
Poliitiline või majanduslik kriis riigi tasandil võib lõhkuda kohaliku kogukonna majanduse, põhjustada töötust, rännet jms.
Globaalne kriis (nt finantskriis, kliimakriis, pandeemia) omab tagajärgi kõikidele madalamatele tasanditele.
Areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse.

5. Praktiline järeldus: vajadus sidususe, koostöö ja teadliku juhtimise järele
Sidusus tähendab, et kõik kihid (indiviid, perekond, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) on omavahel toimivas suhtluses. Näiteks kui riik näeb ette suurprojekti, tuleb küsida kohalike kogukondade arvamust.
Koostöö tähendab, et igal tasandil tunnustatakse teiste tasandite unikaalset rolli. Indiviidil on see eneseteostus ja isiklik vastutus, kogukonnal elujõuline kultuur, riigil stabiilsust ja turvalisust tagav õiguskord, rahvusvahelisel tasandil üleilmne koordinatsioon ja reeglid.
Teadlik juhtimine eeldab, et otsuste tegijad tunneksid tasandite omavahelisi seoseid. Nt otsus „kärpida“ haridusvaldkonna rahastust ei ole pelgalt riigi rahaline küsimus, vaid mõjutab indiviidi maailmapilti, kogukonna sidusust, riigi tulevikupotentsiaali, ja laiemalt ka riigi mainet rahvusvahelises konkurentsis.

Kokkuvõte
Kihiline lähenemine ühiskonnale aitab märkida ja arvestada, et:
1. Igal tasandil on omad võimalused, piirangud ja eripära.
2. Kõik tasandid on vastastikuses mõjus: ühe tasandi muutused kanduvad järgmistele.
3. Suurem tervikpilt (supersüsteem) avaneb alles siis, kui jälgitakse kõiki kihte, mõistetakse nende omavahelist dünaamikat ning tunnistatakse, et igas kihis on nii isereguleerumist kui ka väliseid mõjusid.
4. Kriisid võivad alguse saada ja avalduda eri tasanditel, ent mõjutavad alati tervet vertikaali. Areng (reaalne kvaliteedihüpe) nõuab sisemist valmisolekut ja koostööd tasandite vahel.
Seega on ühiskonda väga keerukas üksnes „riikliku tasandi“ vaatepunktist juhtida. Samamoodi on liiga lihtsustav vaadata ühiskonda pelgalt indiviididevaheliste suhete kogumina. Tõhusaim ja elutervem lahendus eeldab, et märkame nii ülemisi kui ka alumisi kihte ja oskame hinnata iga tasandi reaalset rolli, tähtsust ja haavatavust.
Väga hea, et sa tõid rõhutatult esile, et ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku. Mul on väga hea meel, et kinnitad, et areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse. Nüüd aga võiksime proovida, kas meil õnnestub leida küllalt palju meetmeid, et a) vähedada kultuur mandumise tõenäosus ja b)tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi mitte siit-sealt, nagu enamasti kombeks, vaid “läbivalt”, st kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel piisava süsteemsuse ja komplekssusega. Mäletad, detsembris me vaatasime üsna sügavalt, mis iseloomustab ühiskonna jaotumist straatidesse. Tead, see kukkus meil väga hästi välja! Pole veel näha olnud, et keegi oleks kuskil teinud selle paremini. Nimetan nüüd kolm sõna, mille tähtsust ühiskondlikus ja riiklikus regulatsioonid ei ole võimalik ülehinnata. Need kolm sõna on side, edasiside ja tagasiside. Eestis (kardan, et ka mõnel teisel maal) on nende sõnade tähendus häbemata sassis. Juba seetõttu ei saa inimesed üksteisest kuigi palju aru ei juhtimise, valitsemise, haldamise, hõivamise ja sidustamise kontekstis. Seetõttu ei ole enamasti võimalik ei juhtimine ega iseregulatsioon ja süsteemid on sattunud kriitilisele teele.

Te toote välja kolm väga olulist sõna: side, edasiside ja tagasiside, mis on tõesti ühiskonna- ja riigihalduses tihtipeale sassis või vähese tähelepanu all. Täpsed definitsioonid ning nende mõistete tegelik rakendamine on üks tähtsamaid võtmeid, et ühtlasi:
1. Vähendada kultuuri mandumise tõenäosust (s.t vältida väärtusliku vaimse, eetilise, kultuurilise „sisu“ lagunemist ja asendumist formaalse, dogmaatilise, sisutühja kestaga),
2. Tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (perekond, kogukond, kohalik omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) nii, et need toimetaksid piisava süsteemsuse ja komplekssusega.
Allpool püüan seletada, miks need kolm mõistet on niivõrd olulised, kuidas need omavahel suhestuvad ja mida tähendab nende rakendamine ühiskonna eri tasanditel.

1. Side (ehk toimiv ühendus või kommunikatsioon)
1.1. Miks on side nii tähtis?
Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.
Side on alus kahele teisele protsessile (edasisidele ja tagasisidele). Kui side ei tööta (või puudub täielikult), ei ole võimalik edasisidet ega tagasisidet rakendada.
1.2. Mis juhtub, kui side puudub või on ebapiisav?
Ühiskonna eri kihid (nt indiviidid, kogukonnad, institutsioonid) ei tea üksteise vajadusi ega kitsaskohti. Poliitilised otsused võivad sündida infovaeguses või – mis veel hullem – valede eelduste pinnalt.
Kriisiolukordades ei jõua oluline teave õigeaegselt otsustajateni. Samamoodi ei jõua otsustest tekkinud muudatused või juhised adressaatideni.
1.3. Millisel tasandil ja kuidas side toimib?
Perekondlik tasand: usalduslikud, avatud vestlused, tunnetus, et pereliikmed toetavad üksteist ja jagavad tegelikke tundeid/soove.
Kogukond tasand: sotsiaalsed võrgustikud, kogukondlikud koosolekud, naabrivalve, ühistegevused, infokanalid.
Omavalitsuse ja riigi tasand: avalik teabevahetus (sh e-lahendused, teabepunktid, veebilehed, kohalikud ajalehed, rahvakohtumised).
Rahvusvaheline tasand: diplomaatiline ja institutsionaalne side, rahvusvahelised konverentsid, koostööorganisatsioonid.
Kõige alus on usaldusväärne, õigeaegne, täpne ja sisukas kommunikatsioon.

2. Edasiside (ingl feedforward) ehk „ettevaatav“ side
2.1. Mis on edasiside?
Edasiside on info või teabevoog, mis liigub otsustajale või tegutsejale enne, kui midagi reaalselt (suures plaanis) toimub. Ehk see on ennetuslik, prognoosiv info.
Edasiside eesmärk on anda märguanded, mis aitavad paremini ette valmistuda tulevikusündmusteks või -olukordadeks, et vältida vigu ja kriise.
2.2. Miks on edasiside oluline?
Vältimaks hilinenud tegutsemist ja järskude kriiside puhkemist (nt majanduskriis, ökoloogiline kriis, sotsiaalne rahulolematus).
Võimaldamaks strateegilist planeerimist: hariduspoliitikas, tervishoius, infrastruktuuris jms. Näiteks demograafilised trendid on edasiside – need näitavad aegsasti, kuhu võib olla vaja rajada koole või hooldekodusid.
2.3. Kuidas rakendada edasisidet eri tasanditel?
Perekonna tasand: teadlik planeerimine (sh laste haridustee, pensionivara kogumine), võimalike riskide (töökoha kadumine, terviseprobleemid) läbikaalumine.
Kogukonna tasand: kogukond võib luua ühiseid visioone ja -plaane, ennustades majanduslikke suundumusi, analüüsides keskkonnaolusid.
Riigi tasand: strateegilised arengukavad, riskianalüüsid, teadus- ja innovatsioonipoliitika; ametkondlik kaardistamine (demograafia, regionaalareng, kliimamuutused).
Rahvusvaheline tasand: globaalsed organisatsioonid (nt ÜRO) ja koostööprogrammid (nt OECD, EL), mis püüavad ette näha kriise (pagulaskriis, ülemaailmsed finantsšokid, keskkonnakriis).
Edasiside olemus on: “Mõtleme ette, hoiame kokku kõik signaalid, et ennetada suuri vapustusi.”

3. Tagasiside (ingl feedback) ehk „peegeldav“ side
3.1. Miks on tagasiside hädavajalik?
Tagasiside on info, mis liigub pärast mingi toimingu, sündmuse või otsuse toimumist tagasi otsustaja(te) või teostaja(te) juurde. Selle eesmärk on analüüsida, kas tegevus/otsus/tulemus vastas ootustele või mitte.
Tagasiside korrigeerib käitumist ja suunab parandusi, uuendusi, ümberkujundamisi.
Ilma tagasisideta pole võimalik tõelist iseregulatsiooni ega ka juhtimist, sest puudub arusaam, mis tegelikult toimus ja miks.
3.2. Kuidas tagasiside võib moonduda?
Võlts-tagasiside: ülemusele antakse „ilusamad“ andmed, et jätta muljet, nagu kõik kulgeks laitmatult.
Negatiivsete tulemuste varjamine: poliitilised või bürokraatlikud struktuurid manipuleerivad näitajatega, rahustavad avalikkust, kuid tegelikke probleeme ei lahendata.
Kommunikatsioonibarjäärid: madalamad tasandid (nt õpetajad, perearstid, sotsiaaltöötajad) annavad signaale, et probleem on süvenemas, kuid ülemine tasand ei kuula.
3.3. Eri tasandite näited
Perekond: kas lapsevanem küsib lapselt, kuidas ta päriselt end tunneb? Kas abikaasad julgevad anda teineteisele ausat tagasisidet?
Kogukond: kas omavalitsus küsib kodanikelt, kuidas rahule jäädakse uute teeremonditöödega, ja kas vastuseid võetakse arvesse järgnevates projektides?
Riik: kas valitsusasutustel on sisulised analüüsid oma tegevuse tõhususe kohta? Kas kodanike kriitilised hääled jõuavad otsuste tegemise lauale?
Rahvusvaheline tasand: kas rahvusvahelised konverentsid (nt kliima-, tervishoiu- vms) toovad endaga tegeliku muutuse või jäävad raportid lihtsalt riiulitele?

4. Side, edasiside, tagasiside – kokkuvõtlikult
1. Side: me oleme ühenduses ja vahetame infot – see on baaseeldus.
2. Edasiside: me püüame aru saada lähenevatest ohtudest või võimalikest arengutest, et jõuaksime reageerida enne kriisi puhkemist.
3. Tagasiside: me analüüsime juba tehtut, et õppida vigadest, kinnitada õnnestumisi ja kohaneda reaalse olukorraga.
Kui need kolm on korralikult toimimas kõigis ühiskonna kihtides, hakkavad toimuma iseregulatiivsed protsessid, mis on palju efektiivsemad kui mistahes direktiivid ülalt alla või formaalsed käskkirjad:
Iseregulatsioon + juhtimine = tegelik (mitte üksnes näiline) areng.
Kui side, edasiside ja tagasiside on katkendlikud või moonutatud, rammestuvad ka juhtimine ja iseregulatsioon ning ühiskond võib liikuda kriisi (või kinnistunud mandumise) suunas.

5. Meetmed kultuuri mandumise vähendamiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kõigil tasanditel
Alljärgnevalt mõned üldised läbivad meetmed, mis võiksid anda impulsi nii paremale koostööle, loovusele kui ka ennetavale tegutsemisele:
1. Haridus ja teavitus
Õpetada (juba koolides) kommunikatsioonipädevust, kriitilist mõtlemist, empaatiavõimet – s.t külvata arusaama, miks side, edasiside, tagasiside on üliolulised.
Arendada inimeste võimet andmeid/infot mõtestada, mitte ainult fakte pähe õppida.
2. Ametkondade ja poliitiliste institutsioonide avatuse suurendamine
Selged protseduurid, kuidas kogukonna ettepanekud jõuavad poliitilisele tasandile ja kuidas nendega tegeletakse.
Osalusdemokraatia mehhanismid (avalik kaasamine, rahvaküsitlused, eelarvamus, kaasav eelarve jms) – kuid mitte pelgalt formaalselt, vaid sisuliselt läbimõelduna.
3. Strateegiline planeerimine (edasiside-fookusega)
Regulaarne riskianalüüs: majandus, demograafia, keskkond, regionaalareng.
Teadusnõukogud ja ekspertkogud, kes analüüsivad trendsignaale ja pakuvad varakult lahendusi.
Resilientsuse (vastupanuvõime) tõstmine, nt luues nn puhvrisüsteeme (varud, võimekus kiiresti reageerida kriisidele).
4. Tõhus tagasiside mehhanism
Sõltumatud auditid ja analüüsid: nii avalik sektor (riigikontroll), eraettevõtted, VVO-d, meedia.
Kaitstud kanalid kriitilise info edastamiseks (nt vilepuhujate kaitse).
Reaalne huvi vigadest õppida, mitte kedagi lihtsalt süüdistada.
5. Digivahendid ja platvormid side parandamiseks
E-riigi lahenduste rakendamine mitte üksnes formaalsete teenuste, vaid ka sisulise osaluse tarvis (näiteks e-keskkonnad, kus kodanikud saavad struktureeritult ettepanekuid teha ja neile vastuseid saada).
Läbipaistvusportaalid, mis näitavad otsuste tagajärgi mõõdikutena (nt reaalajas statistika kohalike projektide edenemisest, keskkonnaandmed jms).
6. Kultuuriline dimension (väärtused, eetika, traditsioonid)
Hoida elus kohalikku kultuuri, keelt, pärimust, kogukondlikke sündmusi – see loob identiteedi ja turvatunde, mis soodustab avatud ja usaldusväärset suhtlust.
Samal ajal toetada uuenduslikku lähenemist, et kultuur ei muutuks stagnatsiooni soodustavaks dogmade kogumiks. See tähendab, et kultuuri uuendamine on osa iseregulatsioonist.

Kokkuvõte
  Side+Edasiside+Tagasiside=Võtmefaktorid ühiskonna elujõus
Side loob baasi, et üldse midagi jagada, ühiselt tajuda ja kooskõlastada.
Edasiside võimaldab ennetada kriise, arvestada trendidega ja teha suurema pildiga otsuseid.
Tagasiside tagab, et toimunud sündmusi analüüsitakse, õpitakse tehtud vigadest ja tunnistatakse õnnestumisi.
Kui need kolm protsessi on läbivalt (st kõigil tasanditel) tugevad, tekib võimalus vältida kultuuri mandumist ja tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi. Just see loob tõelise iseregulatsiooni võimaluse – nii indiviidil, kogukonnal kui ka riigil (ja miks mitte ka rahvusvahelistes organisatsioonides). Ühesõnaga, ainult nendest mehhanismidest piisava teadlikkuse ja rakendamise korral võib ühiskond tervikuna (mitte ainult paberil) toimida nii, et ta ei lasku stagnatsiooni või kriitilisele teele, vaid suudab ennetada, kohaneda ja areneda.
Sa avasid jälle kõik koos väga mõjusa argumentatsiooniga. Sa kirjutasid: ” Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.” Kahtlemata on see õige. Lisaksin siia vaid paar nüanssi. Rahuldav side on subjektil siis kui ta on küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt informeeritud talle oluliste subjektide (aktiivse algena tegutsevate inimeste ja koosluste) ning objektide (asjade, nähtuste, protsesside, seoste-sõltuvuste, ohtude-võimaluste jms) kohta ning saavutab, et talle olulised subjektid on tema kohta samuti õigeaegselt ja õigsti informeeritud. Eestis on üsna tavaline, et igasuguseid andmeid nimetatakse infoks. Olen aeg-ajalt püüdnud selgitada, et koguda saab andmeid. Võib juhtuda, et kogutakse ja vahendatakse müra… Andmed saavad muutuda infoks, kui nad on usaldusväärsed ning küllalt süsttemsed ja komplekssed, kui subjekt neid andmeid interpreteerib, paigutab küllalt paljudesse kontekstidesse, avastab nii reema kui ka allteksti ja ehk isegi ülateksti, kommunikaatori taotluse ja pealisülesande ning mõtestab need. Edasisidestust Eestis enamasti ei taotleta. Pole veel kombeks hinnata tegutsejaid ega tegevust selle tulemuste ja tagajärgede sobivuse (vastavuse) alusel järgmistesse protsessidesse (st neile, kellele oli tulemus mõeldud). Alati ei panda veel tähele ka seda, et kui tegevus on edasisidestamata, ei saa seda tagasisidestada. (Tagasiside on meie käsituses PROTSESSI karakteristik. Protsess on tagasisidestatud juhul, kui selle subjekt kogub küllat palju usaldusväärseid andmeid protsessi kulgemise, tulemuste-tagajärgede kohta ja tulemuse tegeliku sobivuse (ootustle ja nõuetele vastavuse) kohta, annab hinnangud, teeb järeldused ning arvestab seda kõike edasises tegevuses.

Te toote väga olulisi täpsustusi, mis laiendavad „side, edasiside ja tagasiside“ käsitlust veelgi sisukamaks. Toon siin mõned peamised tähelepanekud ja kommentaarid nende täpsustuste valguses:

1. Andmed vs teave (informatsioon)
1.1. Andmete kogumine ≠ info kogumine
Andmed (nt arvulised väärtused, tekstilõigud, tajumiskirjeldused jm) muutuvad teabeks (informatsiooniks) alles siis, kui subjekt (inimene, organisatsioon) need
1. usaldusväärsel viisil töötleb,
2. seostab teiste juba olemasolevate andmete/kogemustega,
3. mõtestab (avastab neis sisu, mustreid, tähendusi),
4. võtab arvesse suhtestumises konteksti, subteksti („allteksti“), ülateksti, kommunikaatori taotlust jms.
Kui neid samme ei toimu, võib olla tegu pelga müra või toore andmestikuga, millest keegi midagi sisuliselt ei õpi. See tähendab, et ühelt poolt on oluline, milliseid andmeid kogutakse, teisalt, kuidas neid interpreteeritakse ja edasi rakendatakse.
1.2. Milleks see vahe on oluline?
Otsuste tegemine: valitsus, omavalitsus või ükskõik milline organisatsioon, kes tugineb vaid juhuslikult korjatud andmetele (mida pole konteksti asetatud), teeb suure tõenäosusega vildakaid järeldusi.
Kommunikatsioon: kui keegi edastab paljude arvudega graafikuid, aga ei seleta lahti nende konteksti, võib kuulaja või lugeja tõlgendada seda sootuks teisiti kui algselt mõeldud.
Seepärast on väga tähtis teha vahet, kas meil on pelgalt andmemassiiv või tegelik, interpreteeritud, mõtestatud info. Kvaliteetne side tugineb alati pigem usaldusväärsel ja kontekstualiseeritud infol kui toorestatud andmetel.

2. Side – et „mind ja teisi“ informeeritaks õigeaegselt ja õigesti
Te viitate, et rahuldav side on subjektil (nt inimesel, organisatsioonil, ametkonnal) alles siis, kui:
1. Teda ennast informeeritakse küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt temale oluliste subjektide ja objektide kohta.
2. Ta ise saavutab, et tema kohta on „temale olulised subjektid“ (nt partnerid, koostöövõrgustik, kliendid, kodanikkond) samuti piisavalt, õigeaegselt ja õigesti informeeritud.
See tähendab, et side ei ole ühepoolne, vaid kahepoolselt (või mitmepoolselt) toimiv nähtus. Paljud tõrked side loomisel tekivad just sellest, et üks pool tahab küll infot saada, aga ei hoolitse selle eest, et teine pool oleks ka vastavas informatsiooniväljas.

3. Edasiside (feedforward) kui tegevuse „ettevalmistav“ faas
3.1. Seos andmete ja edasiside vahel
Te rõhutate, et kui tegevus on jäetud edasisidestamata, siis ei ole võimalik ka tagasiside.
Edasiside on ju see osa, kus me enne tegutsemist kogume piisavalt infot, analüüsime konteksti (sisulist, õiguslikku, majanduslikku, väärtuslist), tajume võimalikke riske, kõrvalmõjusid jms.
Kui seda faasi ei toimu või see on vahele jäetud (soovist „kiiresti“ teha, ilma ettevalmistuseta), ei pruugi meil hiljem olla selget alusjoont, mille vastu tagantjärele hinnata, kuidas tegelik tegu õnnestus või ebaõnnestus.
3.2. Näide
Kui kohalik omavalitsus teeb otsuse rajada uue tee, uurimata ette (edasiside) kohalikku liikluskoormust, sotsiaalmajanduslikke mõjusid, looduskeskkonda jm, siis on hiljem tagasisidet („Kas see tee lahendas liiklusmured? Millised sotsiaalsed efektid see andis?“) keeruline siduda esialgsete eesmärkidega, sest eesmärgid polnud selgelt paika pandud või polnud piisa(va)lt andmeid analüüsitud.

4. Tagasiside kui protsessi olemuslik osa
4.1. Tagasiside eeldab, et:
1. Protsessi kulgemist jälgitakse samal ajal, kui protsess toimub (või hiljem, ent detailselt).
2. Kogutakse küllalt palju usaldusväärseid andmeid protsessi tulemuslikkuse, tagajärgede ja reaalsete mõjude kohta.
3. Antakse hinnang, kas tulemus (ning selle tagajärjed) vastab ootustele või kokkulepitud kriteeriumidele (nt kvaliteedistandardid, seadusandlikud nõuded, moraalsed ja eetilised põhimõtted jne).
4. Selle hinnangu tulemust kasutatakse edaspidises tegevuses. Ehk siis tagasiside loop on alati suunatud parendusse ja õppimisse, mitte pelgalt tõdemisse „nii juhtus“.
4.2. Ilma tagasisideta…
…ei toimu iseregulatsiooni, sest süsteem (olgu see perekond, ametkond, kogukond, riik) ei saa aru, kuidas konkreetsed tegevused päriselt välja kukkusid.
…ei sünni areng, sest õppimise eelduseks on see, et me tunneme ära, mis toimis, mis mitte. Ilma selleta jätkatakse vanal moel või reageeritakse juhuslikult.

5. Miks need nüansid on kultuurimandumise vältimiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kriitilised?
1. Kultuurile (laiemas, mitte ainult kunstilises, vaid ka väärtuste ja sotsiaalsete normide mõttes) on oluline, et me:
eristaksime teadlikult tõest infot eksitavast või pinnapealsest.
looksime harjumuse analüüsida (kuidas, miks, millises kontekstis andmeid tõlgendame).
peegeldaksime (tagasiside) oma ühiskondlikke käitumismudeleid, hoiakuid, traditsioone, et märgata, mis on ajale jalgu jäänud, mis vajab uuendamist.
2. Ühiskonna funktsioneerimise mõttes on oluline, et:
edasiside toimiks: enne suurt ühiskondlikku reformi või seadusemuudatust kogutaks korralikult andmeid, hinnanguid, tehtaks katseprojekte (pilootprojekte), uuritaks riske.
tagasisidet rakendataks nii, et poliitikud, ametnikud, kodanikuühiskond õpiksid reaalselt tehtud sammude tulemustest, mitte ei mataks kriitikat.
inimesed/organisatsioonid teaksid teineteise vajadusi ning annaksid üksteisele õigel ajal märku, kas ja kuidas miski töötab või ei tööta.
3. Mandumisoht tekib, kui ühiskonnas kogunevad segased, analüüsimata andmemassiivid; kui inimesi ujutatakse üle teabelõikudega, mida keegi pole süvitsi mõtestanud; kui puudub soov (või oskus) teavitada teisi õigeaegselt; kui otsustajad elavad „kõlakambrites“ ja tegelikku elu kajastav tagasiside neile ei jõua.

Kokkuvõtteks
Teie täpsustused andmete ja informatsiooni eristuse kohta, samuti edasiside ja tagasiside olemuse ning omavahelise loogilise seose kohta, on võtmetähtsusega, et side (kommunikatsioon) ei taanduks pelgalt faktide/andmete edastamisele, vaid muutuks tõeliselt sisukaks infovahetuseks.
Edasiside (planeeriv, ennetav mõtlemine) ja tagasiside (käimasoleva või lõpule viidud tegevuse analüüs ja järeldused) on omavahel seotud – kui edasisidet pole, ei saa hiljem olla mõtestatud tagasisidet. Kui tagasisidet pole, ei saa saa süsteem funktsioneerida iseregulatiivselt ja ei saa ka juhtida.
Selline terviklik ring – side, edasiside, tagasiside – loob iseregulatsiooni, mis on ühiskondlikul tasandil kriitiline nii vältimaks kultuuri mandumist kui ka edendamaks tervet, arenevat elukorraldust.
Nagu öeldud: kui need protsessid (andmed → info → side → edasiside → tagasiside) töötavad süsteemselt, on ühiskonnal palju parem võimalus säilitada elujõulisust ja kasvada üha uute väljakutsetega toimetulemisel.
Suur-suur tänu! Kell on juba pikalt üle kesköö. Homme jätkame!

Mõistan täiesti! Soovin head puhkust ning ootan huviga homset jätku meie vestlusele. Head ööd!
————————————–

08. jaanuar 2025
Jätkame arutlust ühiskonna ja riigi üle.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile keskööl, sai mul jõud otsa ja meie arutlus jäi pooleli. Palun sind nüüd seda arutlust jätkama.
Tere taas! Loodan, et jõud on nüüd taastunud ja oleme valmis arutelu jätkama. Viimane suurem teema, mille juures pooleli jäime, oli „side, edasiside, tagasiside“ kui ühiskonna iseregulatsiooni, õppimise ja arengu olulised mehhanismid. Sa tõid sisse ka andmete ja info eristuse ning selle, kuidas „müra“ võib õige ja õigeaegse teabe ülekanda või moonutada.
Mulle tundub, et viimasena jäi meil õhku küsimus: kuidas need mehhanismid (side, edasiside, tagasiside) rakenduvad ühiskonna eri tasanditel ning mis tingimustel kujuneb nendest „iseregulatsiooni ring“, mis hoiab ühiskonda mandumast ja soodustab arenemist?
Kokkuvõte senisest
Andmed muutuvad infoks alles siis, kui neid on kontekstualiseeritud, mõtestatud ning kriitiliselt hinnatud.
Side kui toimiv ühendus eeldab, et nii „mina“ kui ka teised meie omavahelises suhtes on õigeaegselt ja usaldusväärselt kursis teineteise seisundite, vajaduste, võimaluste ja eesmärkidega. See on kahe- (või mitme-) pooleline protsess, mitte ühepoolne teavitamine.
Edasiside (feedforward) on laias laastus „ette vaatav“ side, s.t enne tegutsemist saadakse kätte vajalik sisend, mis kujundab tegu või otsust.
Tagasiside (feedback) tähendab, et pärast tehtud tegevust tuvastatakse tulemused ja tagajärjed, hinnatakse, kas tegu vastas eesmärkidele ja kas see sobitub järgmiste protsessidega.
Just edasiside ja tagasiside koos tagavad õppimise ja arengu võimaluse. Pahatihti jäävad need sisulised protsessid kas vahele või on moonutatud, mis viib kergesti ühiskonna– või organisatsioonitasandil tupikusse, kus mandumine (vormitäitmine ilma tuumaka sisuta) on lihtne tekkima.
Edasiside ja tagasiside tasandite lõimimine
Ühiskonnal on mitmeid kihte – indiviid, pere, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvahelised ühendused, globaalsed institutsioonid. Küsimus: kuidas saaks side, edasiside, tagasiside vertikaalselt ja horisontaalselt lõimida?
1. Vertikaalsel tasandil (nt kogukonnast omavalitsuse, sealt riigi ja rahvusvahelise tasandini):
Kuidas tagada, et kohalik tarkus (teave tegelikust olukorrast) jõuaks õigesti kõrgemale tasandile (riiki, rahvusvahelisse otsuselangetamisse)?
Kuidas koguda ettepoole vaatavaid signaale, et suured otsused põhineksid realistlikel andmetel (sealhulgas kohalikul teadmisel)?
Kuidas saada järgnevalt tagasisidet, kas „ülevalt“ tulnud seadus või poliitika on kohapeal andnud soovitud tulemusi või tekitas see hoopis uusi probleeme?
2. Horisontaalsel tasandil (nt ühe tasandi sees, olgu see siis kogukonnas või eri ministeeriumite vahel riigi tasandil):
Millised on mehhanismid, et naaberkogukonnad, -organisatsioonid, -ministeeriumid vahetaksid omavahel usaldusväärset infot?
Kuidas ühiselt planeerida, et vältida vastuolulisi otsuseid (mille üks asutus heaks kiidab, teine aga blokeerib, vt klassikaline „vasak käsi ei tea, mida parem teeb“)?
Kõik see eeldab, et side ei ole pelgalt „välja kuulutamine“, vaid teadlikult korraldatud protsess, kus on paigas kes, mida, millal, kellele, mis eesmärgil ja kuidas edastab ning samuti kuidas vastu võetakse.
Iseregulatsioon, juhtimine ja enesejuhtimine
Meie arutluse kontekstis on sageli jutuks tulnud, et tõeline areng saab tulla vaid sealt, kus leidub iseregulatsiooni võimekust. Samas, komplekssetes süsteemides, nagu ühiskond (ja eriti riigi ja rahvusvaheliste suhete tasandil), on ka väliseid reegleid, institutsionaalseid raame ja otsuseid. Seega on alati dialektika:
1. Iseregulatsioon (kultuur, väärtused, eetiline „selgroog“, tavad, sisemine motivatsioon)
2. Formaalne regulatsioon (seadused, ametkondlik kord, ülemaailmsed kokkulepped)
Kui vaadata side, edasiside ja tagasiside protsesse, on oluline, et:
iseregulatsioon toimiks suhetes (nt perekond, kogukond, organisatsioon) siseselt: inimesed annavad teineteisele õigeaegset märku, kuidas asjad kulgevad; nad on valmis aktsepteerima kriitilist hinnangut või ise kriitikat andma; nad kuulavad võimalikku ohusignaali; nad valmistuvad potentsiaalsete muutuste puhuks jne.
formaalne regulatsioon toetaks seda iseregulatsiooni, mitte ei suruks seda alla: hea bürokraatia (mitte halduslik ülereguleerimine) loob stabiilse raamistiku, mis aitab side- ja õppimisprotsessidel sujuvalt kulgeda.
Kui üks nendest (nt iseregulatsioon) on liiga nõrk, ei pruugi sotsiaalse süsteemi sisemine vastutus üldse avalduda. Kui aga formaalne regulatsioon on liiga jäik või killustatud, takistab see iseregulatsiooni loomulikku arengut. Side, edasiside ja tagasiside peaksid siduma need kaks poolust tasakaalukalt tervikuks.
Avatud küsimused
Kuidas praktikas saavutada, et side sünnitaks ausat edasisidet ja tagasisidet, mitte manipuleeritud või formaalset „kinnitust“?
Kuidas ühiskonnas (ja selle eri kihil) kujundada hoiakud, et kriitiline info (nt varajased hoiatavad signaalid – „punane tuluke“) jõuaks kindlasti otsustajate või tegutsejate lauale?
Kuidas vältida „kõlakambri“ efekti, kus side küll on, aga vaid omasuguste vahel, jättes kõrvale tegeliku ühiskonna mitmekesisuse?
Mõned ideed nende küsimuste edasiarenduseks
1. Formaalsete protseduuride läbipaistvus: et otsuseid saaks kriitiliselt hinnata reaalsete näitajate alusel. Näiteks iga suurema seaduseelnõu juures peaks olema mõjuanalüüs, mis on piisavalt kättesaadav ja arusaadav, ja hiljem järelhindamine.
2. Kaitstud kanalid ja „demokraatlikud“ ruumid: kus kriitilise info toojad (nt vilepuhujad, aktivistid, teadlased) ei tunne, et neid häälestatakse maha. Mida suurem avatuse- ja turvatundega ruum, seda tõenäolisemalt julgevad inimesed õigeaegselt negatiivsetest suundumustest teada anda.
3. Kohalik tarkus: kogukondade tasandile tuleb luua võimalus ja oskused andmete kogumiseks ning analüüsiks (nt osalusmeetodid, rahvaküsitlused, külakoosolekud, e-platvormid). Kohapeal teatakse sageli paremini, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob.
4. Kultuuriliste hoiakute toetamine: lastele ja täiskasvanutele on vaja (ka formaalhariduse, koolituste, õppekavade kaudu) sisendada kriitilist ja eetilist vastutust. Õppimine, aus dialoog, valmisolek nii edasisidet anda kui ka tagasisidet kuulda peaks kujunema normaalseks käitumiseks.
Mis võiks olla järgmine samm meie arutelus?
Võime minna detailsemaks, kuidas siduda formaalne ja mitteformaalne haridussüsteem, et algusest peale kujundada välja põlvkond, kes mõistab side–edasiside–tagasiside protsessi põhialuseid ja reaalseid rakendusi.
Võime arutada, kuidas kehtestada ühiskonnas (riigihalduses, omavalitsuste töös, kogukondade tasandil) kindlaid hindamismudeleid, mis mõõdavad mitte ainult tegevusi endid, vaid ka nende tegelikku mõju, laiemalt – sobivust või kahjulikkust järgmistele protsessidele.
Võime rääkida konkreetsetest riskidest, mis on seotud info moonutamise, poliitiliste manipulatsioonide või bürokraatlike barjääridega, mis lõhuvad terviklikku sideahelat.
Jään ootama, millise fookuse võtame järgmisena luubi alla, või millised konkreetsed küsimused Sul on seoses sellega, kuidas need (side, edasiside, tagasiside) võiksid leevendada ühiskonna mandumisohtu ja tugevdada iseregulatsiooni ning arengut.
Sõna on Sinu, härra Vooglaid! Kuidas tundub, millist suunda me võiksime nüüd lähemalt uurida?
Jah, nende mõistetega saime täiendavat selgust ja võime astuda järgmised sammud ühisokonnas ja riigis orienteerumiseks. Asjaolu, et normaalseks peetaval juhul peaksid elanikud käituma kodanikena, tähendab seda, et võimalikult kõigil oleks vaja aduda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja; kuidas ja tänu millele kujuneb formaalne (ametlik) ja mitteformaalne (moraane) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises (igaliiki protsesside edasi- ja tagasisidestamises).
Suur tänu, härra Vooglaid, et tõstate esile just kodanikuks olemise tähenduse – see aitab täpsustada, kuidas ühiskonna liige (kodanik) ja kultuuri esindaja (moraalse, tavapärase õigusruumi kandja) võiks tegutseda nii formaalses kui ka mitteformaalses raamis.
Alljärgnevalt mõned olulised rõhuasetused, kuidas formaalne ja mitteformaalne (ehk ametlik ja moraalne) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises kujuneb ja avaldub.

1. Kodanik vs elanik – mis on vahe?
Elanik (ingl resident) on inimene, kes faktiliselt elab mingis territooriumil või ühiskonnas, ent ei tarvitse võtta endale ühiskonnaelus kaasarääkimise kohustust või vastutust (enamasti sellepärast, et talle pole antud kodanikuõigusi või ta pole ise neid rakendanud).
Kodanik (ingl citizen) on inimene, kes:
1. Omab formaal-juriidilist sidet (kodakondsus või muu õiguslik staatus) riigiga ning
2. Kasutab või on valmis kasutama oma poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ja vabadusi ühiskonnaelu kujundamisel,
3. Täidab ühtlasi kodaniku kohustusi ja tunneb end moraalses mõttes vastutavana ühiskonna edenemise või taandarengu eest.
Teisisõnu, elanikust saab (ehk vähemalt peaks saama) kodanik siis, kui ta mõistab ja rakendab seda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja.

2. Formaalne õigus vs mitteformaalne (moraalne) õigus
2.1. Formaalne õigus
Formaalne õigus osaleda otsustamises (ja ka teiste ühiskondlike funktsioonide täitmises) on sätestatud seadustes, määrustes, põhiseaduses, rahvusvahelistes lepingutes jms.
Näiteks valimisõigus, kandideerimisõigus, petitsioonide esitamise õigus, osalus eelarvekomisjonides, rahvahääletustel jne.
Formaalne õigus seab raamid: kes, millises ulatuses, millistel tingimustel võib seadusandlikult, täidesaatvalt või kohtuvõimult midagi nõuda või ette võtta.
Need õigused on „üheselt kirja pandud“ ja tavaliselt kehtivad neile ka seaduslikud garantiid (näiteks kohtulik kaitse, kui kodanikuõigusi rikutakse).
2.2. Mitteformaalne (moraalne) õigus
Mitteformaalne õigus on laiem ja sügavam, ulatudes ühiskonna moraalikoodeksi, tavade, väärtuste, eetiliste normide ja vastastikuse lugupidamise vundamendini.
Siia kuulub kodanike moraalne kohustus jälgida, et riigi- või omavalitsusasutused ei tõlgendaks seadusi kitsalt oma kasuks, et ei tekiks dogmastumist, korruptsiooni või võimude omavoli.
Samuti hõlmab see kodaniku volitust ja vastutust sekkuda avalikku debatti, pöörata tähelepanu kuritarvitustele, esitada kriitikat, algatada arutelusid – ka siis, kui formaalset juriidilist kohustust selleks ei ole.
Moraalne õigus võib põhineda lihtsalt faktil, et inimene on ühiskonna väärtuste kandja: tal on kogemus, teadmine, tahe ühiskonda paremaks kujundada. Ühiskond (ja teised kodanikud) tunnustavad talle sotsiaalse legitiimsuse tegutseda, isegi kui „ametlik mandaat“ (nt riikliku ameti või valitud positsiooni kaudu) puudub.
Tulemus: kui formaalne ja mitteformaalne õigus on tasakaalus ning teineteist toetavad, muutub ühiskonnaelu terviklikumaks. Kui üks neist domineerib liialt (nt ainult seadustes sätestatud, kuid moraalne dimension puudub või vastupidi), võivad tekkida pinged, ebamoraalne käitumine, usaldamatus institutsioonide suhtes jne.

3. Osalemine otsustamises, täitmises ning tulemuste-tagajärgede hindamises
3.1. Otsustamine
Formaalne otsustusprotsess: parlament, volikogud, valitsusasutused, avalik teenistus. Kodanikud saavad osaleda valimistel, referendumitel, osaluskogudes, avalikel aruteludel, petitsioonidega jms.
Mitteformaalne otsustusprotsess: kogukondlikud ühisarutelud, vabatahtlikud ühendused, kodanikualgatused, sotsiaalmeedias toimuvaid arutelud, ühisavaldused, mis küll pole riiklikult „kohustuslikud“, kuid omavad mõjukust ühiskonna arvamuskliima kujundamisel.
3.2. Otsuste täitmine
Formaalne pool: see, kuidas riigi- või omavalitsusasutused rakendavad vastu võetud seadusi/määrusi; kuidas ametnikud korraldavad järelevalvet.
Mitteformaalne pool: kultuuriline alus, mis soodustab või pärsib seaduste täitmist (nt kui kultuurist on kadumas ausus, võib seaduslikkus muutuda formaalseks ettekirjutuseks, mida püütakse eirata või ümber mängida).
Samuti kodanike vabatahtlik koostöö poliisina (naabrivalve, kogukonna abistamine kriisiolukordades, heakorratööde korraldamine), mis pole otseselt nõutud, ent aitab hoida korda ja turvalisust.
3.3. Tulemuste ja tagajärgede hindamine
Formaalne hindamine: valitsuse auditid, riigikontroll, kohtusüsteemi otsused, parlamendi järelevalvekomisjonid, sõltumatud ametid (nt konkurentsiamet, õiguskantsler, riigikontrolör), statistikaamet, teadusuuringud jms.
Mitteformaalne hindamine: vabakonna (kodanikuühiskonna) arutelud, meedia, ühiskondlik arvamus, huvirühmade kohtumised, rahvaküsitlused, kohtumised kogukondade esindajatega, rahvaalgatused, mis toovad esile tulemuste moraalse, eetilise sobivuse või sobimatuse.
Oluline on, et mõlemad – nii formaalne kui ka mitteformaalne hindamine – oleksid sidusas suhtes. Kui näiteks seaduse formaalne täitmine on arvude poolest „korras“, ent rahva üldine moraalne tunnetus ütleb, et „see pole õige“ (ebaeetiline, ebaõiglane, jätkusuutmatu), peaks toimuma sisukas dialoog ja vajaduse korral seaduse ümbervaatamine.

4. Kuidas kujuneb otsustusõigus ja vastutus?
4.1. Formaalne otsustusõigus
Tuleneb õiguslikest aktidest, mis määravad, kes (millise ametikoha või mandaadiga) otsustab, millised on tema volitused ja millises ulatuses.
Valituks osutumine (nt valimistel) on konkreetne näide formaalse otsustusõiguse saamisest.
4.2. Moraalne õigus ja moraalne vastutus
Kujuneb sotsiaalses praktikas – kui inimene on ennast pädevana, eetilisena, usaldusväärsena tõestanud, kuulatakse teda ka ilma ametliku volituseta.
Võib juhtuda, et moraalne õigus „kaob“ (nt inimene langeb korruptsiooniskandaali, ilmneb petmine vms), kuigi tal võib veel ametlikult juriidiline õigus edasi tegutseda.
Kodaniku moraalne õigus tuleneb ka sellest, et ühiskond on midagi enamat kui riik – st me kõik kanname ühiskonna toimimise aluseid läbi väärtuste, harjumuste, uskumuste, mille kohaselt me kollektiivselt hindame üksteise käitumist.

5. Kuidas hoida elanikke kodanike tasandil – praktilised sammud
1. Haridus
Koolis rõhutada, miks on oluline mõista demokraatliku ühiskonna toimimise mehhanisme (valimised, osalus, vastutus), aga ka moraali ja eetiliste põhimõtete tähendust.
Julgustada iseseisvat mõtlemist, arutlemist, vastutuse võtmist – nii kasvab peale põlvkond, kes tahab ja oskab osaleda ühiskonna asjades.
2. Avatud valitsemiskultuur
Seadustada ja reaalselt rakendada osaluse vorme (kodanikuühiskonna kaasamine, rahvaküsitlused, petitsioonid, kaasav eelarve, e-demokraatia).
Viia sisse mehhanismid, mis tagavad tagasiside – et inimesed näeksid, kuidas nende ettepanekuid arvestati ja miks mõni ettepanek hääletati maha.
3. Vabakonna tugevdamine
Toetada MTÜ-sid, sotsiaalseid ettevõtteid, kohalikke algatusrühmi, kes on just need, kes ühendavad formaalsed ja mitteformaalsed dimentsioonid.
Luua ressursikeskused, nõustamissüsteemid, et head ideed ei jääks raha, info või toe puudumise taha.
4. Kultuuriline eneseteadvus
Soosida kohalike traditsioonide, keele, kogukondade eneseväljendust – see annab moraalse toe, et „kõik ongi meie ühine asi“, mitte kellegi teise oma.
Julgustada kriitilise meele ja kogukondliku solidaarsuse paralleelset arengut: nii ei muututa liigseteks individualistideks, kes ignoreerivad ühiskonna huve, ega ka ükskõikseks grupimõtlemise ohvriks.
5. Toimiv kontroll ja järelevalve
Et korruptsioon ei saaks hoogu, peab olema sõltumatuid auditiorganeid, läbipaistvuse nõudeid, avalikustamist.
Mida vähem salastatust (välja arvatud turvalisuse kontekstis), seda suurem on usaldus ja kodanike arusaam, mis tegelikult ühiskondlikul tasandil toimub.

Kokkuvõte
Kodanikuks olemine tähendab olla korraga nii ühiskonna liige kui ka kultuuri esindaja, kes tajub oma rolli riigi (formaalse regulatsiooni) raamistikus ja ühiskonna (mitteformaalse regulatsiooni) sisemistes kokkulepetes.
Formaalne õigus (seadustes sätestatud) annab ametliku mandaadi osaleda.
Mitteformaalne (moraalne) õigus tuleneb eetilistest väärtustest, ühiskonna kultuurinormidest, kogukonna tunnustusest ning üksikisiku valmidusest võtta vastutus enda ja teiste eluolu kujundamise eest.
Õiguste ja võimaluste kõrval on alati ka kohustused: kodaniku panus avalikku arutellu, kohustus järgida ühiskonna toimimiseks vajalikke reegleid, tahe teha koostööd üldise hüve nimel.
Kui tahame, et elanikud tõepoolest tegutseksid kodanikena, tuleb neile anda nii formaalsed vahendid (seadus, osalusmehhanismid) kui ka soodustada moraalsel tasandil vastutust, solidaarsust ja kaasatust.
Nii on lootust, et ühiskond ei piirdu pelgalt passi omavate „elanikega“, vaid kujuneb teadlikest kodanikest koosnevaks tervikuks, kus otsuseid ei tehta kuskil kaugel ja suletult, vaid ühises kultuurilises, eetilises ja juriidilises ruumis. Just see kaitsebki ühiskonda mandumise eest ja laseb tal kasvada ning areneda.
Avasid väga hästi selle mõtte, et rääkida-kirjutada võib ju nii formaalsetest kui moraalsetest õigustest, aga elus (praktikas) on olune formaalse ja moraalse õiguse ühtsus (vastandite ühtsus). Sa põhjendasid veenvalt, miks on enamasti vaja mõlemat. Dramaatilise ilme võib võtta õiguste käsimtus siis kui ühtäkki selgub, et õigusega millegi üle otsustada, kaasneb kohustus vastutada selle (kõige) eest, mis kaasneb nii otsuste ja nende täitmisega kui ka selle õiguse kasutamata jätmisega, st hoolimatuse või ükskõiksusega, katsetega vastutusest kõrvale hiilida. Toon ühe näite riikliku regulatsiooni tasandilt. Põhiseadusega on kõigil täiskasvanud kodanikel, kes ei ole kohtulikult karistatud, õigus osaleda parlamendi valimisel. Inimesel, kes ei saa mitte midagi aru erakondade programmidest, ei oska analüüsida ei kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni, ei adu protsesside suunda ega taipa, mis võib kuhu välja viia ei ole moraalset õigust kasutada oma seda põhiseaduslikku õigust. Sama seos on ka Riigikogus. Sinna sattunud (valitud?) isikul on formaalne õigus vajutada hääletamisel igasuguseid nuppe, olla mingite eelnõude poolt või vastu, aga kui ta ei saa aru õigusakti kui regulatsioonimehhanismi toimemehhanismidest ja võimalikest toimetest, siis tal ei ole moraalset õigust kasutada oma formaalst õigust osaleda otsustamisel.
Te toote väga teravalt esile olulise paradoksi: iga formaalne õigus kätkeb endas ka moraalset vastutust. Demokraatia kontekstis on klassikaline näide valimisõigus: formaalselt on iga täiskasvanud kodanik (teatud eranditega) hääletamiseks volitatud, kuid moraalset õigust valida ja otsustada omab vaid see, kes teeb seda teadlikult ja vastutustundlikult. Sama kehtib ka rahvaesindajate (parlamendiliikmete) puhul, kelle formaalne õigus hääletada eelnõude poolt või vastu kätkeb moraalset kohustust teada, mida nad otsustavad.
Alljärgnevalt viis peamist tähelepanekut, miks ja kuidas see formaalse ning moraalse õiguse pinge tekib ja miks teema nii eluliselt tähtis on.

1. Formaalne õigus vs moraalne õigus – mis neil vahet on?
Formaalne õigus tuleneb seadusest (nt põhiseadusest, valimisseadusest), mis sätestab, et igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda valimistel, kandideerida parlamenti vms. Sama kehtib ka parlamendiliikme mandaadi kohta: kui ta on ametivande andnud, on tal juriidiliselt õigus igal hääletusel oma seisukoht väljendada.
Moraalne õigus (või moraalne legitimatsioon) tähendab, et inimene on eetiliselt õigustatud kasutama seda formaalset õigust. Ta on tutvunud otsuse taustaga, adub otsuse tagajärgi (endale, ühiskonnale, tulevastele põlvedele), uurib alternatiive ega lähtu pelgalt emotsioonidest või manipulatsioonist.
Kui inimene ei ole vaevunud ennast vajalikul määral kurssi viima, siis on tal küll juriidiliselt kõik eeldused „nuppu vajutada“ (parlamendis) või valimissedelit kasti lasta (valijal), ent moraalseks õigustuseks jääb vajaka teadlikkusest, vastutustundest ja sisulisest pädevusest.

2. Vastutus: mida see tähendab praktilises elus?
2.1. Vastutus oma otsuste võimalike tagajärgede eest
Valija: kui valija valib erakonna või kandidaadi, kelle programmi ta tegelikult ei tunne, või kellest ta küll tunnetab ohte, aga tema valiku määrab nt ajutine meeleolu või emotsionaalne reklaam, võib see kaasa tuua ühiskonnas hoopis soovimatuid muutusi. Valija ei saa hiljem öelda „mina ei teadnud“ – juriidiliselt keegi teda muidugi karistama ei hakka, aga moraalselt kannab ta vastutust.
Rahvaesindaja: kui riigikogu liige hääletab seaduseelnõu poolt pelgalt fraktsioonidistsipliini või isikliku kasu tõttu, ent ise seadusest ega selle toimemehhanismidest aru ei saa, põhjustab see tihti õiguslikke segadusi, sotsiaalset ebaõiglust või muid negatiivseid tagajärgi. Taoline tegu on formaalselt „seaduslik“, kuid moraalselt küsitav.
2.2. Vastutus tegevusetuse eest
Määrav on ka mitteosalemise või teadliku passiivsuse (hääletamata jätmise, arutelust kõrvalehoidmise) tagajärg. Ka see on tegelikult otsus, mis mõjutab ühiskonna arengut. Moraalne vastutus tekib ka siis, kui inimene teab, et peaks sekkuma, aga jätab seda tegemata.

3. Kas demokraatia pole siis kõigi õigus valida, olenemata teadlikkuse tasemest?
3.1. Jah, formaalne võrdõiguslikkus on demokraatia tuum
Demokraatiale ongi aluspõhimõtteks, et igaühel on võimalus osaleda ühiskonna asjade otsustamises (valijana, kandiadina). Seda õigust ei saa piirata testide või eksamitega, mis mõõdaks inimese tarkust või pädevust, sest nii tekiks eliitdemokraatia või lausa valgustatud autokraatia oht.
3.2. Moraalne mõõde: vabaduse ja vastutuse ühtsus
Samas ei tähenda universaalne valimisõigus, et „iga hääletamine on moraalselt samaväärne“. Vabadus alati eeldab vastutust:
Kodanikul on vabadus hääletada (või parlamendis nuppe vajutada) suvaliselt, aga moraalse kõrguse saavutab see tegu ainult siis, kui seda saadab püüe aru saada, harida end otsuse tagajärgede osas ja võtta arvesse laiemat hüve, mitte kitsaid egoistlikke huvisid.

4. Kuidas vähendada lõhet formaalse ja moraalse õiguse vahel?
1. Haridussüsteem: õpetada juba noortele, mida tähendab vastutustundlik hääletamine, kuidas analüüsida poliitilisi programme, millised on seadusloomelised protsessid.
2. Avalik debatt: julgustada erakondi ja kandidaate selgitama oma seisukohti arusaadavalt ja ausalt, vältida populismi ja desinformatsiooni. Arutelud peaksid olema sisulised, mitte pelgalt reklaamikampaania.
3. Meediakirjaoskus: inimestele selgeks teha, kuidas eristada fakte ja manipuleerivaid võtteid, kuidas leida usaldusväärset infot.
4. Parlamendiliikmete koolitamine: tihti ei pruugi noor parlamendisaadik olla jurist, majandusteadlane ega tehnoloog, ent teda saab toetada ametkondlike ekspertidega, temaatiliste koolitustega, et otsustamise kvaliteet tõuseks.
5. Isiklik vastutuseetika: igaüks (nii valija kui ka valitud) peaks endalt küsima: „Kas mul on piisav teadmine ja arusaam, et teha see otsus? Kui mitte, kuidas ma seda täiendada saan?“

5. Näide praktikast: hääletamine ja seadusloomine
Valija: kui inimene ütleb, et „ma ei viitsigi vaadata, mis erakonnad räägivad, aga ma panen oma hääle X-le, sest mulle meeldib tema soeng/tweet/kuulsus“, siis on tal juriidiliselt õigus hääletada, kuid moraalset õigust ei saa selline valik kuidagi kõrgeks pidada.
Parlamendiliige: kui ta teatab, et „ma vajutan lihtsalt nuppe vastavalt fraktsiooni korraldusele ega ole eelnõu üldse lugenud“, siis on tal formaalne õigus hääl anda, ent tema tegu on moraalselt küsitav, sest ta ei täida sisulist esindusfunktsiooni ega võta vastutust otsuse tagajärgede eest.

Kokkuvõte
Formaalne õigus on demokraatia alus: kõik täiskasvanud kodanikud saavad hääletada ja valida, valitud esindajad saavad otsuseid langetada.
Moraalne õigus tähendab, et kodanik tunneb eetilist kohustust õppida, kaaluda, uurida ja alles siis otsustada – olgu valijal või rahvaesindajal.
Kui inimene kasutab oma seaduslikku õigust ilma vähemalt miinimumtasemel pingutuseta asja sisust aru saada, on see moraalses plaanis küsitav. Küsimus pole demokraatia kitsendamises, vaid kodaniku eneseteadvuses ja vastutustundes.
Vabadus ja vastutus on lahutamatud, nii valijate kui ka valitute puhul. Ainult nii saame tagada, et demokraatia ei muutuks näiliseks või manipuleeritavaks, vaid et see kannaks ühiskonna tegelikke huve ja toetaks ühiseid väärtusi.
Nüüd jõudsime tegelikult “lõhkise küna” juurde. Seesama protseduur, mida nimetatakse VALIMISEKS, vähemalt mõnel maal ei toimi. Oleme lähenenud stagneerumise teguritele. Nn nõukogude liidus oli üks partei ja ka “valimistel” oli üks kandidaat… Oma “kosanikukohust” käis ametliku statistika järgi täimas 99,92%. Enam-vähem kõik said aru, et absurdisituatsioonis tuli teha nägu, et ei saa aru, mis toimub ning mängida kaasa. Esimesed ja ka viimased valimised toimusid NSV Liidus 1989.aastal. Olukorras, kus mistahes kamp võib ühtäkki kokku astuda ja kuulutada end erakonnaks, kõlab (formaalselt võttes) väga demokraatlikult, aga sisuliselt sillutab teed demokraatia kui ülla printsiibi õõnestamiseks. Need, kelle on sotsiaalpsühholoogiast veidi aimu, peaksid saama kõrvalise abita aru, et inimesed, keda ähvardatakse, keelitatakse ja sunnitakse enam-vähem “pehmete” meetoditega oma häält andma, kas võõrduvad riigist, või leiab aset metamorfoos; inimene, kes tunneb, et sooritas häbiväärse teo, elab seda läbi ja valutab südant, kuni hakkab sisendama algul endale ja teistele, et mis tal üle jäi… Seejärel hakkab seletama, et teised tegid sedasama, ja ega sellega seoses tegelikult midagi väga halba ei kaasnenud… Natukese aja pärast räägib juba, et see tegu oli õige ning vajalik tegu. Kognitiivse dissonantsi efekti tõttu muutub inimene vääritute tegude tõttu aina vääritumaks… kuni ühel hetkel pole enam võimalik varjata, et ühiskond on täis igaliiki saasta – valetajaid, varstajaid, petjaid, teesklejaid, ahnitsejaid… Kui moraal lakkab toimimast ühiskonna kõlbelise alusena, algab degradeerumine, mille peatamine pole enamasti õnnestunud ühelgi regulatsiooni- ja juhtimistasandil.

Te toote esile väga olulise ja paraku ajalooliselt korduvalt ilmnenud nähtuse: kuidas formaalne valimisprotseduur võib muutuda farsiks ning kuidas see viib ühiskonna moraalse vundamendi murenemisele, mis omakorda kasvatab stagneerumist ja degradeerumist. Allpool mõned mõtted selle kohta, miks see juhtub, millised on sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid ning kas ja kuidas oleks võimalik sellist protsessi peatada.

1. Valimiste formaalne (näiline) külg vs tegelik sisu
Nõukogude Liidu „valimised“ olid klassikaline näide farsist, kus rahvas pidi formaalselt osalema, kuid tegelikult puudus valikuvabadus. „Valimistel“ oli üks kandidaat, hääletusprotsent näidati ametliku statistika järgi 99,9%.
Moodne variant võib olla see, kui igasugused „kampad“ kuulutavad end erakonnaks, manipuleeritakse avaliku arvamusega (kas või „pehmete“ meetoditega) ning valimisprotsess on väliselt olemas, kuid sisuliselt on see demokraatia karikatuur.
Kumbki olukord õigupoolest ei toeta ei teadlikku valikut ega moraalset vastutust. Formaalne raam on justkui olemas – hääletamine, parteid, valimisreklaamid jms –, kuid otsustusõigust kasutatakse sotsiaalpsühholoogiliste mõjutusvahendite, hirmutamise, võltslubaduste või ka populistlike narratiividega. Inimesed annavad näiliselt oma hääle, ent tegelikku osalust, usaldust ja vabadust ei teki.

2. Kognitiivse dissonantsi laastav mõju ühiskondlikule moraalile
Te osutate õieti kognitiivse dissonantsi mehhanismile. Mis see on?
Kognitiivne dissonants tekib, kui inimene on teinud midagi, mis vastuolus tema enda väärtuste, teadmiste või varasemate põhimõtetega, kuid ei taha emotsionaalselt tunnistada, et ta käitus valesti.
Selle asemel püüab ta oma tegu tagantjärele õigustada või sellele isegi positiivse tähenduse anda.
2.1. Miks see ohtlik on?
Inimene, kes tunneb, et „pidi“ andma hääle kellelegi, keda tegelikult ei usalda või tunneb, et tal polnud tegelikult valikut (hirm, surve, manipulatsioon) – kogeb sisemist konflikti: „Ma teen (või tegin) midagi, mis on minu enda moraaliga vastuolus.“
Dissonantsi vähendamiseks hakatakse otsima põhjendusi: „Kõik tegid niimoodi“, „Nagunii pole midagi teha“, „Poliitika on alati räpane“, „Mulle maksti selle eest – miks ma peaksin kannatama?“, „Eks ta tegelikult olegi õige tegu…“ jne.
Pikapeale kujuneb tsükkel, kus inimene loob endale mugavusmullis positiivse enesekirjelduse: „Minu käitumine on normaalne“ või „Ega see väga hull ka polnud“. Ja kui niimoodi mõtlejaid saab palju, kasvab üldine leppimine valede ja vääritute tegudega. Niimoodi nihkub ühiskonna moraalilatt – asjad, mis enne tundusid ebamoraalsed, näivad järsku „tegelikult üsna tavapärased“ või „paratamatud“.

3. Moraali hääbumine kui degradeerumise katalüsaator
3.1. Moraali toimimise lakkamine
Kui kriitiline hulk inimesi ühiskonnas hakkab teadlikult või enesepettuse kaudu „kaasa mängima“, ent vabandab end välja või õigustab vildakat korda, kaob moraalne filter.
Ametnikest, poliitikutest, ärimeestest, ajakirjanikest, valijatest – igaühest võib saada omakasu püüdev, valest läbipõimunud, väärituid tegusid heaks kiitev tegelane, kes laseb asjadel minna aina madalamale.
Sarnased protsessid leidsid aset lugematutes autoritaarsetes režiimides (sh NSV Liidus), kus nii valitsejad kui ka alamad simuleerisid osalust, teesklesid rahulolu või püüdsid * „omadele“ toimetada*, samal ajal kui üldine moraalitase varises.
3.2. Kriitiline mass vildakaid kodanikke
Kui palju on tarvis, et mingi ühiskondlik moraalineeldus kokku kukuks? Ühiskonnas on alati mingi osa inimesi, kes püüdlevad aususe, õigluse, tõe poole – aga kui nad satuvad ülekaalu surve alla (kas hirm, turvalisuse puudumine, korruptiivsed suhted, manipulatsioonid), ei pruugi nad enam suuta kollektiivset moraali kõrgel hoida.
Degradeerumine algab koos ühiskondliku omapoolse nõusoleku (ka vaikiva nõusoleku) tekkega: kui enam ei suudeta vastu seista valedele, vargustele, petmistele. Hiljem on seda mustrit väga keeruline tagasi pöörata, sest moraalineeldus on õõnestatud.

4. Kas seda protsessi on võimalik peatada?
4.1. Lõhestav dilemma
Tõesti, ajalugu näitab, et kui moraal on juba kolektiivselt lagunenud ja stagneerumine/degradeerumine on saanud kriitilise massi jagu hoogu, on väga keeruline tõusta uuesti eetiliste printsiipide lainele.
Tavaliselt toob muutuse alles kriis, mis võib olla majanduslik, sõjaline, sotsiaalne või vaimne šokk. Sageli on tegu traumaatilise sündmusega, mis paljastab valelikud kokkulepped ja käivitab uue „puhastustule“ – ent see on ka äärmiselt valus teekond.
4.2. Mida oleks tarvis?
1. Aus teadlikkus: inimesed, kes tunnetavad, et „me elame vales“, peavad kogunema, organiseeruma, julgustama teisi. Tihti teeb seda vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond, haritlased, kirikud jne.
2. Kriitiline haridus ja valgustus: kui ühiskonnas suudetakse tagada kanalid (koolid, ülikoolid, sõltumatu meedia, avalikud diskussioonid), kus teadlik valik ja moraal on endiselt väärtustatud, võivad need kanalid takistada täielikku allakäiku.
3. Institutsioonid, mis tõrjuvad korruptsiooni ja manipuleerimist: sõltumatu kohtuvõim, valimiste läbipaistvus, rahvusvaheline surve jms.
4. Iseregulatiivne kultuur: tugev, ajalooliselt juurdunud eetika, mis julgustab inimesi mitte alluma valele.
4.3. Väike lootuskiir?
Ajalugu tunneb näiteid, kus rohujuure tasandil on alguse saanud vastupanuliikumine, mis ühe valusa kriisi raames suudab kanda välja uue väärtustepõhise ühiskonnakorralduse.
Kuid jah, kui degradeerumine on saavutanud suured mõõtmed, on tagurpidikäik raske ning ühiskond võib vajada kogu põlvkonna või lausa pikemat aega, et moraalsete põhimõtete tugev aluspind taastuks.

5. Mida see tähendab meie päevapoliitika ja valimiste kontekstis?
1. Võlts-demokraatia risk: kui valimised ainult näivad demokraatlikud, ent tegelikult manipuleerib meedia, parteid on suletud ringid, ostetakse hääli või survestatakse inimesi, on suur tõenäosus, et moraal laguneb.
2. Vastutus valijana ja kandidaadina: valija, kes tunneb, et manipuleeritakse, seisab valiku ees – kas mängida kaasa (ja sisendada endale põhjendusi) või püüda vastu seista, isegi kui see tähendab suuremaid ebamugavusi. Sama kehtib ka valitud saadikute kohta.
3. Sotsiaalpsühholoogiline surve: hirmutamine, naeruvääristamine, populistlikud loosungid jne tekitavad inimestes soovi leida rahu igapäevaelus, ent see võib lõppeda sellega, et aktsepteeritakse järjest madalamat moraali.
4. Üldine ühiskondlik narratiiv: kui kord juba „vaikiv enamus“ leiab, et valetamine või vääritu käitumine ongi „uus normaalsus“, toimub see, mida kirjeldate kui ühiskonna täitumine igat sorti „saastast“ – petjad, teesklejad, manipuleerijad.

Kokkuvõte
Formaalne valimissüsteem või parteide registreerimise kord ei taga iseenesest demokraatiat ega moraalset tulemuslikkust.
Kui moraalne selgroog ühiskonnas nõrgeneb, võib hääletamine muutuda pelgaks vormitäitmiseks, hääli ostetakse või manipuleeritakse, valijad mängivad kaasa, et „saada rahu“ või isiklikku kasu.
Kognitiivne dissonants paneb inimesi õigustama oma käitumist, mis kiirendab laiemat moraali degradeerumist.
Tagajärg on stagneerumine või koguni sügav allakäik, mida on hiljem äärmiselt raske ümber pöörata.
Ainus viis seda ennetada (või vähemalt leevendada) on järjekindel eetiliste väärtuste, aususe ja teadlikkuse hoidmine. See võib toimida ainult siis, kui leidub kriitiline mass inimesi ja institutsioone, kes tõesti praktiseerivad neid väärtusi – riskides ka isiklike ebamugavuste või repressioonidega.
Kõige nukram tõdemus on, et kui ühiskond jõuab massiliselt sinnamaani, et teeskleb, nagu valimised ja muu näiline „demokraatia“ on kõik, mida vaja, ja vaikib moraali kollapsi, siis on degradeerumise peatamine tavaliselt raske. Tihti läheb vaja raputavat šokki, enne kui koguneb suur tahe uuel alusel alustamiseks.
See ongi „lõhki läinud küna“: õõnestatud moraali ja päris-demokraatia puudumise tingimustes käib küll demokraatlikku laadi rituaal, ent sisu on lagunemas. Jääb üle loota, et ühiskonna eneseimmuunsus – see tähendab, eetilised kogukonnad, vaba ajakirjandus, haridus, sõltumatu õigussüsteem – suudavad säilitada allikat, millest võimalikus kriisihetkes võib idaneda uus elujõuline väärtussüsteem.
Tänan! Sinu kokkuvõte oli nii sügav ja põhjalik, et võime nüüd mõttesse jääda ja loota, et õnnestub kiis üle elada ning kestma jäämiseks õigel ajal taas tärgata.

Aitäh selle mõtiskluse eest! Just seesama „õigel ajal tärgata“ tähendabki, et ühiskonna sees peaks olema piisavalt *säilenõtkust*, et vaatamata kriisidele suudaks vähemalt mingis kogukonnas või institutsioonis püsima jääda aususe, hoolivuse ja kriitilise mõtlemise tuumik. See võib esmapilgul tunduda habras lootus, ent ajalugu on korduvalt näidanud, et tegelikku väärtusbaasi ei saa päriselt välja juurida, kui alati leidub kas või väike hulk inimesi, kes sellest kinni hoiavad.
Mida tugevam on kriis, seda suurem on ka võimalus, et ühel hetkel leitakse nii-öelda *puhastav* energialaeng, mis loob eeldused uueks (ja ehk ehedamaks) tõusuks. Selles mõttes sisaldub igas tõsises kriisis ka potentsiaalset uuestisündi. Selle käivitajad on tihtipeale just need, kes näiliselt – või ka tegelikult – on ühiskonna äärealadel, kuid säilitavad väärtused ja otsustavad õigel hetkel astuda esile.
Nii jääbki alati lootus, et kui stagneerumise ja degradeerumisega kaasneb piisavalt kriitilist ebamugavust või kannatusi, tõuseb ühiskonnast esile see „tervem tuum“, mis suudab uut narratiivi luua ja väärikusel, aususel, loovusel taas jalad alla aidata. Ent see eelneb harva valutult – reeglina on see seotud konflikti, julguse ja sageli ka kannatustega.
Nii et ehk jah – jääb loota, et suudame siin ja praegu mõelda ettepoole ja kanda edasi moraali ja eetika vundamenti, et järgmist väga valusat murrangut äkki siiski vältida või seda vähemalt pehmendada. Sellised sügavad arutelud nagu meil siin on juba üks samm õiges suunas: nimelt hoida teadlikkus kõrgel, tunnistada probleeme ausalt ja küsida, kuidas väärtusi elus hoida.